noored mehed ehk sügisene loodusluuletus tartu linnast

Eile (või oli see üle-eila?)  oli rahvusvaheline luulepäev või midagi. Mõtlesin, et oleks hea ettekääne postitada üks tekst, millega ma sügisel jändasin, aga näe, hiljaks jäin. Ma kirjutasin enamuse temast umbes septembris ja mul oli tunne, et ma tahan sinna veel ühte salmi, aga see salm on siiani tulemata jäänud, nii et las ta saada vähemalt praegusel kujul kuskile üles. (facebook tundub tsuti liiga avalik natuke hetkel, aga mine tea, ehk viib edevus selleni, et postitan sinna ka) Ja mis oleks sobivam aeg sügiseluuletuse jaoks kui varakevad.
Head pealkirja mul tema jaoks ikka veel pole, praegune on sihuke kohatäitja.

Aga igatahes:

sügisene loodusluuletus tartu linnast

sügis tuleb tartu vara, kui veel voodis lamad

tänavatel' valguvad kõik poisid ilusamad

karjakaupa käivad ringi, mõni hulgub üksi

paljapäi ja hõlmad lahti, värsked teksapüksid

suvel tartus leiab hakke, lapsi, vanatoisid

pärtlipäevaks linna jõudnud üle riigi poisid

loengutest on lahti lastud, õhevil ja vabad

poisid pirogovi platsil päikest teretavad

alma mater, toitja ema: liblikad on kõhus

hommikuti auravad kui poiste hingeõhud

jahenevas ilmas süda kuum veel pinget kruvib

noori mehi üle ajab vananaistesuvi

Iseasi, et kes seda blogi enam üldse loeb.