neljapäev, mai 29, 2008

Bloginadiir

Madalale olen langenud, aga siin on miskine test. Jah, on küll allakäik.
(Üleüldiselt tundub ka, et loomastumine on alanud. Pole juba tükk aega mingeid matemaatilisi probleeme lahendanud. Tahaks samas)

Advanced Global Personality Test Results
Extraversion |||||||||||| 46%
Stability |||||||||||||||| 66%
Orderliness |||||| 26%
Accommodation |||||||||||| 42%
Interdependence |||||||||||||||| 63%
Intellectual |||||||||||||||||||| 82%
Mystical |||||||||| 36%
Artistic |||||||||||||||| 70%
Religious |||| 16%
Hedonism |||||||||||| 43%
Materialism |||||||||||| 43%
Narcissism |||||||||||||||| 63%
Adventurousness |||||||||||| 43%
Work ethic |||||||||| 36%
Humanitarian |||||||||||||||| 63%
Conflict seeking |||||||||| 36%
Need to dominate |||||| 30%
Romantic |||||||||||| 50%
Avoidant |||||||||||||| 56%
Anti-authority |||||||||||||||| 63%
Wealth |||||||||||| 43%
Dependency |||||||||||||||| 70%
Change averse |||||||||||||| 56%
Cautiousness |||||||||||||||| 70%
Individuality |||||||||||||||| 70%
Sexuality |||||||||||| 43%
Peter pan complex |||||||||| 36%
Family drive |||||||||| 36%
Physical Fitness |||||||||||| %
Histrionic |||||||||| 36%
Paranoia |||||| 30%
Vanity |||||||||||| 43%
Honor |||||||||||| 50%
Thriftiness |||||||||||| 43%
Take Free Advanced Global Personality Test
personality test by similarminds.com


trait snapshot:
messy, tough, disorganized, fearless, not rule conscious, likes the unknown, rarely worries, rash, attracted to the counter culture, rarely irritated, positive, resilient, abstract, not a perfectionist, risk taker, strange, weird, self reliant, leisurely, dangerous, anti-authority, trusting, optimistic, positive, thrill seeker, likes bizarre things, sarcastic


Muudest uudistest - OOPis saime läbi. Olen hakanud jalgrattaga koolis käima. La suno brilas.
Kohtasin teisiba Andeorat ja käisin ühes kristlikus vestlusringis evolutsioon vs loomine. Seal seletas asju üks keemik-kristlane, kes vastas igale küsimusele vähemalt viis minutit, alustas enam-vähem küsimusest ja siis kaldus juttu üha enam ja enam kõrvale, ei julendki lõpupoole kommenteerida.
Nägin täna unes, et Läänemere asemel oli üks hiiglaslik raba, kust me helikopteriga üle sõitsime ja keegi egi loodusfilmi. Soosaari oli ka - nagu nt.Saaremaa, aga toda me üles ei leidnud. Hiljem Metsikus Läänes...
Sess hakkab ilmselt varsti. Ajaplaneerimine on keeruline.

ma olen unes
rääkind võõraid keeli
ja tantsind tantse mis
ei sobi mehe-
le kes raskelt haige
ja kes on arvel
tubdispanseris
ja kes on kirjas
vakuraamatutes
ja kelle pihti-
mus teid põletab
kes läbi elu
jookseb rõõmsalt nuttes
kui lõbus maailm
jäiselt jõletab
kus miljard elu
uiskudele toetub
ja mööda pinda
püüab püsida
kus miljard elu
vaikselt vette poetub
kas sääl on külm
ei maksa küsida

-Jüri Üdi-

teisipäev, mai 13, 2008

Kell on pool kaksteist, majas tegutseb ajakirjandus, võlurid, sarimõrvar, hullunud jumalat äratada püüdev sekt ja veel rahvast ja kõik on korras!

Muidugi on ülimalt mõttekas hakata rääkima korraldet larbist siis, kui nädal aega möödas on ja põhilised emotsioonid juba vaibunud. Eks ta ole. Pool aastat korraldust on läbi. Kuidagi naljakas tunne on.
Hmjaa, enne seda oli ka veel tegus nädal - kui ainult mäletaks, millega ma täpsemalt tegus olin - ahjaa, tegelesin objektiorienteeritud programmeerimise ja larbi ettevalmistamisega - kuna meil oli umbes kümmekond rollitäitjat puudu, tuli rolle kõvasti kärpida -ooo, milline traagika. Tegelikult ka. Lauamängu tegime valmis eelmine õhtu (või vähemasti alustasime). Kaltsukates käisin kah.
Igatahes, möödund laubast siis. Ei, armas lugeja, kui sa veel aru pole saanud, siis see ei ole järjekordne Teeme-Ära postitus. Ma korraldasin larpi.
Ühesõnaga, kella kaheteistkümneks sain asjad pakitud ja jäin ootama autot, kus olid peal Anni ja Marten ja kuhu me veel pärast inimesi peale võtsime ja Põltsamaa poole ajama panime.
Tee peal sai veel lauldud ja puha, et roolis istuv Anni magama ei jääks. Õnneks seda ei juhtunud.
Siis järgnes kohapeal mitu tundi orgunni, kus mul vahepeal midagi teha ei olnud, uitasin niisama ringi.
Tasapisi hakkasid mängijad saabuma. Panid teised kostüüme ka selga. Ilgelt lahe oli. Ma vahepeal ei uskunud, et see kõik toimub larbil, mille korraldajaks olen MINA, sellest ka aeg-ajalt esile kerkivad maniakaalsed naeruhood. Kuumusest ehk ka.
Siis oli mäng. Ei oskagi kuidagi muljetada, peaks oma pildid mingi hetk üles laadima.
Aga igatahes oli vahva, lord Nopski sai tapetud, Vahtkond jeblas igal pool ringi, ajakirjandus ka, toppis oma nina igale poole, võlurid olid ülbelt võlurid, üks jumal sai elustatud ja seltskonna päästsid õmblejannad.
Eriline tänu muidugi A.-le ja M.le. A.le muidugimõista ka. Ja mängijatele ka, ilma teieta poleks seda mängu olnud.
Järgmine hommik pidin väga vara tõusma, et Tarbatu ooperit laulma jõuda. Enne ooperit oli ikka räige larbipohmakas, tuli endale pidevalt meenutada, et ma ei ole GM ja et ma ei saa ustest läbi kõndida. Ooperi ajal see õnneks välja ei löönud.
Pärast seda oli palju tööd OOP-projektiga. Saatsime n.ö "töötava süsteemi" ära. Prototüüp, parimal juhul.
Eile öösel muide tegelesime OOPprojektiga kuni kella poole kuueni hommikul. Zepp ilmselt veel rohkem, sest ma lükkasin ärasaatmise kohustuse tema peale.
"fathers our that is a heavens sanctify bees your appellations" tõlkis ta mingi hetk meieisapalve esimese lause. Lõpupoole tegi pisut paremini.
Hmm, nüüd ma hüppasin nädalast üle. Ehk tegin ma siis ka midagi mõistlikku või kasulikku? Vist siiski mitte.
Õigupoolest peaks esperantot natuke korralikumalt õppima - noh, suur see sõnavara pidi olema, et end korralikult väljendada saaks - 400-500 sõna? Pole just väga palju.
Vene keel võiks ka paremini areneda.
Sügiseks peaks prantsuse keele ka vormi ajama - ma lähen nimelt Tuneesiasse! Anni leidis mingi superodava lennu. I still can't believe this is happening to me.
Tegelikult nüüd tahaks mõne inimesega, keda tükk aega pole näinud, suhelda ja kokku saada. Sest nüüd on aega. Veel. Enne kui sess algab.

*sisesta veel kakskümmend neli seostamata mõtet siia*

esmaspäev, aprill 21, 2008

Kass, kes kõndis omapead

Eile oli Tartu Noortekoori juubelikontsert. Klassikaraadio peaks seda mingi aeg üle kandma. Vähemalt nii nad lubasid. Või noh, äkki ehmatasid ära.
Teie tagasihoidlik Jutustaja on samuti tolle koori liige. Tenor, täpsemalt ütelda ja üldiselt teine. Ja kuna sünnipäevalapsel (Noortekooril siis, kordan üle, kui mõnel arusaamatuks jäi) oli ju ometi 25. juubel, siis peab ju ometi kohal olema ja laulma. Ma ei kommenteeri seda, kui palju noodsamused proovid aega ära võtsid. Kontserdi üleüldist õnnestumist ka kommenteerida ei oska (kuigi, tunnistan, Leonardos läksin ühes kohas kogemata esimese tenori liini peale üle ja Jaanilaulus kadus ka ühes kohas õige noot käest, õudne mõeldagi). Eks pärast kuula ja näe.

