Kirjad Euroopa vallutamiselt. Prantsusmaa.

(Kujutab umbes minu prantsuse keele taset.)

Grenobleisse jõudsime, nagu mainitud, põhapäevaõhtuse bussiga. Seal ööbisime kaks ööd Grace'i ja Marco ning ühe öö Olivier pool.
Grace'il ja Marcol polnud kodule varuvõtmeid aga see-eest oli neil väike must koer, Lucy nimeks.
Grenoble. Esmaspäev. Oo, nostalgia. Grenoble iseenesest ei hiilga just vaatamisväärsustega, üks neil õnneks on, tegu on nende kuulikestega, mille sisse inimesed käivad ja mis masina jõul nööripidi mäe otsa veetakse, eelmainitud inimesed saavad kuulist välja vahti ja linnavaadet imetleda. Mõistagi läksime ka meie nööripidi mäe otsa, vaatasime mäeotsa ja seal asuvaid sünkpimedaid langevaid treppe, millel ei näi otsa ega lõppu tulevat, sihukene Khazad-dumi tunne on, pime trepp läheb alla otse maakera sügavusse, sinna, kus magavad olevused, keda on parem mitte tülitada.
Läksime meiegi siis seda treppi pidi alla, maakera südamikku ei jõudnud, isegi mäest alla ei jõudnud, olime ikka üleval edasi. Olime juba sellises laiuskraadis, kus on alati mõistlik veepudelit dehüdratsiooni vältimiseks kaasas kanda, õnneks olid seal kraanid, kus sai ennast märjaks kasta ja vett võtta.Läksime mäest alla, võttis too umbes kaks tundi.
Alla jõudes rentisime rongijaamast ratta ja sõitsime linnas ringi, käisime mu vana ühika ja ülikooli juures(oo, nostalgia!), siis naasime kodubaasi, puhkasime, mina läksin oma vanasse go-klubisse,(oo, nostalgia!) nägin palju tuttavaid nägusid ja natuke vähem tuttavaid nimesid ja isegi mängisin ühe mängu.
Tõtt-ütelda oli mul go-klubiga ka omad tagamõtted ja plaanid, mis täitusid veel enne klubisse jõudmist. Marco ja Grace nimelt ütlesid, et saavad meid võõrustada vaid kaks päeva, pärast mida nad ära peavad minema ja mina lootsin näha go-klubis vana tuttavat Olivieri, keda ma nägin juba siis, kui ma teisel pool tänavat laenutatud ratta lukku panin, Olivier ütles kohe, et võib meile pakkuda öömaja ja seda meile ka Pariisis ja Marseille's leida- tal on ulatuslik agendivõrgustik, mis tema tahtmisi täidab, Vahemerest tõuseb allveelaev, võtab peale meie pagasi ja kannab selle Põhjamerre, Kaplinn-Pariis lennuk teeb planeerimata vahemaandumise Grenoble'is ja kannab meid pealinna ja nii edasi ja nii edasi.
Liialdus, mõistagi, aga tegelikult on Olivier'l tõesti palju agente - ta on Prantsusmaal päris palju go-üritusi korraldanud ja väidetavalt on go-mängijad enamjaolt külalislahke rahvas.
Grenoble. Teisipäev. Üritasime broneerida TGVkohti järgmisel päeval Pariisi-minekuks. Selgus, et see pole paraku võimalik - 14.juuli on teadupärast Bastille' vallutamise päev, hirmus suur püha ja sestap on nädalavahetus pikk ja rongid kõik võetud. Samas sai Pariisi minna mõneti aeglasemate rongidega, hea seegi. Grenoble'is tutvusime ka Prantsuse mõtteviisiga, mille kohaselt ei ole võimalik päeval kella kahe ja kella seitsme vahel süüa, sihukene idee ajab prantslaste juhtme kokku. Kuna keegi (peale vast mõne hullumeelse välismaalase) niikuinii sellisel kellaajal süüa ei taha, pannaks söögikohad targasti kinni. (kui ma Grenoble'is veel elasin, olin ma vaene tudeng, kes sõi väljas kord kuus ja siis mõistagi õhtul, nii et siis ma seda iseärasust ei kohanud, toim.)  Tõsi, nii ongi odavam, ostad kuskilt poest võileibu, saia, mahla ja veini ja sööd neid pargipingil.

