Sestsamast ainest, mis unenäod vol. 1

Esimene unenäokirjeldus siin blogis. Vol. 1 seetõttu, et ilmselt ei jää ta viimaseks.Lisamärkuseks fakt, et kardan kõrgust.

Ma ronisin alla mööda määratuid köitepahmakaid. Köied olid paksud, venivad nagu benjiköied ja neid oli tihedates mäsudes, mida oli tuhandeid. Köitest allpool oli tohutusuur kanjon, mille seinad olid püstloodsed ja väga-väga-väga sügavad (umbes kilomeeter). Ma teadsin, et kanjoni keskel on hiiglaslik monoliit(kõrgus umbes kolmandik kanjoni kõrgusest), mille pealmine ots on tasane. Võimalik, et ta oli ka seenekujuline. Ma lootsin, et mul õnnestub ühtedest (lühematest ja kaugemates) köitemäsudest teistesse hüpates maanduda monoliidi tipule. Muidugi, kui ma oleksin ebaõnnestunud, oleks ma ilmselt surnuks kukkunud, kuna
1)esiteks venisid nöörid nii palju alla, kuna ma olin nende peal esimest korda (no teate ju reeglit pendlist?) ja ilmselt teine kord poleks nad nii palju alla vajunud, et ma saanuks kuhugi maanduda ja
2)teiseks poleks ma jõudnud enam üles ronida. Ma pole eriti tugev inimene.
Ma rahustasin end hüpete ajal, et näiteks puuma loodusik keskkond ongi selline ja et tema on küll harjunud. Seda, muuseas, kust kõik need köied alguse said, ma ei tea.
Aga ma ei jõudnud monoliidini. Tuhisesin sellest ööda, tuul kõrvus ja lootsin, et äkki õnnestub maani jõuda.
Teadsin küll, et see lootus on kaunis utoopiline, parimal juhul oleksin saanud kolmanda korruse kõrguse, aga loota ju võib.
Igatahes, varsti tundsin, et see on nüüd madalaim punkt. Teadsin, et see on hästi kõrge, aga hüppasin ikka maha.
Haiget ei saanud. Üldse mitte. Ma olin hüpanud umbes kümne sentimeetri kõrguselt. Tea, kas mul siis ennemalt miskit mõõtkava polnud või midagi...
Igastahes. Seal all ei olnudki nii kole. Kanjoni äärest leidsin oma allakukkunud õlakoti (ah siis sellepärast ma alla tulingi) üles.
Jooksime seal all ühe hundiga ringi. Võimalik, et seal oli ka teisi inimesi, ei mäleta.
Jõudis kätte külmem aastaaeg(kas ma mainisin, et kui alla ronisin, oli suvi, kanjonipõhi aga kuiv kui savann?) ja mida ma näen - üks kanjoniäär on muutunud imemadalaks ja laugeks. Jookseme hundiga ja nende inimestega, kes seal all veel olid, üles.
Kui me üles jõudsime, tormasid sealt nii umbes 4-5 inimest ja hunt alla. Ütlesin, et ärge minge, aga kas nemad kuulsid? Mõtlesin, et tont nendega ja kõndisin edasi.
Mulle tuli mööda teed vastu üks koer. Suur ja kole koer. Tormas mulle kallale ja rebis kõri välja. Ärkasin üles natuke maad enne koera (noh, ütleme, et aega oli paar minti tagasi keritud) ja põgenesin teises suunas. Ka seal tuli mulle vastu koer. Juhtus sama asi. Läksin tuldud teed tagasi.
Mis te arvate, kes mulle vastu tuli? Õige.
Igatahes, siis tabasin ma ära, et need koerad olid nö "tasu" selle eest, et ma neid inimesi, kes alla tormasid, aitama ei jäänud. Läksin tagasi kanjoni juurde. Seekord koeri polnud.
Istusin kanjoni äärele ja jäin mõtisklema, kuidas neid päästa.
Siis muutus kanjoni äär uuesti laugeks ja inimesed ja hunt tulid üles. Ma kartsin, et mina pean nüüd omakorda alla minema, a ei pidanud.
Unenägu läks edasi ka, aga ei mäleta enam, kurask.
Huvitavalt moraalne unenägu. Ilmselt võiks öelda: Superego at work.

I find it kinda funny,
i find it kinda sad,
that the dreams in which i'm dying
are the best I've ever had.

