18

...verd annetada, alkoholi osta ja tarbida, valida, tubakatooteid osta ja tarbida, pääseda sisse teatud asutustesse, armeesse kutsutud saada, päris autojuhilube teha...
Ma usun, et see nimekiri pole vist veel päris täielik. Seadust ma nii hästi ei tunne. Aga igastahes, põhiuudis on see, et ma sain eila täisealiseks. 18.
(Kui te enam ei mäleta, kes mina isiklikult olen, siis ma olen see tüüp, kes siia neid Guiheni-lugusid kirjutab. Jaa, mul on tegelikult eraelu ka, ehkki ma sellest blogisse kirjutada eriti enam ei viitsi. Aga sünnipäeva puhul teeme erandi.)
Eelnev nädal oli väga tegus. Lugegem kasvõi ette, mis igas päevas niivõrd erilist oli:
E: Kooriproov. Nägime uusi laulvaid rebaseid. Või olime me neid juba varem näinud? Ah, vanadusnõtrus tungib peale.
T: Kooli põld. Oli esiteks jalutuskäik Jänede matkarajal ja siis ujumiskäik Auras. Väga kosutav.
K: Kah kooriproov. Sääl oli ka rebaseid. Aga meelde nad mulle eriti ei jäänud. (äkki on see mingi abituuriumi viga? Et abituuriumis ei viitsi enam algklassist (kümnendast) enesele uusi sõpru-tuttavaid otsida. Et liiga väikesed ja pealegi on 12. klass üks kiirustamise aeg?)
N: Käisime Idriliga maal, sünnopüevalarbi mängukohta vaatama. Mälu vedas alt ja kogemata sattusime õhtul mingisse eriti julma rägastikku. Aga üldjuhul saime kõik korda ja mänguala üle vaadatud.
R: Elesgali seminar. Curu ütles, et me pikalt teeksime. Goblin tegigi. Nelikümmend minutit. Inimeses vist juba koolesid vaikselt tagapinkides. Minu ettekande ajaks (Haldjate Renessanss) olid vist kõik juba ära koolenud, nii et ma üritasin kiirustada, et asjaga ühele poole saaks. Diktsioon oli nagu ta oli. Muuseas, ma olin täiesti tahtmatult tekitanud sellise tegelase nagu Xaleander (anagramm Alexanderist, mis on Curu pärisnimi). Mina sain sellest aru alles siis, kui mulle öeldi.
Siis vaatasime veel Rocky Horror Picture Show algust. Nägin Eddie ära (mulle tahetakse Eddie rolli antud filmi teemalisel larbil pähe määrida). Seda ma ei kommenteeri.
Läksime peale seda Uru avamispidustustele.
Seal oli palju toredat rahvast, näiteks kasvõi miski grupp, kes nurgas rahvalaule mõuras. Läksin nende juurde, mõurasin kaasa, kuigi neid laule suuremas jaos ei teadnud (eeslaulja ja koori süsteem on ses mõttes väga hea) Vahepeal jätsin mõuramise katki ja läksin ja kommunikeerusin inimestega. Vaatasin aeg-ajalt kella kah, et kunas kesköö tuleb ja ma kaheksateist saan. Mainisin seda infot teistelegi.
Vahepeal sõime-jõime, rääkisime muu rahvaga, vaatasime, kuidas Curu ja Gops tantsisid "I lost my heart to a starship trooper"-i muusika järgi. See oli natuke häiritud, aga näis väga lõbus.
Ja siis sain ma kaheksateist. Enne keskööd lugesin aega ka - et heitsin pilke mobiilile ja mainisin, et poolteist tundi veel, tund aega veel, nelikümmend minutit veel, pool tundi veel, veerand tundi veel, kümme minutit veel, kaheksa minutit veel, viis minutit veel, kolm, kaks, üks minut veel.... ja kaheksateist.
L: Seejärel langes mulle kaela tõeline õnnitluse, kallistuste ja käesurumiste laviin. Tegelikult ülitore ja hea ja mõnus, kui nii tehakse. :)
Koju läksin ma umbes tunni aja pärast.
Muuseas, meile oli koju külla tulnud päris kena punt sugulasi, kaasas ka väike laps, nii pooleteiseaastane. Hommikul ärkasin ma üles tema diskussiooni üle mingil teemal, mida ma eriti tähele panna ei jõudnud, aga siis tuldi juba tuppa ka ja sooviti õnne ja anti kinke ja muud toredat.
Maale läksime ka. Seal õnnitlesid ema ja vanaema ja andsid kinke.
Maal toimus kusjuures mingi larp. Piiksularp, tõenäoliselt.
Ui, ma oleks tahtnud neile Snuffi moodi ütelda, et lähiajal, nii 7. oktoobril, toimub siinkandis midagi kummalist. Inimesed proovivad teha mingeid kahtlasi nõidusi ja puha. Hoidke sel ajal siitkandist eemale, siis peaksite te talve kenasti üle elama.

Ja Üksildane Oktoobriöö on lähemal...

Suured pesakonnad VII: Trumm

Kaks treppi alla, koridorist minna vasakule kuni neljanda ukseni, mis pisut kulunud on, uuesti alla, paremale, mitte mõtelda lõhnale, mitte mõtelda rõskusele, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda äraeksimisele, kindlasti mitte mõtelda sellele, et kui ta ei leia seda trummi, seda kuradi Eltresside trummi, lüüakse Julianil pea maha ja see on tema süü, tema enese süü, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda sellele, ega keegi teda ei jälgi ja et kui jälgib, siis lüüakse ka temal pea maha, sest ta teab nüüd Seda saladust, mida ta õigupoolest teada ei tohiks...

Stopp!
Guihen seisatas ja vaatas ringi. Kõik oli vaikne, kuid isegi laternavalguses on lossipõhi küllaltki pime ja nurgataguseid pole näha. Nurgataguseid aga oli. Guihen ei kujutanud ette, miks peab lossipõhi, kus niikuinii keegi ei ela, ja ilmselt pole ka kunagi elanud, niivõrd sügav ja segase põhiplaaniga olema. Siinviibimine tegi närviliseks.

Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas pingsalt. Ei mingit heli. Siis kompis ta ähmaselt selle riismega vaimusidemest, mis singlitele vahest nagu mõnituseks antud oli aga ka sellega ei tundnud ta midagi.

Talle näis, et keegi jälgib teda. Mitte selja tagant, aga kusagilt ukseavast, või jälitades, või üleüldse kuidagi kaudselt, võib-olla miski võlukunstiga.

Raisk! Ta on lõksus!

See on raudselt mingi Juliani ja Henry lõks. Teadsid, et tema, Guihen läheb õnge ja läheb seda kuradi trummi vahtima ja isegi proovima seda kasutada, ja nüüd tema lähebki nagu viimane loll ja jääb vahele Tucreanidele või oma isale ja kompaniile või Kahekümne Ühele või üleüldse kuratteabkellele, just nii nagu vennaksed tahtsid, tahtsid mitte üksi surra, tõmmata tema, Guihen hauda kaasa, et oleks lõbus ja kuradi kuradi kuradi kurat...

Guihen pidas mõttelõnga kinni, tõmbas hinge, raputas pead ja üritas maha rahuneda.

Nii ei tohi mõtelda. See kõik on... paranoia. Sellel pole mingit põhja all. Keegi ei jälgi teda. Kõik on korras.

Aga sellegipoolest tundis ta end närvilisena.

Ta tuletas edasisi juhtnööre meelde ja kõndis edasi, niipaljukest, kui ta neid mäletas.

Kui ta kohale jõudis, polnud seal muidugi midagi. Lihtsalt üks järjekordne ruum, pisut tolmunud tuba, Eltresside maagilisest trummist üsnagi tühi.

Tolmust rääkides...

Guihen langetas laternat. Põrandal olid jäljed. Ilmselt mitte mõne minuti vanused, aga üldiselt jäljed aastaid ka ei kesta – tõenäoliselt oli keegi siin hiljuti olnud – teadnud, et Julian ja Henry teavad trummi asukohta ja siis selle ära viinud. Loogika. Puhas loogika. Tema ise teeks ilmselt samamoodi.

Aga ainult et ilmselt ei kõnniks tema ringiratast. Jäljed siin põrandal käisid. Sissetulevaid ega väljuvaid jälgi polnud.

(Hrm.)

Guihen oleks nagu midagi kuulnud. Ta tõstis laterna ja pea, et selle allikat näha või kuulda.

Siis uuesti.

(Hrmm.)

Seekord oli Guihen heli olemasolus kindel. Meenutas pisut trummilööki. Tõenäoliselt oligi. Eltresside trumm. Kasutatakse tema vastu.

(Hrmmm!)

Uuesti. Guihen juba tundis endal trummilöökide uinutavat raskust, aga midagi oli temas siiski veel selget.

Löögid muutusid kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm!)

Siis veel kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!)

Guihen istus maha. (Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!) Pea oli raske. (Hrmmmm! Hrmmm! Hrmmmm! ) Uinak oleks väga teretulnud. (Hrmmmm! Hrmmmm!)

Trumm aeglustus, aga tema heli oli sügavam. (Hrmmmmmm!)

Midagi oli nendes jälgedes veel kummalist. (Hrmmmmmmmmm!)

Näis, nagu poleks need inimese jäljed, neis oli midagi väga valesti. (Hrmmmmmmmmmmm!!)

Guiheni pea hakkas juba rinnale vajuma, aga siis ta nägi.
Jäljed olid sümmeetrilised, nad polnud ei vasakud ega paremad.

(Hrmmmmmmmmmmmmmmmmm!!!)

Ja neid oli ringis paaritu arv.

Kakskümmend üks, kui täpne olla.

(HrmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmMMMMMMMMMMMMM...

Ja Guihen jäi magama.

Tema unenäod olid kiired, vägivaldsed ja kummalised, täis segaste värvide ebakõla, ja sedavõrd, kuidas aeg möödus, kiirenes nende hägu, kuigi nende rütm jäi ikka truuks tema südamelöökidele.

Ärgates ei mäletanud ta neist enam midagi.

Ta lebas väljas, lossi kõrval.
Hommik oli jahe, kuid karge ja puhas. Kusagilt kaugelt, metsade kohalt kostus rabapistriku kile hääl.

Guihen tõusis püsti. Õhk oli väga selge.

Ja siis kires kukk.

Käes oli koidik.

Juliani ja Henryd viidi hukkamisele.

Suured pesakonnad VI: "Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu..."

Nagu näha, on nüüd järjejutul pealkiri. "Suured pesakonnad" Ma tean, et ma oleks võinud panna midagi fantaasiaküllasemat, aga praegu jääb nii, sest see on siiski minu arust parem kui Järjejutt n.
Ja tänu Martini mõjudele tagasi singli vaatepunkti:

GUIHEN

Guihen oli vait. See polnud mõttepaus. Pea oli mõteteist tühi ja tegelikult polnud ka eriti midagi tarka öelda.

Sellegipoolest: „Ma ei usu teid.“

„Mis mõtet oleks meil valetada?“ päris Juliani nägu teiselpool trelle. „Meil ei ole enam midagi kaotada ega võita. Meid hukatakse homme ja see ongi kõik.“

„Teil on võita minu surm.“

„Surmast pole surnuile palju kasu.“ vastas Julian. Tema hääl oli nüüd küllaltki argine, tuim ja väsinud. „Kättemaksul pole seda õiget mekki juures, kui sa kahtled sügavalt oma vihamehe süüs.“

Guihen kogus mõtteid. Tegelikult võisid Tucreanid võlurid olla küll, ta polnud lihtsalt varem neid võluritena kujutlenud. Aga nad polnud tõesti päris kohalikud – sündinud naaberhertsogkonnas, kus küll Cotraitide jahipidamistehnikaid tunti ja ka kasutati, aga mis oli ikkagi võõras ja kauge ja peale selle veel ka mere ääres ja tihedamalt asustatud.

Cotrait’de manu olid vennad tulnud kaheksa aastat tagasi. Kuna tuli välja, et võõramaa päritolust olid nad lausa suurepärased kütid, võtsid Guiheni vanaisa ja vanaonu nad algul tavaküttidena ja hiljem jahiõpetajatena tööle, kuna lapselapsed hakkasid jõudma ikka, kus neid jahioskustesse pühendama hakata tuli.

Võõralt maalt õpetajate hankimine tekitas mitmeiski Cotrait’de kaaskondlastes ja vasallides protesti – ennekõike oli vastu lossitark ja -õpetaja Tercero, kes samas ka ise väljamaalane oli. Ta ei seletanud oma vastalisust muuga, kui väitega, et Tucreanid talle lihtsalt isiklikul tasandil ei meeldinud, kuid ometi oli tema ebasõbralikkus kaksikute vastu selgelt näha. Loomulikult leidus ka tegelasi, kes oma ebasümpaatiat rohkem põhjendasid – näiteks Cotrait’de vasallid Flambian’d, kes uskusid, et sellist Cotrait’de jahikunsti, mille poolest hertsogkond kuulus on, ei saa võõramaalane lihtsalt saavutada. Pealegi ajab see esivanemate vaimud vihale ja Tucreanid ei õpetanud jahikunsti mitte ainult hertsogite lastele ja lastelastele, vaid ka mitmetele vasallipoegadele ja –tütardele, kes Cotrait’de juures mõne aasta kasulastena veetsid.
Vasallide ja teiste õpetajate vastuseisust ja vaenulikkusest hoolimata olid nad oma ametikohale jäänud ja seda juba aastaid pidanud. Aja jooksul paranesid nende sidemed rahvaga, kes neisse algul umbusuga suhtunud oli ja elu loksus tasakesi paika.