 Õhtupoole viisime oma kraami Olivier' poole, kes meid hinnaliste roogadega toitis. Olivier oli just mõne päeva eest sisse kolinud, nii et ei pidanud segaduse pärast põdema, kuna kõik oli veel loomupäraselt sassis. "Ega see pole muuseum, siin elatakse," kui Ulvit tsiteerida. Sõime, ajasime juttu ja ennäe, jõudiski õhtu kätte. Läksimegi magama.


Grenoble-Pariis. Kolmapäev. Päev möödus eelkõige rongiga sõites, hommikul viisime veel ära võtme Olivier' töö juurde ja rattad laenutusse ja sellega saigi mu Grenoble'isse naasmine läbi. Rongi peal jõudis meile vaikselt kohale teadmine, et vaatamata Olivier pingutustele ei õnnestunud tal Pariisis meile öömaja leida. Kohale jõudsime umbes pool üksteist öösel ja küsisime infoletist, kust võiks leida üks pilvelõhkuja või väikse maja, kust öömaja saaks. Kirjutati meile paberitüki peale Hostel Blue Planet ühes aadressiga, mida me tükk aega jõllitasime, kuniks taipasime, et ei leia aadressi ilma netita omal käel üles ja läksime sinnasamma letti küsima, kus see on, õnneks polnud kuigi kaugel. Hostelis oli korruse peale üks duširuum ja üks tualett, minu korruse omad olid paraku katki, aga muidu oli täitsa mõistlik hostel. Minu toas oli veel kolm inimest, üks neist üks austraalia poiss, kes juba viiendat kuud reisis.
Pariis. Neljapäev.  Hommikul alates 7.45st sai hommikusööki, võinoh, tähendas seda, et vastuvõtust anti sulle kolm žétooni, millega sai masinast osta kas saia(mõistagi mitte värsket), kohvi või jooki, ma võtsin kaks pain au chocolati ja ühe kohvi.
Otsustasime ka Pariisis rattatsi liikuda, ei olnudki nii surmapõlgav otsus, kui me kartnud olime, rattateid siiski leidus ja ega me väga kaua ka ei sõitnud. Sääl oli keeruline sisteem - pidi end registreerima(1.70 EUR, toim.), siis võisid poole tunni kaupa ratastega sõita palju kulub - võtad Gare du Lyonist ratta, sõidad Louvre'i juurde, paned ratta elektroonilise massina külge,  kuus tundi hiljem võtad kusagilt mujalt mõne muu sama süsteemi ratta ja sõidad hoopis näiteks Marsi väljakule. Kui sõidad korraga vähem kui pool tundi, ei maksa midagi, aga iga üleläinud veerandtunni eest maksad. Teoorias tore süsteem, praktikas paraku selle veaga, et kuigi kirjade järgi tundub terve Pariis neid rattavõtupunkte täis olevat, pole neid sugugi kerge üles leida, ajasime Louvre'i ümber kümme minutit üht taga. Isegi siis, kui sa rattavõtupunkti üles leiad, ei pruugi seal olla kohta, kuhu ratast parkida (kui sa parasjagu rattaga oled) või vaba ratast, mida võtta (kui sa parasjagu jalamees oled).
