Viimasel ajal, kui ma inimesi kohtan, olen hakanud avastama, et mul ei ole mitte midagi ütelda. Küsivad, mida ma teinud olen või kuidas mul läheb ja mina ütlen kõige irooniliselt ülevõllima mittemidagiütlevuse, mis pähe tuleb. (sest siis ei ole piinlik, siis on naljakas, sest see on ju metatasand ja metatasand on naljakas) Umbes nagu "ääöö", "einojahsiis" või minu erilise lemmiku, "kisub vist vihmale". See viimane on nii arhetüüpselt eestlaslik, nagu otse "Eestluse elujõust" pärit. (ma pole üle kontrollinud, kas seal see täpne fraas on. Arvata on, et on)
Seepärast, armas blogilugeja, pole mul sulle mitte kui midagi ütelda. Võiksin ju rääkida, kuidas sain valmis ühe artikliga ja esitasin selle konverentsile või kuidas jäin esmaspäeval mingisse kõhutõppe ja sinnajuurde käivaid rõvedusi rääkida, aga milleks see kõik? See kõik läheb ju kõik rubriiki "mida täna kellega kus sõin". Making tea is not protagonizing.
Kurb, mõistagi. Mul on tekkinud kahtlus, et olen muutunud igavaks inimeseks. Tavaliseks. Tüüpiliseks. Seda nägin ma suvel muide CouchSurfingus ka - kui ma nägin meie roadtripil sohvat otsides kellegi profiili, mis mulle minu oma meenutas, oli mu reaktsioon üldiselt "ahah. Einoh, pole viga, aga enne vaatame, kas me kedagi huvitavamat ka leiame".
Mida veel? Metatehnikate larp oli vägev. Saatsin Fantaasia jutuvõistlusele ühe asja, rahule ei jäänud. (tundub, et keegi saatnutest, kellega rääkinud olen, ei jäänud enda asjadega rahule. Tüüpiline.)
Käin ühe noormehega vahel koos jämmimas. Ei, meie vahel ei ole midagi romantilist ega seksuaalset.
Aga vahepeal on mul tunne, et see on hetkel tõtt-ütelda lähim variant millelegi säärasele.