Pärast kontserti oli bankett. Olen loomu poolest introvertne ja puha ja ei mõista eriti inimese juurde minna ja kohe suhtlema hakata. Kõikusin siis niisama siit sinna.
J. oli kurb. Sellest on kahju. Loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei tea, endal on ka halb olla, kui teine kõrval nii nukker on. Ma üritasin taga juttu ajada ja teada saada, mis on, aga tuju paremaks teha ei oska. Minust ei ole vist suuremat asja psühholoogi ega tugiisikut, vahin lihtsalt lolli näoga pealt.

Eks ta ole.
Igatahes, seda kõrvale jättes hulkusin ma niisama mööda koolimaja (bankett toimus koolis, mille nime mina kui HTG vilistlane nimetada ei tohi) ringi. Introverdi asi. Vahepeal olin peasaalis ka, maitsesin šampanjat ja kuna antud jook minu arust suurem asi polnud, jõin ma hoopis sidruniga vett - milleks raisata ajurakke joogi peale, mis mulle isegi ei maitse?
Vahepeal oli mingi moeetendus ka - suht lõbus asi, demonstreeriti Noortekoori kostüüme läbi aegade. Mina õnneks/õnnetuseks modell olla ei saand, ma olin taustakooris, kes laulis mingeid reklaamklippe TN ajaloost. Eks ta ole. Rahvale igatahes meeldis, päris huvitavaid asju võis näha, modellid käitusid igatahes tõelise lavalise sarmi ja aktiivsusega.
Ma ei oska suuremalt jaolt inimestega rääkida, kellega ma ennemalt mingit erilist kontakti pole saanud ja kuna J. oli halvas olekus, O.ga polnud nagu millestkist erilisest rääkida, K. ja A. olid juba mingites gruppides sees ja I. läks vara ära, siis ma eriti ei suhelnudki. Kõndisin oma sidruniveega mööda koolimaja kummalisi nurgataguseid, paar korda ka pintsakuväel ümber maja ja mõtisklesin niisama.
Ja mingi hetk käis peas plõks ära ja ma hakkasin lihtsalt naerma. Nii kerge oli olla. Selline hetk, kus polegi vaja mingit suhtlust, lihtsalt oled ja naudid õhkkonda, saginat-suminat, mis käib pisut eemal, bändimuusikat alumisel korrusel ja kummalist üksiolemise rõõmu. Ma teadsin, et mul on sõpru, inimesi, kellega suhelda, kui vaja on - aga mul ei ole seda pidevalt vaja. Ei mingit ma-pean-nüüd-inimestega-small-talki-ajama -muidu-olen-ma-sotsiaalselt-ebakompetentne värki. Ei pea. Ei ole.
Tunnetatav arusaam ja leppimine sellega, et ma olen loomult introvertne ja et see on hea ja õige ja täisväärtuslik ja õnnelik eluviis.


Hmmh, mis veel? Eile õhtul vaatasin Fellini "Satyriconi" ära. Vot toda nüüd küll kommenteerida ei oska. Mõjuv film oli, kaadrid olid üsna rabavad ja häirivad. Sürreaalne on nii ärakasutatud-vägistatud sõna (ilmselt on ainsad asjad, mis on veel hullemad "seksikas" ja absurdihõnguline" - nähtavasti on tänapäeval kõik sürreaalselt seksikas ja seda väikese absurdihõnguga) aga siinkohal on ta vist õigustatud. Unenäoline oli ta igatahes küll.


Kahetsusväärne on ka too, et Oop on oma luuleblogi privaatseks teinud. Arusaadav, muidugi, luule on ikkagi isiklik asi ja puha, aga kahju on, et ma mõningaid asju pähe ei õppinud või endale kuhugi arvutisse ei kopeerinud (nt. "Sind sügis vägistab kui prostituuti", vabavormis lugu-miniatuur tänapäeva Soome luulest, too, mis algas sõnadega "Mina sinule koeraks ei hakka" ja üleüldse muid lahedaid asju) - sest tegu oli tõesti luulega, mida oli hää ja mõnus lugeda. Iga päev sellist asja ei näe.
Poognast on ta kah muist maha võtnud.
Tekib vahepeal sihuke tunne, et mingi luuletuse algus hakkab kummitama, deklameerida teist (isegi mõttes mitte) aga ei saa, sest ainult jupp ongi meeles - muidu vaatad kusagilt järgi ja hakkab okei, aga kui antud teksti kusagilt saada ei ole, mes sa siis teed - vahid lihtsalt seina.
Ligipääsu küsida kah ei läbe - võõras inimene ju ikkagi, no kuda ma siis sedasi...
Kurdan siis lihtsalt oma blogis niisama.


Ahjaa, selline värk veel teile, kes te seda loete, siis mis võiks veel lahedam olla kui larp, mille tegevus toimub Kettamaailmas. Mõelge, milline suurepärane võimalus! Veel ei ole hilja. Ja see pole veel kõik. Kui regate nüüd, siis võite...eee...eeee....lugeda ka larbiteemalist ajalehte. .
Nojah, ajalehte võite nüüd ka lugeda ja ametlik regamisaeg on vist ümber, aga need asjad ei ole üldjuhul kivisse raiutud ja õigupoolest on meil kõvasti mängupotentsiaali üle, mis läheb raisku, kui niivõrd vähe mängijaid on, millest oleks kahju. Mäng tuleb ka muidugi väiksema arvu mängijatega hea, aga noh, mida rohkem, seda uhkem.

neljapäev, aprill 10, 2008

Sonĝo kaj kanto

Mi havas sonĝi da unun amikon. Estas vintro kaj nokto. La steloj lumi malmonde. Mi estas en kamparo. Mi suriras preter pado al leterkeston sed ĝi estas fora kaj mi ne efektive interesas la poŝton.
Li kuŝigas tie, en la pado. Lia faco estas pala sed li spiretas. Mi klinas super lin kaj vidas en lin okuloj sed liaj okuloj vidas kion tre alian, preter min. Li ridetas malforte kaj liaj okuloj restas rigardi fikse la steloj kaj kion transulon.


See oli päris lõbus. Üsna kindlalt vigane tekst, mis tähendab, et tõenäoliselt ei saa temast keegi aru. Noh, Andeora võib-olla saab. Palju õnne talle, kui saab - muide, tol juhul võiks mu vead ka ära parandada.

Kas mul on midagi ütelda ka? Noh, äkki siis nii:

And death shall have no dominion.

Dead men naked they shall be one

With the man in the wind and the west moon;

When their bones are picked clean and the clean bones gone,

They shall have stars at elbow and foot;

Though they go mad they shall be sane,

Though they sink through the sea they shall rise again;

Though lovers be lost love shall not;

And death shall have no dominion.


And death shall have no dominion.

Under the windings of the sea

They lying long shall not die windily;

Twisting on racks when sinews give way,

Strapped to a wheel, yet they shall not break;

Faith in their hands shall snap in two,

And the unicorn evils run them through;

Split all ends up they shan't crack;

And death shall have no dominion.


And death shall have no dominion.

No more may gulls cry at their ears

Or waves break loud on the seashores;

Where blew a flower may a flower no more

Lift its head to the blows of the rain;

Though they be mad and dead as nails,

Heads of the characters hammer through daisies;

Break in the sun till the sun breaks down,

And death shall have no dominion.


-Dylan Thomas-

Täiesti lambist, muide. Aga kuna mul juba selline mitmekeelne post on, siis:

Freude, schöner Götterfunken
Tochter aus Elysium,
Wir betreten feuertrunken,
Himmlische, dein Heiligthum!
Deine Zauber binden wieder
Was die Mode streng getheilt;
Alle Menschen werden Brüder,
Wo dein sanfter Flügel weilt.

Hmmmmm,noh, prantsuse keeles võiks siis toda tsiteerida:

Il faut être toujours ivre.

Tout est là:

c'est l'unique question.

Pour ne pas sentir

l'horrible fardeau du Temps

qui brise vos épaules

et vous penche vers la terre,

il faut vous enivrer sans trêve.

Mais de quoi?

De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.

Mais enivrez-vous.

Et si quelquefois,

sur les marches d'un palais,

sur l'herbe verte d'un fossé,

dans la solitude morne de votre chambre,

vous vous réveillez,

l'ivresse déjà diminuée ou disparue,

demandez au vent,

à la vague,

à l'étoile,

à l'oiseau,

à l'horloge,

à tout ce qui fuit,

à tout ce qui gémit,

à tout ce qui roule,

à tout ce qui chante,

à tout ce qui parle,

demandez quelle heure il est;

et le vent,

la vague,

l'étoile,

l'oiseau,

l'horloge,

vous répondront:

"Il est l'heure de s'enivrer!

Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,

enivrez-vous;

enivrez-vous sans cesse!

De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."


Baudelaire

Hmmm. Vene keeles ma lihtsalt viitan.


Eesti keeli peaks siis juba ka midagi panema. No olgu siis too:

kolm risti
Kolgata mäel
Jumala allkiri?

