Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.
Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Ehk siis, larpidega on kõik. Ühel pool. Läbi.
Olen käinud kokku viiel larbil ja kuigi on olnud tore, siis pean ütlema, et Eferdain II jäi viimaseks.
Otsus tekkis juba enne mängu, aga otsustasin, et ehk on Eferdain II nii hea, et paneb mu meelt muutma. Ei olnud.
Larbid nõuavad liiga palju raha ja aega ja samuti tekitavad nad ka närvipinget. Ja see kuulus larbipohmakas jäi mul kogemata. Ma lihtsalt ei ole käinud piisavalt positiivse õhkkonnaga larbil - esimesed kaks olid päris kenad, aga üsnagi igavad ja siis, kui huvitavaks läks, sai läbi. Eferdain I oli tore, aga oli IG masendav. Keskmaa Ordu Suurlaagri larbist ma parem ei räägi.
Eferdain II oli külm ja vihmane ja masendus jätkus ja mu karakter löödi maha. Au talle. Selle mahalöömise tõttu sain ma õhtul sauna ja sooja ja ei külmetanud. Ja see on ka kenasti sümboolne - side minu ja larbi vahel on katkenud.
Siiski, larp tegi mu tuttavaks paljude toredate inimestega ja sai neid ka näost-näkku nähtud. Ja see on tore. Kuna Curu, Iti, Inwe, Morgaine'i ja Daleiosega sai lepitud kokku Treffneri larbi korraldamine, siis ilmselt figureerin ma veel korra (või isegi enam) GMina, aga PC või NPCna enam mitte.
Igatahes, oli tore.
Au revoir,
Taliesin
neljapäev, oktoober 27, 2005
esmaspäev, oktoober 10, 2005
Sünnipäevatuspidu vol 2.
ehk kesse ikka sinu töö sinu eest ära teeb kui mitte sina ise.
Mängu sisust siis:
Curunir mängis poolhaldjast salamõrvarit ja kuninglikku sohipoega Antonio Albizzit, kellele ma lubasin panna Perform -4 peale. See vist siiski ei juhtunud - ta ei laulnud mängu jooksul IG kordagi (jumalale tänu). Vanuseks inimaastates umbes 20. Reaalsetes aastates kuskil kolmekümne ligi.
Sven mängis tema nooremat venda, ametlikku kuningapoega, inimesest võitlejat Mordagos Albizzit, kes oli tulnud koju, kuningriigi pealinna oma vanema venna, ametliku troonipärija (NPC) pulmade puhul, oma kaugest võitlusakadeemiast. Vanust umbes 27. Sven lubas teha klassikalist human faiteri klišeed, kes loll kui lauajalg on - polnud viga - aga põhiliselt koosnes see lihtsalt vaikimises.
Vanuselt järgmist venda, inimesest preestrit Don Albizzit mängis Zepp. Tuli kah oma kaugest usuakadeemiast koju suure venna pulmade puhul. Vanust umbes 23?
Pesamuna ja arcane trickster, vanust 19, oli Melee Albizzi, Nessa karakter. Lõtvade elukommetega. Bitch, nagu sai mitmeid kordi mängus välja öeldud. Isa vaatas, et tütreke on selline kaootiline, ei vaevunudki teda võluriks koolitada ja palus üht oma sõpra talle eraõpetajaks - aga tänaval õppis ta veel trikke ja värke juurde.
Seesama õpetaja, haldjast sortsitar Lindgren (muusea, siis otsutasin ma panna haldjatele rootsi stiilis nimed) , oli Iti tegelane. Ühe järgu võrra kõrgem tegelane kui teised mängijad. Haldjad on muide minu maailmas selline põlatud rass (võrdle neegritega veidi aega peale Ameerika Kodusõda lõunaosariikides)
Mängu eellugu: Enamike PCde vend hakkas varsti abielluma. Seepärast said Don ja Mordagos oma akadeemiatest puhkuseloa ja sõitsid koju.
Sama päeva õhtul said PCd kokku, jõid koos, vestlesid, ja vajusid äkki ära.
Mäng hakkab pihta:
Kõik PCd peale Lindgreni näevad nägemust, kus näevad, kuidas nad üksteise järel jalutavad nõupidamisruumi ja lõikavad riigi viieteistkümne tähtsama nina ees oma isal ja vennal kõrid läbi ja lahkuvad ruumist.
