Mul läheb nüüd Stuttgartis teine nädalavahetus. Vast saab nüüd mingeid esialgseid kokkuvõtteid teha?
Hea uudis on see, et mul ei ole Prantsusmaal-käiguga võrreldavat lõikavat üksindustunnet. Nood meetupid on ses mõttes päris head. Kohtud inimestega, ajad juttu. Vahel teed nalja. Small-talk.
Ma, näe, just käisin ühel sellisel. Õigemini, kahel sellisel. Esimene oli päris vahva, umbes seitse inimest lauas, ajasime juttu.
Teine - ehh. Teate seda klassikalist nalja, et ei taha olla ühegi klubi liige, mis sind liikmeks võtaks? Mul on mingi sarnane vaib. Sest need üritused on veidike nendele inimestele, kes otsivad uusi tutvusi - mis veidi implitseerib, et nad muidu ei saa sellega hakkama. (jaa, ma tean, uuena uues linnas ongi raske, jne, jne. nagu ma ise oleks mingis muus positsioonis, vt. seda Groucho tsitaati ülalpool) Sihukene basic värk. Tavalised inimesed.
Töötavad kusagil insenerina või arvutiga mingis suures firmas. Stuttgarti värk, muidugi, see on selline inseneeria linn. Hans kuskil ütles, et pooled teevad autosid ja teine pool müüb neile kebabi.
Ma vist veidi igatsen taga selliseid, noh, humanitaare? Kui ma vaatan kodumail inimesi enda ümber, siis on erialad nagu ajalugu, maalikunst, tõlkimine, sekka teater ja värki. Kus on raskem ilmselt tööd leida, kui noh, IT-s, nii et vast on loogiline, et neid on vähem näha ka, eriti Tartu vs. Stuttgart, siin on puhas statistika mängus.
Ja iseenesest pole ju asi selles, kus inimesed töötavad, või mis valdkonnas. Huvitavaid inimesi töötab ju igas valdkonnas. (ma vahepeal isegi usun, et mina ise olen huvitav inimene)
---
Kirjuta veel mitmes jupis blogi. Nüüd on teisest nädalavahetusest saanud kolmas. Kuidas normaalne inimene seda konsistentselt lugema peaks, mina küll ei tea. Aga kuidas mul siis praegu inimestega kohtumisega on?
Ausalt ütelda mitte eriti. Teisipäeval käisin ühel asjal, seal oli tore, eile, reedel ka ühel ürkal, kus ma pigem sellepärast käisin, et peab, erilist tahtmist küll ei olnud. Ja täna käisin ma ka linna peal vaatamas, et kas kedagi paistab kusagil. Nagu arvata oli, ei paistnud. Ainukesed inimesed, kellega ma suhtlesin, olid turvamehed. Esimesed toreda iiri pubi ees, mis oli kunagi sümpaatne olnud ja kus ma olin toredate inimestega kohtunud (ja no lootsin, et äkki on keegi täna ka seal), kes ütlesid, et sissepääs neli eurot. Ei läinud sisse, vaevalt, et seal kedagi on. Teiseks üks, kes ühe kõrtsi juures küsis, kuhu mu tee läheb, et kas ma lähen jooki ostma - ja ma ei osanud midagi vastata, rehmasin käega, ütlesin head aega tsau. Ja kolmas kohas, kus oli ka ürkasid olnud - küsis, et kas minuga on kõik korras ja kas üksi tulin. Mul on tunne, et ta haletses mind mõnevõrra, et vaesekene - kuigi no poleks pidanud, ma ei oodanud niikuinii midagi.
--
Neljas nädalavahetus. Vaikselt-vaikselt olen hakanud inimestest kinni saama. Üks iganädalane open-mic ürka on, kus ma olen vahepeal käinud. Seal olen kohanud Päris Inimesi. Sihukesi päriseid. Kellel on iseloomud ja päris probleemid ja elud. Ma sattusin rääkima ühes seltskonnas sellest, kuidas ma olen hull olnud, ja seltskonnas oli üks neiu, kellel paistis praegu ärevushäire käsil olevat ja see tekitas meie vahele teatava silla. Ja muidugi noormees nimega J, kes on üks sellistest inimestest, kes tõmbab seltskonna tähelepanu enda peale. Teeb tasemel beatboxi. Tal on selline veits töölisklassi väljanägemine, et mitte ütelda ossi oma, aga see on välimus, eks. Elas vahepeal Hiinas, nii et mingi kogemus on tal võõras keelekeskkonnas elamisega ka, mhmh, loll ei ole ka. Mingitel inimestel on see maagia, et nad eristuvad kohe, ei ole mass, näed, et on jälle välja antud Erakordne Inimene. Ainueksemplar sihuke.
