Marseilles-Utrecht. Rongid. Esmaspäev.
Olime eelmine päev saanud Utrechtist kindla kinnituse öömaja kohta, paraku olid sellega väikesed probleemid, nimelt polnud me üldse kindlad, kas me see päev üldse Utrechti jõuame, teadsime, et jõuame Antwerpenisse, aga edasised rongid liikusid juba kummalisi radu ja polnud kindlust, kas me pääseme üle Belgia-Hollandi piiri, mis on ju teadupärast ülihästi turvatud.Niisiis.
Esimene sõit läks Marseillest Pariisi, kolm tund nagu niuhti, kiirrongide rõõm. Pariisis pidime sõitma küll metrooga teise rongijaama, Gare Du Nordi, aga see ka meiesugustele mõni probleem. Gare Du Nord on koht, kus lähevad rongid põhja, soovi korral oleks saanud ka Londoni linna minna, jätsime sellise radikaalse plaanimuutuse siiski tegemata.
Pariisist sõitsime sellisesse kuulsasse linna nagu seda on Lille. Mul on tunne, nagu oleks Lille musketärides mingit olulist rolli mänginud, ei mäleta, tõsi.
Lille'is oli tore näha juba sellist väheke põhjamaisemat (saksapärasemat? hansalinnalikumat?) arhitektuuri, tellismajad ja puha. Ma tean, et Flandria algab alles Belgia keskelt, aga ometi oli siin juba selline piiriala hõng, peaaegu-Flandria ehk, prantsuse keelgi neil juba sihuke naljakam, kuigi mitte nii naljakas kui austerlaste saksa keel. (Nad tõemeeli ütlevad Grüss Gott! tervituseks ja loevad ütlevad kahe kohta zwe)
Lille'i linnas oli meil viis tundi, ringi vaadata väga ei viitsinud, istusime ühte kohta lihtsalt sööma maha. Sooja toidu jaoks oli juba liialt hilja, aga süüa siiski sai, võtsin ühe tartarlõhe ja jäime sinna mitmeks tunniks. Teenindaja oli tore ja mõnus, meenutas natuke Varssavi-Viin toidumüüjat, kes omakorda meenutas Sigatüüka rongi toidukäruga tädi.
Enne minekut läksime veel McDonaldsisse, et internetti saada, (McDonaldsid on ses mõttes Lääne-Euroopas liikudes väga strateegilised kohad, neist saab üldiselt tasuta wifit ja vahel on seal isegi pistikud ) Belgia-Hollandi rongiaegu vaadata ja nende üle mõtiskleda.
Mingid sobivad rongid igatahes läksid, aga nende jaoks oli vist vaja umbes kümne minutiga registreeruda, olles kohtunud paljude pikkade piletijärjekordadega polnud me selle võimalikkuses kindlad. Aga rongijumalad naeratasid meile, nimelt polnud esiteks Antwerpenis mingit piletijärjekorda ja teiseks ütles meile piletimüüja, et praegu on ees Rotterdami minev rong, mis hilines kümme minutit, jookske! sinnapoole!
Jooksime. Sinnapoole. Jõudsime napilt peale. Rong läks Rotterdami ja sealt polnud enam mingi kunst Utrechti saada, Hollandis on rongid sagedased.
Rotterdam-Utrecht rongis kohtasime veel üht imeasja - tasuta wifit. Olime juba matnud igasuguse lootuse seda tsivilisatsiooni tugisammast kusagilt Lääne-Euroopast leida (peale McDonaldsite, mõistagi), aga võta näpust. Hiljem Eeva ja Kikaga kohtudes mainisid nad, kuidas oli olnud Amsterdamis suur uudis - täna tasuta wifi Amsterdami kesklinnas. Eestlaste jaoks, kes on harjunud, et täna tasuta wifi, noh, näiteks metsas, pole see mõistagi midagi.
Katsusime nüüd oma võõrustajat üles leida, teadsime, et korterinumber peaks olema 253 ja olles kusagil 102e juures, teadsime, et minna on veel pikk maa. Suur oli meie üllatus, kui numbrid järjest mitmekümnete kaupa tõusid. Hollandlased nimelt ei erista maja- ja korterinumbreid, esimese maja esimene korter on selle tänava korter number üks ja siis korterinumbrid kasvavad, kuni tänav otsa saab- milleks kogu see ränk vaev luhta lasta ja uue maja puhul korterite loendamist uuesti ühest alustada? See tekitaks ju ainult asjatut segadust.
Võõrustajatel oli suur korter, vist kokku nelja peale üürisid seda. Neist suhtlesime aga ainult Veroni, meie ametliku võõrustaja ja veel ühega, kelle nimi vist midagi Tõnu-tüüpi oli (Anthony?) ja veel nende paari sõbraga. Õpetasid meile ühte mängu nimega Müür, milles ma kuigi osav ei olnud.
Utrecht. Teisipäev. Veron näitas meile hommikul linna, neil on üks kuulus kirik kahes jupis - katoliiklased tahtsid ikkagi edevat kirikut, aga avastasid mingi hetk, et on kogu raha ilustiste peale ära raisanud, toestavate struktuuride jaoks ei ole enam eriti palju jäänud. Tuli siis mõne aastakümne pärast tornaado ja tegi ühest kirikust kaks.
Üht teist kirikut nägime ka, aga too oli salakirik - usupuhastuse ajal ei tohtinud ju oma katoliiklust avalikult näidata, seega oli neil kirik, mille sissepääs nägi välja nagu tavaline kõrtsiuks, aga sees - kirik. Ajalugu oli siiski omad korrektuurid teinud ja nüüd seal tõepoolest oligi kõrts, tõsi orel ja jeesuslapse pildid seintel.
Siis einestasime ja läksime kambaga kajakitega (kajakkidega? kajakatega?) kanalitesse sõitma. Ei olnudki nii keeruline, väga stabiilne riistapuu oli, kuigi me ei osanud eriti pöörata ega sirges joones sõita, jäi alus siiski igas olukorras õigetpidi. Soovitan (Gestaapot) kajakeid soojalt teistelegi, ainult viis euri per tund per naase. Siis käisime koomiksipoes, ma jäin tunduvalt vaesemaks.
