Järjejutt IV: Otsus

Guihen jälgis üksisilmi pudelit. Näis olevat hea aastakäik, ehkki seda tormikiirusel pöörlevalt pudelilt välja lugeda ei saanud; ta oli pudelit lihtsalt enne keerlemapanekut vaadanud. Tema meelekohtadel kumises, Guihen oleks tahtnud neid pisut hõõruda, ent praeguse olulise protsessi juures ei saanud seda teha – seda võiduks näha kui lugupidamatust kohtuvõimu vastu.
Guihen tõstis korraks pilgu, et oma nõbude ilmeid näha - ja kohkus hoopiski, kui nägi, et pudeli ümber istusid täiesti võõrad kujud.
Esimene neist oli kahe pika patsiga punaste juustega suurt kasvu noor naine. Naise põski katsid tedretähed, aga need pigem kaunistasid kui rikkusid tema väljanägemist. Naise pilk püsis hoolega pudelil, kuid Guihen nägi hetkelist kõrvalpilku enda poole ja talle näis, et selles oli etteheidet.
Teine oli täiesti valge naha ja juustega ga ja punaste silmadega keskealine mees. Tema meelekohal ilutses keeruline ja peen šamaanitrummi kujutav tätoveering. Guihen mõtles korra, kas tegu võib olla mingi võõra häbimärgiga, ent need põletati harilikult rannetele mitte ei tätoveeritud oimukohale ja seega oli tõenäoliselt tegu esindusfiguuriga. Mehe nägu oli rahulik, ent aeg-ajalt näris ta pisut oma huult. Tema pilk ei eksinud kordagi pudelilt.
Kolmas mees oli niivõrd harilik, niivõrd silmatorkamatu, et Guiheni pilk liikus kohe edasi järgmisele.
See oli ühe silmaga – ta kandis silmaklappi – vana naine. Tema juuksed olid lühikesed, ent mitte niivõrd, et seda võiks varga või häbistatud naise soenguks pidada. Tema ei jäginud pudelit. Ta vaatas otse Guihenile silma. Ta oli väga, väga väsinud. Guihen teadis seda. Praeguseks hakkas ta juba peaaegu mäletama, kes need inimesed on ja kuidas need temaga seotud on. Ta hakkas kartma hetke, kui pudel seisma jääb.
Aga pudel keerles veel.
Mingi kauge kolmekordne meeshääl kuulutas midagi ametlikul häälel. Guihen ei kuulnud mida, kuid vaatas üles ja teadis, et need kolm olid kuningad.
Siis jäi pudel seisma. Guihen tundis kohtuotsuse konteläbiraputavat jõnksatust.
Guihen vaatas alla, et näha, kelle peal see oli peatunud.
Pudel ei osutanud konkreetselt küll kellegi peale, aga kõige lähemal oli ta Julianile.
Poiss vahtis jahmunud silmi pudelit ja kõik teised Juliani.
„Oh, kurat küll,“ sosistas ta.
Louise vaatas pudelit ja teadustas siis selge häälega: „Pudel on määranud süüdlaseks Juliani Cotrait’ st, Cotrait hertsogi Francois poja. Kohus läheb nüüd arutama kohtuaja süü ja vastavate karistuste asjus.“
Seda kohus tõepoolest tegi – kohturuumi kõrval oli veel mingi väiksem ruum, kuhu Louise ja Jacques läksid, ühe Tucreani veel miskipärast kaasa võttes.
„Me ei teinud ju seda,“ kähises Julian nõrgal häälel peale kohtu lahkumist. „Guihen, miks sa niiviisi tegid?“
“Julian, paraku on veinivaim otsustanud, et õigus on Guihenil, mitte sinul ja su vennal,“ vastas ruumijäänud Tucrean, kes nüüd Juliani taga seisis. Mina ei saa pead anda sinu süü eest, aga ma nägin jälgi ja veinivaim näib ka teie süüd uskuvat.“
„Sina ei anna jah pead,“ torkas Julian selle peale, „aga mina annan küll. Saad sa aru? Mul lüüakse selle kuradi jama pärast pea maha. Persse küll, ma ütlen. Persse, raisk!“ Ta võttis pea oma käte vahele ja toetas küünarnukid põlvedele, ise samal ajal sosinal vandudes.
„Sina elad vähemalt Henrys edasi,“ sai Guihen nüüd keele suhu tagasi, sest kohtuotsus ja nägemuse kummalisus oli ta päris tükiks ajaks sõnatuks võtnud. Ta otsustas selle üle siis mõelda, kui ta on üksi ja hetkel praegusele kohtuotsusele keskenduda. „Aga mina? Kui singel sureb, siis on kõik, kaputt, krõška, the end, mõistad? Mina ei ela oma kuradi vendades edasi.“
“Ja selles on sul ka vedanud,“ ironiseeris Julian, pea ikka veel käte vahel. Hoolimata olukorra raskusest tõmbus Guiheni huul hetkeks ülespoole kõveraks. Tema kaheteistaastased kuuikutest poolvennad- ja õed olid tõesti üks talumatu nuhtlus.
„Arvad sa, et see on mingi elamisväärne elu, mis Henry’d ja mind ees ootab? Ilmselt ta märgistatakse, saadetakse hertsogkonnast välja ja kuulutatakse lindpriiks. Üks ütlemata sitt elu. Ja kõik sinu pärast, värdjas. Oled nüüd õnnelik?“
Henry istus vaikides oma venna kõrval. Ta oli näost valge ja näis sama väsinuna kui Julian.
Guihenil hakkas sel hetkel nõbudest isegi pisut kahju, aga nemad olid ta äärepealt maha tapnud. Söögu ise oma suppi, mille nad olid täiesti ise kokku keetnud. Ta tõusis püsti.
„Jah, ma olen õnnelik! Õnnelik, et sinusugused hõimtapjad lõpuks oma otsa leiavad. Te olete selle ise ära teeninud ja ärge tehke nägu, et ei ole! See. On. Teie. Enda. Süü!“
Kuid see näis Juliani jaoks juba liig. Kiiresti nagu kättemaks oli ta rätsepistest taas püsti tõusnud, nuga peos ja ainult mingi kummalise aimuse abil suutis Guihen tema käsivarrest kinni haarata, et oma kõri poole suunduvat nuga kinni pidada.
„Kurat, kui mind juba üles puuakse, siis juba mõrva eest, mida ma olen sooritanud,“ lõrises Julian samal ajal nuga Guiheni kõrile lähemale surudes. Aga juba oli juures Tucrean, kes samuti Juliani käsivarrest haaras ja noa peost välja väänas.
„Rahu, ainult rahu,“ pomises ta sealjuures. „Sellel ei ole praegu mingit mõtet.“
Ja siis naasid kõrvaltoast auväärt tiitliomanikud ja teine Tucrean.
„Me oleme oma otsuse langetanud,“ teadustas Jacques. „Julian de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotraiti poeg on määratud süüdi ja surma mõrvakatse eest. Otsus viiakse läbi homme, koidikul, Veitre’ väljakul pea maharaiumise läbi.“
„Peale selle oleme me leidnud,“ jätkas Louise, „et süüdlast aitas tema kuriteos temaga peaaegu võrdsel määral tema vend ja kaassündinu Henry de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotrait poeg. Tema karistuseks saab olema häbimärgistamine ja pagendus. Pagendus viiakse ellu süüdlase Talvejõele kinnitamise ja minemakandmise laskmise läbi. See toimub kohe pärast Julian de Cotrait hukkamist. Kohus on oma otsuse teinud. Istung on lõppenud.“

Järjejutt III: Kohtumõistmine

„Räägi!“

Ja Guihen rääkis.

„Hmmmh,“ ümises, Louise, Guiheni tädi. „Karm süüdistus, ütleksin ma. Ja tõendeid ei ole, jah?“

„Ma kardan, et mitte,“ vastas Guihen. „Aga võib-olla nägid Tucreanid minu nõbude jälgi?“ Lootus oli tegelikult tühine. Tucreanid olid rohkem punakuldile kui nõbude nõrkadele jälgedele keskendunud. Aga mine tea. Äkki nägid.

„Me ootame,“ lausus Guiheni isa vaikselt. „Mis sa arvad, kui palju aega neil tagasijõudmiseks läheb?“

„Umbes pool tundi?“ vastas Guihen, „Ma ei tea, kui kaua neil selle kuldiga aega läheb.“

„Kui ta ellu jääb,“ kostis isa mõtlikult, „on sul verivaenlane. Senimaani, kuni üks teist sureb. Ja võib-olla isegi kauem.“ Ta ei täpsustanud, kas ta mõtles kulti või nõbusid ja Guihen ei julgenud küsida.

Umbes tunni aja pärast saabusid jahilised koju. Näis, et jaht oli õnnestunud. Kamba peale olid nad kuldi kinni püüdnud, tapnud ja tükeldanud ja kandsid selle nüüd lossi.

Neil ei lastud isegi riideid vahetada. Veriste jahiriietega kutsuti nad kõik ametituppa. Louise vaatas sellele pisut kõõrdi. Ilmselt võis see toa sisustust rikkuda, aga praegu oli tähtsamaidki küsimusi. Selle tunni aja sees oli ta mõttes võtnud ühendust Francois’ga, Henry ja Juliani isaga, kes praegu nende vürstkonda pealinnas esindas. Ta tundis, kuidas Francois läbi tema ja Jacquesi silme läbi seda kõike jälgis.

Kõik algas formaalselt.

„Mina, Guihen Seul de Cotrait, vürst Jacquesi poeg, süüdistan teid, Henry ja Juliani Cotrait’st, vürst Francois de Cotraiti poegi, minu tahtlikus tapmiskatses,“ alustas Guihen. Ta oli otsustanud rääkida niivõrd vähe, kui võimalik, ja loota, et nõod kogemata midagi säärast räägivad, mida nad teada ei tohiks, „Ma süüdistan teid mind teadlikult ja ilma mingi abikatseta punakuldi meelevalda jätmises. Auväärt Cotrait vürstid ja vürstinna, ma süüdistan Henryd ja Juliani minu tahtlikus tapmiskatses ja ma soovin enese, perekonna ja vürstkonna kaitseks ning õigluse nimel, et neid selle teo eest karistataks. Kas te võtate mu süüdistuse vastu?“

Tema isa ja tädi laususid nagu ühest suust: „Me võtame su süüdistuse vastu. Henry ja Julian de Cotrait, vürst Francois de Cotraiti pojad, mida on teil enda kaitseks öelda?“ Guihen ei sallinud sääraseid trikke ja üleüldse kõike, mis rõhutas koossündinutele nii loomulikku sidet, aga praegu säilitas külma ja ametliku näo.

Julian köhatas ja alustas: „Ma eitan meie vastu esitatud süüdistusi. Palun luba kõnelda asjust nii, nagu need toimusid.“

„Teil on see luba,“ vastas Jacques.

„Mina ja Henry, minu vend ja koossündinu, olime erinevates metsa osades jahil. Härrased Tucrainid olid meid kõiki eraldi lähetanud. Meie pidime pidama sidet Guihen Seuliga, kuid meie pingutustest hoolimata, side meie ja Seuli vahel katkes. Omavahel suutsime hästi sidet pidada ja tajusime ka vendi Tucreane. Me ei leidnud saaki ja kuna jahiaeg hakkas läbi saama, saime kokku ja naasime Tucreanide juurde. Siis kuulsime Seuli appihüüet ja tormasime tema juurde. Ta istus tammepuu otsas, mille all seisis punakult, mille ta oli ilmselt ebaõnnestunult lummutanud. Me ründasime siga odadega ja loom põgenes seepeale ja pärast väikest pausi me jätkasime jälitamisega. Ma usun, et Seul ei suutnud lihtsalt meieni oma mõtetega jõuda ja esitas selle kaebuse kadedusest, et ta on sündinud üksi ja ei valda mõtete sidumise võimet. Lubage täheldada, et Seul oli kaotanud jahisarve, mis oli meie regaalia ja vapimärgi vähem teisik. See peaks näitama tema suhtumist meie perekonda ja meie kohtuvõimu, mis võib seletada, miks ta säärase asjatu kaebuse on teinud. Ma tänan enda ärakuulamise eest.“

„Kas, sul, Guihen Seul de Cotrait, on selle tunnistuse kohta midagi öelda?“ küsisid kohtumõistjad.

„Jah, on küll,“ vastas Guihen. „Esiteks, Julian ja Henry kuulsid minu abihüüdu ja tulid kohale, ent lahkusid sündmuspaigalt kulti kordagi vigastamata. Nad rääkisid natuke valjusti omavahel, aga kulti nad ei rünnanud, hoolimata sellest, et too korralikult lummutatud oli. Julian isegi kuses minu silme all, aga ei tema ega Henry ei teinud vähimatki katset mind päästa. Suutsin ise sarve ohverdades oma elu päästa puu otsa ronimise läbi."

Isa ja tädi noogutasid ühes taktis. Ilmselt oli selleks hetkeks nende ja pealinnas viibiva Francois' mõistused ajutiselt üheks sulanud.

"Kas kellelgi pealtnägijaist on juhtunu kohta mingeid kommentaare?" küsisid nad unisonis.

Üks vendadest Tucreanidest köhatas rituaalselt.

"Palun luba rääkida," kostis ta kohtu poole pöördudes.

"Luba antud, räägi!"

"Mina, Paul Tucrean, tahan tunnistada seda, et täheldasin enne kuldi ja puu, mille otsas Guihen Seul de Cotrait istus, juurde jõudmist maas kahte paari jalajälgi, mis sealtsamast kohast lahkusid. Jäljed olid värsked ja ma usun, et tegu võis olla Henry ja Juliani jälgedega, kuid ma pole selles kindel."
Kõigi tähelepanu püsis tunnistajal, kuid Guihen nägi silmanurgast Henry ja Juliani hämmeldunud nägusid. Ilmselt polnud nad oodanud, et Tucreanid kiiruga jälgi jõuavad vaadata.

Jacques, Francois ja Louise mõtlesid veidi.

"See ei ole kahjuks piisav tõendus. Me teeme ettepaneku kasutada otsuse langetamiseks pudelit. Kas sina, Guihen Seul de Cotrait, oled nõus?"
"Jah," vastas ta. Tal oli ju ometi õigus. Šansid on tema kasuks. Vaimud ei valeta.
"Kas teie, Julian ja Henry de Cotrait'id, olete nõus?" küsiti nüüd tema nõbudelt.
"Jah." Nõod näisid olevat küll pisut närvis, kuid samas üsnagi enesekindlad.

Vürst Jacques avas kapi ja võttis sealt välja ühe veinipudeli. Pudel oli avamata ja kohalikku päritolu ja veinivaim oli ilmselt ikka veel seal sees.