Guihen mäletas päeva, kui ta esmakordselt Tucreane näinud oli. Ta oli olnud kümneaastane ja pikast uisutamisretkest väsinud. Kodu poole jalutades oli ta märganud kahte täiesti sarnast meest, kes kõndisid temaga sama teed mööda. Ta oli püüdnud neile mitte silma jääda ja end pisut puude ja muu säärase taha peita, ent uudishimu tõttu ei tahtnud ta ka nendest väga kaugele jääda – identsed kaksikud oli juhtum, mida Guihen varem vaid korra näinud oli ja needki olid kolmeaastastena surnud.

Üks meestest oli teda sellegipoolest märganud.

Ta seisatas, pööras ringi ja osutas näpuga Guiheni poole: „Sina seal! Kus su vennad-õed on?“

„Kodus, hällides,“ vastas Guihen. Ta tuli mehe käeviipe peale peidust välja ja kõndis kaksikute juurde.

Üks neist laskus ühele põlvele ja vaatas talle uurivalt otsa.
“Sina oledki see kõrget sugu singel, jah?“ küsis ta.

„Jah,“ vastanud Guihen.

„Me läheme sinu vanaisa juurde,“ vastas püstiseisev vend. „Ma usun, et meil on ühine teekond.“

Võõrad mehed tundusid talle pisut võõrastavate ja hirmutavatena, aga kuna tee oli neil tõepoolest ühine, näis narr sammukiirust nii aeglaseks või kiireks teha, et ta kõndides meestest maha jääks või ette jõuaks.

Metsatee polnud kuigi pikk, aga selle läbimise jooksul olid Tucreanilt temalt juba mitmeid asju pärinud ja teada saanud – näiteks seda, et kuigi Guiheni ema polnud pärit Scarborough hertsogkonnast, mille hertsogid ja ka vähem rahvas olid tuntud selle üle, et peaaegu kõik neist olid singlid ja et Guiheni ema suguvõsas oli viimane singel üksteist põlve tagasi esinenud, kuid sellegipoolest oli sünnitus talle surmavaks osutunud ja palju muud, aga tegelikult Guihen sellest tuulisest talveõhtust palju ei mäletanudki.

Aga ta mäletas ühe venna uurivat pilku, mis tema näo kõiki detaili (vahest rohkemgi?) registreeris. See oli tõesti olnud piisavalt kummaline, et nõia silmina näida – vendade pilgud olid sügavad – muidugi, sellises situatsioonis võiks mälus kestahes võlurina näida.

Guihen raputas end mälestusest välja.

„Ütleme, et nad on võlurid,“ ütles ta, „Mis siis?“

„Võta seda infot kui... surija teenet.“ vastas Julian. „Mulle meeldib mõte, et sa mulle võlgu jääd, singel.“

Guihen ei saanud aru. Ta tajus lausa füüsiliselt, kuidas tema mõtted soikusid ja märgini ei jõudnud ja ilmselget ei taibanud. Ta kahtlustas, et oma osa oli selles ka tänases nägemuses, mis vestluses kaksikutega oli küll tagaplaanile nihkunud, ent ootas aeglaselt, kuid kindlalt oma järjekorda.

„Ma ei saa aru, mida see tähendab,“ pomises Guihen pead raputades. „Andesta.“

Julian sai tema sõnast nähtavasti teisiti aru, sest ta vaatas talle otsa ja ütles: „Ma ei tea, miks ma seda teen, aga sul on meie andestus, sest, noh, ma usun pigem Tucreanide võluriksolemist kui sinu pettust. Ma ei oska seda seletada. Võib-olla oled ka sina võlur.“
“Pudel jäi Tucreani peale pidama,“ pomises Guihen endamisi, taibates, „Mitte sinu peale, aga Tucrean seisis sinu selja taga.“
Ta raputas uuesti pead, üritades sellest kõigest sotti saada. Siis ta tajus.

„Andke mulle andeks,“ sosistas ta.

„Liiga hilja. Julian juba andis sulle meie mõlema nimel andeks,“ ütles Henry konginurgast.

„Aga võib-olla saaksid sa midagi teha.“ jätkas ta pisut mõtliku alatooniga, „Sest vaata, me võime sulle rääkida, kus on trumm. Võib-olla sa saaksid selle ära tuua ja äkki me saaksime selle abil põgeneda?“
“Sellises seisukorras? Nii uimasena? Ma kukun läbi. Ma jään vahele. Mind ei säästeta.“ oleks Guihen tahtnud küsida, aga ei suutnud omaenda hirmu ja hämarat olekut väljendada.

„Kuule, äkki oleks parem, kui ma tuleksin teile Talvejõele järgi ja päästaks teid vabaks? See peaks ju sama hea olema, kas pole? Sest vaimud jäävad teil mõlemal ju alles, eks?“
“Ma ei ole praegu selles niiväga kindel,“ ütles Julian ja irvitas siis mõrult „Ja pealegi meeldib mulle mu keha.“

Guihen ohkas jälle. Ta tundis end väsinuna, nagu poleks ta kaks ööd järjest maganud, aga ta oli kaksikutele ju ometi võlgu ja mis on väsimus inimese elu kõrval?
Või oot? Ega see olnud mingi kaksikute viimane kaval plaan Guihen endaga hauda kaasa tõmmata või ise välja pääseda ja Guihenile ära teha?
See oli risk ja Guihen tajus seda, aga tegelikult ta enam eriti ei uskunud, et kaksikud midagi sellist teha tahaksid. Saagu mis saab, aga ta ei jõudnud enam kahtlustada.

„Hea küll,“ vastas ta. „Kus see trumm täpsemalt on?“

Ja vennad juhatasid talle teed.

Järjejutt V: And now for something completely different

JULIAN

Cotraitide loss asub keset metsa. Tema juurest väljuvad metsa mõned üksikud teed ja rajad, aga kaubandus ja side välismaailmaga toimub eelkõike jõgesid mööda. Kõikidel Cotraitide jõgedel ujuvad praegu, hilissuvel, rohked kaubaparved ja pargased.

Kõikidel peale ühe.

Talvejõgi on nimelt aasta ringi jääs. Pole vahet, kas tegu on kesksuve või südatalvega, Talvejõe jää ei sulanud ja püsis ühtlaselt siledana. Jää liikus aeglaselt põhja suunas. Tema lätted olid peidetud ilmselt kuhugi Cotraiti metsade sügavusse. Ta suubus ilmselt põhjamerre, mis ei olnudki enam meri, vaid juba ääretu jääväli. Keegi ei teadnud täpselt. Keegi ei julgenud vaatama minna.

Oktoobri lõpus või novembri alguses tuli mingil pimedal ja märjal ööl (ta tuli alati öösel) mööda seda jõge maale mustades ja punastes riietes kõhna näoga väsinud mees. Räägiti, et ta alati tappis ta oma saabumise ööl kellegi. Selsamal ööl hakkas taevast langema tihedat valget lund ja Talv – sest muud nime sel mehel ei olnud – liikus maad mööda edasi lõuna poole.

Sellelesama jõe külge kavatseti Henry köite ja teradega kinnitada. Julian teadis, mis venda ees ootab. Ta teadis, et see on praktiliselt surmaotsus, aga lihtsalt aeglasem. Tema enda lõpp on halastavam ja lihtsam, kuid samas, räägiti, et ta elab oma vennas edasi – kas ta jagab siis ka Henry külma, nälga, janu, igavust ja hullumeelsust, millega see paratamatult lõppema peab? Ei. Parem mitte. Julian mõtles, kas pole võimalust ennast ja ka Henry’d sellisest lõpust päästa.

Henry kuulis seda.

Enesetapumõte kaikus selle vaikuse sees, aga ei suutnud end valjusti väljamõeldavaks muuta. Enesetapjad olid neetud. Nende vaimud ei saa kunagi esivanemate vaimudega koos pidutseda, mööda maad ja merd ringi tormata ja uudistada või järeltulijate elusid mõjutada.
Mitte et neil järeltulijaid oleks olnud. Nüüd on nad sugupuu lõppev haru, just nagu oleks nad väikelastena surnud.

Ja kõik selle kuradi singli pärast.

Julianil oli raskusi, et mitte siinsamas kongis selle mõtte peale endast välja minna. Täies nooruses surra, täiesti mõttetut ja asjatut, kuulsusetut surma, mingi kuradi värdja eiteamillest põhjustatud... kuidas seda nüüd öelda, sellise alatuse jaoks ei jätku sõnugi.... Jah, täpselt, alatuse. Alatuse lihtsalt täiesti kummalisest ajest haaratuna neid süüdistama hakata. Võib-olla oli ta omaenese nõrkusest, võimetusest jahis ja kõiges muus, omaenese üksiklusest nii tüdinenud, et tahtis seda teistele välja valada.

Aga no kurat...

Julian surus otsaesise vastu seina ja kostitas seina mõõdetud, vihaste rusikahoopidega. Lõi, kuni sõrmenukid olid verised, aga homme lüüakse tal niikuinii pea maha, nii et sellest kehast pole tal niikuinii mingit tolku. Aga põhiliselt peksis ta seina, et oma vihast üle saada ja pisut mõtelda.

Niisama mõtelda. Asjade põhjuste ja omaenese elu üle.

Julian istus maha. Henry istus kongi teises nurgas. Nende vahel ei olnud enam mõtteid. Nad olid juba tema homse surma tõttu sügavamalt kui mõtted põimitud. Homme, kui ta tapalavale läheb, on tema praeguses kehas vähe teda ennast alles. Ta on siis oma venna hinge sulandunud.

Aga praegu oli ta veel tema ise. See oli tema viimne aeg iseendale.

Mõtteid ei tulnud, või kui tulid, siis raskelt ja neid oli vähe ja neil oli vähe tähendust – lihtsalt mingid suvalised mälestuskillud. Abitu tunne oli. Kuidagi väga alandav ja abitu oli teada, et homme sa sured. Ilmselt oleks see võinud teda innustada kangelastegudeks, sest kaotada polnud enam midagi, aga mis kangelastegusid saab teha kongis? Mis kangelastegusid saab teha tapalaval? Tema käed on seotud.

Käed küll, aga keel mitte. Võib-olla saab ta rahvale või valvurile või kellelegi rääkida sellest, mida ta oli kolm päeva tagasi näinud. Näinud siis, kui olid lossi sügavustes õhtul kogemata ära eksinud, valest uksest ära pööranud ja eksinud kuhugile keldrisse.

Ta poleks tohtinud seda näha. Ilmselt oli see olnud poliitiline saladus. Julian ei uskunud, et keldrisse oleks saanud peita midagi ilma hertsogite teadmata.

Ja peale selle, tal oli tunne, et peale ehmunud ringipööramist ja põgenemist oli keegi teda näinud. Mingid tuttavad silmad. Silmad, mis teadsid.

Ja Julian mõistis.

Teda ja ta venda poldud surma mõistetud üleüldse selle mõrvakatse, millest singel rääkis, pärast. See oli olnud lihtsalt üks kattevari. Singel oli ilmselt lihtsalt samuti mingi nupp selles poliitilises mängus; mõte neid süüdistada ei pärinenud tema pisikesest peaajust, keegi oli selle sinna pannud. See ei muutnud Guihenit tema jaoks muidugi meeldivamaks inimeseks. Orjalikul kombel perssepugemine ja alusetute süüdistuste esitamine mingi kõrgema positsiooni nimel oli Julianile vastik.

Neid tapetakse, et nad ei lobiseks välja seda, mida ta näinud oli. Eelmise suure kodusõja ajal varastatud nõiatrummi, Eltresside regaalia ja vapimärgi leidmine Cotrait’de lossist teeks kõigile selgeks, et Cotrait’id polnud valitseva kuningasuguvõsaga sugugi mitte väga ärevas ja konfliktiderohkes riius, vaid nende salajased ustavad toetajad ja kui selline saladus nende kaudu lekiks, siis oleks see väga raske löök. Julian ei tohiks nende säärast tapmist pahaks panna – tegu oli vaid otsusega suguvõsa nimel.

Julian pani seda väga pahaks. Nad poleks sellest kõrtsis lobisenud ega seda purjuspäi hooradele välja rääkinud nagu mõni matsisoost lollpea. Nad olid Cotrait’d, iidse suguvõsa liikmed. Nad olid kõrget päritolu ja uhket verd ja kui vaja, vaikivad nad oma perekonna heaks hauani. Muidugi, säärane alandus kõigutas tema usku oma perekonda ja loo väljarääkimisega mingile vangivalvurile või rahvahulgale hukkamisplatsil teeks ta asjalood perekonnaga tasa, aga nii madalale Julian ja Henry de Cotrait’d ei lasku.

Siiski, midagi võiks ju selle teadmisega teha. Hind, mis selle eest maksti, on ju vägagi kõrge.
Kuidas oleks, kui seda kõike singlile edasi rääkida ja nii, et vürstid näeksid? Siis tuleks ka singel samamoodi hukata, et saladus välja ei lekiks. Julianile mõte meeldis. Selles oli omaette õiglus. Kõik need singli nõksud mingi positsiooni nimel saavad nüüd mõttetuks, kui ka tema pea õlult langeb. Tõsi, singel käis märgatavalt vähem lähedases linnas ja seal asuvates kõrtsides kui nemad, aga olematu süü on neil sama. Nad peavad siis lihtsalt kuidagi singli süüdi lavastama, võib-olla mingi teise karjääriredelil ronijaga, võib-olla ise – no eks neil fantaasiat jätku.