Läksime koju, tegime erinevaid pannkooke, sõime. Džämmisime natuke koos Anthonyga. Vestlesime Hollandi haridussüsteemist, see on mingi kõrgem müsteerium. Lapsed sõõlatakse kaheteistaasaselt lollideks, keskmisteks ja tarkadeks, lollid lähevad lollikooli, keskmised keskmistekooli ja targad targakooli. Hiljem saab muidugi teha ka muudatusi, aga see on keeruline ja kui tahad mingit etappi kõrgemal tasemel teha, on vaja selle etapiga üsnagi algusest uuesti alustada, mille tulemusena võib hariduse omandamisega päris kaua aega minna.
Mul oli Utrechtis teisi tuttavaid ka, neid, kellega ma rahvusvaheliselt tudengite matemaatikaolümpiaadil kohtusin, paraku olid nendest kõik peale ühe praegu puhkusel. Õhtul läksin selle ühega kokku saama, kohaks Cafe Belgie, tal oli seal mitu sõpragi kaasas. Kahtlustan, et just sinna kohta jätsin oma väärt halli jaki, kuna mul pole õnnestunud seda viimasel ajal enam üles leida. Õnneks on kohalikele eestlastele juba antud instruktsioonid ja ehk veab ja saan jaki tagasi.
Utrecht. Kolmapäev.
Niisiis, nagu sai juba mainitud, kohalikud eestlased -Eeva ja Kika. Saime kiriku ees kokku ja läksime linna peale laiama, tore oli vahelduseks olla seltskonnas ja süümepiinadeta eesti keelt rääkida. Ally rääkis mulle kunagi, et Kika on talle jätnud ühe seigaga kõige boheemlaslikuma mulje - nimelt, kui ta pani kunagi käe pintsakutaskusse, võttis välja pooliku sidruni ja imestas, kuidas see sinna sai. Igatahes õpib ta praegu Hollandis kunstikoolis ja Eeva töötab Amsterdamis ühes pagariäris.
Käisime rongijaamas pileteid broneerimas, istusime kanali ääres ja kohvikus, kuulasime lugusid hollandi eluolust. Tuleb näiteks välja, et hollandlased sõimavad haiguste nimedega, näiteks võib ütelda tüüfusetõbras või vähimütsike (nood on nood koledad mütsid, mida vähihaiged kannavad), kõige hullem solvang on aga vähihoor, kui seda ütled, siis on sõprus läbi ka, nii et pea meeles, kui kunagi hollandlastega rääkima satud.
Hiljem läksime sööma ühte alternatiivsesse vegankohvikusse, ACU nimeks. Sihuke koht, kus ainult aktivistid tasuta töötavad, toit oli päris hea, kuigi natuke müstiline (oleks nagu koor, aga on taimne, siis järelikult on see midagi muud. aga mis?)
Kuna selle päeva täitis eelkõige vestlus sõpradega, siis ei olegi nagu midagi rohkemat kirjutada.(tegelikult on, aga see on tarvis tsenseerida, üldsus ei tohi ju ometigi teada.)
Utrecht-Berliin. Neljapäev.
Musik:
Ennäe, tekstitöötlusprogramm korrigeeris sõna "muusika" sõnaks "Musik," saab temagi ju aru, et teemaks on saksa keel.
Hommikuks sõin BurgerKingis kiirtoitu. Holland tõtt-ütelda just ei hiilga oma toiduvalikuga - meie võõrustajad pakkusid meile üht, teist ja kolmandat, aga tõtt-ütelda oli see kõik talutav ja isegi mingis vaimuseisundis nauditav (valvenäited oleks siinkohal skisofreenikud ja rasedad, aga see oleks pisut alatu ja ebatäpne), aga kõigega oli tunne, et saaks ju ometi paremini. Tunne nagu kehvemat sorti šokolaadi süües - no magus ju on ja isegi vast mõneti hea, aga šokolaadi saab teha ju oh kui palju paremini. Täpsemalt võiks siis ära tuua šokolaadipurud, mida meie paneme mõnikord jäätise või koogi peale ilustuseks aga nemad topivad seda saia peale. Kutsuvad seda nimega, kus esineb neli korda kõrihäälik, mida eesti tähestikus ei leidu ja mis meenutab kurgu puhtaksköhimist. Siis on neil määre, mille nimi kõlab nagu mingi nahahaigus ja mis koosneb vedeldatud küpsistest. Peale selle oli neil siirup, mida nad peekoni peale panid. Sõnaga - palju magusaid asju kohtades, kuhu nad hästi ei sobinud. Local delicacies stay local for a reason. Võimalik samas, et võõrustajatel oli lihtsalt vastav maitse. Ei tea. Aga hommikust ma kohapeal süüa eriti ei tahtnud, sestap burger. Esmalt sõitsime ühte väiksesse saksa linna, nimeks Duisburg, kust üritasime leida midagi mõistlikku, mida rongi peale süüa kaasa osta. Meil oli nimelt selleks ajaks nisutoodetest juba to jedosta (pasta, pitsad, võileivad, pagaritooted, jne) Ma saan aru, et nisu on see üks ja ainus teravili, millele toetub riik, kirik ja tsivilisatsioon (umbes nagu nafta või ameerika dollar), kuidas see on enimkaubeldud teravili ja kuidas Viljaka Poolkuu nisukasvatamine aitas käivitada tülikat ja kulukat protsessi nimega tsivilisatsioon. Sellest kõigest hoolimata tahaks rukist, otra või kartulit nagu põhjamaine poiss kunagi, kes teab, ehk isegi porgandit, kaalikat või pastinaaki. Õnneks on (Põhja-)Saksamaa otsapidi juba Eesti, objektiivselt vaadates muidugi teistpidi. Kolmnurksetest võileibadest oli meil ka to jedosta, aga siin sai juba osta neid rukkileivaga- pääsesime raskest kannatusest, kus tuli ainult rafineeritud nisujahust tehtud asju süüa. Ma võtsin enda omad tomati, mozzarella ja basiilikuga, mis küll väga eestipärane ei ole (mäletatavasti said need koostisosad Pizza Margherita pääle just seepärast, et nad itaalia lipuvärvid moodustavad. Samas moodustab see kulinaarse terviku, nii et ma pitsaloojaga ei pahanda).
Berliini jõudsime umbes viie-kuue paiku õhtul, meie võõrustaja Lars tuli meile rongijaama vastu. Siis sõitsime järgmise rongiga tema kodupeatusesse. Berliin on nii suur linn, et seal on rongid linnasiseseks ühistranspordiks. Võinoh, meie Interraili piletid kõlbasid ka ühistranspordi tarbeks. Koht oli tore ja meeldiv, seina peal kaart, nööpnõelu täis, iga nööpnõel kujutas tema pool viibinud inimese kodupaika - aga Eesti on paraku väike, sinna üle ühe nööpnõela ei mahu ja Tallinnas oli juba nõel olemas.
