Dilbert vagaks!

Nonii.
Et kõike ma nagunii ausalt ära rääkida ei saa, siis vähemasti pisut sest nädalast.
Kolmapäeval, pärast objektorienteeritud programmeerimise praktikumi lõppu helistasin ma uudishimust Goblinile - sest tal ja veel kellelgil oli plaan Tallinna protestima minna. Tiibet ja värki, teate küll. Mina olin isiklikult veendunud, et ei lähe - sest see tundus kuidagi nii...kasutu.
Aga igatahes, ma helistasin, Goblinile tuli teine kõne vahele ja ütles, et ma Statoili tuleks. Tulingi.
Ja seal, kohal olles, läbides mingisuguse kummalise äkilise impulsiivsusfaasi, muutsin ma meelt, helistasin koju emale ja ütlesin, et lähen Tallinna. Tollesama bussiga läksid veel Goblin, Vahur, Liis, Triin ja mingi Goblini klassivend, keski Johannes. Sancta Ioannes. Ta ei olnud siiski pühak ega Ilmutusraamatu kirjutaja ega Ristija ega isegi mitte Vares-Barbarus, vaid läks lihtsalt jalgpalli vaatama.
Bussis vestlesime kambaga erinevatel teemadel, täpsemalt ei mäleta ega viitsi kõnelda.
Tornidega linn juba ootab meid ees.
Olime üsnagi hilised, kuna, nagu selgus, läksime me valele poole ja valesse Hiina saatkonda. Einovägatore.
Võtsime takso. Kaks, sest me ei mahtunud viiekesi ühe peale ära. Õnneks tuli meie juhile taksomeetri sisselülitamine alles sada meetrit enne sihtpunkti meelde. Ohwell, läheb nagu läheb.

Tiibet vabaks!
Free Tibet!
Freien sie Tibet!
Liberté pour Tibet!
Vi liberu Tibeton!
Svabodnõi Tibet!

Ekstaole. Jõudsime kohale. Liisil oli Tiibeti lipp. Iseõmmeldud. Lehvitasime aeg-ajalt sellega,vahel tantsisime ka. Saime pildi peale ka, Liis eriti.


Igastahes, meeleavaldus oli ülimalt lumine. A nagu Hanna oma blogis kirjutab(ma just avastasin, et ta ikkagi peab üht blogi, a too on tal kuskil peidus) lumi õilistab kõike, mida ta katab.
Vahepeal tuli ikka masendav tuju peale küll - kuna too meeleavaldus ju ei muuda midagi.
Ausalt ütelda on mul tunne, et kui pool Eesti rahvast ennast protesti märgiks põlema pistaks, ei kergitaks Hiina mitte kulmugi. Et Eesti on niivõrd sõltumatu riik, et temast ei sõltu mitte midagi. Võinojah. Eks seal räägiti veest, mis tilgub kivile, a kas selleks ajaks, kui kivile mingi õnarus tekib, Tiibeti rahvast ka midagi rääkida saab? Ma ei tea. Eks ta olnud suuremalt jaolt iseenda südametunnistuse jaoks.
Pärast meeleavaldust läksime Deira poole. Goblin ja Dani rääkisid vahepeal mingisuguste lastega Tiibeti teemadel. Ma ei tea, kas nad rääkisid ka õiget juttu, ei olnud algul lähedal.
Rahva Raamatust ostsin Keyesi "Age of Unreasoni" ja Murakami "Hard-boiled Wonderland and End of the Worldi". Murakami tundub huvitav kirjanik olevat, kuigi ma pole Wonderlandi juurde asuda jõudnud. A "Norra mets" oli tal hea. Õnnepalu arvas oma "Flandria päevikutes", et Murakami ja üks teine jaapanlane on Euroopa romaanitraditsiooni ülimalt hästi ära kasutanud-välja arendanud. Ja samas paragrahvis arutas kah, et Euroopa on üle võtnud Jaapani minimalismi ja puha - et noil kahel eraldatud kohal on midagi sarnast.

