Suured pesakonnad XII: Vanaisa

Robert

Hommikud olid need kõige raskemad.

Mitte alkoholi või varajase ärkamise pärast – selles vanuses polnud Robertil niikuinii kuigi palju und – vaid pigem reuma pärast, hommikuti olid need valud kõige hullemad. Tõsi küll, hilissuvel ei andnud liigesed end niivõrd palju tunda kui sügisel ja täna oli ka selge ilm, aga miskipärast oli täna need valud suve kohta erakordselt tugevad - või oli pika sooja suvega Robert lihtsalt hõlpeluga ära harjunud.
Aga pole midagi, ta on valuga harjunud, ta on kunagine sõjamees, kunagine hertsog, mis sest, et troon juba mitmeid aastaid laste käes on olnud, ta tuleb valuga toime, kui ta oma noorpõlves Safranisõjast osa võttis, oli ta mitmeid kordi haavata saanud ja see oli ju reumast tunduvalt hullem olnud.

Robert ajas ennast püsti ja põlvedest raksatav valu lõi hetkeks pildi mustaks ja ta vajus tagasi voodile istuli.

„Kurt!“ hüüdis ta teenrit.

Nooruses polnud meil küll kunagi riietumiseks teenrit vaja olnud.

Ei, aga siis ei olnud mul ka reumat. Ja me olime noored.

Mäletad seda väikest küla Helleros, kuhu me kunagi sõja ajal sattusime. Ja neid kaht punapäist õde?

Helde aeg, see oli ammu. Me polnud vist seitseteistki? Ma mäletan seda kaevu, kust nad tulid vett võtma ja meile silma tegid. Õhk oli väga selge. Täna on vist ka.

Ja siis polnud me ju veel troonipretendendidki ja võisime teha nagu tahtsime. Ei mingeid kohustusi.

Jah, aga pärilusliin võib kummalisi käändeid teha. Tead, täna, koidikul, kaks minu lapselast...

Ja siis kadus vend ära.

Robert leidis, et istub voodil, üleni riides ja pestud. Kurt oli vist ilmselt sellega juba harjunud, see tuli tal juba nii osavasti välja. Kurt oli kah juba nii suureks kasvanud. Teener oli ta olnud juba päris väikesest saati – kui kaua? Ei mäleta.

Nii-nii, mis meil siis täna plaanis on?

Hukkamine.

Robert sulges väsinult silmad.

Persse.

Hukkamiseni on veel aega. Kui ta nüüd läheb, siis ta jõuab Veitre väljakule... aga milleks?

Mis mõte sel oleks? Ta kurnaks lihtsalt oma liigesed ära ja näeks oma soo surma. Ta ei tahtnud seda näha. Ta ei tahtnud seda lihtsalt uskuda.

Sa näeks neid viimast korda.

Mis mõttega? Näha neid nõnda? Ei. Seda ei ole vaja.

Robert ajas pea kuklasse ja vahtis pisut lakke. Valgele krohvile kantud mustrid olid talle juba ammu pähe jäänud, aga kui sa mõelda ei tahtnud, olid nad heaks vahendiks mõtetest hoidumast - lage kattis seepiatindi pruunikat karva detailne rikutud sümmeetriaga põimornament, mille äkilised ebakõlad mustris päris huvitavaks tegid. Võis mõttes mängida. Alustasid näiteks sealt, voodi kohalt nurgast ja üritasid vastasnurka jõuda. Harilikult üsna tõhus vahend mõtetest hoidumiseks.

Vanasti oli see teda küll mõtelda aidanud, aga aeg muudab mõningaid asju.

Robert oli mustris jõudnud ukse kohale, kui see avanes (uks, mitte muster) ja sisse astus Paul. Või too teine Tucrean. Ta polnud neil kunagi vahet teinud.

„Tervist ja pikka iga“ tervitas mees teda, kumbiganes ta ka siis ei olnud.

„Sulle ka,“ ümahtas Robert talle vastu. See, et mees tema jutule tuleb, ei tähenda tõenäoliselt head. Kuninga saadikud ja agendid. Mida muud on neil öelda kui halbu uudiseid? Oleks see midagi muud, räägiks nad pigem tema laste kui temaga. Tõsi, ka tema oli otsustaja, aga põhiline poliitiline tegevus jäi siiski laste hooleks.

Egas siis midagi.

„Ole hea, jäta see ametlik jura ära ja mine kohe asja juurde,“ palus ta Tucreani.