Hetkeline mõttevahetus vennaga ja too oli nõus. Henry kahtles küll pisut – kas selline autu tüüp nagu Guihen suguvõsa saladust üleüldse pidada oskab – kuid Julian rahustas teda mõttega, et enne tapetakse singel maha.

Nüüd jäi ainult küsimus, kuidas seda singlile rääkida.

Pärast pisukest mõttepausi kolistas Julian ust ja hüüdis valvurit.

„Mes sa tahad?“ päris too. Ilmselt mitte päris aadliverd tüüp, aga ega Julianil sõnumiviijaks aadlikku vaja polegi.

„Tead, meil on säärane mure,“ seletas Julian nukralt valvurile, „Meil on väga kahju Guihenist“ - ja seletas valvuri mõistmatut nägu nähes - „tead küll, tollest singlist,“ ja jätkas, „ning me tahaksime temalt andestust paluda oma hirmsate tegude eest. Nüüd, kui surm ja pagendus suu juures on, mõtlesime oma elu üle järgi ja tahaksime oma vaenlastega rahu teha. Nii et, palun kutsu ta siia.“

Valvur vaatas teda alul pisut kummaliselt, aga kehitas siis õlgu ja läks pisut eemale oma vennaga mõtlema, et too singli alla kutsuda võiks.

Möödus vaikne pooltund ja siis kostusid koridorist singli lohisevad sammud.

„Nii,“ urises ta võreluugist läbi vaadates, „et vennakesed tahavad siis andeks paluda. Heakene küll. Kuulame siis.“

„Kas me võiksime selle vestluse privaatselt teha? “ küsis Julian valvurilt, kes Guiheniga kaasa oli sammunud, lootuses mingit huvitavat kuulata.

Guihen mõõtis pilguga trelle ja sõnas: „Tead, kui sa seda mõtlesid teha, siis su käed ei mahu esiteks trellidest läbi, teiseks hoian ma väikest distantsi ja kolmandaks pole mind sugugi nii lihtne ära kägistada kui paistab.“

Kägistamismõte polnud Julianile veel pähe tulnud, kuigi see tundus nüüd, kui singel selle välja öelnud oli, eriti ahvatlevana. Aga singlil oli õigus. Praegu tal teda kägistada ei õnnestuks. Tema tõeline plaan peaks tõhusam olema.

„Ma ei kutsunud sind sellepärast siia, et sind ära kägistada, lollpea,“ ärritus ta. „Saada valvur minema! Kohe!“

Hooletu viipega saatis Guihen valvuri järgmisesse koridori.

„Nii,“ pomises singel seejärel, „Mida tarka teil rääkida on? Ehk tahate te seletada, miks te mind tappa proovisite? Ma aiman siin mingisugust poliitilist mängu, aga huvitav oleks teada, keda ma segan.“

„Ära mängi lolli,“ kostis Henry. „Me teame väga hästi, kes siin võimuredelil ronija on.“

Guihen kortsutas kulmu. „Tegelikult, kui teid välja jätta, siis ei,“ lausus too pisut hämmastunult, „ja ma ei usu, et te iseenda kohta seda räägiks.“

„Kas sa tahad meid meelega sind kägistama provotseerida?“ küsis Julian vihaselt, „Raisk, kõigepealt lavastab süüdi ja siis tuleb veel süütukese nägu tegema ja mõnitama ka. Kas sa jumalaid ja esivanemate vaime ei karda?“

Nüüd jäi singel päris tükiks ajaks lolli näoga vahtima.

„Ma andestan teile,“ pomises ta siis, „sest teid hukatakse homme niikuinii. Aga ma ei saa aru, miks te nii jõngalt oma süüd tunnistamast keeldute? Te ju proovisite mind tappa.“

Sel hetkel tahtis Henry tõesti Guihenit läbi trellvõre kägistama hakata, aga Julian tajus seda ette ja haaras tal käest.

Selsamal hetkel käis vendade vahelt läbi hulk mõtteid.
“Kuule, aga äkki ta räägib tõtt? Äkki kasutati teda kah teadmatult ära?“
“Kuidas?“

„Ma ei tea. Võib-olla mingid metsavaimud? Läkitasid näivuse?“

„Metsavaimud ei sekku üldjuhul poliitikasse ja kui see poliitika järgi ei lõhna, on mu lõhnameel niivõrd kehv, et ma ka enese nina all oleva koera laipa ei tunne,“

„Võlurid?“

„Hmmm. Võimalik. Aga neid on vähe, neetult vähe. Arvad, et meie hertsogkonnas on mõni?“
“Miks mitte? Räägitakse, et Kahekümne Ühel on igas hertsogkonnas esindaja.“

„Ma ei tea. Kahekümne Ühele kogu loo taandamine on kuidagi liiga lihtne. Sama hea, kui metsavaimu näivust oma õnnetustes süüdistada. Paremgi veel, sest neil olevat poliitilisi ambitsioone.“

„Hmmh. Aga kes siis?“
“Ma vist aiman...“

„Tead, Guihen,“ rääkis nüüd Julian, „Usu või ära usu, räägi tõtt või ole lihtsalt hea näitleja, aga meie ei ole sinu tapmiskatses süüdi. Meid lavastati süüdi ja selle seletamiseks kulub mul natuke aega.

„Jah?“ Guiheni näis kahtlevat, aga oli sellegipoolest valmis neid ära kuulama.

„Esiteks, sa tead, misasi on Eltresside trumm?“ Küsimus oli retooriline. Kõik kõrgest soost sündinud ja vähegi haridust saanud inimesed teadsid peast kõigi kahekümne ühe hertsogkonna regaaliaid, võimsaid maagilisi võluesemeid, millest tehti küll nõrgalt töötavaid koopiaid, aga mis olid sellegipoolest ainsad maagilise väega esemed kogu senituntud maailmas. Eltresside trumm oli viiskümmend aastat tagasi kodusõjas röövitud ja sellega oli võimsa hertsogiriigi igasugused troonipretensioonid juba ette luhtumisele määratud – mitte keegi ei tunnistaks kuningat, kellel pole perekonnaregaaliat. Trummi asukoht oli praegu üldsusele teadmata.

„Trumm on peidus meie lossi keldris.“sõnas Julian tasasel, kuid selgel häälel. „Ja kas sina oled väga hea näitleja või on Tucreanid võlurid.“

Järjejutt IV: Otsus

Guihen jälgis üksisilmi pudelit. Näis olevat hea aastakäik, ehkki seda tormikiirusel pöörlevalt pudelilt välja lugeda ei saanud; ta oli pudelit lihtsalt enne keerlemapanekut vaadanud. Tema meelekohtadel kumises, Guihen oleks tahtnud neid pisut hõõruda, ent praeguse olulise protsessi juures ei saanud seda teha – seda võiduks näha kui lugupidamatust kohtuvõimu vastu.
Guihen tõstis korraks pilgu, et oma nõbude ilmeid näha - ja kohkus hoopiski, kui nägi, et pudeli ümber istusid täiesti võõrad kujud.
Esimene neist oli kahe pika patsiga punaste juustega suurt kasvu noor naine. Naise põski katsid tedretähed, aga need pigem kaunistasid kui rikkusid tema väljanägemist. Naise pilk püsis hoolega pudelil, kuid Guihen nägi hetkelist kõrvalpilku enda poole ja talle näis, et selles oli etteheidet.
Teine oli täiesti valge naha ja juustega ga ja punaste silmadega keskealine mees. Tema meelekohal ilutses keeruline ja peen šamaanitrummi kujutav tätoveering. Guihen mõtles korra, kas tegu võib olla mingi võõra häbimärgiga, ent need põletati harilikult rannetele mitte ei tätoveeritud oimukohale ja seega oli tõenäoliselt tegu esindusfiguuriga. Mehe nägu oli rahulik, ent aeg-ajalt näris ta pisut oma huult. Tema pilk ei eksinud kordagi pudelilt.
Kolmas mees oli niivõrd harilik, niivõrd silmatorkamatu, et Guiheni pilk liikus kohe edasi järgmisele.
See oli ühe silmaga – ta kandis silmaklappi – vana naine. Tema juuksed olid lühikesed, ent mitte niivõrd, et seda võiks varga või häbistatud naise soenguks pidada. Tema ei jäginud pudelit. Ta vaatas otse Guihenile silma. Ta oli väga, väga väsinud. Guihen teadis seda. Praeguseks hakkas ta juba peaaegu mäletama, kes need inimesed on ja kuidas need temaga seotud on. Ta hakkas kartma hetke, kui pudel seisma jääb.
Aga pudel keerles veel.
Mingi kauge kolmekordne meeshääl kuulutas midagi ametlikul häälel. Guihen ei kuulnud mida, kuid vaatas üles ja teadis, et need kolm olid kuningad.
Siis jäi pudel seisma. Guihen tundis kohtuotsuse konteläbiraputavat jõnksatust.
Guihen vaatas alla, et näha, kelle peal see oli peatunud.
Pudel ei osutanud konkreetselt küll kellegi peale, aga kõige lähemal oli ta Julianile.
Poiss vahtis jahmunud silmi pudelit ja kõik teised Juliani.
„Oh, kurat küll,“ sosistas ta.
Louise vaatas pudelit ja teadustas siis selge häälega: „Pudel on määranud süüdlaseks Juliani Cotrait’ st, Cotrait hertsogi Francois poja. Kohus läheb nüüd arutama kohtuaja süü ja vastavate karistuste asjus.“
Seda kohus tõepoolest tegi – kohturuumi kõrval oli veel mingi väiksem ruum, kuhu Louise ja Jacques läksid, ühe Tucreani veel miskipärast kaasa võttes.
„Me ei teinud ju seda,“ kähises Julian nõrgal häälel peale kohtu lahkumist. „Guihen, miks sa niiviisi tegid?“
“Julian, paraku on veinivaim otsustanud, et õigus on Guihenil, mitte sinul ja su vennal,“ vastas ruumijäänud Tucrean, kes nüüd Juliani taga seisis. Mina ei saa pead anda sinu süü eest, aga ma nägin jälgi ja veinivaim näib ka teie süüd uskuvat.“
„Sina ei anna jah pead,“ torkas Julian selle peale, „aga mina annan küll. Saad sa aru? Mul lüüakse selle kuradi jama pärast pea maha. Persse küll, ma ütlen. Persse, raisk!“ Ta võttis pea oma käte vahele ja toetas küünarnukid põlvedele, ise samal ajal sosinal vandudes.
„Sina elad vähemalt Henrys edasi,“ sai Guihen nüüd keele suhu tagasi, sest kohtuotsus ja nägemuse kummalisus oli ta päris tükiks ajaks sõnatuks võtnud. Ta otsustas selle üle siis mõelda, kui ta on üksi ja hetkel praegusele kohtuotsusele keskenduda. „Aga mina? Kui singel sureb, siis on kõik, kaputt, krõška, the end, mõistad? Mina ei ela oma kuradi vendades edasi.“
“Ja selles on sul ka vedanud,“ ironiseeris Julian, pea ikka veel käte vahel. Hoolimata olukorra raskusest tõmbus Guiheni huul hetkeks ülespoole kõveraks. Tema kaheteistaastased kuuikutest poolvennad- ja õed olid tõesti üks talumatu nuhtlus.
„Arvad sa, et see on mingi elamisväärne elu, mis Henry’d ja mind ees ootab? Ilmselt ta märgistatakse, saadetakse hertsogkonnast välja ja kuulutatakse lindpriiks. Üks ütlemata sitt elu. Ja kõik sinu pärast, värdjas. Oled nüüd õnnelik?“
Henry istus vaikides oma venna kõrval. Ta oli näost valge ja näis sama väsinuna kui Julian.
Guihenil hakkas sel hetkel nõbudest isegi pisut kahju, aga nemad olid ta äärepealt maha tapnud. Söögu ise oma suppi, mille nad olid täiesti ise kokku keetnud. Ta tõusis püsti.
„Jah, ma olen õnnelik! Õnnelik, et sinusugused hõimtapjad lõpuks oma otsa leiavad. Te olete selle ise ära teeninud ja ärge tehke nägu, et ei ole! See. On. Teie. Enda. Süü!“
Kuid see näis Juliani jaoks juba liig. Kiiresti nagu kättemaks oli ta rätsepistest taas püsti tõusnud, nuga peos ja ainult mingi kummalise aimuse abil suutis Guihen tema käsivarrest kinni haarata, et oma kõri poole suunduvat nuga kinni pidada.
„Kurat, kui mind juba üles puuakse, siis juba mõrva eest, mida ma olen sooritanud,“ lõrises Julian samal ajal nuga Guiheni kõrile lähemale surudes. Aga juba oli juures Tucrean, kes samuti Juliani käsivarrest haaras ja noa peost välja väänas.
„Rahu, ainult rahu,“ pomises ta sealjuures. „Sellel ei ole praegu mingit mõtet.“
Ja siis naasid kõrvaltoast auväärt tiitliomanikud ja teine Tucrean.
„Me oleme oma otsuse langetanud,“ teadustas Jacques. „Julian de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotraiti poeg on määratud süüdi ja surma mõrvakatse eest. Otsus viiakse läbi homme, koidikul, Veitre’ väljakul pea maharaiumise läbi.“
„Peale selle oleme me leidnud,“ jätkas Louise, „et süüdlast aitas tema kuriteos temaga peaaegu võrdsel määral tema vend ja kaassündinu Henry de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotrait poeg. Tema karistuseks saab olema häbimärgistamine ja pagendus. Pagendus viiakse ellu süüdlase Talvejõele kinnitamise ja minemakandmise laskmise läbi. See toimub kohe pärast Julian de Cotrait hukkamist. Kohus on oma otsuse teinud. Istung on lõppenud.“

Järjejutt III: Kohtumõistmine

„Räägi!“

Ja Guihen rääkis.

