Mu isand, kas näed, otse taevast kui alla toob
Kollane jõgi need veed.
Mere poole ta veeretab laineid ja tagasi
enam ei ole tal teed.
Mu isand, kas näed, kambris peegli ees seda, et
halliks on läinud su pea.
Lumivalgeks on muutunud süsimust siid – hommik
õhtuks on saamaski pea.
Kui hing ihkab rõõmu, siis ära end salga ja
rõõmule annagi teed.
Ära tühjana lase sa seista küll peekrit kesk
heledat kuuvalget ööd.
Kui taevas on õnnistand andega sind, seda
jaga ja rõõmusta maad.
Tuhat kuldraha isegi raiskad kui ära, veel
enam sa tagasi saad.
Tapa härg, aja vardasse oinas ja tee, et su
tuju saaks kõigiti heaks.
Ühekorraga kolmsada peekritäit veini siis
ära sa jooma küll peaks.
Täitkem karikad, isandad kallid ja sõbrad, jooma
kutsuda plaan on mul teid.
Kõrvad lahti ja kuulake mind, oma lauluga
rõõmustan mina nüüd teid.
Parim muusika, hõrgumad road, liiga kalliks ma
ühtegi asja ei pea.
Tahan purju end juua ja seda, et kaineks ei
saakski siis enam mu pea.
Targad pühakud muistsed kord olid ja elasid,
keegi ei mäleta neid.
Palju kuulsamad joodikud on, kelle seltsist ei
puudunud iialgi vein.
Muiste kuningas Chen kui korraldas peo oma
Rahu ja rõõmu palees.
Tuhat vaati läks veini ja vahet ei olnud, vaid
pidu ja pillerkaar kees.
Kas mõelda võib peremees kunagi sellest, et
raha on nappimas tal.
Kui sõbrad on majas, siis veinipoe manu tal
tee olgu jalgade all.
Poiss käsu saab ratsu ja kuldkirja kuub rahaks
teha, et ei lõpeks vein.
Koos teiega prassime nõnda, et ununeks
muistsete aegade lein.
- Li Bo, Li Bai või Li Po, kuidas ise meeldib, tõlkinud igatahes Märt Läänemets
