Hommikused üllatused jätkuvad

Täna hommikul ärkasin mittemillegi kõrval.
Midagi ei olnud. Ei seinu, lage, põrandat, voodit, tekki, patja ega midagi.
Maju ka ei olnud. Taevas siiski oli. Maa ka.
Mõnes kohas õõtsusid puud ja natuke rohtu oli ka maas, ehkki enamikus kohas oli maa must nagu peale kündi. Asfalti oli ka vähevõitu.
Tegelikult mulle vaippommitamised siiski ei meeldi.

Hommikused üllatused

Ärkasin täna hommikul iseenda kõrval.
Vaatasin endale tükk aega põrnitsedes otsa ja imestasin, et kuidas siis nõnnaviisi. Et kuidas ma saan olla korraga kahes kohas.
Siis lõi mulle pähe, et minu kõrval on peegel.
Muigasin ja tõusin üles ja vaatasin kuidas ma magan. Kuna pidin füüsikaolümpiaadile minema ja kiire oli, ma ennast üles ajada ei tahtnud. Las magan. Mul on und vaja, eriti varajase tõusmise tõttu. Ma nägin magades väga hea välja. Kahju oleks olnud end üles ajada.
Hiljem tuli välja, et see oli siiski vana madrats.

Stseen TÜ raamatupoest

Trepist tuleb alla keskealine naine. Tal on kõhu vastu lapiti surutud raamatukuhi.(no umbes paarkümmend raamatut) Ta komistab ja kukub selili, raamatud lendavad laiali. Ta tõstab oma käed ja raamatud tulevad tagasi tema kõhule ja ta tõuseb püsti, hoides raamatuid nagu ennegi, ainult, et hoiab kinni vähematest raamatutest - mõned peaksid alla kukkuma, aga ei kuku.
Ta kõnnib kassa juurde.
Müüja küsib: "Kas maksate kaardiga või sulas?"
Naine vastab: "Ma maksan mõttega."
"Aga muidugi," vastab müüja.
Naine kõnnib, raamatud vastu kõhtu surutud poe uksest välja.
Kohe, kui ta on trepist alla jõudnud, kukub ta kokku, jättes endast järele maha vedelema vaid nõukogudeaegse koleda rohelise mantli ja raamatukuhja.
Sealt ma need raamatud leidsingi.

2005

Niisiis, kõik bloogid räägivad sellest, mis nendega aasta jooksul juhtunud on. Üleüldise dramaatika huvides aasta viimasel päeval, aga dramaatika ei ole nii oluline
Ehk, mis muga juhtunud on:

Hakkasin käima larpidel ja tegin nendega lõpu. Sääl sain tutvusi ja sõpru. Viis larpi sai kokku kirja, enne kui otsustasin, et kõik.

Suur hulk larpareid/drägunirahvast astus Treffi.

Sain tuttavaks ja nägin päriselus ära suure hulga EFFlasi(kokkutulekud). Sain sõpru, nagu Iti, Curu, Raul, Goblin, Inwe jne. Inwest olen ma muidu kahjuks täiesti võõrandunud. Me pole juba enam-vähem kuid üksteisega rääkinud (peale mõne üksiku fraasi). Sõprade kaotamine on kuidagi väga-väga masendav.

Vanaisa suri ära.

Sain mataolümpiaadidel üsnagi kõrgeid ja keskmisi, kuid rahvusvahelisele või kasvõi viiekoolivõistlusele ei pääsenud.

Viimane periood olid pea kõik hinded neljad. Allakäik. Hõbemedalii saamine muutub järjest kahtlasemaks.

Hakkasin drägunit mängima. Sellega pole veel midagi metsa läinud. Veel. Ootame Murphy seaduste mõju.

Kuidagi väga pessimistlik post sai. Sest tegelikult oli ju ka palju ilusat. Kindlasti oli. Pidi olema.

Aga meelde ei tule...