Mõtlesin, et pääsen esimesest aprillist puhta nahaga, aga näe, elu tegi omad korrektiivid. Nimelt otsustasin, et on hea päev pesu pesta, mõeldud-tehtud, panen masina kenasti käima, aga mingi aja pärast taipan, et teine on kuidagi enneaegselt vait jäänud. Lähen asja uurima, et äkki on too kiiret tööd teinud ja pesu poole tunniga valmis pesnud, aga on teine hirmus tõrges, ei taha seda pattu küll teha, et oma ust mulle avaks, õige kah, mine tea, mida hullu ma teha võiks, äkki võtaks pesu välja ja paneks kuivama või midagi.
Lähemal uurimisel selgus, et masinal põleb üks punane tuluke, mille kohal üks iseäralik piktogramm. Korteri eelmised omanikud olid kuhugi jätnud ka pesumasina kasutusjuhendi, mis piktogramme profaanile lahti seletab, aga õnnetuseks oli see esiteks minu mäletamist mööda vist poola või serbia keeles, ja teiseks kolm aastat kadunud. Senimaani olen oma pesumasinal ära õppinud kaks nuppu, mida õiges kombinatsioonis vajutades pesumasin lõpuks tööle hakkab, kuigi ma pole päris kindel, mis see kombinatsioon on.
Mõistatus lahenes varsti, kui tahtsin millegipärast käsi pesta - nimelt selgus, et kraanist tuleb nüüd vee asemel õhku ja korinat. Selge - pesumasin kurdab, et pesta on raske, kui vett pole. Mõistan ja empatiseerin - minulgi on raske veeta käsi või näiteks ennast pesta. (ja mõtle, kui humoorikas oleks olnud, kui vesi oleks just siis otsa lõppenud, kui ma duši all olen - sellest peaks järeldama, et duši all käimine on ohtlik tegevus ja seda peaks võimalikult harva tegema)
Inimene aga on niiviisi loodud, et tema ei saa rahule jääda sellega, et vaatab, et asjad on niiviisi, mühatab, ja laseb neil olla. Inimene tahab ikka teada, mispärast asjad niiviisi on, nagu nad on. Nii hakkasin minagi Kadunud Vee juhtumit lahendama.
Tartu Veevärgi leht on selles asjus vait nagu kult rukkis, ütleb, et igal pool kaevatakse maad (õige ka, kevad on käes ja tarvis kartul-porgand maha panna), aga selles asjus, kas see kuidagi selles ka väljendub, kas vett saab või ei saa, leht siinkohal vaikib.
Mõtlen, et äkki on veevärk selles asjus mingit tiguposti saatnud, neil on vahel sihukene komme, paberkiri on ikkagi romantiline ja intiimne, ja ümbrikule saab panna pitseri ja huulejälje ja peale kirjutada, et armastan sind leekivalt ega suuda ära oodata päeva, mil sind näen, email on kuidagi kõle sellega võrreldes. Praegu on aga meie trepikojas paraku minu postkasti ees hunnik briketti ja kellegi jalgratas, nii et ma pole väga kippunud postkasti sisu uurima, aga ilmselt peaks seda nüüd siiski tegema, sest äkki sealt paljastubki tõde.
Vahepeal oli aga koridorist kostuvad hoobid naabri uksele valjenenud. Hoopides naabri uksele pole midagi iseäralikku, ma olen sellega täitsa ära harjunud, minu naabril on lihtsalt sellised kuraasikad sõbrad-tuttavad, kes tema ust peksavad ja temaga võidu karjuvad, tavaline värk. Minuga nad ei ole õnneks suhelda tahtnud, nii et ma olen neid ka rahule jätnud, sesmõttes on meie kooseksisteerimine väga harmooniline. Praegused hoobid kõlavad aga natuke valjemini, kui lihtsalt rusikatega ukse peksmine, üks võimalus on muidugi, et mu naabri sõprade seas on ka roboteid, aga võib-olla pekstakse tema ust lihtsalt millegi kaalukamaga. Alguses on natuke hirmus, sest ma ei taha, et mind millegi kaalukamaga peksma hakataks, aga siis kostub koridorist ühe lapse häält, ja ma mõtlen, et kui keegi lapse kaasa võttis, siis äkki ei ole olukord nii drastiline.
Koridoris olid igatahes mees, naine ja laps, mees kangutas kangiga naabri ust lahti, sealt ka need valjud paugatused. Selgus, et üks täiskasvanutest (ma tõesti ei mäleta, kumb) on mu naabri järeltulija, ja et ukse peksmine on viinud olukorrani, kus uks enam lahti ei tule, nüüd aidatakse isa oma korterist välja. Politsei olla ka kuidagi mängus. Mõtlesin, et kuidagi sündsusetu on sellises dramaatilises olukorras minna oma postkasti kontrollima, seda enam ka, et mu kodupüksid on nõelutud ja kampsunil auk küünarnukis, pärast vaatavad veel, et ma olen vulgaarne inimene. Pärast tuleb veel politsei rääkima ja Võsa-Pets filmima ja kus siis selle häbi ots.
Läksin siis tagasi tuppa ja otsustasin, et ootan, kuni draama mu koridoris vaibub, ja kirjutan ooteajal oma põnevast esimesest aprillist teistelegi. Kes teab, äkki tuleb isegi vesi tagasi.
---
Raporteerin, et Kadunud Vee juhtum on leidnud lahenduse - nimelt oli kellelgil torud umbes (jällegi empatiseerin, tean isegi, kui kole see on, kui peldik umbes on, mingi aeg tagasi ostsin ma nii palju torusiili, et Rimi algoritm hakkas mulle seda soodushinnaga pakkuma), ja torupoisid olid ummistuse likvideerimise ajaks vee kinni keeranud. Vat, mida teada ei saa, kui talvel ei maga.