„Hmmmh,“ ümises, Louise, Guiheni tädi. „Karm süüdistus, ütleksin ma. Ja tõendeid ei ole, jah?“

„Ma kardan, et mitte,“ vastas Guihen. „Aga võib-olla nägid Tucreanid minu nõbude jälgi?“ Lootus oli tegelikult tühine. Tucreanid olid rohkem punakuldile kui nõbude nõrkadele jälgedele keskendunud. Aga mine tea. Äkki nägid.

„Me ootame,“ lausus Guiheni isa vaikselt. „Mis sa arvad, kui palju aega neil tagasijõudmiseks läheb?“

„Umbes pool tundi?“ vastas Guihen, „Ma ei tea, kui kaua neil selle kuldiga aega läheb.“

„Kui ta ellu jääb,“ kostis isa mõtlikult, „on sul verivaenlane. Senimaani, kuni üks teist sureb. Ja võib-olla isegi kauem.“ Ta ei täpsustanud, kas ta mõtles kulti või nõbusid ja Guihen ei julgenud küsida.

Umbes tunni aja pärast saabusid jahilised koju. Näis, et jaht oli õnnestunud. Kamba peale olid nad kuldi kinni püüdnud, tapnud ja tükeldanud ja kandsid selle nüüd lossi.

Neil ei lastud isegi riideid vahetada. Veriste jahiriietega kutsuti nad kõik ametituppa. Louise vaatas sellele pisut kõõrdi. Ilmselt võis see toa sisustust rikkuda, aga praegu oli tähtsamaidki küsimusi. Selle tunni aja sees oli ta mõttes võtnud ühendust Francois’ga, Henry ja Juliani isaga, kes praegu nende vürstkonda pealinnas esindas. Ta tundis, kuidas Francois läbi tema ja Jacquesi silme läbi seda kõike jälgis.

Kõik algas formaalselt.

„Mina, Guihen Seul de Cotrait, vürst Jacquesi poeg, süüdistan teid, Henry ja Juliani Cotrait’st, vürst Francois de Cotraiti poegi, minu tahtlikus tapmiskatses,“ alustas Guihen. Ta oli otsustanud rääkida niivõrd vähe, kui võimalik, ja loota, et nõod kogemata midagi säärast räägivad, mida nad teada ei tohiks, „Ma süüdistan teid mind teadlikult ja ilma mingi abikatseta punakuldi meelevalda jätmises. Auväärt Cotrait vürstid ja vürstinna, ma süüdistan Henryd ja Juliani minu tahtlikus tapmiskatses ja ma soovin enese, perekonna ja vürstkonna kaitseks ning õigluse nimel, et neid selle teo eest karistataks. Kas te võtate mu süüdistuse vastu?“

Tema isa ja tädi laususid nagu ühest suust: „Me võtame su süüdistuse vastu. Henry ja Julian de Cotrait, vürst Francois de Cotraiti pojad, mida on teil enda kaitseks öelda?“ Guihen ei sallinud sääraseid trikke ja üleüldse kõike, mis rõhutas koossündinutele nii loomulikku sidet, aga praegu säilitas külma ja ametliku näo.

Julian köhatas ja alustas: „Ma eitan meie vastu esitatud süüdistusi. Palun luba kõnelda asjust nii, nagu need toimusid.“

„Teil on see luba,“ vastas Jacques.

„Mina ja Henry, minu vend ja koossündinu, olime erinevates metsa osades jahil. Härrased Tucrainid olid meid kõiki eraldi lähetanud. Meie pidime pidama sidet Guihen Seuliga, kuid meie pingutustest hoolimata, side meie ja Seuli vahel katkes. Omavahel suutsime hästi sidet pidada ja tajusime ka vendi Tucreane. Me ei leidnud saaki ja kuna jahiaeg hakkas läbi saama, saime kokku ja naasime Tucreanide juurde. Siis kuulsime Seuli appihüüet ja tormasime tema juurde. Ta istus tammepuu otsas, mille all seisis punakult, mille ta oli ilmselt ebaõnnestunult lummutanud. Me ründasime siga odadega ja loom põgenes seepeale ja pärast väikest pausi me jätkasime jälitamisega. Ma usun, et Seul ei suutnud lihtsalt meieni oma mõtetega jõuda ja esitas selle kaebuse kadedusest, et ta on sündinud üksi ja ei valda mõtete sidumise võimet. Lubage täheldada, et Seul oli kaotanud jahisarve, mis oli meie regaalia ja vapimärgi vähem teisik. See peaks näitama tema suhtumist meie perekonda ja meie kohtuvõimu, mis võib seletada, miks ta säärase asjatu kaebuse on teinud. Ma tänan enda ärakuulamise eest.“

„Kas, sul, Guihen Seul de Cotrait, on selle tunnistuse kohta midagi öelda?“ küsisid kohtumõistjad.

„Jah, on küll,“ vastas Guihen. „Esiteks, Julian ja Henry kuulsid minu abihüüdu ja tulid kohale, ent lahkusid sündmuspaigalt kulti kordagi vigastamata. Nad rääkisid natuke valjusti omavahel, aga kulti nad ei rünnanud, hoolimata sellest, et too korralikult lummutatud oli. Julian isegi kuses minu silme all, aga ei tema ega Henry ei teinud vähimatki katset mind päästa. Suutsin ise sarve ohverdades oma elu päästa puu otsa ronimise läbi."

Isa ja tädi noogutasid ühes taktis. Ilmselt oli selleks hetkeks nende ja pealinnas viibiva Francois' mõistused ajutiselt üheks sulanud.

"Kas kellelgi pealtnägijaist on juhtunu kohta mingeid kommentaare?" küsisid nad unisonis.

Üks vendadest Tucreanidest köhatas rituaalselt.

"Palun luba rääkida," kostis ta kohtu poole pöördudes.

"Luba antud, räägi!"

"Mina, Paul Tucrean, tahan tunnistada seda, et täheldasin enne kuldi ja puu, mille otsas Guihen Seul de Cotrait istus, juurde jõudmist maas kahte paari jalajälgi, mis sealtsamast kohast lahkusid. Jäljed olid värsked ja ma usun, et tegu võis olla Henry ja Juliani jälgedega, kuid ma pole selles kindel."
Kõigi tähelepanu püsis tunnistajal, kuid Guihen nägi silmanurgast Henry ja Juliani hämmeldunud nägusid. Ilmselt polnud nad oodanud, et Tucreanid kiiruga jälgi jõuavad vaadata.

Jacques, Francois ja Louise mõtlesid veidi.

"See ei ole kahjuks piisav tõendus. Me teeme ettepaneku kasutada otsuse langetamiseks pudelit. Kas sina, Guihen Seul de Cotrait, oled nõus?"
"Jah," vastas ta. Tal oli ju ometi õigus. Šansid on tema kasuks. Vaimud ei valeta.
"Kas teie, Julian ja Henry de Cotrait'id, olete nõus?" küsiti nüüd tema nõbudelt.
"Jah." Nõod näisid olevat küll pisut närvis, kuid samas üsnagi enesekindlad.

Vürst Jacques avas kapi ja võttis sealt välja ühe veinipudeli. Pudel oli avamata ja kohalikku päritolu ja veinivaim oli ilmselt ikka veel seal sees.

Guihen, Henry ja Julian istusid maha, moodustades ringi. Vürst asetas ringi keskpunkti veinipudeli ja ütles selge kõlava häälega: "Veinivaim, mõista õigust nende isikute üle, kes siin on rääkinud ja osuta selle peale, kes on selles protsessis süüdlane ehk rääkinud kõige rohkem valet. In vino veritas!" lisas ta loitsu lõppu pealinnakeelse vormeli.
"In vino veritas," pomisesid Guihen, Julian ja Henry üheskoos.
Ja pudel pandi keerlema.

Järjejutt II

Hmmm, järjejutule mõistliku nime leidmisega on praegu veel raskusi, nii et praegu on ta lihtsalt Järjejutt II

Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

„Mõtle!“ liikus iseenda käsk läbi uimase aju. „Ignoreeri oma nõbusid! Ära vihasta! Ära satu raevu! Mõtle!“

Olukord näis sellegipoolest lootusetu. Ta võiks küll taganeda, aga punakult oleks kaasa tulnud. Pikka maad ta niiviisi läbida ei jõuaks. Kodune loss oli väljaspool küsimust. Järsku leida mingi puu, tugev, kindel puu, mille otsa ronida?
Muidugi, iseasi, kui hästi ta uimase peaga ja kahe kinnise käega (sest sarvest lahti lasta ei saanud. See oli raske ja üks käsi pidi otsa suus hoidma, et raip sealt minema ei libiseks, nagu ta vahetevahel nagu kiuste tegema kippus, ja teine kaugemalt toetama.) ronida suudaks, on iseasi. Sellegipoolest piidles Guihen ümbruskonda, et sobivat puud leida.

Seal! Ilus vana jändrik tamm, paari üsna madala tugeva oksaga ja jämeda tüvega, mida isegi punakuldi määratu jõud üles juurida ei suudaks.

Ülesronimisega läheb tõenäoliselt raskeks ja võib-olla ärritab liikumine kulti piisavalt, et ta transist välja tuleks, aga midagi polnud teha. Guihen otsustas riskida. Aeglaselt roomas ta vana tamme poole, tundes kuklas punakuldi õõvastavat hingeõhku, kui see aeglaselt tema kannul sammus, aga siiski õnneks veel transsi jäi. Guihen sosistas mõttes kiire tänupalve esivanemaile ja metsahaldjaile, pööras puu jalamil end ringi ja vaatas seale uuesti näkku. Kult seisis temast umbes kahe jardi kaugusel, aga see vahemaa oli praktiliselt eimidagi, sest tema viha Guiheni ja sarve vastu oli nüüd juba täiesti selgelt näha.

Guihen oli oma arvestustega eksinud. Tamme madalaimad oksad olid umbes Guiheni lõua kõrgusel. Ühe käega ei jõua ta sarve puhudes end iialgi üles tõmmata. Tema huuled või käsi vääratab – ja lõpp tal ongi.

„Mõtle, raisk!“ sundis Guihen veel enne lõppu end, sest ta ei tahtnud kergelt alla anda. Ja ta mõtleski, ehkki kuldi põlevad silmad seda ülesannet lihtsamaks ei teinud.
“Oot! Ta vihkab nüüd mind ja sarve, jah? Aga huvitav, kumba ta rohkem vihkab? Järsku... järsku ta vihkab sarve rohkem? Ja siis, kui ta peaks valima, valiks ta sarve? Siis mina pääseks...“

Guihen teadis, et sama hästi, isegi tõenäolisemalt ründaks kult pigem teda kui sarve – tema on ju inimene, elus asi, parem vihata. Aga lootus see oli.

Guihen keskendus, haaras parema käega tammeoksast, jättes sarve hoidma vaid vasaku käe. Huulik võbises tema hammaste vahel ebameeldivalt.
Ühe ropsuga tõmbas Guihen sarve hambust ja heitis selle kaugele kurakätt.

Metssiga vaatas sarve trajektoori, siis Guihenit, kes oli peapööritusest, ehmatusest ja lootusest kulti mitte ärritada, veel paigale jäänud, ja tormas siis sinna, kuhu sarv oli lennanud.

Kähku tõmbas Guihen end oksale üles ja ronis võbisevi jalu ülespoole. Maailm näis pöörlevat. Punakult purustas taamal metsiku jõuga sarve, aga Guiheni jaoks oli see vaid tagaplaan. Tal jätkus tähelepanu vaid tammeokste- ja lehtede jaoks ja jalgade värisedes ülespoole ronimise tarvis. Hetkeks jäi ta vaatama lehetäid, kelle lepatriinu oli kinni püüdnud.
Punakuldi hoop vastu tammetüve tõi ta transist välja. Tamm oli jändrik, aga värises sellegipoolest pisut. Guiheni käed tõmbusid okste ümber kramplikult kinni. Ta vinnas end üles paremasse istumiskohta, ootas ühe hetke, sest veri kohises ikka veel kõrvus ja vaatepilt kõikus sedavõrd, nagu oleks tal toop märtsiõlut hinge all, ja tõi siis kuuldavale küll pisut kähiseva, kuid siiski võimsa hüüde.

„Appi!“

Punakult puskis tammetüve ja vaatas vahepeal teda oma pisikeste tigedate silmadega.

„Appi!“
Metssiga taipas vast nüüd, et tamme maha rammida ega üles juurida ta ei suuda, aga vihatud inimene ei saa ju ometi igavesti puu otsas istuma. Tamme all on talle aga muud toitu küll. Guihenil pani selline kassilik intelligentsus kõhu seest keerama, aga sellegipoolest oli tema järgmine appihüüd sama võimas kui eelmisedki.