Igatahes, Louvre. Kuulsasse klaaspüramiidi viib väga pikk, kuid peaaegu jalutava inimese tempos liikuv järjekord. Ma arvan, et Briti muuseum meeldis mulle rohkem, samas, Briti muuseumis nägin ma teatavat tüüpi kraami  esmakordselt(mõtlen eelkõige vanu tsivilisatsioone nagu Babüloonia, Egiptus ja antiikkultuurid), Louvre'is oli kogu see värk juba tuttavam. Islami kunst oli seal samas päris uhke, ühel seinal oli valgusinstallatsioon, mis demonsteeris erinevaid kalligraafialisi võimalusi, kuidas kirjutada fraasi Bismillah, installatsioon oli kirjade järgi  umbes seitse minutit pikk ja ühele kujutisele kulus vast kümme sekundit,  me ei jõudnudki kõike ära vaadata. (üks kujutis küll teist ei meenutanud. Kui kristliku kunsti ühe lemmikmotiiviga võrrelda, siis minu arust on Pühad õhtusöömaajad üldiselt sarnasemad kui need Bismillah!id) Pääle selle oli seal veel uhkeid vaipu ja potte ja ka tavalisemaid pilte (nad on üldiselt üsnagi osavad stiliseerijad).
Kirjutamise hetkel loen Maughami "Of Human Bondage"'i("Inimorjusest", toim.) ja olen omadega parasjagu säälkohas, kus Philip Carey on juba mõnda aega Pariisis kunsti õppind ja kus noorte kunstiõpilaste  seltskond peab olulisteks vaid moodsaid impressioniste ja vanadest meistritest ainult  Vermeeri, Velasquezit  ja Rembrandti. Impressioniste ma seal väga ei täheldanud (tõsi, klassitsiste ma nägin, David oli väga muljetavaldav) ja tõtt-ütelda hindan ma ka saksa ekspressioniste prantsuse impressionistidest kõrgemalt.  Flandria ja Madalmaade osakond oli suuresti lukku pandud, mida ma seal vaatasin, enam ei mäleta, igatahes otsisin ma taga "Tüdrukut pärlkõrvarõngaga" ja  ei leidnud. Mis puutub Velasquezisse, siis kõikide hispaanlaste jaoks oli seal ainult üks tuba, mida Velasquez El Greco, Goya ja Zurbaraniga jagas.
Leonardo da Vinci oli üldiselt meeldiv, Mona Lisat pidi vaatama rahvasumma seast nagu paavsti, see on vist küll asi, mille tähendusväli on lihtsalt niivõrd palju suurem kui asi ise, et kõige üllatavam või mõjuvam sealjuures ongi too lõppematu rahvasumm.
Muidu veel: Arcimboldo, taaskord; üks itaallane, kelle nime ma unustasin, aga kes toredasti tegi muidu värviküllaseid pilte, ainult inimeste nahk ja näod olid halltoonides, mõnusalt groteskne mulje jäi; üks pühak, vist St.Etienne, keda kujutati igalpool lagipähe löödud lihunikunoaga, kusjuures seda mitte märtrisurmapiltidel vaid täiesti igapäevast eluolu kujutavail piltidel. Ma kujutan ette, et see on seda tüüpi asju, kuidas Püha Katariinat kujutatakse rattaga või Püha Martinit pooliku mantliga, aga selline sõbrapilt "Mina, sõber ja pähe löödud kirves, jalutame siin niisama" tundub kuidagi kergelt jabur.
Pärast Louvre'i läksime ostsime veini, vorsti, juustu, saia ja mahla ja tegime Elüüsiumi Väljakute (sest seda Champs-Elysees ju tähendab) lähedal ühe väikese pikniku.

