18

...verd annetada, alkoholi osta ja tarbida, valida, tubakatooteid osta ja tarbida, pääseda sisse teatud asutustesse, armeesse kutsutud saada, päris autojuhilube teha...
Ma usun, et see nimekiri pole vist veel päris täielik. Seadust ma nii hästi ei tunne. Aga igastahes, põhiuudis on see, et ma sain eila täisealiseks. 18.
(Kui te enam ei mäleta, kes mina isiklikult olen, siis ma olen see tüüp, kes siia neid Guiheni-lugusid kirjutab. Jaa, mul on tegelikult eraelu ka, ehkki ma sellest blogisse kirjutada eriti enam ei viitsi. Aga sünnipäeva puhul teeme erandi.)
Eelnev nädal oli väga tegus. Lugegem kasvõi ette, mis igas päevas niivõrd erilist oli:
E: Kooriproov. Nägime uusi laulvaid rebaseid. Või olime me neid juba varem näinud? Ah, vanadusnõtrus tungib peale.
T: Kooli põld. Oli esiteks jalutuskäik Jänede matkarajal ja siis ujumiskäik Auras. Väga kosutav.
K: Kah kooriproov. Sääl oli ka rebaseid. Aga meelde nad mulle eriti ei jäänud. (äkki on see mingi abituuriumi viga? Et abituuriumis ei viitsi enam algklassist (kümnendast) enesele uusi sõpru-tuttavaid otsida. Et liiga väikesed ja pealegi on 12. klass üks kiirustamise aeg?)
N: Käisime Idriliga maal, sünnopüevalarbi mängukohta vaatama. Mälu vedas alt ja kogemata sattusime õhtul mingisse eriti julma rägastikku. Aga üldjuhul saime kõik korda ja mänguala üle vaadatud.
R: Elesgali seminar. Curu ütles, et me pikalt teeksime. Goblin tegigi. Nelikümmend minutit. Inimeses vist juba koolesid vaikselt tagapinkides. Minu ettekande ajaks (Haldjate Renessanss) olid vist kõik juba ära koolenud, nii et ma üritasin kiirustada, et asjaga ühele poole saaks. Diktsioon oli nagu ta oli. Muuseas, ma olin täiesti tahtmatult tekitanud sellise tegelase nagu Xaleander (anagramm Alexanderist, mis on Curu pärisnimi). Mina sain sellest aru alles siis, kui mulle öeldi.
Siis vaatasime veel Rocky Horror Picture Show algust. Nägin Eddie ära (mulle tahetakse Eddie rolli antud filmi teemalisel larbil pähe määrida). Seda ma ei kommenteeri.
Läksime peale seda Uru avamispidustustele.
Seal oli palju toredat rahvast, näiteks kasvõi miski grupp, kes nurgas rahvalaule mõuras. Läksin nende juurde, mõurasin kaasa, kuigi neid laule suuremas jaos ei teadnud (eeslaulja ja koori süsteem on ses mõttes väga hea) Vahepeal jätsin mõuramise katki ja läksin ja kommunikeerusin inimestega. Vaatasin aeg-ajalt kella kah, et kunas kesköö tuleb ja ma kaheksateist saan. Mainisin seda infot teistelegi.
Vahepeal sõime-jõime, rääkisime muu rahvaga, vaatasime, kuidas Curu ja Gops tantsisid "I lost my heart to a starship trooper"-i muusika järgi. See oli natuke häiritud, aga näis väga lõbus.
Ja siis sain ma kaheksateist. Enne keskööd lugesin aega ka - et heitsin pilke mobiilile ja mainisin, et poolteist tundi veel, tund aega veel, nelikümmend minutit veel, pool tundi veel, veerand tundi veel, kümme minutit veel, kaheksa minutit veel, viis minutit veel, kolm, kaks, üks minut veel.... ja kaheksateist.
L: Seejärel langes mulle kaela tõeline õnnitluse, kallistuste ja käesurumiste laviin. Tegelikult ülitore ja hea ja mõnus, kui nii tehakse. :)
Koju läksin ma umbes tunni aja pärast.
Muuseas, meile oli koju külla tulnud päris kena punt sugulasi, kaasas ka väike laps, nii pooleteiseaastane. Hommikul ärkasin ma üles tema diskussiooni üle mingil teemal, mida ma eriti tähele panna ei jõudnud, aga siis tuldi juba tuppa ka ja sooviti õnne ja anti kinke ja muud toredat.
Maale läksime ka. Seal õnnitlesid ema ja vanaema ja andsid kinke.
Maal toimus kusjuures mingi larp. Piiksularp, tõenäoliselt.
Ui, ma oleks tahtnud neile Snuffi moodi ütelda, et lähiajal, nii 7. oktoobril, toimub siinkandis midagi kummalist. Inimesed proovivad teha mingeid kahtlasi nõidusi ja puha. Hoidke sel ajal siitkandist eemale, siis peaksite te talve kenasti üle elama.

