Bah! Humbug.

Mida sa teed siis, kui sa saad aru, et kogu su olemus ja iseloom teevad su romantilises mõttes läbilöögivõimetuks sagedamini, kui sulle meeldiks?



Muide, see laul on totaalne vale.

Ei ole ei bewitched ega bewildered ega vist tegelt ka mitte in love. Bothered, seda küll.


Mida sa teed siis, kui saad aru, et kogu su enesekindlus ja uljad maneerid on vaid fassaad ja sinu neljateistkümnendast eluaastast pärit ebakindlused on sinuga ikka kaasas? Üritad kellegagi tantsides silmsidet saavutada, ja kui teine annab vähemagi signaali, mida võib tõlgendada nii, et ta ehk ei tunne huvi, siis su uljus puruneb, enesekindel naeratus kaob, sa kaotad võime tantsida ja põgened.

Ja nii kolm korda järjest, kuni otsustad iseenda alandamise lõpetada ja lahkud ürituselt.

Näe, juba ta räägib kellegi teisega, kellel ilmselt neid probleeme pole, vahest ongi tal temaga parem. Ja äkki ta isegi ei meeldi mulle, ma olen ehk lihtsalt kultuurilistest mõjudest tingituna ennast veennud, et mul peaks keegi olema ja tema tundub sobiva ohvrina. Et niisama askeldamine on kole igav ja ei olegi emotsionaalses mõttes enam midagi huvitavat juhtunud (M.i armumine lõppes nii pisut vähem kui aasta tagasi, nii et on ka juba päris paras paus olnud) ja ühepoolse armastuse üle emotsemine on ju kohutavalt huvitav ja teeb elu põnevaks ja annab su tundeelule eepilised mõõtmed. Et ei kügele niisama nurgas, poiss vaevleb õilsa südamevalu käes, mis tähendab, et talle võib paljugi andeks anda ja mis teeb temast romantilise ja baironliku kangelase.

Milline draama, kas pole? Aplaus ja lillevarred! Braavo! Korrata ja puha.

Pähh. Mina ei viitsi. Aitab ka. Aeg on ükskord suureks kasvada. Iseenesest sai ju kohatud ka üht teist kodanikku, kellega, tõsi küll, on ilmselt raske ühendust saada, aga kes vist näitas mingit huvi üles. Või siis ka mitte, raske on tänapäeval sellistest asjadest aru saada.

PS: Mind hakkas nüüd huvitama, kas minu selles postituses kirjeldatud viitsimatud kirjeldet liini edasi ajada on arusaam oma reaalsetest tunnetest ja kaine mõistuse hääl või, noh, hapud viinamarjad? Kuidas sa neil vahet teed?

Näin laitat kalakukkoa

Ilmselt on mingi Godwini seaduse teisend, et iga blogi muutub lõpuks kokandusblogiks. Võinoh, mis seal nüüd minagi, aga ühe retsepti võiks ju kirja panna.


Tarvis läheb:

*Pool paprikat
*Pool brokkolipead
*Pool baklažaani
*Kaks porgandit
*Nii umbes natuke alla 100g maapähkleid (NB: mitte soolapähkleid)
*4-5 küüslauguküünt
*Tšillit omaenda maitse järgi (hulk sõltub tšilli kangusest ja sellest, kui teravat toitu tahetakse)
*Sojakastet
*Vett
*Kastrulit (või potti? ehk saab nii ka?)
*Pliiti
(Sellest siin jätkub umbes kaheks portsjoniks, iseenesest oleks loogiline teha neljainimeseports, kuhu läheks siis terve paprika, terve brokkolipea, terve baklažaan ja terve pakk maapähkleid, aga mina olen siiamaani teinud seda sellises kastrulis, kuhu niipalju ei mahu. Teie võite mõistagi koguseid soovi järgi varieerida)


Esmalt on soovitatav köögiviljad pesta, puhastada ja ära tükeldada, küüslauk ka. Küüslaugu hakkisin mina sellisteks kaunis jämedateks viiludeks. Brokkolit ma ka päris pisikeseks ei viilutanud, jätsin sellised mõnusad suuremad tükid. Porgandi lõikasin seibideks, baklažaani sellisteks täringusuurusteks tükkideks.
Siis pange kastruli põhja natuke õli, nii et põhi on kaetud, aga iseenesest ei tohiks see õli seal väga ujuda ka. Laske õli kuumaks. (mina keerasin oma pliidi nupud maksimumi juurde). Pange maapähklid kastrulisse ja röstige seal neid nõnda natuke. Kõrbema ärge laske ja väikene segamine on ka hea.
Kui pähklid näevad juba röstitud välja, aga mustad veel ei ole, siis on tarvis kuidagi lisada küüslauk ja veel nõnda, et küüslauk kohe ei söestuks. Mina võtsin selleks kastruli korraks tule pealt ära ja panin küüslaugu sisse, õli oli niikuinii kuum, seal ta küpseb täitsa edukalt, aga kaua pole niiviisi tarvis mökutada, paarikümne sekundi pärast tõstke kastrul tagasi pliidile ja lisage hakitud porgand, brokkoli ja paprika. Minu kogemuse järgi tõuseb nüüd potist auru ja kostab müstilist praginat, ilmselt seoses midagi vee ja kuuma õliga. Lisa sojakastet ja vett ja sega. Vett panin ma umbes pool kruusi, sojakastme koguse kohta pole ma päris kindel, aga võrreldes pudelit enne ja pärast ja hinnates koguseid pakuks ma, et läks umbes 30-40ml. Aga ilmselt on kõige mõistlikum panna maitse järgi ja selle järgi, kui palju te oma toidu põhja hiljem vedelikku tahate. (Vedelikku võiks seal põhjas olla niipalju ikka, et te hiljem kogu baklažaani vedeliku alla suruda saaksite, arvestusega, et baklažaan imab vedelikku sisse ka, teisalt peaks arvestama, et etem on, kui köögivili küpseb enamjaolt vedeliku kohal, mitte vedeliku sees) Lisage tšillit ja segage nii, et tšilli ühtlaselt jaotuks. (mul on kodus hirmus lahja tšilli, selline, et paned näpuotsatäie tšillit suhu ja mõtled, et vist on midagi natuke tunda - sellepärast on mul raske ütelda, palju tšillit panna tuleb.) Mõne minuti pärast pange potti baklažaan, siis paigutage köögivilju niiviisi potis ümber, et baklažaan on vedeliku all ja muu köögivili üldiselt vedeliku kohal. (ma ei ole kindel, kas seda peaks nimetama auruga küpsetamiseks või milleksiganeseks, igatahes peaks maitse olema neil asjadel teine, kui keedetud variantidel) Toit on valmis, kui baklažaan on sisseimatud vedelikust päris pehmeks ja lödiks muutunud ja kaotanud valge värvi. Köögiviljad peaksid olema ka sellised enam-mitte-toored, kui on toored, laske neil veel haududa, ega baklažaan üldiselt rohkemast ligunemisest kehvemaks ei lähe.
Võtke pott pliidilt maha ja sööge.


