Ilmselt olnuks mõistlik ja tark kirjutada oma Bulgaaria-seikluste teisest poolest kas Bulgaarias olles või sealt äsja naasnuna, aga tagasi jõudes olin ma väsind&kurnatud ja jäin haigeks, samas võiks nüüd kirjutada. Kuna mälu mul fotograafiline pole, siis kirjutan nüüd pigem kildudena kui kronoloogiliselt, ehk kõige hullem ei saa.
*Teine võistluspäev. Tegin sama vea, mis esimesel ja üritasin kõike ära teha. Tegin paraku vaid poole esimesest, ülejäänute kohta sogasin seda, teist ja kolmandat. MIdagi sealt ma igastahes ei lootnud ja loivasin, pea norus, tagasi ööbimispaika. Uni lõi kirvega kuklasse, nagu ikka kogu see nädal, mis ma seal olin - korraldajad olid veendunud, et kõik inimesed on tõenäoliselt viksid ja tublid hommikuinimesed, kes suudavad nagu nalja minna ja jääda magama kell kümme ja ärgata enne seitset, sest noh, kõik suudavad seda, eks? (Mul on selliste hommikufašistide kohta oma arvamus, mis vist paraku html-musta ei kannata).
Igatahes, jätame mõnda vahele - suur oli järgmisel päeval mu üllatus, kui nägin, et ma olin teise ülesande eest täispunktid saanud. Kust need pärinesid, oli täielik müstika, minu tööst need igatahes pärit olla ei saanud, sest et ei mina ega Indrek ei näinud ei mu mustandis ega puhtandis ühegi punkti väärtuses ideid, aga noh, ju siis minu töö mõistmine polnud keskmiste mõistuste jaoks.
*Go Team Utrecht!
Kui teine võistluspäev oli lõppenud ja mina pisut eestlaste toas pikutanud, võtsin ma oma reisigokomplekti kaasa ja läksin mingisse puhkeruumi. Kaks noormeest, kes paistsid ungarlased olevat, mängisid mingit müstilist lauamängu, küsisid, kas see, mis mul kaenla all on, on go ja et kas ma mängin, vms, igastahes oli laud mu kaenla all piisav vestluse algatamise ettekääne. Vaatasin, kuidas nad seda hiina malet omavahel mängisid, vahepeal seletasid mulle ka reegleid ja seda, mis toimub ja võib ütelda, et toimus midagi, mida võiks põhimõtteliselt Tutvumiseks nimetada. Vaatasin siis kõrvalt pealt ja kuulasin, kuidas nad rääkisid ja peab tunnistama, et see ei langenud väga kokku minu arusaamaga ungari keele kõlast. Tuli välja, et selle põhjus oli see, et nad olid hollandlased.
Igatahes, mingi hetk hakkasime me go-d mängima, mina kahe hollandlase vastu. MIngi hetk aga selgus, et nende tiimil oli plaan mingisse kohalikku söögikohta õhtustama minna, kutsusid mindki kaasa. Viskasin kulli ja kirja ja läksin kaasa.
Long story short, Utrechti tiim olid nood, kellega ma sest ajast kuni IMC lõpuni hängisin. Lõpus nägin neid isegi lennujaamas, kus nad soovitasid Tallinna asemel Amsterdami sõita ja seal kanepit suitsetada. Iseenesest mitte paha plaan, aga mu piletid ei klappinud ja nii ma siis neist lahkusin.
*Backup.
Hollandlased õpetasid mulle ühe laheda mängu, mida me umbes konstantselt mängisime. Ma olen seda ka ümberkaudsetele eestlastele maininud aga enamus neist on sellesse üsnagi flegmaatiliselt suhtunud. Panen reeglid siia kirja, ehk hakkab kellelegi meeldima.
On mängija (olgu ta nimi näiteks Alice), kes mõtleb mingisuguse tegelase peale (ükspuha kas päris või fiktsionaalse) ja ütleb ta perekonnanime esimese tähe.Soovitatav on valida tegelane, kellest vähemalt mõned ülejäänud kuulnud on.
Ülejäänud mängijate (ajutine) eesmärk on kirjeldada mingit tegelast nii, et esiteks Alice ei tunneks ühtegi tegelast, kes kirjeldusele vastab ja kelle nimi algab T-tähega ja et teiseks, et mingi muu mängija seda üheselt suudaks - sel juhul ütleb too teine mängija "Backup". Kui Alice nüüd kedagi nimetada ei suuda ja alla annab, loeb ta kolm-kaks-üks, mille peale küsija ja too, kes ütles "Backup", korraga ütlevad, keda nad mõtlesid. Kui see juhtub sama nimi olema, siis peab Alice ühe tähe juurde andma, kui mitte, ei juhtu midagi.
