Sünnipäevatuspidu vol 1.

Igastahes, nagu ma tõenäoliselt kunagi siin öelnud pole, oli mul reedel sünnipäev (23. september)
Peo pidasin laupäeval. Dräguniga. Ja Sveni, Zeppi, Nessa, Curu ja Itiga.
Kogu selle kammajaaga oli kaasnenud hea hulk eeltööd, näiteks sauna korralikumaks tegemine ja väikepuhastus.
Enivei, reede hommikul ilmnes hea hulk logitilisi probleeme. Iti ja Curu olid miskipärast läinud mitte turuhoone juurde, vaid Vanemuise alumisse parklasse. Sven läks mingi teise turu juurde. Nessa helistas hommikul ja ütles, et ta jääb pool tundi hiljaks, tegelikult oli tema kell vale ja ta tuli tund aega varem. Ainuke, kellega mingeid vahejuhtumeid polnud, oli Zepp.
Igastahes, jõudsime kohale. Ja Mägede talu leiti kerge olevat ja rahvale meeldis (ma loodan).
Igastahes, peale kinkide avamist (sain väga armsa rohelise kaisukuu ja ilusa kirja ka sinna juurde ja Nessalt laheda isetehtud pilid) ja väikest söömist (morsipidu, nagu Iti ütles), hakati tegelema dräguniga s.t charsheete täitma.
Mina lõin samal ajal aega laiaks, sõitsin rattaga ja üritasin mõelda välja plotiideid. Kerge närvilisus.
Igastahes, mõni aeg hiljem, lõpetasid kõik oma charsheetide täitmise. Välja arvatud Zepp. Temaga läks veidi rohkem aega.
Ja siis hakkas mäng pihta.
(jätkub)

Tegelikult olen ma normaalne ja mingeid psühhedeelseid aineid ka ei tarbi...

Ja mateeria väsib ja kukub surnuna laest alla. Naelte kujul. Need naelad sulavad nagu mõnus vedel magus mesi, mis kleepub ja mis on pärnaõitest tehtud ja lõhnavad hästi (väikeste armsate mesilaste poolt) .
Naelad kleepuvad. Aga nad ei lõhna hästi. Nad lõhnavad raua ja talviste rongirööbaste ja industrialiseerimise järgi. Vere järgi. (teate palju veres rauda on?) Nad vajuvad kurikavalalt alla ja mina leban voodis ja vaatan, kuidas nad tulevad. Kiiret pole. Kiire on nendel varestel, kes lennata oskavad ja süüa otsivad. Mina ei oska lennata. Mina ei oska üleüldse midagi erilist (peale mõninga kummalise asise asja)
Naelad kleepuvad. Nad kleepuvad minu silmadele, aga ma ei pane neid kinni. Nii ongi ju huvitav, kas pole, kui sa näed, kuidas nad sulle ligi tulevad, salaja, külmad ja kadedad, et mina lennata ei oska. Nemad oskavad ja tulevad minu juurde ja tungivad silma ja kõrri ja kopsu ja...