Õnneleid

Ma, näe, paar aastat tagasi kirjutasin, kuidas käisin teatrilaagris, kus filmi tehti, ja mina mängisin laulude jaoks flööti ja mis seal muud kõike ka sündis.

Ega ma muud hetkel rohkem ei blogigi, et see film on juba üle aasta valmis olnud.

Näe, see.


Õnneleid from Tarsi talu on Vimeo.

Wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben

Mul on täpselt sama pealkirjaga blogisissekanne juba olnud.  Aga las olla. See seal oli ühe luuletuse tõlge. Praegu ta läheb lihtsalt teemasse.

Kes ei mäleta, siis luuletus oli see.

Herbsttag

Herr, es ist Zeit. Der Sommer war sehr groß.
Leg deinen Schatten auf die Sonnenuhren,
und auf den Fluren lass die Winde los. 

Befiehl den letzten Früchten, voll zu sein;
gib ihnen noch zwei südlichere Tage,
dränge sie zur Vollendung hin, und jage
die letzte Süße in den schweren Wein. 

Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.
Wer jetzt allein ist, wird es lange bleiben,
wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
und wird in den Alleen hin und her
unruhig wandern, wenn die Blätter treiben. 

-Rainer Maria Rilke


ja mina tõlkisin nii:



Sügispäev

Hea Jumal, suvi oli suur.
Kuid nüüd on aeg - Sa lase varjud päiksekellal' valla
ja nõmmedele mühisema tuul.

Las kasvab vili põllul täiuseni
Su antud kahes viimses suvepäevas veel
ja küpseda Sa käsi viinamarjal seni 
kuiks veini raskest magususest tuigub meel.

Kel kodu pole, ei seda enam raja
Kes üksi on, see nõnda jääma peab,
tal seltsiks unetuna öösel pikad kirjaread
ja tühjal tänaval vaid siia-sinna sammukaja,
kui leheprahis kõndides ei sihti tea.

-Rainer Maria Rilke




Fesaris käis mu välismaa sõprade seintel läbi meem, kus pidi ennast kolme fiktsionaalse tegelase abil kirjeldama. Mõtlesin, et teen ka, aga hirmus pikale läks, sest ausalt ütelda tundub see peaaegu võimatu - fiktsionaalsed tegelased on sihuksed Suuremad-Kui-Elus ja elavad nad ka teistsuguses olmes ja juhtub ka huvitavamaid asju.

Sain siis poolteist nädalat hiljem meemi üles. Sihukesed halvad klapid. Et miski nagu klikiks, aga tegelt pole ikka mina. Ei tea, kas keegi märkab ka. Tahaks nagu. Muidu on sihuke tunne, et avad ennast maailmale, tõmbad rinna lõhki kõikidele vaadata ja fesari uudisvoog peidab selle muu infotulva vahele ära.

Eks ta ole.

Sihuke pilt siis sai. Piltidel Jonathan Glover "Home at the End of the Worldist", Sokka "Avatar the Last Airbenderist" ja Remus Lupin Harry Potterist.

Nojah.


Ma väga ei usu, et need oleks tegelased, keda inimesed mu ümber mulle määraks. Eks ta ole ka natuke test "kuidas sa ennast näed". Lupin võib sihukese kelkimisena mõjuda, et näe, tüüp arvab, et ta on hirmus hea õpetaja, aga ei, asi ei ole selles. Lupin on ikka kuidagi katki, kuidagi mitte päris sobituv.



Sokka on positiivne programm. Päriselt. Sokkal on halbu asju juhtunud, aga ta ei ole katki. Ta on võimekas, julge,  taibukas, kohati natuke lollakas, ja naljakas. Optimistlik. Oma grupis ainuke üleloomulike võimeteta tegelane, aga ometi vägagi kandev. Ja muist koomilist fookust on tema kanda, nii selle läbi, et ta teeb nalja, kui ka selle läbi, et igasugune slapstick temaga juhtub.  Kuidagi sihuke tervislik tegelane.

No ja siis on Jonathan Grover.
Nojah.

Jonathan  ei ole positiivne programm. Kaugel sellest. 

"Home at the End of the World" ei ole rõõmus lugu. Mõni võib-olla torkaks, et "pisarakiskuja". Torgaku. Millest tema ka aru saab. Aga kes lugenud või vaadanud on, see teab. Kuidas siis, kui ei ole veel surmavalt haige, on viienda ratta tunne, ja alles siis saab armastatud inimese tähelepanu, kui on Liiga Hilja.

Ei, ma ei ole haige. Aga kohati ülearune küll.

Ma ei saa avalikult  ja otse ju FBsse kirjutada, et minuga ei ole hästi. See ei oleks hea toon, ja mida see aitaks? Vaadake, T. tahab tähelepanu! Jee. Ja siis ei saa ilmselt nendelt tuge, kellelt vaja oleks, vaid teistelt.



--


Ega järele vaadates keegi väga tähele pannud ka seda meemi. Mõni laikis, asi seegi.


Tegelikult on kõik ju hirmus banaalne, trafaretne isegi. Te olete seda kõike näinud, ja see on ilmselt hirmus igav, nothing to see here.


Lühidalt - sümpaatne poiss J, keda eelmise postituse lõpus mainisin, ütles mulle augustis oma suhtestaatuse peale, et "on vallaline, aga suhet ei taha, pikalt pikalt, ei ei".

Mõtlesin siis, et selge, võtame kõike ettevaatikult läheneme aeglaselt, ei hirmuta teda ära.

Tagantjärele selgub, et "pikalt pikalt" pikkus oli umbes paar nädalat.

Näen J-it Üritusel, kus me ikka iganädalati mõlemad käime, ühe kena  noore poisiga, ja selgub, et nad on juba kuu aega koos olnud. Ja mina, lollike, ei teadnud midagi.



Ja tujud selle kõige kohta käivad siia ja sinna. Hin und her.


Esimene päev istusin kodus, kuulasin The Smithsi ja muid kurbi lugusid, mõned neist ausalt ütelda päris halvad, aga millest kuidagi lahti ei saanud. nt.