Ja Üksildane Oktoobriöö on lähemal...

Suured pesakonnad VII: Trumm

Kaks treppi alla, koridorist minna vasakule kuni neljanda ukseni, mis pisut kulunud on, uuesti alla, paremale, mitte mõtelda lõhnale, mitte mõtelda rõskusele, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda äraeksimisele, kindlasti mitte mõtelda sellele, et kui ta ei leia seda trummi, seda kuradi Eltresside trummi, lüüakse Julianil pea maha ja see on tema süü, tema enese süü, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda sellele, ega keegi teda ei jälgi ja et kui jälgib, siis lüüakse ka temal pea maha, sest ta teab nüüd Seda saladust, mida ta õigupoolest teada ei tohiks...

Stopp!
Guihen seisatas ja vaatas ringi. Kõik oli vaikne, kuid isegi laternavalguses on lossipõhi küllaltki pime ja nurgataguseid pole näha. Nurgataguseid aga oli. Guihen ei kujutanud ette, miks peab lossipõhi, kus niikuinii keegi ei ela, ja ilmselt pole ka kunagi elanud, niivõrd sügav ja segase põhiplaaniga olema. Siinviibimine tegi närviliseks.

Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas pingsalt. Ei mingit heli. Siis kompis ta ähmaselt selle riismega vaimusidemest, mis singlitele vahest nagu mõnituseks antud oli aga ka sellega ei tundnud ta midagi.

Talle näis, et keegi jälgib teda. Mitte selja tagant, aga kusagilt ukseavast, või jälitades, või üleüldse kuidagi kaudselt, võib-olla miski võlukunstiga.

Raisk! Ta on lõksus!

See on raudselt mingi Juliani ja Henry lõks. Teadsid, et tema, Guihen läheb õnge ja läheb seda kuradi trummi vahtima ja isegi proovima seda kasutada, ja nüüd tema lähebki nagu viimane loll ja jääb vahele Tucreanidele või oma isale ja kompaniile või Kahekümne Ühele või üleüldse kuratteabkellele, just nii nagu vennaksed tahtsid, tahtsid mitte üksi surra, tõmmata tema, Guihen hauda kaasa, et oleks lõbus ja kuradi kuradi kuradi kurat...

Guihen pidas mõttelõnga kinni, tõmbas hinge, raputas pead ja üritas maha rahuneda.

Nii ei tohi mõtelda. See kõik on... paranoia. Sellel pole mingit põhja all. Keegi ei jälgi teda. Kõik on korras.

Aga sellegipoolest tundis ta end närvilisena.

Ta tuletas edasisi juhtnööre meelde ja kõndis edasi, niipaljukest, kui ta neid mäletas.

Kui ta kohale jõudis, polnud seal muidugi midagi. Lihtsalt üks järjekordne ruum, pisut tolmunud tuba, Eltresside maagilisest trummist üsnagi tühi.

Tolmust rääkides...

