Losing streak in life on läbi. Hoolimata sellest, et koolitööga läheb kahtlaselt ja täna ühe asjaga ilmselgelt ei vedanud. Aga see on läbi. Mina ütlen nii.
Ma ei kavatsegi sellel, et asjad ei ole nii, nagu mina tahan, end murda.
esmaspäev, november 23, 2009
esmaspäev, november 16, 2009
Pas de chance
Esmasp2eva hommik algas tegelikult isegi p2ris ilusasti. L6in kella peale silmad lahti, uni ei tahtnudki maha tappa ja leidsin, et p2ris tore, varsti algab algebra, mis v6ib seekords p2ris meeldivaks osutuda. 2rge saage nyyd valesti aru, harilikult t2idab algebra mind mingi kosmilise horrori ja alav22rsuskompleksi seguga, kuna seal antakse mingeid s22raseid kodut8id, mille jaoks on vaja nii 3-4 tundi t88d teha pluss nii 20-lisi INT -checke visata ja kuna ma harilikult endale koduste t88de tegemiseks nii palju aega ei v6ta, on vahel tundi minnes tunne, et mina olen see ainuke kretiin ja lollakas, kes ei m6istnud ylesandeid 2ra teha. Vahel tuleb aga v2lja, et kretiinid ja lollakad on ka kogu ylej22nud klass - m6ndasid asju ei m6ista keski 2ra teha. Peale 6ppej6u. Harilikult.
Igatahes, seekord j2tsin ma kretiinolemise vahele, leidsin, et nood ylesanded on tegelikult p2ris lahedad ja tegin nad 2ra. Nii vast kolme tunniga.
Yhes6naga, 2rkasin ma yles, p2ikene paistis, taevas oli taevakarva sinine, linnukesed laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks ypris vagane olnud. Tore oli olla. T6si, natukene h2iris mind mu parem labajalg, mis oli viimasel ajal pisut rohkem valutama hakanud ja k6ndimist h2iris (tegelikult oli ta juba umbes kaks kuud valutanud, tingmusel, et sinna s6rmega peale vajutada v6i muul moel survet avaldada. Kuna ma aga eriti sageli s6rmega oma labajalga ei suru, seda enam, et see haiget teeb, siis ei olnud mul muist aega see v2ike viga meeles - mis ta yhele karmile p6hjamaa mehele nagu mina ikka teeb. Yhes6naga, ei p88rdunud ma ses asjus ei arstide ega muude posijate poole vaid lootsin, et ehk paraneb ta ise 2ra).
Mingeid paranemise m2rke ta endast eriti ei andnud, nagu mainitud, oli ta viimasel ajal juba tylikaks muutunud, valusale kohale l2him varvas oli kah pisut paiste l2inud ja nyyd oli lugu juba selline, et normaalse inimese moodi k2imine luges kah survena.
Aga kuna minu imelise ja erip2rase anatoomia ja rattas6idutehnika t6tu mul oma kaherattalise s6braga liikudes valus ei olnud, siis ma eriti ei muretsenud, kuna liigun igale poole ju rattaga.
Yhes6naga, olles s88nud pisut myslit, end riidesse pannud ja muud hommikust nipet-n2pet teinud, astun ma v2lja sooja sygishommikusse, aheldan oma ratta hoidjast lahti, istun sadulasse ja mida ma n2en?
Kumm on tyhi, lontis ja 6nnetu nagu katkine 6hupall.
Okei, m6tlen. L2hen siis bussiga. L2himast bussipeatusest aga bussi campusesse eriti ei l2he, leian, et tramm on ehk m6ttekam - aga trammiga lastakse vist jalgrattaid ka peale? Et ehk saan ma oma katkise s6iduriista Metrovelo (minu rattalaenutuspunkt) teenindusse viia. Siirdun tagasi yhika juurde, endal juba selge, et hiljaks j22n ma praksi niiehknaa, v6tan ratta ja l2hen trammipeatusesse. Trammidega minek on aga kole suur ring, kesklinnas tuleb ymber istuda, nii et trajektoor tuleb umbes kaks korda pikem kui v6iks. Vaatan aga, et mingi buss l2heb ju samast peatusest otse campusesse - leian ta isegi l6puks yles, aga sildil on kirjas, et rattad on bussis keelatud, aga trammides neid tolereeritakse + veel miski info. Vaatan just teisel pool teed lahkuvat trammi, yletan teed, ootan piletimasinaj2rjekorras ja kui ma endale l6puks pileti osta saan, on juba j2rgmine ees. Kui ma piletit hakkan komposteerimismasinasse toppima, teatab yks h22sydamlik neiu mulle miskit, mis k6lab kahtlaselt selle moodi, et trammidesse ei tohi rattaid v6tta, mingitel kellaaegadel v2hemasti- et noh, kui ma pileti praegu 2ra komposteerin, v6ib see kaunis m6ttetu olla.