Õhtul läksin välja, nägin paari inimest, keda polnud näinud väga ammu, lakkusime end täis ja leidsime, et he's a bitch and we hate him. Ja mõni aeg hiljem satun ma temaga kokku ja ta on nii südamlik ja avatud ja kuradi sümpaatne,  et teda on nii raske vihata. Ja siis kolmas kord näen ma teda Üritusel, aga tema mind ei näe, ta on vastikult nunnu selle teise poisiga. Täiesti talumatu. (no räägitakse, et kui armastad kedagi, siis tahad, et ta oleks õnnelik, nii et ilmselt ma ei armasta, sest halb on seda vaadata) Ja siis inimesed sinu enda seltskonnast ei saa aru, et sul on halb ja räägivad edasi lakk-kingadest ja laevadest ja kuningaist ja kapsaist ja neil on lõbus ja nad nagu meelega ignoreerivad seda, et sul ei ole hea. Sihuke tunne, et annaks nagu ennast kellegi kätte, et hoia mind nii paar minutit ja nemad unustavad kümne sekundi pärast ära, hakkavad rääkima ühest bändist või mõne  kursuse bürokraatiast, teevad käega hoogsa žesti ja pillavad su  maha.

Ei, ma tean, tegelikult ei ole  nende ülesanne mind kanda. Ja kui nad juba on lõbusas tujus, jumal paraku. Ega ma niikuinii miskit muuta saa.

I had no illusions
That I'd ever find a glimpse of summer's heatwaves in your eyes
You did what you did to me
Now it's history, I see
Here's my comeback on the road again
Things will happen while they can
I will wait here for my man tonight
It's easy when you're big in Japan

Things will happen while they can. 

Ilmselge, et ma magasin selle aja maha.


Kuidagi hea, et blogindus on selline peaaegu-surnud formaat, ei ole hirmugi, et J. seda postitust loeks. Kuigi mingis mõttes nagu tahaks. Kuidagi nõnda, et ma saan aru, et asjad on läinud nõndaviisi nagu nad on, aga kas ma pean tegema veel takkaotsa veel nägu, et minu tundeid pole olnud ja et nad ei ole olulised? Et mitte midagi pole juhtunud, kõik on täpselt samasugune pärast minu teadasaamist ja enne seda. Viisakas muidugi ongi sihukest nägu teha, et avalikku skandaali vältida.  Afektikontroll. Tsiviliseerumisprotsess. Samas mulle on räägitud, et J. ei oskagi eriti sotsiaalset ebamugavust tunda, nii et tema ehk häiritud ei saa.

Here's my comeback on the road again.

Kuigi raske on tagasi tulla. Kuigi ma üritan. Käin väljas ja puha. Ja nagu näen ka teisi. Kuigi libiidot eriti ei ole. Ja natuke meenutab see lugu mulle üht kohta "Karupoeg Paddingtonist", kus minnakse poodi ja müüja ütleb Paddingtonile, et ehk ostate uue mütsi, parema, ja Paddington ütleb, et paremat ei ole, see ongi kõige parem, aga uue mütsi võib osta küll, halvema.


Off-again-on-again. 

Ja kuidagi on vihane ka olla. Kade, täpsemini. Tema on nii rõõmus ja rahul ja mina ei ole. Jõlgun õhtuti ringi ja teda ei näe, sest temal ei ole enam asja linnas jõlkuda. Tema ei pea in der Alleen hin und her unruhig wandern wenn die Blätter treiben. Ja tundub teine üleüldse kuidagi kompleksivaba olevat. Mismõttes? Kuidas ta üldse ,saab nii? See tundub nagu sohk, sohk ja valemäng. Ma ei teadnud, et nii tohib üldse, oleks ma teadnud, oleks ma need kaardid ise endale võtnud. Kunagi sai üks mu tendutegelane surma, sest üritas psioonilist võimet medusale teha, aga medusa vaatas silma ja kivistas ära. Pärast tuli reeglitest välja, et oleksin võinud seda ka puudutusega kinnisilmi teha, aga mängujuht ütles, et mis siis, et nii võis, enam tagasi võtta ei saa. No raisk.






Nagu ma ütlesin, banaalne ja trafaretne postitus. Oleks ma siis vähemalt kuusteist, oleks mul mingigi vabandus, aga ei ole, ja vabandust ka ei ole. Panen vähemalt ühe klipi Sokkaga, et lõpp saaks natuke rõõmsatujulisem.

Insener Garin Who Fell To Earth

Kuidagi on asi niiviisi, et vaheldumisi käivad peal ärevushäirele sarnanev olukord (kas tohib siis inimene endale diagnoosi panna, mõistagi ei tohi, aga midagi säärast mul külas käib) ja selline, noh, üleüldine hall ja  beež, sihuke, kus vahepeal on vahva ja okei, aga millelgil ei ole sügavamat tähendust või mõju. Ei ole ekstaasi, müstilist joovastust. Kuhugi kadus maagiline realism.


Ja tulen ma koju, teen süüa, kuulan podcasti, hakkan doktoritöö asjadega tegelema, aga oot, enne võiks ju mingit muusikat panna. Youtube'ist ei tule nagu midagi väga ette, paneks ehk omaenda arvutist mingi kunagikoostatud playlisti käima.




Ja kuidagi läheb käima Vennaskond. Ja  see kõik tagasi. Suur pime tuleb valgusest välja. Mütoloogia, mida ma kunagi järgisin, selle kogu suuruses. Kogu  see anarhistlik kahekümnenda sajandi müütos (Vennaskonnas on midagi üdini 20sajandlikku. alates  Nestor Mahnost ja Ukraina anarhistlikust armeest, Arvi Siia abil läbi Nõukogude Liidu ja instituutide ja inseneride purjetades,  kuni üheksakümnendate Diskoni välja. ma võiks sellest pikemaltki kirjutada), kosmose, linnaromantika, purjutamise ja sõprusega.

Vennaskonna peale hakkasin sedasama blogi siin lugema ja jõudsin järeldusele, et kui mulle praegu täitsa meeldib see, kuidas hilisteismelised on nõnda pretentious, ja teevad uhkeid kultuurilisi viiteid ja kekutavad ja nõnda edasi, siis seda enam meeldib see mulle hilisteismelise minu juures. Ega ma niipalju muutunud olegi. Mõtlesin, et blogin siis uuesti. Kuigi ma kahtlustan, et vaevalt, et keegi seda blogi enam loeb. Kuigi, kes teab, ehk olen ma kellegi blogiloendis või käib keegi iga paari kuu tagant kontrollimas, kas ma olemas olen.