Tegelased ärkavad üles pimedas ruumis. Mõned märkavad ust. (õnnestunud spot check). Mõned ei märka (ebaõnnesunud spot check) Nendel, kellel oli sugulus kuninga ja troonipärijaga, on paha olla. Kõik märkavad oma käte õmber ilusaid armsaid neoonsiniseid käevraudu, mis näevad ilgelt maagilised ja kapid välja, aga venivad nagu tainas. Peale veidikest rollimängu, mis koosnes umbes sarnastest repliikidest:
-oot, mida me siin teeme?
-ma nägin seda unenägu *kirjeldab*, kas teie ka?
-meie ka
-(Iti) mina mitte
-mis käevõrud need on
-see ju viltuläind loits!
-mis kurat lahti on
-kas teil on ka paha olla?
-minu sisetunne ütleb, et kunn on päriselt surnud, aga meie seda ei teinud
-mida me eile jõime?
-midagi on väga valesti
-kuule, teeme selle kuradi ukse lahti ja vaatame, mis selle taga on?
-kuule, see uks on lukus...
üritas Antonio ust lahti muukida, millele segas vahele Sven, üritades ust maha rammida, ei jõudnud, Antonio tegi ikkagi ukse lahti ja rahavas voogas välja.
Ukse taga olid mõned valvurid, üsnagi hirmunud, kes kõigepealt üritasid Antoniot maha lasta (ei õnnestunud, Antoniol olid üleüldse kuradi kõrged skillid), siis sai üks valvur noole kõhtu. Melee muutus nähtamauks ja ronis lakke. Mitte et sellel miskit mõtet oleks olnud, sest kaks valvurit jooksid minema, kui olid näinud Antonio ja Mordagose jõu-ja ilunumbreid, üks sai Antoniolt noole kõhtu ja andis alla (mis ei takistanud Donil talle hiljem nuiaga (mööda) virutamast) ja neljas virutas Mordagosele uksega vastu pead ja lõi ta pisut ehmatanuks. Hiljem tegi Mordagos temast hakkliha. Antonio üritas midagi sellelt, kel nool kõhus oli, välja pressida. Ei õnnestunud. Antonio lasi ta maha, väidetavalt halastusest (kõrval seisis preester, persetäis tervendusloitse käepärast)
Tunnetati (lisasin mängule sellise statitiku nagu intuitsioon, mis on üleloomulik võime asju tajuda - põmst sarane sense motive'ga, aga üleloomulik), et kohe-kohe tulevad külla sõbrad sõdurid.
Lindgren leidis ühe salakäigu, mis viis lossist välja. Mängijad läksid kõik vutt-vutt-vutt sisse.
Käigus arutati elu ja olu ja plaanide üle.
Kui välja jõuti, tekkis probleem, kuidas pääseda üle lossimüüri. Samas kostus hääl, et need ja need on reeturid, kriminaalid ja ambaalid ja sarnast jura. Lindgren muundas ennast valvuri sarnaseks ja Meleeoli ikka veel nähtamatu. Õnnelikul kombel oli värava juures vaid kaks valvurit, kellest üks sulges massina abil väravat, teine seisis tähtsal ilmel värava ees. Melee hiilis massinavärgi juurde ja õnnistas valvurit teise naeratusega kõripiikonnas ja Lindgren bluffis edukalt valvuri ära.
Seltskond jooksis välja. Otse linna.
Joostiveisi aegamööda peatänavat, siis pöörati kõrvale, Lindgren astus sisse ühte kangapoodi ja tahtis nelja keepi - müüjatar ei tahtnud anda - Lindgren, ikka veel valvurlik, nõudis kuninga nimel- müüjatar nõutus imesoodsalt viisteist kulda tükk müüma - Lindgren ähvardas neiut mõõgaga ja sai oma keebid.
Suunuduti edasi üheenam-vähem mahajäetud linnnajao poole.
Varsti lõi seltskonnale phe geniaalne mõte, et keeid aitavad neid ära tunda. Melee nägi mõnda oma meessoost sõpra tänaval kõndimas ja määris neile keebid pähe, kuna tal olevat fetish keepides meeste suhtes. Lubas saada kokku õhtul kella üheksa paiku.