Guihen langetas laternat. Põrandal olid jäljed. Ilmselt mitte mõne minuti vanused, aga üldiselt jäljed aastaid ka ei kesta – tõenäoliselt oli keegi siin hiljuti olnud – teadnud, et Julian ja Henry teavad trummi asukohta ja siis selle ära viinud. Loogika. Puhas loogika. Tema ise teeks ilmselt samamoodi.

Aga ainult et ilmselt ei kõnniks tema ringiratast. Jäljed siin põrandal käisid. Sissetulevaid ega väljuvaid jälgi polnud.

(Hrm.)

Guihen oleks nagu midagi kuulnud. Ta tõstis laterna ja pea, et selle allikat näha või kuulda.

Siis uuesti.

(Hrmm.)

Seekord oli Guihen heli olemasolus kindel. Meenutas pisut trummilööki. Tõenäoliselt oligi. Eltresside trumm. Kasutatakse tema vastu.

(Hrmmm!)

Uuesti. Guihen juba tundis endal trummilöökide uinutavat raskust, aga midagi oli temas siiski veel selget.

Löögid muutusid kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm!)

Siis veel kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!)

Guihen istus maha. (Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!) Pea oli raske. (Hrmmmm! Hrmmm! Hrmmmm! ) Uinak oleks väga teretulnud. (Hrmmmm! Hrmmmm!)

Trumm aeglustus, aga tema heli oli sügavam. (Hrmmmmmm!)

Midagi oli nendes jälgedes veel kummalist. (Hrmmmmmmmmm!)

Näis, nagu poleks need inimese jäljed, neis oli midagi väga valesti. (Hrmmmmmmmmmmm!!)

Guiheni pea hakkas juba rinnale vajuma, aga siis ta nägi.
Jäljed olid sümmeetrilised, nad polnud ei vasakud ega paremad.

(Hrmmmmmmmmmmmmmmmmm!!!)

Ja neid oli ringis paaritu arv.

Kakskümmend üks, kui täpne olla.

(HrmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmMMMMMMMMMMMMM...

Ja Guihen jäi magama.

Tema unenäod olid kiired, vägivaldsed ja kummalised, täis segaste värvide ebakõla, ja sedavõrd, kuidas aeg möödus, kiirenes nende hägu, kuigi nende rütm jäi ikka truuks tema südamelöökidele.

Ärgates ei mäletanud ta neist enam midagi.

Ta lebas väljas, lossi kõrval.
Hommik oli jahe, kuid karge ja puhas. Kusagilt kaugelt, metsade kohalt kostus rabapistriku kile hääl.

Guihen tõusis püsti. Õhk oli väga selge.

Ja siis kires kukk.

Käes oli koidik.

Juliani ja Henryd viidi hukkamisele.

Suured pesakonnad VI: "Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu..."

Nagu näha, on nüüd järjejutul pealkiri. "Suured pesakonnad" Ma tean, et ma oleks võinud panna midagi fantaasiaküllasemat, aga praegu jääb nii, sest see on siiski minu arust parem kui Järjejutt n.
Ja tänu Martini mõjudele tagasi singli vaatepunkti:

GUIHEN

Guihen oli vait. See polnud mõttepaus. Pea oli mõteteist tühi ja tegelikult polnud ka eriti midagi tarka öelda.

Sellegipoolest: „Ma ei usu teid.“

„Mis mõtet oleks meil valetada?“ päris Juliani nägu teiselpool trelle. „Meil ei ole enam midagi kaotada ega võita. Meid hukatakse homme ja see ongi kõik.“

„Teil on võita minu surm.“

„Surmast pole surnuile palju kasu.“ vastas Julian. Tema hääl oli nüüd küllaltki argine, tuim ja väsinud. „Kättemaksul pole seda õiget mekki juures, kui sa kahtled sügavalt oma vihamehe süüs.“

Guihen kogus mõtteid. Tegelikult võisid Tucreanid võlurid olla küll, ta polnud lihtsalt varem neid võluritena kujutlenud. Aga nad polnud tõesti päris kohalikud – sündinud naaberhertsogkonnas, kus küll Cotraitide jahipidamistehnikaid tunti ja ka kasutati, aga mis oli ikkagi võõras ja kauge ja peale selle veel ka mere ääres ja tihedamalt asustatud.