Mul on elus olnud kaks suuremat muusikalist mütoloogiat. Esimene neist on Vennaskond, tema algas teismeeas ja hakkas hääbuma kusagil kahekümnendate alguses ehk. Sest teine mütoloogia tuli peale.
Teise mütoloogia lõppu võib palju täpsemini dateerida.


Kümnes jaanuar, 2016.

It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.

(Ma ei ole tegelikult "Bell Jar"-i lugenud, kuigi võiks, aga seda avalauset olen vähemalt niipalju kuulnud, et parafraseerida. Apropoo, Kaubamajas oli kodutarvete osas umbes sihuke tsitaat, et kui tunnen end halvasti, lähen vanni ja mured kaovad. Kompvek selle juures oli see, et tsitaadi autoriks oli Sylvia Plath. Kui ma oleks reklaamissepp, siis ma isiklikult ei reklaamiks vanni teraapilist võimet kellegagi, kes oli lõppude lõpuks nii katki, et tegi enesetapu, nii et vann vist siis päris lõpus ei aidanud. Aga teisalt jäi just meelde, nii et mine võta kinni.)

Bowie mütoloogia oli sama grandioosne kui Vennaskonna oma, aga tagantjärele vaadates kuidagi deemonlikum. Lovecraftilikum. Burroughslikum. 

That cult would never die till the stars came right again, and the secret priests would take great Cthulhu from His tomb to revive His subjects and resume His rule of earth. The time would be easy to know, for then mankind would have become as the Great Old Ones; free and wild and beyond good and evil, with laws and morals thrown aside and all men shouting and killing and revelling in joy. Then the liberated Old Ones would teach them new ways to shout and kill and revel and enjoy themselves, and all the earth would flame with a holocaust of ecstasy and freedom. Meanwhile the cult, by appropriate rites, must keep alive the memory of those ancient ways and shadow forth the prophecy of their return. - "The Call of Cthulhu", H.P. Lovecraft

Noh, natuke sinnapoole kohati. "The Man Who Sold The World" ja Thin White Duke ja puha. Selline amoraalne kosmiline ekstaas. Aga see on juba klassikaline ja Bowie on sel ajal noor ja optimistlik.

Raskeks läheb asi tema viimase albumi ja tema viimase persona juures (või siis eelviimase, kui me ütleme, et Bowie viimane persona on Surnu ja 10ndal jaanuaril toimus tema kõige viimane transformatsioon). Kogu see album on kohutavalt pessimistlik, kohutavalt morbiidne ja kohutavalt raske. Sureva mehe album, ja Bowie oli varem ütelnud, et ta ei taha surra. See ei mõju mulle nii, et "seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis". Mulle tundub, et see oli talle raske, väga raske.


Ja ma ei ole seda albumit tänase päevani kuulanud. Mis veel hullem, ma pole pärast jaanuari pea üldse Bowiet kuulanud. Vahel on ta siit-sealt läbi lipsanud, aga ma pole teda kuulanud.


It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.

Ma mäletan, et ärkasin, ja kell oli niipalju, et oleks pidanud juba töö juures olema, aga ma olin liiga vähe maganud ja uni tappis ja voodist väljas oli kohutavalt külm, sest mu naabrid ei elanud sees ega kütnud ja ausalt ütelda oli isegi teki all ebameeldivalt jahe. Teen unesegase peavaluga mobiili lahti, et FB mind üles ajaks, ja esimene asi, mida ma näen, on, et üks sümpaatne poiss kirjutab: "Hüvasti, David Bowie! Elu jätkub Marsil!" ja ma loodan tõesti, südamepõhjast, et see on lihtsalt mingi vihje tema äsjaolnud sünnipäevale ja uuele albumile, aga loomulikult mitte ja nii ta läheb. Veel sama päev (vist?) paneme talle Raekoja platsi küünlaid ja  teeme külmas gennis (sest küttesüsteem oli kohati rikkis) tema auks  tantsupidu, aga seal on vähe inimesi ja ilmselt mängib oma osa ka külm, aga kohati on mul tunne, et muist inimeste jaoks ei ole David Bowie surm Sündmus. Et mis seal siis ikka. Ja kõik see, kui vähe seal inimesi on, kuidagi lööb mind.

It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.

Ja siis ma ei kuula kuus kuud David Bowiet.


Muide, see sümpaatne poiss, keda mainisin, tema on praegugi sümpaatne ja harukordselt vahva ja õigupoolest peaks temast loodama neljajalaliste värssidega  kangelaslaule, aga praeguse asjade seisu põhjal edasi prognoosides näib, et temast ei saa vist mitte midagi muud kui sõpra, hoolimata kogu tema sümpaatsusest ja puha. No saaks siis sõbrakski. Muudel telgedel tundub, et loota võib, aga kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Nojah.


Muusikamängur pani jälle Bowie loo peale.

:)

Äge.

 

Kirjutasin Kopenhaageni larbifestivalist.

Käisin möödunud novembris Kopenhaagenis ühel larbifestivalil. Siis kirjutasin Sisalikku ühe blogipostituse. Näe, siin. Oleks võinud ju siia selle ümber kopeerida, aga see nõuaks vormistamisvaeva, et tekst bloggeri formaati tagasi tuua, ja lõppeks ei oleks see toda vaeva väärt.

Ma ei oska blogida. Õigemini, ma ei oska avalikult blogida. Ma olen umbes 50 päeva kirjutanud iga päev umbes 750 sõna. Salaja. Nii et keegi ei näe. Selle jaoks on üks veebisait, mille liikmeks sai kunagi tasuta, ja kuhu ma ammu regasin, aga mida väga ei kasutanud. Punkte saab ka, ja märkisid.

Ja ega noid asju, millest ma sinna  iga päev kirjutan, ei ole mõtet avalikuks ka lükata. Mitte sellepärast, et see niivõrd erakordselt privaatne oleks (kuigi vahel on, ja mõnikord sõiman ma seal inimesi, kes mind see päev vihaseks on ajanud. sageli läheb see kiiresti üle. ) vaid pigem sellepärast, et seal mingit erilist sisu ei ole. Jutt sellest, mida ma täna sõin, kuidas tervis on ja mis koht valutab, hästi palju juttu sellest, et ma olen väsinud, sekka vahele mõned ilukirjanduslikud fragmendid (mõned nendest tõupuhas pornograafia (no sellepärast ei taha ka avalikuks teha)), üldiselt ka sellest, mis see päev juhtus, aga eelkõige ikkagi sisekõne, oma peas ketrava masina jutu lindistamine.