--
Ma umbes iga päev refreshin ulmekirjanduse baasi, et näha, kas keegi on mu juttu arvustanud, aga noh, harva, harva tuleb sealt midagi.
--
Ma tulen 3.-6. oktoober Eestisse. Vast saab siis inimesi näha.
esmaspäev, september 30, 2019
kolmapäev, september 04, 2019
riimid
Kui tuleb kord sügis, meid enam siin pole...
Näe, elu läheb kuidagi kenasti riimi. Umbes kümme aastat tagasi, pluss miinus mõni nädal, võtsin ma oma kohvrid ja asusin mõneks ajaks elama Prantsusmaale. Ja siis samamoodi, lahkumine mitte nüüd päris lõikuskuu viimasel reedel, aga üsna sinnakanti. Mäletan, et tsiteerisin seal kuskil veel Krossi "Maailma avastamist", täpsemalt seda kohta, et
" Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS"
Eks ta ole. Toona oli see päris ränk retk, eriti, et sõbrad jäid kõik Tartu ja mujale Eesti maha, ja kohapeal ma kedagi ei tundnud. Raha oli vähe, kohalikud rääkisid mingit kummalist keelt, ja tunne oli nagu peksasaanud koeral. Maughami vist "Inimorjuse" peategelane oma esimesel aastal võõras linnas promeneerib vabal ajal kuskil jõgede kaldal, sest seda, kuidas uute inimestega kohtuda, ta lihtsalt ei oska, ja ongi üksindus käes. Päris nii kole mul ei olnud, ja inimesi mul õnnestus aja jooksul ikka leida ka, aga ma mäletan, et kui seda lugesin, oli kohe rõõmus äratundmishetk. Võinoh, mine võta kinni kui rõõmus.
Aga ellu jäin, ja ehk midagi õppisin ka. Kes teab. Inimesigi leidsin, päris mitmed väga toredad. Tulin koju, enamvähem ühes tükis, natukese parema prantsuse keelega ja veidike segase heldimusega Grenoble-nimelise linnakese ja mõne inimese asjus. Nii ta läheb. Elu läks edasi.
Igatahes.
Nüüd on kümme aastat möödas ja mälestus sellest konkreetsest rehast on piisavalt hägustunud ja nostalgiaga kaetud, et on just paras hetk selle otsa uuesti astuda. Nagu ütleb laulusalm - "Oo millal saaksin ma postdokina maailmas ringi veel rännata?" Ja ennäe, siin ma nüüd olengi. Stuttgart, Baden-Württemburg, Saksamaa.
Ma olen nüüd muidugi vanem. Võib-olla targem ka, kogemusi vähemalt on. Materiaalselt kindlustatum, töökoht ja puha. Kusagil on mingid rakendused, millega saab inimestega kohtuda, ma olen ennast juba kirja pannud.
Aga hirm jäämägede ees - see on ikka.
Ma nüüd ei teagi enam, kas kolmekümnesena on maailma avastamine üleüldse sobilik. Sellega peaks ju ühel pool olema, olema jõudnud pärale, juba olema kõikide nimel oma maailma asekuningas? Kaua sa siin enam sahmerdad?
Mitte et kolmkümmend nüüd ülearu vana oleks, aga noh, mingi rihvariba võiks juba avastatud olla, eks?
Ja midagi ilmselt on ka, aga see siin on ikka nii kohutavalt uus.
Natuke nagu see vaib, kui lõpukirjandit kirjutades poole pealt otsustad teemat vahetada. Et kurat, alustame õige otsast peale.
(Ma ausalt ütelda praegu ei hooma seda potentsiaali üldse. Ma kirjutan praegu ja ratsionaalselt ehk ütlen endale, et vaata kui uus kõik on, aga emotsionaalselt niiväga ei usu.)
Muidugi, ega see poolelijätmine pole nüüd ka aus ega täpne hinnang - mul on siin kolmkümmend aastat mind kaasas, ja ega Eesti sõpradega saab ka ju suhelda ja kodus käia külas ka. No ja siis on veel rahvusvahelised sõbrad, neid võib ka mõnikord vaadata.