Seejärel, leidnud, et kõvemini ta enam hetkel ei karju ja et kui keegi kuulis, siis kuulis, jäi ta puu otsa end koguma ja abi ootama.

See saabus umbes kümne minuti pärast.

Vennad Tucreanid, Julian ja Henry ja veel paar jahiõpilast sabas sörkimas, hiilisid kohale, igaühel paar varuodagi kaasas. Nad hiilisid ümber metssea parajatele positsioonidele. Sarvepuhumisega ei julgenud nad riskida. Loom, kes oli juba kord ebaõnnestunult lummatud, võis järgnevatele katsetele immuunne olla ja pealegi oli ta praegu niivõrd puu otsas istuvale Guihenile keskendunud, et teisi kütte peaaegu ei märganudki.

Ühe Tucreani (Guihen ei suutnud neil kunagi vahet teha) märguande peale tungisid mehed peale. See taktika polnud samuti ohutu, aga odad olid tugevad ja karastatud ja esivanemate altarilt õnnistuse saanud ja ühisrünnak tegi metssea jaoks tagasirünnaku raskeks. Vihase röhkimisega, veritsevate külgedega ja kõigest ühe silmaga põgenes punakult väljakult.

Guihen ronis aeglaselt puu otsast alla. Alles maa peal kokku varisedes tundis ta, kui nõrgaks ta jalad olid muutunud.

„Poiss, see metssiga tuleb kätte saada ja maha tappa, muidu ei saa sa siinkandis enam kunagi metsa minna,“ seletas üks Tucreanidest, „Me peame teda kohe jälitama hakkama. Leiad sa ise kodutee?“

„Jah, ma arvan küll,“ arvas Guihen. „Muuseas, ma tahaksin esitada ühe kaebuse...“

„Mitte praegu ja mitte mulle. Selleks on liiga kiire. Aga räägi seda oma isale, jah?“ vastas teine Tucrean. „Aga igastahes, mehed, läki!“

Jooksusammul kadus rühm väljakult.Guihen vaatas pisut ringi, nägi oma sarve purustatud jäänuseid, mähkis need oma särgipõue sisse ja hakkas aeglaselt kodu poole kõndima.

Järjejutt I: Jaht

Niisiis, igavusest ja muust säärasest mõtlesin, et võiks hakata suleharjutuseks üht järjejuttu kirja panema.Tõenäoliselt ilmub see ebakorrapäraste vaheaegadega ja jääb ühel kenal päeval katki, aga see selleks.
Singel kuningas ei võta peaaegu kunagi tihi.


Cotrait' ide loss asub keset metsa. Lossi juurest väljuvad mitmed teed ja rajad, aga nad kõik on väänlevad ja kitsad ja metselajate ja röövlite tõttu üsnagi ohtlikud. Mets elab. Mets täidab peaaegu kogu Cotrait'ide valdused, kui välja arvata sootasandikud, üksikud põllud, (sest vürstkond ostab peaaegu kogu leivavilja sisse ja elab põhiliselt jahist) järved ja arvukad laiad jõed, mida mööda kogu vajalik transport toimub.
Cotrait'il on alati palju vürste olnud. Jaht on vanade traditsioonide kohaselt ohtlik ja ega jaht ainuke tapja pole. Eksimised, haigused, nälg, poliitika, sõjad ja kohalikud lahingud ning külm talv nõuavad palju ohvreid ja mitme vürstiga on olukord tunduvalt stabiilsem. Üksik vürst on mõeldamatu.
Guihen Seul de Cotrait teadis seda. Ta oli juba ammusest ajast aimanud, et ühel ilusal päeval leiavad tema mingi astme nõod põhjuse tema ärasaatmiseks, kas kuhugile kaugele mingit ametit õppima või mingisugusele temast kaks korda vanemale lesele või ülejäänule meheks või leiavad mingi muu vahendi temast lahtisaamiseks. Tõenäoliselt saadetakse ta ära mingisugusesse põllupidajate vürstkonda, kus tema jahioskustest vaevalt et mingit kasu on.
Sellegipoolest õppis ta koos teiste vürstide lastelaste ja lastega jahikunsti. Nende õpetajaiks olid vennad Tucraine'd, identsed kaksikud, mitte küll väga sagedane, aga samas tuntud ja arusaadav nähtus. Tucraine'd jäid Guiheniga harva rahule. Ta oli kehv jahimees, ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud. Jaht nõudis mitme inimese pidevat, peaaegu telepaatilist koostööd ja Guihen ei suutnud kunagi oma jahipartneritega piisavalt kiiresti suhelda.
Guihen oli nimelt singel. Üksi sündinud laps, mis oli kogu vürstkonna piires imeasi. Harilikult sündisid lapsed ikka koos, kaksikutevõi kolmikutena, harvem ka nelikute või viisikutena. Singlid olid haruldus ja seda pigem sõna negatiivses mõttes. Koos sündinud lapsed tajusid ikka üksteist. Omavahelist telepaatiat õpetati, aga harilikult oli see ühe pesakonna puhul pigem oskuste lihvimine ja poleerimine, kui tõeline õpetamine. Guiheni puhul mitte. Guihenit oli selles valdkonnas aastaid eri õpetajate poolt koolitatud, aga kus midagi ei ole, sealt ei võta surm ka, nagu üks tema õpetaja oli öelnud ja nii vabastati Guihen neist tundidest.
Jahiõpetajad olid Guiheni võimetusest hoolimata kannatlikumad.
Täna olid nad Guiheni ja tema kaks jahikaaslast, tema kaksikutest nõod, eraldi saaki otsima saatnud, et nad leiu korral üksteist kutsuksid.
Mõningase ringiuitamise järel kuuliski Guihen oma selja taga oleva sarapuusalu tagant mingit krõpsu.
Ta tõstis ettevaatlikult jahipasuna ja puhus. Sellest ei tulnud mingit kuuldavat heli, aga Guihen teadis, et suurtarvaste sarvedest tehtud maagilised jahipillid ongi sellised. Aeg möödus. Guihen jätkas puhumist. Siis kostis põõsastest raginat ja Guiheni ees seisis rebasekarva hiiglaslik metskult. Ta vaatas Guihenile võlutult ja samas vihaselt silma. Kuuldamatu sarvehüüd oli ta kohale toonud ja paigale naelutanud, aga see oli ka tema ainukene ahel ja kohe, kui Guihen väsib ega jõua enam tsirkulaarselt hingates puhuda, saab ta selle naeruväärse inimese oma sõrgade alla tallata ja vihatud sarve väikesteks tükkideks purustada.
Guihen keskendus mõttes oma jahikaaslastele, oma onu kaksikutest poegadele. Ta tajus ähmaselt nende mõtteid ja asupaika, aga eduka sõnumi saatmine oli raske. Samas ei tohtinud kuuldamatu sarvehääl katkeda. Guihen pani nüüd oma nõbude asukoha täpselt paika ja saatis neile mõtte: "Mina olen siin! Punakult!" See oli väsitav ja nii kuradi ebaõiglane. Miks tuli mõtteside koossündinutele nii kergesti kätte?
Kulus umbes minuti jagu aega ja siis nägi Guihen kergendusega võsastikust, punakuldi tagant välja rühkivaid kaksikuid. Julian oli pikk ja kõhn ning heledapäine ja Henry lühike, tüse ning pruunide juustega, aga ometi oli esimesest hetkest näha, et nad on vennad. Mõlematel olid käes pikad lintidega ehitud raudodad, mis olid esivanemate altaril jahiks erilise õnnistuse saanud.

Kummalisel kombel ei torganud Julian kohe oma oda punakuldi külje sisse, vaid võttis selle kätte, uuris tippu ja proovis sõrmega teravust. Oli terav küll, aga sõrm verd jooksma ei hakanud.
"Sina esimesena, kallis vend," ütles Julian näiliselt hajameelselt oma relva uurides ja puhastades.
Henry näole ilmus rõõmus, kuid parastav irve.
"Oh, mis sa nüüd," vastas ta tehtud viisakusega, "Sina kuulsid ju Seuli hüüdu esimesena ja ma arvan, et esimese löögi au peaks jääma sulle. Eksju, Seul?"
Guiheni põlved värisesid, kui ta hirmunult pead noogutas. Nõod kiusasid teda aeg-ajalt ikka, aga hetkel oli ta puhumisest ja sõnumi saatmisest väga väsinud ja ei jõudnud enam kaua pillihüüdu jätkata ja kui nõod nüüd kohe varsti ei löö, siis on temaga lõpp. Loomad vihkasid alati sarvega kutsumist ja kui nad ellu jäid, oli sarvepuhuja nende igavene vaenlane.
"Noo, ma ei tea nüüd," vastas Julian odaotsa edasi uurides. "Tegu on ikkagi suure auga. Äkki pakume Seulile esimese löögi au? Tema selle kuldi ju leidis."
Seda, et sarvepuhuja ei jõuaks tõenäoliselt iialgi samaaegselt sarve puhuda ja odaga lüüa, teadsid kõik kolm.
Guiheni pea hakkas ringi käima. Aeglaselt vajus ta põlvili, aga sarvehüüd kestis edasi.
"Hmm, näib et meie palavalt armastatud nõbu hakkab ära väsima," irvitas Henry, "Või on ta hoopis sellest suurest aust meelitatud? Mida sina arvad, Julian? Need singlid ei suuda ju kunagi oma mõtteid muidu kui suu või pliiatsi abil väljendada ja näib et käed ja suu on tal kinni. Mine võta nüüd kinni, mida tema arvab."
"Singlid on tüütud," kostis Julian, torkas oma oda maasse, kõndis lähima puu juurde, pööras selja ja kuses häälekalt. "Kuidas peaksime me aru saama, mida nad mõtlevad? Võib-olla oleks parem, kui otsus jääks tema enda õlule? Mul hakkab siin varsti igav. Läheks äkki ära koju ja jätaks Seuli siia mõtisklema."

Guihen teadis nüüd, et see ei ole enam nali või kius. Nõod olid otsustanud ta ära tappa. Seda oleks kerge lasta õnnetusena paista. Ta ei taibanud küll nende motiive, sest vaevalt et tema singlina mingi vürstipretendent oleks, aga võib-olla pidasid nad teda lihtsalt üheks tüütuseks ja lahtiseks otsaks. Võib-olla ei tahtnud nad lihtsalt koos temaga jahti pidada. Võib-olla tapsid nad lihtsalt tapmislõbust, olles omaenda nutikusest joobnud? Kurat teab. Võib-olla oli mingi metsvaim neile tapmismõtte kõrvu sosistanud?

Julian lõpetas kusemise, kohmitses natuke püksipaeltega ja pöördus tagasi Guiheni ja Henry poole.
"Kuule, Seul," alustas ta näiliselt sõbraliku tooniga, "Saad ju aru küll, et me natuke pelgame punakulti odadega torkida, äkki ärkab veel üles ja ründab sind ja see oleks ju küll väga paha, eks?"
"Me läheme kutsume Tucraine'd, eks?" ütles Henry sama sõbralikult "Siis on kõik turvaline, jah. Pea siis senini vastu."
Vennad keerasid selja, võtsid odad selga ja lahkusid väljakult.
Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

Tartu-Haapsalu-Tartu-Viljandi-Tartu-Mägede-Tartu-Kuratteabkus

The blog is not dead. Just.....sleeping.

Annaks siis lühiülevaate sellest, mida ma viimasel ajal teinud olen- pealkiri annab umbkaudse trajektoori ära.
Ehk siis, kunagi ammu-ammu käisime venna ja isaga Haapsallu. Põhimärksõnad:

*Palju rahvast. Tädil on isegi kuus last, neli neist täiskasvanut(kahel neistomaette pere) ja kuigi enamikku neist me eriti ei näinud, oli rahvast ikka palju. Ükskord tuli meile külla kakskümmend inimest. Tädipojanaise suguvõsast. Tundusid toredad inimesed olevat, aga kokku oli meid üle kolmekümne ja see oli minu jaoks liig.
*Tüütud lapsed. Ehk siis tädi lapselapsed. Üks umbes üheksa-, teine pooleteistaastane ja mõlemad ühed parajad tüütused. Proovisin läbi MSNi drägunit teha ja nad mõlemad segasid, õnneks hoidis suurem väiksemat eemal ja seetõttu oli ainult üks segaja (sest teda oli raske ära ajada)
*Rand. Aga sellega olen ma juba harjunud, nii et rohkem ei räägi.
*Gothic Voices' i kontsert. Päris asjalik oli teine.
*Aiamajas magamine, mis tagas päris meeldiva privaatsuse.
*Õnneks laenas tädipoeg ratast, nii et sain Paralepa parkmetsades ringi uidata. Äärmiselt tore koht rattasõiduks.
*Bridž. Tohutult bridži. Iga päev bridž. Kaua võib? Mul on tunne, et kõik haruldased juhtumid nagu singelkuningate tihid, slämmid, rekontrad, kolmekümnepunktilised mängud jne. said kümneid kordi läbi mängitud. Mälu järgi küll mitte, aga tundub, et mänge sai nii palju, et kõik, mis võimatu, jõudis sel ajal tõenäosusreeglite j
rgi juhtuda.