Guihen, Henry ja Julian istusid maha, moodustades ringi. Vürst asetas ringi keskpunkti veinipudeli ja ütles selge kõlava häälega: "Veinivaim, mõista õigust nende isikute üle, kes siin on rääkinud ja osuta selle peale, kes on selles protsessis süüdlane ehk rääkinud kõige rohkem valet. In vino veritas!" lisas ta loitsu lõppu pealinnakeelse vormeli.
"In vino veritas," pomisesid Guihen, Julian ja Henry üheskoos.
Ja pudel pandi keerlema.

Järjejutt II

Hmmm, järjejutule mõistliku nime leidmisega on praegu veel raskusi, nii et praegu on ta lihtsalt Järjejutt II

Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

„Mõtle!“ liikus iseenda käsk läbi uimase aju. „Ignoreeri oma nõbusid! Ära vihasta! Ära satu raevu! Mõtle!“

Olukord näis sellegipoolest lootusetu. Ta võiks küll taganeda, aga punakult oleks kaasa tulnud. Pikka maad ta niiviisi läbida ei jõuaks. Kodune loss oli väljaspool küsimust. Järsku leida mingi puu, tugev, kindel puu, mille otsa ronida?
Muidugi, iseasi, kui hästi ta uimase peaga ja kahe kinnise käega (sest sarvest lahti lasta ei saanud. See oli raske ja üks käsi pidi otsa suus hoidma, et raip sealt minema ei libiseks, nagu ta vahetevahel nagu kiuste tegema kippus, ja teine kaugemalt toetama.) ronida suudaks, on iseasi. Sellegipoolest piidles Guihen ümbruskonda, et sobivat puud leida.

Seal! Ilus vana jändrik tamm, paari üsna madala tugeva oksaga ja jämeda tüvega, mida isegi punakuldi määratu jõud üles juurida ei suudaks.

Ülesronimisega läheb tõenäoliselt raskeks ja võib-olla ärritab liikumine kulti piisavalt, et ta transist välja tuleks, aga midagi polnud teha. Guihen otsustas riskida. Aeglaselt roomas ta vana tamme poole, tundes kuklas punakuldi õõvastavat hingeõhku, kui see aeglaselt tema kannul sammus, aga siiski õnneks veel transsi jäi. Guihen sosistas mõttes kiire tänupalve esivanemaile ja metsahaldjaile, pööras puu jalamil end ringi ja vaatas seale uuesti näkku. Kult seisis temast umbes kahe jardi kaugusel, aga see vahemaa oli praktiliselt eimidagi, sest tema viha Guiheni ja sarve vastu oli nüüd juba täiesti selgelt näha.

Guihen oli oma arvestustega eksinud. Tamme madalaimad oksad olid umbes Guiheni lõua kõrgusel. Ühe käega ei jõua ta sarve puhudes end iialgi üles tõmmata. Tema huuled või käsi vääratab – ja lõpp tal ongi.

„Mõtle, raisk!“ sundis Guihen veel enne lõppu end, sest ta ei tahtnud kergelt alla anda. Ja ta mõtleski, ehkki kuldi põlevad silmad seda ülesannet lihtsamaks ei teinud.
“Oot! Ta vihkab nüüd mind ja sarve, jah? Aga huvitav, kumba ta rohkem vihkab? Järsku... järsku ta vihkab sarve rohkem? Ja siis, kui ta peaks valima, valiks ta sarve? Siis mina pääseks...“

Guihen teadis, et sama hästi, isegi tõenäolisemalt ründaks kult pigem teda kui sarve – tema on ju inimene, elus asi, parem vihata. Aga lootus see oli.

Guihen keskendus, haaras parema käega tammeoksast, jättes sarve hoidma vaid vasaku käe. Huulik võbises tema hammaste vahel ebameeldivalt.
Ühe ropsuga tõmbas Guihen sarve hambust ja heitis selle kaugele kurakätt.

Metssiga vaatas sarve trajektoori, siis Guihenit, kes oli peapööritusest, ehmatusest ja lootusest kulti mitte ärritada, veel paigale jäänud, ja tormas siis sinna, kuhu sarv oli lennanud.

Kähku tõmbas Guihen end oksale üles ja ronis võbisevi jalu ülespoole. Maailm näis pöörlevat. Punakult purustas taamal metsiku jõuga sarve, aga Guiheni jaoks oli see vaid tagaplaan. Tal jätkus tähelepanu vaid tammeokste- ja lehtede jaoks ja jalgade värisedes ülespoole ronimise tarvis. Hetkeks jäi ta vaatama lehetäid, kelle lepatriinu oli kinni püüdnud.
Punakuldi hoop vastu tammetüve tõi ta transist välja. Tamm oli jändrik, aga värises sellegipoolest pisut. Guiheni käed tõmbusid okste ümber kramplikult kinni. Ta vinnas end üles paremasse istumiskohta, ootas ühe hetke, sest veri kohises ikka veel kõrvus ja vaatepilt kõikus sedavõrd, nagu oleks tal toop märtsiõlut hinge all, ja tõi siis kuuldavale küll pisut kähiseva, kuid siiski võimsa hüüde.

„Appi!“

Punakult puskis tammetüve ja vaatas vahepeal teda oma pisikeste tigedate silmadega.

„Appi!“
Metssiga taipas vast nüüd, et tamme maha rammida ega üles juurida ta ei suuda, aga vihatud inimene ei saa ju ometi igavesti puu otsas istuma. Tamme all on talle aga muud toitu küll. Guihenil pani selline kassilik intelligentsus kõhu seest keerama, aga sellegipoolest oli tema järgmine appihüüd sama võimas kui eelmisedki.

Seejärel, leidnud, et kõvemini ta enam hetkel ei karju ja et kui keegi kuulis, siis kuulis, jäi ta puu otsa end koguma ja abi ootama.

See saabus umbes kümne minuti pärast.

Vennad Tucreanid, Julian ja Henry ja veel paar jahiõpilast sabas sörkimas, hiilisid kohale, igaühel paar varuodagi kaasas. Nad hiilisid ümber metssea parajatele positsioonidele. Sarvepuhumisega ei julgenud nad riskida. Loom, kes oli juba kord ebaõnnestunult lummatud, võis järgnevatele katsetele immuunne olla ja pealegi oli ta praegu niivõrd puu otsas istuvale Guihenile keskendunud, et teisi kütte peaaegu ei märganudki.

Ühe Tucreani (Guihen ei suutnud neil kunagi vahet teha) märguande peale tungisid mehed peale. See taktika polnud samuti ohutu, aga odad olid tugevad ja karastatud ja esivanemate altarilt õnnistuse saanud ja ühisrünnak tegi metssea jaoks tagasirünnaku raskeks. Vihase röhkimisega, veritsevate külgedega ja kõigest ühe silmaga põgenes punakult väljakult.

Guihen ronis aeglaselt puu otsast alla. Alles maa peal kokku varisedes tundis ta, kui nõrgaks ta jalad olid muutunud.

„Poiss, see metssiga tuleb kätte saada ja maha tappa, muidu ei saa sa siinkandis enam kunagi metsa minna,“ seletas üks Tucreanidest, „Me peame teda kohe jälitama hakkama. Leiad sa ise kodutee?“

„Jah, ma arvan küll,“ arvas Guihen. „Muuseas, ma tahaksin esitada ühe kaebuse...“

„Mitte praegu ja mitte mulle. Selleks on liiga kiire. Aga räägi seda oma isale, jah?“ vastas teine Tucrean. „Aga igastahes, mehed, läki!“

Jooksusammul kadus rühm väljakult.Guihen vaatas pisut ringi, nägi oma sarve purustatud jäänuseid, mähkis need oma särgipõue sisse ja hakkas aeglaselt kodu poole kõndima.

Järjejutt I: Jaht

Niisiis, igavusest ja muust säärasest mõtlesin, et võiks hakata suleharjutuseks üht järjejuttu kirja panema.Tõenäoliselt ilmub see ebakorrapäraste vaheaegadega ja jääb ühel kenal päeval katki, aga see selleks.
Singel kuningas ei võta peaaegu kunagi tihi.


Cotrait' ide loss asub keset metsa. Lossi juurest väljuvad mitmed teed ja rajad, aga nad kõik on väänlevad ja kitsad ja metselajate ja röövlite tõttu üsnagi ohtlikud. Mets elab. Mets täidab peaaegu kogu Cotrait'ide valdused, kui välja arvata sootasandikud, üksikud põllud, (sest vürstkond ostab peaaegu kogu leivavilja sisse ja elab põhiliselt jahist) järved ja arvukad laiad jõed, mida mööda kogu vajalik transport toimub.
Cotrait'il on alati palju vürste olnud. Jaht on vanade traditsioonide kohaselt ohtlik ja ega jaht ainuke tapja pole. Eksimised, haigused, nälg, poliitika, sõjad ja kohalikud lahingud ning külm talv nõuavad palju ohvreid ja mitme vürstiga on olukord tunduvalt stabiilsem. Üksik vürst on mõeldamatu.
Guihen Seul de Cotrait teadis seda. Ta oli juba ammusest ajast aimanud, et ühel ilusal päeval leiavad tema mingi astme nõod põhjuse tema ärasaatmiseks, kas kuhugile kaugele mingit ametit õppima või mingisugusele temast kaks korda vanemale lesele või ülejäänule meheks või leiavad mingi muu vahendi temast lahtisaamiseks. Tõenäoliselt saadetakse ta ära mingisugusesse põllupidajate vürstkonda, kus tema jahioskustest vaevalt et mingit kasu on.
Sellegipoolest õppis ta koos teiste vürstide lastelaste ja lastega jahikunsti. Nende õpetajaiks olid vennad Tucraine'd, identsed kaksikud, mitte küll väga sagedane, aga samas tuntud ja arusaadav nähtus. Tucraine'd jäid Guiheniga harva rahule. Ta oli kehv jahimees, ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud. Jaht nõudis mitme inimese pidevat, peaaegu telepaatilist koostööd ja Guihen ei suutnud kunagi oma jahipartneritega piisavalt kiiresti suhelda.
Guihen oli nimelt singel. Üksi sündinud laps, mis oli kogu vürstkonna piires imeasi. Harilikult sündisid lapsed ikka koos, kaksikutevõi kolmikutena, harvem ka nelikute või viisikutena. Singlid olid haruldus ja seda pigem sõna negatiivses mõttes. Koos sündinud lapsed tajusid ikka üksteist. Omavahelist telepaatiat õpetati, aga harilikult oli see ühe pesakonna puhul pigem oskuste lihvimine ja poleerimine, kui tõeline õpetamine. Guiheni puhul mitte. Guihenit oli selles valdkonnas aastaid eri õpetajate poolt koolitatud, aga kus midagi ei ole, sealt ei võta surm ka, nagu üks tema õpetaja oli öelnud ja nii vabastati Guihen neist tundidest.
Jahiõpetajad olid Guiheni võimetusest hoolimata kannatlikumad.
Täna olid nad Guiheni ja tema kaks jahikaaslast, tema kaksikutest nõod, eraldi saaki otsima saatnud, et nad leiu korral üksteist kutsuksid.
Mõningase ringiuitamise järel kuuliski Guihen oma selja taga oleva sarapuusalu tagant mingit krõpsu.
Ta tõstis ettevaatlikult jahipasuna ja puhus. Sellest ei tulnud mingit kuuldavat heli, aga Guihen teadis, et suurtarvaste sarvedest tehtud maagilised jahipillid ongi sellised. Aeg möödus. Guihen jätkas puhumist. Siis kostis põõsastest raginat ja Guiheni ees seisis rebasekarva hiiglaslik metskult. Ta vaatas Guihenile võlutult ja samas vihaselt silma. Kuuldamatu sarvehüüd oli ta kohale toonud ja paigale naelutanud, aga see oli ka tema ainukene ahel ja kohe, kui Guihen väsib ega jõua enam tsirkulaarselt hingates puhuda, saab ta selle naeruväärse inimese oma sõrgade alla tallata ja vihatud sarve väikesteks tükkideks purustada.
Guihen keskendus mõttes oma jahikaaslastele, oma onu kaksikutest poegadele. Ta tajus ähmaselt nende mõtteid ja asupaika, aga eduka sõnumi saatmine oli raske. Samas ei tohtinud kuuldamatu sarvehääl katkeda. Guihen pani nüüd oma nõbude asukoha täpselt paika ja saatis neile mõtte: "Mina olen siin! Punakult!" See oli väsitav ja nii kuradi ebaõiglane. Miks tuli mõtteside koossündinutele nii kergesti kätte?
Kulus umbes minuti jagu aega ja siis nägi Guihen kergendusega võsastikust, punakuldi tagant välja rühkivaid kaksikuid. Julian oli pikk ja kõhn ning heledapäine ja Henry lühike, tüse ning pruunide juustega, aga ometi oli esimesest hetkest näha, et nad on vennad. Mõlematel olid käes pikad lintidega ehitud raudodad, mis olid esivanemate altaril jahiks erilise õnnistuse saanud.

Kummalisel kombel ei torganud Julian kohe oma oda punakuldi külje sisse, vaid võttis selle kätte, uuris tippu ja proovis sõrmega teravust. Oli terav küll, aga sõrm verd jooksma ei hakanud.
"Sina esimesena, kallis vend," ütles Julian näiliselt hajameelselt oma relva uurides ja puhastades.
Henry näole ilmus rõõmus, kuid parastav irve.
"Oh, mis sa nüüd," vastas ta tehtud viisakusega, "Sina kuulsid ju Seuli hüüdu esimesena ja ma arvan, et esimese löögi au peaks jääma sulle. Eksju, Seul?"
Guiheni põlved värisesid, kui ta hirmunult pead noogutas. Nõod kiusasid teda aeg-ajalt ikka, aga hetkel oli ta puhumisest ja sõnumi saatmisest väga väsinud ja ei jõudnud enam kaua pillihüüdu jätkata ja kui nõod nüüd kohe varsti ei löö, siis on temaga lõpp. Loomad vihkasid alati sarvega kutsumist ja kui nad ellu jäid, oli sarvepuhuja nende igavene vaenlane.
"Noo, ma ei tea nüüd," vastas Julian odaotsa edasi uurides. "Tegu on ikkagi suure auga. Äkki pakume Seulile esimese löögi au? Tema selle kuldi ju leidis."
Seda, et sarvepuhuja ei jõuaks tõenäoliselt iialgi samaaegselt sarve puhuda ja odaga lüüa, teadsid kõik kolm.
Guiheni pea hakkas ringi käima. Aeglaselt vajus ta põlvili, aga sarvehüüd kestis edasi.
"Hmm, näib et meie palavalt armastatud nõbu hakkab ära väsima," irvitas Henry, "Või on ta hoopis sellest suurest aust meelitatud? Mida sina arvad, Julian? Need singlid ei suuda ju kunagi oma mõtteid muidu kui suu või pliiatsi abil väljendada ja näib et käed ja suu on tal kinni. Mine võta nüüd kinni, mida tema arvab."
"Singlid on tüütud," kostis Julian, torkas oma oda maasse, kõndis lähima puu juurde, pööras selja ja kuses häälekalt. "Kuidas peaksime me aru saama, mida nad mõtlevad? Võib-olla oleks parem, kui otsus jääks tema enda õlule? Mul hakkab siin varsti igav. Läheks äkki ära koju ja jätaks Seuli siia mõtisklema."