Keskmaast ja muust sarnasest

Niisiis olen ma Keskmaa Suurlaagrist tagasi. Üldmulje mõne sõnaga:
*õpitoad - võrratud. Rajaleidmine oli lahe, mis sest, et me tuld üles ei saanud, rahvalaulude ja ulme kirjutamise õppimine kah, mis sest, et Ulmeguru, kes seda viimast õpetas, koos Krafinnaga pidi lahkuma. Küll mõni teine kord saab jätkata. Järgmistel analoogsetel üritustel võtan ma kah õpitubadest osa, kui see võimalik on.
*larp - pisut kahtlane. Mulle näib, et oli liiga vähe ja liiga väheaktiivsed GM-e ja liiga palju mängijaid. (näiteks ei saanud ma poole päevani teada, kas minu IG armastatu on üleüldse mängus ja kuidas ta välja näeb. GM-id mind aidata ei osanud ja nii ma elasin pool päeva sisse rolli, kellel seda kallimat ei olnud, ja kui ma lõpuks seda teada sain, et ta seal siiski oli, oli raske ümber kehastuda) Minu tegelane lihtsalt taidles laupäeval. Nõrgalt komponeeritud, logises, kui võrrelda seda näiteks Eferdainiga, mis oli äärmiselt tugevalt komponeeritud ja kus enamus tegelasi olid miskitpidi olulised. Eferdainist minu arvamus kusjuures tõusis.
Kindluse kaitsmine oli igastahes emotsioonirikas, ja ehkki lüüasaamine on nagu pahapaha ikkagi, elasin ma siis kõige paremini rolli sisse. Ütleme, et see, kas ma järgmistest sarnastest KO larpidest osa võtan, on kahtlane.
*KO üleüldse - esmapilgul/laupäeval näis tugevalt alkohoolne ja kuna ma alkoholismi ei salli, sai KO endale minu silmis tugevasti miinuspunkte. Kui ma varem olin ma üsna kindel, et õige pea astun KO-sse, siis nüüd ma kahtlen. Nimrodel küll rääkis mulle, et siseüritustel ei jooda ennast täis, aga ikkagi on mul kahtlused. Näiteks kujutluspilt Er-Murazorist seostub mul ilmselt tükk aega tema purjusolekuga.
*Ja ma kardan, et ma olen pisut külmetanud. Kurk on kähe ja pea on kergelt uimane.
Niipaljukest siis.

Eferdainist

Niisiis.
Ma olen tagasi oma elu esimeselt mitmepäevaselt larbilt. Oli eriline larp, kutsetega ja puha, Die sünnalarp, aga kuuldavasti pidavat see pika sarja esimene osa olema ja ilmselt läheb asi pea avalikuks.
Magasin seal kaks ööd. Esimene öö ei saanud telgis und. Ma kannatan üksageli unetuse all. Laupäeva õhtuks olin totaalne kapsas. (GMide puhul öeldakse selle kohta GeeMõmmikute muutumine GeeMöhhideks, ei tea, mis mängijate kohta öelda) Maad ja ilma ei jaganud.
Mängisin bardi. Grimmu tegi mulle mängu jooksul ülesandeks kaks lugu kirjutada. (üks ühest kummitusest ja teisega pidin ma deemonite kuningannale selgeks tegema, et ta on surmajumala tütar)
Tegelase seisukohast ehk niipalju, et kahe päevaga sain teada, kes oli minu tegelase ema, järgmisel hommikul ta suri, sain teada oma vennast, ta jäi meist kaugele maha ja veel üks negatiivne asi, mis on siseinfo.
Ühesõnaga, tegelane oli teise päeva lõpuks sügavas depressioonis ja pidi veel ka rõõmsat nägu tegema ja laulma.
Või kui tõesti ühe sõnaga, siis see üks sõna oleks: perses
Aga rollimänguliselt oli asi hea ja tore ja vahva ja lahe ja nii edasi. Libahundi kehastatud puuvaim ja nõid olid sellised kätsakad humoorikad tegelased, kes olid tõesti mõnusad. Kaks deus ex machinat ka eriti ei seganud (kõigepealt päästis kuninganna ja co ära teisest, nõrgestavast reaalsusest peajumalanna, kes kuninganna sõber oli ja hiljem tõi kuninganna ja veel paar tükki koomas välja deemonite kuninganna issi (Grimmu)) Ülejäänud tegelased olid ka mõnusad ja häid stseene oli palju.
LARP on läbi, elagu LARP!