Olime Haapsalus nädalakese, naasime Tartu ja käisime Tartu ja maakoha vahet. Siis, nii neljapäeval või reedel pani vend ette idee esimest korda folgile minna. Mõeldud-tehtud.
Põhimärksõnad:
*Rahvas. Palju rahvast. Vähemalt kolmkümmend tuttavat sai ära nähtud.
*KuskuratSEEnüüdolemapeab-tunne. Esmakordselt folgil viibides ei leidnud ma päris mitut hoonet üles või jäin hiljaks. Näiteks mari laulud või lootegemise töötuba.
*Räuskavad härmakad. Öösel magada ei saanud. Miskid härmakad lihtsalt räuskasid meie telgi kõrval. Hommikul oli kapsas tunne.
*Tegelikult täiesti asjalik ja tore muusika. Vägilased ja üks prantsuse grupp, kelle nime ma ei mäleta, olid väga lahedad. Jajaa, väga ilusad.

Enivei, järgmisel aastal peab kusagilt hankima magamiskoha kellegi kohaliku pool, mitte telklaagris.

Nüüd olen tagasi Tartus. Aeg-ajalt käin maal. Seal eemaldame saunalt värvi. Ilgelt palju tööd. Randmed väsitab see nühkimine täielikult ära.
Midagi tähtsat oli vist veel, aga kuradile sellega.

Võro liin om ilma naba/ pinil om hand a poodil om saba

laulis Aapo Ilves meil teisipäeva õhtul lingvistikalaagris.
Millest ma tahtsingi rääkida.

Asi (ma mõtlen siinkohal lingvistikalaagrit) algas pihta esmaspäeval. Sees oli väike närv, et kuidas see kõik nüüd läheb ja kas mul seal igav ei hakka ja nii edasi. Selgituseks teadmatutele, et see oli selline laager, mis korraldati lingvistikaolümpiaadil silma paistnud tegelastele, kellest umbes pooled lähevad rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile.
Buss väljus Gustav Adolfi kuju juurest kell kaksteist ja huvitav oli algusest saadik.
Nii, nüüd lööme kronoloogilise järjestuse sassi, sest et olen kannatamatu inimene.
Eelkõige tuleks öelda seda, et:
*Fantastiliselt lahedad ja toredad inimesed, mis sest, et vahel pisut tüütud.
*kuramuse ilus loodus
*mugavad toad, hea söök ja muu säärane tore asi
*lahedad keeled (ehk siis mongoli, iiri ja võro), millest meile seal räägiti. Mongoli ja iiri olid ikka väga psühhid keeled ja võro keel kõlas väga ilusalt. Meile lasti makist ühe võro vanamehe poolt räägitavat muinasjuttu - tüüp rääkis nii huvitavalt ja ilmekalt, et ma tahtsin võro keeles drägunit teha. Tõsiselt tahtsin.
*Aapo Ilves, kes meile teise päeva õhtuks laulma kutsuti. Huumori kõrgem pilotaaž. Mõnusa kõlaga võro keel.
*paraku ka kella nelja-viie ajal magamajäämine ja kaheksa paiku tõusmine, sest grupimentaliteet nõudis minu kõrvalruumis keset ööd Jüri-Mari mängimist, mis mind tõsiselt vihale ajas ja mis põhjustas selle, et teise päeva lõpuks olin ma totaalselt juhtmes ja ajasin lolli juttu suust välja. Aga noh, see oli ka ainuke miinus.


Tegelikult toimus sellisel hulgal toredaid ja lahedaid asju (mängud nagu Psühholoog, Maade Nimetamine, Maffia; käte pealt iseloomu lugemine; Suure Munamäe tippu minemine, et avastada, et vaatetorn on kinni jne.) et ilus ja hea oleks kirjutada kirjanduslikus ja humoorikas stiilis kolm lehekülge järjestikku, aga kuna olen laisk ja aega kah vähe, siis jääb ära.
Vabandame.

Tšehhovi püssidest ja muust

Kuritegelikult kaua pole ma siia blogi miskit kirjutanud. Nüüd on mul päris palju öelda.


Tšehhovi püssid.

Üleüldiselt kasutatakse antud väljendit ütluse kohta, eet kui laval on püss, siis peab ta ka etenduse jooksul pauku tegema.
Ma ütleksin, et heal larbil(ja otseloomulikult ka drägonis) on kõik tegelased Tšehhovi püssid. Iga tegelane peab metafoorilises mõttes tulistama (meelega ei kasutanud pervertide eemalepeletamiseks väljendit "pauku tegema") ja nii, et kõik kuulevad ja näevad ja et kõikidele meelde jääb. Peale ideaalset larpi peaks mängija olema võimeline kõik tegelased ette lugema, sest nad kõik on talle mingil erilisel kombel mällu sööbinud.
Just sellepärast eelistan ma kutsetega ja GMide poolt tehtud rollidega mänge avalikele LARPidele - viimastel on GMidel lihtsalt liiga raske igaühe tarvis midagi eriilist välja mõelda, samuti on rollidega kahtlane, jne...
Ma käisin nimelt sel nädalavahetusel oma esimesel Juuniorlarbil. Roll oli tõesti selline kähku tehtud, pilla-palla ja egas tal mingeid muid konkse kah polnud - jäin rohkem selliseks statistiks. Ausalt, ma järgmisele minna küll ei viitsiks - lihtsalt roll on igav ja ehkki ma ilmselt TPsid saan ja nende abil enesele mingeid võimeid saan, ei viitsi eriti.
Õige rollimängur muidugi teab, et ei ole olemas kehvi rolle, on ainult olemas kehvad rollimängurid janiiedasi ja et elu tuleb endal ise huvitavaks teha, aga tegelikult eelistan ma lihtsalt huvitavamaid ja integreeritumaid mänge (s.t et igal tegelasel on päris mitmeid erinevaid suhteid ka oma grupist väljapoole)
Aga kutsetega larbid on head. (näiteks Elesgal ja Eferdain on minu vatepunktist Tšehhovi püsside reeglit päris hästi järginud)


Uned

Eile nägin unes, et mõrvasin kogemata ühe GMi ära.
Täna nägin unes:
1) jõel olevat liikuvat väikest üleni metsaga kaetud saart saart, kust puud äärest oma juured välja ajasid ja neid aerudena kasutasid. Keskel lõi üks puu oma okstega vastu kuivanud puud rütmi ka.
2)Oli miski überkaval plaan Treffneri vallutamisest. Mina ronisin siis neljandale korrusele ja pidin seal midagi luurama. Kool lõugas üsna valjusti. Olin mina seal neljandal korrusel ja ootasin ja järsu jäävad kõik haudvait. Mõtlen: "Nüüd juhtus kindlasti mingi väga ehmatav ja traagiline sündmus." Otsustan alla naasta. Ees on sellised õhukesed latid, mille all kolm korrust tühjust ja siis põrand. Curu küsib mult mõttes, et palju ta mulle protokolli Climb skoori paneb. Ütlen, et pangu vähe, et siis bürokraadid ei oska arvata, et ma ülevalt tulen. Curu nõustub. Hakkan üle ronima aga lauad lähevad katki (pidin ma selle climb skoori nii väikeseks panema) ja kukun neli korrust. Õnneks saavutan selge unenäo ja maandun ohutult.


Sünnipäevalarbid

Curu otsustas Efka soovil teha Elesgali 23. septembril. Kõust otsustas teha omaenda mängu nädal aega hiljem. Meie Itiga tahtsime teha koos sünnipäevalarbi, sest meie sünnipäevi eraldab kõigest kaks nädalat. Loodetavasti saab siis oktoobri alguses teha. Eksmenäe.


Geenius perekonnas.

Mul on überhaxxor 7331 vend- nimelt sai inglise keele eksami 89, matemaatika 97 ja kirjandi 98 punkti.
Tering küsis mult minu lõpupäeval, palju vend sai.
Mina: "Oi, hästi läks"
Tering: "Aga kui hästi siis?"
Mina "98"
Tering:*langeb kaela* "Ei ole võimalik! Ei ole võimalik!"

Tering on lahe. Vend ka.

Planeet nimega Tartu: üldinfo

Põhimõtteliselt nagu Tartu, ainult et üldiselt on teistsugune see, et:

*tegu on planeediga. Kujutage seda ette nagu Emajõel jooksvat vesiratast. Pöörleb aeglaselt. Aastaajad vahelduvad normaalselt. Ümbermõõt umbes 12km. Pindala umbes 46 ruutkilomeetrit. Kui Eestimaa peal on öö, on ka Tartus öö. Kui Eestimaal on päev, on poolel Tartul öö ja poolel päev. See vaheldub aeglaselt. Taimed kasvavad normaalselt. (maagia) Maagia tõttu ei kuku ka need maha, kes ööpoolel on - tegelikult nad ei näe mitte maapinda, vaid harilikku öötaevast. Peale ja maha saab kahest nn. kinnituspunktis(seal, kus praegu on Tartu-Valga raudtee ja seal, kus Raadi-Kruusamäe saab kokku Jaamamõisa linnaosaga(mul on praegu linnaosade kaart ees)) või siis lendamise abil või siis Emajõega. Otsad lähevad kokku nii, et Emajõgi on iseendaga ühendatud.

*ja nüüd midagi üdini tartlaslikku- kompleks - Tartu on Eesti pealinn. Tallinna pommitati Teise Maailmasõja ajal mingisuguste eksperimentaalpommidega, mis tegid antud planeedi elamiskõlbmatuks. (maagilised efektid) Praegu räägitakse, et ehkki hoonestus on püsti jäänud, pole normaalsed inimesed ellu jäänud. Räägitakse, et seal elavat mutandid. Langetame leinas pea. Sellest lähtuval resideerub ka president, Riigikogu ja enamik võimuorganeid Tartus, kesklinnas. Raekoda ja Raekoja platsi hooned on tublisti kõrgemad ja neis nad nüüd elavadki (ehkki Kultuuriministeerium paikneb näiteks Plaskus)
*aasta on 2012. Juba viiendat aastat on kogu Eestimaa üle valitsemas Ühendpartei nimelise partei hell käsi. Teised parteid on kui ideoloogiavastased laiali saadetud. Neile kuulub kogu rahva tulipalav armastus. Seoses sellega on ära võetud teatavad riigikorda õõnestavate elementide õigused - terrorismioht, teadagi. Õnneks siiski demokraatia võidutseb, sest juba teine kord on valimised võitnud (tõsi küll, ainsa kandidaadina) Ühendpartei.
Partei ja ka kõige muu laimamine on keelatud. Ameti- ja kodanikuühendused on likvideeritud kui ebavajalikud institutsioonid, mis nõuavad liialt palju ausate kodanike raha. Rohkem kui kümne isiku kokkusaamised on lubatud, kui on olemas Partei asjapulga luba. You get the point - autoritaarne, aga mitte veel totalitaarne.
*määdžik! Jaa, meil on määdžikut ja see on täiesti arvestatav jõud. Maagiakasutajad on harilikult õppinud kas TÜ maagiateaduskonnas (a seal on kvoodid jms kraam peal) või on tegu mutantidega, kes peaksid olema Mutantide regulatsiooniametis registreeritud (nad pahatihti pole seda). Siis on veel olemas ka iseõppijad, aga neid me ei tunnista, eksju. Maagiateaduskonnas saab õppida erinevaid erialasid ja selle lõpetanud oskavad teha üsnagi laiahaardelist maagiat (õppekava panen hiljem üles), aga päris mitmeid alasid ei saa linnas/maal harrastada. Pealegi mõjub õpitud maagia sageli psüühikale
kehvasti. Mutandid seevastu omavad mingit n.ö kaasasündinud võimet, mis ei sõltu keskkonnast ja mis ei aja ka segi. Iseõppijad sarnanevad maagiateaduskonna lõpetanutega, aga neid pole paberites kirjas, mis võib tuua nii kasu kui ka kahju.
Teaduskonna põhihoone paikneb Emajõe ja Anne kanali vahel.
*Eelmises punktis oleks tegelikult tulnud mainida, et peale inimeste on linnas ka teisi rasse, aga nad on üleüldiselt vähemuses. Nii mõningail nendeston maagilisi võimeid, mis on analoogsed mutantide omadega. Vähemusrassid saavad kah varsti kirja. (NB! vähemusrassid tulevad põhiliselt ümbritsevate alade folkloorist)
* Väljumispunktide all on Turud, kus linna- ja maaelanikud kokku saavad, aga selle servades on politseiüksused, kes kontrollivad, et ilma linnaloata tegelased linna ei pääseks (viisat on muidugi võimalik osta) ja et vurled maale ei pääseks, kui neil just seal sugulasi või kinnisvara pole. Muuseas, maal läheneb paljudes paikades olukord anarhiale. Tartu maakond ja muud suuremate linnade ääres paiknevad alad on normaalsed, aga muidu on lood hullud. (muuseas, selline olukord levib praegu üle maailma)
*tehnoloogiline tase on arenenud. Kuna maagide vastu on püstolid sageli kasutud (masinempaadid lihtsalt suudavad neid ära blokeerida) siis on peale püstolite politseil, sõjaväel jms elemendil sageli ka spetsiaalsest fiiberkiust tehtud mustad ülikerged, kuid teravad ja tugevad mõõgad. Neti kaudu saab teha palju imesid (nt. on olemas algeline virtuaalne reaalsus) aga ka seal on kontrollid peal.

