esmaspäev, märts 29, 2010

Déformation professionnelle

Ma tean, et ma peaks/võiks blogida sellest, kuidas kevad on käes peaaegu ja kuidas mul on iga jumala päev täiesti isesugune tuju ja kuidas eila veel oli kooliteatrite festival ja puha, aga ei viitsi, sestap väikene lingvistilise loomuga kild laupäeva õhtust.

Ühesõnaga, paiknesin suurema seltskonnaga Zavoodi nimelises kõrtsis ja mingi hetk sai õhku visatud ettepanek kübaramängu mängida (teate küll, too mäng, mida nad "Inglourious Basterdsites" mängisid, et otsaette pannakse sedelike mingi tegelase nimega ja siis pead ära arvama, kes sa oled. Küsida võib ainult jah-ei küsimusi. )
Hakkasime siis kenasti mängima, väga lõbus oli - eks me olnud kõik tolleks ajaks juba õlle või paar võtnud - noh, tuli minu kord küsida, teadsin, et tegu on fiktiivse kangelase, üritasin kuidagi paika panna, kunas mind loodud on. Jagasin siis ajaloo kenasti umbes aasta 1900 kandis pooleks ja esitasin umbes järgmise küsimuse:
"Kas mind mõteldi välja kahekümnendal sajandil või hiljem?"
Keski (vist oli Ülo, aga võis ka keegi teine olla) protesteeris, et tohib küsida ainult jah-ei küsimusi.
Põrutasin vastu, et lollpea, see ongi jah-ei küsimus.Noh, siis mõteldi järele ja midagi ka vastati ja mäng läks kenasti edasi. Kellegi tunded loodetavasti haavata ei saanud, kui said, vabandan.

Ma nüüd mõtlen antud juhtumi lingvistilise tausta üle ja seda, kuivõrd suurt rolli sääl minupoolne professionaalne kretinism mängis.
Esmalt mõtlesin selle peale, et loogikute-matemaatikute keskkonnas on sõnal "või" teine tähendus kui kõnekeeles - nimelt kui kõnekeeles üteldakse "A või B", siis üldjuhul on need A ja B teineteist välistavad - matemaatilises keeles ei pruugi see nii olla - seal mõteldakse antud fraasi all seda, mille kohta tavakeeles üteldaks "A, B või mõlemad".
(teate vahest anekdooti, kus papilt küsitakse "Mida te joote - kas veini või viina?" ja papp vastab "...ja õlut!" - matemaatiku jaoks igati loogiline vastus)
Vot. Aga see ei ole nagu veel kõik - sest iseenesest on järele mõteldes kõnekeeles ka võimalik "või"d mittevälistavas tähenduses kasutada - a la "Kas sa lugeda või kirjutada oskad?", "Saad sa homme või ülehomme minu juurest korra läbi käia?".

Segane värk, igastahes. Ma nüüd küsikski lugejatelt, kui neid juhtumisi üldse leidub,et kas kellegi jaoks on ülalnimetet küsimuses loomulik jah-ei küsimust näha? Eriti küsiks seda nende käest, kel juhtumisi matemaatilist tausta on.


Muide, olin siis vastavalt Lenin ja Terminaator.

4 kommentaari:

Erlessa ütles ...

Minu jaoks oli loogiline, samas mul lingvistiline taust :D

Kirjasvig ütles ...

Neis on näha väga tugevat potentsiaali olla jah/ei kysimuseks ymber sõnastatud.

Andeora ütles ...

Sõltub kontekstist. Antud kontekstis oli loomulik. Professionaalne kretinism on tore nähtus. :-P

Martin ütles ...

Mind suunati selle põneva postituse poole ja hea meelega kommenteerin samuti.

"või" või disjunktsioon on selline huvitav konstruktsioon, et talle on võimalik anda intonatsiooniga erinev tähendus. Kui kasutada tõusvat intonatsiooni pärast mõlemat disjunkti: "Kas mind mõteldi välja kahekümnendal sajandil↑ või hiljem↑?" siis on küsimus disjunktiivne ehk õige vastus on "Mind mõteldi välja kahekümnendal sajandil" Ja samuti on võimalik vastata "Mind mõteldi välja hiljem [kui kahekümnendal sajandil." (Tegelikult võib vastata ka kolmandat moodi, "Ei, sind ei mõeldud välja ei kahekümnendal sajandil ega hiljem.")

Kui aga kasutada intonatsiooni: "Kas mind mõteldi välja kahekümnendal sajandil või hiljem↑?" siis käsitletakse seda polaarse disjunktsioonina millele on võimalik vastata: "Jah, sind mõteldi välja kahekümnendal sajandil või hiljem" või "Ei, sind ei mõeldud väljda kahekümnendal sajandil ega hiljem."

Teise intonatsiooni kasutusvõimalus on ammu lingvistilises kirjanduses teada (Zimmermann 2000 on varaseim mida tean) kuid näiteid sellest millal oleks otstarbekas taolist küsimust kasutada on vähe. Hetkel ei tulegi ühtegi pähe.

Viimane kommentaar: ka tavakeeles ei ole "või" eksklusiivne (siin oli tegelikult vist mõeldud "ammendav" ehk pärast ühe disjunkti teada saamist on teised välistatud. See muutub tähtsaks kui disjunktsioon on kolme või enama disjunktiga). Seda demonstreerivad näited nagu "Piim on ostetav Prismast või Selverist." "Sa võid minna randa või kinno." Pigem on tõsi see, et kui sa tead, et mõlemad on tõsi siis on mõistlikum kasutada sõna "ja." Võrdle:

"Kutsun Piia või Tiiu."
"Kutsun Piia ja Tiiu."

Tänud taaskord hea lugemise eest.