Tuisk on esimest päeva

Ega Tali taeva jää.
Mina ei tea tegelikult midagi kirjutada. Välja ma ju ei näe. Väljas on tali. Tali on aga sees.

Laadisin tundide kaupa (ja ma ei liialda) Tuneesia reisi pilte üles. Maailma aeglaseim asi, nagu ma algklassihuumorist mäletan, on kurvis pidurdav tigu, aga ega piltide üleslaadimise kiirus sellest ka palju maha ei jää.
Et aega surnuks lüüa, mängisin samal ajal freerice'i prantsuse keele kohta ja kuulasin youtube'ist oma lemmikuid. Freerice'i skoor jõudis 40000 terani, kui ma lõpuks laadimisega valmis sai - või noh, neid albumeid on tegelikult veel. (igatahes, circa 19 000 tera on tarvis, et üht inimest ühel päeval ära toita) Petan ennast, väites et see midagi muudab - ju ta ikka mingil moel tõstab toidu hinda, võtab selle kelleltki teiselt ära ja pealegi, see energia, mida mu arvuti samal ajal kulutab, on tõenäoliselt suurem kui see, mis tollest riisist saab, aga igatahes on see piisavalt hea foma oma prantsuse keele parandamiseks.
Helenale vastuseks, musketäre prantsuse keeles on lugeda veel raske, detailid lähevad kõik kaduma. Harry Potteriga oli ses mõttes lihtne, detaile, mis süžee mõttes olulised polnud, eriti palju ei olnud.
Ega musketärid ka mingi eriline lugemiskogemus ei ole, aga mida kõike me keeleõppimise eesmärgil ei tee.

Muide, käisin veel sellise noormehe nagu Indrek W. sünnipäevapeol. Oli vist üks viimaseid päevi, kui ma rattaga sõitsin. Kohale läksin seitsmeks ja juttu jätkus kella neljani, kui ma kella kiikasin ja mõistsin, et nüüd ei ole midagi parata, tuleb jutt katki jätta ja koju minna, muidu on järgmine päev ikka totaalselt maha kantud.

Väga vahva oleng oli. Kohtusin ühe tegelasega, kelle kohta tegin mõttelise märkuse, et temaga tuleb kindlasti suhtlemist jätkata Ega selliseid inimesi, kelle kohta sellised mõtted tekivad, kuigi palju ei ole - vahest Liis ja Diana on viimased, kelle kohta sellised mõtted tekkinud on. (seda, kuidas ma Liisi esimene kord kohtasin, ma muide mäletan väga selgelt - jõlkusime kuuekesi vist eelmisel või üleeelmisel talvel Goblini korteri poole. Probleem oli mõistagi selles, et kui meid üle lugeda, tuli välja viis inimest (ei mäleta, kes) - sestap ütlesin, et ma ikka ei saa aru, kes see kuues on. Pelevini mõjud, mõistagi. Goblin aga arvas, et see on Liis. Võib-olla ajan ma kaks õhtut segamini, aga igatahes läksime me Gobliniga igavese pika maa kuni Liisi majani ja leidsime ta üles. Ta vist jalutas koeraga ja tuli pärastpoole meiega kaasa. Oli südatalv.)

Hmmm, võib-olla Jaan ka. Temaga kohtumine oli ka igatahes sama lahe. Ma parem väga pikalt toda teemat ei arenda, sulgudest hakkab juba kõrini saama.

Igatahes, too kodanik. Kui ma oleksin sarimõrvari mõttelaadiga, siis ma mõistagi tapaksin Indrek W. ja loodaks, et ta Indreku matustele tuleb. Tunduvalt lihtsam vahend oleks ilmselt lihtsalt Indrekult küsida.

Lumehelbeke, tasa, tasa.

Mul peaks tänaseks kõik viis rolli valmis olema. On ainult kaks pool. Urr. Tahtejõud. Peab varsti ennast sundima ja tegema rollimaratoni.

Rollimängijate kokkutulekule peaks ka minema.

Huvitav, kunas lõpuks EFFi peied on?


`Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe:
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.