Eesti väiksusest hoolimata oli kaart tohutusuur, seda oli tõesti huvitav vaadata. Ma peaks kuidagi nüüd ära tooma selle, kuidas Antarktika lähedal on Lõuna-Sandwichi saared, aga kus on Põhja-Sandwichi saared? Neile anti tagasi nende vana nimi - Havai! aga ma ei oska seda kuidagi sujuvalt jutu sisse põimida. Sellest rääkisime siis igastahes vahepeal, aga siis läksime linna Couchsurfingu koosolekule.
Kuna kõht läks tühjaks, siis ei pääsenud me nisu kättemaksust - Larsi juhtimisel sattusime ühte pitsakohta ja nisu söömise õudust leevendas meeldiv avastus, et Berliini hinnad on täiesti mõistlikud. Neurooside ärahoidmiseks olin Euroopas juba ammu loobunud asjade Eesti hindadega võrdlemist (kui väga sellesse kinni jääda, lõpetad sellega, et sööd näiteks Prantsusmaal ainult mulda, kuna toit on kallis.Rikka inimese asi, mõistagi, kes saab toiduhinnad vahepeal ära unustada. Aga eks mul säästusid siis veel jätkus.) Aedviljapitsa, millest kahele täiesti jätkus, sai näiteks kuue euro eest. Üritasime Larsiga millestkist rääkida, aga sihuke kergelt forsseeritud tunne tuli ikka peale - kui eestlasel pole midagi ütelda, siis tal pole midagi ütelda, ja igasugused üritused sellises kontekstis small-talki ajada meenutavad äriideed T-särkidest, kuhu peale on joonistatud natuke lopergune kartul, kui Valdur Mikita "Metsikut lingvistikat" nüüd meenutada. Midagi me igatahes kõhtu ja kõrva igatahes saime ja läksime Sohvasurfarite koosolekule edasi. Sääl kohtasin erinevaid inimesi, sattusin rääkima (täpsemalt üteldes kuulama ja vahel "nonoh" ütlema) ühe kusagilt Lähis-Idast pärit tüübiga, kes rääkis geopoliitikast, USAst ja Euroliidust. Ma väga ei osanud midagi ütelda, vahetasin seltskonda, seal räägiti mulle ühest Berliini sohvasurfarist, kes võõrustas nii palju, et tema korteriperemees ta välja viskas, kuna kahtlustas, et too peab seal ebaseaduslikku hostelit. Siis näidati mulle (eemalt )veel ühte proffesionaalset pornograafi, kes tegevat pornot angerjatega, mis siis porno käigus inimeste erinevatest keha-õõnsustest välja tulevad. Väga mind need angerjad tõtt-ütelda ei erutanud, miska arvati, et äkki ma olen igav inimene. Ei osanud seda hinnangut ei kinnitada ega ümber lükata ja sattusin siis uude seltskonda, kus üks inimene rääkis, kuidas ta oli viieteistkümneaastasena langenud samasuguste petturite ohvriks, keda me Eiffeli torni juures nägime. Peale selle oli sääl veel üks prantslane, kes üllatus väga, kui sai teada, et kõik Euroopa keeled polegi indoeuroopa keeled (lingvistikast on üldiselt ikka tore rääkida, kõik inimesed räägivad üldjuhul mingit keelt ja sageli on neil isegi arvamusi või tähelepanekuid) ja kindlasti veel inimesi, kes mulle nüüd kohe meelde ei tule. Õhtu polnud iseenesest paha,aga mingi hetk läksime ühes Larsiga koju tagasi.
Reede. Berliin.
Magasime hommikul kaua. Sedasorti puhkus, nagu meil oli, kõlab ilmselt rohkem nagu aktiivpuhkus, kus ei magata ja millest peab umbes nädal aega ennast veel välja puhkama, aga me saatsime selle mõtte kuradile ja magasime selle välja. Õige kah, ega Berliin eest ära jookse. Lars oli meile metrookaardi peale märkinud erinevad paigad, kus võib Berliini imesid näha. Kuna, nagu selgub, oleme loomu poolest laisad inimesed, võtsime kõige lähema objekti, mis oli tegelikult päris huvitav, kuigi seda oli keeruline üles leida - nimelt siis East Side Gallery - n.ö. kunstigalerii, mida iseloomustab väga ainulaadne lõuendivalik - Berliini müüri idakülg. Berliini müür on aga na pisike ja mitte kuigi paks, nii et me ajasime teda tükk aega taga. Mina kujutasin millegipärast ette Hiina müüri meenutavat objekti, aga too oli vaid kahemeetrine ja detsimeetripaksune. Nojah, arusaadav, üleöö Hiina müüri ikka püsti ei pane.
Nüüd aga kunsti ja lähiajaloo juurest millegi olulisema, nimelt toidu juurde. Me teadsime, et pidime kella seitsme paiku kodus olema, kuna Lars ise sõitis nädalivahetuseks oma tütarde juurde ja jättis korteri meie valvata, aga oli veel vastu võtnud ühe sohvasurferi, Sloveeniast pärit Brano, kes oi juba tema varasem tuttav. Leidsime, et just nüüd on käes õige aeg tõsta relvad nisumere vastu ja teha midagi eestipärast süüa. Pakkusin välja kartuli hakklihakastmega või tatrapudru. Merike aga kartis, et järsku pole Larsil kodus jahu, ja vast ei tasu ka tervet kilo natukese sousti tarbeks osta. Poes selgus, et tatart sakslased väga ei tunnista ega müüta seda ka oma kauplustes ja ilma tartata on tatrapudru tegemine mõneti raskendatud. Läksime plaan b) elik kartuli-hakklihasousti juurde ja kasutasime üht pisut alternatiivsemat retsepti, mida ma ise ka aeg-ajalt tarvitan. Selleks on tarvis hakkliha, sojakastet, sibulaid, suvikõrvitsaid ja šampinjone, lisaks ehk ka midagi hapukooretaolist.