Aga sotsiaalsed sidemed moodustavad meist ikkagi nii palju, ja kui ma tahan vähegi virelemisest kõrgemale tõusta, siis ma pean siin selle sotsiaalse võrgustiku endale püsti panema. Ja see on raske ja võtab aega ja ma ei tea, kas ma sellega hakkama saan.
Hirm jäämägede ees.
Eks ta ole.
(kurat, "Maailma avastamine" on ikka nii kuradi hea luuletus. no see, et üks tema põhikujunditest seisab fundakast massimõrvaril, on tsipa kahetsusväärne. aga noh, problematic faves, teate küll. ehk õnnestub kuidagi ajus hoida korraga seda, et hea luuletus ja seda, et Kolumbus on türapea. võib-olla mul õnnestub seepärast, et ma esmakordselt puutusin selle luuletusega kokku siis, kui mul veel Kolumbusest positiivne arvamus oli. aga no tegelikult on ka hea luuletus. )
Mis muidu?
Siin on praegu päris soe. Käisin täna toidupoes, ostsin riisi ja seepi. Arhitektuur on täiesti kohutav, aga kuulukse, et leidub ka ilusamaid kohti. Metroo on samas tore, tekitab kuidagi turvalist tunnet. Mulle on naha alla kogunenud mitmete metroode kogemused, nad on üsnagi sarnased, ja seal on sees natuke liiga palju purjuspäi kodusadamasse võnkumist, kebabirull käes, et ta armas ei oleks.
Külaliskorteri disain on omapärane, siin jätkub see 'pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk' esteetika, mis stuttgartlastele armas paistab olevat, kuigi mind kui lihast ja verest inimest mõnevõrra muserdab. Saksa efektiivsusest ärge mulle rääkima tulge, siin on toas mitu sellist asja, et vaatad - ohoh, riidekapp! aga tegelikult ei ole kapp, sest kapil on uksed ja sinna sisse saab asju panna. See siin võtab ainult ruumi ära. (oleks see Ida-Saksamaa, saaks teha nalja, et seal sees on Stasi agent.)
Köögiaken on ilma kardinata, maast laeni ja välisukse kõrval, lisaboonusena on dušš otse eelmainitud akna juures. Saab näha, kas mulle siinviibimise ajal sellest lähtuvalt mingid paragrahvid kaela sajavad. Jällegi, oleks see Ida-Saksamaa, saaks ennast Freikörperkulturiga välja vabandada, aga Ida-Saksamaa see ei ole.
Kui siiakanti satute, astuge läbi.
Näe, elu läheb kuidagi kenasti riimi. Umbes kümme aastat tagasi, pluss miinus mõni nädal, võtsin ma oma kohvrid ja asusin mõneks ajaks elama Prantsusmaale. Ja siis samamoodi, lahkumine mitte nüüd päris lõikuskuu viimasel reedel, aga üsna sinnakanti. Mäletan, et tsiteerisin seal kuskil veel Krossi "Maailma avastamist", täpsemalt seda kohta, et
" Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS"
Eks ta ole. Toona oli see päris ränk retk, eriti, et sõbrad jäid kõik Tartu ja mujale Eesti maha, ja kohapeal ma kedagi ei tundnud. Raha oli vähe, kohalikud rääkisid mingit kummalist keelt, ja tunne oli nagu peksasaanud koeral. Maughami vist "Inimorjuse" peategelane oma esimesel aastal võõras linnas promeneerib vabal ajal kuskil jõgede kaldal, sest seda, kuidas uute inimestega kohtuda, ta lihtsalt ei oska, ja ongi üksindus käes. Päris nii kole mul ei olnud, ja inimesi mul õnnestus aja jooksul ikka leida ka, aga ma mäletan, et kui seda lugesin, oli kohe rõõmus äratundmishetk. Võinoh, mine võta kinni kui rõõmus.
Aga ellu jäin, ja ehk midagi õppisin ka. Kes teab. Inimesigi leidsin, päris mitmed väga toredad. Tulin koju, enamvähem ühes tükis, natukese parema prantsuse keelega ja veidike segase heldimusega Grenoble-nimelise linnakese ja mõne inimese asjus. Nii ta läheb. Elu läks edasi.
Igatahes.