Samal ajal lantis Antonio naisi. (ütle mulle, kui mõni CHA 20 neiu mööda läheb)
Üsna algul kõndis mööda CHA 1 neiu. Antonio hakkas talle ligi ajama ja pakkus viiekümne kuldtüki eest teatud rõvedusi tegema (mina perversse DMina ajasin asj loomulikult veel rõvedamaks)
Mordagosel viskas üle, äsas Antoniole kindaga pähe, uimastas ta ja vedis eemale.
Jõuti sihtpunkti - Lindgreni kauaaegse tuttava Rasmus Blomkvisti (teate, mul tuli üsna kiiresti improviseerida rootsipärane perekonnanimi) juurde, kes oli kohalike haldjate seas mõjuvõimas isik ja töötas kingsepana.
Mindi maja tagaukse juurde, koputati.
Avas Rasmuse väike inimaastais viieaastane poeg Björn. Issit polnud kodus. Venna oli. Venna magas üleval ja polnud lubanud ennast üles ajada. Tegelased käisid siiski peale.
Björn läks üles ja ajas venna üles. Kostus vihast räuskamist ja alla looberdas vihane venna nimega Kalle(vanust inimaastais umbes viisteist). Ta tunds Lindgreni ja tegi ukse lahti, aga oli pahane - välimusest muuseas paistis, et tal oli pohmell.
Ta viis tegelased külalistetuppa ja kostitas seal neid natuke - tähendab, jõi ise ja pakkus teistele ka. Mehed jõid temaga koos. Don natuke ja jäi viisakaks, Mordagos palju ja jäi magama ja Antonio käitus tsivilisatsioonile mittesobivalt.
Lindgrenile ja Meleele see ei meeldinud.
Muuseas, mängu jooksul sai kuulda Melee ja Antonio vahel järgnevat kõnevahetust: Bitch! - Bastard! - Bitch! - Bastard... et ma hakkasin mängu B&B-ks nimetama.
Kalle rääkis veel, et pööningul on üks tuba, mis oli vääga turvaline - ei saa sisse murda ja helikindel ja luuk käib väljastpoolt lahti vaid salasõnaga- ja isegi Kalle polnud sinna saanud.
Mõne tunni pärast jõudis Rasmus koju.
Lindgren läks talle vastu ja selgitas olukorda. Rasmus nõustus peavarju andma.
Rasmus kuulis, mis lärm ülal käib ja sai vihaseks, et Kalle on end jälle täis joonud.
Läks üles ja kajus natuke ja läks siis kööki kainestusrohtu segama. Jootis seda Kallele ja Antoniole. Antonio oksendas ja Rasmus andis talle vasta vahtimist ja hoiatas, et ta seda enam ei teeks.
Veidi aega hiljem mindi magama - sinna pööningule, müstilisse tuppa.
Keset tuba seisis mehekõrgune tumesinine püramiid.
See ajas mängijad närvi, aga Rasmus seletas, et see on tema katse ja raamatukogu ja et mängijad ei muretseks.
Ei muretsetudki eriti ja kobiti magama.
Kell a viie paiku tõusis Melee üles, et kusele minna. Ei märgand midagi. Läks tagasi magama.
Poole tunni pärast tõusis Antonio, et kusele minna.
Tema märkas, et püramiid oli kasvanud pooleteisekordseks ja et see kumas pahaendeliselt. Sellele olid tekkinud kummalised vonklevad erivärvi laigud. Kui Antonio sellega rääkis, tegi ta "zip"
Antonio äratas muu rahva ka üles.
Lindgren otsustas, et nii see asi jääda ei saa ja tahtis minna alla, et Rasmusega rääkida.
Juhtus aga selline asi, et alla mineva luugi peale oli tekkinud väikene püramiid., mis kiiresti kasvas. Lindgren üritas korra luuki tõsta - paar sentimeetrit see kerkis, siis langes jälle alla.
Siis laienes püraiid nii, et luuki ei saanud enam puudutada.
Püramiidid kasvasid.
Mängijad tahtsid appi hüüda, aga neile meenus, et ruum oli helikindel.