Ma nüüd kindlasti midagi unustasin, aga olgu peale. Algselt peaks sellest piisama.

Tähelepanu! Seltsimehed rollimängijad!

Mõni aeg tagasi kirjutasin ma erinevatest mängudest, mida teha tahaks. Tähelepanu juhiksin esimesele - sellele urban-fantasyle.
Ma hakkan seda tegema.
Kes tahab mängida?
Mulle on juba öelnud, et tahavad mängida:
1.Iti
2.Nessa
3.Kõust
4.Riho

Mängijate arv praeguseks koos, aga kui keegi väga tahab, võtku ühendust.
Soovitatav oleks elupaik Tartus. (nii põhjusel, et on tunduvalt lihtsam mänge koordineerida, kui mängijad elavad ühes ja samas linnas kui ka põhjusel, et IG toimub mäng ka Tartus)

Ürik no 1867356BB/Mor-Al/Don-Al/Mél-Al/Lii-Li/Ras-Bl/7595BMTali

"Hoolimata ettevaatusest, mida neljani kahanenud salk ülesminekul kasutas, langesid nad kummalise rünnaku ohvriks.
Kostus hääl, mis nõudis, et nad annaksid relvad ära, heidaksid näoli maha ja lubaksid tal nad kinni siduda, et siis nad kohtumõistmise alla viia.
Grupp ei saanud sellega nõus olla. Anti eitav vastus. Nõuti, et kes ta õige selline on.
Salapärane hääl ei vastanud, kuigi mürgitatud ammunoolt, mis Liisi läbistas, võiks küll omamoodi vastuseks lugeda, et kompromissile ta väga hästi minna ei tahaks.
Õnneks oli käepärast tervendusloits ja Liisil hakkas parem.
Hoolimata võõra galantsest ja tagasihoidlikust omaenda isiku varjamisest, kujunes tema ja ülejäänud kamba vahel välja kena dialoog (mida sageli ilmestasid ammunooled, mis igaüks ise küljest tuli, nii et mitte aru saada polnud, kus too võõras end peidab).
Selgus, et Kaunis Tundmatu on kõrghaldjas, kuninga nõuandja, Antonio õpetaja ja kuningale poliitiliselt ebamugavate muhkude tasandaja tavanimega Dagda Mor. Äärmiselt karismaatiline ja ülbe sotsiopaadist LE värdjas.
Grupi oli ta sõna otseses mõttes üles nuuskinud. Uue kuninga (kelleks oli äärmiselt kiiresti saanud populaarne rahva- ja aadlikemees Donatello - Melee, Doni ja Mordagose onu) ülesandel oli ta nad üles otsinud, et nad kinni võtta ja kohtusse viia.
Peale selle informeeris ta nelikut näiteks sellest, et Antonio oli Björni tapnud, millele järgnes Rasmusepoolne needus. Kange ja vihane needus. Selline, mis läheb mööda ajatelge laine kombel nii edasi kui ka tagasi, nii et Antonio eksistents pooliku puuhobusena jätkus.
Seltskonnal õnnestus Dagda Mori veenda asjade tegelikus käigus. Kuigi teda teadmine, et vana kuninga ja troonipärija mõrvar oli Donatello, ei morjendanud see teda eriti (ega see tema väärtust kuningana kahanda - pigem vastupidi), ent siiski nõustus ta neid kuulda võtma, ja, kuuldes võimalusest Raamatukokku nõnda kergelt pääseda, tahtis kiiresti asja järgi kontrollida. Argumentidena tõi ta näiteks veel ka kodusõja ohu ja nende ellujäämisest tekkinud ebastabiilsuse ja muid toredaid asju.
Seltskond läks Dagda Mori loal ja käsul pööningule - antud isik liikus neile järele nõnda väledalt,
et silmgi hästi ei seletand.
Pööningul oli teda ka näha - äärmiselt sümpaatne hõbedaste juuste ja violetsete silmadega kuju, mis paraku tagaotsitavaid kahe ammuga sihtis. Üleüldiselt ei julgenud nad talle vastu hakata ja Liis oli sunnitud isegi sirbi talle ajutiselt loovutama. Kõrghaldjas võttis sirbi, avas kõrvalmõjudeta püramiidi ja läks Raamatukokku.
Kui kass on ära, on hiirtel pidu - Melee seoti lahti ja lõbuks kiusati Antoniot, kellele see teps mitte ei meeldinud. Üritati isegi välja minna, aga uksed olid mingil kummalisel viisil lukus, nii et nende avamiskatsed luhtusid. Selgus, et kartulikoobas on välismaailmaga ikka veel sõbralikus ühenduses, aga targemaks peeti majja jäämist - Dagda Mori kardeti natuke.
Varsti saabus Dagda Mor tagasi. Ta oli asjad üle kontrollinud ja oli nõus teatud tingimustel grupil minna lasta (seda küll ühte konkreetsesse punkti, aga vähemalt mitte vangi või tapalavale).
Dagda Mor sundvahetas oma kaks pistoda sirbi vastu ja andis sõna, et pistodad pole neetud. Kasutades Liisi sõnu oli ta "nii ebausaldusväärne, et teda lihtsalt tuleb usaldada".
Ta lubas isegi seltskonnale natuke kraami tuua, et nad saaksid linnast välja ja särki-värki ning läks korraks tagasi lossi, võttes kaasa kinniseotud Antonio.
Tema äraolekul maeti Björn ja Kalle. Lausuti haldjapalved ja maeti maha.
Rasmus leidis, et teda ei seo enam selle kohaga mitte midagi - ta ütles ühele naabrile, et too valvaks tema maja üle, kannaks hoolt projekti"Püramiid" üle ja elaks seal team äraoleku ajal.
Siis tuli Dagda Mor tagasi. Vedruvankriga "
Pöörasin lehekülge...

Ürik no 1867356BB/Mor-Al/Don-Al/Mél-Al/Lii-Li/Ras-Bl/7594BMTali

Pöörasin veidi lehti, kuni jõudsin kohani, mida meenutada tahtsin.
Näis, et raamat oli tule läbi kahjustada saanud - nii mitmeski kohas oli tint laiali valgunud või tekst hävinud.
Sellegipoolest asusin lugema:

"Võitlus oli läbi. Rasmus päästeti lahti ja ta tervendati.
Järgnes kiire laipade läbiuurimine (ja Mordagose korral ka bardi laiba sodikspeksmine). Leiti erakirju, mitmeid erinevaid võtmeid, mis ilmselt klanniliimete majade uksi avasid, klanni liikmesmärke, veidike raha ja relvi, muud väärtusetut träni ja ühe pronksise sirbi.
Sirp pakkus salgale huvi. Liis tegi maagilise rituaali, saamaks teada, kas tegu on maagilise objektiga ja millised võimed sel on.
Selgus, et tegu oli maagilise objektiga. Väga maagilise, võimsa ja tumedaga. Ilmselt oli seda kasutatud juba sadades ohverdustes. Sirbil oli suur avamise vägi. Sellega sai avada mis tahes uksi ja maagilisi portaale ja lõigata ka reaalsusekangast, et siis nõnda ruumis ümber paikneda, minna otse Raamatukokku ja teha muidki võimsaid tegusid. Paraku oli tume aura nii vägev, et sirbi reetlik olemus võis kasutajale igasugu kurja teha. Siis, kui kasutaja ise kuri oli, oli risk väiksem - sirp tunnistas mõttekaaslast - aga risk oli siiski olemas.
Laohoone servades märgati püstisi menhirisarnaseid kive, millesse oli kraabitud ruune. Mingi kummalise kaemuse või teadmise abil taibati, et seal kivide sees võib midagi sees olla. Sirbiga oleks ilmselt seda avada saanud.
Liis lõi kartma ja otsustas, et neid kive puutuda ei tasu. Mélee ots...
*tekst hävinud*


... õnnestus kinniseotud Antoniol, keda väike Björn puuhobustega mängimise vahepeal natuke kiusanud oli, vabaks pääseda.
Esimene asi, mis ta oma uuesti kätte võidetud vabadusega pihta hakkas, oli jalahoop Björni lõua alla, nii, et tolle kael murdus ja too koheselt suri.
Sellised teod ei jää harilikult tagajärgedeta.
Björn ei osanud küll needa, aga arvestades tema surma julmust ja seda, et tema isa hiljem Antoniot needis, siis oli needusepotentsiaal nõnda vägev, et võttis Björni viimase mõtte vormi.
Björni viimaseks mõtteks oli olnud "puuhobused"
Nõnda tekkis Antoniole kujutelm, et ta on pooleldi puuhobune.
Komberdades puujalul augu poole, mis alumisele korrusele viis, vandus ta väga raskesti.
Jõudnud auguni, ei õnnestunud tal aga alla jõuda, sest tema puuhobuse-pool (tagumine) jäi avasse kinni. Vähemalt tema nägemuses. Üles ei õnnestunud tal enam jõuda. Raskesti vandudes jäi ta sinna, kuni ta järsku teadvuse kaotas.


Veidi aja pärast jõudis ülejäänud salk majani tagasi.
Astudes uksest sisse, taipasid nad äkki intuitiivselt, et majas oli võõras. Isegi tegusate viimaste päevadega seltskonnale oli see liig. Nende üle võttis võimust hirm.
Mèlee muutis end nähtamatuks ja võttis enesele võime ämbliku kombel mööda seinu ja lage liikuda ja läks maja uurima. Ta ei leidnud sealt midagi, samas uimastas mingi sama nähtamatu jõud ta ära. Empaatilise sideme tõttu tajusid nii Mordagos kui ka Don seda.
Seetõttu hiilisid nad kööki, et leida jahu, millega too nähtamatu tüüp nähtavaks teha. Don tegi sealjuures hämmastavalt palju lärmi.
Seejärel mindi teisele korrusele. "

Pöörasin lehekülge...

Mängujuhi väike interlüüdium Raamatukogus

Vana poolläbipaistev mees vahib mulle otsa ja tervitab:
"Tere tulemast. Kas annate midagi ära või soovite ehk midagi võtta?"
"Noh, anda pole mul midagi, aga võtta tahaksin küll."
"Mida täpsemalt?"
"Sooviksin infot isikute Liis Lindgren, Melee Albizzi, Rasmus Blomkvist, Don Albizzi ja Mordagos Albizzi ja vähemal määral ka Antonio Albizzi ja Dorchaigh Mairbh tegude kohta ajavahemikus vana kuninga surmast kuni tänase päevani Taevase Raamatukogu multiversumis plaanil Maailm."
Vana mees lappab oma paksu kataloogi ja küsib siis, kas autor on teada.
"Autoriteks võiks lugeda isikuid paralleelmaailmast, kelle koondnimetus on "Bitches and Bastards i mängugrupp."
"Selge-selge"
Tükk aega kostab paberite sahisemist, kui vanamees kataloogi uurib. Mõtlen, et võiks sellele mehele arvuti anda. Teistele mitte, aga enda jaoks, privaatkasutuseks oleks väga mugav.
Lõppude lõpuks leiab vanamees mingi sildi üles.
"Näete," lausub ta. "Tulge minu järel."
Sörgin mehe järel nagu koerakutsikas, sest surnu ja mitmesaja-aastase kohta on ta vägagi käbe. Kohale jõudes tõmban veidi hinge. Vanamees turnib ahviosavusega riiuli otsa ja tõmbab välja õhukese koidest puretud köite ja on varsti maas tagasi.
"Kas me peame sinna registreerimispunkti tagasi minema?" küsin kahtlustavalt. Üsnagi pikk maa oli ja ma pole kuigi heas füüsilises vormis.
"Oh ei," vastab vanake. "Meil on siin üks teine kassa hoopis ligemal."
Selgub, et kassa on tõesti ligemal, ent vanamees lippab sellegipoolest gepardi kombel ja kohale jõudes olen ma õnnelik, et ei pidanud pikemalt jooksma.
"Pilet, palun."
"Pilet? Eeeee..."
Piinlik lugu. Ise ma selle piletisüsteemi sisse seadsin, aga enda oma olen maha jätnud. Tüüpiline.
"No teate, õnnetul kombel jätsin ma vist selle pileti koju," vastan ma. "Aga te ju teate, kes ma olen. Mulle võib ju niisama ka anda? "
"Eks ma tea ikka, aga protokolli alusel pean ma kirja panema, kes võttis. Teie pilet aga sisaldab maagilist eriluba ja sellega läheb raskeks niisama sisse panna. Aga ma arvan, et ma võin kellegi teise nimele teie teose kirja panna, eks?"
"Hea küll," vastan ma ja siis tuleb mulle mõte. "Teate, võtke selleks isikuks, kelle nimele te selle raamatu panete, Donatello Albizzi. Kahe zetiga."
"Hästi. Võtate veel midagi?"
"Ei, aitäh"

Book of Exalted Deeds

Lihtsalt, see nimi tekitas minus mõtteid. Et mis seal raamatus (DD artifaktis, mitte Wizardsite välja antud raamatutel) siis pidi kirjas olema. Millest siis.
Exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.

Noo. Mõtet võiks edasi anda nii:
Freude, schöner Götterfunken,
Tochter aus Elysium,
Wir betreten feuertrunken,
Himmlische, dein Heiligtum.