Kui mul kõht täis oli, tundsin ennast mõneti paremini ja Pariis ei tundunud ka enam nii hirmus. Läksime Triumfikaart kaema. Triumfikaar on uhke küll, kaugele juba näha, ainuke häda taga on, et ta on otse ühe kaunis aktiivse ringtee keskel, tunnelid lähevad küll mõnedes kohtades alla, aga ei tule välja mitte Triumfikaare juures vaid lihtsalt teises kohas väljapool ringteed. Me ei olnud ainsad sama hädaga inimesed, üks ülikonnas härrasmees, kes oli pärit mingist Aafrika riigist, mille ma ära unustasin, ja üks perekond, häälekõla ja välimuse järgi vast Kreekast pärit, olid koos meiega sama mõistatuse ees. Etendasime siis veidi aega häppeningi nimega "Turistid jooksevad ümber Triumfikaare", kuni leidsime lõpuks tunneli, mis Triumfikaare alla viis.

Kohustuslikus korras tuli mõistagi Eiffeli torni vaadata. (üllatusena tuli, et sinna peale üsna palju kuulsate teadlaste, inseneride ja matemaatikute nimesid kirjutatud oli). Eiffeli  torni juures õnnestus ka näha kelmideks hüütavat kultuurinähtust - põhiprintsiipi sa kindlasti tead - kolm kaussi, ühe all hernes, palju ringiliigutamist ja turist jääb rahast ilma. Paar detaili oli siin küll teistmoodi (kausside ja herne asemel kolm ketast, millel ühest on ühel pool valge laik) aga üldidee oli sama. Jäime üht asja tsipake vaatama. Tüüp tegi  kolm aeglast liigutust ja küsis ühe kõrvaloleva mehe käest(kellest jäi mulje, nagu ta parasjagu mängiks), kus valge laik on. Seda, kus laik oli, oleks Stevie Wonder ka näinud, aga mees osutas vale ketta peale. Ilmselgelt petuskeemis osaline, ma üldse ei kujuta ette, paljud pealtvaatajatest tõesti vaid pealtvaatajad olid. Kelm keeras siis näidatud ketta ümber, must, (quel surprise!) ja küsis siis Merikese käest, milline õige on, et noh, nii tasuta, et näha, kuidas veab. Merike läks ja osutas siis õige pääle. Nüüd pakkus mees juba raha peale mängu, aga ega me eile pole sündinud, me läksime ära. Järele mõteldes oleks võinud ju mehe käest olevad 100 eurot endale võtta, aitäh ütelda, turistinägu peas ja minema jalutada, ega turist peagi mängu finessidest aru saama. Anti sada euri siis anti.

Olesklesime veel veidi Marsi väljakul, vaatasime tänavaartiste ja tulime tulema. Ratta leidmisega oli paras tegu, nagu mainitud, aga lõpuks jõudsime oma endise hosteli juurde. Küsisime tüübilt valvelauas kahele inimesele kohta, aga tema teatas parastava häälega, et ei saa, hostel on täis. Asusime siis nõutu näoga Pariisi tänavatele teele ja ennäe, tulukene vilgub viimati!, ühetärnihotell! Tuba kahele maksab umbes viis euri rohkem kui kaks kohta hostelis. Mis nii viga elada, kui toas on suisa kraanikauss!

(Pariis)-Marseille. Reede.

Juhhõissa, asusime varahommikul rongijaama ja saime sõita prantsuse insenerikunsti imega nimega TGV, pikemalt siis Train de Grande Vitesse elik maakeeli Väga Suure Kiirusega Rong.
Rong kandis meid kolme tunniga Marseille'sse, kui kaarti vaadata, võib taibata, milline imetegu see on. Head uudised sellega veel ei lõpe -Olivier oli oma agendid tööle pannud ja  leidnud inimese, kes oma korteri selleks nädalavahetuseks maha jättis ja kuhu kaks eestlastest hulgust nagu nalja sobisid.

Ma pole kindel, kas olen sellest kirjutanud, aga algselt plaanisime Itaaliast kohe Marseillesse minna, geograafiliselt olnuks see mõneti loogilisem, paraku tegeles Colin sel nädalal sellise pisiasjaga nagu seda on doktoritöö lõpetamine. Doktoritöö tuli reedel ära anda, sestap me reedel Marseillesse tulimegi. Paraku oli sellega sihuke juhtum, et too inimene, kelle korterisse me minema pidime, oli seitsmeni tööl ja Colini telefon oli ilmselt hääletuks seatud (täiesti arusaadav, doktoritöö viimistlemise viimastel tundidel ei ole ilmselt väga soovi telefonitsi lobiseda). Marseillese jõudsime kaheteistkümne paiku, aga Colini ja Charlotte'i saime kätte alles kella viie kanti.
Marseille oli ka meie reisi üks lõunapoolsemaid punkte, sestap oli hirmus palav. Seiklus!

Uitasime siis mõnda aega Marseilles ringi, käisime poes ja läksime siis ühte parki piknikku pidama. Park oli lapsi täis, meie lamasime puu all, keel vesti peal ja sõime võileiba-mahla. Aeg möödus. Nelja paiku läksime rongijaama wifit püüdma, saime kätte ka. Sain FBs Charlotte'ilt sõnumi Colini uue telefoninumbriga, edastasime sõnumid, saime kohtumispunkti koordinaadid ja asusime teele. Kokkusaamine toimus, nagu üteldud, umbes viie paiku.

