Mälupilte Zavoodist

Juba kolmandat päeva oli Zavoodis joonud üks olend, kes kõrtsi harilikest klientidest radikaalselt erines, ehkki räägiti, et vahepeal olla ülalnimetatud kõrtsi isegi põrguväravad avanenud ja väiksemad ja harilikumad deemonid olid seal Põrgu kaootilisest rutiinist väikest vaheldust otsimas käinud. (jutte ei tasu muidugi alati uskuda, eriti nende suust, kellel oli põrguväravate tunnistamise ajal hinge all vahest rohkemgi kui poolik. Deemoneid kohtas sagedamini Pirogovi platsil)
Seda olendit iseloomustasid eelkõige rasked ja suured raudhallid tiivad, mis tema kohal akaatsiana kõrgusid. Tumedama nahavärvi ja lõunamaiste võrdluste järgi, mis teda vaadates pähe kippusid, paistis olevat tegu kõrbetest, savannidest või muudest kuivadest aladest pärit oleva isendiga.
Tegu oli ingliga. Raskes joobes ingliga, aga maist mammonat tal taskutes nähtavasti jätkus ja sellest oli baaridaamile küllalt. Manustatud alkoholi kogus oli nüüdseks tema keelepaelad valla päästnud nii et too oma kurba elusaatust oma naabriga jagama hakkas.
„No ma küsin sult, kus on siin õig...õiglus, ah?“ alustas ta oma monoloogiks kujunevat juttu. „Mis õigust on nendel mind alla visata?“
Naabriks olev raamatukogus töötav neiu ei vastanud, aga tema olekust võis märgata huvi ingli ja/või tema jutu vastu – vähemalt nii inglile näis.
„Mina lihtsalt proto... protisti...protegeneree.... olen vastu nende kuramuse bürookraadidele ja juba nad viskavad mu siia alla.“ jutustas ingel „„Ajalugu peab korduma. Ajalugu peab korduma,“,“ imiteeris ta ninahäälel oma tõenäolisi ülemusi.
„Persetki, ütlen ma. Persetki. Ajalugu ei pea korduma, ei komöödia, tragöödia ja igatahes kindlasti kuradi mitte ühe ameerika seebiooperina, aga kas siis nemad kuulavad? Kas siis nemad kuulavad? Ei, ei kuula ja sellepärast ei olegi maailmas õiglust.“
Ingel paistis alles nüüd märkavat, et räägib inimesega, mitte suvalise tänavapostiga.
„Kullakene, kas sul kah tööga probleeme on? Ma ütlen, tänapäeval on nii raske uut tööd saada ja ülemused on sellised tõpranäod, et ei mõtle üleüldse alluvate õigustele ja madalama astmete inglite ametiühing on kah nii kuradi nõrk ja ei suuda üleüldse üleminglitele vastu panna, ma ütlen, kuradi raisk küll.“
Tüdruk vaatas oma vestluspartnerit hirmusegase hämmastusega. Tegelikult oli ta siia lihtsalt aega veetma tulnud ja lootnud, et ehk saab mõne tuttava või sõbraga kokku, aga need olid siit vist juba ingli tõttu ammu lahkunud, aga teda see ingel eriti ei häirinud, pigem pakkus huvi. Räägiti, et inglid olevat vana rahvas, väga vana ja organiseerunud ja raudse hierarhia ja korraga ning just seetõttu oli üht purjus isendit huvitav kohata.
„Jaa, ülemused on mõnikord tõesti mölakad,“ lausus ta lohutavalt, sest midagi muud paremat pähe ei tulnud. „Aga äkki sa leiad kusagil mujal tööd, tead, tänapäeval on see väga levinud. Ma võin aidata. Mul on tööturuametis tuttavaid.“
Ingli nägu selgines ja muutus rõõmsamaks.
„No aga davai. Teeme ära. Kus ma sinu arvates tööd leida võiks?“
„Noo, räägitakse, et McDonalds võtab uusi töölisi vastu. Olevat head tööajad ja puha.“
„No aga nad röstivad ju seal loomi ja linde ja muid sulelisi,“ teatas ingel umbjoobes pilgul. „No ja mina olen ju ka suleline.“
„Ära muretse, loomade või lihaga pole McDonaldsil midagi pistmist. Nad röstivad seal vist kodutuid,“ teadis neiu ingli tapva loogika peale rääkida. „Rahvas räägib, et mustade autodega röövitakse tänavalt inimesi ja pärast tehakse neist mäkis burgereid.“
„Neil seal mäkis paprid kodutute kõrvetamiseks ikka on?“ küsis inglile omane organiseeritus.
„Ma usun küll,“ vastas neiu. „Minu nimi on ... – tüdruk teadis, et igasugustele ei tohi oma nime ka ütelda - ...Kana“
„Väga meeldiv,“ ütles ingel pehmel keelel. „Minu nimi on Agöõrääääh“ ja oksendas põrandale.
„Läheme siis või?“

Freelancer GM

See on kummaline.