Guihen teadis nüüd, et see ei ole enam nali või kius. Nõod olid otsustanud ta ära tappa. Seda oleks kerge lasta õnnetusena paista. Ta ei taibanud küll nende motiive, sest vaevalt et tema singlina mingi vürstipretendent oleks, aga võib-olla pidasid nad teda lihtsalt üheks tüütuseks ja lahtiseks otsaks. Võib-olla ei tahtnud nad lihtsalt koos temaga jahti pidada. Võib-olla tapsid nad lihtsalt tapmislõbust, olles omaenda nutikusest joobnud? Kurat teab. Võib-olla oli mingi metsvaim neile tapmismõtte kõrvu sosistanud?

Julian lõpetas kusemise, kohmitses natuke püksipaeltega ja pöördus tagasi Guiheni ja Henry poole.
"Kuule, Seul," alustas ta näiliselt sõbraliku tooniga, "Saad ju aru küll, et me natuke pelgame punakulti odadega torkida, äkki ärkab veel üles ja ründab sind ja see oleks ju küll väga paha, eks?"
"Me läheme kutsume Tucraine'd, eks?" ütles Henry sama sõbralikult "Siis on kõik turvaline, jah. Pea siis senini vastu."
Vennad keerasid selja, võtsid odad selga ja lahkusid väljakult.
Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

Tartu-Haapsalu-Tartu-Viljandi-Tartu-Mägede-Tartu-Kuratteabkus

The blog is not dead. Just.....sleeping.

Annaks siis lühiülevaate sellest, mida ma viimasel ajal teinud olen- pealkiri annab umbkaudse trajektoori ära.
Ehk siis, kunagi ammu-ammu käisime venna ja isaga Haapsallu. Põhimärksõnad:

*Palju rahvast. Tädil on isegi kuus last, neli neist täiskasvanut(kahel neistomaette pere) ja kuigi enamikku neist me eriti ei näinud, oli rahvast ikka palju. Ükskord tuli meile külla kakskümmend inimest. Tädipojanaise suguvõsast. Tundusid toredad inimesed olevat, aga kokku oli meid üle kolmekümne ja see oli minu jaoks liig.
*Tüütud lapsed. Ehk siis tädi lapselapsed. Üks umbes üheksa-, teine pooleteistaastane ja mõlemad ühed parajad tüütused. Proovisin läbi MSNi drägunit teha ja nad mõlemad segasid, õnneks hoidis suurem väiksemat eemal ja seetõttu oli ainult üks segaja (sest teda oli raske ära ajada)
*Rand. Aga sellega olen ma juba harjunud, nii et rohkem ei räägi.
*Gothic Voices' i kontsert. Päris asjalik oli teine.
*Aiamajas magamine, mis tagas päris meeldiva privaatsuse.
*Õnneks laenas tädipoeg ratast, nii et sain Paralepa parkmetsades ringi uidata. Äärmiselt tore koht rattasõiduks.
*Bridž. Tohutult bridži. Iga päev bridž. Kaua võib? Mul on tunne, et kõik haruldased juhtumid nagu singelkuningate tihid, slämmid, rekontrad, kolmekümnepunktilised mängud jne. said kümneid kordi läbi mängitud. Mälu järgi küll mitte, aga tundub, et mänge sai nii palju, et kõik, mis võimatu, jõudis sel ajal tõenäosusreeglite j
rgi juhtuda.

Olime Haapsalus nädalakese, naasime Tartu ja käisime Tartu ja maakoha vahet. Siis, nii neljapäeval või reedel pani vend ette idee esimest korda folgile minna. Mõeldud-tehtud.
Põhimärksõnad:
*Rahvas. Palju rahvast. Vähemalt kolmkümmend tuttavat sai ära nähtud.
*KuskuratSEEnüüdolemapeab-tunne. Esmakordselt folgil viibides ei leidnud ma päris mitut hoonet üles või jäin hiljaks. Näiteks mari laulud või lootegemise töötuba.
*Räuskavad härmakad. Öösel magada ei saanud. Miskid härmakad lihtsalt räuskasid meie telgi kõrval. Hommikul oli kapsas tunne.
*Tegelikult täiesti asjalik ja tore muusika. Vägilased ja üks prantsuse grupp, kelle nime ma ei mäleta, olid väga lahedad. Jajaa, väga ilusad.

Enivei, järgmisel aastal peab kusagilt hankima magamiskoha kellegi kohaliku pool, mitte telklaagris.

Nüüd olen tagasi Tartus. Aeg-ajalt käin maal. Seal eemaldame saunalt värvi. Ilgelt palju tööd. Randmed väsitab see nühkimine täielikult ära.
Midagi tähtsat oli vist veel, aga kuradile sellega.

Võro liin om ilma naba/ pinil om hand a poodil om saba

laulis Aapo Ilves meil teisipäeva õhtul lingvistikalaagris.
Millest ma tahtsingi rääkida.

Asi (ma mõtlen siinkohal lingvistikalaagrit) algas pihta esmaspäeval. Sees oli väike närv, et kuidas see kõik nüüd läheb ja kas mul seal igav ei hakka ja nii edasi. Selgituseks teadmatutele, et see oli selline laager, mis korraldati lingvistikaolümpiaadil silma paistnud tegelastele, kellest umbes pooled lähevad rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile.
Buss väljus Gustav Adolfi kuju juurest kell kaksteist ja huvitav oli algusest saadik.
Nii, nüüd lööme kronoloogilise järjestuse sassi, sest et olen kannatamatu inimene.
Eelkõige tuleks öelda seda, et:
*Fantastiliselt lahedad ja toredad inimesed, mis sest, et vahel pisut tüütud.
*kuramuse ilus loodus
*mugavad toad, hea söök ja muu säärane tore asi
*lahedad keeled (ehk siis mongoli, iiri ja võro), millest meile seal räägiti. Mongoli ja iiri olid ikka väga psühhid keeled ja võro keel kõlas väga ilusalt. Meile lasti makist ühe võro vanamehe poolt räägitavat muinasjuttu - tüüp rääkis nii huvitavalt ja ilmekalt, et ma tahtsin võro keeles drägunit teha. Tõsiselt tahtsin.
*Aapo Ilves, kes meile teise päeva õhtuks laulma kutsuti. Huumori kõrgem pilotaaž. Mõnusa kõlaga võro keel.
*paraku ka kella nelja-viie ajal magamajäämine ja kaheksa paiku tõusmine, sest grupimentaliteet nõudis minu kõrvalruumis keset ööd Jüri-Mari mängimist, mis mind tõsiselt vihale ajas ja mis põhjustas selle, et teise päeva lõpuks olin ma totaalselt juhtmes ja ajasin lolli juttu suust välja. Aga noh, see oli ka ainuke miinus.


Tegelikult toimus sellisel hulgal toredaid ja lahedaid asju (mängud nagu Psühholoog, Maade Nimetamine, Maffia; käte pealt iseloomu lugemine; Suure Munamäe tippu minemine, et avastada, et vaatetorn on kinni jne.) et ilus ja hea oleks kirjutada kirjanduslikus ja humoorikas stiilis kolm lehekülge järjestikku, aga kuna olen laisk ja aega kah vähe, siis jääb ära.
Vabandame.

Tšehhovi püssidest ja muust

Kuritegelikult kaua pole ma siia blogi miskit kirjutanud. Nüüd on mul päris palju öelda.


Tšehhovi püssid.

Üleüldiselt kasutatakse antud väljendit ütluse kohta, eet kui laval on püss, siis peab ta ka etenduse jooksul pauku tegema.
Ma ütleksin, et heal larbil(ja otseloomulikult ka drägonis) on kõik tegelased Tšehhovi püssid. Iga tegelane peab metafoorilises mõttes tulistama (meelega ei kasutanud pervertide eemalepeletamiseks väljendit "pauku tegema") ja nii, et kõik kuulevad ja näevad ja et kõikidele meelde jääb. Peale ideaalset larpi peaks mängija olema võimeline kõik tegelased ette lugema, sest nad kõik on talle mingil erilisel kombel mällu sööbinud.
Just sellepärast eelistan ma kutsetega ja GMide poolt tehtud rollidega mänge avalikele LARPidele - viimastel on GMidel lihtsalt liiga raske igaühe tarvis midagi eriilist välja mõelda, samuti on rollidega kahtlane, jne...
Ma käisin nimelt sel nädalavahetusel oma esimesel Juuniorlarbil. Roll oli tõesti selline kähku tehtud, pilla-palla ja egas tal mingeid muid konkse kah polnud - jäin rohkem selliseks statistiks. Ausalt, ma järgmisele minna küll ei viitsiks - lihtsalt roll on igav ja ehkki ma ilmselt TPsid saan ja nende abil enesele mingeid võimeid saan, ei viitsi eriti.
Õige rollimängur muidugi teab, et ei ole olemas kehvi rolle, on ainult olemas kehvad rollimängurid janiiedasi ja et elu tuleb endal ise huvitavaks teha, aga tegelikult eelistan ma lihtsalt huvitavamaid ja integreeritumaid mänge (s.t et igal tegelasel on päris mitmeid erinevaid suhteid ka oma grupist väljapoole)
Aga kutsetega larbid on head. (näiteks Elesgal ja Eferdain on minu vatepunktist Tšehhovi püsside reeglit päris hästi järginud)


Uned

Eile nägin unes, et mõrvasin kogemata ühe GMi ära.
Täna nägin unes:
1) jõel olevat liikuvat väikest üleni metsaga kaetud saart saart, kust puud äärest oma juured välja ajasid ja neid aerudena kasutasid. Keskel lõi üks puu oma okstega vastu kuivanud puud rütmi ka.
2)Oli miski überkaval plaan Treffneri vallutamisest. Mina ronisin siis neljandale korrusele ja pidin seal midagi luurama. Kool lõugas üsna valjusti. Olin mina seal neljandal korrusel ja ootasin ja järsu jäävad kõik haudvait. Mõtlen: "Nüüd juhtus kindlasti mingi väga ehmatav ja traagiline sündmus." Otsustan alla naasta. Ees on sellised õhukesed latid, mille all kolm korrust tühjust ja siis põrand. Curu küsib mult mõttes, et palju ta mulle protokolli Climb skoori paneb. Ütlen, et pangu vähe, et siis bürokraadid ei oska arvata, et ma ülevalt tulen. Curu nõustub. Hakkan üle ronima aga lauad lähevad katki (pidin ma selle climb skoori nii väikeseks panema) ja kukun neli korrust. Õnneks saavutan selge unenäo ja maandun ohutult.


Sünnipäevalarbid

Curu otsustas Efka soovil teha Elesgali 23. septembril. Kõust otsustas teha omaenda mängu nädal aega hiljem. Meie Itiga tahtsime teha koos sünnipäevalarbi, sest meie sünnipäevi eraldab kõigest kaks nädalat. Loodetavasti saab siis oktoobri alguses teha. Eksmenäe.


Geenius perekonnas.

Mul on überhaxxor 7331 vend- nimelt sai inglise keele eksami 89, matemaatika 97 ja kirjandi 98 punkti.
Tering küsis mult minu lõpupäeval, palju vend sai.
Mina: "Oi, hästi läks"
Tering: "Aga kui hästi siis?"
Mina "98"
Tering:*langeb kaela* "Ei ole võimalik! Ei ole võimalik!"

Tering on lahe. Vend ka.

Planeet nimega Tartu: üldinfo

Põhimõtteliselt nagu Tartu, ainult et üldiselt on teistsugune see, et:

*tegu on planeediga. Kujutage seda ette nagu Emajõel jooksvat vesiratast. Pöörleb aeglaselt. Aastaajad vahelduvad normaalselt. Ümbermõõt umbes 12km. Pindala umbes 46 ruutkilomeetrit. Kui Eestimaa peal on öö, on ka Tartus öö. Kui Eestimaal on päev, on poolel Tartul öö ja poolel päev. See vaheldub aeglaselt. Taimed kasvavad normaalselt. (maagia) Maagia tõttu ei kuku ka need maha, kes ööpoolel on - tegelikult nad ei näe mitte maapinda, vaid harilikku öötaevast. Peale ja maha saab kahest nn. kinnituspunktis(seal, kus praegu on Tartu-Valga raudtee ja seal, kus Raadi-Kruusamäe saab kokku Jaamamõisa linnaosaga(mul on praegu linnaosade kaart ees)) või siis lendamise abil või siis Emajõega. Otsad lähevad kokku nii, et Emajõgi on iseendaga ühendatud.