„Asi puudutab Guiheni,“ alustas too.

Karta oli. Guiheniga oli viimasel ajal eriti palju jama olnud, aga kus juba oli, sinna tuuakse juurde.

„Mis siis temaga on?“

„Meil on alust arvata, et tal on võimeid,“ sõnas Tucrean. „Maagilisi võimeid.“

„Milliseid?“ küsis Robert lakooniliselt, laskmata emotsioonil,mida uudis talle põhjustas, välja paista.

„Me ei ole päris kindlad, sest ta ei ole neid välja näidanud, aga me tegime katseid ja nähtu põhjal usume me, et ta näeb tulevikku. “

Robert oigas vaikselt. Nägemine ei tähendanud head. See andis inimestele aimu sellest, mis tuleb, aga mitte võimalust seda muuta. Ja muidugi siis veel see asjaolu, et...

„Ta tuleks pealinna kuningate teenistusse saata,“ arvas Paul. „Ta pole niikuinii troonipärija. Ja Nägijatest on kasu.“

„Avalikkus arvab siiamaani, et kuningad ja Cotrait ei saa hästi läbi,“ vaidles Robert, „ja kui me kuningale Nägija saadaksime, rikuks see mulje.“ Väide oli nõrk ja nad mõlemad teadsid seda.

„Võimalusi on,“ vastas Tucrean. „Kõike võib näidata.“

„Kas tal oleks seal ka hea elu?“

„Aga muidugi. Ta on ju aadlik. Ilmselt elaks ta oma onu juures. Näeks pealinna ja elu ja puha. Niikuinii tuleb ta ära saata, ja kuninglik Nägija on hea ametipost.“

„Nojah, ilmselt on sul õigus,“ ohkas Robert. „Aga miks sa seda minuga räägid? Miks sa ses asjus mu lastega ei räägi.“

„Oh, ma räägingi,“ vastas Tucrean heatujuliselt, „Aga ma leidsin, et ka sina peaks sellest teadma ja nõusoleku andma.

Ja su lapsed on praegu hukkamisel. Tead küll, Juliani ja Henry omal.“

Robert oli veidi aega vait ja Tucrean tõusis ja läks ukse juurde, et lahkuda.

„Kuule,“ peatas Robert Tucreani.

„Jah?“

„Juliani ja Henry asjus.. See lugu Guiheni ja kuldiga...

„Jah?“

„Need olite teie, jah? Et nende suid sulgeda? Sest nad nägid liiga palju? “

„Mitte päris,“vastas Tucrean „Selleks, et inimeses võlurit äratada, on tarvis šokki, mingit reaalset ohtu tema elule, midagi, mis tema isiksuse põhjalikult läbi raputaks. Ja noh, me arvasime, et kui Guihen nõnda metsloomaga silmitsi seistes ei avane, siis ei avane ta kunagi.“

„Aga kui ta poleks avanenud?“ küsis Robert,“Siis oleks ta ju surnud.“

„Jah, tõenäoliselt küll. Aga mis siis?“ vastas Tucrean ja sulges väljaspoolt ukse.

Vaikides jäänuks filosoofiks, aga mis nende jäänustega ikka teha

Räägitakse, et kord olla Michel Foucaultilt* küsitud, kas ta on pigem poststrukturalist või strukturalist.
Michel Foucault mõtles veidike ja vastas: "Ma olen Michel Foucault"

Tahtsin ka tark näida.
Kord küsiti** minult, kas ma olen pigem liberaal või konservatiiv.
Vastasin Foucault' vaimus: "Ma olen Michel Foucault"

Sinna seltskonda mind enam teist korda ei kutsutud.

Ilmselt ei saanud nad niivõrd kõrgelaubalisest teemadest aru. Ei teadnud tõenäoliselt isegi seda, mis simulaakrum on.

Tunnistan ausalt, et ega mina ka ei tea.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Tahtsin rääkida hoopis muust, aga ei saa, sest on talvevaheaeg ja aju on talveunes.

Sellepärast ongi lõvidel nii suur pea, et nende ajud talveund ei näe.




*väga tark onu
*tegelikult ei küsitud. Aga ma teen näo, et küsiti.

