Edu on see, kui sul raha ja rõivad, edu on päikeselaen

Käisin laagris. Teatrilaagris.
Umbes sihuke fiiling äkki?


Laagri nime ei ütle, sest muidu jõutakse ehk toda nime guugeldades siia blogisse ja äkki ma ütlen midagi inkrimineerivat? Ega ma veel ju ei tea, ma olen postitusega alles alguses.

Oluline on vast fakt, et tegu oli kooliteatrite suvelaagriga. Mina olen 25. Läksin seepärast, et meie trupp oli seal iidamast-aadamast käinud, läksin koos nendega. Muist osavõtjad olid sihukesed noorekesed, poisi- või tüdrukuohtu, lapsed ehk isegi. (no nii 17-18 tundus vast sihuke kõige tavalisem vanus olevat, aga nooremaid oli seal ka küll ja küll) Mul pole sellises vanuses inimeste vastu midagi, aga kuidagi natuke sihuke eba-tunne on, mul on tsuti teised rõõmud ja mured ja mõtted ja nood küsimused ja teemad, mis nende jaoks olulised on, tunduvad kuidagi pisut läbitud teemad olevat. Näiteks sihukesed kes-must-saab ja kas-saan-Viljandisse-sisse küsimused. Kõik on veel ees. Neist võib veel kõike saada, saavad igale poole sisse astuda ja puha, mina enam ei saa. Kui siit nüüd veel edasi idealiseerida, jõuaks sihukese ideaalsavini välja, kellest võib kõike voolida, sest ega kaheksateistkümneaastane pole veel ühtegi valikut ju teinud, eks. Seep see nooruse  ja potentsiaali transtsendeerimise värk on.  No ja mul on mingi valikud juba tehtud, hästi siis või halvasti.


Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

See on muidugi lausvale, ma pole ilmselt kunagi muretu nooruk olnud. Praegu ongi vist tegelikult mu jaoks sääraste ürituste jaoks parem aeg kui keskkoolis oleks olnud, keskkoolis oleks ma arvatavasti igal õhtul oma nurgas raamatut lugenud ja seda seltsielu eemalt kas igatseva pilgu või tüdimusega pealt vaadanud. Kui mingid koorilaagrid olid tol ajal, siis oli küll umbes nii. Tol ajal, pärast ühte koorireisi Riiga rääkis üks tantsuõpetaja bussis, et ega need, kes toda koori- ja tantsuelu kaasa ei tee, jäävad HTGs väga suurest osast ilma ja ma üritasin endale sisendada, et reis oli tore kogemus. Oli ta jee. Ma praegu aga mõtlen, et äkki enamiku jaoks olid tollal nood koori- ja tantsulaagrid sama toredad kui see teatrilaager tundus olevat, aga lihtsalt mina ei saanud aru, sest olin samaaegselt sotsiaalselt ebaadekvaatne ja oma seksuaalsusega puntras? Nüüd olen kahtlemata parem suhtleja ja selle pärast, kes mulle huvi pakuvad, ka ei põe. Ses mõttes on muidugi olukord kõvasti parem.

Samas siiski oli vahel  sihuke porgand tordis tunne - mida ma siin teen. (ma mäletan, et mingi hetk väga väga naine (kas seda peaks suurtähtedega kirjutama?)  mainis kusagil, et tal on minuvanustega suheldes kuidagi sihuke ei-oska-olla tunne, mistap ta väga minu generatsiooni larpidel ei käi, et aftekatel on imelik, tea, kas see on sama tunne?) Antropoloogiliselt huvist on ka kuidagi veidi inetu või alandav inimesi vaadata, ega nad pole metsaelukad puuri sees, et iga tolgus nende karjakäitumist vahtida võiks, vaid indiviidid, ega mingi väike seitsmeaastane vanusevahe ei anna veel alust ülbitsemiseks. Mõned laulud ja jutud on jällegi uued, siis on tore noori kuulata ja juttu puhuda, õppida laule, mida nemad laulavad. Näiteks too ülemine.  Või see siin.



