Kevad on kurnavalt

Alustuseks lihtne viktoriiniküsimus: mis on ühist järgmistel lauludel?





Talv on läbi ja käes on Suur Suvi. Tegelikult oli ta läbi juba mai alguses, aga nagu näha, pole ma vahepeal sisuliselt bloginud, olen seda kohta siin vaid salmiku ja teadetetahvlina pruukinud. (kui ma räägin Talvest, siis ma mõtlen Mütoloogilist Talve, mis ei olnud ainult meteoroloogiline nähtus vaid hõlmas ka muid tumedaid sündmusi) Mari kirjutas vahepeal Mütoloogilisest Kevadest ja mõtlesin minagi sellele reageerida, aga nüüd on juba mõistagi hilja, pööripäev ja jaangi läbi ja suvi täiega käes.

Kevad on kurnavalt ihar,
suvi on liig ennast täis.
Talv täis on salaviha,
sügis käib klaarimas päid.
-Arvi Siig
Olgu froidistliku tõe huvides mainitud, et kirjutasin ülemise salmi esimeseks reaks alguses "Kevad on kurnavalt igav", enne kui viga märkasin; tõik, mis on järele mõteldes sügavalt antifroidistlik: iharuse asemel igavus (ja spliin, tõenäoliselt). Ei olegi ma kevadel aasal lakkamatult keppiv kitseke, vaid hoopis kontoris,kus vaevu kord saja aasta tagant tuuleõhk puhub, istuv paberitega ärabalsameeritud muumia, keda suurte töömassiivide tagant näha polegi. Või midagi. Igatahes olin ma nüüd kohatult rõve, mille eest vabandan, ja liialdav pealekauba, kuigi kes see nüüd enam ikka mäletab, mida kuradit ma kevade tegin, nii et võib-olla oli ka igav kevad.

Ilmselt seletab mu mäluauku kevade suhtes see, et praeguseks on kevade ja minu vahel sessi eepilised mõõtmed, millest ma olen üle jõudnud ja seega Kangelane olen.


Mis puutub kontoris istuva muumia-routine'i, siis see võib see suvi veel tõeks saada - nimelt kandideerisin ma meeltesegaduses Ühte Firmasse praktikandiks - umbes praeguseks peaks teada olema, kas ma selle koha sain või mitte - telefoniaku on igatahes tühi ja postkasti pole ka vastavasisulisi sõnumeid laekunud.

Ausalt öelda pole ma enam kindel, kas ma seda kohta tahan või ei.


Mõtlen, et oleks kohane kirjutada veel ka jaanist ja sellest, mis siis toimus, muust elust-olust ja üleüldse oma vaimsest seisundist, et Sa, armas lugeja, (a propos, saatsin jaanipäeval ühele noormehele purjuspäi sõnumi, kus ma kasutasin sõnas "sina" suurt esitähte ja enda mälu järgi täiesti korrektset grammatikat - oleks ma veel enam joobes olnud, oleksin ma ilmselt Teiele ja ees-ning isanimele üle läinud, peale selle olnud veel kolm korda sentimentaalsem ja teinud ühe trükivea), teaks, kas ma olen rõemus kut pilvekene sinitaevas või hakkan meeleheitest kirvega kõiki maha tapma. Jaanist kirjutan hiljem, meeleolu on selline üsnagi rahulik, sest saab üle tüki aja puhata ja muu elu-olu peab ka järgmisse posti vististi minema.

Tontide eest taganejate sõdurite laul

Üldiselt võiks kirjutada ju ka omaenda elust, paraku aga jäi hetkel silma see, et internetist ei saa kätte Uku Masingu pealkirjas nimetet luuletust, ainult ühes kohas on ja seegi on poolik variant- häbilugu ju, mistap võtsin nõuks ta üles lüüa.

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.
Meie hobused kronud ja tydind, meil kondile kajaks on kont,
mõõgad roostetand aga me syda on muistendi tõrvane lont.
Varbad purunend kivide vastu ja keha on kibelev haav,
syda kaotava maleva vettind on verega lahingukraav.
Pillid auke on kulund täis ja lauludki tolm tapab eos,
aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos.
Metsad põlevad kuklate taga ja lõõmendab viljatu nurm,
seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide kuningas Surm.

Aga oleme viimased kaitsjad, pillepuhuv ja närudes salk,
need, kes laastavad tonte eest väljad, ega teagi, mis töölise palk,
Inglitiibu kyll ihaldab retkel Su orjade jonnakas ind,
aga kinni ei pidada suuda eal meie, oh õnnistus, Sind
Valget ootame vahelgi Laeva, lõppev leekides järel on sild,
teame hästi, et tuhaks saab pea ka talade viimane kild.
Ainus sõber on rada ja rõõmuks, et pagenuil käes juba maa,
aga sellest ei nukrust, ei leina, et seda me näha ei saa.
Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell,
kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell.

Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul,
sest me sydamed kunagi õitsvad ju Jumala jäädaval puul.
Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu ei last,
ainult sinetav laotuseveer, selg Valgele Laevale mast.
On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale oda ja piik
ja me silmades peegeldub suur kõrbe taganev Jumalariik.

-Uku Masing

PS: A propos, Masingu ja Ristikivi kirjavahetus.