Go

Ei, tegu ei ole ingliskeelse verbiga, mis vihjab lehe külastajatele, et nad oma nägu siin enam ei näitaks.
Tegu on hoopis mänguga. Ma usun, et te olete sellest kuulnud. Et nagu Hiinas popp ja puha.
Vennas tuli üleeile minu tuppa ja muuhulgas uitas jutt selle mängu peale. Et bridžiringkonnas olevat populaarseks muutunud. Et tuttavad matemaatikud mängivat ja puha. Et tema olevat hakanud kah õppima natukene. Et olevat eile mängida proovind ja saand tappa nii, mis koliseb.
Intrigeeriv, kas pole?
Täna õhtul leidsin muuhulgas, et mul on igav, ja küsisin vennalt MSNis, ega ta ei taha minuga mängida. (eksju, reegleid pole mul vaja teada, peale ühe, millest ta eile rääkis. Oskan juba niigi hästi mängida.) Vennal oli aga kiire ja ta soovitas mängu reeglid seepärast selgeks õppida ja viskas ühe lingi, kust õppida pidavat saama.
Läksin siis antud lingi teed - ja tegu oli väga kaurava lingiga - õpetas muuhulgas reeglid selgeks (neid on tõesti vähe. See, mille vend eile selgeks tegi oli vist üks viiest.) aga põhiliselt keskendus taktikale.
Go-s on olemas ka tasemed, mis näitavad, kui kapp keegi on. Amatööridele ja keskpärastele mängijatele on kyud ühest kolmekümneni, kus kolmekümnene on see kõige nõrgem. Kõvematele tüüpidele on danid, kus ühene on kõige nõrgem ja läheb vist üha suuremaks.
Lehekülg teatab, et minule oleks vahest kõige sobivam alustada 50 kyu tasemelt ja siis nõnda aeglaselt edasi liikuda.
Selgub, et minu intelligents suudab siiski 50 kyu taseme katki hammustada ja et lõplik lollpea ma ka ei ole elik sellest esimesest reeglist sain siiski aru. Go me!
49 tase uurib, kas ma siis ka aru saan, kui me nurkadesse liigume - aga mina ei lase end heidutada ja võidan ka siis.
48 nõuab minult juba mitme nupu kasutamist. Olukord on pingeline, aga katse-eksituse meetodil saan lõpuks aru, et tegelikult saab siin kaotada ka.
Enne kui mind 47 tasemele lastakse, antakse mu ette go-laud, kus hunnik valgeid peal - aga valged ei saa kordagi käia - ja öeldakse, et tapa kõik maha! Haa! Toimub täielik veresaun. Kui ma näiteks oleks sama osav piigiga võitlev rüütel kui hea go-mängija ma juba olen, purustaksin ma kõik vaenlased - eeldusel, et nad õlgedest tehtud on, muidugi.
47 annab mu kätte veel ühe taktikalise võimaluse ja just siis, kui ma juba kõigest sotti saan, tuleb järgmine õppetükk, kus räägitakse sellest, mida teha ei tohi -ja selgub, et nupp ei tohi sooritada enesetappu. Algul tundub küll, et mis see siis ära ei ole, aga hiljem on tunne, et oleks vaja.
46 annab veel taktikalist nõu ja siis - oh õnnistust - antakse mulle teada, miks ma üleüldse vaenlase nuppe tapma pean. Sellel on mingi tagamõte ka? Ma mõtlesin, et lihtsalt, kumb rohkem tappa jõuab. Aga ei, olukord on märksa peenem.
Ja nii ma siis töötan olukorra olukorra järel läbi. Varsti selgub, et kuigi katse-eksituse meetod on ka tore, tasub mõtlemine ka ennast ära - ehk minu tavaline maletaktika, kus ma harilikult lambist käin ja maksimaalselt kolm käiku ette mõtlen ja eeldan, et vastane mu käike absoluutselt ignoreerib ja näiteks oma kuningat edasi-tagasi liigutab, ei tööta. Aga osasid taktikalisi nippe ma juba tunnen ja kuna taktikaline nipp ja probleem esitatakse samas peatükis, siis kergendab see pisut olukorda.
Lõpuks hammustan ma ka viimase peatüki läbi (30nda kyuni ma siiski veel ei jõua, 34 on viimase taseme probleemid, mis mulle esitatakse) ja tahan oma vasthangitud oskusi kusagil proovida.
Mõeldud-tehtud.