Ma mõtlesin, et panen äkki mõne päeva näiteks, aga ei saa panna, neid lihtsalt ei ole mõtet lihtsalt lugeda, see on teine žanr, teiste reeglitega.  Igal jutujooksul seal on mingi häda, igal pool oleks toimetajat vaja või järelemõtlemist, aga ega ma ometigi kirjutades järele ei mõtle, 750 sõna on tarvis täis saada, mõtlemiseks pole aega.



Me teeme teatrit ka. "Härra Paul", Mehis Heinsaare ainetel. Pühapäeva hommikul Viljandis on tudengiteatrifestivali raames ka, aga märtsis tuleb Tartus uuesti.

Edu on see, kui sul raha ja rõivad, edu on päikeselaen

Käisin laagris. Teatrilaagris.
Umbes sihuke fiiling äkki?


Laagri nime ei ütle, sest muidu jõutakse ehk toda nime guugeldades siia blogisse ja äkki ma ütlen midagi inkrimineerivat? Ega ma veel ju ei tea, ma olen postitusega alles alguses.

Oluline on vast fakt, et tegu oli kooliteatrite suvelaagriga. Mina olen 25. Läksin seepärast, et meie trupp oli seal iidamast-aadamast käinud, läksin koos nendega. Muist osavõtjad olid sihukesed noorekesed, poisi- või tüdrukuohtu, lapsed ehk isegi. (no nii 17-18 tundus vast sihuke kõige tavalisem vanus olevat, aga nooremaid oli seal ka küll ja küll) Mul pole sellises vanuses inimeste vastu midagi, aga kuidagi natuke sihuke eba-tunne on, mul on tsuti teised rõõmud ja mured ja mõtted ja nood küsimused ja teemad, mis nende jaoks olulised on, tunduvad kuidagi pisut läbitud teemad olevat. Näiteks sihukesed kes-must-saab ja kas-saan-Viljandisse-sisse küsimused. Kõik on veel ees. Neist võib veel kõike saada, saavad igale poole sisse astuda ja puha, mina enam ei saa. Kui siit nüüd veel edasi idealiseerida, jõuaks sihukese ideaalsavini välja, kellest võib kõike voolida, sest ega kaheksateistkümneaastane pole veel ühtegi valikut ju teinud, eks. Seep see nooruse  ja potentsiaali transtsendeerimise värk on.  No ja mul on mingi valikud juba tehtud, hästi siis või halvasti.


Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

See on muidugi lausvale, ma pole ilmselt kunagi muretu nooruk olnud. Praegu ongi vist tegelikult mu jaoks sääraste ürituste jaoks parem aeg kui keskkoolis oleks olnud, keskkoolis oleks ma arvatavasti igal õhtul oma nurgas raamatut lugenud ja seda seltsielu eemalt kas igatseva pilgu või tüdimusega pealt vaadanud. Kui mingid koorilaagrid olid tol ajal, siis oli küll umbes nii. Tol ajal, pärast ühte koorireisi Riiga rääkis üks tantsuõpetaja bussis, et ega need, kes toda koori- ja tantsuelu kaasa ei tee, jäävad HTGs väga suurest osast ilma ja ma üritasin endale sisendada, et reis oli tore kogemus. Oli ta jee. Ma praegu aga mõtlen, et äkki enamiku jaoks olid tollal nood koori- ja tantsulaagrid sama toredad kui see teatrilaager tundus olevat, aga lihtsalt mina ei saanud aru, sest olin samaaegselt sotsiaalselt ebaadekvaatne ja oma seksuaalsusega puntras? Nüüd olen kahtlemata parem suhtleja ja selle pärast, kes mulle huvi pakuvad, ka ei põe. Ses mõttes on muidugi olukord kõvasti parem.

Samas siiski oli vahel  sihuke porgand tordis tunne - mida ma siin teen. (ma mäletan, et mingi hetk väga väga naine (kas seda peaks suurtähtedega kirjutama?)  mainis kusagil, et tal on minuvanustega suheldes kuidagi sihuke ei-oska-olla tunne, mistap ta väga minu generatsiooni larpidel ei käi, et aftekatel on imelik, tea, kas see on sama tunne?) Antropoloogiliselt huvist on ka kuidagi veidi inetu või alandav inimesi vaadata, ega nad pole metsaelukad puuri sees, et iga tolgus nende karjakäitumist vahtida võiks, vaid indiviidid, ega mingi väike seitsmeaastane vanusevahe ei anna veel alust ülbitsemiseks. Mõned laulud ja jutud on jällegi uued, siis on tore noori kuulata ja juttu puhuda, õppida laule, mida nemad laulavad. Näiteks too ülemine.  Või see siin.



Muidu tehti laagris filmi. Sihukest naiivset-hipilikku. Loodushoid hea, saastamine paha. Mis sihuksel moraalil viga. Muusikalifilm oli. Mina sattusin bändi, sest kohe alguses  tahtsin, surusin ennast küünarnukkidega kohale. Flööti mängisin. Praegu kuulan salvestatud lugusid, päris äss on. Teile näidata ei saa, oodake, kuni film välja tuleb.


Nüüd on umbes nädal aega möödas. Tegelikult tundub ikka väga mõnus kogemus. Sihuke ajatu. Zen-suvi. Jätad oma kallisvara kusagile nurka ja ei pea muretsema, kas keegi selle tuuri paneb. Päev on hirmpalav, veedad selle särgita ja paljajalu. Jood palju vett. Räägid suvaliste inimestega. Õhtul oleskled "õpetajate toas" ja räägite rumalusi. Vahepeal harjutad, vahepeal jämmid, vahepeal lindistad, aga muist aega passid tühja, loed raamatut, magad unevõlga välja või  vabaajatsed niisama. Vaatad, kuidas teised teevad massistseene ja koreograafiat. Lebad stuudios laua peal ja kuulad, kuidas keegi teine lindistab. Piilud vahepeal, kuidas peategelased üht stseeni harjutavad ja filmitegijad räägivad, kuidas võiks või peaks.
 Käid rabas ujumas, tõmbad vasaku käe lihase ära, aga tast pole hullu. Käid öösel saunas, libised ja kukud endale käe peale eriti võika sinika, aga ega ta haiget  teegi. Parmud söövad ja herilased pikeerivad, aga mis neist ikka. Oled noortega lõkke ääres. Täitsa tore on. Kui kurb meel on, tuleb keegi ja teeb kalli, et tuju paremaks läheks. Laule lauldakse, tõsi, vahepeal nii, et üks pool üht, teine teist, see, mis parasjagu kellelegile meelde tuleb, aga noh, kärsitus ja puha, eks nad tee muudki kummalist, millele ma vast muidu ehk viltu vaataks, aga ju on neil siis nii vaja. Lõppeks tunduvad siiski toredad inimesed.