Mis puutub veel selle päeva varasematesse tegemistesse, siis enne poeskäiku ja söömist üritasime näha ka Berliini müüri teisi juppe, aga sattusime hoopis tänavale, mille majad olid ka kahe Saksamaa vahel olnud. Võimalik, et seal kuskil oli muuseum peidus või oli see vabaõhumuuseum, aga igatahes sai sealt tänava elanike kohta lugeda ka. Ühes kohas oli ka mälestusmärk kõigile, kes olid müüri ületada üritades hukkunud, seal olid pildid ja puha, aga ma nagu mäletaks, et seal oli veel kirjas midagi säärast nagu "ja siin pole veel kujutatud neid arvukaid inimesi, kes…" - aga mis nende inimestega juhtunud oli, ei mäleta. Holokaustimuuseumis me ei käinud, kartsime, et võtab vaimselt väga läbi. Piiritänaval oli ka sissepääs metroojaama, mis oli müüri ajal olnud kummitusjaam - ida rongid sõitsid sealt läbi ja ei peatunud, sest see paiknes läänes.
Müür oli aga langenud ja meie pääsesime läbi ja rongid sõitsid. Branole meie toit meeldis, ise tõi ta kaasa Sloveenia Tokajd.
Nüüd aga kunsti ja lähiajaloo juurest millegi olulisema, nimelt toidu juurde. Me teadsime, et pidime kella seitsme paiku kodus olema, kuna Lars ise sõitis nädalivahetuseks oma tütarde juurde ja jättis korteri meie valvata, aga oli veel vastu võtnud ühe sohvasurferi, Sloveeniast pärit Brano, kes oi juba tema varasem tuttav. Leidsime, et just nüüd on käes õige aeg tõsta relvad nisumere vastu ja teha midagi eestipärast süüa. Pakkusin välja kartuli hakklihakastmega või tatrapudru. Merike aga kartis, et järsku pole Larsil kodus jahu, ja vast ei tasu ka tervet kilo natukese sousti tarbeks osta. Poes selgus, et tatart sakslased väga ei tunnista ega müüta seda ka oma kauplustes ja ilma tartata on tatrapudru tegemine mõneti raskendatud. Läksime plaan b) elik kartuli-hakklihasousti juurde ja kasutasime üht pisut alternatiivsemat retsepti, mida ma ise ka aeg-ajalt tarvitan. Selleks on tarvis hakkliha, sojakastet, sibulaid, suvikõrvitsaid ja šampinjone, lisaks ehk ka midagi hapukooretaolist.
Mis puutub veel selle päeva varasematesse tegemistesse, siis enne poeskäiku ja söömist üritasime näha ka Berliini müüri teisi juppe, aga sattusime hoopis tänavale, mille majad olid ka kahe Saksamaa vahel olnud. Võimalik, et seal kuskil oli muuseum peidus või oli see vabaõhumuuseum, aga igatahes sai sealt tänava elanike kohta lugeda ka. Ühes kohas oli ka mälestusmärk kõigile, kes olid müüri ületada üritades hukkunud, seal olid pildid ja puha, aga ma nagu mäletaks, et seal oli veel kirjas midagi säärast nagu "ja siin pole veel kujutatud neid arvukaid inimesi, kes…" - aga mis nende inimestega juhtunud oli, ei mäleta. Holokaustimuuseumis me ei käinud, kartsime, et võtab vaimselt väga läbi. Piiritänaval oli ka sissepääs metroojaama, mis oli müüri ajal olnud kummitusjaam - ida rongid sõitsid sealt läbi ja ei peatunud, sest see paiknes läänes.
Müür oli aga langenud ja meie pääsesime läbi ja rongid sõitsid. Branole meie toit meeldis, ise tõi ta kaasa Sloveenia Tokajd.
Söök söödud, läksime linna peale laiama. Berliin ikkagi, müütiline linn, lähim Euroopa vaste New Yorgile. Paraku aga ei tulnud laiamisest suuremat välja - me nimelt ei tundnud Berliinis mitte kedagi. Tõsi, oleks võinud vaadata mingeid CS üritusi, aga see oli juba tagantjäreletarkus. Sõnaga, sõitsime rongidega, (mis sõidavad nädalavahetuseti ööpäev läbi) Friedrichstrassele, lootes sealt leida Rüütli tänavat. Paraku ei paikne Berliinis kõik kõrtsid ühel tänaval, nad on laiali pillutet. Keegi oli meile soovitanud Oscar Wilde Irish Pubi, aga seda ei leidnud me üles. Jalutasime mööda Friedrichsrasset ja kõrtse lihtsalt ei olnud. Lootsime Alexaderplatzilt suuremat õnne leida ja astusime suvalise trammi peale, mis õigesse suunda näis minevat.Tramm sõitis mõnda aega ja jäi siis keset üht pimedat tänavat seisma, tehes nägu, et temal on siin mugav küllalt ega kavatse enam täna liikuda. Kuidagi õnnestus meil siiski Alexanderplatz üles leida. Mingi koht sääl ääres ju oli ja teises otsas lett, kus kell kaks öösel köögivilju müüdi, aga koht ei äratanud suuremat vaimustust. FourSquare abil õnnestus Merikesel leida üles mingid kõrtsid kaardi peal, ühte neist, mis kandis nime Pony Bar, läksimegi.
Mul ei ole baari kohta midagi halba ütelda, interjöör oli ju igati mõnus ja baarmenid sõbralikud, aga me ei osanud võõrastega kontakti võtta. Õigemini, mina ei osanud ja Merike ei tahtnudki. Ärge kunagi laskuge vestlusesse tundmatutega! Ma tõtt-ütelda natukene tahtsin siiski vestlusesse laskuda, sest see tundus kole põnev (rahvas räägib, et Berliinis nädalavahetust väljas veetes juhtuvad lõbusad seiklused - näiteks avastad kell kuus öösel, et oled end kogemata klooninud ja sattunud tuleneelajate rahvusvahelise kokkusaamise afterpartyle), aga paraku polnud mu saksa keel piisavalt sorav, et ennast kuhugi vestlusesse piisavalt sujuvalt ennast vahele poetada. Merike pani ette, et võiksin kellegi käest suitsu pommida, et niiviisi vestlus käima saada. Ma üldiselt suitsu ei tee, aga eesmärk pühendab abinõu. Pealegi saab Berliini kõrtsides sees suitsu teha, mis annab sellele teatavalt armsa minevikuhõngu. (seda hõngu on muidugi pärast juustest tülikas välja pesta, aga see on pisiasi ) Berliini kõrtsis suitsu teha on mõistagi uhkelt rituaalne. (vt. näiteks
Küsitud sigaret ei saanud siiski sõpruse allikaks ja jäime Merikesega kahekesi vestlema. Umbes kolme paiku leidsime, et aitab ka, (on üks teatav ütlemine, et pärast kella kahte öösel ei juhtu enam mitte midagi head) ja läksime koju.