*ja nüüd midagi üdini tartlaslikku- kompleks - Tartu on Eesti pealinn. Tallinna pommitati Teise Maailmasõja ajal mingisuguste eksperimentaalpommidega, mis tegid antud planeedi elamiskõlbmatuks. (maagilised efektid) Praegu räägitakse, et ehkki hoonestus on püsti jäänud, pole normaalsed inimesed ellu jäänud. Räägitakse, et seal elavat mutandid. Langetame leinas pea. Sellest lähtuval resideerub ka president, Riigikogu ja enamik võimuorganeid Tartus, kesklinnas. Raekoda ja Raekoja platsi hooned on tublisti kõrgemad ja neis nad nüüd elavadki (ehkki Kultuuriministeerium paikneb näiteks Plaskus)
*aasta on 2012. Juba viiendat aastat on kogu Eestimaa üle valitsemas Ühendpartei nimelise partei hell käsi. Teised parteid on kui ideoloogiavastased laiali saadetud. Neile kuulub kogu rahva tulipalav armastus. Seoses sellega on ära võetud teatavad riigikorda õõnestavate elementide õigused - terrorismioht, teadagi. Õnneks siiski demokraatia võidutseb, sest juba teine kord on valimised võitnud (tõsi küll, ainsa kandidaadina) Ühendpartei.
Partei ja ka kõige muu laimamine on keelatud. Ameti- ja kodanikuühendused on likvideeritud kui ebavajalikud institutsioonid, mis nõuavad liialt palju ausate kodanike raha. Rohkem kui kümne isiku kokkusaamised on lubatud, kui on olemas Partei asjapulga luba. You get the point - autoritaarne, aga mitte veel totalitaarne.
*määdžik! Jaa, meil on määdžikut ja see on täiesti arvestatav jõud. Maagiakasutajad on harilikult õppinud kas TÜ maagiateaduskonnas (a seal on kvoodid jms kraam peal) või on tegu mutantidega, kes peaksid olema Mutantide regulatsiooniametis registreeritud (nad pahatihti pole seda). Siis on veel olemas ka iseõppijad, aga neid me ei tunnista, eksju. Maagiateaduskonnas saab õppida erinevaid erialasid ja selle lõpetanud oskavad teha üsnagi laiahaardelist maagiat (õppekava panen hiljem üles), aga päris mitmeid alasid ei saa linnas/maal harrastada. Pealegi mõjub õpitud maagia sageli psüühikale
kehvasti. Mutandid seevastu omavad mingit n.ö kaasasündinud võimet, mis ei sõltu keskkonnast ja mis ei aja ka segi. Iseõppijad sarnanevad maagiateaduskonna lõpetanutega, aga neid pole paberites kirjas, mis võib tuua nii kasu kui ka kahju.
Teaduskonna põhihoone paikneb Emajõe ja Anne kanali vahel.
*Eelmises punktis oleks tegelikult tulnud mainida, et peale inimeste on linnas ka teisi rasse, aga nad on üleüldiselt vähemuses. Nii mõningail nendeston maagilisi võimeid, mis on analoogsed mutantide omadega. Vähemusrassid saavad kah varsti kirja. (NB! vähemusrassid tulevad põhiliselt ümbritsevate alade folkloorist)
* Väljumispunktide all on Turud, kus linna- ja maaelanikud kokku saavad, aga selle servades on politseiüksused, kes kontrollivad, et ilma linnaloata tegelased linna ei pääseks (viisat on muidugi võimalik osta) ja et vurled maale ei pääseks, kui neil just seal sugulasi või kinnisvara pole. Muuseas, maal läheneb paljudes paikades olukord anarhiale. Tartu maakond ja muud suuremate linnade ääres paiknevad alad on normaalsed, aga muidu on lood hullud. (muuseas, selline olukord levib praegu üle maailma)
*tehnoloogiline tase on arenenud. Kuna maagide vastu on püstolid sageli kasutud (masinempaadid lihtsalt suudavad neid ära blokeerida) siis on peale püstolite politseil, sõjaväel jms elemendil sageli ka spetsiaalsest fiiberkiust tehtud mustad ülikerged, kuid teravad ja tugevad mõõgad. Neti kaudu saab teha palju imesid (nt. on olemas algeline virtuaalne reaalsus) aga ka seal on kontrollid peal.

Ma nüüd kindlasti midagi unustasin, aga olgu peale. Algselt peaks sellest piisama.

Tähelepanu! Seltsimehed rollimängijad!

Mõni aeg tagasi kirjutasin ma erinevatest mängudest, mida teha tahaks. Tähelepanu juhiksin esimesele - sellele urban-fantasyle.
Ma hakkan seda tegema.
Kes tahab mängida?
Mulle on juba öelnud, et tahavad mängida:
1.Iti
2.Nessa
3.Kõust
4.Riho

Mängijate arv praeguseks koos, aga kui keegi väga tahab, võtku ühendust.
Soovitatav oleks elupaik Tartus. (nii põhjusel, et on tunduvalt lihtsam mänge koordineerida, kui mängijad elavad ühes ja samas linnas kui ka põhjusel, et IG toimub mäng ka Tartus)

Ürik no 1867356BB/Mor-Al/Don-Al/Mél-Al/Lii-Li/Ras-Bl/7595BMTali

"Hoolimata ettevaatusest, mida neljani kahanenud salk ülesminekul kasutas, langesid nad kummalise rünnaku ohvriks.
Kostus hääl, mis nõudis, et nad annaksid relvad ära, heidaksid näoli maha ja lubaksid tal nad kinni siduda, et siis nad kohtumõistmise alla viia.
Grupp ei saanud sellega nõus olla. Anti eitav vastus. Nõuti, et kes ta õige selline on.
Salapärane hääl ei vastanud, kuigi mürgitatud ammunoolt, mis Liisi läbistas, võiks küll omamoodi vastuseks lugeda, et kompromissile ta väga hästi minna ei tahaks.
Õnneks oli käepärast tervendusloits ja Liisil hakkas parem.
Hoolimata võõra galantsest ja tagasihoidlikust omaenda isiku varjamisest, kujunes tema ja ülejäänud kamba vahel välja kena dialoog (mida sageli ilmestasid ammunooled, mis igaüks ise küljest tuli, nii et mitte aru saada polnud, kus too võõras end peidab).
Selgus, et Kaunis Tundmatu on kõrghaldjas, kuninga nõuandja, Antonio õpetaja ja kuningale poliitiliselt ebamugavate muhkude tasandaja tavanimega Dagda Mor. Äärmiselt karismaatiline ja ülbe sotsiopaadist LE värdjas.
Grupi oli ta sõna otseses mõttes üles nuuskinud. Uue kuninga (kelleks oli äärmiselt kiiresti saanud populaarne rahva- ja aadlikemees Donatello - Melee, Doni ja Mordagose onu) ülesandel oli ta nad üles otsinud, et nad kinni võtta ja kohtusse viia.
Peale selle informeeris ta nelikut näiteks sellest, et Antonio oli Björni tapnud, millele järgnes Rasmusepoolne needus. Kange ja vihane needus. Selline, mis läheb mööda ajatelge laine kombel nii edasi kui ka tagasi, nii et Antonio eksistents pooliku puuhobusena jätkus.
Seltskonnal õnnestus Dagda Mori veenda asjade tegelikus käigus. Kuigi teda teadmine, et vana kuninga ja troonipärija mõrvar oli Donatello, ei morjendanud see teda eriti (ega see tema väärtust kuningana kahanda - pigem vastupidi), ent siiski nõustus ta neid kuulda võtma, ja, kuuldes võimalusest Raamatukokku nõnda kergelt pääseda, tahtis kiiresti asja järgi kontrollida. Argumentidena tõi ta näiteks veel ka kodusõja ohu ja nende ellujäämisest tekkinud ebastabiilsuse ja muid toredaid asju.
Seltskond läks Dagda Mori loal ja käsul pööningule - antud isik liikus neile järele nõnda väledalt,
et silmgi hästi ei seletand.
Pööningul oli teda ka näha - äärmiselt sümpaatne hõbedaste juuste ja violetsete silmadega kuju, mis paraku tagaotsitavaid kahe ammuga sihtis. Üleüldiselt ei julgenud nad talle vastu hakata ja Liis oli sunnitud isegi sirbi talle ajutiselt loovutama. Kõrghaldjas võttis sirbi, avas kõrvalmõjudeta püramiidi ja läks Raamatukokku.
Kui kass on ära, on hiirtel pidu - Melee seoti lahti ja lõbuks kiusati Antoniot, kellele see teps mitte ei meeldinud. Üritati isegi välja minna, aga uksed olid mingil kummalisel viisil lukus, nii et nende avamiskatsed luhtusid. Selgus, et kartulikoobas on välismaailmaga ikka veel sõbralikus ühenduses, aga targemaks peeti majja jäämist - Dagda Mori kardeti natuke.
Varsti saabus Dagda Mor tagasi. Ta oli asjad üle kontrollinud ja oli nõus teatud tingimustel grupil minna lasta (seda küll ühte konkreetsesse punkti, aga vähemalt mitte vangi või tapalavale).
Dagda Mor sundvahetas oma kaks pistoda sirbi vastu ja andis sõna, et pistodad pole neetud. Kasutades Liisi sõnu oli ta "nii ebausaldusväärne, et teda lihtsalt tuleb usaldada".
Ta lubas isegi seltskonnale natuke kraami tuua, et nad saaksid linnast välja ja särki-värki ning läks korraks tagasi lossi, võttes kaasa kinniseotud Antonio.
Tema äraolekul maeti Björn ja Kalle. Lausuti haldjapalved ja maeti maha.
Rasmus leidis, et teda ei seo enam selle kohaga mitte midagi - ta ütles ühele naabrile, et too valvaks tema maja üle, kannaks hoolt projekti"Püramiid" üle ja elaks seal team äraoleku ajal.
Siis tuli Dagda Mor tagasi. Vedruvankriga "
Pöörasin lehekülge...

Ürik no 1867356BB/Mor-Al/Don-Al/Mél-Al/Lii-Li/Ras-Bl/7594BMTali

Pöörasin veidi lehti, kuni jõudsin kohani, mida meenutada tahtsin.
Näis, et raamat oli tule läbi kahjustada saanud - nii mitmeski kohas oli tint laiali valgunud või tekst hävinud.
Sellegipoolest asusin lugema:

"Võitlus oli läbi. Rasmus päästeti lahti ja ta tervendati.
Järgnes kiire laipade läbiuurimine (ja Mordagose korral ka bardi laiba sodikspeksmine). Leiti erakirju, mitmeid erinevaid võtmeid, mis ilmselt klanniliimete majade uksi avasid, klanni liikmesmärke, veidike raha ja relvi, muud väärtusetut träni ja ühe pronksise sirbi.
Sirp pakkus salgale huvi. Liis tegi maagilise rituaali, saamaks teada, kas tegu on maagilise objektiga ja millised võimed sel on.
Selgus, et tegu oli maagilise objektiga. Väga maagilise, võimsa ja tumedaga. Ilmselt oli seda kasutatud juba sadades ohverdustes. Sirbil oli suur avamise vägi. Sellega sai avada mis tahes uksi ja maagilisi portaale ja lõigata ka reaalsusekangast, et siis nõnda ruumis ümber paikneda, minna otse Raamatukokku ja teha muidki võimsaid tegusid. Paraku oli tume aura nii vägev, et sirbi reetlik olemus võis kasutajale igasugu kurja teha. Siis, kui kasutaja ise kuri oli, oli risk väiksem - sirp tunnistas mõttekaaslast - aga risk oli siiski olemas.
Laohoone servades märgati püstisi menhirisarnaseid kive, millesse oli kraabitud ruune. Mingi kummalise kaemuse või teadmise abil taibati, et seal kivide sees võib midagi sees olla. Sirbiga oleks ilmselt seda avada saanud.
Liis lõi kartma ja otsustas, et neid kive puutuda ei tasu. Mélee ots...
*tekst hävinud*


... õnnestus kinniseotud Antoniol, keda väike Björn puuhobustega mängimise vahepeal natuke kiusanud oli, vabaks pääseda.
Esimene asi, mis ta oma uuesti kätte võidetud vabadusega pihta hakkas, oli jalahoop Björni lõua alla, nii, et tolle kael murdus ja too koheselt suri.
Sellised teod ei jää harilikult tagajärgedeta.
Björn ei osanud küll needa, aga arvestades tema surma julmust ja seda, et tema isa hiljem Antoniot needis, siis oli needusepotentsiaal nõnda vägev, et võttis Björni viimase mõtte vormi.
Björni viimaseks mõtteks oli olnud "puuhobused"
Nõnda tekkis Antoniole kujutelm, et ta on pooleldi puuhobune.
Komberdades puujalul augu poole, mis alumisele korrusele viis, vandus ta väga raskesti.
Jõudnud auguni, ei õnnestunud tal aga alla jõuda, sest tema puuhobuse-pool (tagumine) jäi avasse kinni. Vähemalt tema nägemuses. Üles ei õnnestunud tal enam jõuda. Raskesti vandudes jäi ta sinna, kuni ta järsku teadvuse kaotas.


Veidi aja pärast jõudis ülejäänud salk majani tagasi.
Astudes uksest sisse, taipasid nad äkki intuitiivselt, et majas oli võõras. Isegi tegusate viimaste päevadega seltskonnale oli see liig. Nende üle võttis võimust hirm.
Mèlee muutis end nähtamatuks ja võttis enesele võime ämbliku kombel mööda seinu ja lage liikuda ja läks maja uurima. Ta ei leidnud sealt midagi, samas uimastas mingi sama nähtamatu jõud ta ära. Empaatilise sideme tõttu tajusid nii Mordagos kui ka Don seda.
Seetõttu hiilisid nad kööki, et leida jahu, millega too nähtamatu tüüp nähtavaks teha. Don tegi sealjuures hämmastavalt palju lärmi.
Seejärel mindi teisele korrusele. "

Pöörasin lehekülge...

Mängujuhi väike interlüüdium Raamatukogus

Vana poolläbipaistev mees vahib mulle otsa ja tervitab:
"Tere tulemast. Kas annate midagi ära või soovite ehk midagi võtta?"
"Noh, anda pole mul midagi, aga võtta tahaksin küll."
"Mida täpsemalt?"
"Sooviksin infot isikute Liis Lindgren, Melee Albizzi, Rasmus Blomkvist, Don Albizzi ja Mordagos Albizzi ja vähemal määral ka Antonio Albizzi ja Dorchaigh Mairbh tegude kohta ajavahemikus vana kuninga surmast kuni tänase päevani Taevase Raamatukogu multiversumis plaanil Maailm."
Vana mees lappab oma paksu kataloogi ja küsib siis, kas autor on teada.
"Autoriteks võiks lugeda isikuid paralleelmaailmast, kelle koondnimetus on "Bitches and Bastards i mängugrupp."
"Selge-selge"
Tükk aega kostab paberite sahisemist, kui vanamees kataloogi uurib. Mõtlen, et võiks sellele mehele arvuti anda. Teistele mitte, aga enda jaoks, privaatkasutuseks oleks väga mugav.
Lõppude lõpuks leiab vanamees mingi sildi üles.
"Näete," lausub ta. "Tulge minu järel."
Sörgin mehe järel nagu koerakutsikas, sest surnu ja mitmesaja-aastase kohta on ta vägagi käbe. Kohale jõudes tõmban veidi hinge. Vanamees turnib ahviosavusega riiuli otsa ja tõmbab välja õhukese koidest puretud köite ja on varsti maas tagasi.
"Kas me peame sinna registreerimispunkti tagasi minema?" küsin kahtlustavalt. Üsnagi pikk maa oli ja ma pole kuigi heas füüsilises vormis.
"Oh ei," vastab vanake. "Meil on siin üks teine kassa hoopis ligemal."
Selgub, et kassa on tõesti ligemal, ent vanamees lippab sellegipoolest gepardi kombel ja kohale jõudes olen ma õnnelik, et ei pidanud pikemalt jooksma.
"Pilet, palun."
"Pilet? Eeeee..."
Piinlik lugu. Ise ma selle piletisüsteemi sisse seadsin, aga enda oma olen maha jätnud. Tüüpiline.
"No teate, õnnetul kombel jätsin ma vist selle pileti koju," vastan ma. "Aga te ju teate, kes ma olen. Mulle võib ju niisama ka anda? "
"Eks ma tea ikka, aga protokolli alusel pean ma kirja panema, kes võttis. Teie pilet aga sisaldab maagilist eriluba ja sellega läheb raskeks niisama sisse panna. Aga ma arvan, et ma võin kellegi teise nimele teie teose kirja panna, eks?"
"Hea küll," vastan ma ja siis tuleb mulle mõte. "Teate, võtke selleks isikuks, kelle nimele te selle raamatu panete, Donatello Albizzi. Kahe zetiga."
"Hästi. Võtate veel midagi?"
"Ei, aitäh"

Book of Exalted Deeds

Lihtsalt, see nimi tekitas minus mõtteid. Et mis seal raamatus (DD artifaktis, mitte Wizardsite välja antud raamatutel) siis pidi kirjas olema. Millest siis.
Exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.