Muide, tundub, et see ei ole isegi mitte taimetoit, vaid isegi vegan-toit. Ehmunud lugejatele kinnitan, et söön liha, muna, kala, mereande, piimatooteid, mett ja üleüldse kõike hea isuga, lihtsalt see siin juhtus taimetoit olema.

PS: Video on pärit filmist "Picassos äventyr" ja laul, mida Sirkka pidevalt laulab, räägib sellest, kuidas valmistada kalapirukaid.

Keel, kantseliit ja silmakiri.

Tähendab, käisin minagi meie armsa Vabariigi sünnipäeva paraadil sõdureid vahtimas. Pärast sattusin sellest oma vennaga rääkima ja mainisin vestluse käigus sõna "püss". Vend vastu, et ei, niiviisi polevat õige kõneleda, õige olevat ütelda "relv". Mina ütelnud vist midagi vastu ka, arvatavasti midagi sellelaadset, et ma olen auga tsivilist ja räägin, kuidas tahan. Või midagi.

Ajaloo huvides saagu kirja pandud, et vend on sõjaväes käinud, mina kui sant ja vigane aga ei ole.

Hakkasin nüüd selle fraasi üle mõtlema. Alguses tundus mulle, et "relv" on ju palju laiema tähendusväljaga, sest relvaks on ju muuhulgas ka mõõk, väits, terav keel ja tuumapomm, näituseks. Oleks siis veel, et tulirelv, aga tollel on juba päris seadusekeele maik juures ja ega ma ka ei ütle ju, et lõi nüri esemega, ütlen ikka, et lõi praepanni või labida või milleiganesega siis löödi; hea veel, et relvataoline ese pole. Üleüldse jäi mulje, et too "relv" on paremal juhul argoo ja halvemal juhul kantseliit ja ons siis tarvis seda sõnakasutust laiadele massidele peale suruda. Rahvalikumast kasutusest tuleb sõna relv jaoks ainult "hambuni relvastatud" hetkel pähe, kusjuures üle müüri ronitakse ikka, püss hambus, mitte relv hambus. "Pani püssi palge", mitte "pani relva pange". Aga mine tea, ehk teie panete relvi ka palge.

Arvasin ma siis, mida arvasin, aga igastahes hakkasin siis mõtlema - tegelikult surun ju mina ka mingit erialast tulenevat argood rahvale peale, võinoh, suruks, kui ma viitsiks ja kui mind mingit muud keele väärkasutused rohkem ei häiriks.
(Naljakas lugu tolle keele väärkasutamisega muidu - ma ise olen armetu ja kidura murdekeelest rikastamata kirjakeele peal kasvanud, aga õssukeelt ma ilmselt siiski enam ei räägi; aga ikkagi ütlen mingite asjade kohta, et nii on õige ja nii vale kõneleda - ilmselt tuleneb siit igati mittekantilik printsiip, et õige eesti keel on selline, mis minule õigena tundub)

Igastahes, mõtlesin, et kui keegi ütleks arvu mõteldes "number", siis ma protesteeriks ju ka. (tänava-, võidu- ja telefoninumbrite üle mitte, aga nood käivad hoopis eraldi kategooriasse) Number ja arv on ju hoopis eri asjad! Umbes sama vahe, mis tähel ja sõnal - tähel ja sõnal teed ju vahet? Novot.

Tulebki välja, et olen silmakirjateener.

Kaitsesin ennast korra sellega, et arvu ja numbri vahelist erinevust seletatakse vist isegi esimeses klassis juba, püssidest koolides üldiselt ei räägita. Samas räägitakse algklassides (ilmselt pedagoogilistel eesmärkidel) ka miskistest müstilistest ühelistest ja kümnelistest, mille mina, teise aasta matemaatikamagistrant, olin jõudnud juba ammu ära unustada. Ons siis arvu ja numbri erinevus argoo või eesti keel?

Hakkasin nüüd mõtlema selle üle, et õla peal oli sõdurpoistel (huvitav, kas sõdurpoiss tohib ütelda? aga soldat?) vististi automaadid, aga automaadi kohta vist tõesti püss ei ütleks, püss on ikka see, mis teeb "Põmm!", mitte "Tatatatataa!". Aga siis võiks ju juba automaat ütelda?