Täitsa hea oli.

Elu on see, kui su hing hõiskab rõõmust
ja süda on puhas ja prii.
Siis kaskede lõhn ja laugaste laulud
sind linnuna lendlema viib.

Füüsiliselt

On puhkus.

Sihukene, ütleme, bossanova käib.


Eile sain magama kella kolme paiku. Vara. Kella seitsmest-kaheksast ärkasin, uni läks ära, vast tuleb tagasi. Ei tea.
Avastasin, et olen eile õhtul jalga väikese haava astunud. Sihukese ohutu, aga jalad on mul  umbes sama räpased kui tol tüübil, kes Caravaggio maalil Peetrust risti lööb. Pesin haava ära ja desinfitseerisin. Panin plaastri peale. Ma ei mäleta, et oleks seda eile tundnud, aga paljajalu olin ma ju ainult ühe targa arsti nimelisel väljakul. Pärast seda liikusime ju mööda linna ringi ja käisime-käisin läbi erinevate kohtade, endal tunne sees, nagu oleksin kõik oma patud andeks saanud.
Õigupoolest on Pirogov ilmselgelt ohtlik koht, üks rootsi poiss, kaunis nagu noor jumal, kukkus oma käe naturalistlikult veriseks-kriimu. Praeguseks on ta loodetavasti jõudnud oma lennuki peale, eks ta kodus tohterda.
Hirmsad Eesti viinad, kas pole?

Jalad on hetkel vist minust see osa, millele puhkus kõige rängemini mõjub. Laupäeval tantsisin paljajalu (jälle paljajalu, eks - aga kingadega käimiseks on liiga palav, aga sandaalidega on halb tantsida. No päkk ei paindu, ja selleks, et tantsimise ajal terve labajalg maha panna - ain't nobody got time for that. Oleks hää kui leiutataks sandaali aseaine - kergelt jalgalibistatav, sokita kantav, hingav ja painduv suvejalats) endale varba alla villi. Hiljem avastasin, et selles kohas oli klaasikilde maas olnud, õnneks nürisid.  Ega ma polnud tükk aega korralikult tantsinud ka, sääremarjad annavad tänaseni tunda.

Minu füüsiline trenn on tõenäoliselt mulle väga kahjulik ja arvatavasti teen ma asju valesti ja lõhun oma keha niiviisi. Põhiliselt koosneb see peale tarvilise liikumise (nagu tants ja jalgrattasõit, need ei loe, sest neid teeks ilma trennitagi) kahest osast - plangust ja kätekõverdustest. Kuna ma olen hirmus laisk inimene (näe, planku teeb ka tegelikult päris lühiajaliselt), siis kätekõverdusi ei viitsi ma kaua teha, sestap koormuse tõstmiseks liiguvad jalad aegapisi ülespoole - alustasin nii, et jalad olid maas, nädala või nii pärast olid jalad kätekõverduste ajal maaslebaval madratsil, siis toolil, siis tooli seljatoe alumisel osal, nüüd poole ahju peal. Kes teab, ehk jõuab jõuluks käte peal kõndimiseni. Capoeira oleks ka ilmselt lahe, aga arvatavasti on see mu liigestele vastunäidustatud.


Veebruarist saati pole ma liha ostnud. Söönud olen küll ja isegi kaunis tihti, inimesed jagavad liha võrdlemisi lahkesti. Kala ostan ja söön ka sagedasti ja meelsasti. Aga lihaga on teised lood. Ma ei ütleks, et see taimetoitlus oleks, pigem on see selleks, et alati, kui ma liha saan, on see sündmus. Kingitus. Eriline värk.

Ma arvan, et panen end nüüd riidesse ja lähen ostan turult süüa. Ja poest pipraveski. Siis on kell ehk juba niikaugel, et saan Küllilt "Habibi" laenata.

Kisub vist vihmale

Viimasel ajal, kui ma inimesi kohtan, olen hakanud avastama, et mul ei ole mitte midagi ütelda. Küsivad, mida ma teinud olen või kuidas mul läheb ja mina ütlen kõige irooniliselt ülevõllima mittemidagiütlevuse, mis pähe tuleb. (sest siis ei ole piinlik, siis on naljakas, sest see on ju metatasand ja metatasand on naljakas) Umbes nagu "ääöö", "einojahsiis" või minu erilise lemmiku, "kisub vist vihmale".  See viimane on nii arhetüüpselt eestlaslik, nagu otse "Eestluse elujõust" pärit. (ma pole üle kontrollinud, kas seal see täpne fraas on. Arvata on, et on)

Seepärast, armas blogilugeja, pole mul sulle mitte kui midagi ütelda. Võiksin ju rääkida, kuidas sain valmis ühe artikliga ja esitasin selle konverentsile või kuidas jäin esmaspäeval mingisse kõhutõppe ja sinnajuurde käivaid rõvedusi rääkida, aga milleks see kõik?  See kõik läheb ju kõik rubriiki "mida täna kellega kus sõin". Making tea is not protagonizing.

Kurb, mõistagi. Mul on tekkinud kahtlus, et olen muutunud igavaks inimeseks.  Tavaliseks.  Tüüpiliseks. Seda nägin ma suvel  muide CouchSurfingus  ka - kui ma nägin meie roadtripil sohvat otsides kellegi profiili, mis mulle minu oma meenutas, oli mu reaktsioon üldiselt "ahah. Einoh, pole viga, aga enne vaatame, kas me kedagi huvitavamat ka leiame".