-fs-



Ja lõpetuseks veel võro keeli:

Lätsi mõtsa sest ma tiidse
mõtsan kasus puravik
piskesi naid maq es putuq
võti hinne jurakit
koton keedi naist sys suppi
vai näi võikit hallukit
peläsi ku ilmalõppo
umahindä alukit
nüüd ma tiiä sest kai perra
olõ tark ja miilen pää
puravik olõ-i tuu verrev
mil om valgõ täpiq pääl

-Ilvese Aapo



Too post oli nüüd küll üsna mõttevaba. Aga see-eest keelerikas. Ega kõike ka ei saa.

Enivrez-vous!

neljapäev, aprill 03, 2008

Nad nimetavad seda kevadeks

... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin

alanduse ja valu päevad

kriipiva nukruse õhtud

lootusetuse ööd



õhk on väga värske


(fs-i ühe luuletuse lõpp)



Kevad on käes.
Eks ta ole.

Laupäeval oli matemaatikaolümpiaad. Minu pöördlava ülesanne oli ka sees. Parandada oli päris raske. Õhtul nägin Allyt ja Sillut Pierre'is. Allyt pole kaua näinudki, aga ta ongi selline kergelt antisotsiaalne. Ahjaa, ja Zavoodis käisin ka.
Järgmisel hommikul apellatsioonid. Üks neiu tuli minu käest punkte juurde küsima. Sai ka. Venekeelne töö, mul üks osa lugemata. Ja siis oli kooliteatrite festival.

Jõudsin kohale "Kolmekrossiooperi" ajaks. Treffneri üheteistkümnendike tükk. Vaadatav. Ma ei saanud vist päriselt asjale pihta või midagi.
Lõunapaus. Ruunipizza.
Pärast seda Uru Noorteteatri "Kõik ei ole alati nii nagu on". Commedia d'ell arte. Väga naljakas ja hea. Ta sai edasi ka.
Treffneri kümnendikud Stoppardi ainetel. Noh, mida sa Stoppardist ikka ootad, absurdikas. Mõned kohad olid samas päris head. (Aga ma ei saa aru, mida see tähendab! - Lähme etendusega edasi, las publik tõlgendab) Pluss siis Miikaeli mängitud kretiinne koristaja, rahva lemmik.
Edasi tuli Miina Härma "Põletamine" Teised toda vaatama minna ei viitsinud, mina ikkagi läksin. Asjata. Ilge jura oli, tegelased kohutavalt kahemõõtmelised ja puha. Mõtlesin siis, et äkki on asi selles, et üritasid kujutada tänapäeva noorte elu realistlikult jne. - et äkki ei saagi sellisel teemal midagi hästi teha. Ma olin, nagu inglased/amerikaanid ütlevad, dead wrong. Aga sellest pisut hiljem.
Vahele tuli siis Uru Noorteteatri "Surnumatja" Täitsa korralik käsitöö, mulle meeldis. Selline mõnus laast.
Siis tuli see asi, millega sai selgeks, kui radikaalselt ma ennemalt eksinud olin, arvates, et tänapäeva noorte elust ei saa midagi asjalikku teha. Saab. Ja kuradima hästi.
Paragrahv 41. Treffneri kaheteistkümnendike omalooming, Teringu all tehtud.
Sellist asja on nüüd pisut raske kommenteerida, sest sõnad nagu hea või väga hea ei sobi, sest nad on kuidagi kõrvaltvaatajalikud. Antud etendus andis aga väga sügava emotsionaalse laengu. Kivisildnik kirjutas kunagi oma blogis, et luule on toore jõu manifestatsioon, jõupositsioonilt lugejas emotsioonide tekitamine. Vot see etendus oli kah samasugune - et peksab läbi ja enam lahti ei lase - vastik hakkab juba teisest, segab normaalset olemist ja puha, aga on peas kinni, lahti raisast ei saa. Rääkisin antud teosest ühele Pakistani sõbrale, siis hakkas kergem, lasi olla. Edasi too tükk küll ei saanud, võib-olla oli too mingi minu isiklik kiiks - aga võimas ikkagi.
Koolielust, ühiskonnaõpetuse tundide läbi, Nendest, kes pole mitte kusagil kaugel, vaid hoopis Meie seas, põhiseaduse rakendumisest reaalsesse ellu, päris inimestest koosneva klassikollektiivi ja ka (veidike) koduse elu kujutamine
Naljakas oli ka - osalt sellest, et mõni tegelane oli meelega karikatuurne (aktivist-vabandust-et-ma-hilinesin-mul-oli-matemaatikaolümpiaad/kõnevõistlus/õpilasomavalitsuse kokkusaamine/ euroopa noorte kohtumine/reformierakonna noortekogu; feminist- ja-selles-probleemis-on-süüdi-ainult-mehed; põhiseadusele-pidevalt-viitav-näitsik; militaristist isa- poiss-kell-on-juba-kolm-minutit-pool-kuus-läbi-sa-pidid-kell-pool-kuus-üleval-olema-nüüd-ruttu- viisteist-kätekõverdust; õpetaja-ärge-muretsege-kui-teil-on-kellelgil-mingi-probleem-siis-mind-võib-alati-usaldada. - kohe-arutame -asja- kooli-juhtkonnaga-läbi - viimane sai muide eriauhinna), osalt niisama (Jah, isa. Jah,isa. Nägemiseni, isa. Nägemiseni, isa. *uks sulgub* Kärva, isa. ; Artiklianalüüs sellest, kuidas end surnuks joov rootslane meile kõigile kasulik on. ; Rasedus on naistele omistatud, meeste poolt omistatav roll), mõni aga kohe sääraselt, et naerad küll, aga naer on asja meeldib kõrvalefekt, vaikselt hakkab õudne. Aga publik naerab, sest on naljakas.

iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad

kriipiva nukruse õhtud

lootusetuse ööd



Pärast paragrahv 41 läksin koju, kuna ei tahtnud oma viimast muljet rikkuda lasta, pealegi oli mul vaja objektorienteeritud programmeerimises rühm leida. Nüüd hakkab mul selline kiirem aeg, kontrolltööd ja projektid sajavad selga, nood kiusavad ka.
Kultuuriuudistes näidati ka antud festivali. Algul on paragrahv 41-te ka näha. Teie Tagasihoidlikku Jutustajat on ka publikus korra näha.

Iga jumala aasta, kui ma Treffneri teatriõhtul käin, on mingi etendus selline toore jõuga paikapanev, et ma kahetsen pärast, et ma omal ajal näiteringi ei läinud, diktsioonist hoolimata. ("Miks pole kustuvatel küünaldel muusikat", fs-i luulekava, "25. tund", "Phaeton, päikese poeg", "Solaris" ja nüüd siis "Paragrahv 41" ilmselt. ) Kurat küll, peab sügisel selle asja ära tegema ja proovima millegi liikmeks astuda. U.N.T või Noorte Teatritehas või Tudengiteater. Kui nad mind võtavad.










laupäev, märts 29, 2008

Dilbert vagaks!

Nonii.
Et kõike ma nagunii ausalt ära rääkida ei saa, siis vähemasti pisut sest nädalast.
Kolmapäeval, pärast objektorienteeritud programmeerimise praktikumi lõppu helistasin ma uudishimust Goblinile - sest tal ja veel kellelgil oli plaan Tallinna protestima minna. Tiibet ja värki, teate küll. Mina olin isiklikult veendunud, et ei lähe - sest see tundus kuidagi nii...kasutu.
Aga igatahes, ma helistasin, Goblinile tuli teine kõne vahele ja ütles, et ma Statoili tuleks. Tulingi.
Ja seal, kohal olles, läbides mingisuguse kummalise äkilise impulsiivsusfaasi, muutsin ma meelt, helistasin koju emale ja ütlesin, et lähen Tallinna. Tollesama bussiga läksid veel Goblin, Vahur, Liis, Triin ja mingi Goblini klassivend, keski Johannes. Sancta Ioannes. Ta ei olnud siiski pühak ega Ilmutusraamatu kirjutaja ega Ristija ega isegi mitte Vares-Barbarus, vaid läks lihtsalt jalgpalli vaatama.
Bussis vestlesime kambaga erinevatel teemadel, täpsemalt ei mäleta ega viitsi kõnelda.
Tornidega linn juba ootab meid ees.
Olime üsnagi hilised, kuna, nagu selgus, läksime me valele poole ja valesse Hiina saatkonda. Einovägatore.
Võtsime takso. Kaks, sest me ei mahtunud viiekesi ühe peale ära. Õnneks tuli meie juhile taksomeetri sisselülitamine alles sada meetrit enne sihtpunkti meelde. Ohwell, läheb nagu läheb.

Tiibet vabaks!
Free Tibet!
Freien sie Tibet!
Liberté pour Tibet!
Vi liberu Tibeton!
Svabodnõi Tibet!

Ekstaole. Jõudsime kohale. Liisil oli Tiibeti lipp. Iseõmmeldud. Lehvitasime aeg-ajalt sellega,vahel tantsisime ka. Saime pildi peale ka, Liis eriti.


