Käisin möödunud novembris Kopenhaagenis ühel larbifestivalil. Siis kirjutasin Sisalikku ühe blogipostituse. Näe, siin. Oleks võinud ju siia selle ümber kopeerida, aga see nõuaks vormistamisvaeva, et tekst bloggeri formaati tagasi tuua, ja lõppeks ei oleks see toda vaeva väärt.
Ma ei oska blogida. Õigemini, ma ei oska avalikult blogida. Ma olen umbes 50 päeva kirjutanud iga päev umbes 750 sõna. Salaja. Nii et keegi ei näe. Selle jaoks on üks veebisait, mille liikmeks sai kunagi tasuta, ja kuhu ma ammu regasin, aga mida väga ei kasutanud. Punkte saab ka, ja märkisid.
Ja ega noid asju, millest ma sinna iga päev kirjutan, ei ole mõtet avalikuks ka lükata. Mitte sellepärast, et see niivõrd erakordselt privaatne oleks (kuigi vahel on, ja mõnikord sõiman ma seal inimesi, kes mind see päev vihaseks on ajanud. sageli läheb see kiiresti üle. ) vaid pigem sellepärast, et seal mingit erilist sisu ei ole. Jutt sellest, mida ma täna sõin, kuidas tervis on ja mis koht valutab, hästi palju juttu sellest, et ma olen väsinud, sekka vahele mõned ilukirjanduslikud fragmendid (mõned nendest tõupuhas pornograafia (no sellepärast ei taha ka avalikuks teha)), üldiselt ka sellest, mis see päev juhtus, aga eelkõige ikkagi sisekõne, oma peas ketrava masina jutu lindistamine.
Ma mõtlesin, et panen äkki mõne päeva näiteks, aga ei saa panna, neid lihtsalt ei ole mõtet lihtsalt lugeda, see on teine žanr, teiste reeglitega. Igal jutujooksul seal on mingi häda, igal pool oleks toimetajat vaja või järelemõtlemist, aga ega ma ometigi kirjutades järele ei mõtle, 750 sõna on tarvis täis saada, mõtlemiseks pole aega.
Me teeme teatrit ka. "Härra Paul", Mehis Heinsaare ainetel. Pühapäeva hommikul Viljandis on tudengiteatrifestivali raames ka, aga märtsis tuleb Tartus uuesti.