Muidu tehti laagris filmi. Sihukest naiivset-hipilikku. Loodushoid hea, saastamine paha. Mis sihuksel moraalil viga. Muusikalifilm oli. Mina sattusin bändi, sest kohe alguses  tahtsin, surusin ennast küünarnukkidega kohale. Flööti mängisin. Praegu kuulan salvestatud lugusid, päris äss on. Teile näidata ei saa, oodake, kuni film välja tuleb.


Nüüd on umbes nädal aega möödas. Tegelikult tundub ikka väga mõnus kogemus. Sihuke ajatu. Zen-suvi. Jätad oma kallisvara kusagile nurka ja ei pea muretsema, kas keegi selle tuuri paneb. Päev on hirmpalav, veedad selle särgita ja paljajalu. Jood palju vett. Räägid suvaliste inimestega. Õhtul oleskled "õpetajate toas" ja räägite rumalusi. Vahepeal harjutad, vahepeal jämmid, vahepeal lindistad, aga muist aega passid tühja, loed raamatut, magad unevõlga välja või  vabaajatsed niisama. Vaatad, kuidas teised teevad massistseene ja koreograafiat. Lebad stuudios laua peal ja kuulad, kuidas keegi teine lindistab. Piilud vahepeal, kuidas peategelased üht stseeni harjutavad ja filmitegijad räägivad, kuidas võiks või peaks.
 Käid rabas ujumas, tõmbad vasaku käe lihase ära, aga tast pole hullu. Käid öösel saunas, libised ja kukud endale käe peale eriti võika sinika, aga ega ta haiget  teegi. Parmud söövad ja herilased pikeerivad, aga mis neist ikka. Oled noortega lõkke ääres. Täitsa tore on. Kui kurb meel on, tuleb keegi ja teeb kalli, et tuju paremaks läheks. Laule lauldakse, tõsi, vahepeal nii, et üks pool üht, teine teist, see, mis parasjagu kellelegile meelde tuleb, aga noh, kärsitus ja puha, eks nad tee muudki kummalist, millele ma vast muidu ehk viltu vaataks, aga ju on neil siis nii vaja. Lõppeks tunduvad siiski toredad inimesed.

Täitsa hea oli.

Elu on see, kui su hing hõiskab rõõmust
ja süda on puhas ja prii.
Siis kaskede lõhn ja laugaste laulud
sind linnuna lendlema viib.

Füüsiliselt

On puhkus.

Sihukene, ütleme, bossanova käib.


Eile sain magama kella kolme paiku. Vara. Kella seitsmest-kaheksast ärkasin, uni läks ära, vast tuleb tagasi. Ei tea.
Avastasin, et olen eile õhtul jalga väikese haava astunud. Sihukese ohutu, aga jalad on mul  umbes sama räpased kui tol tüübil, kes Caravaggio maalil Peetrust risti lööb. Pesin haava ära ja desinfitseerisin. Panin plaastri peale. Ma ei mäleta, et oleks seda eile tundnud, aga paljajalu olin ma ju ainult ühe targa arsti nimelisel väljakul. Pärast seda liikusime ju mööda linna ringi ja käisime-käisin läbi erinevate kohtade, endal tunne sees, nagu oleksin kõik oma patud andeks saanud.
Õigupoolest on Pirogov ilmselgelt ohtlik koht, üks rootsi poiss, kaunis nagu noor jumal, kukkus oma käe naturalistlikult veriseks-kriimu. Praeguseks on ta loodetavasti jõudnud oma lennuki peale, eks ta kodus tohterda.
Hirmsad Eesti viinad, kas pole?

Jalad on hetkel vist minust see osa, millele puhkus kõige rängemini mõjub. Laupäeval tantsisin paljajalu (jälle paljajalu, eks - aga kingadega käimiseks on liiga palav, aga sandaalidega on halb tantsida. No päkk ei paindu, ja selleks, et tantsimise ajal terve labajalg maha panna - ain't nobody got time for that. Oleks hää kui leiutataks sandaali aseaine - kergelt jalgalibistatav, sokita kantav, hingav ja painduv suvejalats) endale varba alla villi. Hiljem avastasin, et selles kohas oli klaasikilde maas olnud, õnneks nürisid.  Ega ma polnud tükk aega korralikult tantsinud ka, sääremarjad annavad tänaseni tunda.