Noo. Mõtet võiks edasi anda nii:
Freude, schöner Götterfunken,
Tochter aus Elysium,
Wir betreten feuertrunken,
Himmlische, dein Heiligtum.

Feuer-trunken. Tulest purjus. Taevalikult. Lennates. Tiibadega ja takistamatult. Nagu unenäos. (Unenäos lendamine seostub Freudil muuseas seksiga. Aga tal seostub sellega ka kõik)
Põhimõtteliselt on paladin konstantselt oma headusest laksu all. Nagu Pelevini neljas isik, kelle päralt on see igavene kaif.
Nagu lovesse langenud šamaan või pöörlev derviš. Nagu junkie või saturday-night-feveri ohver. Nagu muezzini kaeblik hüüd kõiki usklikke palvetama kutsuda. Nagu spirituaali laulev neegrikoor.
Amazing grace! How sweet the sound
That saved a wretch like me!
I once was lost, but now am found;
Was blind, but now I see.

Põhimõtteliselt koondub kõik see kokku üheks asjaks -sääraseks ääretu vabaduse ja piiritu rõõmu ja veel millegi sulam, mida võiks kirjeldada ka sõnaga exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.

Ja selline sõna, mis kirjeldab põhiliselt sellist piiritut rõõmu, olekut, seisundit, on pandud kirjeldama tegu.
Milline see tegu peaks siis olema? Ilmselt mitte tegu, mis on tehtud sellises seisundis, vaid tegu, mis hoomab endas sellist seisundit, hetk, milles sisaldub igavik. Selline paladin ei peaks kurjale vastu tahti andma. Kuri viskaks ise oma tööriistad minema ja hakkaks sedasama ekstaasi kuulutama minema.

ja siis me taevani tõstame tahtmised
ära jätame ärajätmised
ei me loojuvast loojangust hooli kui tõmbab meid tõeline tõus
kõik mu haamrid ja kruustangid minema
milleks riistad kui nendega luua ei saa
sellist meeletut tunnet mis lõid sa vaid lausega
jah, olen nõus

Saagu valgus.
Ja valgus sai.




Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad
Üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb

Rollimängufantaasiad

Nii, te perverdid, sadomasost ma siin rääkima ei hakka.
Juttu tuleb vanast heast drägunist ja ka larbist. Et mida tahaks teha.
Esiteks, tahan teha urban-fantasy drägunit.
Planeedil nimega Tartu pluss veel natuke Neil Gaimani "Neverwhere"'i, Reevesi "Surelikke masinaid" (ma pole seda küll veel lugenud, aga juba esimesed lõigud kõlasid lahedalt), Friedenthali "Kuldset aega", Burgessi "Kellavärgiga apelsini", "Matrixit", vandenõuteooriaid, maa-aluseid luuravaid sisalikke, ülikoolisisest maffiat ja verist võimuvõitlust, polürassilist linnapilti (koboldid, minotaurid, saatürid jne.), linna- ja maakeskkondade erinevaid maagiaid, juute ja vabamüürlasi, internetti ja arvuteid, taevaliku mootorrattaga ja püstoliga iivõlit smaitivad paladiinid, Vennaskonna-stiilis anarhismihõngu, hullumajasid, autistlikke lapsi, narkomaane, World of Darknessi, Zavoodis paiknevaid põrguväravaid, vampiire, libasid, konduktoreid, võlureid, äärelinnu, äravahetatuid lapsi, minu hulle unenägusid, steampunki, küberpunki, Treffnerit ja palju muud toredat. Praegu mõeldes tuleb palju õhkkonnaideid pähe.
Aga aega ja jaksu ja partyt pole. Siiski, kui ma peaks hakkama kunagi veel ühte DD mängu peale Bitches and Bastards tegema, siis oleks see minu prioriteetide seas esimene.
Teiseks, Tears of Blood. Väga mõnus ja fantaasiarikas setting. Aga ma panin ennast foorumisse mängijana kirja, nii et saan seda mängu maitsta.
Kolmandaks, Ravenloft. Tugevalt ja ilusalt emotsionaalne maailm. Paljude külgedega horror ja kurja valitsemine, halltoonid ja dekadents. Samas, olen BBsse juba päris mitu Ravenlofti reeglit kaasanud, huvitav, kunas mäng täiesti RL ks kätte läheb. Tegelikult on seal liialt palju võõrelemente ja impulsiivsust, nii et seal on täitsa hea tükk Forgottenit ka sees (19-aastane 6 leveli tegelane?). BBd üritan ma tegelikult Martini "Song of Ice and Fire" stiili saada.
Neljandaks, päris-Euroopa, 10. sajandi kanti, Põhjala ja Iirimaa. Islandi ja norra saagade, Kalevala ja Poul Andersoni stiilis. Vanade jumalate ja Valge Kristuse konflikt (ainult et võib-olla mitte nii kristlustkiitev kui Anderson), meresõitmine ja berserkid, vanad seadused ja hõimusidemed, ja ennast muu rahva eest peitvad haldjad, trollid, Tuatha de Danannid ja muud.
Samas, mitmeid elemente annaks BBsse kaasata. (kas nüüd mõistate, millest tuleb BB impulsiivsus?)
Viiendaks ja suure võib-ollaga, Paranoia. Eksmenäe.
Larbiasjus, mida olen kaalunud:
Treffilarp. Sai küll sügisesse lükatud, aga siis ta tuleb. Suvel on aega. Saab selle harpüia nimega Tähtaeg kaelast ära.
Elesgal. Kui hakkan uuesti larbil käima, vaatan järele, kuda Curu asja teeb.
Somnikute larbid. Tunduvad lihtsalt lahedad inimesed olevat.
Ilmaplats. Tõsi küll, Ressethina on mäng läbi ja niisama sinna ei saa, aga kui väga paluda ja Diele närvidele käia, siis võib-olla isegi oleks võimalus. Iti kiidab ja selline mõnus laululine ja seltskondlik asi. Samas, olen mugav inimene ja Ilmaplats tundub nautke ellujäämislaagri moodi kah olevat. Tervist hindan kallimaks kui head larbielamust ja pealegi olid need esimesed kaks mängu sisemiselt kuidagi väga valusad.
Logose vaimude asjad. Võib-olla. Aga tüübid tegutsevad Tallinna ligiduses ja, nagu mainitud, olen mugav inimene. Eksmenäe, kuda läeb.
Midagi uut, mida tuttavad soovitada teaksid.
Ja, last, but not least, Ozkari ja Attila mängud. Selle põhjuseid võib lugeda eelmisest postist, aga eraldi tooksin välja, et see raamatukogus toimuv mäng oli lihtne aga mõnus ja jalad märjaks ei saanud.

Midagi/kedagi ma unustasin. Kindlasti. Aga see mind ei heiduta.

Saabumise sadam

Minust ja larpist
Rolliwoodist

Hola!

Mu head sõbrad, vähemalt ajutiselt olin ma larbimaastikul (hea, et Helju Vals seda blogi ei loe) tagasi. Ürituse nimi oli Rolliwood, kevadvaheajal toimuv üritus, kus tutvustatakse noortele ja lastele rollimängu. Põhimõtteliselt kestab asi terve nädala, aga mina käisin kohal ainult eile larpamas ja lähen ka homme, siis juba DMama.
Mõnus pretensioonitu üritus oli, kuhu lihtsalt lambist kohale läksin. Viisin raamatud ära ja astusin läbi ja käisin korra mängus ka. Lõbus oli. Mängisin rändmunka, kes oli ainujumala Kej vaimulik, (jumala nimi tõestab, et ilmselt on kõik GMid igal pool vähemalt osaliselt perversse mõtteviisiga) ja kes üritas väikese mägiküla rahvast usku pöörata. Uskupööramisüritus kukkus läbi, hoolimata minu korraldatud imest - muutsin kivisid kummikommideks. Ei avaldanud muljet.
Kuda paater Nicanoril see õnnestus? Või on kakao abil leviteerimine kõvem sõna ja avaldab rohkem muljet? Mine tea.

Aga üleüldiselt oli tore üritus.

Sestsamast ainest, mis unenäod, vol4?

Pole nüüd päris kindel, kas tegu on neljanda väljaandega, aga see selleks.

Tähelepanuväärsemad unenäod.

Esiteks:
Mul pidi sellel õhtul drägunimäng olema, aga kuna keski läks miskile võistlusele, siis tegin ma aega ühes kohvikus parajaks. Mõtlesin prae kohal omi mõtteid ja siis tuleb kelner, võtab mu toidu ja viskab ära. Mina lähen pahaselt protesteerima - aga toitu tagasi ei saa. Raha ka mitte. Ostsin siis uue poolprae. Läksin oma lauda seda sööma ja mida ma näen - nurgas rippuv telekas on tegelikult klaaskast, mille sisse on topitud hiiglaslik sisalikusilm (kui tahate teada saada, kui suur, mõelge keskmise teleka peale ja võtke ekraani läbimõõt silma diameetriks), mis mind jälgis.
Taipasin, et silm on ühenduses ka ülejäänud silmaga, kes oli küll nähtamatu ja kehatu. MIdagi tuli ette võtta, aga seda sisalikku ei saanud ju kehatul kujul võita, selleks tuli ta maisesse kehha sundida.
Plaan järgmine: teadsin, et kui sisalikusilma valada sularauda, siis see ajab asjad korda.
Lendasin helikopteriga linnalise kõnnumaa kohal. Seal oli umbes kaheksa väiksemat kanalisatsiooniava ja üks suurem ja igaühes oli sisalikusilm, mis mind jälgis. Kõige suuremas augus oli põhisilm. Jama oli selles, et mul oli sularauda ainult nelja augu tarvis, aga kallasin ikkagi. Mul õnnestus kogu see nõgu täita, kus need kanalisatsiooniaugud olid, aga siis võttis sisalik materiaalse kuju ja murdis rauakihist läbi. Ta oli igavene pirakas ja lõi mind sabaga helikopterist alla. Langesin Kassitoome sarnasesse (ainult et järsku ja kõrgesse) orgu ja kartsin, et kukun surnuks, aga õnneks oli oru äär nagu trepp ja siis ma kukkusin alla Karupoeg Puhhi stiilis ja sain ainult põrutada, eluvaim jäi sisse.
Edasi ei mäleta.

Teiseks üsnagi verine unenägu:

Läksin teatrisse.
Etenduse sisu oli järgmine:
Oli mingi pidu. Mingi saare peal. Saar oli väike, seal elas püsivalt vaid vanaema.
Pidu tulid pidama tema lapselapsed. Üks nendest oli noormees, ühe päris suure kamba juht, kelle ta kaasa võttis. Vanuseks võiks anda hilisteismelised. Teine lapselaps tuli ka, võttis kaasa oma poiss-sõbra.
Peo alguses mängiti lumesõda. Täiesti impulsiivselt jaotuti kaheks leeriks ja võideldi. Veriselt. Väga veriselt. Lumepallide olid tegelikult vist kivid või midagi.
Igastahes tahtis tüdruku poiss-sõber seda asja ära lõpetada. Üritas rahutegijat mängida. Ütles, et lõpetame ära. Kambajuht viskas teda lumepalliga, tema püüdis kinni. Siis selgus, et lumepalli sees on dünamiit.
Kambajuht, taibates, mida ta on teinud, põgenes kuhugi eemale, ahastades. Tüdruk läks samuti kuhugi ära.
Siis jäi ülejäänud kamp üksinda.
Vanaemale tuli külla naabrieideke, kes talle rääkis küla uudiseid ja muud sarnast.
Mõned kambaliikmed manustasid alkoholi, mõned mitte. Sellest tekkis tüli. Karsklased ja alkohoolikud jagunesid kahte leeri ja võitlesid nüüd oma põhimõtete eest. Korraks taaselustus tüdruku armsam ja tahtis pooli maha rahustada, aga ta tapeti uuesti.
Lõpuks olid järel ainult kummagi leeri juht. Astusid vastastikku ja oleks hakanud võitlema, kui juht poleks naasnud.
Juht vaatas kogu seda kaost pärani silmi ja jahmunult. Peaalkohoolik ja peakarsklane langetasid noad ja hakkasid juhi poole astuma - sina käisid ära, vaata, missugune kaos tekkis. Sina oled süüdi. Sinu me ohverdame oma pattude heaks.
Juht võttis tuimalt puusalt revolvri ja tulistas. Kaks korda.
Jõllitas oma kunagise kamba surnukehi ja needis. Seejärel istus trepiäärele ja vaatas maha
Siis naasis õde.
Vend langetas pea ja andis revolvri õele - mõista nüüd sina minu üle kohut.
Õde võttis relva ning vaatas seda.
Ja tulistas.
Vend suri väga üllatunult.
Siis võttis õde püstoli, läks kuuri taha ja siis kostis sealt viimane püstolikärgatus.

Toas kuulis seda kõike vanaema - ja peeruvalgel, mitmetest väikestest tubadest koosnevas mustades palkides majas, kus mingit sisustust peale uste ja koridoride polnud - taipas ta, et naabrimutti, kellega ta just nüüd vestelnud oli, ei ole enam. Pole kunagi olnudki. Ta elab ju täiesti üksikul saarel. Naabrimutt oli kas tema hallutsinatsioon või külastas teda just üleloomulik olend. Või pole kogu seda viimast olnudki. Kas lapselapsed tulid talle ikka külla? Tulid ju. Ta mäletas väga hästi. Aga kus nad on?
Peerg võbises ja hakkas kustuma.

"Kus te olete?" hüüdis vanaema hirmunult
"Miks keegi mulle ei vasta?"
"Lapselapsed, kus te olete?"
"Ärge tehke, ma kardan."
"Halastage ometi!"
Aga tema hääl vaibus pimedusse.
Ja siis kustus ka viimane peerg.