Toon näite ka, siis on ehk selgem
Ütleme näiteks, et Alice mõtleb Tšehhovi peale.
Alice: "T."
Bob: "Kas see on kirjanik?"
Charlie: "Backup."
Alice:"Ei, see ei ole Tammsaare."
Pangem tähele, et kuigi Tšehhov on kirjanik, on see täiesti lubatav vastus. Nüüd tahab Bob ehk valikut kitsendada.
Charlie: "Kas see on vene kirjanik?"
Dave: "Backup."
Oletame, et Alice hetkel rohkem vene kirjanikke peale Tšehhovi ei tea, Tšehhovit ennast ta aga nimetada ei saa.
Alice: "Ma ei tea ühtki vene kirjanikku, kelle nimi algaks T-ga. Annan alla. Kolm, kaks, üks."
Charlie "Tolstoi."
Dave:"Turgenev."
Jälle ei vedanud. Aga otse loomulikult ei pea küsima ainult kirjanikke.
Fran: "Kas see on arvutiteaduse isa?"
Dave: "Backup."
Alice:" Eee... Timur?"
Timurit aga arvutiteaduse isaks lugeda ei saa ja teist pakkumist Alice teha ei saa. Sestap peab ta lugema kolmest allapoole.
Fran:"Turing"
Dave:"Turing"
Alice:"Okei. T-Š"
Märgime, et edaspidi saab küsida vaid nimesid, kes algavad Tš-ga.
Dave: "Kas see on helilooja?"
Bob: "Backup."
Paraku on see aga liialt lihtne küsimus.
Alice: "Ei, see ei ole Tšaikovski."
Nüüd tuleb paar sellist vaieldavat majareeglit. Nimelt, iseenesest ei pea arvajad kasutama päriselt eksisteerivaid isikuid. Nad peavad lihtsalt sama asja ütlema.
Bob: "Kas ta on teatava rasvase piruka leiutaja?"
Dave:"Hee. Backup."
Charlie:"Backup"
Fran:"Backup."
Alice on mõistagi segaduses ja annab alla.
Bob, Dave, Charlie, Fran:"Tšeburek!"
Alice: "Tšeburek?"
Bob: "Jah. Abdullah Tšeburek, kelle järgi tšeburek oma nime sai."
Nüüd tuleb teine reegel. Iseenesest on arvajatel kahjulik mitmekesi arvata - lihtsalt eksimistõenäosus kasvab. Selle jaoks ongi see reegel, mis ütleb, et juurdesaadud tähtede arv on aktiivsete arvajate arv jagatud kahega, ümardatud alla - et kui on 2 või 3 pakkujat, siis on üks täht, kui 4 või 5, siis kaks, kui 6 või 7, siis kolm jne. Loomulikult kehtib see vaid siis, kui keegi ei eksi. Praegu oli kokku neli pakkujat, seega saavad nad juurde kaks tähte.
Alice:"Tšeh."
Nüüd on juba selge, kellest jutt.
Charlie: "Kas see on vene kirjanik?"
Bob:"Backup."
Alice:"?"
Charlie, Bob: "Tšéhhov."
Nüüd on voor mõistagi läbi ja järgmise isiku mõtleb välja Charlie, sest ta küsis viimase küsimuse.
*Sofia. Hullult lahe linn oli. Ma olin enne minekut kindel, et kohale jõudes näen välja nagu paneeritud surm ja ei ole võimeline millekskiks muuks kui kord minutis korra silmade pilgutamiseks - aga võta näpust - uimased näisid olevad pigem teised, promeneerisime ringi ja mina sain linna nautida. Ma ei oskagi hetkel seda atmosfääri kirjeldada, ehk ainult niipalju, et sihuke tunne oli, et sirutad käe üles ja võtad tänava kohal rippuvat laiskust. Õhkkond oli üsna lahe, pisut postsovietliku hõnguga, aga seda positiivses mõttes, euroopalik tunne oli samas ka. Linna mulje jättis ta ka - oli ikka elukeskkond, mitte kolm kvartalit, kes on hirmust maa ees seljad kokku pannud. Kui ma kunagi fotod arvutisse saan, ehk panen pilte ka.
À bientôt!