"Oot, aga kas praegu v6ib?", kysin vastu.
Tydruk rehmab midagi vist umbes, mida mina m6istan "jah"-ina, hyppab trammi peale, uksed l2hevad kinni, tramm s6idab 2ra ja mina kasutan kaunis valju h22lega selges eesti keeles ebatsensuurseid v2ljendeid. Millest on iseeenesest kahju, kuna tydruk andis tegelikult head n6u - praegusel kellaajal ei lubata rattaid trammi peale. Ait2h sulle, tundmatu neiu ja vabandan, et ma sinu poole p2rast su lahkumist ebav22rikate s6nadega p88rdusin, kuigi sa ilmselt ei kuulnud ega poleks ka aru saanud. Hoidsin trammipileti kokku.
Yhes6naga, vaatan kella - kell n2itab, et yhe minuti eest algas praks, v6tan ratta k2ek6rvale ja alustan oma pooleteisttunnist retke campusesse. Jala. Iga kuradi samm teeb haiget.
Urge to destroy world rising.
Mingi hetk oli tunne, et kui keegi nyyd minu kallal veel bitchima peaks hakkama (a la miks sind praksis polnud v6i miks sa hiljaks j2id) torman ma talle yhel jalal hypeldes ja jalgratast pea kohal keerutades kallale ja k2gistan jalgrattakummiga 2ra. Ega ma praegu ka v2ga r66mus pole, aga v2hemalt nad andsid mulle uue ratta, nii et ehk saab veel inimese moodi liigelda. Jala kohta ma ei tea - m6tlesin arsti juurde minna. Ons kellelgil teooriaid, mis mu jalal viga v6iks olla? (interneti teel meditsiinihariduseta inimestelt n6u kysimine on muidugi l6ppm6istlik, aga sel on pigem psyhholoogiline eesm2rk)
Algebrasse ma muide ei j6udnudki.
Selline esmasp2evahommik siis. N2dal algab ylih2sti.
PS: Ahjaa, kui siin kommentaariumis leidub osavn2ppe, kuldsete k2tega inimesi v6i niisama targutajaid, kes leiavad soovitada v6i arutada seda, kuidas ma oleksin v6inud jalgrattakummi 2ra lappida ja t2is pumbata v6i muud k2sit88d teha, siis te v6iksite end juba preventatiivselt oma jalgrattapumpadega surnuks peksta. Saab k6igil parem meel.
Igatahes, seekord j2tsin ma kretiinolemise vahele, leidsin, et nood ylesanded on tegelikult p2ris lahedad ja tegin nad 2ra. Nii vast kolme tunniga.
Yhes6naga, 2rkasin ma yles, p2ikene paistis, taevas oli taevakarva sinine, linnukesed laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks ypris vagane olnud. Tore oli olla. T6si, natukene h2iris mind mu parem labajalg, mis oli viimasel ajal pisut rohkem valutama hakanud ja k6ndimist h2iris (tegelikult oli ta juba umbes kaks kuud valutanud, tingmusel, et sinna s6rmega peale vajutada v6i muul moel survet avaldada. Kuna ma aga eriti sageli s6rmega oma labajalga ei suru, seda enam, et see haiget teeb, siis ei olnud mul muist aega see v2ike viga meeles - mis ta yhele karmile p6hjamaa mehele nagu mina ikka teeb. Yhes6naga, ei p88rdunud ma ses asjus ei arstide ega muude posijate poole vaid lootsin, et ehk paraneb ta ise 2ra).
Mingeid paranemise m2rke ta endast eriti ei andnud, nagu mainitud, oli ta viimasel ajal juba tylikaks muutunud, valusale kohale l2him varvas oli kah pisut paiste l2inud ja nyyd oli lugu juba selline, et normaalse inimese moodi k2imine luges kah survena.
Aga kuna minu imelise ja erip2rase anatoomia ja rattas6idutehnika t6tu mul oma kaherattalise s6braga liikudes valus ei olnud, siis ma eriti ei muretsenud, kuna liigun igale poole ju rattaga.
Yhes6naga, olles s88nud pisut myslit, end riidesse pannud ja muud hommikust nipet-n2pet teinud, astun ma v2lja sooja sygishommikusse, aheldan oma ratta hoidjast lahti, istun sadulasse ja mida ma n2en?
Kumm on tyhi, lontis ja 6nnetu nagu katkine 6hupall.