Junkie

see osa postitusest kirjutatud umbes poolteist nädalat tagasi. blogi autor ei vastuta kirjutatu aktuaalsuse üle

Niisiis.
Eile ja üleeile sai selgeks minu sõltuvus ja suutmatus sellest jagu saada.
Siinkohal räägin asjast, mida nimetatakse uneks. Öödel vasta teisipäeva ja kolmapäeva sai küll üritatud jagu saada (ehk siis olin üles kella viieni ja lebasin, silmad kinni, nägu vastu patja. Tunnistan, et hiljem keset ööd olid võõrutusnähud minu vastu liialt karmid ja üritasin padjavoltide vahelt uneraase leida) aga hommikul ma siiski magasin kolmveerandtundide kaupa (nagu koolitunnid, et kolmveerand tundi und ja siis ärkad veidikeseks). Kooli ei läinud. Ei näinud mõtet.
Ööl vastu neljapäeva, siiski, õnnestus unerohutableti abil und leida. (rõlge ju - võtan miskit tablette)
Järgmisel ööl, hetkese seisuga siis homme, õnnestus ka. A siis oli vaba päev ka.

*return to normal blogtime*

Esmaspäeva öösel ei olnud ka und. (nagu, täiesti unetu öö oli. Võimalik, et teatud süvamõtted, mida ma mõtlesin, olid tegelikult unesõõmud, aga samas, need võisid olla ka sonimised) Esimesed neli tundi tegelesin inimkatsetega - läksin kooli.
Järgmised neli tundi tegelesin inimlikkusega - läksin koju ja magasin.

Leidsin, et minu unetuse kaassüüdlane on minu ebatasane madrats, mis sarnaneb Otepää kuppelmaastikuga ja kus on ebamugav magama jääda. Tõstsin oma voodi äärest välja teise madratsi (ärge küsige, kuidas mida ma selle lausega mõtlen, see on keeruline) ja asetasin esimese peale.
Uni tuli tunduvalt paremini.
Nüüd on kõik korras. Enam ei võitle une-, vee- ja hapnikusõltuvusega. Andsin alla.
Huvitav, kas peaksin somnikutega lähemaid suhteid looma kui kaaskannatajatega?

Kas sina tunned mind?

Test minu elu-olu kohta

Miks te vaikite nagu Rahvaste Liit?

Ehk siis, need, kes seda blogi üleüldse loevad, tõuske üles ja teadustage endit.

Statistikud vajavad teie elutähtsat infot nagu nimi, sünniaeg, isikukood, pangakaart, PIN-koodid ja muud sarnast. Avaldage need üleüldise hüvangu nimel!



Või siis vähemalt nimedki?

Drägonilogi teisest mängust

Niisiis, üritame meenutada, mis on juhtunud Bitches and Bastards maailmas.
Esimene asi, mida tuleb meenutada on mäng Urus. Sealt võttis peale teiste osa ka Alleria. Tema oli kääbikust ajakirjanik.
Igastahes, mängu alguses olid Iti ja Zeppi tegelased Raamatukogus. Seal nad jebisid midagi, ilmselt said kellegagi kokku ja said tähtsat infot, mille ma olen ära unustanud. Kui nad väljusid, väljusid nad Alleria trükipressist. (vot nii railroadin mina mängijaid kokku!) Seal nad rääkisid Alleria tegelasega, kes oli näinud, kuidas mööda olid läinud hulk valgetes rõivastes tüüpe. Lindgren ja Don seletasid ja bluffisid, et tegelikult on nad head ja kuidas kõik juhtus. Alleria lubas artikli kirjutada ja jäi uskuma. Läksid siis kolmekesi koju.
Samal ajal olid Morda ja Antonio pööningul.
Antonio lasi Mordale noole selga. Ammuga.
See põhjustas veidi aja pärast suuri tegelastevahelisi konflikte, mis lõppes sellega, et ülejäänud tegid Antoniole kambakat ja sidusid ta kitseks kinni.
Vahepeal olid nad kapist leidnud haldjajõnglase (ausalt, mis ta nimi oli?), kes räkis, et neile oli külla tulnud suures pahad valgetes hõlstides onud, kes venna maha lõid ja isa ära viisid. (Klu Klux Klani stiilis ühing, kelle mängijad Kill Elf Klaniks nimetasid)
Venna jäänused olid esimese korruse põrandal näha. Ega eriti hästi aru polnud saada, kes see oli, aga söestunud jäänuste põhjal võiks ilmselt humanoidiks pidada. No ja kuidagi said nad aru, et tegemist on selle teismelise haldjaga (mis tema nimi oli?).
Noh, siis Alleria rääkis, et tema nägi, kuhu need viidi.
Ja nad läksid siis Kill Elf Klani osa käest seda haldjast pereisa päästma (mis minuga lahti on? ma ei mäleta pereisa nime ka! varajane seniilsus?).
Igastahes jõudsid nad ühte suurde katuseta laohoonesse. Seal keskel oli kaks tuleriita, kus kaks haldjat kõrbesid. Üks tüüp lõikas neid nähes ühel kõri läbi (mitte meie sõbral) ja siis algas combat. Ausalt, sellest ei mäleta suurt midagi (Alleriaist tegi detect thoughtse) ja sealt jäi mäng pooleli ka.

Tartu - väike puust planeet

Tegelikult tahtsin ma teile ütelda, et ärge uskuge Kertu Rakke juttu, et Tartu on fakin kausikujuline kaluriküla. Valetab raisk nii et suu suitseb.
Tegelikult pole Tartu üleüldse kausikujuline - tegelikult on Tartu ümmargune nagu pall. Ta on väike eraldi planeet, mille ekvaatoriks on Emajõgi.
Põhjapooluseks on ekspitsiooni tegijate poolt kuulutatud Zavood, kuhu on püsti torgatud suur viiemeetrine metallora nagu tahetaks planeet teibasse ajada.
Tartu magnetiline põhjapoolus asub TÜ peahoones. Kõik magnetid näitavad sinna.
Esineb ka väikesi laamasid nagu Annelinn, Mõisavahe, Raadi, Kesklinn, Karlova, Tähtvere ja nii edasi. Mõnikord põrkavad laamad kokku ja siis eraldub palju energiat, mille tulemusel tekivad maavärisemised, tsunamid, vulkaanipursked ja noorterahutused.
Tartu ida-, lääne ja lõunapoolus on veel avastamata, ilmselt põhjusel, et ekspitsjoonikorraldajad tähistavad põhjapooluse leidmist. Lõunapooluse leidmisel on lisaks sellele veel ka segav asjaolu nimega Emajõgi.
Urg on tunnel planeedi sügavikku. Normaalsed inimesed sinna minna ei oska, sest ei talu seal sees valitsevaid hirmsaid tingimusi.
Tartut ei osata planeediks pidada seepärast, et need, kes lähevad planeedi alla (lõunapoolusele), kukuvad lihtsalt alla ja arvavad, et Tartu on muu Eestiga otseses ühenduses. Tegelikult eksivad nad sügavalt.
Tartu on siiski eraldi planeet. Tal on isegi kaaslased nimega Ülenurme ja Ihaste.

Hommikused üllatused jätkuvad

Täna hommikul ärkasin mittemillegi kõrval.
Midagi ei olnud. Ei seinu, lage, põrandat, voodit, tekki, patja ega midagi.
Maju ka ei olnud. Taevas siiski oli. Maa ka.
Mõnes kohas õõtsusid puud ja natuke rohtu oli ka maas, ehkki enamikus kohas oli maa must nagu peale kündi. Asfalti oli ka vähevõitu.
Tegelikult mulle vaippommitamised siiski ei meeldi.

Hommikused üllatused

Ärkasin täna hommikul iseenda kõrval.
Vaatasin endale tükk aega põrnitsedes otsa ja imestasin, et kuidas siis nõnnaviisi. Et kuidas ma saan olla korraga kahes kohas.
Siis lõi mulle pähe, et minu kõrval on peegel.
Muigasin ja tõusin üles ja vaatasin kuidas ma magan. Kuna pidin füüsikaolümpiaadile minema ja kiire oli, ma ennast üles ajada ei tahtnud. Las magan. Mul on und vaja, eriti varajase tõusmise tõttu. Ma nägin magades väga hea välja. Kahju oleks olnud end üles ajada.
Hiljem tuli välja, et see oli siiski vana madrats.

Stseen TÜ raamatupoest

Trepist tuleb alla keskealine naine. Tal on kõhu vastu lapiti surutud raamatukuhi.(no umbes paarkümmend raamatut) Ta komistab ja kukub selili, raamatud lendavad laiali. Ta tõstab oma käed ja raamatud tulevad tagasi tema kõhule ja ta tõuseb püsti, hoides raamatuid nagu ennegi, ainult, et hoiab kinni vähematest raamatutest - mõned peaksid alla kukkuma, aga ei kuku.
Ta kõnnib kassa juurde.
Müüja küsib: "Kas maksate kaardiga või sulas?"
Naine vastab: "Ma maksan mõttega."
"Aga muidugi," vastab müüja.
Naine kõnnib, raamatud vastu kõhtu surutud poe uksest välja.
Kohe, kui ta on trepist alla jõudnud, kukub ta kokku, jättes endast järele maha vedelema vaid nõukogudeaegse koleda rohelise mantli ja raamatukuhja.
Sealt ma need raamatud leidsingi.

2005

Niisiis, kõik bloogid räägivad sellest, mis nendega aasta jooksul juhtunud on. Üleüldise dramaatika huvides aasta viimasel päeval, aga dramaatika ei ole nii oluline
Ehk, mis muga juhtunud on:

Hakkasin käima larpidel ja tegin nendega lõpu. Sääl sain tutvusi ja sõpru. Viis larpi sai kokku kirja, enne kui otsustasin, et kõik.

Suur hulk larpareid/drägunirahvast astus Treffi.

Sain tuttavaks ja nägin päriselus ära suure hulga EFFlasi(kokkutulekud). Sain sõpru, nagu Iti, Curu, Raul, Goblin, Inwe jne. Inwest olen ma muidu kahjuks täiesti võõrandunud. Me pole juba enam-vähem kuid üksteisega rääkinud (peale mõne üksiku fraasi). Sõprade kaotamine on kuidagi väga-väga masendav.

Vanaisa suri ära.

Sain mataolümpiaadidel üsnagi kõrgeid ja keskmisi, kuid rahvusvahelisele või kasvõi viiekoolivõistlusele ei pääsenud.

Viimane periood olid pea kõik hinded neljad. Allakäik. Hõbemedalii saamine muutub järjest kahtlasemaks.

Hakkasin drägunit mängima. Sellega pole veel midagi metsa läinud. Veel. Ootame Murphy seaduste mõju.

Kuidagi väga pessimistlik post sai. Sest tegelikult oli ju ka palju ilusat. Kindlasti oli. Pidi olema.

Aga meelde ei tule...

Kolm peotäit mulda

Esiteks, tegu on teemaga, millel ma pikemalt peatuda ei taha.
Kuna tegin ühte välismaa foorumisse selleteemalise sissekande, ei taha ma antud tekstist üle käia ja eesti keelde tõlkida. Lihtsalt ei taha. Seega tekst inglise keeles. Vabandan nende ees, kes antud keelt ei räägi.

Tekst:

So, first thing I want to make clear, I do not want any commiserations because of this. Because I do not deserve nor need them. And I mean it.
On 25 of December,in the age of 77 years, between 2 and 3 o'clock in the night, Edgar Krips, my grandfather from my father's side passed away.

Yesterday we drove to his funeral. He and many other relatives lived in a town that's about 300 kilometres from here.
But you see, i was not sad at his funeral nor before it. I didn't feel much anything but a bit of cold and anger and guilt that I didn't grieve. I simply didn't care so much.
I did not know that man. Really, when I think about him, nothing comes to mind but his face. Nothing what he said, did or was. Nothing about him that I could mourn. I really didn't know him. (that was the thing that made me angry) He lived near a town that was 300 kilometres away. We visited the place in summers, but he didn't talk much and in the last years he moved away to a woman who lived in the town. Oh, and he had also problems with alcohol.
I felt sorry for my aunt and her family (six children, four of them grown-up) who knew grandfather well and were sad and grieving. One cousin who had been very close to him was so devastated that she couldn't look at his body. She made a speech later. (as did quite a number of other people) Judging by her speech, grandfather seemed a good man and I would have liked to know him. But there is nothing to grieve for me besides some possibilities that were impossible anyway.
An image of my grandfather evolved in my head when I listened to the speeches, but what if it was just an image? A figment of my illusion put together wrongly? There is no point of grieving such an image.

And now only a bit of guilt and a slight pain in my arms (because I haven't had much exercise and spadework demanded an effort) and, well... nothing special more remains.
Routine.

Rahus ilusti puhka, vanaisa, mis sest, et ma sind ei tundnud. Aga teistele: ma ei ole kurb
ja ma ei taha kaastundeavaldusi. Loodetavasti saate te aru.

that the dreams in which i'm dying...

Täna pandi mind unes seina äärde. Ei mäleta täpselt, miks, aga koos minuga pidi maha lastama veel kolm inimest, kellest üks on minu klassivend juba üheteistkümnendamat aastat. Teisi ei tundnud. Üks mahalaskja oli endine klassivend. Ei olnud vaenlane ega midagist. Täiesti normaalne inimene oli.
Sellegipoolest sõimasin ma ta läbi, kui meid mahalaskmistuppa viidi.
Igastahes teadsin ma kuidagi, et ühel meist neljast on mingi võimalus pääseda.
Noh, mahalaskmistoas istusin ma toolile ja üritasin kuidagi saada hakkama probleemiga, et viie sekundi pärast lastakse mind maha. Silmsidet ei olnud. Ei tahtnud kah. Silmside on kuidagi alandav.
Ja ma tabasin ära, et enam polegi millegi pärast muretseda, sest pääsemisteed ei ole. Mul on elada viis sekundit ja ma ei pea midagi üritama. Ma ei pea kartma surma, sest see tuleb ju kohe ja niikuinii. Ma ei karda surma, ma armastan elu. Aga kui ma olen surnud, siis ei ole ju kaotusvalu ega nostalgiat - midagi ei ole - ja probleemi pole. Minu tegevused ei mõjuta enam midagi, ei ole mõtet midagi üritada või saada mingi uus kogemus, aga mõte polegi enam selles punktis oluline.
Viimane oluline asi, mis jääb, on lihtsalt olla mina ise.
Ja sellepärast ei karjunud ma mingeid loosungeid nagu "Viva la revoution!" või "Olge te neetud!" või midagi sarnast.
Kui mu käed poleks olnud seotud, oleks ma teinud lihtsalt sõrmedega hipimärgi ja öelnud "Rahu!"
Üks sekund kogupauguni.
Ma olin teinud endaga rahu.
Aga siis ma tabasin ära, kuidas ma saan pääseda.
Ma ärkasin üles.

Hetkel ma ei mäleta, kas see klassivend, kes pidi ka maha lastama, oli arvestusel või mitte. Ma ei mäleta, kas ma nägin teda või mitte. (pääseda võis ju ainult üks)
Häiriv.

Ehk siis sissejuhatus Iti küsimusele, miks ma mõnikord surmast und näen - et kas ma kardan surma või mis.

