via Notsu ja murca. Küsimuse kohta, et kus on kirjas, et elu peab kerge olema. Nüüd siin on. Muuhulgas.
Kurb on maru lihtne olla. Niiviisi resigneerunult kurb, et vaatad, kuidas kõik mööda triivib, ohkad resigneerunult ja tunned ennast filosoofina. Päris targana kohe. Sest see, kes asju üritab teha ja maailma muuta, see on ju päris loll kohe. Ega maailma muuta saa, maailm on suur ja sina väike. Puhas füüsika. Selle ilma väetid, superkangelane või ei. Ei viitsi ka midagi ette võtta, lähed hoopis kööki ja teed apelsiniomletti või röstid maapähkleid sojakastmega, sitta see reaalne elu, peaasi, kui hästi süüa saab.
Andke mulle kang ja toetuspunkt ja ma nihutan maailma paigast. (suvikõrvitsa ja greibiga ehk? aedliivateega? lambalihaga? mine tea.)
Mine tea, mõni ehk nihutabki. Sihuke, kes ei tea, et ei saa.
Nii et väga lihtne oleks kurb olla, elu on raske ja puha. Aga võta näpust, elu peab kerge olema. (ja siis võtad mõne baklažaani ja röstid neid ahjus, kuni koor on söestunud ja uuristad sisu eraldi välja)