Colin ja Charlotte elasid Marseilles linnajaos nimega Noailles, vaikne ja rahulik kant, kuigi üldjuhul seal valged inimesed tavaliselt ei ela. Kohtusime kokku platsil nimega Cours Julian, kena plats tänavakohvikute ja madalate purskkaevudega, kus sees lapsed mängivad, kuigi nad tegelikult ei tohi.Läksime koos ühte lähedalasuvasse lesilasse, kus väidetavalt laudade ja toolide asetus alati muutub, seekord näiteks ei olnud neid üldse. Istusime nurgas patjadel, jõime külma roosat veini ja vestlesime. Marseilles on pigem selline kuurortlinn kui turistilinn, selle kolm kuulsamat vaatamisväärsust olla üks kirik mäe otsas, mida on suvel suitsidaalne lähedalt vaatama minna,  mingi asi veel ja Taaveti repro, see viimane peaks umbkaudse turismiobjektide kogusest pildi andma. Teisalt oli praegu Marseilles Euroopa kultuuripealinn, käimas oli Europride 2013 ja pühapäeval oli Bastille vabastamise päev elik suur Prantsuse rahvuslik püha- tegevust peaks jätkuma küll.

Kella seitsme-kaheksa kandis saime kokku inimesega, kelle korter see olema pidi (võib-olla oli see samas ka tema poiss-sõbra korter, me polnud päris kindlad), Claire'ga. Tuli välja, et see oli Colini ja  Charlotte elupaigaga samas linnajaos, nii et kõik oli väga mugav. (Mis puutub Colinisse ja Charlotte'i, siis nende elupaik oli umbes nii kitsas, et sinna mahtunuks peale nende kahe vahest veel ka üks kodustatud kivi aga mitte igatahes kaks külalist, seepärast nad meid võõrustada ei saanudki.)

Mina läksin meie peatuspaigas duši alla, samal ajal rääkis Merike Clairega, sai juhtnöörid ja võtme kätte ja selleks ajaks, kui mina pestud olin, oli Claire juba läinud. Läksime Colini ja Charlotte'ga õhtust sööma, oli sihuke mingi araabia tüüpi toit.


Marseilles. Laupäev.



 Tõusime vara ja läksime kalaturule äsjapüütud kala ostma. Vaatepilt meenutas päris mitmeid Madalmaade kandi kunstnikke(neile ikka valmistas palju rõõmu mereandide hunnikute maalimine, tõesõna, Loodus on Saatana kirik). Tekkis küsimus, kuidas maitseb rai, teisalt ei osanuks me raikala fileerida. Õnneks oli seal üks koht, mis raifileed müüs. Läksime ja ostsime veel erinevaid köögivilju, panime kala ja kergestiriknevama toidukraami külma ja läksime uuesti magama - ma saan aru, miks Vahemere ääres siestat peetakse, kella üheteistkümnest kolmeni on liiga palav, et isegi mõtelda. Kell neli tõusime üles ja läksime koos Colini ja Charlotte'iga randa. Vesi oli väga mõnus, aga päris supp ei olnud, sestap ei tahtnud Colin väga vette tulla. Colin ei tahtnud eriti päikest naha ligi lasta ka, ta on muidugi keldi tüüpi nahaga, põleb kergesti ära. Ostsin jäätist ka, segaselt küsisin vist, sestap küsis müüja "English?". Mõtlesin,  kas ta mõtleb seda, mis keelt ma eelistan, sestap noogutasin. Siis küsis ta aga "Londres?" miska pidin seletama, et ei, ei ole inglane, eestlane olen. Müüja nägu tõmbus mõtlikuks ja küsis, et kas see on põhimõtteliselt Venemaa. Ei, ei ole, ütlesin, aga ta ei tahtnud mind uskuda. Leidsin, et prantsuse jäätisemüüjate harimine tänapäevase  geopoliitika vallas pole põhjus, miks ma randa tulin ja tulin tulema.