Ma arvan, et põhjusi on kaks - uudishimu ja hirm nostalgia ees.
Uni on ohutu viis mõlemast sotti saada ja surma problemaatikaga tegeleda - ma arvan, et tänane uni tegi mind näiteks tunduvalt rahulikumaks.

Aga surm on probleem, millele lahendust ei ole. Ta lihtsalt tuleb, enne kui lahendus on käes ja see, kuidas mind siis enam lihtsalt ei ole ja kuidas kõik läheneb mõttetusele, on raskesti hoomatav.

Sai vist suhteliselt pseudodiip post.
Aga jäägu nii.

Inimene ei ela mitte üksnes leivast

Kuueteistkümnes sajand.
Talutuba Eestis. Hilistalv.
Nurgas põleb peerg ja ajab suitsu.
Keset kitsast tuba on kivist laud.
Laual on kauss. Kauss on tühi. Leiba pole juba kuu aega olnud.
Laua ümber seisab pere. Pereisa ja pereema ja viis last.
Möödub veidike aega ja kauss saab täis. Enamik on sellest vesi ja leem, aga kesest seda hullbib ja tükk liha - keedetud süda.
Pereisa lõikab südame tükkideks ja jagab kõigi vahel õiglaselt laiali. Pereema aklikust särgist paistab vasaku rinna juures haavaarm.
Kaks nädalat tagasi sõid nad pereisa südant. See andis jõudu ja jõud kestis kaua, aga nälg tuli ikkagi peale ja midagi tuli uuesti süüa.
Pere sõi vaikides. Süda oli kiuline, aga toitev.
Nad ajasid läbi veel kaks nädalat. Pereisa ja -ema otsisid väljast külmanud marju ja otsisid oravate pähklivarusid, aga seda oli vähe, nii vähe ja nälg tuli jälle.
Kui tuleb kevad ja vahtra- ja kasemahl, on nad päästetud. Need aitavad edasi elada ja seda on külluses.
Seni tuleb aga elada südametest.
Vanim perepoeg, kes oli tol ajal kolmeteistkümneaastane, teadis, et kui mahl ei tule, on kahe nädala pärast tema kord.
Nädalad möödusid tuule ulgumisega väljas.
Siis andis isa talle noa ja ta läks õue. Tal ei olnud saapaid - ta läks paljajalu. Tuul ulgus ja tal oli külm.
Ta lõikas oma südame välja ja viis tuppa. Ema keetis selle ära ja siis sõid nad vaikides tema südant.
Sellest päevast saadik ei tundnud ta enam külma ega hirmu. Ta jalutas rahulikult üle lume, otsimaks väiksematele soost külmanud jõhvikaid ja metsast pihlakaid.
Ta kõndis sageli öösiti. Ta ei tahtnud enam magada, sest tema unenäod olid liiga hallid.
Ta võttis oma otsiretkedele kaasa oma isa noa.
Ja siis puuris ta metsas ühte vahtrasse augu ja nägi, et sealt voolas välja - ei, mitte verd- vaid mahla ja ta jõi ja läks siis koju.
Hommikul tuli pere majast välja, et vahtramahla võtta.
Pereisa ja pereema pudenesid tuhaks. Vanimast perepojast lõid välja juured ja oksad ja temast sai kõrge puu.
Noorimad lapsed aga läksid tuppa ja võtsid noa ja keetsid oma südametest suppi.

Sestsamast ainest, mis unenäod, vol 2. ja 3.

Lisagem siia paar mitte-just.eriti-hiljutist aga meeldejäävat unenägu:

*
*
*

Ma tegin miskit, mis Suurele vennale ei meeldinud ja siis, kui ma bussi astusin, helises bussis lauatelefon, mis ütles, et ma olen surma mõistetud. Sattusin paanikasse. Pidev surmahirm. Buss sõitis Riia mäest üles, kohta, kus ma polnud kunagi varem olnud. Minu vend oli ka koos minuga. Seal oli varemed, kus oli kaks sissekäiku, üks otsene ja teine kaudne. Tahtsin otsest minna, aga vend ütles, et see toob halba õnne. Ma teadsin, et mingit vahet pole, sest ma suren varsti niikuinii ja sinna pole absoluutselt midagi parata. Aga et talle headmeelt teha, läksin kaudsest uksest. Varemete sees möödusin ma oma solfedžoõpetajast ja paarist teisest õpetajast, kes teed jõid. Teretasin ja möödusin. Ootasin, kuna tulevad need, kes mu pea maha löövad. Nad ei tulnud, aga ma kartsin ehmatust ja hirmu. Ma tõesti ootasin surma, sest ma teadsin, et siis on see õudne ootamine läbi. Mul hakkas kõhus paha ja ma vajusin kokku ja lootsin, et see on siis lõpp. Ma kujutasin ette, kuidas ma muutun vaimuks, kes ei pea kartma.
Aga surm ei tulnud ja hirm jäi. Mul hakkas kõhus parem ja ma tõusin püsti ja sattusin kuhugi mujale.
Ülejäänud unenäost mäletan ainut karjuvat mõtet, et ma olen liiga noor, et surra ja et ma ei taha surra, aga samas ma teadsin, et ma suren. Lähemas tulevikus. Aeg täpsustamata. Absoluutne lootusetus, see-on-siis-kõik-tunne.
Ja te ei kujuta ette, milline meeletu kergendus oli üles ärgata.

*
*
*

Dramatis personae:

Mina, elab ühe neljakorterilise maja ülemisel korrusel, teeb koos Konnaga teatrit.
Konn, elab sellesama maja allkorrusel, teeb Minuga teatrit
Neiu (nime ei mäleta), elab samuti antud maja ülakorrusel, kolis hiljuti sisse ja tegi täieliku remondi
Filifjonkad, elavad sama maja alumisel korrusel. Väga rikkad ja ektsentrilised vanad daamid.

Niisiis, aitan mina lõpetada Neiul remondi viimaseid pisiasju ja vaatan korterit üle ja kiidan ja puha. Vaatan, et Neiu on väga tore neiu ja ta hakkab mulle meeldima. Hakkan mõtlema, kas ja kuhu kohtama kutsuda.
Tulevad koju filifjonkad. Lähen nendega ses asjus rääkima.
Filifjonkad nõus, et tore neiu, aga räägivad, et välja ei saa viia, sest kui lähed neiuga välja, läheb minul ja Neiul veel eriti kole palju raha - Neiul on vaja puudrit ja satse-värke, et ta ikka ilus ja kombekas välja näeks ja puha - ja et meil, noortel inimestel, äsja ellu astunud, seda raha eriti palju ilmselt pole.
Mina vaidlen vastu, et näe, meie teatris on alati saal välja müüdud - ja kuidas saab siis väljaskäik palju raha maksta, kui teater nii populaarne ja levinud on.
Minu ja Konna trupp oli väike, aga me olime väga tegijad - meie väike saal oli alati (meie paari tegutsemiskuu jooksul) välja müüdud. Me olime uljad ja noored ja vihased, uskusime ennast olevat ääretult andekad ja tegijad ja tohutu potensiaaliga - saal oli ju ometi välja müüdud, mis ometi midagi näitab.
Filifjonkad kuulas minu õigustust ja teatasid siis, et kõik need saalid nende kahe kuu jooksul olid täiskoosseisus nemad kahekesi ära ostnud - et meile rõõmu valmistada. Algusees käisid nad meid ikka vaatamas ka, aga kuna puuder maksab nii palju ja nende suur rahahulk hakkas ka vähenema, siis hiljem nad lihtsalt ostsid kõik piletid ära ja olid etenduse ajal kodus (s.t et alguses mängisime me kahele vanale daamile, hiljem aga tühjale saalile)
Nad lisasid veel uhkusenoodiga hääles, et nende raha hakkab otsa saama, aga et nad suudavad meile anda veel meie viimase täissaali!

Väike inventuur oma raamatukogust

Tegin oma isiklikust raamatukogust väikese ülevaate.
Usaldusväärsetele isikutele, keda ma tunnen ja kes elavad püsivalt Tartu lähedal, võin laenutada (muidu läheb tagasisaamisega raskeks). Võtke ühendust, kui soovite, ja ma määran kindlaks, kui usaldusväärne te olete ja siis selle põhjal jagan/ei jaga. Neid, kes raamatuid ei tagasta, häbistan, mõnitan ja ähvardan avalikult :P

Nimekiri ise on siin: (tõsi, osad raamatud on hetkel küll välja laenutatud ja midagi on ilmselt ka nimetamata)

Terry Pratchettilt:

"Mort"
"Õed nõiduses"
"Püramiidid"
"Vahid! Vahid!"
"Moving Pictures"
"Witches Abroad"
"Small Gods"
"Lords and Ladies"
"Men at Arms"
"Soul Music"
"Interesting Times"
"Maskerade"
"Feet of Clay"
"Hogfather"
"Jingo"
"The Last Continent"
"Carpe Jugulum"
"The Fifth Elephant
"The Truth"
"Thief of Time"
"Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised"
"Night Watch"
"The Wee Free Men"
"Monstrous Regiment"
"A Hat Full of Sky"
"Going Postal"
"Truckers"
"Diggers"
"Wings" (viimased kolm ühes)
"Good Omens" (koos Neil Gaimaniga)

Robin Hobbilt:


"Royal Assassin"
"Assassins Quest"
"Ship of Magic"
"The Mad Ship"
"Ship of Destiny"
"Fool's Errand"
"Golden Fool"
"Fool's Fate"

George R. R. Martinilt:

"A Game of Thrones"
"A Clash of Kings"
"A Storm of Swords I: Steel and Snow"
"A Storm of Swords II: Blood and Gold"

Dan Simmonsilt:
"Hyperioni langus"
"Endymion"
"Rise of Endymion"

Philip Pullmannilt:

"Golden Compass"
"Subtle Knife"
"Amber Spyglass"

Rowlingult:
"Harry Potter ja tarkade kivi"
"Harry Potter ja saladuste kamber"
"Harry Potter ja Azkabani vang"
"Harry Potter ja tulepeeker"
"Harry Potter and the Order of the Phoenix"
"Harry Potter and the Half-Blood Prince"

Tad Williamsilt:

"Otherland II: River of Blue Fire"
"Otherland III: Mountain of Black Glass"
"Otherland IV: Sea of Silver Light"

Stephen Kingilt:
"Needful Things"
"The Dark Tower I: The Gunslinger"
"The Dark Tower II: Drawing of the Three"

Teisi raamatuid:

"Tales from Earthsea" Ursula K. Le Guin
"Other Wind" Ursula K Le Guin
"Ameerika jumalad" Neil Gaiman
"Kusagil lennata" Charles de Lint
"Elfstones of Shannara" Terry Brooks
"Elf Queen of Shannara" Terry Brooks
"Krabat" Otfried Preusler
"Avaloni udud 2" Marion Zimmer Bradley
"Oberoni käsi" Zelazny
"Saatusemerel purjetaja" Michael Moorcock
"Kaleidoskoop" Ray Bradbury
"Legends II" - Silverbergi poolt koostatud antoloogia

Rada läbi soo

Et siis, üritasin bloginime muuta. "Taliesini mõtisklused" kui nimi ei hiilanud just erilise originaalsuse või vaimuteravusega. "Rada läbi soo" on natuke mõnusam.
Nime tekkest rääkima ei hakka, valisin ta lihtsalt emotsionaalse sobivuse tõttu.
Pealegi tahtsin ma niisama proovida neid asju kruttida ja nii edasi.

Ja pilt sai kah pandud.
(sai vist minu blogi lühikese jaloo lühim post)

Sünnipäevatuspidu vol.3

Ja Mélee oli sattunud hiilglaslikku, lõputusse raamatukokku. Ta kõndis veidi ringi, läks treppidest üles ja liikus ringi ja ringi, kuni sai viimaks kokku - oma surnud isaga. Isa ja Mélee vestlesid ja Mélee sai teada, et isa mõrva taga on nende onu. Méleel läks veel nii hästi, et sai kokku oma surnud venna ja emaga.
Sellestsamast kohast oli ka Lindgren nägemust näinud ja sarnasesse kohta nad ka ilmusid - Mordagos teistest veidi kaugemale, kuna algpunkt sõltus sisenemise ajast.
Sealsamas jõlkus ringi üks muumia, kes Antoniot raamatukogus suitsetamise pärast ründas. Antonio pani ta oma piibuga põlema.
Ülejäänutele see ei meeldinud ja muumia päästeti ära. Selgus, et tema nimi oli Beierus (mängijad pakkusid selle nime). Ta töötas raamatukogus. Ta rääkis neile, et seal on kirjas kõik maailma info ja et surnud lähevad sina tööle. (Vägivaldselt surnud ja need, kes lihtsalt tahavad)
Tekkis jama raamatukogukaartidega - meie seltskonnal neid loomulikult ei olnud, aga ametlikult võttes oleks pidanud olema. Lindgren hädaldas ja kurtis, et kaotas ära ja jõudis asja niikaugele ajada, et pool seltskonda sai endale raamatukogukaardi.
Méleel oli vahepeal aga kokkujuhtumine jumalaga. Ta tunnetas, et raamatukogus on mingi painajalikult võimas ja suur olend. Tahtis näha. Ta juhatati kohale - ja ta nägi Wee Jasi, kes istus laua taga ja luges Miki Hiire kogutud teoseid. (jah, meie mäng kaldus kohati absurdi).
Algul neiu karjus ta peale, peksis teda ja pani pea otse Wee Jasi ja raamatu vahele. See otse loomulikult ei mõiganud ja Wee Jas ei pannud teda absoluutselt tähele.
Siis tegi Melee tall Ray of Frosti. Wee Jas pööras pisut pead ja luges edasi. Siis tegi ta uuesti Ray of Frosti. Wee Jas pööras kogemata kaks lehte korraga edasi.
Saanud aru, et maagia on võti, üritas Melee tungida Wee Jasi mõistuse ligi ja siis temast õhkuvat maagiat kasutada temaga suhtlemiseks.
Esimene kord ei õnnestunud ja lendas ühes tooliga vastu seina (mis oli üsnagi kaugel).
Teine kord läks vähe paremini - õnnestus saada kontakt jumalaga ja talle kuidagi anda mõista, et võiks raamatukogust väljuda. Õnnestuski. Jumal liikus küll läbi laudade, mistõttu need kauniteks geomeetrilisteks puust kujunditeks moondusid.
Ja Melee sörkis jumalal vutt-vutt järel ja läks samast uksest välja, olles küsinud ennem miski raamatu (no olid seal mingid uksed või raamatud või muud vahendid millega reisida sai ja millega raamatukogust väljuda sai)
Kuna ta väljus samal ajal kui Wee Jas (kes tegi endale väljumisel unzipi), kaotas ta samal ajal väljuva energia tohutu hulga tõttu teadvuse.
Veidi aja pärast (või veidi varem, mul on hetkel mäluhäired) saabus majja tagasi ka ülejäänud partei.
Räägivad, mis kuulsid-nägid ja lähevad vaatavad, mis all toimub.
Liiguvad majas veidike ringi - ja mida nad näevad - verejäljed, võitlusjäljed, ühest kapist hirmunud Björni ja allkorruselt Kalle väga moonutatud laiba.
Lindgren ja Don lähevad asja edasi uurima - Raamatukokku.
Selgub, et tulevikus, mis on juba kindel, (pole veel juhtunud, aga tema eluloos on juba kirjas) hakatakse Rasmust põletama. Don loeb tema elulugu ja loeb masohistliku naudinguga viimaseid lehekülgi, mis räägib põhimõtteliselt valust. Lugeja näeb ja kogeb kirjutatut ise.
Liis uurib veel veidi taustainfot - näiteks, kuipalju kordi saab raamatukogu kasutada ja kas sinna saab tulla ka füüsilises kehas ja kuidas.
Raamatukogus kohatakse Kallet, kes on tulivihane ja nad läbi sõimab.
Aga midagi vaadati veel (aga mina tõesti enam ei mäleta, oleks pidanud varem üles kirjutama)

OG juhtus kah nii mõndagi - näiteks seitse rotipoega, kes laua all vahel roomasid ja kes kõik ükshaaval välja viidi, peldikusse kukkunud taskulamp - Sven hoidis hambus ja kuulis mingit naja ja naeris - ja nii ta langes - ja see taskulamp võeti sealt välja ka!
Mäng kestis enamvähem kella kolmeni, siis läksin majja magama - aga hommikul kuulsin, et nad olla veel tund aega laulnud.

