"La fakto, ke esperanto kelkfoje kiel hispana sonis, indignigetas min."
Tõlkes siis umbes "Fakt, et esperanto vahel hispaania keele moodi kõlab, häirib mind pisut"
Tegin hiljuti sellise säutsu. Võimalik, et grammatiliselt vigase, aga las ta olla.
Asi nimelt selles, et hiljaaegu panin tähele, et mul on umbes kaks aastat käinud lernu! uudiskiri, mis mulle iga päev uue sõna saatis. Varem oli mul umbes selline suhtumine, et kui kunagi aega tekib, siis vaatan. Noh, nüüd on too aeg kätte jõudnud. Istun mat-inf maja puhkeruumis ja loen tuttavale säält mingit näitelauset, nt.
"AMPLEKSO
1. La grado de volumena grandeco, konsiderata rilate al tio, kion ĝi enhavas:
Babilono estas konata laŭ sia amplekso kaj arkitekturo.
..."
Küsitakse mult siis, mis keeles see on. Mina vastu, et arva.
Nüüd on häda selles, et üks kord pakuti esimesena itaalia, teine kord hispaania keelt.
Tõsi ta on, esperantos lõpevad kõik ainsuse nimetavas olevad nimisõnad -o-ga ja omadussõnad -a-ga, mis tekitab tõesti pisut hispaania/itaalia keele efekti. Lisaks veel ka häälikud ĉ ja ĝ (hääldatakse tš ja dž), mis antud efektile ilmselt kaasa aitavad.
Mul on selle tõigaga aga probleem. Räägin siinkohal hispaania keele näitel, itaalia keele juhtum on sarnane.
Nimelt on minu jaoks hispaania keele ja esperanto esteetikad totaalselt erinevad.
Hispaania keele esteetikast on vahest teilgi minuga sarnane arusaam - veri, kirg, emotsioonid ja pisarad, halvemal juhul ka seebiooperid ja imalad armastuslaulud. Tõsi ta on, hispaania keelt ma ei räägi, nii et ehk on minu arusaam ekslik, aga las ta olla.
Esperanto aga ei saa minu arvates juba oma tehislikkuse tõttu olla nii kirglik ja vahetu kui hispaania keel seda olla saab. Antud keel meeldib mulle, tõsi ta on, aga tema esteetika on teisest seinast - kui üritada esperanto keeles romantilist armastuslaulu laulda, mõjuks see mulle pisult naeruväärselt.
Esperanto ongi minu jaoks natukene (aga ainult natukene) inetu ja kohmakas keel, üsnagi intelligentne, samas vahest mitte intellektuaalne. Ja selles kerges inetuses ongi tema esteetika ja võlu. Mõnes mõttes üsnagi sarnane funktsionalismile - kui järele mõtelda, siis esperanto ongi väga funktsionalistlik keel, Zamenhof on samas paadis Corbusieri ja Aavikuga.
Nii et jah, tegu on pisut nukra olukorraga, kus esperantot, mis mulle iseenesest täitsa meeldib, hoopis teistsuguse esteetikaga keelega sassi aetakse.
PS: Tore on siin samas see, et mul on sellisele arvamusele täiesti vankumatu õigus, mida mul teiste keelte (v.a eesti keel) suhtes päris ei ole - katsu sa vaid minna inglasele või prantslasele rääkima, kuidas sinu arust tema emakeelt õigesti rääkida tuleb. On muidugi ka neid kodanikke, kelle jaoks esperanto emakeel on, ent küsimus pole selles - asi on hoopis selles, et esperantol ei ole kodumaad ja eesti aktsendiga räägitud esperanto on täiesti samaväärne näiteks urdu aktsendiga räägitud esperantoga.