Hiljem olesklesime veel ühes rannabaaris, neil oli seal sihuke kord, et nendele, kes söövad, on ühed kohad, neile kes joovad, teised kohad, kusjuures joogikohti oli kaunis vähe ja praktiliselt keegi ei söönud, aga ega meil ometi kapitalism ole. Jõime kokteile ja vaatasime merele, Merike proovis Provence'i kandi aniisimaitselist jõledust nimega Pastis, õnneks olin mina seda juba kunagi proovinud ja ei pidanud seda enam tegema. Tuli aga välja, et Merikesele Pastis meeldis, ma kahtlustan, et aniisi nautimiseks on mingit eraldi geeni vaja, räägitakse, et igatahes koriandri jaoks on seda küll vaja.


Hakkasime kodupoole minema, aga meie teekonnale jäi ette asi nagu Europride. Mainin siinkohal, et pride pole mitte ainult paraad vaid erinevate ürituste seeria, mis kõik kokku nii nädal või kaks võtab. Pride'i jaoks oli seal eraldi rand, kus toimus mu arusaamist mööda lihtsalt üldine oleskelu, läksime siis sinna ja leidsime mingi koha, kus lesida - üldiselt oli päris vaikne ja mõnus, palju samasoolisi paare oli, igast vanusest ja värvist, mäletan, et näiteks päris armas oli vaadata sellist hallipäist lesbipaari, uhkete rannakübarate ja käekottidega. Heterosid oli ka, aga nemad olid üldiselt vähemuses.


Õhtul tegime koos raikalast süüa, tuli sihuke rai tomatis riisi ja muude köögiviljadega. Oli päris mõnus, aga üle jäi teda kõvasti ka järgmiseks päevaks.









Marseilles. Pühapäev.

Jällegi, hommiku ja lõuna passisime kodus, sest väljas oli lihtsalt liialt palav. Kirjutasime couchrequeste Kopenhaageni, Berliini ja Utrechti rahvale - jah, ka Utrechti rahvale, sest kuigi me olime varem arvanud, et meil on seal sõprade sõbra pool koht olemas, oli sõprade sõbraga midagi juhtunud ja ta pidi Utrechtist ära sõitma. Selgub, et Utrecht on kõige lihtsamini couchsurfitavam linn üldse - pühapäeva hommikul saatsime mõnele inimesele sohvapalved, pluss kirjutasime Utrechti viimase-hetke-sohvapalve foorumisse, umbes nelja tunniga saime kolm vastust.

Lõuna ajal läksime sööma ühte pannkoogikohvikusse, mis pidada kuulu järgi väga hea olema, igatahes rippus seal laes roosa elevant, mis Merikesele meele järgi oli.  Sihuke kerge lastekohviku tunne oli, seina peal oli silt, mis kuulutas välja joonistusvõistluse teemal "Minu ideaalne kodulinn", teine ja kolmas koht said vastavalt kaks ja üks portsu jäätist, esimene sai midagi veel rohkem, mida, ei mäleta.

Edasi patseerisime niisama ringi, kus täpsemalt, väga ei mäleta. Teemakohaselt, Marseille vanas sadamas on skulptuuri pandud paar Dali teostel kujutatud objekti, sealhulgas nood kuulsad sulavad kellad. "Sulavate kellade" tegelik nimi on aga teadupärast "Mälestuse püsivus". Või nagu Brodski kirjutas -
"Mõte sinust eemaldub nagu vallandatud teener,
ei, nagu raudteejaam  sildiga Võritsa või Tartu."
Sellesamaga tahan ma ennast välja vabandada, kui kirjeldus ja reaalsus üksteisest väga kaugele triivinud on-  inimene unustab.
Ärgem  aga unustagem aga tänast kuupäeva - 14.juuli, Bastille'i vabastamise päev. Kui pimenes, läksime sadamasse tulevärki vaatama, nad kasutasid väga kavalasti ära tulevärgist tekkinud suitsu, lasid laseritega sinna peale pilte ja puha.

Jätsime Colini ja Charlotte'iga hüvasti, sain veel kätte tänukirja pulmaskäimise eest (tegelikult oleks nad pidanud selle mulle postiga saatma, aga sellega kuidagi venis ja nüüd sain ma selle suisa ilma postikuludeta kätte)