Minu füüsiline trenn on tõenäoliselt mulle väga kahjulik ja arvatavasti teen ma asju valesti ja lõhun oma keha niiviisi. Põhiliselt koosneb see peale tarvilise liikumise (nagu tants ja jalgrattasõit, need ei loe, sest neid teeks ilma trennitagi) kahest osast - plangust ja kätekõverdustest. Kuna ma olen hirmus laisk inimene (näe, planku teeb ka tegelikult päris lühiajaliselt), siis kätekõverdusi ei viitsi ma kaua teha, sestap koormuse tõstmiseks liiguvad jalad aegapisi ülespoole - alustasin nii, et jalad olid maas, nädala või nii pärast olid jalad kätekõverduste ajal maaslebaval madratsil, siis toolil, siis tooli seljatoe alumisel osal, nüüd poole ahju peal. Kes teab, ehk jõuab jõuluks käte peal kõndimiseni. Capoeira oleks ka ilmselt lahe, aga arvatavasti on see mu liigestele vastunäidustatud.


Veebruarist saati pole ma liha ostnud. Söönud olen küll ja isegi kaunis tihti, inimesed jagavad liha võrdlemisi lahkesti. Kala ostan ja söön ka sagedasti ja meelsasti. Aga lihaga on teised lood. Ma ei ütleks, et see taimetoitlus oleks, pigem on see selleks, et alati, kui ma liha saan, on see sündmus. Kingitus. Eriline värk.

Ma arvan, et panen end nüüd riidesse ja lähen ostan turult süüa. Ja poest pipraveski. Siis on kell ehk juba niikaugel, et saan Küllilt "Habibi" laenata.

Kisub vist vihmale

Viimasel ajal, kui ma inimesi kohtan, olen hakanud avastama, et mul ei ole mitte midagi ütelda. Küsivad, mida ma teinud olen või kuidas mul läheb ja mina ütlen kõige irooniliselt ülevõllima mittemidagiütlevuse, mis pähe tuleb. (sest siis ei ole piinlik, siis on naljakas, sest see on ju metatasand ja metatasand on naljakas) Umbes nagu "ääöö", "einojahsiis" või minu erilise lemmiku, "kisub vist vihmale".  See viimane on nii arhetüüpselt eestlaslik, nagu otse "Eestluse elujõust" pärit. (ma pole üle kontrollinud, kas seal see täpne fraas on. Arvata on, et on)

Seepärast, armas blogilugeja, pole mul sulle mitte kui midagi ütelda. Võiksin ju rääkida, kuidas sain valmis ühe artikliga ja esitasin selle konverentsile või kuidas jäin esmaspäeval mingisse kõhutõppe ja sinnajuurde käivaid rõvedusi rääkida, aga milleks see kõik?  See kõik läheb ju kõik rubriiki "mida täna kellega kus sõin". Making tea is not protagonizing.

Kurb, mõistagi. Mul on tekkinud kahtlus, et olen muutunud igavaks inimeseks.  Tavaliseks.  Tüüpiliseks. Seda nägin ma suvel  muide CouchSurfingus  ka - kui ma nägin meie roadtripil sohvat otsides kellegi profiili, mis mulle minu oma meenutas, oli mu reaktsioon üldiselt "ahah. Einoh, pole viga, aga enne vaatame, kas me kedagi huvitavamat ka leiame".

Mida veel? Metatehnikate larp oli vägev. Saatsin Fantaasia jutuvõistlusele ühe asja, rahule ei jäänud. (tundub, et keegi saatnutest, kellega rääkinud olen, ei jäänud enda asjadega rahule. Tüüpiline.)



Käin ühe noormehega vahel koos jämmimas. Ei, meie vahel ei ole midagi romantilist ega seksuaalset.
Aga vahepeal on mul tunne, et see on hetkel tõtt-ütelda  lähim variant millelegi säärasele.