Leian Yahoo! Games-i kodulehele nagu leht õpetab ja seal saabki kuskil go-d mängida.
Lähen teise algajate tuppa(umbes 80 inimest), sest esimeses on neid nagu liiga palju (100), kolmas ja viies on tühjad ja neljandas on üks mängija. Mõtlesin alul neljandasse minna, aga siis kujutasin ette kurja väikest go-mängijat, kes kõiki vihkab ja omaette hoiab ja karjub ja puha.
Mängutoas oli minu ees hämmastavalt palju igasuguseid väikesi nupukesi - kuhu vajutada, ei tea. Suudan jääda rahulikuks ja leian mängijate tagant nende kogemuse taseme ja punktide arvu. Mul veel punkte ei ole, ainult mingi naljakas pikk inglisekeelne sõna. Vajutan kellegi teise peale, kellel samasugune sõna järel on, aga tulemusi see ei anna.
Leian siis lehekülje nurgast nupu "Play now" Ohoo! Seda ma just otsisingi. Vajutan.
Minu vastasel on vist umbes kolm tuhat punkti ja teda kujutab väikese heasüdamliku vanamehikese näopilt. Mind kujutav näopilt kuulub ufolasele, kes kannab nokamütsi, mis vihjab umbkaudseks vanuseks olevat viis või nii.
Aga igatahes saan ma sellest naeratavast vanamehenäost julgust juurde.
Mäng algab. Paigutan oma nupud, nagu õpetus õpetas, kahte vastastikusesse nurgapositsioonidele. Vanamees teeb samamoodi. Siis tuleb ta aga minu nurkadesse kaklema! Kõigepealt ahistas ta ühte nurka ja saavutas seal täieliku ülekaalu , nii et seal mul enam asja ei olnud. Suundusin oma teise nurga juurde. Seal juhtus aga sama asi.
(Go-s on muuseas selline värk, et kui üks on teisest nõrgem, siis võib lauale teatud kohtadesse panna nõrgema poole nuppe, et nii asja võrdsustada. See tuli mulle sel hetkel meelde, et äkki oleks mängu alguses seda teha võinud. Oleks on paha poiss.)
Parim kaitse olevat rünnak. Ründasin siis tema nurki. Seis pöördus otseloomulikult minu kahjuks, aga asi polnud veel lootusetu.
Mäng oli muuseas aja peale. No nagu male, teate küll. Mul oli temast selleks ajaks vist kolm minutit vähem aega.
Siis ma tegin ilmselt geniaalse käigu. Ma ise selle käigu geniaalsust ei taibanud, aga ilmselt ta oli seda, sest vastane jäi pikaks ajaks mõttesse. Muidugi on ka võimalik, et ta mõtles, kuidas vähima arvu käikudega mind lõplikult purustada, aga jäägem siiski positiivseks, eks?
Ja just siis, kui ma plaanisin talt küsida, ega ta juhtumisi magama pole jäänud või midagi, tegi ta käigu.
Malemängijad vist teavad, mis on gambiit - neile, kes ei tea- sa annad ära mingi oma nupu, et selle eest palju suuremat kasu saada.
Ühesõnaga, vastane andis mulle ette pesuehtsa kahingu. Õpikunäide lausa.
Aga saate aru, ma ei olnud mitte ühtainumast vastase nuppu ära võtnud. Mingi auvärava pidi ju ka lööma.
Ja nii ma võtsingi selle nupu ära ja see, et ma seepärast viiest nupust ilma jäin, ei morjendanud mind absoluutselt. Vott.
Varsti andsin ma alla ka ja sulgesin mänguakna.
Vaatasin siis vahepeal muid asju, kui ette tuli aken - ei, see ei pakkunud mulle pornot või uusi smailisid või mingit kasutut kraami müüa- see oli kutse mängule. Nähtavasti samasugune noob kui mina, aga vähemalt oskas ta seda yahoo süsteem kasutada. Mänguvälja suurus oli ka väiksem ja aega ei olnud. Ja temaga läks mäng isegi täitsa võrdselt - me olime ikka väga võrdses seisus, ma vist isegi juhtisin.
Siis tekkis selline viigiseis, kust edasi polnud enam mõtet mängida (see ei tähenda aga viiki! Lihtsalt seda, et mäng on läbi). Paraku oli aga mu vastane vist arvuti tagant lahkunud või midagi ja nii saingi ma oma esimese võidu. Go me!
Ja siis mulle tänaseks aitas ja ma tulin seda postitust kirjutama.