Igastahes, meeleavaldus oli ülimalt lumine. A nagu Hanna oma blogis kirjutab(ma just avastasin, et ta ikkagi peab üht blogi, a too on tal kuskil peidus) lumi õilistab kõike, mida ta katab.
Vahepeal tuli ikka masendav tuju peale küll - kuna too meeleavaldus ju ei muuda midagi.
Ausalt ütelda on mul tunne, et kui pool Eesti rahvast ennast protesti märgiks põlema pistaks, ei kergitaks Hiina mitte kulmugi. Et Eesti on niivõrd sõltumatu riik, et temast ei sõltu mitte midagi. Võinojah. Eks seal räägiti veest, mis tilgub kivile, a kas selleks ajaks, kui kivile mingi õnarus tekib, Tiibeti rahvast ka midagi rääkida saab? Ma ei tea. Eks ta olnud suuremalt jaolt iseenda südametunnistuse jaoks.
Pärast meeleavaldust läksime Deira poole. Goblin ja Dani rääkisid vahepeal mingisuguste lastega Tiibeti teemadel. Ma ei tea, kas nad rääkisid ka õiget juttu, ei olnud algul lähedal.
Rahva Raamatust ostsin Keyesi "Age of Unreasoni" ja Murakami "Hard-boiled Wonderland and End of the Worldi". Murakami tundub huvitav kirjanik olevat, kuigi ma pole Wonderlandi juurde asuda jõudnud. A "Norra mets" oli tal hea. Õnnepalu arvas oma "Flandria päevikutes", et Murakami ja üks teine jaapanlane on Euroopa romaanitraditsiooni ülimalt hästi ära kasutanud-välja arendanud. Ja samas paragrahvis arutas kah, et Euroopa on üle võtnud Jaapani minimalismi ja puha - et noil kahel eraldatud kohal on midagi sarnast.

Igatahes, questil Deira maja juurde jälitas meid Tõnu Trubetsky. Läksima sama bussi peale, Dani küsis talt veel, mida ta meeleavaldusel ühe koha peal ütelda tahtis - selgus, et seda, et nad pole enam Vennaskond, vaid Flowers of Romance. A kellel too ikka meeles seisab.
Bussi pealt maha tulime ka samas peatuses. Trubetsky küsis, kuhu me läheme. Poodi. Noh, selgus, et tema läheb ka poodi. Ja läks samasse poodi, mis meie. Kui me kassast läbi olime jõudnud, jõudis Tõnu kassasse. Hirmus hakkas. Lasime bussipeatusesse jalga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Peaks mainima, et tolleks ajaks olid mu jalad surmväsinud ja valusad. Deira majani oli kilomeeter. Dani ja Goblin eksisid aga öises Laagris ära ("ee, me vist peaksime toda tänavat mööda ära keerama - kas läheks otse - ei, vist siiski paremale? - ehk peaks me vasakule minema? - Oi, tupiktänav!) Või noh, vähemasti mängisid nad seda äraeksimist päris pandavalt välja, sest kui me läksime suvalisse majja teed küsima, tuli ukse peale vastu Deira.
Tüng, värdjas! Mu jalad olid absoluutselt surnud ja seepärast vajusin ma põrandale kokku ega jaksanud Danile ja Goblinile kallale minna. Nu pagadi, saajets!
Igatahes, Deira pool mängisime kaarte ja lõpuks läksime magama. Hommik oli väga lumine, ja lõpuks, kell kuus õhtul, jõudsime Tartusse. Mina ruttasin kohe koju, sest pidin minema ühtedele peotantsukursustele kell pool kaheksa, kuhu hilineda ei tohtinud. Jõudsin õigeks ajaks. Anni väitis, et ma tantsivat esimene kord paremini kui tema eelmine partner kursuse lõpus. Ohwell.
Pärast seda oli lühiajaline GM-miiting ja salsaõhtu. Salsat õppisin seega kah tantsima. Oli päris lõbus.
Praegu tundub aga, et GM-miitingutest on õhk pungil - eelmine nädalavahetus maal olid rollitalgud, täna kell 14 tuleb jälle uus. Õhtul lähen aga matemaatikaolümpiaadi parandama. Good luck to me!

kolmapäev, märts 12, 2008

Renessanss

Leonardo dreams of his flying machine
tormented by visions of flight and falling,
more wondrous and terrible each than the last,
master Leonardo imagines an engine
to carry a man up into the sun...

As he's dreaming the heavens call to him,
softly whispering their siren-song:
"Leonardo, Leonardo, vieni a volare."

l'uomo colle sua congiegniate e grandi ale,
facciendo forza contro alla resistente aria.

As the candles burn low he paces and writes,
releasing purchased pigeons one by one
into the golden Tuscan sunrise...

And as he dreams, again the calling,
the very air itself gives voice:
"Leonardo, Leonardo, vieni a volare."

vicina all' elemento del fuoco...
Scratching quill on crumpled paper
(rete, canna, filo, carta)
Images of wing and frame and fabric fastened tightly.
...sulla suprema sottile aria.

As the midnight watchtower tolls,
over rooftop, street and dome,
the triumph of a human being ascending
in the dreaming of a mortal man.

Leonardo steels himself,
takes one last breath, and leaps.....
"Leonardo vieni a volare! Leonardo, sognare!"


Charles Antony Silvestri libreto breve Eric Whitacre teosele. Itaaliakeelsed fraasid Leonardo da Vinci fragmentidest.



Ma ei tea, miks, aga igatahes on selline renessansihetk peal. Uuestisünd. Võib-olla on asi kevades? Ei tea. Aga igatahes, jah, emotsiooni ajel, et

As the midnight watchtower tolls,
over rooftop, street and dome,

the triumph of a human being ascending

in the dreaming of a mortal man.

Firenze Medicite käe all. Michelangelo ja Leonardo da Vinci võisteldes kõige tõelisema renessanssinimese tiitli pärast. Dante kroonitakse sealsamuselgi mäel loorberipärjaga. Kopernik avaldab enne oma surma "Taevaste sfääride pöörlemisest", mis kuulutab vaikselt teadusrevolutsiooni tulekut. Palestrina kirjutab oma sadade muusikateoste seas muuhulgas ka "Misse sine nomine", mis tema teadmata muuhulgas kunagi Bachile ette satub.
Londonis avatakse "The Globe" ja Shakespeare, kui ta üleüldse olemas oli, kirjutab tolle tarvis oma näidendeid. Humanism.

Romantiline jura, muidugi. Oleks võinud mainida ka Machiavellit, Borgiaid, Giordano Bruno põletamist, Ameerikate vägivaldset vallutamist, Hispaania inkvisitsiooni ja muud sellist kraami.

Aga mulle tundub, et too ajastu on kuidagi meeldivalt purjus. Selline vabanemise õhkkond, kus inimene taipab järsku, et tema, inimene, mitte jumal, on kõikide asjade mõõt ja kese. Homo universalise kontseptsioon, kus inimene enda võimeid nii laialdaselt välja arendab, kui võimalik.
Värske õhk.
Jah, hiljem tuli pohmell, kui selgus, et inimene ei suuda siiski kõike. Aga ikkagi

the triumph of a human being ascending

in the dreaming of a mortal man.


neljapäev, märts 06, 2008

Puhka rahus, Gary Gygax

Head teed, Koopaisand.

Ilma sinuta poleks nii paljut. Meie elu oleks hoopis teistsugune.

Et su täringud, mistahes teispoolsusesse sa ka ei läheks, alati hästi veereks.

Me jääme sind täringukõrina saatel igavesti mäletama.

Aitäh kõige selle eest, Gary.

pühapäev, märts 02, 2008

Lugusid toonasest Treffnerist/Harjumaalt/Maalt

Asi läks lõppeks nõnda, et taliolümpiamängudel läks Treffneri poistel väga hästi - esmalt muidugi minu vennal, kes mingi ala üleüldse kinni pani, kahjuks ei mäleta, millise - paraku ei näind ma teda ka muidu, kui vahepealses interlüüdiumis kodus, kus ma venna sahtlist kümnete viisi erinevaid Treffneri sõrmuseid leidsin - tõik, mida ta kommenteerida ei soovinud.
Igatahes, Treffneri poistest läks vist veel kahel, kes parajasti üheteistkümnendas käivad, kah umbe hästi - üks neist jagas mingil suusamaratonil ühe Jaapani robotiga esimest-teist kohta, teine sai kolmanda ja lisaks veel hõbeda suusahüppamises.
Pärast seda oli stseen, kus antud kodanikud (noh,nood kaks poissi üheteistkümnendast) minu maakohas olid, kohas, kus vanasti kiik oli, kõõlusid ja niimoodi arglikult arutasid, et kas peaks viiendasse-kuuendasse tundi minema, sest, noh, olümpia on läbi ja enam mingit vabandust nagu puudumiseks ei ole. Ja et mis Punga ütleb ja...


