Suur Juht ja Õpetaja

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb kõigepealt mainida, et pooli asju ma ära rääkida ei tohi, sest nood on salajased. Ma tean konfidentsiaalset infot. Aga eks ma üritan tolle mainimisest hoiduda.
Ühesõnaga.
Selline üritus on. Või õigemini oli. Lauba.
Kui te teraselt noid loenguandjate nimesid loete, siis võite täheldada, et ohhoo- seal leidub ka Teie Kui te nii arvate, on teil õigus.
Kõigepealt teemast. Topeltloendamine. Iseenesest on tehnika lihtne, sisu on põhimõttes, et kui me mingi hulga elemendid üht viisi ära loeme ja teist viisi ära loeme, siis mõlemal loendamisel peaks me saama sama arvu.
Tegin taktikalise vea. Andsin õpilastele lahendused koos ülesannetega kätte. Noh, ma sain nood materjalid (head materjalid iseenesest) PDF-failina kätte, ja lahenduste ja ülesannete eraldamisega hakkama ei saanud.
Noh, ma ei ole kindel, kuidas too asi lõpuks välja tuli, aga vahel oli küll mul sihuke tunne, et mina tantsin seal tahvli ees ("Ideid? Kavalaid mõtteid? Vähemkavalaid mõtteid? Kuidas me võiksime tollele ülesandele läheneda? Anyone? Ja mida võiks selline asi tähendada? Palju on üks pluss üks? Midagi? Keegi? Is anyone out there?") ja lõpuks lahendan ülesande ise ära ja küsin, kes aru said. Juhul, kui valdav enamus sai, läksime demokraatliku 51% diktatuuri põhimõttel edasi. Täitsa õudne on selliseid tülpinud nägusid vaadata - äkki ma võtsin liiga rasked ülesanded? ei seletanud piisavalt pikalt? seletasin liiga pikalt? liikusin liiga kiiresti edasi? olin niisama nõme?
Ja noh, lõpp oli igatahes oli omamoodi kergendus. Pausid ka - nood tegin ma harilikult siis, kui me mingit ülesannet tegime, mille lahendus mul endal ka meelest läinud oli. ("Ja tundub, et meie kollektiivne lööktöö ei kanna hetkel vilja, nii et teeme pausi -viis- ei, kümme minutit.") Nende ajal rääkisin ma Kairi ja co-ga, kes lohutas, et sihuke õpetamine on üsna raske asi tõenäoliselt.
Nojah. Pärast toda üritust läksin koju, kirjutasin tolle blogiposti alguse, siis viskas üle ja läksin vististi lugema. Laur soovitas mulle MSNi läbi üht vahvat raamatut, kus on kirjas, kuidas on kaval matemaatikat õpetada.

Kell kuus oli Elesgali üldkogu. Üksteist inimest oli kohal. Need, kes kohal polnd visati välja ja Elesgal saadeti laiali. Armas. Danil ja Mialeel oli ka mingi oma tore lebooraganisatsioon, milles sa mitte midagi tegema ei pea, noh, foorumi ülalpidamise raha pead maksma, aga organisatsiooni eesmärk on, et inimestel oleks kuhugi kuuluda, noh, ja vahepeal tehakse võib-olla larpe ja drägunit ja filmiõhtuid, aga tegema iseenesest miskit ei pea. Selline värk, et kui tahad kuhugi kuuluda, et noh, siis on koht olemas.
Dani ja Mialee küsisid, kas ma tahaks olla asutajaliige. Et kolm on ümmargune number. Jäin nõusse.
Kui nüüd järele mõtelda, siis ma ei saa ise ka täpselt, miks just. Peab tolles asjus vist veel DjaMiga läbi rääkima - noh, et suure tõenäosusega ma ei viitsi mitte miskit teha ja kuuluvusevärgiga saan ka ilma organisatsioonita hakkama.
Einojah. Pärast laialisaatmist jms värki (ahjaa, mingi kamm oli sellega, kellele Elesgali raadiosaatjad minema peavad - mul on iseenesest pohhui, peaasi, et kõik kasutada saavad) hakkasime Aliast mängima. Mina sain Barbariga ühte paari. Muide, vastupidiselt muljele, mida Barbar jätta püüab, pole ta sugugi mitte ebaintelligentne tegelane. Oskab täitsa hästi seletada, alguses minust paremini.(aga noh, kuidas sa seletad turska? eriti kui Andersi kuulus fraas "Ma ei seedi keedetud turska" läbi ei lähe?) Igatahes, alguses oskas tema seletada ja mina mitte ja nii me jäime umbes keskelepoole, aga ma oskasin üsnagi hästi röövida, (noh, kümne mängijaga mängus on röövimist ikka hästi palju) nii et asi hakkas kuidagi stabiliseeruma. Saime umbes kuhugi kolmandaks, Dani ja Mialee (kellevaheline side tundus üsnagi telepaatiline, noh, üks võtab kaardi, ütleb kaks -kolm sõna või ühe žesti, teine ütleb vastuse, siis uuesti ja uuesti ja uuesti. Nemad olid esimesed) ja Erlessa ja Goblini (kes olid ka ikka üsna osavad seletajad-arvajad) järel. Siis tuli hästi palju röövimisi ja me jõudsime G-E tiimile järele ja kuna ma sain selleks ajaks seletamisvõtte kätte, läksime neist mööda. Varsti hammustasime D-M tiimi kandu. (huvitav, kas selline fraas oli varem ka olemas või ma mõtlesin just uue ja huvitava metafoori välja?) Siis olime hoolikad ja tähelepanelikud ja läksime röövimisruudust ainult röövimistega üle -mis tähendas, et meid ei saanud röövida - aga DjaM pidid seletama. Ja nii me neist mööda läksimegi ja siis tegime enesele korralikue edumaa ka. Ja kuna umbes poole tunni pärast pidi üks PÖFFI film algama, siis ("Mõistuselahing", Hiina sõjapidamiskunstist, strateegiast ja filosoofiast janiiedasi) me võitsime. Go us!
Antud film tundus enne vaatamist selline poistekas olevat -noh, et seltskonna meesliikmed tahtsid vaatama minna, naisliikmete huvi oli väiksem. Aga igatahes läksime üsna mitmekesi antud filmi vaatama.
Mulle isiklikult täitsa meeldis - sihuke kerge kultuurišoki värkja puha, noh, Hiina on ikka täiesti midagi muud kui Euroopa. Ja selles mõttes on kurb, et ma Hiinast peaaegu mitte midagi ei tea - ei kultuurist, ajaloost ega millestkist - see on umbes sama asi, kui keegi ei teaks näiteks Euroopa kultuurist midagi.
Peab "Kolmevalitsuse" läbi lugema.
Hiinlased teadsid, mida tähendavad eepilised mõõtmed.(eelkõige inimeste nois mõõtmeteis mahanottimine, nagu eepikale kohane, vaatasin Wikipediast järele - seitsmest ohvriterohkeimast sõjast olid neli seotud Hiina-kesksed - ülejäänud olid siis mongolite vallutused ja maailmasõjad - ja ega Hiina neistki puutumata jäänd - eepika missugune.)
Nojah. Kui 21. sajand Hiina sajand tuleb, eks me siis saame Hiinast rohkem teada, kuigi ma ise loodan, et nii ei lähe. Noh, et selline pehmelt öeldes autoritaarne jõud maailmas tegijaks saab.
Indiat võiks kah uurida. Indiaga on sama masendav lugu, et midagi ei tea - kuigi on temagi Euroopa suurusjärgus. Aga India tundub demokraatlikum olevat.
Igatahes, pärast filmi istusime veidike Krooksus. See oli hea. Lihtsalt. Selline. Olemine.
Et Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.
Muuhulgas mõtlesime, milliseid road-tripe tahaks kunagi teha, mis linnades elada, et tunnetust kätte saada (ma ise tahaks kunagi näiteks elada New Yorgis, San Fransiscos, Prahas, mingis Põhja-Soome linnas, mingis Prantsuse linnas ja Tallinnas), noh, võib-olla seitsme aasta pärast (too arv tuli mulle just praegu pähe, selline ilus maagiline arv.Seitsme aasta pärast olen ma kakskümmend kuus - mitte liiga noor, mitte liiga vana). Aga võib-olla ka varem. Aga võib-olla ka mitte kunagi.
Mul hakkas ühest inimesest kahju.