Cotrait’de manu olid vennad tulnud kaheksa aastat tagasi. Kuna tuli välja, et võõramaa päritolust olid nad lausa suurepärased kütid, võtsid Guiheni vanaisa ja vanaonu nad algul tavaküttidena ja hiljem jahiõpetajatena tööle, kuna lapselapsed hakkasid jõudma ikka, kus neid jahioskustesse pühendama hakata tuli.

Võõralt maalt õpetajate hankimine tekitas mitmeiski Cotrait’de kaaskondlastes ja vasallides protesti – ennekõike oli vastu lossitark ja -õpetaja Tercero, kes samas ka ise väljamaalane oli. Ta ei seletanud oma vastalisust muuga, kui väitega, et Tucreanid talle lihtsalt isiklikul tasandil ei meeldinud, kuid ometi oli tema ebasõbralikkus kaksikute vastu selgelt näha. Loomulikult leidus ka tegelasi, kes oma ebasümpaatiat rohkem põhjendasid – näiteks Cotrait’de vasallid Flambian’d, kes uskusid, et sellist Cotrait’de jahikunsti, mille poolest hertsogkond kuulus on, ei saa võõramaalane lihtsalt saavutada. Pealegi ajab see esivanemate vaimud vihale ja Tucreanid ei õpetanud jahikunsti mitte ainult hertsogite lastele ja lastelastele, vaid ka mitmetele vasallipoegadele ja –tütardele, kes Cotrait’de juures mõne aasta kasulastena veetsid.
Vasallide ja teiste õpetajate vastuseisust ja vaenulikkusest hoolimata olid nad oma ametikohale jäänud ja seda juba aastaid pidanud. Aja jooksul paranesid nende sidemed rahvaga, kes neisse algul umbusuga suhtunud oli ja elu loksus tasakesi paika.

Guihen mäletas päeva, kui ta esmakordselt Tucreane näinud oli. Ta oli olnud kümneaastane ja pikast uisutamisretkest väsinud. Kodu poole jalutades oli ta märganud kahte täiesti sarnast meest, kes kõndisid temaga sama teed mööda. Ta oli püüdnud neile mitte silma jääda ja end pisut puude ja muu säärase taha peita, ent uudishimu tõttu ei tahtnud ta ka nendest väga kaugele jääda – identsed kaksikud oli juhtum, mida Guihen varem vaid korra näinud oli ja needki olid kolmeaastastena surnud.

Üks meestest oli teda sellegipoolest märganud.

Ta seisatas, pööras ringi ja osutas näpuga Guiheni poole: „Sina seal! Kus su vennad-õed on?“

„Kodus, hällides,“ vastas Guihen. Ta tuli mehe käeviipe peale peidust välja ja kõndis kaksikute juurde.

Üks neist laskus ühele põlvele ja vaatas talle uurivalt otsa.
“Sina oledki see kõrget sugu singel, jah?“ küsis ta.

„Jah,“ vastanud Guihen.

„Me läheme sinu vanaisa juurde,“ vastas püstiseisev vend. „Ma usun, et meil on ühine teekond.“

Võõrad mehed tundusid talle pisut võõrastavate ja hirmutavatena, aga kuna tee oli neil tõepoolest ühine, näis narr sammukiirust nii aeglaseks või kiireks teha, et ta kõndides meestest maha jääks või ette jõuaks.