Vahepeal päästsime maailma läbi massisuitsiidi, aga noh, eks me kõik olime peast segi ka, igalühel omad hullused, idee-fixéid ja meelehaigused kanda. (täpsemalt öeldes, Kuninga Kollases Rüüs uskuja (mina), Jehoova tunnistaja(Melian), muhameedlane (Vahur), hipi (Hannes), mees, kes kuulis oma surnud lapsi ((A)mort), samurai/Jeesus (Terry), autistist poiss (Myrt) ja ilgelt manipulatiivne bitch (Dani õde) Goblin pidi Antikristust mängima, aga sai mingi kõhutõve.) Noh, lõppeks oli maailm ju praktiliselt otsa saanud - ilm iga jummala päev vahetus, suured linnad maa pealt maha pühitud, katk ja muu sarnane jura.
Eks ta ole. Tore mäng tegelikult. (Kiitos Danile ja Mialeele) Aftekas ka. Hannes sai küll öösel mingi katku ja vappus meil seal külma käes, söötsime talle kaks Coldrexi sisse ja andsime tekke juurde, hommikul nägi juba inimese moodi välja. Osa rahvast läks Tallinna, ülejäänud said Mati autoga Tartusse. Dani õe auto jäi mutta kinni ja selle sealt kättesaamisega saime kenasti poriseks.



Juhtumisi läks nii, et kui me kolmekümneks aastaks kosmosesse sõitsime, oli vahepeal Maa peal tuumasõda olnud ja me pidime hoolega vaatama, et me maabuksime siiski USA, mitte Hiina tsooni. Toomemägi oli vist siiski USA tsoon.
Igatahes pandi meid action directe eest vangi. Vangimaja bürokraatias oli paraku sihuke probleem, et ma vastasin küsimustele miskipärast ainult (nende arvates) soome keeles või siis soome aktsendiga eesti keeles. Arvati, et mängin lolli, aga tegelikult selgus, et maandumise käigus saadud palaviku ajal võttis mu keha üle lapi šamaan, kes rääkis ainult põhjasaami keelt.
Lõppeks ärkasin ma üksinda kongis, kus avastasin, et mu vend oli sinna "Anarhisti kokaraamatu" järgi ühe pommi valmistand ja põgenenud.

neljapäev, veebruar 28, 2008

I'm a fucking coward

"Vaba aega oli nii palju, kui iganes kulus, äike pidi tulema alles õhtul ja argus oli kahtlemata üks hirmsamaid pahesid. Nii ütles Ješua Ha-Notsri. Ei, filosoof, ma vaidlen sulle vastu - see on kõige hirmsam pahe." "Meister ja Margarita", Mihhail Bulgakov


teisipäev, veebruar 26, 2008

Konspekt

Ma olen maal ja seisan meie sauna ees. On suvi. Taevas on pilvine, hall ja rahutu. Varsti läheb äikeseks. Sirutan käed taeva poole ja hakkan ülespoole ujuma. Ei saja, aga taevas on endiselt pilvine ja rahutu. Külm tuul. Lendan aiast välja, soo kohale. Ja seal nad seisavad, kolm tükki, Goblin, Andeora ja Liis, soo kõrval, mitte päris kõrvuti, aga lähestikku ja nad tõusevad kõrgele õhku. Ja seal me siis lendamegi, inglid ja kangelased. Goblin vaatab tagasi, ta ei näe metsatukka, millele ta vastu kihutab, ma ei jõua midagi ütelda ja nii ta ei näegi seda lapse randme jämedust kuivanud kuuseoksa, mis ta kopsu ja kogu keha läbistab ja ta hetkeks sinna nagu Veristaja ogapuule rippuma jätab, enne kui oks ta raskuse all murdub ja alla kukub.

Ma olen Haapsalu rongijaama ja Tartu vana bussijaama meenutavas kohas, kus rööpad on mõlemal pool perrooni. Me ootame koos Kristjani ja Kadriga rongi, meie piletid on kellegi käes, kes on perroonil eespool, meie oleme aga suhteliselt taga, mingi majakese juures, ootame rongi ja vestleme.
Kadri räägib nende kunagisest klassiõest, kellestkist, keda hüüti Päikse-Kerstiks ja kes kirjutas laule. Mis tast nüüdseks saanud on, ma teada ei saagi, sest rong sõidab järsku ette, ja ma jooksen, kiiresti, kartes maha jääda, inimestest mööda põigeldes.


Kummaline maailm, milles Tartu on meie maailma Tartu moodi, aga mida sealt edasi, seda võõramaks asjad lähevad. Pidi olema ekskursioon Tartust välja, vaaraode, koide ja külmkingade maailma. Buss läks katki ja nii me läksimegi jala. Kuidagi jäid teised maha, ja ma jõudsin Tartu piiri äärde, Otepää maantee juurde. Jäin seisma. Nägin, et mulle oli järgi jõudnud too poiss, kelle me tagaselja Turingu masinaks nimetasime, kuna me ei jõudnudki kokkuleppele, kas ta sai või ei saanud Turingu testist läbi. Pärisnimi oli tal vist Indrek.

Ma parandan matemaatikaolümpiaadi töid. Riiklik komisjon. Kaks ülesannet maas, one more to go, aga ma kardan, et too üks võtab rohkem aega ja energiat kui ülejäänud kaks kokku.
See nädal tuleb mul kiire.

Kosovo sai iseseisvaks ja Eestil sai 90 täis. Palju õnne neile.

Ma kirjutasin politseiriigi petitsioonile alla varem, kui Dani, Mialee või Goblin, aga oma blogis toda ei reklaaminud. Dani ja Goblin käisid Tallinnas ka.
Tunnen end ses asjus kuidagi flegmaatilisena.

Söömaklubi oli. Jutt käis demokraatiast. Inimesi oli palju ja juttu jätkus kolmeks tunniks. Mälu on fragmentaarne, tsätiprotokoll on ülal sääl, paraku oli aga suhtlus tsätis ja jutus paralleelselt, mingit aimu ehk saab.
Andmebaasid, info kuritarvitamine, krediitkaardi omamise kohustus, plutokraatia, wikidemokraatia, enamuse võim vähemuse üle, vähemuse nõusolek, demokraatia rahumeelsus, noorte teadlikkus demokraatiast, Eesti leige kodanikuühiskond, selle võimalikud põhjused, demokraatia eksportimine, otsedemokraatia, rohujuuretasand, hästi madalal tasemel tehtud otsused pluss ülikõrge tase, mis lintšijatel silma peal hoiab, islamimaailma areng demokraatia suunas, vaikiv ajastu, hirm selle ees, et kui me midagi riigikriitilist teeme, saab Venemaa seda propagandasõjas ära kasutama, demokraatia meedias, internet, Maslow püramiid olid mõned teemad, mida käsitleti.

Livemocha on tore sait. Keeleõppe eesmärgil, asja mõte on inimestele suhtluspraktikat pakkuda.
Anni soovitas.


Mul oli nohu. Vimm on ikka veel sees, aga funktsioneerida saan.


Lõpetuseks järgnev teoloogiline-matemaatiline mõttetera. Kuidas pääseda paradiisi?- Väga lihtne, integreeri üle paradiisi ja ürita end antud punkti sokutada. Siis võta tuletist.

neljapäev, veebruar 14, 2008

Ajaloolistest õllekannudest ja muudest hinnalistest esemetest

"Meier mõtles veidi, pühkis suud ja hakkas äkki mõtlema imestuseks lobisema samoakeeli, et tal olevat õllekannude kollektsioon. Tema oma "fenua tapu'lt" olevat see nõu, aga kapis seisvat palju ajaloolisi haruldusi. Üks hiina kann, millest hispaania kuningaas Ignaatius Lojoola olevat joonud Jošivaara linnas, kui ta oma laevastikuga käinud külas hiina mikaadol Jošitoomol ja võrgutanud ära selle naise Kleopatra, kes siis lasknud maol purda oma rinda. Itaalia nõu, millest kuulus Lukreetsia Bordžia, kellest tal ka mitu pilti olevat seinal, joonud koos maailma kuulsa saksa baptistijutlustaja Immanuel Kantiga sel rõõmupäeval kui nende poeg Karl Marks valitud Pariisis paavstiks. Siis tal olevat kruuse, millest meie Jööthe prassind koos Faustiga Auerbachi keldris õppides heebreakeelt, et tuhande aastases rahuriigis juutidele teha selgeks: mitte Maarja vaid blond Gretchen on sünnitanud Messia."

""Väga kahju, et Teil pole võimalust olnud tutvuda lähemalt nende erakordselt huvitavate esemetega, mis oleks auks igale kollektsioonile. Sääl on üks tamaskuse terasest, millest kuulus sepp Saladin tagus mõõga keiser Karl Suurele, jah, üks tamaskuse terasest suukord kenade sümbolitega ja kasinusvöö stiili lukuga, peaaegu selline nagu kasutas preisi kuningas Friedrich oma õuedaamide ohjeldamiseks. Kuid tegelikult Taaveti ajal juudid olevat taltsutanud sellega luuvapustust põdevat saksa ali'id, kes oli sepeliniga tulnud Marsilt põletama Jeruusalemma. Siis veel üks mammutinahast kõrgehinnaliste kalliskividega kaunistatud lehter, millega olevat valatud roosiveega lõhnastatud sulapigi suhu teatavat liiki mõrtsukaile prantsuse revolutsiooni aegu, muude hulgas ka sellele vürstile, või mis pagan ta oli, kes müünud kuulsa austria kirjaniku Schilleri Ameerikasse sõdima mongoli neegrite vastu, kes Robespierre'i juhatusel olid Kanadasse asutanud kuningriigi ning käisid halastamatult kiusamas saksa asunikke Hollywoodi piirkonnas. Ja sääl leidub veel paljugi muid selliseid üldkasulikke asju. Eks ole, Reri, me võime vajaduse korral ja huvi puhul tutvustada härra Meierit nende tõepoolest haruldaste esemetega.""

"Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul"
-Uku Masing-

teisipäev, veebruar 12, 2008

Sina ütled "Vaneggi!", mina ütlen "Che tenti, signor!"

Kõigepealt pisike egobuust ja kekkamine.
95

Okei, esimese korraga nii palju ei tulnud. Aga noh, ma ei teadnud siis ka, kuidas Kõrgõshtani inglise keeli kirjutatakse. Noh, ega ma tegelikult ei tea ka, kuidas teda eesti keeli kirjutatakse.

Trubaduuri esietendus oli ära. Suht lõbus, tegelikult, mina olin laval ja seetõttu väga kriitilist arvamust evida ei saa, sest asja väljastpoolt ei näinud. Rahvas, kes asja väljastpoolt nägid, on üldiselt arvamusel, et värk oli alavalgustatud, asja oleks võinud rohkem lavastada ja et Leonora osatäitja oli tubli. Minu arust oli ka. Ahjaa, ja koor on ka üleüldiselt meeldinud.

Esimene arvustus on siin.

Igavesti lahe on tuikuda tosinakesi Vanemuise poolt Genialistidesse aftekale, purjakil päi ja lauldes - ooperit, neljahäälselt ja itaalia keeli. Karta on, et vahel panime mööda, aga stiilne sellegipoolest.

Ülikool hakkas pihta.

Andeora on jätkuvalt kadunud.

Ella stessa!

pühapäev, jaanuar 27, 2008

Väike hipi tahtis saada paremaks ja puha

Üle tüki aja on juhtunud see, et ma nii viitsin blogi kirjutada kui on mul ka aega seda teha. Sisu? Noh, ega kõike ka ei saa.

Infame pira sorgere, ah, si! vedrai, vedrai, vedrai tra poco, vedrai,vedrai tra poco
Nesolo tuo supplizio, nesolo tuo supplizio sara terreno foco
le vampe d'elll inferno
a te fian rogo e terno
Ivi penar ed ardere, ivi penar ed ardere.

See vahva tekst tähendab umbes midagi sellist, et paneme su, nõia, põlema, aga see pole veel kõik, pärast põled veel põrgus edasi. Kas pole mitte positiivne?
Igatahes, ma olen ooperis. Il Trovatore, ehk eesti keeli "Trubaduur". Mina olen kooris, mis tähendab, et ma mängin igasugu redshirte ja nimeta NPCsid. (täpsemalt öeldes siis sõdureid ja mustlasi) Asja süžee on tegelikult täiesti arvestatav, aga kõige selle õppimine ja treenimine võtab ikka kuradi palju aega. Vähemasti on mul sess läbi. Vist.

Andeora on eksiilist tagasi tulnud ja nelikümmend päeva (noh, teate ju, kuidas Jessuke nelikümmend päeva kõrbes veetis. Andeoral oli midagi sarnast) on võib-olla läbi, või vähemasti vaheajal. Ma nägin teda Urus. Ta on asjade seisust natuke maha jäänud. Või nii vähemasti tundub.
Nii, mida nüüd kirjutada?
Hmmm, vaatasin korra Orkutisse ja hakkasin kolmeteistkümne inimese fänniks. Ärge selle taga olevat loogikat väga küsige, lihtsalt ilus ümmargune number. (antud isikud on Andeora, Anni, Hanna, Goblin, Kristjan (venna), Gala, Dani, Martti (nõo endine mees), Piiu, Silver (endine klassivend, õpib kirjandusõpetajaks, ma tahaks õigupoolest näha, kuidas ta õpetaks, kõik vist tahaks. Sihuke punk tüüp), Sillu, Tarmo (kah endine klassivend, sihuke esteet), ja Zepp ) Ärge nüüd väga kurvad olge, kui teid siin nimekirjas polnud, mõned nimed siin on loogilised, mõned mitte. Kui teid siin ei ole, on see tõenäoliselt ebaloogiline. Kui te siin olete, on see sama ebaloogiline. Nagu WTF?

Polegi jõudnud loetud raamatute nimekirja uuendada, päris palju tuleks sisse kanda, kui ainult kõik meelde tuleks...

Kettalarbil oli jälle üks GMmiiting. Anni sinna ei jõudnud, aga keskne idee saadi paika. Sellest võib isegi täitsa asja saada. *kuri naer*

Sattusin just Kreisiraadio eurolaulu vaatama. Ausalt öeldes päris hea irooniaga, antud asi võiks edasi saada küll, iseasi, kui paljud antud irooniast aru saavad.

Ma ei oska piljardit mängida.

Suuri Pesakondi võiks kirjutada, viimane osa pärineb vist aasta algusest.


Ja sellest, mida mul tegelikult öelda oli, ma ei kirjutanudki.

kolmapäev, jaanuar 09, 2008

Mu kakao sees on fraktalid

Tegelikult peaksin ma praegu matemaatilise analüüsi eksamiks õppima. Selle asemel kirjutan muidugi blogi ja nõulaifin niisama. Nojah, loodame, et Taylori valemit seal ei küsita.
Antud aines olevat A saamine mingi tõsiselt eepiline tegu - noh, et umbes midagi nagu Mount Everesti vallutamine või Nobeli preemia saamine või nii. Teoorias võiks ma isegi A saada - mul on 105,5 punkti olemas (E on muide juba käes) ja eksamil saab 80 punkti saada.
Ega nojah, kui tulnukad teid ära röövivad, küll ma teile siis ütlen, mis hinde ma sain.
Miks ma tulnukatest räägin?

Enihau, eile oli umbe lahe päev. HOmmikul tõusin mingi n kellaajal üles, üritasin natuke õppida ja siis sai Lost minust võitu, vaatasin toda. Mul on lõpuni suht vähe jäänud. Kuuldavasti tehakse toda kokku kuus hooaega. Millest kuradist nad seal lõpu poole räägivad?
Siis, kell neli oli teaduskooli uusaastavastuvõtt. Jah, ma tean, et klassikaline uusaasta on natuke varem, ju on juhtkonnal mingid religioossed põhjused. Seal sai ikka täitsa hästi süüa-juua ja seltskond oli ka täitsa huvitav. Sain teada ka teaduskooli sügavamatest poliitilistest alustest (you don't want to know) ja kella seitsme paiku läksin Krooksu, sest Goblin oli öelnud, et ma sinna tuleks.
Lähengi sinna (muide, täpselt kell seitse astun uksest sisse) ja mida ma näen - peale Goblini on seal veel ka Liis. Väga lahe. Liis on huvitav inimene.
Rääkisime siis unenägudest, Freudist, Liisi lendavast emast, road-trippidest, "Faustist" (noo, kas teie arust on Fausti ja Mefistofelese vahel teatav erootiline pinge? Tuli sihuke mõte, peaks sellest vaatenurgast üle lugema) ja muust vahvast kraamist. Seal oli Liisi endine klassiõde ka, Evelin nimeks, vist. Igatahes, miskipärast pidid Liis ja Evelin lahkuma kuhugi suunas, meie manasime samaks ajaks Triinu Vanemuise ette. Selsamal hetkel jõudis Krooksu Sillu, kes pidi seal Curuga kokku saama. Meie Gobliniga läksime Triinu ootama.
Vanemuise ette jõudmisega kulus Triinul päris tükk aega ja siis selgus, et Liisi mantel olla vigastada saanud ja ta peab koju minema. Kui Triin kohale jõudis, üritasime teda veenda koju minema. Asjata. Siis me loopisime üksteist lumega ja Goblin veeres Vanemuise eest alla. Ta oli kohutavalt lumine, nägi välja nagu mingi Ded Moroz või keski. Siis me leidsime, et Triinust me lahti ei saa ja läksime Krooksu, üle Toome. Toomel saime me kõik veel lumisemaks.
Krooksus olid Curu ja Sillu. Pühkisime end lumest enam-vähem puhtaks ja riputasime mantlid varna. Jäime Curu ja Silluga ühte lauda vestlema. Millegipärast tellis Curu meie lauda viis õlut, kuigi ma ütlesin, et ei soovi õlut.
Seejärel saabusid muidu täiesti tühja Krooksu Kiisel, Uwe ja mingid rootslased. Meil oli pisut WTF? tunne.
Jõime oma õlled ära, Goblin ja Triin lahkusid juba enne.
Me leidsime, et peaks teisele lauale ühe õlle tellima. Seda me tegimegi, kaardi panime ka kaasa ja lahkusime samal ajal Krooksust. Lahe. Aga seda, kuidas nad reageerisid, me ei näinudki, kuna paraku lahkusime meie selsamal ajal Krooksust.
Toomemägi oli ikka kuradi kaunis ja me läksime koos Silluga jala üle selle kodude poole. Ajatu hetk. Nagu viimane jõuluöö. Lund sajab ja sajab, väga vaikne on. Läksime läbi Toomkiriku, kuskil taga lärmasid mingid tegelased, aga selles võtmes näis see kuidagi kummituslikuna -nagu oleks need Toomkiriku tagused kummitused, kes osside häält teevad, sest miks peaks kummitused ainult ahelaid kõlistama, kui meil on kahekümne esimene sajand. Inglisild oli lumine ja sellele nõjatudes tekkis tunne, et keegi võiks sel hetkel panna püstoli vastu koljut ja tulistada ja mul oleks sellest täiesti ükskõik, sest see hetk oli nii...püha. Kerge. Pirogovi platsi puude tüved on lumised, tunne, nagu sa oleksid päris kaugel põhjas, keset ürgmetsi- ja aasu, kus lähim asustus on kümne kilomeetri kaugusel, aga samal ajal ka keset linna. Me olime sama kõrgel, kui Raekoja torni kell ja võib-olla ka sama kõrgel, kui kuu. Taevas oli igatahes kõrgemal. Barclay platsil tahtis üks vanem naine meilt Coca-Colat, Sillu arvas, et Coca-Cola on kahjulik, aga ma läksin ja ostsin talle tolle Coca-Cola ära. Kõndisime mööda Rüütli tänavat. See oli harukordselt tühi.
Kujuta ette, et sa oled nagu Muumitroll, kes on ärganud üles keset talve - terve Tartu linn magab oma korterites ja majades, aga sina ärkasid millegipärast üles, kummaline insomniahetk, ja sa kõnnid mööda lumist Tartut ja arvad, et oled täiesti üksinda - ja siis näed sa jälgi ja kusagil kauguses on näha üht lonkivat tuhmi kuju, kelle täpsemad detailid langev lumi ära varjab.
Tühi Tartu linn, lund sajab ja on rahu.