Feuer-trunken. Tulest purjus. Taevalikult. Lennates. Tiibadega ja takistamatult. Nagu unenäos. (Unenäos lendamine seostub Freudil muuseas seksiga. Aga tal seostub sellega ka kõik)
Põhimõtteliselt on paladin konstantselt oma headusest laksu all. Nagu Pelevini neljas isik, kelle päralt on see igavene kaif.
Nagu lovesse langenud šamaan või pöörlev derviš. Nagu junkie või saturday-night-feveri ohver. Nagu muezzini kaeblik hüüd kõiki usklikke palvetama kutsuda. Nagu spirituaali laulev neegrikoor.
Amazing grace! How sweet the sound
That saved a wretch like me!
I once was lost, but now am found;
Was blind, but now I see.

Põhimõtteliselt koondub kõik see kokku üheks asjaks -sääraseks ääretu vabaduse ja piiritu rõõmu ja veel millegi sulam, mida võiks kirjeldada ka sõnaga exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.

Ja selline sõna, mis kirjeldab põhiliselt sellist piiritut rõõmu, olekut, seisundit, on pandud kirjeldama tegu.
Milline see tegu peaks siis olema? Ilmselt mitte tegu, mis on tehtud sellises seisundis, vaid tegu, mis hoomab endas sellist seisundit, hetk, milles sisaldub igavik. Selline paladin ei peaks kurjale vastu tahti andma. Kuri viskaks ise oma tööriistad minema ja hakkaks sedasama ekstaasi kuulutama minema.

ja siis me taevani tõstame tahtmised
ära jätame ärajätmised
ei me loojuvast loojangust hooli kui tõmbab meid tõeline tõus
kõik mu haamrid ja kruustangid minema
milleks riistad kui nendega luua ei saa
sellist meeletut tunnet mis lõid sa vaid lausega
jah, olen nõus

Saagu valgus.
Ja valgus sai.




Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad
Üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb

Rollimängufantaasiad

Nii, te perverdid, sadomasost ma siin rääkima ei hakka.
Juttu tuleb vanast heast drägunist ja ka larbist. Et mida tahaks teha.
Esiteks, tahan teha urban-fantasy drägunit.
Planeedil nimega Tartu pluss veel natuke Neil Gaimani "Neverwhere"'i, Reevesi "Surelikke masinaid" (ma pole seda küll veel lugenud, aga juba esimesed lõigud kõlasid lahedalt), Friedenthali "Kuldset aega", Burgessi "Kellavärgiga apelsini", "Matrixit", vandenõuteooriaid, maa-aluseid luuravaid sisalikke, ülikoolisisest maffiat ja verist võimuvõitlust, polürassilist linnapilti (koboldid, minotaurid, saatürid jne.), linna- ja maakeskkondade erinevaid maagiaid, juute ja vabamüürlasi, internetti ja arvuteid, taevaliku mootorrattaga ja püstoliga iivõlit smaitivad paladiinid, Vennaskonna-stiilis anarhismihõngu, hullumajasid, autistlikke lapsi, narkomaane, World of Darknessi, Zavoodis paiknevaid põrguväravaid, vampiire, libasid, konduktoreid, võlureid, äärelinnu, äravahetatuid lapsi, minu hulle unenägusid, steampunki, küberpunki, Treffnerit ja palju muud toredat. Praegu mõeldes tuleb palju õhkkonnaideid pähe.
Aga aega ja jaksu ja partyt pole. Siiski, kui ma peaks hakkama kunagi veel ühte DD mängu peale Bitches and Bastards tegema, siis oleks see minu prioriteetide seas esimene.
Teiseks, Tears of Blood. Väga mõnus ja fantaasiarikas setting. Aga ma panin ennast foorumisse mängijana kirja, nii et saan seda mängu maitsta.
Kolmandaks, Ravenloft. Tugevalt ja ilusalt emotsionaalne maailm. Paljude külgedega horror ja kurja valitsemine, halltoonid ja dekadents. Samas, olen BBsse juba päris mitu Ravenlofti reeglit kaasanud, huvitav, kunas mäng täiesti RL ks kätte läheb. Tegelikult on seal liialt palju võõrelemente ja impulsiivsust, nii et seal on täitsa hea tükk Forgottenit ka sees (19-aastane 6 leveli tegelane?). BBd üritan ma tegelikult Martini "Song of Ice and Fire" stiili saada.
Neljandaks, päris-Euroopa, 10. sajandi kanti, Põhjala ja Iirimaa. Islandi ja norra saagade, Kalevala ja Poul Andersoni stiilis. Vanade jumalate ja Valge Kristuse konflikt (ainult et võib-olla mitte nii kristlustkiitev kui Anderson), meresõitmine ja berserkid, vanad seadused ja hõimusidemed, ja ennast muu rahva eest peitvad haldjad, trollid, Tuatha de Danannid ja muud.
Samas, mitmeid elemente annaks BBsse kaasata. (kas nüüd mõistate, millest tuleb BB impulsiivsus?)
Viiendaks ja suure võib-ollaga, Paranoia. Eksmenäe.
Larbiasjus, mida olen kaalunud:
Treffilarp. Sai küll sügisesse lükatud, aga siis ta tuleb. Suvel on aega. Saab selle harpüia nimega Tähtaeg kaelast ära.
Elesgal. Kui hakkan uuesti larbil käima, vaatan järele, kuda Curu asja teeb.
Somnikute larbid. Tunduvad lihtsalt lahedad inimesed olevat.
Ilmaplats. Tõsi küll, Ressethina on mäng läbi ja niisama sinna ei saa, aga kui väga paluda ja Diele närvidele käia, siis võib-olla isegi oleks võimalus. Iti kiidab ja selline mõnus laululine ja seltskondlik asi. Samas, olen mugav inimene ja Ilmaplats tundub nautke ellujäämislaagri moodi kah olevat. Tervist hindan kallimaks kui head larbielamust ja pealegi olid need esimesed kaks mängu sisemiselt kuidagi väga valusad.
Logose vaimude asjad. Võib-olla. Aga tüübid tegutsevad Tallinna ligiduses ja, nagu mainitud, olen mugav inimene. Eksmenäe, kuda läeb.
Midagi uut, mida tuttavad soovitada teaksid.
Ja, last, but not least, Ozkari ja Attila mängud. Selle põhjuseid võib lugeda eelmisest postist, aga eraldi tooksin välja, et see raamatukogus toimuv mäng oli lihtne aga mõnus ja jalad märjaks ei saanud.

Midagi/kedagi ma unustasin. Kindlasti. Aga see mind ei heiduta.

Saabumise sadam

Minust ja larpist
Rolliwoodist

Hola!

Mu head sõbrad, vähemalt ajutiselt olin ma larbimaastikul (hea, et Helju Vals seda blogi ei loe) tagasi. Ürituse nimi oli Rolliwood, kevadvaheajal toimuv üritus, kus tutvustatakse noortele ja lastele rollimängu. Põhimõtteliselt kestab asi terve nädala, aga mina käisin kohal ainult eile larpamas ja lähen ka homme, siis juba DMama.
Mõnus pretensioonitu üritus oli, kuhu lihtsalt lambist kohale läksin. Viisin raamatud ära ja astusin läbi ja käisin korra mängus ka. Lõbus oli. Mängisin rändmunka, kes oli ainujumala Kej vaimulik, (jumala nimi tõestab, et ilmselt on kõik GMid igal pool vähemalt osaliselt perversse mõtteviisiga) ja kes üritas väikese mägiküla rahvast usku pöörata. Uskupööramisüritus kukkus läbi, hoolimata minu korraldatud imest - muutsin kivisid kummikommideks. Ei avaldanud muljet.
Kuda paater Nicanoril see õnnestus? Või on kakao abil leviteerimine kõvem sõna ja avaldab rohkem muljet? Mine tea.

Aga üleüldiselt oli tore üritus.

Sestsamast ainest, mis unenäod, vol4?

Pole nüüd päris kindel, kas tegu on neljanda väljaandega, aga see selleks.

Tähelepanuväärsemad unenäod.

Esiteks:
Mul pidi sellel õhtul drägunimäng olema, aga kuna keski läks miskile võistlusele, siis tegin ma aega ühes kohvikus parajaks. Mõtlesin prae kohal omi mõtteid ja siis tuleb kelner, võtab mu toidu ja viskab ära. Mina lähen pahaselt protesteerima - aga toitu tagasi ei saa. Raha ka mitte. Ostsin siis uue poolprae. Läksin oma lauda seda sööma ja mida ma näen - nurgas rippuv telekas on tegelikult klaaskast, mille sisse on topitud hiiglaslik sisalikusilm (kui tahate teada saada, kui suur, mõelge keskmise teleka peale ja võtke ekraani läbimõõt silma diameetriks), mis mind jälgis.
Taipasin, et silm on ühenduses ka ülejäänud silmaga, kes oli küll nähtamatu ja kehatu. MIdagi tuli ette võtta, aga seda sisalikku ei saanud ju kehatul kujul võita, selleks tuli ta maisesse kehha sundida.
Plaan järgmine: teadsin, et kui sisalikusilma valada sularauda, siis see ajab asjad korda.
Lendasin helikopteriga linnalise kõnnumaa kohal. Seal oli umbes kaheksa väiksemat kanalisatsiooniava ja üks suurem ja igaühes oli sisalikusilm, mis mind jälgis. Kõige suuremas augus oli põhisilm. Jama oli selles, et mul oli sularauda ainult nelja augu tarvis, aga kallasin ikkagi. Mul õnnestus kogu see nõgu täita, kus need kanalisatsiooniaugud olid, aga siis võttis sisalik materiaalse kuju ja murdis rauakihist läbi. Ta oli igavene pirakas ja lõi mind sabaga helikopterist alla. Langesin Kassitoome sarnasesse (ainult et järsku ja kõrgesse) orgu ja kartsin, et kukun surnuks, aga õnneks oli oru äär nagu trepp ja siis ma kukkusin alla Karupoeg Puhhi stiilis ja sain ainult põrutada, eluvaim jäi sisse.
Edasi ei mäleta.

Teiseks üsnagi verine unenägu:

Läksin teatrisse.
Etenduse sisu oli järgmine:
Oli mingi pidu. Mingi saare peal. Saar oli väike, seal elas püsivalt vaid vanaema.
Pidu tulid pidama tema lapselapsed. Üks nendest oli noormees, ühe päris suure kamba juht, kelle ta kaasa võttis. Vanuseks võiks anda hilisteismelised. Teine lapselaps tuli ka, võttis kaasa oma poiss-sõbra.
Peo alguses mängiti lumesõda. Täiesti impulsiivselt jaotuti kaheks leeriks ja võideldi. Veriselt. Väga veriselt. Lumepallide olid tegelikult vist kivid või midagi.
Igastahes tahtis tüdruku poiss-sõber seda asja ära lõpetada. Üritas rahutegijat mängida. Ütles, et lõpetame ära. Kambajuht viskas teda lumepalliga, tema püüdis kinni. Siis selgus, et lumepalli sees on dünamiit.
Kambajuht, taibates, mida ta on teinud, põgenes kuhugi eemale, ahastades. Tüdruk läks samuti kuhugi ära.
Siis jäi ülejäänud kamp üksinda.
Vanaemale tuli külla naabrieideke, kes talle rääkis küla uudiseid ja muud sarnast.
Mõned kambaliikmed manustasid alkoholi, mõned mitte. Sellest tekkis tüli. Karsklased ja alkohoolikud jagunesid kahte leeri ja võitlesid nüüd oma põhimõtete eest. Korraks taaselustus tüdruku armsam ja tahtis pooli maha rahustada, aga ta tapeti uuesti.
Lõpuks olid järel ainult kummagi leeri juht. Astusid vastastikku ja oleks hakanud võitlema, kui juht poleks naasnud.
Juht vaatas kogu seda kaost pärani silmi ja jahmunult. Peaalkohoolik ja peakarsklane langetasid noad ja hakkasid juhi poole astuma - sina käisid ära, vaata, missugune kaos tekkis. Sina oled süüdi. Sinu me ohverdame oma pattude heaks.
Juht võttis tuimalt puusalt revolvri ja tulistas. Kaks korda.
Jõllitas oma kunagise kamba surnukehi ja needis. Seejärel istus trepiäärele ja vaatas maha
Siis naasis õde.
Vend langetas pea ja andis revolvri õele - mõista nüüd sina minu üle kohut.
Õde võttis relva ning vaatas seda.
Ja tulistas.
Vend suri väga üllatunult.
Siis võttis õde püstoli, läks kuuri taha ja siis kostis sealt viimane püstolikärgatus.

Toas kuulis seda kõike vanaema - ja peeruvalgel, mitmetest väikestest tubadest koosnevas mustades palkides majas, kus mingit sisustust peale uste ja koridoride polnud - taipas ta, et naabrimutti, kellega ta just nüüd vestelnud oli, ei ole enam. Pole kunagi olnudki. Ta elab ju täiesti üksikul saarel. Naabrimutt oli kas tema hallutsinatsioon või külastas teda just üleloomulik olend. Või pole kogu seda viimast olnudki. Kas lapselapsed tulid talle ikka külla? Tulid ju. Ta mäletas väga hästi. Aga kus nad on?
Peerg võbises ja hakkas kustuma.

"Kus te olete?" hüüdis vanaema hirmunult
"Miks keegi mulle ei vasta?"
"Lapselapsed, kus te olete?"
"Ärge tehke, ma kardan."
"Halastage ometi!"
Aga tema hääl vaibus pimedusse.
Ja siis kustus ka viimane peerg.