Järgmine päev käisin ma lahtist võistlust valvamas ja pärast seda läksime Dani ühikasse pannkooke tegema. Nähtavasti on mul hea karma - Urgu minnes kohtasin Kalevi tänaval kaht üsnagi boheemivälimusega meest, ees kast veinipudelitega, kes rääkisid, et firmapeost jäi veini üle, ise nad seda niikuinii ära tarbida ja/või ära vedada ei jaksa ja nii sain ma pudeli valge veini õnnelikuks omanikuks. Võimalik, et tegu oli mürgitatud veiniga. Eks me varsti näe.
Igatahes läksime Dani ühikasse ja tegime pannkooke ja sõime neid ja jõime veini. Ühikas tundub üsnagi laheda kohana. Ühikaköök ka. Tolle seinad on igast pilte ja sõnumeid täis.
Dani oskab joonistada. Antud fakt hämmastab mind ikka ja jälle.
Meid oli neli -mina, Dani, Mialee ja hiljem kohale jõudnud Andeora, kel oli moosi.
Mina lahkusin kell seitse.
Lihtsalt.

Ja bussiga koju sõites hakkas hingel kuidagi nii hea ja kerge, laternatulede soe hämar valgus, katkine asfalt, öise Annelinna ja Mõisavahe majad ja tänavad ja mingisugune...oma koha leidmine. Rahu. Kas või ajutiselt.
Ja kuigi ma sisimas tean,
et kõigel oleval puudub mingisugunegi mõte
et lõppeks on kosmilises mõttes inimkond tähtsusetu
et kannatus ei lõpe maailmast iialgi otsa
et anarhism on lõppeks võimatu
et küberpunk on vaid ülehomse kaugusel
nagu ka tuumasõdagi
et me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele

tundub siiski, et elu on ilus ja hea. Ja lõppeks oleks võinud minna ju hoopis hullemini.


Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad:
üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks,
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb.


Maailm lõpeb aastal 2012, maikuus. Või õigemini, siis saab maailmalõpp alguse.


See lõpeb aastal 2012, jõulude paiku.



Kui tänav on vaikselt valge
On sadanud jälle lund
Ma tiirutan läbi linna
Ka täna ei ole mul und
Need jäljed on minu jäljed
Ja ärkajad magavad veel
Ma tiirutan läbi linna
Tuul juhatab mind mu teel

Kui linn on vaikne ja valge
Ja lumi on sadanud ära
Kõik ärkajad magavad veel
Ja kellad ei helise täna
Ja kellad ei helise homme
Nii lõppebki mõttetu töö
Ja muinasjutt elu ja surm
Ja viimane jõuluöö

Ja siis, mu armsad sõbrad, me saame veel viimane kordki kokku, enne kui see maailm siin kõige kaduva teed läheb. Saame kokku ja oleme koos.