laupäev, jaanuar 05, 2008

Jack Kerouac, "Teel"

"Kõik mu lihased valutasid ja ma jalutasin violettvalguselises õhtus 27nda ja Weltoni tänava laternate all Denveri värviliste linnaosas; soovides olla neeger, tundes, et parimgi, mida valgete maailm oli mulle andnud, polnud minu jaoks piisavalt ekstaatiline, mitte küllalt rõõmus, elus, kift; mulle ei jätkunud hämarust, muusikat, ööd. Peatusin leti ääres, kus mees müüs mulle teravat punast chilit pabertopsikutes, ostsin talt veidi ja sõin seda mööda hämaraid müstilisi tänavaid jalutades. Tahtsin, et olnuksin Denveri mehhiklane või isegi vaene ületöötanud japs või ükskõik kes, aga mitte see, kes ma pidin nii vaevaselt olema: illusioonid kaotanud valge mees."

Ma oleks tegelikult tahtnud rohkem fraase sealt välja kirjutada, aga raamatukogutähtaeg tuli kätte.
Seega, ingliskeelne Wikiquote abiks.

"They danced down the streets like dingledodies, and I shambled after as I've been doing all my life after people who interest me, because the only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones that never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!"

"I woke up as the sun was reddening; and that was the one distinct time in my life, the strangest moment of all, when I didn't know who I was — I was far away from home, haunted and tired with travel, in a cheap hotel room I'd never seen, hearing the hiss of steam outside, and the creak of the old wood of the hotel, and footsteps upstairs, and all the sad sounds, and I looked at the cracked high ceiling and really didn't know who I was for about fifteen strange seconds. I wasn't scared; I was just somebody else, some stranger, and my whole life was a haunted life, the life of a ghost. I was halfway across America, at the dividing line between the East of my youth and the West of my future."

"The stars bent over the little roof; smoke poked from the stovepipe chimney. I smelled mashed beans and chili. The old man growled. The brothers kept right on yodeling. The mother was silent. Johnny and the kids were giggling in the bedroom. A California home; I hid in the grapevines, digging it all. I felt like a million dollars; I was adventuring in the crazy American night."

"Something, someone, some spirit was pursuing all of us across the desert of life and was bound to catch us before we reached heaven. Naturally, now that I look back on it, this is only death: death will overtake us before heaven. The one thing that we yearn for in our living days, that makes us sigh and groan and undergo sweet nauseas of all kinds, is the remembrance of some lost bliss that was probably experienced in the womb and can only be reproduced (though we hate to admit it) in death."

"I want to be like him. He's never hung-up, he goes every direction, he lets it all out, he knows time, he has nothing to do but rock back and forth. Man, he's the end! You see, if you go like him all the time you'll finally get it."

"And for just a moment I had reached the point of ecstasy that I always wanted to reach, which was the complete step across chronological time into timeless shadows, and wonderment in the bleakness of the mortal realm, and the sensation of death kicking at my heels to move on, with a phantom dogging its own heels, and myself hurrying to a plank where all the angels dove off and flew into the holy void of uncreated emptiness, the potent and inconceivable radiancies shining in bright Mind Essence, innumerable lotus-lands falling open in the magic mothswarm of heaven. I could hear an indescribable seething roar which wasn't in my ear but everywhere and had nothing to do with sounds. I realized that I had died and been reborn numberless times but just didn't remember because the transitions from life to death and back are so ghostly easy, a magical action for naught, like falling asleep and waking up again a million times, the utter casualness and deep ignorance of it."

"Her great dark eyes surveyed me with emptiness and a kind of chagrin that reached back generations and generations in her blood from not having done what was crying to be done — whatever it was, and everybody knows what it was."

"Here was a young kid like Dean had been; his blood boiled too much for him to bear; his nose opened up; no native strange saintliness to save him from the iron fate."

"Suddenly I had a vision of Dean, a burning shuddering frightful Angel, palpitating toward me across the road, approaching like a cloud, with enormous speed, pursuing me like the Shrouded Traveler on the plain, bearing down on me. I saw his huge face over the plains with the mad, bony purpose and the gleaming eyes; I saw his wings; I saw his old jalopy chariot with thousands of sparkling flames shooting out from it; I saw the path it burned over the road; it even made its own road and went over the corn, through cities, destroying bridges, drying rivers. It came like wrath to the West. I knew Dean had gone mad again."

"So in America when the sun goes down and I sit on the old broken-down river pier watching the long, long skies over New Jersey and sense all that raw land that rolls in one unbelievable huge bulge over to the West Coast, and all that road going, and all the people dreaming in the immensity of it, and in Iowa I know by now the children must be crying in the land where they let the children cry, and tonight the stars'll be out, and don't you know that God is Pooh Bear? the evening star must be drooping and shedding her sparkler dims on the prairie, which is just before the coming of complete night that blesses the earth, darkens all the rivers, cups the peaks and folds the final shore in, and nobody, nobody knows what's going to happen to anybody besides the forlorn rags of growing old, I think of Dean Moriarty, I even think of Old Dean Moriarty the father we never found, I think of Dean Moriarty."



Ma ei tea. "Teel" on sihuke raamat, mis on pigem poeem kui romaan, süžee on hüplik ja realistlik aga see keel, see tunnetus - tekitab kuidagi tahtmise olla ise teel, minna road-tripile, elada mõnda aega mingis muus linnas, Prahas, New Yorkis, Brüsselis, Vladivostokis, Bakuus või kas või Tallinnas...
Tunnetust tekitav romaan.
Eks ta ole.
Ma ei oska eriti raamatutest rääkida. Eriti säärastest.

