Kolm peotäit mulda

Esiteks, tegu on teemaga, millel ma pikemalt peatuda ei taha.
Kuna tegin ühte välismaa foorumisse selleteemalise sissekande, ei taha ma antud tekstist üle käia ja eesti keelde tõlkida. Lihtsalt ei taha. Seega tekst inglise keeles. Vabandan nende ees, kes antud keelt ei räägi.

Tekst:

So, first thing I want to make clear, I do not want any commiserations because of this. Because I do not deserve nor need them. And I mean it.
On 25 of December,in the age of 77 years, between 2 and 3 o'clock in the night, Edgar Krips, my grandfather from my father's side passed away.

Yesterday we drove to his funeral. He and many other relatives lived in a town that's about 300 kilometres from here.
But you see, i was not sad at his funeral nor before it. I didn't feel much anything but a bit of cold and anger and guilt that I didn't grieve. I simply didn't care so much.
I did not know that man. Really, when I think about him, nothing comes to mind but his face. Nothing what he said, did or was. Nothing about him that I could mourn. I really didn't know him. (that was the thing that made me angry) He lived near a town that was 300 kilometres away. We visited the place in summers, but he didn't talk much and in the last years he moved away to a woman who lived in the town. Oh, and he had also problems with alcohol.
I felt sorry for my aunt and her family (six children, four of them grown-up) who knew grandfather well and were sad and grieving. One cousin who had been very close to him was so devastated that she couldn't look at his body. She made a speech later. (as did quite a number of other people) Judging by her speech, grandfather seemed a good man and I would have liked to know him. But there is nothing to grieve for me besides some possibilities that were impossible anyway.
An image of my grandfather evolved in my head when I listened to the speeches, but what if it was just an image? A figment of my illusion put together wrongly? There is no point of grieving such an image.

And now only a bit of guilt and a slight pain in my arms (because I haven't had much exercise and spadework demanded an effort) and, well... nothing special more remains.
Routine.

Rahus ilusti puhka, vanaisa, mis sest, et ma sind ei tundnud. Aga teistele: ma ei ole kurb
ja ma ei taha kaastundeavaldusi. Loodetavasti saate te aru.

that the dreams in which i'm dying...

Täna pandi mind unes seina äärde. Ei mäleta täpselt, miks, aga koos minuga pidi maha lastama veel kolm inimest, kellest üks on minu klassivend juba üheteistkümnendamat aastat. Teisi ei tundnud. Üks mahalaskja oli endine klassivend. Ei olnud vaenlane ega midagist. Täiesti normaalne inimene oli.
Sellegipoolest sõimasin ma ta läbi, kui meid mahalaskmistuppa viidi.
Igastahes teadsin ma kuidagi, et ühel meist neljast on mingi võimalus pääseda.
Noh, mahalaskmistoas istusin ma toolile ja üritasin kuidagi saada hakkama probleemiga, et viie sekundi pärast lastakse mind maha. Silmsidet ei olnud. Ei tahtnud kah. Silmside on kuidagi alandav.
Ja ma tabasin ära, et enam polegi millegi pärast muretseda, sest pääsemisteed ei ole. Mul on elada viis sekundit ja ma ei pea midagi üritama. Ma ei pea kartma surma, sest see tuleb ju kohe ja niikuinii. Ma ei karda surma, ma armastan elu. Aga kui ma olen surnud, siis ei ole ju kaotusvalu ega nostalgiat - midagi ei ole - ja probleemi pole. Minu tegevused ei mõjuta enam midagi, ei ole mõtet midagi üritada või saada mingi uus kogemus, aga mõte polegi enam selles punktis oluline.
Viimane oluline asi, mis jääb, on lihtsalt olla mina ise.
Ja sellepärast ei karjunud ma mingeid loosungeid nagu "Viva la revoution!" või "Olge te neetud!" või midagi sarnast.
Kui mu käed poleks olnud seotud, oleks ma teinud lihtsalt sõrmedega hipimärgi ja öelnud "Rahu!"
Üks sekund kogupauguni.
Ma olin teinud endaga rahu.
Aga siis ma tabasin ära, kuidas ma saan pääseda.
Ma ärkasin üles.

Hetkel ma ei mäleta, kas see klassivend, kes pidi ka maha lastama, oli arvestusel või mitte. Ma ei mäleta, kas ma nägin teda või mitte. (pääseda võis ju ainult üks)
Häiriv.

Ehk siis sissejuhatus Iti küsimusele, miks ma mõnikord surmast und näen - et kas ma kardan surma või mis.

Ma arvan, et põhjusi on kaks - uudishimu ja hirm nostalgia ees.
Uni on ohutu viis mõlemast sotti saada ja surma problemaatikaga tegeleda - ma arvan, et tänane uni tegi mind näiteks tunduvalt rahulikumaks.

Aga surm on probleem, millele lahendust ei ole. Ta lihtsalt tuleb, enne kui lahendus on käes ja see, kuidas mind siis enam lihtsalt ei ole ja kuidas kõik läheneb mõttetusele, on raskesti hoomatav.

Sai vist suhteliselt pseudodiip post.
Aga jäägu nii.