Nüüd on kümme aastat möödas ja mälestus sellest konkreetsest rehast on piisavalt hägustunud ja nostalgiaga kaetud, et on just paras hetk selle otsa uuesti astuda. Nagu ütleb laulusalm - "Oo millal saaksin ma postdokina maailmas ringi veel rännata?" Ja ennäe, siin ma nüüd olengi. Stuttgart, Baden-Württemburg, Saksamaa.
Ma olen nüüd muidugi vanem. Võib-olla targem ka, kogemusi vähemalt on. Materiaalselt kindlustatum, töökoht ja puha. Kusagil on mingid rakendused, millega saab inimestega kohtuda, ma olen ennast juba kirja pannud.
Aga hirm jäämägede ees - see on ikka.
Ma nüüd ei teagi enam, kas kolmekümnesena on maailma avastamine üleüldse sobilik. Sellega peaks ju ühel pool olema, olema jõudnud pärale, juba olema kõikide nimel oma maailma asekuningas? Kaua sa siin enam sahmerdad?
Mitte et kolmkümmend nüüd ülearu vana oleks, aga noh, mingi rihvariba võiks juba avastatud olla, eks?
Ja midagi ilmselt on ka, aga see siin on ikka nii kohutavalt uus.
Natuke nagu see vaib, kui lõpukirjandit kirjutades poole pealt otsustad teemat vahetada. Et kurat, alustame õige otsast peale.
(Ma ausalt ütelda praegu ei hooma seda potentsiaali üldse. Ma kirjutan praegu ja ratsionaalselt ehk ütlen endale, et vaata kui uus kõik on, aga emotsionaalselt niiväga ei usu.)
Muidugi, ega see poolelijätmine pole nüüd ka aus ega täpne hinnang - mul on siin kolmkümmend aastat mind kaasas, ja ega Eesti sõpradega saab ka ju suhelda ja kodus käia külas ka. No ja siis on veel rahvusvahelised sõbrad, neid võib ka mõnikord vaadata.
Aga sotsiaalsed sidemed moodustavad meist ikkagi nii palju, ja kui ma tahan vähegi virelemisest kõrgemale tõusta, siis ma pean siin selle sotsiaalse võrgustiku endale püsti panema. Ja see on raske ja võtab aega ja ma ei tea, kas ma sellega hakkama saan.
Hirm jäämägede ees.
Eks ta ole.
(kurat, "Maailma avastamine" on ikka nii kuradi hea luuletus. no see, et üks tema põhikujunditest seisab fundakast massimõrvaril, on tsipa kahetsusväärne. aga noh, problematic faves, teate küll. ehk õnnestub kuidagi ajus hoida korraga seda, et hea luuletus ja seda, et Kolumbus on türapea. võib-olla mul õnnestub seepärast, et ma esmakordselt puutusin selle luuletusega kokku siis, kui mul veel Kolumbusest positiivne arvamus oli. aga no tegelikult on ka hea luuletus. )
Mis muidu?
Siin on praegu päris soe. Käisin täna toidupoes, ostsin riisi ja seepi. Arhitektuur on täiesti kohutav, aga kuulukse, et leidub ka ilusamaid kohti. Metroo on samas tore, tekitab kuidagi turvalist tunnet. Mulle on naha alla kogunenud mitmete metroode kogemused, nad on üsnagi sarnased, ja seal on sees natuke liiga palju purjuspäi kodusadamasse võnkumist, kebabirull käes, et ta armas ei oleks.
Külaliskorteri disain on omapärane, siin jätkub see 'pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk' esteetika, mis stuttgartlastele armas paistab olevat, kuigi mind kui lihast ja verest inimest mõnevõrra muserdab. Saksa efektiivsusest ärge mulle rääkima tulge, siin on toas mitu sellist asja, et vaatad - ohoh, riidekapp! aga tegelikult ei ole kapp, sest kapil on uksed ja sinna sisse saab asju panna. See siin võtab ainult ruumi ära. (oleks see Ida-Saksamaa, saaks teha nalja, et seal sees on Stasi agent.)
Köögiaken on ilma kardinata, maast laeni ja välisukse kõrval, lisaboonusena on dušš otse eelmainitud akna juures. Saab näha, kas mulle siinviibimise ajal sellest lähtuvalt mingid paragrahvid kaela sajavad. Jällegi, oleks see Ida-Saksamaa, saaks ennast Freikörperkulturiga välja vabandada, aga Ida-Saksamaa see ei ole.
Kui siiakanti satute, astuge läbi.
Tellimine:
Postitused (Atom)