Kell on kolm öösel ja mul ei tule und, sest ma olin enamvähem haige ja magasin päeval, nüüd on parem olla.
Ja mida muud võib öösel kell kolm teha kui postitada tüütut emohala.
Kui ma oleks murca, siis umbes siia tuleks mingi pilt.
Aga nüüd siis too hala. Point on selles, et ma olen tegelikult hirmus sentimentaalne inimene, kes igatseb taga hirmkaugele ja -sügavale ulatuvaid tundeid, Suuri Tõdesid ja kogemusi, samas on maailm muutunud kuidagi taltsaks. Ühesõnaga twentysomething, kes tahab jälle teismeline olla, aga hilja kuidagi. Asja teeb veel keeruliseks künitsism, skeptitsism, ratsionalism ja mõningane hirm kitši kukkuda. (aga see kõik on osa üldsentimentalismist - kitšil on ju oht Suuri Tõdesid varjutada).
Jah, see ongi see post, kus ma kirjutan, et kuidas nostalgia pole enam see, mis vanasti, kuidas rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja puha(muide, keski, vist oli Tarvo, rääkis, et sel fraasil on täiesti bioloogiline põhjus taga - nimelt hävinevad tassapisi aja jooksul silmas need jubinad, mis rohelist/sinist värvi näevad). Eriti kuna täna lumi maha tuli. Ennevanasti oli lumi&tali selline pehme laternavalguseaeg, kus öösiti ringi hulkuda ja täheldada, et jõulud on detsembris või siis sõita pärast tundi aega varahommikust bussiootamist Rakveres laibana larbilt inimestega koju ja näha bussiaknast kuidas lumi hakkab langema , mõtelda "La vie boheme" peale ja tunda, as campy as it sounds, ühtsust.
Tjah, eks ta ole. Kunagi olid EFF ja Urg (ja isegi Elesgal läheb vist siia kategooriasse), nüüd on Ludo. Aga Ludo ei tekitaminus praegu selliseid emotsionaalseid reaktsioone nagu EFF või Urg. See on selline tsiviliseeritud, burgeoise koht, kus mängitakse mänge, mis on enamikul juhul kaunis tüütud ja sarnased. (mulle vahel tundub, et mänguloojad mõtlevad välja mingi tausta ja üritavad siis mingit kaunis levinut struktuuri talle peale passitada, mitte vastupidi, kus sul tuleb mingi eriti meeliülendav idee mängu struktuuri jaoks ja siis sa võib-olla mõtled talle mingi tausta välja - sest struktuur on mängus üldjuhul see, mis loeb - ülejäänut kas ignoreeritakse või tehakse selle üle kaunis tüütuid temaatilisi nalju). On väsitav, kui tahad inimestega kohtuda, aga siis kui neid näed, ei taha nad mitte saada vaimus üheks ja tõusta koos kirjeldamatutele ekstaatilistele kõrgustele, vaid mängida väikseid, igavaid, vähest ajupotentsiaali nõudvaid mänge, kus sa eriti inimeste isiksusi ei näe, sest üldiselt sõltub seal liiga palju õnnest ja käigupuu on kaunis väike ja nii inimesed valivadki kahe-kolme ilmselge variandi vahel ja seda peetakse üldjoontes huvitavaks. Asja juurde käib mõistagi ka väike smalltalk ja vahel on see kõik päris lõbus - aga lõbu on ka parim, mis sa saad; lõbu ei ole rõõm, vaid üks tunduvalt väiksem asi.
Üleüldse tunduvad inimesed ka teistsugused. Paljudega pole ma tükk aega rääkinud ja mõni, kes kunagi oli päris Dean Moriartry moodi, on nüüd nagu maha rahunenud ja taltsaks muutunud - või vähemalt see osa temast, mida mina näen.
Colinit igatsen ka taga.