Niipaljukest siis sellest.

Sõbrad, teiega on hea. . .

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.



Ehk siis, larpidega on kõik. Ühel pool. Läbi.
Olen käinud kokku viiel larbil ja kuigi on olnud tore, siis pean ütlema, et Eferdain II jäi viimaseks.
Otsus tekkis juba enne mängu, aga otsustasin, et ehk on Eferdain II nii hea, et paneb mu meelt muutma. Ei olnud.
Larbid nõuavad liiga palju raha ja aega ja samuti tekitavad nad ka närvipinget. Ja see kuulus larbipohmakas jäi mul kogemata. Ma lihtsalt ei ole käinud piisavalt positiivse õhkkonnaga larbil - esimesed kaks olid päris kenad, aga üsnagi igavad ja siis, kui huvitavaks läks, sai läbi. Eferdain I oli tore, aga oli IG masendav. Keskmaa Ordu Suurlaagri larbist ma parem ei räägi.
Eferdain II oli külm ja vihmane ja masendus jätkus ja mu karakter löödi maha. Au talle. Selle mahalöömise tõttu sain ma õhtul sauna ja sooja ja ei külmetanud. Ja see on ka kenasti sümboolne - side minu ja larbi vahel on katkenud.

Siiski, larp tegi mu tuttavaks paljude toredate inimestega ja sai neid ka näost-näkku nähtud. Ja see on tore. Kuna Curu, Iti, Inwe, Morgaine'i ja Daleiosega sai lepitud kokku Treffneri larbi korraldamine, siis ilmselt figureerin ma veel korra (või isegi enam) GMina, aga PC või NPCna enam mitte.
Igatahes, oli tore.

Au revoir,
Taliesin

Sünnipäevatuspidu vol 2.

ehk kesse ikka sinu töö sinu eest ära teeb kui mitte sina ise.

Mängu sisust siis:
Curunir mängis poolhaldjast salamõrvarit ja kuninglikku sohipoega Antonio Albizzit, kellele ma lubasin panna Perform -4 peale. See vist siiski ei juhtunud - ta ei laulnud mängu jooksul IG kordagi (jumalale tänu). Vanuseks inimaastates umbes 20. Reaalsetes aastates kuskil kolmekümne ligi.
Sven mängis tema nooremat venda, ametlikku kuningapoega, inimesest võitlejat Mordagos Albizzit, kes oli tulnud koju, kuningriigi pealinna oma vanema venna, ametliku troonipärija (NPC) pulmade puhul, oma kaugest võitlusakadeemiast. Vanust umbes 27. Sven lubas teha klassikalist human faiteri klišeed, kes loll kui lauajalg on - polnud viga - aga põhiliselt koosnes see lihtsalt vaikimises.
Vanuselt järgmist venda, inimesest preestrit Don Albizzit mängis Zepp. Tuli kah oma kaugest usuakadeemiast koju suure venna pulmade puhul. Vanust umbes 23?
Pesamuna ja arcane trickster, vanust 19, oli Melee Albizzi, Nessa karakter. Lõtvade elukommetega. Bitch, nagu sai mitmeid kordi mängus välja öeldud. Isa vaatas, et tütreke on selline kaootiline, ei vaevunudki teda võluriks koolitada ja palus üht oma sõpra talle eraõpetajaks - aga tänaval õppis ta veel trikke ja värke juurde.
Seesama õpetaja, haldjast sortsitar Lindgren (muusea, siis otsutasin ma panna haldjatele rootsi stiilis nimed) , oli Iti tegelane. Ühe järgu võrra kõrgem tegelane kui teised mängijad. Haldjad on muide minu maailmas selline põlatud rass (võrdle neegritega veidi aega peale Ameerika Kodusõda lõunaosariikides)
Mängu eellugu: Enamike PCde vend hakkas varsti abielluma. Seepärast said Don ja Mordagos oma akadeemiatest puhkuseloa ja sõitsid koju.
Sama päeva õhtul said PCd kokku, jõid koos, vestlesid, ja vajusid äkki ära.

Mäng hakkab pihta:
Kõik PCd peale Lindgreni näevad nägemust, kus näevad, kuidas nad üksteise järel jalutavad nõupidamisruumi ja lõikavad riigi viieteistkümne tähtsama nina ees oma isal ja vennal kõrid läbi ja lahkuvad ruumist.
Tegelased ärkavad üles pimedas ruumis. Mõned märkavad ust. (õnnestunud spot check). Mõned ei märka (ebaõnnesunud spot check) Nendel, kellel oli sugulus kuninga ja troonipärijaga, on paha olla. Kõik märkavad oma käte õmber ilusaid armsaid neoonsiniseid käevraudu, mis näevad ilgelt maagilised ja kapid välja, aga venivad nagu tainas. Peale veidikest rollimängu, mis koosnes umbes sarnastest repliikidest:
-oot, mida me siin teeme?
-ma nägin seda unenägu *kirjeldab*, kas teie ka?
-meie ka
-(Iti) mina mitte
-mis käevõrud need on
-see ju viltuläind loits!
-mis kurat lahti on
-kas teil on ka paha olla?
-minu sisetunne ütleb, et kunn on päriselt surnud, aga meie seda ei teinud
-mida me eile jõime?
-midagi on väga valesti
-kuule, teeme selle kuradi ukse lahti ja vaatame, mis selle taga on?
-kuule, see uks on lukus...
üritas Antonio ust lahti muukida, millele segas vahele Sven, üritades ust maha rammida, ei jõudnud, Antonio tegi ikkagi ukse lahti ja rahavas voogas välja.
Ukse taga olid mõned valvurid, üsnagi hirmunud, kes kõigepealt üritasid Antoniot maha lasta (ei õnnestunud, Antoniol olid üleüldse kuradi kõrged skillid), siis sai üks valvur noole kõhtu. Melee muutus nähtamauks ja ronis lakke. Mitte et sellel miskit mõtet oleks olnud, sest kaks valvurit jooksid minema, kui olid näinud Antonio ja Mordagose jõu-ja ilunumbreid, üks sai Antoniolt noole kõhtu ja andis alla (mis ei takistanud Donil talle hiljem nuiaga (mööda) virutamast) ja neljas virutas Mordagosele uksega vastu pead ja lõi ta pisut ehmatanuks. Hiljem tegi Mordagos temast hakkliha. Antonio üritas midagi sellelt, kel nool kõhus oli, välja pressida. Ei õnnestunud. Antonio lasi ta maha, väidetavalt halastusest (kõrval seisis preester, persetäis tervendusloitse käepärast)
Tunnetati (lisasin mängule sellise statitiku nagu intuitsioon, mis on üleloomulik võime asju tajuda - põmst sarane sense motive'ga, aga üleloomulik), et kohe-kohe tulevad külla sõbrad sõdurid.
Lindgren leidis ühe salakäigu, mis viis lossist välja. Mängijad läksid kõik vutt-vutt-vutt sisse.
Käigus arutati elu ja olu ja plaanide üle.
Kui välja jõuti, tekkis probleem, kuidas pääseda üle lossimüüri. Samas kostus hääl, et need ja need on reeturid, kriminaalid ja ambaalid ja sarnast jura. Lindgren muundas ennast valvuri sarnaseks ja Meleeoli ikka veel nähtamatu. Õnnelikul kombel oli värava juures vaid kaks valvurit, kellest üks sulges massina abil väravat, teine seisis tähtsal ilmel värava ees. Melee hiilis massinavärgi juurde ja õnnistas valvurit teise naeratusega kõripiikonnas ja Lindgren bluffis edukalt valvuri ära.
Seltskond jooksis välja. Otse linna.
Joostiveisi aegamööda peatänavat, siis pöörati kõrvale, Lindgren astus sisse ühte kangapoodi ja tahtis nelja keepi - müüjatar ei tahtnud anda - Lindgren, ikka veel valvurlik, nõudis kuninga nimel- müüjatar nõutus imesoodsalt viisteist kulda tükk müüma - Lindgren ähvardas neiut mõõgaga ja sai oma keebid.
Suunuduti edasi üheenam-vähem mahajäetud linnnajao poole.
Varsti lõi seltskonnale phe geniaalne mõte, et keeid aitavad neid ära tunda. Melee nägi mõnda oma meessoost sõpra tänaval kõndimas ja määris neile keebid pähe, kuna tal olevat fetish keepides meeste suhtes. Lubas saada kokku õhtul kella üheksa paiku.
Samal ajal lantis Antonio naisi. (ütle mulle, kui mõni CHA 20 neiu mööda läheb)
Üsna algul kõndis mööda CHA 1 neiu. Antonio hakkas talle ligi ajama ja pakkus viiekümne kuldtüki eest teatud rõvedusi tegema (mina perversse DMina ajasin asj loomulikult veel rõvedamaks)
Mordagosel viskas üle, äsas Antoniole kindaga pähe, uimastas ta ja vedis eemale.
Jõuti sihtpunkti - Lindgreni kauaaegse tuttava Rasmus Blomkvisti (teate, mul tuli üsna kiiresti improviseerida rootsipärane perekonnanimi) juurde, kes oli kohalike haldjate seas mõjuvõimas isik ja töötas kingsepana.
Mindi maja tagaukse juurde, koputati.
Avas Rasmuse väike inimaastais viieaastane poeg Björn. Issit polnud kodus. Venna oli. Venna magas üleval ja polnud lubanud ennast üles ajada. Tegelased käisid siiski peale.
Björn läks üles ja ajas venna üles. Kostus vihast räuskamist ja alla looberdas vihane venna nimega Kalle(vanust inimaastais umbes viisteist). Ta tunds Lindgreni ja tegi ukse lahti, aga oli pahane - välimusest muuseas paistis, et tal oli pohmell.
Ta viis tegelased külalistetuppa ja kostitas seal neid natuke - tähendab, jõi ise ja pakkus teistele ka. Mehed jõid temaga koos. Don natuke ja jäi viisakaks, Mordagos palju ja jäi magama ja Antonio käitus tsivilisatsioonile mittesobivalt.
Lindgrenile ja Meleele see ei meeldinud.
Muuseas, mängu jooksul sai kuulda Melee ja Antonio vahel järgnevat kõnevahetust: Bitch! - Bastard! - Bitch! - Bastard... et ma hakkasin mängu B&B-ks nimetama.
Kalle rääkis veel, et pööningul on üks tuba, mis oli vääga turvaline - ei saa sisse murda ja helikindel ja luuk käib väljastpoolt lahti vaid salasõnaga- ja isegi Kalle polnud sinna saanud.
Mõne tunni pärast jõudis Rasmus koju.
Lindgren läks talle vastu ja selgitas olukorda. Rasmus nõustus peavarju andma.
Rasmus kuulis, mis lärm ülal käib ja sai vihaseks, et Kalle on end jälle täis joonud.
Läks üles ja kajus natuke ja läks siis kööki kainestusrohtu segama. Jootis seda Kallele ja Antoniole. Antonio oksendas ja Rasmus andis talle vasta vahtimist ja hoiatas, et ta seda enam ei teeks.
Veidi aega hiljem mindi magama - sinna pööningule, müstilisse tuppa.
Keset tuba seisis mehekõrgune tumesinine püramiid.
See ajas mängijad närvi, aga Rasmus seletas, et see on tema katse ja raamatukogu ja et mängijad ei muretseks.
Ei muretsetudki eriti ja kobiti magama.
Kell a viie paiku tõusis Melee üles, et kusele minna. Ei märgand midagi. Läks tagasi magama.
Poole tunni pärast tõusis Antonio, et kusele minna.
Tema märkas, et püramiid oli kasvanud pooleteisekordseks ja et see kumas pahaendeliselt. Sellele olid tekkinud kummalised vonklevad erivärvi laigud. Kui Antonio sellega rääkis, tegi ta "zip"
Antonio äratas muu rahva ka üles.
Lindgren otsustas, et nii see asi jääda ei saa ja tahtis minna alla, et Rasmusega rääkida.
Juhtus aga selline asi, et alla mineva luugi peale oli tekkinud väikene püramiid., mis kiiresti kasvas. Lindgren üritas korra luuki tõsta - paar sentimeetrit see kerkis, siis langes jälle alla.
Siis laienes püraiid nii, et luuki ei saanud enam puudutada.
Püramiidid kasvasid.
Mängijad tahtsid appi hüüda, aga neile meenus, et ruum oli helikindel.
Tekkis hirm - kui need püramiidid veel kasvavad, täidavad nad varsti kogu toa.
Antonio tegi suuremale püramiidile magamisloitsu - ja ta ei kasvanud enam ja muutus tagasi ühevärviliseks ja stabiilseks. Kahjuks kestab magamisloits kõigest mõne minuti...
Lindgren asetas oma käe väikese püramiidi aurasse ja nägi nägemust (praegu veel ei ütle)
Peale tükki aega taidlemist sai Melee vihaseks ja üritas püramiidi käega lükata.
Melee kadus nagu tina tuhka.
Nüüd olid teised juba väga hirmul. Nad vaidlesid ja katsetasid püramiidide asjadega puutumisel - reaktsioon puudus - ja siis läksid nad üksteise järel püramiidi "sisse" - Sven teistest veidi hiljem.
Ja nad sattusid.... (jätkub)