Mida veel? Metatehnikate larp oli vägev. Saatsin Fantaasia jutuvõistlusele ühe asja, rahule ei jäänud. (tundub, et keegi saatnutest, kellega rääkinud olen, ei jäänud enda asjadega rahule. Tüüpiline.)



Käin ühe noormehega vahel koos jämmimas. Ei, meie vahel ei ole midagi romantilist ega seksuaalset.
Aga vahepeal on mul tunne, et see on hetkel tõtt-ütelda  lähim variant millelegi säärasele.

Näin laitat kalakukkoa III: pastinaagiorsoto ehk lihapuder

Ehhee, jälle on käes Rumba söögitegemisaeg. On üks sihuke söök, mida ma aeg-ajalt teinud olen, mõtlesin, et nüüd võiks ta üles ka tähendada. Päris ugly-foodi alla ta ei lähe, kuna tarvis läheb ühte potti ja ühte vokkpanni, aga peaaegu. Peaks sihukene toekam toit olema.Mul on kodus ka erinevaid aineid ja värkisid ja ma loodan, et see retsept klassiviha ei tekita, kui teistel juhtumisi neid asju ei ole, ärge pahandage, asendage lihtsalt millegi mõistlikuga.

Tarvis läheb:

*wok-panni (ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kirjutatakse). Hea oleks, kui pann oleks suur, sinna  peaks ideaalis palju sööki ära mahtuma
*potti. see on sihukene sekundaarne, aga üldiselt ikkagi tarviline asi. Seal sees saab puljongit ja pastinaaki keeta. Hüpoteetiliselt peaks kuidagi ilma ka saama, aga ma tõesti soovitan potti, elu on kohe lihtsam.
*odratangu. See peaks siin siis sihuke põhiline koostisosa olema. Mina panin umbes 300-350 grammi, teie võite panna nii palju, kui teie süda ihaldab. Odratanguga on see lõbus lugu, et see kipub koledasti paisuma ja kui ettenägelikkust vajaka jääb, võib juhtuda, et toit ei mahu enam pannile ära.
*miskisugust hakkliha. Kuna mul puuduvad üldised põhimõtted ja kipun oma olemuselt kompromissialdis olema, siis panin segahakkliha. Kolmsada grammi. Sellest oletan, et ei sea- ega loomaliha ei saa kumbki pahad olla.
*Üks tubli suur porru.
*Pastinaaki, paar tükki. Eks ta sõltub suurusest ka. Mina panin selliseid päris suuri pastinaake poolteist tükki (pool olin varem ära söönud). Ma hüpoteetiliselt oletan, et saab teha asendusi porgandiga, aga pole julenud.
*puljongit või midagi, millest seda valmistada. Minul hakkas teatav aeg tagasi katus sõitma, sest üks sait pakkus kahe hinnaga kolm pakki päikesekuivatatud tomateid ja siis oli ju endastmõistetav, et pean need ostma, muidu suren. (vt. ka märkust klassiviha kohta) Tulemusena on mul rohkem soolaseid päikesekuivatatud tomateid kui üks hing ära süüa jaksab. Plusspoolena on nendest tore ja hea puljongit teha. Tehke natuke rohkem kui liiter puljongit.
*võid. Või on tore asi.
*valget veini. Vaata kommentaari klassiviha kohta. Ma saan aru, et te võib-olla ei taha raisata veini toidu peale, aga ma tõemeeli ei oska teid aidata. Spoilerina ütlen, et veini eesmärk on sihukest hapukust anda, kui  te mõtlete välja, mis sarnasel moel hapusust annab, andke aga minna.
*soola, pipart, sojakastet, jms. Maitseks. Eks te ise tea oma maitseid.
*kannatlikkust. Siin peab päris jupp aega järjest pliidi taga olema, muidu kõrbevad asjad põhja.


Räägitakse, et õige kokk on enne retsepti kirjapanekut selle kõik variatsioonid läbi katsetanud, teab, kui  palju soola panna, miks peab kasutama just seda köögivilja just siin kohas, mis on täpsed ainete vahekorrad jne. Paraku pole mina kokk. Õnneks ma eeldan, et kõik minu neli lugejat (huvitav, kes see neljas on?) on minust paremad kokad ja oskavad seal, kus tarvis, õige asja õigega asendada.

Niisiis.
Kõigepealt lugege see retsept läbi, et üllatusi ei tuleks.


Pange puljong keema-tulele, puljongi sisse pange pastinaagid keema. Lootust on, et protsessi lõpuks on pastinaagid pehmed ja puljongil endal on ka mingi pastinaagi kõrvalmaitse. Tükeldada pastinaake võib ja on arvatavasti isegi mõistlik, läheb kiiremini. Mis koorimisse puutub, siis seda on lihtsam teha siis, kui pastinaagid on juba keenud.  Koorimisega on sihukene kahetine värk - kas pastinaagikoored lõpp-produktis meeldivad või mitte. Tekstuuri ja tervise küsimus, kuigi ma ei tea, kas pastinaagikoored on kasulikud.
Mina panin peotäie kuivi päikesekuivatud soolaseid tomateid vette, et puljongit saada, eks teie tehke seda nii, kuidas endale meeldib. Igatahes peaks siinkohal tulema väikene paus, et puljong saaks mekki juurde.
Teisel ahjuplaadil avage samuti keskmine tuli, asetage sellele vokkpann, mille põhja pange ebatervislik kogus võid. (umbes 30 grammi? ma koguseid ei tea.) Kiiresti hakkige viiludeks ära pestud porru, jupid pange pannile, segage teda aeg-ajalt, laske pehmeneda ja puha. Pange tsipa soola ehk ka?
Siis pange pannile hakkliha, segage tema ka ära, ärge väga pruunistage, jätke talle tema mahlakus. Pipart-soola võib panna. Mul endal on ebameeldiv komme lisada hakkliha kuumtöötlemisel sellele veidike sojakastet - niisutab ja soolatab korraga.  Keerake tuli madalaks
Nüüd on hetk, kus hakkab kannatlikkust tarvis minema. Lisage panni odratang ja kohe kulbiga peale kulbitäis puljongit või tubli kogus valget veini. Tang imeb selle üsnagi kiiresti endasse. Segage hoolega, et midagi põhja ei kõrbeks ja lisage vedelikku.
Lühidalt, kui te olete kunagi risottot valmistanud, siis järgnev osa peaks tuttav tulema. Põhimõte on selles, et asju ei lasta keema, vaid lisatakse vedelikku, see masseeritakse kulbi või muu abivahendiga riisi/odra sisse, konsistents peaks jääma sihukese lahjema pudru oma ja põhja ei tohiks midagi kõrbeda. Vein ja puljong lähevad nüüd jupphaaval orsoto sisse, segate. Vahepeal kougite pastinaagi puljongi seest välja, kui tahate, koorite ära, kui ei taha, ei koori, lõikate väiksemateks juppideks, ja panete ka orsoto sisse. Kui puljongi sees on muid pudulojuseid, võib need ka sisse panna.
Võib-olla tuleb teil puljongist ja veinist puudus. Siis võib vett ka lisada, kuni konsistents õige saab. Kunas saab konsistents õige? - maitske ja proovige, mis paras tundub. Eks teie tea.