Metsatee polnud kuigi pikk, aga selle läbimise jooksul olid Tucreanilt temalt juba mitmeid asju pärinud ja teada saanud – näiteks seda, et kuigi Guiheni ema polnud pärit Scarborough hertsogkonnast, mille hertsogid ja ka vähem rahvas olid tuntud selle üle, et peaaegu kõik neist olid singlid ja et Guiheni ema suguvõsas oli viimane singel üksteist põlve tagasi esinenud, kuid sellegipoolest oli sünnitus talle surmavaks osutunud ja palju muud, aga tegelikult Guihen sellest tuulisest talveõhtust palju ei mäletanudki.

Aga ta mäletas ühe venna uurivat pilku, mis tema näo kõiki detaili (vahest rohkemgi?) registreeris. See oli tõesti olnud piisavalt kummaline, et nõia silmina näida – vendade pilgud olid sügavad – muidugi, sellises situatsioonis võiks mälus kestahes võlurina näida.

Guihen raputas end mälestusest välja.

„Ütleme, et nad on võlurid,“ ütles ta, „Mis siis?“

„Võta seda infot kui... surija teenet.“ vastas Julian. „Mulle meeldib mõte, et sa mulle võlgu jääd, singel.“

Guihen ei saanud aru. Ta tajus lausa füüsiliselt, kuidas tema mõtted soikusid ja märgini ei jõudnud ja ilmselget ei taibanud. Ta kahtlustas, et oma osa oli selles ka tänases nägemuses, mis vestluses kaksikutega oli küll tagaplaanile nihkunud, ent ootas aeglaselt, kuid kindlalt oma järjekorda.

„Ma ei saa aru, mida see tähendab,“ pomises Guihen pead raputades. „Andesta.“

Julian sai tema sõnast nähtavasti teisiti aru, sest ta vaatas talle otsa ja ütles: „Ma ei tea, miks ma seda teen, aga sul on meie andestus, sest, noh, ma usun pigem Tucreanide võluriksolemist kui sinu pettust. Ma ei oska seda seletada. Võib-olla oled ka sina võlur.“
“Pudel jäi Tucreani peale pidama,“ pomises Guihen endamisi, taibates, „Mitte sinu peale, aga Tucrean seisis sinu selja taga.“
Ta raputas uuesti pead, üritades sellest kõigest sotti saada. Siis ta tajus.

„Andke mulle andeks,“ sosistas ta.

„Liiga hilja. Julian juba andis sulle meie mõlema nimel andeks,“ ütles Henry konginurgast.

„Aga võib-olla saaksid sa midagi teha.“ jätkas ta pisut mõtliku alatooniga, „Sest vaata, me võime sulle rääkida, kus on trumm. Võib-olla sa saaksid selle ära tuua ja äkki me saaksime selle abil põgeneda?“
“Sellises seisukorras? Nii uimasena? Ma kukun läbi. Ma jään vahele. Mind ei säästeta.“ oleks Guihen tahtnud küsida, aga ei suutnud omaenda hirmu ja hämarat olekut väljendada.

„Kuule, äkki oleks parem, kui ma tuleksin teile Talvejõele järgi ja päästaks teid vabaks? See peaks ju sama hea olema, kas pole? Sest vaimud jäävad teil mõlemal ju alles, eks?“
“Ma ei ole praegu selles niiväga kindel,“ ütles Julian ja irvitas siis mõrult „Ja pealegi meeldib mulle mu keha.“

Guihen ohkas jälle. Ta tundis end väsinuna, nagu poleks ta kaks ööd järjest maganud, aga ta oli kaksikutele ju ometi võlgu ja mis on väsimus inimese elu kõrval?
Või oot? Ega see olnud mingi kaksikute viimane kaval plaan Guihen endaga hauda kaasa tõmmata või ise välja pääseda ja Guihenile ära teha?
See oli risk ja Guihen tajus seda, aga tegelikult ta enam eriti ei uskunud, et kaksikud midagi sellist teha tahaksid. Saagu mis saab, aga ta ei jõudnud enam kahtlustada.

„Hea küll,“ vastas ta. „Kus see trumm täpsemalt on?“

Ja vennad juhatasid talle teed.