...ja seal me olime, kaks murdunut öist kangelast Läänest...

neljapäev, jaanuar 03, 2008

2007

Heh. Noh, kokkuvõtted on sellisel aastavahetuse ajal üsna levinud, seega...
Aastal 2007
...korraldasin larpi. Justkui Talveöö. Otse aasta alguses, üks aasta esimesi larpe. Sestsamast ainest, kui unenäod. Saatan oma kaaslasega näitekirjaniku hinge jälil, poolekslõigatud šamaan, kõikuvas tasakaalus püsiv jänese-memme-lapselapse kolmnurk, kari hulle koos oma järelevalvajaga, kuningas ühes oma kolme võimatu kasutütrega, inimsööja vanaeit, maagiline luik, pool-inimene-pool-kits ja otse loomulikult ei või unustada ka minu suurepäraseid kompanjone, meid, GMe, Oskarit, Martenit ja Annit ( ja mind). Asi läks ikka täitsa korda ja korraldamine oli ikka väga mõnus.
... ei olnud enam DM. Senine partei lagunes ja uut ei suutnud ma koostada. Kurb. Ehk läheb uuel aastal paremini.
...jätkasin järejutu kirjutamist aeglustuvas tempos. Ritenuto, kui soovite. Aga igatahes ma vähemalt kirjutasin midagi.
...lõpetasin kooli. Ma parem väga palju tollest ei kirjuta, muidu saan nostalgia üledoosi. Muide, mulle tundub, et ilmselt on pärast surma nostalgia tappev, seepärast toda kardetaksegi.
...käisin Vietnamis IMOl. Oli igatahes suhtkoht lahe. Kultuurišokk ja puha. Sain esimese kogemuse tõelise suurlinnaga (noh, Tallinn on ka suur, aga vähemalt on tal mingid piirid või ots ja äär, mitte nagu Bangkok, kus linn on ja on ja on ja vist ei saagi otsa, sõidud tuk-tukiga, mis polnud kuulnudki turvavööst või muust sarnasest, igal pool on pilvelõhkujad, palju tühje maju, elektriliinid, pluss troopika pluss räpasus, hiiglaslikud poendused, tänavakaubitsejad, sõbralikud inimesed, tappev palavus. Ja siis Hanoi, ka suurlinn, aga hoopis teistsugune, mingisuguse Tartu Kaubamaja toidupoe leidsime giidi venna abiga ja üle kümnekilomeetrise taksosõiduga üles, oli teine ka hästi ära peidetud, (võrdle Bangkokiga, kus ühe maja peal oli kirjas 1000 shops) pluss siis igasugu väikesed poekesed, tingimine (ääretult lõbus tegevus, tahaks kodumaalgi harrastada, aga üldiselt on hinnad kas kindlad või on tegu pooleldi heategevusega, nii et eriti ei saa) Mmmm, Hanoi ja Vietnam. Kaif.
...astusin TÜ-sse matemaatika erialale. Iseenesest on ta huvitav, teisalt aga vahel tüütu. Siiski on mul tunne, et otsus on ilmselt õige. Sess hakkab varsti pihta
...astusin Noortekoori, maksin raha ära ja taipasin siis, et kahes kooris ma käia ei jõua ja Sinimaniseelesse ma vist enam eriti ei jõuagi. Nojah. Äkki kunagi ikka jõuab tagasi.
...hakkasin palju intensiivsemalt inimestega kohtuma. Õhtuti ja päeviti. Stammkoht natuke vaheldus, CUruniripool muutus Goblinipooleks. No ja Urg on ikka Urg.
...tutvusringkond muutus pisut. Mõne inimesega, kellega varemalt ikka suhtlesin, on nüüd suhtlus üsna katki jäänud (nt. Curunir) teisalt on tulnud uusi inimesi (nt. Andeora). Eks ta ole.
...väikesed usulised otsingud. Vaatasin budismi ja taoismi poole, nüüd aasta lõpul on diskordianism hingelähedane tundunud. Eks me näe, kuidas elu läheb.
...vend läks sõjaväkke ära. Ilma temata on kuidagi naljakas.
...aasta lõpus hakkas üks teine larpikorraldus veerema. Tegelikult ma täitsa kohe ootan toda.
...ja tegelikult on üks larp veel, mis on sisuliselt peaaegu valmis, tuleks ainult rollid valmis kribada ja mäng ära korraldada. Kättevõtmise asi.
...kui nüüd järele mõtelda, siis mulle tundub, et üle tüki aja on 2007 aasta, kus ma ei armunud. Hakkan vist vanaks jääma. Või siiski?
...tegin tööd ja sain selle eeest raha. Väikesed otsad, aga noh, raha on raha.
...kuidagi rahulik aasta on olnud, kõigist seiklustest hoolimata. Selline flegmaatiline tunne. Kannan vihmade igatsust, mitte maailma süttimisohtu. Aga mulle tundub, et too on selline iseloomuvärk.
...midagi või kedagi ma niikuinii unustasin. Aga selline on juba kord elu.

C'est la vie.

kolmapäev, jaanuar 02, 2008

Turingu test

Jah, ma tean, et mingisugune aasta kokkuvõte oleks tore, aga ma leidsin netist ühe geniaalse teose, et ma pean kohe tsiteerima-refereerima-siiapostitama, sest muidu ei leia ma toda enam hiljem üles.
Autori palvel täisjuttu siia kirja ei pane, ainult alguse, edasi linkan, aga lugege ikka edasi ka. Hea jutt on.

The Difference



* Z signed on
* A signed on

A: hello

Z: Hello?

A: wat r u

Z: Is this some kind of joke?

A: !help

Z: Yes I want help
Z: unless is this some kind of Japanese game show

A: r u jpnese?

Z: No
Z: Who are you?

A: Jason

Z: What's this about?

A: hahah
A: ok so you're imprisoned right


...

linky

kolmapäev, detsember 26, 2007

Smart Hero

Olen tropp ja teen ainult mingeid teste, sisukaid poste ei tee.
http://www.easydamus.com/character.html
Vot too test. Et millise tendutegelase statistikud kirjeldaksid kõige paremini Teie Tagasihoidlikku Jutustajat.
Ehk siis teise leveli CG (no tõesti, väga piiripealne juhtum, vaadatagu altpoolt, pigem NG, kuigi G on ilmselt enesepettus) pointy-eared, earth-loving, tree hugging faggot Smart Hero.


I Am A: Chaotic Good Elf Wizard (2nd Level)


Ability Scores:

Strength-10

Dexterity-10

Constitution-10

Intelligence-18

Wisdom-12

Charisma-12


Alignment:
Chaotic Good A chaotic good character acts as
his conscience directs him with little regard
for what others expect of him. He makes his own
way, but he's kind and benevolent. He believes
in goodness and right but has little use for laws
and regulations. He hates it when people try to intimidate
others and tell them what to do. He follows his
own moral compass, which, although good, may not agree
with that of society. Chaotic good is the best
alignment you can be because it combines a good
heart with a free spirit. However, chaotic good can
be a dangerous alignment because it disrupts the order
of society and punishes those who do well for themselves.


Race:
Elves are known for their poetry, song, and magical arts,
but when danger threatens they show great skill with weapons
and strategy. Elves can live to be over 700 years old and, by
human standards, are slow to make friends and enemies, and even
slower to forget them. Elves are slim and stand 4.5 to 5.5 feet
tall. They have no facial or body hair, prefer comfortable
clothes, and possess unearthly grace. Many others races find
them hauntingly beautiful.


Class:
Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive
study to create their magic. To wizards, magic is not
a talent but a difficult, rewarding art. When they are
prepared for battle, wizards can use their spells to
devastating effect. When caught by surprise, they are
vulnerable. The wizard's strength is her spells,
everything else is secondary. She learns new spells as
she experiments and grows in experience, and she can also
learn them from other wizards. In addition, over time a
wizard learns to manipulate her spells so they go farther,
work better, or are improved in some other way. A wizard
can call a familiar- a small, magical, animal companion
that serves her. With a high Intelligence, wizards are
capable of casting very high levels of spells.


Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?, courtesy of Easydamus (e-mail)





Detailed Results:

Alignment:
Lawful Good ----- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20)
Neutral Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20)
Chaotic Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (21)
Lawful Neutral -- XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
True Neutral ---- XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
Chaotic Neutral - XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
Lawful Evil ----- XXXXXXXXX (9)
Neutral Evil ---- XXXXXXXXX (9)
Chaotic Evil ---- XXXXXXXXXX (10)

Law & Chaos:
Law ----- XXXXXXXX (8)
Neutral - XXXXXXXX (8)
Chaos --- XXXXXXXXX (9)

Good & Evil:
Good ---- XXXXXXXXXXXX (12)
Neutral - XXXXXXXX (8)
Evil ---- X (1)

Race:
Human ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Dwarf ---- XXXXXX (6)
Elf ------ XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
Gnome ---- XXXXXXXXXX (10)
Halfling - XXXXXXXXXXXX (12)
Half-Elf - XXXXXXXXX (9)
Half-Orc - (-2)

Class:
Barbarian - (-4)
Bard ------ XXXX (4)
Cleric ---- (-8)
Druid ----- (-21)
Fighter --- XX (2)
Monk ------ (-19)
Paladin --- (-21)
Ranger ---- (-4)
Rogue ----- (0)
Sorcerer -- XX (2)
Wizard ---- XXXXXX (6)

esmaspäev, detsember 17, 2007

Havelock






Which Discworld Character are you like (with pics)
created with QuizFarm.com
You scored as Lord Havelock Vetinari

You are Lord Vetinari! Supreme ruler of Ankh-Morpork! Cool, calculated, and always in control. You graduated from the assassins guild, but failed a course on stealth and camouflage, because the professor never saw you there (even though you attended every class). You always seem to know what everyone is thinking, and after a conversation with you, people feel that they have just escaped certain death.


Lord Havelock Vetinari



81%

Carrot Ironfounderson



69%

The Librarian



63%

Commander Samuel Vimes



56%

Gytha (Nanny) Ogg



44%

Cohen The Barbarian



44%

Esmerelda (Granny) Weatherwax



38%

Greebo



38%

Death



31%

Rincewind



31%