PS: Mis puutub eelmiste postituste postskriptumitesse, siis minu süda on tõepoolest nagu Emajõgi - kui terve eelmine nädal sai nägusa pillimehe pärast norutatud, siis täna on juba üsnagi savi.

Halastaja samaarlane

Ma ei tea, kes sa olid, kes sa sel reedel ütlesid Möku ees pingi peal istuvale ja peaaegu tukkuma jäänud inimesele, et väljas on miinus kaheksa kraadi külma ja et ta peaks koju minema, muidu külmub ta surnuks, aga aitäh sulle.
Tõesti aitäh.
(Ma olen üsnagi kindel, et keegi tuttav ( sest neid kusagil ümbruses ikka liikus ) oleks mingi hetk tähele pannud ja mu koju  kupatanud, aga  "oleks pannud tähele" ja "pani tähele" vahel on suur vahe, oi kui suur vahe. )



Muudest uudistest: mina olen rumal, maailm on ebaõiglane ja tõtt-ütelda ei saa asjade olemusse eriti midagi parata, et asjad nii on.

(Miks ei tohi huvi tekkimisel teismeliseks ära minna - selleks, et kui selgub, et huvi pakkuv isik  ei tunne ise vastuhuvi ja pole selleks tegelikult isegi mitte võimeline, saaks kiiresti pidurid peale panna ja mingid emotsioonid jääksid olemata. Tõesõna, mul pole neid emotsioone vaja. )

Staatika

Ma ei oska lugusid lõpetada.
Iga nädal käib Tartus kas kolmapäeviti või neljapäeviti koos ulmekirjutajate seltskond (minge ka!), kus siis valitakse teema ja üritatakse kahe tunniga jutt valmis kirjutada.  Ma käin seal umbes nagu kuuvarjutus, aga vahest juhtub kuuvarjutus ka, eks. Üldiselt saan ma selle kahe tunniga sissejuhatuse (s.t üldise settingu ja karakterite põhijooned) käima, võib-olla isegi midagi sõlmituselaadset ka, aga rohkemat ei jõua. Pärast kodus vaatan seda kraami lollaka näoga ja mul ei ole õrna aimugi, mida sellega pihta hakata - äkki ma ei tea lihtsalt, mida sellega teha? Et hakkan otsast kirjutama, ja jõuan mingisuguse olupildikese kujutamiseni, aga konflikti väga ei ole? Või isegi kui on, ei oska seda kuidagi pinget kasvatades edasi arendada? Et staatikat oskan teha aga dünaamikat mitte?  Ei tea.
On üks veebisait, mis mulle natuke stiimulina mõjub - nimeks on tal 750words (nüüd on ta vist tasuliseks läinud) ja põhimõte on tal umbes säärane, et iga päev peab kirjutama mingi koguse teksti  - oodatav on 750 sõna, aga niipalju ma üldiselt ei jõua - nii-ütelda pool rehkendust on see, kui sa päevas 100 sõna kirjutad. Sellega saan ma üldiselt hakkama, aga ma kipun uusi tekstilõike kirjutama, mitte vanu asju edasi arendama, tulemus on nagu "Pisuhännas", et " hea patsakas käsikirja juba walmis — nii paks! — aga see, wennas, — see seisab mõtteta ja sidemeta lausetest koos." (Sümbolistlise romani pähe ei taha toda ka näidata.) Eks ta muidugi sihuke trenn ole, mõned asjad mulle säält isegi meeldivad, aga jah, staatika.
(siia mingi kõrvalepõige Susan Sontagi sellele esseele, kus ta fašismi esteetikast kõneleb, see oli ka minu mäletamist mööda staatiline värk. üleüldse tekitab see essee minus süütunnet - kas ma olen sisimas fašist? Kas mulle meeldib fašistlik esteetika? Kas ma ise kirjutan sihukest? Ons see tingimata halb? samas ma kahtlustan, et mingid pildid on liiga igavad, et fašistlikud olla. istuvad kolm noort inimest müüril, joovad õlut ja arutavad,  kuidas oma häält müüa. sõidavad paar inimest Marsile ekspitsjoonile, võtavad peale kahtlase hääletaja. leiab pseudokreeka stiilis majast üks naine pajast ahjualuse. Emotsiooni on tsuti vähe, et piisavalt fašistlik olla )
Raske asi too kirjutamine. Mingid asjad räägivad sellest ka, et  kui sinus on müstiline loomealge, siis see sunnib sind kirjutama ja kirjutama ( või maalima või luuletama või näitlema või vms. ) ja vahet pole, et sul pole raha ega süüa ja et sind iga päev koduteel lõbus näopeks ootab ja et sul uneaega pole ja puha.  Selle mõtteviisi järgi on minus see müstiline alge ilmselgelt puudu, sest mõni päev ma vaatan seda tühja lehte pärast pikka tööpäeva eriti lollaka näoga ja suure surmaga õnnestub need õnnetud sada sõna paberile saada, mõnikord joon ma ennast kõrtsides täis ja unustan täitsa midagi kirjutada. Kõrtsides joomisest ei taha ka kirjutada, see tüütab kähku kõik inimesed ära.

Sõnaga, sihuke mõtteviis, et kuna ma iga päev ja iga tund ei näe ainult sellest und, kuidas suremata romaanisid kirjutada, vaid vahel üldse ei viitsi ning tahaks hoopis süüa või sõpradega rääkida või multikaid vaadata või mõtelda, kuidas toda kena pillimeest ära sebida, või arvutimänge mängida või programmeerida või mälumängu mängida või mõtelda krabi surematusest jne., siis pole mul kirjanikuloomust ja peaksin selle kõik järgi jätma.