Tekkis hirm - kui need püramiidid veel kasvavad, täidavad nad varsti kogu toa.
Antonio tegi suuremale püramiidile magamisloitsu - ja ta ei kasvanud enam ja muutus tagasi ühevärviliseks ja stabiilseks. Kahjuks kestab magamisloits kõigest mõne minuti...
Lindgren asetas oma käe väikese püramiidi aurasse ja nägi nägemust (praegu veel ei ütle)
Peale tükki aega taidlemist sai Melee vihaseks ja üritas püramiidi käega lükata.
Melee kadus nagu tina tuhka.
Nüüd olid teised juba väga hirmul. Nad vaidlesid ja katsetasid püramiidide asjadega puutumisel - reaktsioon puudus - ja siis läksid nad üksteise järel püramiidi "sisse" - Sven teistest veidi hiljem.
Ja nad sattusid.... (jätkub)
Mängu sisust siis:
Curunir mängis poolhaldjast salamõrvarit ja kuninglikku sohipoega Antonio Albizzit, kellele ma lubasin panna Perform -4 peale. See vist siiski ei juhtunud - ta ei laulnud mängu jooksul IG kordagi (jumalale tänu). Vanuseks inimaastates umbes 20. Reaalsetes aastates kuskil kolmekümne ligi.
Sven mängis tema nooremat venda, ametlikku kuningapoega, inimesest võitlejat Mordagos Albizzit, kes oli tulnud koju, kuningriigi pealinna oma vanema venna, ametliku troonipärija (NPC) pulmade puhul, oma kaugest võitlusakadeemiast. Vanust umbes 27. Sven lubas teha klassikalist human faiteri klišeed, kes loll kui lauajalg on - polnud viga - aga põhiliselt koosnes see lihtsalt vaikimises.
Vanuselt järgmist venda, inimesest preestrit Don Albizzit mängis Zepp. Tuli kah oma kaugest usuakadeemiast koju suure venna pulmade puhul. Vanust umbes 23?
Pesamuna ja arcane trickster, vanust 19, oli Melee Albizzi, Nessa karakter. Lõtvade elukommetega. Bitch, nagu sai mitmeid kordi mängus välja öeldud. Isa vaatas, et tütreke on selline kaootiline, ei vaevunudki teda võluriks koolitada ja palus üht oma sõpra talle eraõpetajaks - aga tänaval õppis ta veel trikke ja värke juurde.
Seesama õpetaja, haldjast sortsitar Lindgren (muusea, siis otsutasin ma panna haldjatele rootsi stiilis nimed) , oli Iti tegelane. Ühe järgu võrra kõrgem tegelane kui teised mängijad. Haldjad on muide minu maailmas selline põlatud rass (võrdle neegritega veidi aega peale Ameerika Kodusõda lõunaosariikides)
Mängu eellugu: Enamike PCde vend hakkas varsti abielluma. Seepärast said Don ja Mordagos oma akadeemiatest puhkuseloa ja sõitsid koju.
Sama päeva õhtul said PCd kokku, jõid koos, vestlesid, ja vajusid äkki ära.
Mäng hakkab pihta:
Kõik PCd peale Lindgreni näevad nägemust, kus näevad, kuidas nad üksteise järel jalutavad nõupidamisruumi ja lõikavad riigi viieteistkümne tähtsama nina ees oma isal ja vennal kõrid läbi ja lahkuvad ruumist.
Tegelased ärkavad üles pimedas ruumis. Mõned märkavad ust. (õnnestunud spot check). Mõned ei märka (ebaõnnesunud spot check) Nendel, kellel oli sugulus kuninga ja troonipärijaga, on paha olla. Kõik märkavad oma käte õmber ilusaid armsaid neoonsiniseid käevraudu, mis näevad ilgelt maagilised ja kapid välja, aga venivad nagu tainas. Peale veidikest rollimängu, mis koosnes umbes sarnastest repliikidest:
-oot, mida me siin teeme?
-ma nägin seda unenägu *kirjeldab*, kas teie ka?
-meie ka
-(Iti) mina mitte
-mis käevõrud need on
-see ju viltuläind loits!
-mis kurat lahti on
-kas teil on ka paha olla?