Okei, m6tlen. L2hen siis bussiga. L2himast bussipeatusest aga bussi campusesse eriti ei l2he, leian, et tramm on ehk m6ttekam - aga trammiga lastakse vist jalgrattaid ka peale? Et ehk saan ma oma katkise s6iduriista Metrovelo (minu rattalaenutuspunkt) teenindusse viia. Siirdun tagasi yhika juurde, endal juba selge, et hiljaks j22n ma praksi niiehknaa, v6tan ratta ja l2hen trammipeatusesse. Trammidega minek on aga kole suur ring, kesklinnas tuleb ymber istuda, nii et trajektoor tuleb umbes kaks korda pikem kui v6iks. Vaatan aga, et mingi buss l2heb ju samast peatusest otse campusesse - leian ta isegi l6puks yles, aga sildil on kirjas, et rattad on bussis keelatud, aga trammides neid tolereeritakse + veel miski info. Vaatan just teisel pool teed lahkuvat trammi, yletan teed, ootan piletimasinaj2rjekorras ja kui ma endale l6puks pileti osta saan, on juba j2rgmine ees. Kui ma piletit hakkan komposteerimismasinasse toppima, teatab yks h22sydamlik neiu mulle miskit, mis k6lab kahtlaselt selle moodi, et trammidesse ei tohi rattaid v6tta, mingitel kellaaegadel v2hemasti- et noh, kui ma pileti praegu 2ra komposteerin, v6ib see kaunis m6ttetu olla.
"Oot, aga kas praegu v6ib?", kysin vastu.
Tydruk rehmab midagi vist umbes, mida mina m6istan "jah"-ina, hyppab trammi peale, uksed l2hevad kinni, tramm s6idab 2ra ja mina kasutan kaunis valju h22lega selges eesti keeles ebatsensuurseid v2ljendeid. Millest on iseeenesest kahju, kuna tydruk andis tegelikult head n6u - praegusel kellaajal ei lubata rattaid trammi peale. Ait2h sulle, tundmatu neiu ja vabandan, et ma sinu poole p2rast su lahkumist ebav22rikate s6nadega p88rdusin, kuigi sa ilmselt ei kuulnud ega poleks ka aru saanud. Hoidsin trammipileti kokku.
Yhes6naga, vaatan kella - kell n2itab, et yhe minuti eest algas praks, v6tan ratta k2ek6rvale ja alustan oma pooleteisttunnist retke campusesse. Jala. Iga kuradi samm teeb haiget.
Urge to destroy world rising.
Mingi hetk oli tunne, et kui keegi nyyd minu kallal veel bitchima peaks hakkama (a la miks sind praksis polnud v6i miks sa hiljaks j2id) torman ma talle yhel jalal hypeldes ja jalgratast pea kohal keerutades kallale ja k2gistan jalgrattakummiga 2ra. Ega ma praegu ka v2ga r66mus pole, aga v2hemalt nad andsid mulle uue ratta, nii et ehk saab veel inimese moodi liigelda. Jala kohta ma ei tea - m6tlesin arsti juurde minna. Ons kellelgil teooriaid, mis mu jalal viga v6iks olla? (interneti teel meditsiinihariduseta inimestelt n6u kysimine on muidugi l6ppm6istlik, aga sel on pigem psyhholoogiline eesm2rk)
Algebrasse ma muide ei j6udnudki.
Selline esmasp2evahommik siis. N2dal algab ylih2sti.
PS: Ahjaa, kui siin kommentaariumis leidub osavn2ppe, kuldsete k2tega inimesi v6i niisama targutajaid, kes leiavad soovitada v6i arutada seda, kuidas ma oleksin v6inud jalgrattakummi 2ra lappida ja t2is pumbata v6i muud k2sit88d teha, siis te v6iksite end juba preventatiivselt oma jalgrattapumpadega surnuks peksta. Saab k6igil parem meel.
reede, november 06, 2009
Not my fortnight
Ühesõnaga, pärast Eestimaal haigevoodis veedetud nädalat, hingedepäeva inimeste seltsis (oli väga tore, ma tänan kõiki, kes vaevaks võtsid minu seltskonda taluda), mitut nägemata jäänud või mitte piisavalt nähtud inimest astusin ma teisipäeval koos Anniga bussi peale ja sõitsime Tallinna. Tegu oli küll aid ainult bussiaknast nähtuga, aga Eesti on ikka kuradi ilus. Ja ega ma ei oskagi teisiti kirjeldada - liiga palju asju jääb sõnade vahele.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.
Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)
Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.
Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.
Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)
Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.
Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.
Tellimine:
Postitused (Atom)