Igatahes, questil Deira maja juurde jälitas meid Tõnu Trubetsky. Läksima sama bussi peale, Dani küsis talt veel, mida ta meeleavaldusel ühe koha peal ütelda tahtis - selgus, et seda, et nad pole enam Vennaskond, vaid Flowers of Romance. A kellel too ikka meeles seisab.
Bussi pealt maha tulime ka samas peatuses. Trubetsky küsis, kuhu me läheme. Poodi. Noh, selgus, et tema läheb ka poodi. Ja läks samasse poodi, mis meie. Kui me kassast läbi olime jõudnud, jõudis Tõnu kassasse. Hirmus hakkas. Lasime bussipeatusesse jalga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Peaks mainima, et tolleks ajaks olid mu jalad surmväsinud ja valusad. Deira majani oli kilomeeter. Dani ja Goblin eksisid aga öises Laagris ära ("ee, me vist peaksime toda tänavat mööda ära keerama - kas läheks otse - ei, vist siiski paremale? - ehk peaks me vasakule minema? - Oi, tupiktänav!) Või noh, vähemasti mängisid nad seda äraeksimist päris pandavalt välja, sest kui me läksime suvalisse majja teed küsima, tuli ukse peale vastu Deira.
Tüng, värdjas! Mu jalad olid absoluutselt surnud ja seepärast vajusin ma põrandale kokku ega jaksanud Danile ja Goblinile kallale minna. Nu pagadi, saajets!
Igatahes, Deira pool mängisime kaarte ja lõpuks läksime magama. Hommik oli väga lumine, ja lõpuks, kell kuus õhtul, jõudsime Tartusse. Mina ruttasin kohe koju, sest pidin minema ühtedele peotantsukursustele kell pool kaheksa, kuhu hilineda ei tohtinud. Jõudsin õigeks ajaks. Anni väitis, et ma tantsivat esimene kord paremini kui tema eelmine partner kursuse lõpus. Ohwell.
Pärast seda oli lühiajaline GM-miiting ja salsaõhtu. Salsat õppisin seega kah tantsima. Oli päris lõbus.
Praegu tundub aga, et GM-miitingutest on õhk pungil - eelmine nädalavahetus maal olid rollitalgud, täna kell 14 tuleb jälle uus. Õhtul lähen aga matemaatikaolümpiaadi parandama. Good luck to me!

Renessanss

Leonardo dreams of his flying machine
tormented by visions of flight and falling,
more wondrous and terrible each than the last,
master Leonardo imagines an engine
to carry a man up into the sun...

As he's dreaming the heavens call to him,
softly whispering their siren-song:
"Leonardo, Leonardo, vieni a volare."

l'uomo colle sua congiegniate e grandi ale,
facciendo forza contro alla resistente aria.

As the candles burn low he paces and writes,
releasing purchased pigeons one by one
into the golden Tuscan sunrise...

And as he dreams, again the calling,
the very air itself gives voice:
"Leonardo, Leonardo, vieni a volare."

vicina all' elemento del fuoco...
Scratching quill on crumpled paper
(rete, canna, filo, carta)
Images of wing and frame and fabric fastened tightly.
...sulla suprema sottile aria.

As the midnight watchtower tolls,
over rooftop, street and dome,
the triumph of a human being ascending
in the dreaming of a mortal man.

Leonardo steels himself,
takes one last breath, and leaps.....
"Leonardo vieni a volare! Leonardo, sognare!"

Charles Antony Silvestri libreto breve Eric Whitacre teosele. Itaaliakeelsed fraasid Leonardo da Vinci fragmentidest.



Ma ei tea, miks, aga igatahes on selline renessansihetk peal. Uuestisünd. Võib-olla on asi kevades? Ei tea. Aga igatahes, jah, emotsiooni ajel, et

As the midnight watchtower tolls,
over rooftop, street and dome,

the triumph of a human being ascending

in the dreaming of a mortal man.

Firenze Medicite käe all. Michelangelo ja Leonardo da Vinci võisteldes kõige tõelisema renessanssinimese tiitli pärast. Dante kroonitakse sealsamuselgi mäel loorberipärjaga. Kopernik avaldab enne oma surma "Taevaste sfääride pöörlemisest", mis kuulutab vaikselt teadusrevolutsiooni tulekut. Palestrina kirjutab oma sadade muusikateoste seas muuhulgas ka "Misse sine nomine", mis tema teadmata muuhulgas kunagi Bachile ette satub.
Londonis avatakse "The Globe" ja Shakespeare, kui ta üleüldse olemas oli, kirjutab tolle tarvis oma näidendeid. Humanism.

Romantiline jura, muidugi. Oleks võinud mainida ka Machiavellit, Borgiaid, Giordano Bruno põletamist, Ameerikate vägivaldset vallutamist, Hispaania inkvisitsiooni ja muud sellist kraami.