-minu sisetunne ütleb, et kunn on päriselt surnud, aga meie seda ei teinud
-mida me eile jõime?
-midagi on väga valesti
-kuule, teeme selle kuradi ukse lahti ja vaatame, mis selle taga on?
-kuule, see uks on lukus...
üritas Antonio ust lahti muukida, millele segas vahele Sven, üritades ust maha rammida, ei jõudnud, Antonio tegi ikkagi ukse lahti ja rahavas voogas välja.
Ukse taga olid mõned valvurid, üsnagi hirmunud, kes kõigepealt üritasid Antoniot maha lasta (ei õnnestunud, Antoniol olid üleüldse kuradi kõrged skillid), siis sai üks valvur noole kõhtu. Melee muutus nähtamauks ja ronis lakke. Mitte et sellel miskit mõtet oleks olnud, sest kaks valvurit jooksid minema, kui olid näinud Antonio ja Mordagose jõu-ja ilunumbreid, üks sai Antoniolt noole kõhtu ja andis alla (mis ei takistanud Donil talle hiljem nuiaga (mööda) virutamast) ja neljas virutas Mordagosele uksega vastu pead ja lõi ta pisut ehmatanuks. Hiljem tegi Mordagos temast hakkliha. Antonio üritas midagi sellelt, kel nool kõhus oli, välja pressida. Ei õnnestunud. Antonio lasi ta maha, väidetavalt halastusest (kõrval seisis preester, persetäis tervendusloitse käepärast)
Tunnetati (lisasin mängule sellise statitiku nagu intuitsioon, mis on üleloomulik võime asju tajuda - põmst sarane sense motive'ga, aga üleloomulik), et kohe-kohe tulevad külla sõbrad sõdurid.
Lindgren leidis ühe salakäigu, mis viis lossist välja. Mängijad läksid kõik vutt-vutt-vutt sisse.
Käigus arutati elu ja olu ja plaanide üle.
Kui välja jõuti, tekkis probleem, kuidas pääseda üle lossimüüri. Samas kostus hääl, et need ja need on reeturid, kriminaalid ja ambaalid ja sarnast jura. Lindgren muundas ennast valvuri sarnaseks ja Meleeoli ikka veel nähtamatu. Õnnelikul kombel oli värava juures vaid kaks valvurit, kellest üks sulges massina abil väravat, teine seisis tähtsal ilmel värava ees. Melee hiilis massinavärgi juurde ja õnnistas valvurit teise naeratusega kõripiikonnas ja Lindgren bluffis edukalt valvuri ära.
Seltskond jooksis välja. Otse linna.
Joostiveisi aegamööda peatänavat, siis pöörati kõrvale, Lindgren astus sisse ühte kangapoodi ja tahtis nelja keepi - müüjatar ei tahtnud anda - Lindgren, ikka veel valvurlik, nõudis kuninga nimel- müüjatar nõutus imesoodsalt viisteist kulda tükk müüma - Lindgren ähvardas neiut mõõgaga ja sai oma keebid.
Suunuduti edasi üheenam-vähem mahajäetud linnnajao poole.
Varsti lõi seltskonnale phe geniaalne mõte, et keeid aitavad neid ära tunda. Melee nägi mõnda oma meessoost sõpra tänaval kõndimas ja määris neile keebid pähe, kuna tal olevat fetish keepides meeste suhtes. Lubas saada kokku õhtul kella üheksa paiku.
Samal ajal lantis Antonio naisi. (ütle mulle, kui mõni CHA 20 neiu mööda läheb)
Üsna algul kõndis mööda CHA 1 neiu. Antonio hakkas talle ligi ajama ja pakkus viiekümne kuldtüki eest teatud rõvedusi tegema (mina perversse DMina ajasin asj loomulikult veel rõvedamaks)
Mordagosel viskas üle, äsas Antoniole kindaga pähe, uimastas ta ja vedis eemale.
Jõuti sihtpunkti - Lindgreni kauaaegse tuttava Rasmus Blomkvisti (teate, mul tuli üsna kiiresti improviseerida rootsipärane perekonnanimi) juurde, kes oli kohalike haldjate seas mõjuvõimas isik ja töötas kingsepana.
Mindi maja tagaukse juurde, koputati.