Kell oli vast neli, aga öised rongid olid inimesi täis. Linn, mis kunagi ei maga. Inimesi on igal pool, ma arvaks, et neid on liikvel vast sada tuhat ja pea kõik neist on noored.
That is no country for old men. Öine Berliin on noorte inimeste linn.
Berliin. Laupäev.
Ärkame. Keskpäev on juba möödas. Mul ei olnud selle reisi jaoks eriti konkreetseid plaane, aga üks siiski oli - ma tahtsin Berliinis kabarees käia. Võimalik, et "Cabaret"-filmi mõju, kes teab. Igatahes, ma olin ühe asja juba mõni päev varem valmis vaadanud - Chamäleon Theater Berlin ja Dummy Variete 2.0 - etendus mis olevat segu kabareest, tantsust, videokunstist ja nukukunstist. Dummy tähendabki üht teatavat tüüpi nukku või mannekeeni, ilmselt on mu kõige tugevam assotsiatsioon Kraftwerki looga "Showroom dummies", võimalik, et seda assotsiatsiooni ka taodeldi. ( vt.
Kraftwerki muusikute lavalised karakterid ongi ellu ärganud mannekeenid. Uncanny valley missugune. (Uncanny valley on robootikas kasutatav termin, mis ütleb, et kui robotid muutuvad peaaegu inimsarnaseks, tekitab see peaaegu-inimsus õõvastust - et oleks nagu inimene, aga on selge, et midagi on väga valesti) ) Nukkude ja inimeste ülemineku ning uncanny valleyga laval ka mängiti, näiteks üks jätkuv sketš oli poisist, kellel oli elusuurune nukk (treileris võib seda korra näha 00:09 peal), mis/kes ei taha hästi nukuna püsida, aga nukumängu oli mujalgi. Eelkõige jäigi sealt meelde mannekeenide, üleinimlikuna tunduva kehakontrolli ja videokunsti perfektne koosmäng. 45 kraadi all olev lava aitas sellele muidugi kaasa - näitlejad said selle peal liikuda, aga peale selle sai sinna peale nagu kinoekraanile projekteerida. Üldiselt on mul väga raske selle etenduse kohta midagi ütelda, ilma et see muutuks ilmetuks ümberjutustuseks, see on siin vägagi üks nendest asjadest, mida peab nägema, et aru saada, kuivõrd fantastilise asjaga tegu on. Nii hea, et Pärsia šahh puhkeb nutma. Soovitaks teistelegi, aga paraku oli see eelviimane etendus. Dummy Show polnud siiski ainuke asi, mida me sel päeval tegime. Näituseks sõime me väljas (ma olen vist juba rääkinud, kuidas klassikalises jõulukombos sealiha+hapukapsas+soust+kartul+Riesling saab sealiha haugiga täiesti edukalt asendada. See on sealne kogemus) ja pärast kabareed otsisin ma Merikese üles (tal polnud kabaree jaoks raha, see oli siiski üks päris kallis asi) ning läksime kõrtsi nimega Oscar Wilde Irish Pub, sest seda oli meile varem soovitatud.
Iiri pubist eeldaks laupäeva õhtul nagu mingisugust suminat ja lõbusat olekut, aga paraku oli see vist (veel?) kaunis inimtühi. Jõime Guinessi, mille jaoks suisa kaks erinevat toru oli ja rääkisime natuke baarmenidega, kes olid vist päris iirlased. (üks baarmen kurtis, kuidas talle alati liialt palju aastaid pakutakse, mina pakkusin näiteks kakskümmend seitse, tegelikult oli kakskümmend. Võimalik, et asi oli habemes.) Siis leidsime, et me enam ei viitsi ja läksime otsima üht Berliini Couchsurferite poolt korraldatavat üritust. Berliini tänavate kohta peab mainima, et seal on kole palju litse, kes tänaval seisavad ja ilmselt pakkumist ootavad. (või siis on Berliini naiste seas lahti mingisugune üpris spetsiifiline mood, mis sisaldab umbes kilo meiki, paljastavat rõivastust ja kommet tänavatel töllerdada. Ei tea, kõike võib olla.) Asukoha poolest pole üldse tegu mingite kahtlaste kõrvaltänavatega, täiesti harilikel tänavatel seisavad, kõrval on tänavakohvikud, inimesed einestavad, litsid seisavad aga kõrval nagu valvesõdurid.
Igatahes, jalutasime kohta, kuhu kokkusaamine selleks hetkeks jõudma oli pidanud. (kusjuures, täitsa East Side Gallery juurde) Kirjade järgi pidi see olema ühel Spree jõel asuvas ujumotellis, paraku oli see aga kellelegi välja üüritud, sestap arvasime, et kamp läks tundmatusse kohta edasi. Jõime pisut kaldal õlut ja läksime koju.
Kuna ma alustasin laupäeva kirjeldust kabareest, oli selle lootus seda päeva kronoloogilises järjekorras kirjeldada juba algusest saati hukule määratud. Sestap toon ära veel ühe koha, mida laupäeval külastasime -Tempelhofi lennujaama. Tempelhofi lennujaam oli interbellumi ajal üks kolmest Euroopa tähtsast lennujaamast Londoni Croydoni lennujaama ja Pariisi Le Bourgesi lennujaama kõrval, aga nüüd on ta suletud ja maha jäetud, lennuväljal laiuvad rohumaad, kus pesitsevad linnud ja lennujaama tohutusuur peahoone (kunagi maailma suurimate hoonete esikahekümne seas) oli maha jäetud, ning ümber tõmmatud okastraat, justkui peidaks sõjavägi üldsuse silma eest mingit saladust.
