Mõnikord ma näen unes, et astusin Viljandis lavakasse. Ma ärkan üles ja usun pool päeva seda, et ma teen ärkvelolles ka seda ja et see saab juhtuma veel enne kui kaamel ära sureb*. Inimese hääl ärkab kolm tundi pärast inimest, minu kaine mõistus ilmselt pool päeva pärast mind. (nüüd loe selle blogi leitmotiivi, eks) Sest tegelikult olen ma füüsiliselt vigane, olgugi, et uus rohi on väga hea; mul ei ole raha, et veel neli aastat midagi õppida ja emme-issi rahakoti peal seda teha oleks väga piinlik, alternatiiv oleks mõistagi raha koguda, aga sellega läheks ikka päris kaua; ma olen tegelikult liiga vana, et näitlejaks minna (räägitakse, et nad küsivad juba kahekümneüheste käest, kes sinna esimest korda lähevad, et kus kurat sa varem olid ja miks sa alles nüüd siis ärkasid, eelistavad inimesi, kes ei ole veel niivõrd väljakujunenud isiksustega) ja lavastajaks või harrastusteatri juhiks? - ma pole kunagi midagi lavastanud ja ülipealisülesanne on tõtt-ütelda ka ebaselge(lugemus ja vaated on kah liialt väikesed, et midagi teha); ma ei jääks Viljandi-taolises kolkas tegelikult ellu, naiivne oleks arvata, et see on kulturnikute linnake, kus iga kojamees Vasja on tegelikult luuletaja, haritud inimene ja valdab viit võõrkeelt ning kus ossidki vaid täiuslikult deklameeritud heksameetrites ropendavad; ja lõppeks mulle tegelikult meeldib see, mida ma praegu teen - tähendab, praegu on kaunis nüri, aga mulle põhimõtteliselt matemaatika meeldib ja ma pole kaotanud lootust, et mingi hetk tuleb ta tagasi.
Issand jumal, see lause on nii pikk, et on suisa ropp.
Aga igatahes jah, Viljandi ja teatrikool on sihukene aeg-ajalt tekkiv romantiline kujutlus, millel ei pruugi reaalsusega suuremat ühist olla, Kunnus teda võtku. Üldiselt tekib see siis, kui ma näen inimesi, kes on samadest sfääridest tulnud ja õpivadki reaalselt sääl ja teevad pärisasju (täna jälle nägin, mulle tuleb ikka silme ette üks stseen päris algusest, kus Claudius ja Gertrud Hamletit väntsutavad, mõjuv stseen oli). Eks see ole kadedus, mis muud, eriti võttes arvesse kuidas mu enda näitlejatöö on häirivalt amatöörlik. Reede on etendus, ei julge ütelda, et tulge. Tähendab, võite tulla, pärast on joomine ja praažnik ja meie tükk ei kesta ka kuigi kaua ja on arvatavasti talutav, aga rohkem ei julge küll lubada.
Ma tahaks kuskilt internetist leida seda pilti, kus Stephen Stills satub paanikasse, kuna esinema peab 23 tunni pärast, aga "Oh my god! We suck! We suck so hard!" või midagi säärast. Ma ei leia oma Scott Pilgrimist õiget kirjakohta üles hetkel.
***
Inimene, kellest ma eelmises postituses rääkisin, saatis mulle umbes kaks kuud tagasi teate, kus ta ähvardas mind näkku lüüa, kui ma peaks kunagi temaga rääkima või tema sõpru kallistama. Ma ei tea, kui palju see haukuv koer ka hammustab, aga mul ei ole mingit isu kuskil Tartu tänavatel jalaga makku saada (tean, ütles, et näkku, aga kurat selliseid teab, eriti kui nad hoogu lähevad? eriti kui tema keskmisest kõrgem õiglustunne talle pähe lööb?). Füüsilise vägivallaga ähvardamine on kuidagi erakordselt sündsusetu, tekitab vaid põlgust ja antipaatiat. Võtab sõnatuks kohe, sihukesega ei saa ju isegi vaielda mitte kui too kõnetamise peale kaussi sõidab. Mitte, et ma selle inimesega millestkist rääkida või vaielda tahaks.
***
Türgist ei kirjuta. Sellest, kuidas NSA kõiki pealt kuulab, ka mitte. Lasen neil tulla kommunistide, sotsiaaldemokraatide, ametiühingutegelaste järgi ega protesti. Ei, see pole päris täpne. Kõik niikuinii ju teavad, mis toimub, miks peaksin ma rääkima sellest, mida kõik teavad; ja mida kuradit on sellest kasu kui mina siin midagi ütlen. Kuebiko.
***
Mul on pärast selle kõige ärakirjutamist juba päris hea tuju. Näe, blogimine on sihukese teraapilise toimega.
*Enne seitset aastat. Vihje siin anekdoodile, kus Hodža Nasreddin lubab sultani kaamli seitsme aastaga prii ülalpidamise ja kosti eest lugema õpetada, seletades sõbrale, et seitse aastat on pikk aeg, selle ajaga võib ära surra nii Hodža, sultan kui ka kaamel. Sõnaga, mõtlen ajaühikut, mida on üleüldse praeguses punktis mingilgi määral võimalik prognoosida, aega, mida saab veel miskitpidi väga laiendatud oleviku mitte ulmekirjanduse osaks pidada, kus mina olen veel mina, mitte mingi müstiline tulevikuolend.