Avas Rasmuse väike inimaastais viieaastane poeg Björn. Issit polnud kodus. Venna oli. Venna magas üleval ja polnud lubanud ennast üles ajada. Tegelased käisid siiski peale.
Björn läks üles ja ajas venna üles. Kostus vihast räuskamist ja alla looberdas vihane venna nimega Kalle(vanust inimaastais umbes viisteist). Ta tunds Lindgreni ja tegi ukse lahti, aga oli pahane - välimusest muuseas paistis, et tal oli pohmell.
Ta viis tegelased külalistetuppa ja kostitas seal neid natuke - tähendab, jõi ise ja pakkus teistele ka. Mehed jõid temaga koos. Don natuke ja jäi viisakaks, Mordagos palju ja jäi magama ja Antonio käitus tsivilisatsioonile mittesobivalt.
Lindgrenile ja Meleele see ei meeldinud.
Muuseas, mängu jooksul sai kuulda Melee ja Antonio vahel järgnevat kõnevahetust: Bitch! - Bastard! - Bitch! - Bastard... et ma hakkasin mängu B&B-ks nimetama.
Kalle rääkis veel, et pööningul on üks tuba, mis oli vääga turvaline - ei saa sisse murda ja helikindel ja luuk käib väljastpoolt lahti vaid salasõnaga- ja isegi Kalle polnud sinna saanud.
Mõne tunni pärast jõudis Rasmus koju.
Lindgren läks talle vastu ja selgitas olukorda. Rasmus nõustus peavarju andma.
Rasmus kuulis, mis lärm ülal käib ja sai vihaseks, et Kalle on end jälle täis joonud.
Läks üles ja kajus natuke ja läks siis kööki kainestusrohtu segama. Jootis seda Kallele ja Antoniole. Antonio oksendas ja Rasmus andis talle vasta vahtimist ja hoiatas, et ta seda enam ei teeks.
Veidi aega hiljem mindi magama - sinna pööningule, müstilisse tuppa.
Keset tuba seisis mehekõrgune tumesinine püramiid.
See ajas mängijad närvi, aga Rasmus seletas, et see on tema katse ja raamatukogu ja et mängijad ei muretseks.
Ei muretsetudki eriti ja kobiti magama.
Kell a viie paiku tõusis Melee üles, et kusele minna. Ei märgand midagi. Läks tagasi magama.
Poole tunni pärast tõusis Antonio, et kusele minna.
Tema märkas, et püramiid oli kasvanud pooleteisekordseks ja et see kumas pahaendeliselt. Sellele olid tekkinud kummalised vonklevad erivärvi laigud. Kui Antonio sellega rääkis, tegi ta "zip"
Antonio äratas muu rahva ka üles.
Lindgren otsustas, et nii see asi jääda ei saa ja tahtis minna alla, et Rasmusega rääkida.
Juhtus aga selline asi, et alla mineva luugi peale oli tekkinud väikene püramiid., mis kiiresti kasvas. Lindgren üritas korra luuki tõsta - paar sentimeetrit see kerkis, siis langes jälle alla.
Siis laienes püraiid nii, et luuki ei saanud enam puudutada.
Püramiidid kasvasid.
Mängijad tahtsid appi hüüda, aga neile meenus, et ruum oli helikindel.
Tekkis hirm - kui need püramiidid veel kasvavad, täidavad nad varsti kogu toa.
Antonio tegi suuremale püramiidile magamisloitsu - ja ta ei kasvanud enam ja muutus tagasi ühevärviliseks ja stabiilseks. Kahjuks kestab magamisloits kõigest mõne minuti...
Lindgren asetas oma käe väikese püramiidi aurasse ja nägi nägemust (praegu veel ei ütle)
Peale tükki aega taidlemist sai Melee vihaseks ja üritas püramiidi käega lükata.
Melee kadus nagu tina tuhka.
Nüüd olid teised juba väga hirmul. Nad vaidlesid ja katsetasid püramiidide asjadega puutumisel - reaktsioon puudus - ja siis läksid nad üksteise järel püramiidi "sisse" - Sven teistest veidi hiljem.
Ja nad sattusid.... (jätkub)
Tellimine:
Postitused (Atom)