Nimekiri larpidest, kus ma olen gemmanud või gemman(võib-olla) ja ühes kellega:

*Üksildane Oktoobriöö - mina ja Idril (oktoober, 2006)
*Justkui Talveöö - Mina, Marten, Ozkar ja Anni (jaanuar, 2007)

*Husbardid II- Mina, Goblin ja Ally (tuleb see suvi)
*Fyerellar 3, kuhu Hoar mind kutsus. (seal olen ma lihtsalt mingi abikäpp) Ma ei tea täpselt, kes seal peale Hoari veel on. See suvi.
*Kümme väikest neegrit - Mina ja Ally- see suvi
*Seitsme maa ja mere taga. Mina, k2rts ja ohpuu. Trexxxi üritame ka saada. järgmine suvi. seeria.


Panite tähele?
Ei?
Minu meelest on tähelepanuväärsed kaks asjaolu
1) Ma korraldan kuramuse palju larpe
2) ja kõiki neist erinevate grupeeringutega.
Mul ei ole nimekirjas ühtki täiesti korduvate kaaskorraldajatega projekti.
Ma olen freelancer. Ja ometi saan ma nende gruppidega, kellega ma midagi korraldanud olen või aktiivselt korraldan, hästi läbi. See, et ma ühekordseid projekte eri inimestega teen, annab lihtsalt rohkem selliseid gruppe. Sest larpikorraldamine seob.
Peale selle saab üksiklarbile panna rohkem vabadust, eriti kui see on ühe idee realiseerimine ning see laseb realiseerida erinevaid ideid erinevatest valdkondadest ja stiilidest, ei tüüta ära, ei teki rutiini. On kuidagi vähem survet, kui oleks seerias nende kümne mängu pärast, mida sa samal teemal edasi tegema pead. Tegelastel on kergust, olemise talumatut kergust, pärast mängu nad otsekui hajuvad ja nende tundeid ja piinu enam ei taastata, enam nad seda maski ei kanna, kuigi mängija ehk mäletab, võib-olla?
Mõnel tegelasel on vaja mitut mängu, et saavutada tipp, mõni põleb aga juba esimeses mängus niivõrd ereda leegiga, et hilisemad mängud on vaid väsitavad ja liigsed, sest tipus on see tegelane juba ära käinud ja tõesti, mispärast enam? Kellele seda vaja on? Keda see tuhmumine huvitab? See on sama väsitav kui väikekodanlase mängimine, tühise inimese mängimise, inimese, kes on sinust väiksem ja väiklasem.
Muide, larpitegelasel peaks olema mingi voorus, nagu au, heatahtlikkus, usk, siirus, individualism vms, midagi head ja positiivset, mille najal seda tegelast mängida, millele kindlaks jääda, kui mäng sind piirsituatsiooni paiskab. Eksistentsialism ja puha.




May I set the stage?
I shall impersonate a man.
Come, enter into my imagination and see him!
His name... Alonso Quijana... a country squire, no longer young... bony, hollow-faced... eyes that burn with the fire of inner vision. Being retired, he has much time for books. He studies
them from morn to night and often through the night as well. And all he reads oppresses him... fills him with indignation at man's murderous ways toward man. And he conceives the strangest project ever imagined... to become a knight-errant and sally forth into the world to right all wrongs. No longer shall he be plain Alonso Quijana... but a dauntless knight known as -
Don Quixote de La Mancha!

Järjejutt liigub.

Nagu mainitud, kolisin ma järjejutu teise blogisse, et ma siin rahulikult spämmida saaks.
Vabandan kõigi nende ees, kes selle tõttu mingeid asju peavad ümber programmeerima ja puha.

http://suuredpesakonnad.blogspot.com/