Tore leht, mis mulle mängu selgeks õpetas, on siin: http://playgo.to/interactive/
Õppige teiegi. Siis on mul kellegiga mängida, kes mu enda tasemega on ja kes poole mängu pealt ei haihtu.

Suured Pesakonnad XI: The Return of the Pig

Guihen vaatas, kuidas loom tema poole tormas.

Mida? Ta pidi ju surnud olema?

Tardunult jälgis Guihen, kuidas kuldi massiivne keha tema poole tormas, veri silmas klompunud, karvastik mudane ja verine, ent sellegipoolest tugev ja kiire. Liiga kiire.

Kult haihtus äkitselt jõelt ja ilmus otse Guiheni ette, nii, et ta vaevu reageerida jõudis ja vasakule astus – mis oli viga, sest nähtavasti oli kult just sedasama plaaninud ja nii tormas pool tonni metslooma täiskiirusel Guiheni poole ja ta ei jõudnudki eest astuda...

...ja kult ei olnudki teda pikali paisanud – ta tormas tema poole ja Guihenil oli veel aega nägemust mõistmaks enne kui ta viimasel hetkel paremale astus ja kult temast mööda vihises.

Udus polnud näha midagi muud peale kuldi, isegi mitte jõge– ja veidral kombel paistis metssiga väga selgelt. Too pööras end ringi ja sörkis nüüd Guiheni juurde, otsustades seda viga enam mitte teha. Tal pole vaja joosta, et Guihen tappa. Ka paigal seistes saab ta poisist jagu.

„Mida teha?“ jõudis Guihen mõelda, aga juba jõudis temani järgmine nägemus, edastades reaalsust vaid sekundi võrra ja Guihen täitis nähtud korraldusi masinlikult, higi laubal, lootes, et pimesi tehtud liigutused teda tõepoolest kaitsevad.

Kui nägemus lahtus, oli tema ja kuldi vahel umbes kümme meetrit – aga üleüldse – see loom pidi surnud olema.

Ongi. Aga see on vaim. Vihane vaim. Talvejõel juhtub kummalisi asju – tead ju küll.

Tean küll, teine mina. Aga mida ma teen?

Mine jõelt välja.

Hea nõuanne. Aga kus oli jõgi? Suunataju oli sassis.Guihen liikus mõned sammud vasakule, uisud püsisid õnneks hästi jalas, õnneks polnud ta veel kukkunud, aga kes teab, kauaks veel.

Uisud? Oot-oot.

Raud. Teritatud raud.

Vaimudele raud ei meeldinud.

Punakult oli ähvardavalt ligidale jõudnud. Aga seekord liikus Guihen talle vastu ja keeras viimasel hetkel ära, tõstis vasema jala ja tegi sellega kaare, mis kuldi kärssa tabas ja tundis samas, kuidas kuldi kihv tema säärt kriimustas ja siis lendas ta pikali.

Silmist lõi valuvahk läbi ja Guihen jõudis hetkeks imestada, miks ta veel elus on, aga kuldi poolt purskas mingit musta vedelikku, otsekui tinti, ja kastis ta märjaks. Jalg tuikas ja haav tegi valu, aga ometi suutis Guihenend kuidagi püsti ajada. Jalad vabisesid haavast ja saadud hoobist - jää oli kõva – aga silmad olid liigagi selged. Kult ise oli ka segaduses – tinti voolas ta kärsast ja ta näis pisut segaduses olevat.

Siis virutas Guihen talle uuesti.

Metssiga taganes. Guihen mitte – mõned asjad tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Kolmas löök. Siga kaotas nüüd teise silma, pööras otsa ringi ja pistis ajama. Guihen üritas talle järgneda, aga kult oli isegi haavatuna Guihenist kiirem – ja pealegi oli ka Guihen haavatud ja šokis.

Metssea põgenemissuund oli talle enam-vähem öelnud, kus oli jõgi ja kus mitte. Guihen uisutas jõe äärde, et näha, kuhu poole ta minema peab ja võttis siis vastva suuna.

Nüüd peab ta oma kiirust alla võtma - ta on veel võitlusest nõrk.

Kummalisel kombel näis talle, nagu jätaksid ta uisud jõele jälgi – mustad tindijäljed Talvejõe valgel jääl.

„Varesejalad“ irvitas ta mõttes ja sõitis edasi, vaatamata, mida tema jalad kirjutanud olid.

Seepärast ei vaadanudki ta tagasi enne kui nägemuse pärast, aga siis oli juba liiga hilja eest hoida. Guihen tõstis veel enesekaitseks jala ja uisutera tungis küll sügavale kuldi ajju, aga samas paiskas hoop ta kaugele eemale ja Guihen ei jõudnudki enam lennates midagi mõelda.

Ja siis tuli pimedus.