Aga mulle tundub, et too ajastu on kuidagi meeldivalt purjus. Selline vabanemise õhkkond, kus inimene taipab järsku, et tema, inimene, mitte jumal, on kõikide asjade mõõt ja kese. Homo universalise kontseptsioon, kus inimene enda võimeid nii laialdaselt välja arendab, kui võimalik.
Värske õhk.
Jah, hiljem tuli pohmell, kui selgus, et inimene ei suuda siiski kõike. Aga ikkagi

the triumph of a human being ascending

in the dreaming of a mortal man.

Puhka rahus, Gary Gygax

Head teed, Koopaisand.

Ilma sinuta poleks nii paljut. Meie elu oleks hoopis teistsugune.

Et su täringud, mistahes teispoolsusesse sa ka ei läheks, alati hästi veereks.

Me jääme sind täringukõrina saatel igavesti mäletama.

Aitäh kõige selle eest, Gary.

Lugusid toonasest Treffnerist/Harjumaalt/Maalt

Asi läks lõppeks nõnda, et taliolümpiamängudel läks Treffneri poistel väga hästi - esmalt muidugi minu vennal, kes mingi ala üleüldse kinni pani, kahjuks ei mäleta, millise - paraku ei näind ma teda ka muidu, kui vahepealses interlüüdiumis kodus, kus ma venna sahtlist kümnete viisi erinevaid Treffneri sõrmuseid leidsin - tõik, mida ta kommenteerida ei soovinud.
Igatahes, Treffneri poistest läks vist veel kahel, kes parajasti üheteistkümnendas käivad, kah umbe hästi - üks neist jagas mingil suusamaratonil ühe Jaapani robotiga esimest-teist kohta, teine sai kolmanda ja lisaks veel hõbeda suusahüppamises.
Pärast seda oli stseen, kus antud kodanikud (noh,nood kaks poissi üheteistkümnendast) minu maakohas olid, kohas, kus vanasti kiik oli, kõõlusid ja niimoodi arglikult arutasid, et kas peaks viiendasse-kuuendasse tundi minema, sest, noh, olümpia on läbi ja enam mingit vabandust nagu puudumiseks ei ole. Ja et mis Punga ütleb ja...


Vahepeal päästsime maailma läbi massisuitsiidi, aga noh, eks me kõik olime peast segi ka, igalühel omad hullused, idee-fixéid ja meelehaigused kanda. (täpsemalt öeldes, Kuninga Kollases Rüüs uskuja (mina), Jehoova tunnistaja(Melian), muhameedlane (Vahur), hipi (Hannes), mees, kes kuulis oma surnud lapsi ((A)mort), samurai/Jeesus (Terry), autistist poiss (Myrt) ja ilgelt manipulatiivne bitch (Dani õde) Goblin pidi Antikristust mängima, aga sai mingi kõhutõve.) Noh, lõppeks oli maailm ju praktiliselt otsa saanud - ilm iga jummala päev vahetus, suured linnad maa pealt maha pühitud, katk ja muu sarnane jura.
Eks ta ole. Tore mäng tegelikult. (Kiitos Danile ja Mialeele) Aftekas ka. Hannes sai küll öösel mingi katku ja vappus meil seal külma käes, söötsime talle kaks Coldrexi sisse ja andsime tekke juurde, hommikul nägi juba inimese moodi välja. Osa rahvast läks Tallinna, ülejäänud said Mati autoga Tartusse. Dani õe auto jäi mutta kinni ja selle sealt kättesaamisega saime kenasti poriseks.



Juhtumisi läks nii, et kui me kolmekümneks aastaks kosmosesse sõitsime, oli vahepeal Maa peal tuumasõda olnud ja me pidime hoolega vaatama, et me maabuksime siiski USA, mitte Hiina tsooni. Toomemägi oli vist siiski USA tsoon.
Igatahes pandi meid action directe eest vangi. Vangimaja bürokraatias oli paraku sihuke probleem, et ma vastasin küsimustele miskipärast ainult (nende arvates) soome keeles või siis soome aktsendiga eesti keeles. Arvati, et mängin lolli, aga tegelikult selgus, et maandumise käigus saadud palaviku ajal võttis mu keha üle lapi šamaan, kes rääkis ainult põhjasaami keelt.
Lõppeks ärkasin ma üksinda kongis, kus avastasin, et mu vend oli sinna "Anarhisti kokaraamatu" järgi ühe pommi valmistand ja põgenenud.