ja meid ei huvita ammu mis on me siht ja muud
peale kiiruse, punase auto ei ole meil midagi enam.
Tumesinine taevas ja tähed. Müürina mööduvad puud.
"Anna üks sigaret,"-"Võta." Rohkem ei tarvita sõnu.
"Ava üks pudel,"-"Jah, kohe." Sellega lõppeb me jutt.
Muusika mängib ja kuskilt on tuttav see tunne ja valu.
Mälestus.Igatsus. Ammu on lõppenud ahastav nutt.
Siiski ei ole meil aega, kuigi ei ole ka kiiret
jõuda kuhugi välja - parem ma vastan:"Ei tea."
Sõita kusagilt välja - selleks ei ole meil julgust.
Asfaldi valged jooned. Kiirteede viimased read.
Avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits.
Konid ja tühi taara, klaasikillud me teel
jäävad meist tänagi maha. Muusika mängib ja saadab meid,
meie jälgedes sõitjaid ja neid, kes sõitsid me ees...
November.
Mul on blogi dashboardil novembris umbes viis drafti, mis postituseks moondunud polegi.
Nojah, üks neist on miskine test, teine tühi, kolmas vajab viimistlust ja neljandat kirjutan ma praegu aga viienda peaks vist ehk kirja saama.
One day in his office, studying ancient files from Old Earth, Sol was reading about the effect of Beatrice on the world view of Dante Alighieri when he was first struck by a passage written by a critic from twentieth or twenty-first century
She [Beatrice] alone was still real for him, still implied meaning in the world, and beauty. Her nature became his landmark - what Melville would call, with more sobriety than we can now muster, his Greenwich standard...
Sol paused to access the definition of Greenwich Standard, and then he read on. The critic had added a personal note:
Most of us, I hope, have had some child or spouse or friend like Beatrice, someone who by his very nature, his seemingly innate goodness and intelligence, makes us uncomfortably conscious of our lies when we lie.
Sol had shut off the display and gazed out at the black geometries of branches above the common.
"Hyperion", Dan Simmons
Hah.
Mõnikord tekib mul just selline tuju, et On Midagi Öelda. Maailmavalu või klaaspärlimäng lausa tuikas rinnus ja tahaks väljendada.
Paraku pole ma siis oma blogi juures. Ja kui ma oma blogi juurde jõuan, on tuju läinud.
Näiteks üleeile nägin ma ühe klassi filosoofiablogi. Einoh, tore ettevõtmine iseenesest, aga kui lugeda kuidas kirjutatakse suurte algustähtedega ja kaunikõlalise paatosega Elu Mõte, Hing, Filosoof, Õnn (Ei Olegi Rahas- Kas Pole Mitte Suur Üllatus) jne. tekib mingisugune vastunäidustus. Vaated hakkavad sinna kuhugi nihilismi suunas hiilima, küünik tõstab pead ja tekib tahtmine lahingulipuna tõsta Püha Iroonia ja siis minna ära panema aga siis läheb tuju kuidagi ära. Vaatasin vastumürgina klippe Monty Pythoni "Meaning of Life"-ist. Mõjus, muide. "Meaning of Life", kusjuures, on mõneti väga õige film, saab minu arvates asja tuumale väga hästi pihta. Tunduvalt paremini, kui antud blogi, aga noh, eks MP ole ju ilmakuulus ja antud blogi kirjutajatel on veel aega areneda. (Arumaisaa, mida ma siin kõnelen nagu mingi suur isake, nägu targem kui Leninil, ilmselt on blogikirjutajad minu vanusekaaslased, lihtsalt vaated lähevad lahku, aga eks ideele tulemine on ainult esimene pool - selle väljendamine on sama keeruline, või õigemini, keerulisemgi, sest ideele tulemine on intuitiivne, tuleks nagu jumala armust, seletades pead sa aga seda tõlkima hakkama)
Larko ütles täna toiduklubis, et hea nali on parem kui vilets tõde, sest heas naljas on peidus tõe seemned ja inimesega, kellega nalja ei saa teha, ei saa ka tõsistest asjadest rääkida. Quoted for truth.
On küll. Ja Monty Python paneb täpselt ja naljakalt. Ei ole olemas tõde ilma irooniata, iroonia ongi tõe osa, ilma selleta on sihuke klantspilt.
Wikipedia andmetel on suuruselt teine eestlaste kogukond Brasiilias. 29 578. Kes nad sinna lasi?
Kas asi on Orkutis, kus Brasiilia mehed eesti neidusid ära kutsuvad?
Postuleerin:
*Üleüldiselt on päris mitmes valdkonnas mõistlik kasutada india loogikat või hägust loogikat. Aristoteles on üle kahe milleeniumi surnud, ega ta loogikagi igavesti ela. Ehk siis:
Teatavatel juhtudel võib esineda, et millegi kohta kehtib nii A kui ka non-A või ei kumbki.
*Elul puudub väline mõte.
*Jumal on Schrödingeri kass - ta on 50% olemas, johtuvalt sellest, et me tema olemasolu kontrollida ei saa. (ei, ma ei räägi abrahamistlikust jumalast. Sihukese šansid on kehvemad). Kindlaks saab teha ainult karbi avamise teel või ise karpi minemise teel.
Kinga Stepani Tumeda Torni seerias oli küsimus, kes on toas, mis asub Torni tipus. Mõned arvasid, et tuba on tühi. Minul jäi seitsmes raamat pooleli, ei saanudki teada.
*Tõde saab eksisteerida vaid relatiivselt ja tema lahutamatuks kaaslaseks on iroonia.
*Leidub tõdesid, mis on olemas, aga nad ei suhestu kuidagi maailmaga või õigemini, nende suhe maailmaga on jällegi irooniline.
*Kui elul on olemas sisemine mõte, on selle väljendamine peaaegu võimatu. Õigemini, seda ei saa edastada, aga saab kasutada maieutikat, aidata sel teises sündida.
*Elu mõtte olemasolu korral on see väljamõeldud ja ei oma mingit välispidist tähendust. See on täiesti kindlasti seotud irooniaga.
*Midagi võib siiski olemas olla.
The modern "road picture" is to filmmakers what the heroic quest was to Medieval writers.
