Ma tean, et ma peaks/võiks blogida sellest, kuidas kevad on käes peaaegu ja kuidas mul on iga jumala päev täiesti isesugune tuju ja kuidas eila veel oli kooliteatrite festival ja puha, aga ei viitsi, sestap väikene lingvistilise loomuga kild laupäeva õhtust.
Ühesõnaga, paiknesin suurema seltskonnaga Zavoodi nimelises kõrtsis ja mingi hetk sai õhku visatud ettepanek kübaramängu mängida (teate küll, too mäng, mida nad "Inglourious Basterdsites" mängisid, et otsaette pannakse sedelike mingi tegelase nimega ja siis pead ära arvama, kes sa oled. Küsida võib ainult jah-ei küsimusi. )
Hakkasime siis kenasti mängima, väga lõbus oli - eks me olnud kõik tolleks ajaks juba õlle või paar võtnud - noh, tuli minu kord küsida, teadsin, et tegu on fiktiivse kangelase, üritasin kuidagi paika panna, kunas mind loodud on. Jagasin siis ajaloo kenasti umbes aasta 1900 kandis pooleks ja esitasin umbes järgmise küsimuse:
"Kas mind mõteldi välja kahekümnendal sajandil või hiljem?"
Keski (vist oli Ülo, aga võis ka keegi teine olla) protesteeris, et tohib küsida ainult jah-ei küsimusi.
Põrutasin vastu, et lollpea, see ongi jah-ei küsimus.Noh, siis mõteldi järele ja midagi ka vastati ja mäng läks kenasti edasi. Kellegi tunded loodetavasti haavata ei saanud, kui said, vabandan.
Ma nüüd mõtlen antud juhtumi lingvistilise tausta üle ja seda, kuivõrd suurt rolli sääl minupoolne professionaalne kretinism mängis.
Esmalt mõtlesin selle peale, et loogikute-matemaatikute keskkonnas on sõnal "või" teine tähendus kui kõnekeeles - nimelt kui kõnekeeles üteldakse "A või B", siis üldjuhul on need A ja B teineteist välistavad - matemaatilises keeles ei pruugi see nii olla - seal mõteldakse antud fraasi all seda, mille kohta tavakeeles üteldaks "A, B või mõlemad".
(teate vahest anekdooti, kus papilt küsitakse "Mida te joote - kas veini või viina?" ja papp vastab "...ja õlut!" - matemaatiku jaoks igati loogiline vastus)
Vot. Aga see ei ole nagu veel kõik - sest iseenesest on järele mõteldes kõnekeeles ka võimalik "või"d mittevälistavas tähenduses kasutada - a la "Kas sa lugeda või kirjutada oskad?", "Saad sa homme või ülehomme minu juurest korra läbi käia?".
Segane värk, igastahes. Ma nüüd küsikski lugejatelt, kui neid juhtumisi üldse leidub,et kas kellegi jaoks on ülalnimetet küsimuses loomulik jah-ei küsimust näha? Eriti küsiks seda nende käest, kel juhtumisi matemaatilist tausta on.
Muide, olin siis vastavalt Lenin ja Terminaator.