Tempelhofi lennujaam on mingis mõttes vägagi postapokalüptilise hõnguga koht. Päike paistab palavalt lagipähe, sul on janu ja sa kõnnid mööda tühja kunagist kiirteed edasi. Vett on vähe, aga sa ei raatsi seda juua. Oled kuulnud, et kusagil kaugel on alles veel mingi linn või küla, koht, kus on juua ja sööki, aga selleks peab seda kuuma käes virvendavat asfalti veel kümnete kilomeetrite kaupa läbima. Eemal kauguses näed tee peal mingeid täppe - algul pole sa kindel, kas tegu on õhuvärelusest tekkiva silmapettega, ent varsti pilk fikseerub ja sa taipad, et need on inimesed. Vist. Sa ei tea, kas tegu on bandiitide või ohutute rändajatega, aga pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ei või milleskis kindel olla.
Tsivilisatsioon kadus ilma mingi konkreetse põhjuseta, üks hetk lihtsalt asjad lakkasid vaikselt töötamast ja lühikese kaose järel tulid vaiksed ja palavad suvepäevad keset tühermaad, kus enam millelegi loota ei saanud. Lugusid põhjustest muidugi räägiti, kes süüdistas kliimasoojenemist, kes illuminaate, kes musta maagiat. Mis puutub minusse, siis mul on kahtlane tunne, et tegu on tulnukatega. Ma nagu mäletaks uudiseid selle kohta, kuidas nad tulid, aga see ei tekitanud kelleskis mingisuguseid erilisi emotsioone. Lõppeks pole see ka nii oluline ja minu teooria on sama hea kui nende tüüpide oma, kes räägivad Jumala karistusest selle maailma pattude eest. Siiski näen ma aeg-ajalt nende poolt püsti pandud struktuure ja jään mõttesse, kas neil hiiglaslikel tornidel võis tsivilisatsiooni kadumisele mingi mõju olla. Kuklas turritaks otsekui mõte, nagu võiks see nii olla. Eemal, nii umbes kilomeetri kaugusel teest asub kolme kahekümnemeetrise betoonsamba otsas perfektselt ümmargune valge muna. Ma ei julge enam peateel olla, sestap pööran suuna teelt kõrvale heinamaale, sinna, kus struktuut kõrgub. Nüüd on see tõepoolest heinamaa, aga kõigest mõne aasta eest oli see asfalteeritud plats, siin on kõva kukkuda, sest mulla asemel on asfalt. Hein on aga asfaldist võitu saanud ja eemalt ei pruugi aimatagi, et see siin kuidagi tavalisest heinamaast erineks. Jõuan struktuurile lähemale. Hakkab paistma hiiglaslik hoone, millel on ümber kõrge traattara, siltidega "Läbipääs keelatud". Seintel on kirjad, mis kuulutavad hoone omanikuks USA armee. Ma ei julge tarast üle minna, kes teab, mida või keda USA armee selles hoones hoidis, ehk on see veel praegugi seal.
Kuulen selja tagant hääli. Salk inimesi on mulle järele jõudnud. Üks nendest lennutab tuulelohet.
Berliin-Kopenhaagen. Pühapäev. Ärkasime jällegi hilja. Tõtt-ütelda mäletan ma sellest päevast vähe ja enamus sellest oli rongisõit. Sõitsime läbi Hamburgi Taani, Kopenhaagenisse. Hamburg-Kopenhaagen pakkus meile teise võimaluse oma reisil veesõidukiga sõita - Kopenhaagen asub teadupärast ju saarel ja esimest korda elus nägin, kuidas rong praamile sõidab. Olin Berliini rongijaamas kaasa ostnud terve karbitäie sushit, kuna ma polnud sihukest kaasaostetavat sushit varem eriti näinud ja ega ta väga palju maksnud ka. Peale selle oli sojakaste armsas kalakujulises plastikanumas. Sõin sushi praamitekil ära, võimalik, et tekitasin sellega klassiviha, sushi on juba selline eriti uhke värk. Lootsin salamahti, kuidas keegi noor ja hästiarenenud õiglustundega inimene näeb seda ja kirjutab vabavärsilise luuletuse, kus sõimab pursuid, kes oma rasvase näo peent sushit täis topib samal ajal kui kuskil lastel leiba pole. Tõenäosus pole muidugi eriti suur, kuid loota võib.
Kopenhaagenisse jõudes olin ma väsinud ja dehüdreerunud - veidi veider, sest Taani peaks ju dehüdratsioonitsoonist väljas olema. Aga eks juuli olnud ka kogu Euroopas väga kuum. Tõtt-ütelda oli see Taani põhjapoolsus tsutike halb, sest lõuna pool oldi veekaoohu peale mõteldud ja linnapilt veekraanidega varustatud, aga Kopenhaagenis polnud kusagilt tasuta vedelikku hankida - isegi rongijaama peldikutes (tasulistes, mõistagi) olid sildid, et kraanivesi ei kõlba juua. Leidsin Kopenhaagenisse jõudes, et minu heaolu parandaks kenasti üks mõnus külm õlu. Vahtisime tükk aega ringi ja nägime ühte O'Leary nimelist spordibaari. Ma olin kevadel Kopenhaageni lennujaamast läbi lennates samasuguse nimega asutuses ühe hirmkalli (lennujaama asi) aga väga maitsva seeneburgeri söönud ja sestap lootsin sellest kohast head. Hinnad ja tooted näisid siin olevat needsamad, mis lennujaamaski olid, aga õnneks ei kavatsenud ma seeneburgerit süüa. Tellisin ühe külma õlle, maksin ära, panin hinna eurodesse ümber ja kulmud tahtsid imestusest pea taha kokku minna. Kuus eurot kolmandiku liitri õlle eest - ja oleks siis see mingi peenike Belgia trapistide õlu - ei, tavaline Carlsberg, mis tekitab kiusatusi teha võrdlusi kanuus seksimisega (üks Monty Pythoni nali. "We find your American beer like making love in a canoe. It's fucking close to water." toim.) Vähemasti oli õlu külm ja sisaldas joodavat vedelikku, mis tuju natuke paremaks tegi. Nüüd põhilise juurde - öömaja. Me küll leidsime Kopenhaagenist ühe noormehe, kes ütles, et võib meile pakkuda ulualust esmaspäeval ja teisipäeval, aga pühapäeval polnud see paraku võimalik. Kirjutasime CS Kopenhaageni viimase hetke kommuuni, üks inimene isegi vastas, aga ta paraku unustas lisada oma kontakte, nii et me ei leidnud teda sel õhtul üles. Veetsime kaks tundi McDonaldsis vastust oodates ja burgereid süües, aga vastust ei tulnud. Ma otsisin mingeid mõistlike hinnaga hosteleid, aga neid väga ei olnud, enamik oli välja müüdud või kallid kui kurat. Merike ütles otse välja, et kavatseb pargis magada, sest see on sihuke seikluslik värk ja ega tal raha ka väga palju enam pole. Ma mõtlesin mingeid hostele veel vaadata ja mõnedest läbi käia, aga ruumi polnud kusagil.
