Inimesed kõik on head

Asi on ilmas. Ma tunnen õhus sula.
Aga ei.




See ka.

Reaktiivne artriit

On sügis. Mägede talu tagaaed, ehk mõned teavad, on käind. Taevas on tumehall, sajab rasket vihma. Seisan raagus õunapuude all, mille okstelt varajaste jõuluehetena suured rasked pruunid mädaõunad ripuvad. Minust umbes viie meetri kaugusel, ühe jalaga kompostihunniku madalas ääres seisab M. Riided on tal pruunid ja hallid, mustad porised kummikud on piisavalt kõrged, et kompostihunniku kartulikoored, lehed, ammuaegund aed ja puuviljad ja muu poolkõdunenud orgaaniline rämps sinna sisse tungida ei saaks. Tal on seljas õhuke nõukogudeaegne nailonist sinine vihmamantel, mille kapuuts on nii madalal, et ma ei näe tema silmi, kuigi olen talle piisavalt lähedal, et näha, et ta nägu on vihmast märg. M hoiab paremas käes pikka, küünarvarrepikkust kööginuga ja ma tean, kelle jaoks see on mõeldud.
Astun sammu tagasi.
M tõstab pea ja kööginoa ning astub ühe sammu lähemale. MItte rohkem, mitte vähem. Meievaheline distants on samaks jäänud. Ta naeratab ja mulle tundub hetkeks, et ta nägu pole märg mitte vihmast, vaid verest, aga just selle mõtte ajal peseb vihm ta näo puhtaks.
Äkki taipan, et mu paremas käes on kogu selle aja olnud vanaaegne püstol. Saan aru, et kaitseks kööginoa vastu on see relv naeruväärne, ent sellest hoolimata tõstan püstoli ja tulistan.
M-i kohal kõrguvast õunapuust hakkab sadama raskeid mädaõunu. Ma kuulen, kuidas gravitatsioon tuhmide matsude saatel oma nõuab. Mõned õunad kukuvad M-ile pähe. Ta ei tee neist välja, kui välja arvata üks, mille ta kööginoa otsa püüab, seejärel suu juurde viib, ning hammustab.
Mõne aja pärast istume me juba mõlemad õunapuu all maas, sööme koos mädanenud õunu ja räägime millestkist.



Ei, see ei ole see M. Ega ka mitte see.

Mul on tunne, et viimasel ajal on mu unenäod olnud põnevamad ja meeldivamad kui mu päris elu. (või peaks siis päris eluks nimetama und ja ärkvelolekuaega mingiks muuks hämaraks oleskeluperioodiks unede vahel? mine tea). Ärkvel olles olen unine, üks probleem ajab teist taga, jalg tüütab ja midagi sellist, mis paneks elavana tundma, ka väga ei tähelda. Vastupidiselt unenägudele, mis on kohati vägagi elusad ja isegi meeldivad. Pfft. Must get a life or something. Aga jalg segab.
Muidugi on loll see, kes vabandust ei leia, aga igatahes, see jalg.
Need, kellele ma ütlesin, et mul on võib-olla reuma või midagi taolist, siis täpsustus - ei ole reumat. On reaktiivne artriit. (arstlikus komisjonis ei ole muidugi pooltki nii win ütelda "Teatan alandlikult, et mul on reaktiivne artriit" aga see selleks). Hoolimata sellest, et nüüd ei saa minus elutsev pisike tige reumahaige hapu vanamees esile tõusta ja ümberkaudseid noori karguga peksta, on sellel ilmselt ka häid külgi - näiteks lootus, et ehk läheb ta kunagi üle ja ma saan inimese moodi elama hakata. Ehk. Tüütu on ta ikkagi. Pfui. Ei kavatse ma lasta mingil pisikesel artriidil enda elu rikkuda lasta.

Minu elu rikun ma ise väga edukalt ära.

Erasmusega on hunnik jama. Ma parem ei hakkagi neid mainimagi.

----

Okei, ma käisin nüüd gennis ja tunnen ennast kohe päristäitsa elusana nii et see jutt seal ülal pole ehk päris täpne.
Aga ma rohkem hetkel ikkagi kirjutada ei viitsi, nii et hilisemani.