Füüsiliselt

On puhkus.

Sihukene, ütleme, bossanova käib.


Eile sain magama kella kolme paiku. Vara. Kella seitsmest-kaheksast ärkasin, uni läks ära, vast tuleb tagasi. Ei tea.
Avastasin, et olen eile õhtul jalga väikese haava astunud. Sihukese ohutu, aga jalad on mul  umbes sama räpased kui tol tüübil, kes Caravaggio maalil Peetrust risti lööb. Pesin haava ära ja desinfitseerisin. Panin plaastri peale. Ma ei mäleta, et oleks seda eile tundnud, aga paljajalu olin ma ju ainult ühe targa arsti nimelisel väljakul. Pärast seda liikusime ju mööda linna ringi ja käisime-käisin läbi erinevate kohtade, endal tunne sees, nagu oleksin kõik oma patud andeks saanud.
Õigupoolest on Pirogov ilmselgelt ohtlik koht, üks rootsi poiss, kaunis nagu noor jumal, kukkus oma käe naturalistlikult veriseks-kriimu. Praeguseks on ta loodetavasti jõudnud oma lennuki peale, eks ta kodus tohterda.
Hirmsad Eesti viinad, kas pole?

Jalad on hetkel vist minust see osa, millele puhkus kõige rängemini mõjub. Laupäeval tantsisin paljajalu (jälle paljajalu, eks - aga kingadega käimiseks on liiga palav, aga sandaalidega on halb tantsida. No päkk ei paindu, ja selleks, et tantsimise ajal terve labajalg maha panna - ain't nobody got time for that. Oleks hää kui leiutataks sandaali aseaine - kergelt jalgalibistatav, sokita kantav, hingav ja painduv suvejalats) endale varba alla villi. Hiljem avastasin, et selles kohas oli klaasikilde maas olnud, õnneks nürisid.  Ega ma polnud tükk aega korralikult tantsinud ka, sääremarjad annavad tänaseni tunda.

Minu füüsiline trenn on tõenäoliselt mulle väga kahjulik ja arvatavasti teen ma asju valesti ja lõhun oma keha niiviisi. Põhiliselt koosneb see peale tarvilise liikumise (nagu tants ja jalgrattasõit, need ei loe, sest neid teeks ilma trennitagi) kahest osast - plangust ja kätekõverdustest. Kuna ma olen hirmus laisk inimene (näe, planku teeb ka tegelikult päris lühiajaliselt), siis kätekõverdusi ei viitsi ma kaua teha, sestap koormuse tõstmiseks liiguvad jalad aegapisi ülespoole - alustasin nii, et jalad olid maas, nädala või nii pärast olid jalad kätekõverduste ajal maaslebaval madratsil, siis toolil, siis tooli seljatoe alumisel osal, nüüd poole ahju peal. Kes teab, ehk jõuab jõuluks käte peal kõndimiseni. Capoeira oleks ka ilmselt lahe, aga arvatavasti on see mu liigestele vastunäidustatud.


Veebruarist saati pole ma liha ostnud. Söönud olen küll ja isegi kaunis tihti, inimesed jagavad liha võrdlemisi lahkesti. Kala ostan ja söön ka sagedasti ja meelsasti. Aga lihaga on teised lood. Ma ei ütleks, et see taimetoitlus oleks, pigem on see selleks, et alati, kui ma liha saan, on see sündmus. Kingitus. Eriline värk.

Ma arvan, et panen end nüüd riidesse ja lähen ostan turult süüa. Ja poest pipraveski. Siis on kell ehk juba niikaugel, et saan Küllilt "Habibi" laenata.