(ma ei leidnud sellest laulust selle viisiga YouTubeist teist varianti, nii et seda laulu laulavad siis koolipoisid. aga ega nad ju pahasti laula. ) Lõpuks leidsin minagi, et ei taha väga kogu oma raha hosteli peale magama panna, seda enam, et ma polnud enam oma eelarves kindel ja üles oli kerkinud kahtlus, ega ma ei pea juhtumisi Tartus kaks nädalat elama selle viiekümnenaelasega, mis mul kodus ühe pintsaku taskus asub. Park on võib-olla natuke palju üteldud, isegi inglise parki ei pigista sealt välja kuna nimelt on mul parkide kohta jäänud hinge eelarvamus, nagu peaks neid aeg-ajalt keegi korrastama. Puisniit tekitab samuti mulje, nagu keegi niidaks seal aeg-ajalt - mõnes kohas oli rohurinne lõuani. Ütleme niisiis, et selle öö magasime Amagerfælledi tühermaal. Meie sõpru oli kunagi Marsi väljakul ööbides hunnik neljateistaastasi keset ööd röövinud, sestap olin ma parkides magamisse teatava skepsisega suhtunud, siin aga küll röövimise hirmu ei olnud - mitte ühelgil terve mõistusega inimesel ei tule pähe, et sellises kohas võiks inimesi leiduda - ja isegi kui tuleb, on see koht liialt suur, nii et ta ei leia meid üles. Panime oma magamiskotid maha, vihmamantli alla, et liialt märg ei oleks, kõik olemasolevad riided selga ja katsusime magama jääda. Sääsed segasid ja päris tükk aega pidi uni geograafiale alla vanduma - Taani on siiski Skandinaaviamaa ja vähemalt öösiti külm, aga mingi hetk hakkas soojem ja parem ja ma jäin magama. Üles ärgata oli palav ja higine, sest mul olid kõik mu riided seljas, peale selle oli und ikkagi liiga vähe saanud, nii et olla oli mõneti rõve. Vahetasin riideid, jalutasin ringi ja mõne aja pärast hakkas parem. Suundusime tagasi rongijaama McDonaldsisse hommikust sööma ja internetti vaatama. (Ma ei propageeri siinkohal McDonaldsi toidu söömist, niisamuti nagu minu Berliini sissekanne ei propageeri suitsetamist, ma lihtsalt kirjeldan, milliseid katsumusi me tee peal läbi pidime elama) Saatsime noormehele, kes oli olnud nõus meid esmaspäev-teisipäev majutama, sõnumi koos telefoninumbriga, et ta ühendust võtaks, kui ta meid tõesti majutada saab ja läksime linna uurima. Ma olin veits pidur siinkohal - king hõõrus ja seljakott oli ka raske nii et ma väga ei tahtnud ringi jaurata. Kõndisime siiski ühe pargi suunas, sest mida meil ikka muud teha on, seni, kuni Alexander (too tüüp, kelle pool peavarju lootsime leida) meile helistab. Kõndisime mööda ka mõnest koomiksipoest - ma ütlesin kohe enne sisseminekut ära, et kui neil Luciferi pole, siis ei osta ma midagi. Ma olin tõesti liialt ostnud, aga Lucifer on üks mu lemmikutest ja sellest on Küllil esimene osa ja mul teine - natuke vähevõitu. Ja noh, vastu kõiki ootusi oli selles poes peaaegu kõik Luciferid ja ma ei saanud ilma neist mõnda ostmata ometigi olla. Nii läks. Jõudsime ühte kuninglikku parki, mina viskasin end horisontaalasendisse ja lugesin koomikseid, Merike vahtis mujal niisama ringi. Sain just ühe läbi loetud, kui saan Alexandrilt sõnumi, millest järeldub, et täna ei pea me lageda taeva all magama - lust ja rõõm missugune.
Tõtt-ütelda oli minu vaim selle kõne saamise ajal juba natukene murtud - seljakott oli raske ja üldse ei tahtnud enam kõndida, seda enam, et und oli ka vähe olnud. Aga kõndisime need viimased kilomeetrid siiski maha, mis me muud ikka teha saime. Taani kultuuris olevat olulisel kohal sihuke mõiste nagu hygge, mida vist võiks tõlkida umbkaudu hubasuseks. Kopenhaagen jättis sihukese mulje küll - isegi siis kui sa oled magamata ja higine ja päike paistab pähe ja üldse on rõve olla, on ümbruskond kuidagi armas. Ma arvan, et isegi taani pohmell on nunnu. (The Onion arvab aga mõistagi teisiti.
)
Kopenhaagen on sihuke ilus ja väike Skandinaavia pealinn (reisi tulemusena on mu peas täiesti reaalne kategooria nimega "väike ja kompaktne pealinn." Tallinn üsnagi kvalifitseerub. Arvatavasti pole muidugi ükski neis linnadest tegelikult väike kui mingid äärelinnad sisse arvata, aga need alad, kus me liikusime, olid jala täiesti läbitavad. A. on kirjeldanud, kuidas tema ideaalsesse linnapilti kuulub kogemus, kus sa kõnnid ja kõnnid ja kõnnid ja linn ei saagi otsa - kuidas Tartu oleks ikka väga hea linn, kui kujutada ette, et ta täidab umbes terve Tartu maakonna. Kopenhaagen, ma kardan, on jala täiesti läbitav.) Niisiis, leidsime üles Alexandri ja tema ühika, võttis meid vastu ja juhatas oma tuppa. Pakkus süüa ja jäätist, oli miskine kanast, karrist, kookospiimast ja pähklitest koosnev asi. Tore poiss oli, õppis vast äkki rahvusvahelisi suhteid või midagi sarnast, aga me väga palju taga vennastuda ei jõudnud, aega lihtsalt jäi väheseks. Õhtul käisime taga ühika katusel, hea vaade oli ja mõnus olla - sääl oli mitmeid laudu ja toole ja isegi minusugusel kõrgusekartjal polnud ebamugav, kuna katuse äärel oli inimesest kõrgem tõke, nii et alla kukkumiseks oleks olnud väga palju tööd teha. Alexander magaski sel öösel ühes oma sõpradega katusel - ta oli juba nii varem kokku leppinud. Parasjagu kas rajati või laiendati Kopenhaageni metrood - ja metroo peab ju ometi läbi käima kõik olulised turistikohad. Sellega kaasnes sihuke väike ebameeldivus, et enamikes turistikohtades toimusid ehitustööd. Üks olulisi Kopenhaageni vaatamisväärsusi oli siiski ehitustöödest puutumata - Freetown Christiana - Kopenhaageni südames asuv väike anarhistlik kommuun, mida ma küll pigem külaks nimetaks. Sihuke kerge Lindgreni vibe tekkis - päris paljusid maju tahtsin Segasummasuvilaga võrrelda, kuigi Rootsi polnud me veel jõudnud. Hygge ilmselt kohe kindlasti. Kena mõnus suvepäev, kohalikke seal vast meietaoliste turistidega pooleks. Bussiga saavat Kopenhaagenis sõita mobiili-piletiga, niisamuti kui meilgi, aga kahjuks on selle tarbeks välja mõteldud kiirnumbrid ja kiirnumbritega juba mingi väike Baltikumi teenusepakkuja hakkama ei saa, need ajavad ta segadusse ja tekitavad negatiivseid emotsioone. (Mispärast sul neid tarvis on, ah? A kus suunakood on? Oled sa ikka päris kindel, et sa ilma ei saa?) Ostsime Merikesega linnaliinibussidele seega pileteid prostalt, raha eest. Taanlastel on naljakad mündid, aukudega, setu naistel oleks vast hää meel nende üle, ajaksid nööri läbi ja riputaksid rinda. Naljakas mõeldagi, et vaid mõni aasta tagasi oli meil kümneid korda väiksema raha jaoks kupüürid olemas. Tõtt-ütelda peale Christiana me midagi väga vaadata ei viitsinud ka - oleks me siis saanud vähese raha eest koju lennata, oleks lennand ka. Olime seks korraks Euroopat küllalt näinud. Aga ei, ees on udu, kaljud, Stockholm öös, nagu laulusalm ütleb.
Teisipäev. Kopenhaagen-Stockholm-praam.
Ma ei oska Kopenhaagenist Malmösse viiva rongi asjus ütelda midagi muud, kui et meie vagunit täitis klassitäis teismelisi skandinaavlasi, aga see reis oli lühike ka - vast pool tundi? Malmö-Stockholm oli pikem teekond aga tema kohta on veel vähem ütelda. Stockholmis kohtasin üle kuu aja esmakordselt midagi väga kodust - karget, pilvist ja tuulist ilma päevasel ajal. Läksime rongijaamast sadamasse ja ei midagi muud - oleks võinud ju bussiga minna, aga ma tahtsin Stockholmi kas või möödaminnes näha. Umbes viis kilomeetrit kõndisime, enne kui praamini jõudsime. Kaugus Eestist: kaheksateist tundi. Lootsin, et mu kajut saab olema tühi, aga loomulikult see nõnda ei läinud. Egas midagi - reisile minnaksegi selleks, et näha uusi paiku ja kohata ebatavalisi inimesi. Kõik see harib ja õpetab inimest, teeb ta mõistvamaks ja empaatilisemaks nende suhtes, kes temast erinevad. Minu kajutisse sattus esmalt üks vaikne keskealine rootsi mees (lootsin, et ülejäänud on samasugused) ja siis kaks tavalist eesti poissi, ma ei tea, kas üheõhtuse tutvumise järel saab klassikuuluvust määrata ja kas meil Eestis üldse klasse ongi, aga ma pakuks, et tegu on töölisklassi esindajatega. Võimalik muidugi, et poisid olid tudengid, kui see on tõsi, on mul Eesti haridussüsteemist kahju, et ta nii väetikeseks jäänud on. Ma katsusin nende seltskonda üldjoontes vältida ja laeva peal ringi patseerida, Merikesega vestelda või vaadata, kuidas Stockholmi arhipelaagi saared meist mööduvad, aga mingi hetk sattusin ma tagasi kajutisse, kus seltsimehed olid ametis mingisuguse lahja alkohoolse joogiga, mida nad minugagi jagasid ja olingi ennast vestlusesse mässinud. Tähendab, vestlusteemad polnudki nii hullud (ma ei kujuta ette, mida ma oleks teinud, kui nad oleksid stereotüüpselt terve teekonna autodest, viinast ja tissidest rääkinud. Ma kahtlustan muidugi, et siin kõneleb minus mingi stereotüüp ja tegelikult sihukesi inimesi pole olemas, maalin tonte seinale ja aiva kardan neid) - sattusime rääkima religioonist. Tunnistan, et mõtlesin vahel, kus on Mihkel Kunnus kui teda tarvis on. (Märgin, et ei ole kultuurieugeenik Mihkel Kunnusega küll umbes mitte milleskis nõus ja nende poistega mõnes teemas isegi mõneti olin, aga see, kuidas nad oma arvamusi väljendasid, ei kannata suuremat kriitikat. On ütlus, et ärge tapke sõnumitoojat, aga ma siinkohal pigem ütleks, et palun ärge tapke sõnumit.) Järele mõteldes oleks Kunnus selles kontekstis küll kahuriga kärbeste tapmine, aga teisalt Kunnus on minust füüsiliselt tugevam ka, ma väga ei julgenud ülbitsema hakata.
Ma ei taha nende poiste kohta kusjuures midagi halba ütelda, üks märkis ära, kuidas ta üritab ennast ajaloo alal harida (alati kiiduväärt märk) ja teine oli temast isegi kohati taibukam. Igatahes pomisesin üks hetk, et läheksin hea meelega värsket õhku hingama ja lahkusin kajutist. Värske õhu hingamine polnud siinkohal eufemism, tekil oli hea värske õhk. Leidsin Merikese üles ja rääkisin talle oma lustilistest kajutikaaslastest. Tagasi alla läksin juba siis, kui üks neist oli magama läinud, järgisin tema eeskuju.
Mida on mul kolmapäevast rääkida? Hea küll, tund aega tuli veel enne maabumist laevas ringi tuulata- ostsin endale sel ajal pooleliitrise pudeli šerrit, mida ma Eestis näinud polnud, aga siis laev juba randus ning inimsumm valgus terminali.
Olime tagasi Eestis.