Tõtt-ütelda ei tundub see mulle kuidagi üleromantiseerituna, sest ma pole kindel, kas kirjanik peab tingimata monomaan olema - millest ta siis kirjutab? Kirjanik-olemisest ja kuivõrd hästi diip see on?
(vahelepõikena naljad isaskirjanike üle. Isaskirjanik on siin ilmselt täpsem tõlge kui meeskirjanik. Q: How many male novelists does it take to screw in a lightbulb?
A: He lit a cigarette. His glass of whiskey lit a cigarette too. “I can only truly love my best friend,” he said, “but not in a gay way. Women wouldn’t understand it. They’re too gay.” Both of the cigarettes agreed. )

Teisest küljest jätab see vast liialt, noh, hobi mulje? Sihukene taidlus, tean ühte inimest, kelle jaoks on taidlus kõikse suurem patt, hirmsamat olevust kui taidleja ei saa ette kujutada ja noh, amatöörlik tegevus ongi sageli kaunis nadi.





Vahetan nüüd enne lõppu kiiresti teemat - kuidas toimida, et juhul kui sul kellegi vastu huvi hakkab tekkima ( see keegi võib, aga ei pruugi olla ülalmainitud kena pillimees ), sa sellega päris teismeliseks ära ei lähe?

Kirjad Euroopa vallutamiselt. Utrecht. Berliin. Kopenhaagen.

Mu kullakesed, ma tean, et te ei loe neid pikki-pikki reisikirju, mida ma siia kirjutan. Aga suure jumala Lõpetatuse nimel tuleb mul need viimased osad ka siia kirjutada. Või õigemini tõsta, sest ma kirjutasin nad augustis ju siia-sinna valmis ja sinna nad jäid. Tõstan siia ära, siis saab selle blogiga edasi minna.

Marseilles-Utrecht. Rongid. Esmaspäev.

Olime eelmine päev saanud Utrechtist kindla kinnituse öömaja kohta, paraku olid sellega väikesed probleemid, nimelt polnud me üldse kindlad, kas me see päev üldse Utrechti jõuame, teadsime, et jõuame Antwerpenisse, aga edasised rongid liikusid juba kummalisi radu ja polnud kindlust, kas me pääseme üle Belgia-Hollandi piiri, mis on ju teadupärast ülihästi turvatud.Niisiis.
Esimene sõit läks Marseillest Pariisi, kolm tund nagu niuhti, kiirrongide rõõm. Pariisis pidime sõitma küll metrooga teise rongijaama, Gare Du Nordi, aga see ka meiesugustele mõni probleem. Gare Du Nord on koht, kus lähevad rongid põhja, soovi korral oleks saanud ka Londoni linna minna, jätsime sellise radikaalse plaanimuutuse siiski tegemata.
Pariisist sõitsime sellisesse kuulsasse linna nagu seda on Lille. Mul on tunne, nagu oleks Lille musketärides mingit olulist rolli mänginud, ei mäleta, tõsi.
Lille'is oli tore näha juba sellist väheke põhjamaisemat (saksapärasemat? hansalinnalikumat?) arhitektuuri, tellismajad ja puha. Ma tean, et Flandria algab alles Belgia keskelt, aga ometi oli siin juba selline piiriala hõng, peaaegu-Flandria ehk, prantsuse keelgi neil juba sihuke naljakam, kuigi mitte nii naljakas kui austerlaste saksa keel. (Nad tõemeeli ütlevad Grüss Gott! tervituseks ja loevad ütlevad kahe kohta zwe)
Lille'i linnas oli meil viis tundi, ringi vaadata väga ei viitsinud, istusime ühte kohta lihtsalt sööma maha. Sooja toidu jaoks oli juba liialt hilja, aga süüa siiski sai, võtsin ühe tartarlõhe ja jäime sinna mitmeks tunniks. Teenindaja oli tore ja mõnus, meenutas natuke Varssavi-Viin toidumüüjat, kes omakorda meenutas Sigatüüka rongi toidukäruga tädi.

Enne minekut läksime veel McDonaldsisse, et internetti saada, (McDonaldsid on ses mõttes Lääne-Euroopas liikudes väga  strateegilised kohad, neist saab üldiselt tasuta wifit ja vahel on seal isegi pistikud ) Belgia-Hollandi rongiaegu vaadata ja nende üle mõtiskleda.
Mingid sobivad rongid igatahes läksid, aga nende jaoks oli vist vaja umbes kümne minutiga registreeruda, olles kohtunud paljude pikkade piletijärjekordadega polnud me selle võimalikkuses kindlad. Aga rongijumalad naeratasid meile, nimelt polnud esiteks Antwerpenis mingit piletijärjekorda ja teiseks ütles meile piletimüüja, et praegu on ees Rotterdami minev rong, mis hilines kümme minutit, jookske! sinnapoole!
Jooksime. Sinnapoole. Jõudsime napilt peale. Rong läks Rotterdami ja sealt polnud enam mingi kunst Utrechti saada, Hollandis on rongid sagedased.
Rotterdam-Utrecht rongis kohtasime veel üht imeasja - tasuta wifit. Olime juba matnud igasuguse lootuse seda tsivilisatsiooni tugisammast kusagilt Lääne-Euroopast  leida (peale McDonaldsite, mõistagi), aga võta näpust. Hiljem Eeva ja Kikaga kohtudes mainisid nad, kuidas oli olnud Amsterdamis suur uudis  - täna  tasuta wifi Amsterdami kesklinnas. Eestlaste jaoks, kes on harjunud, et täna tasuta wifi, noh, näiteks metsas, pole see mõistagi midagi.

Katsusime nüüd oma võõrustajat üles leida, teadsime, et korterinumber peaks olema 253 ja olles kusagil 102e juures, teadsime, et minna on veel pikk maa. Suur oli meie üllatus, kui  numbrid järjest mitmekümnete kaupa tõusid. Hollandlased nimelt ei erista maja- ja korterinumbreid, esimese maja esimene korter on selle tänava korter number üks ja siis korterinumbrid kasvavad, kuni tänav otsa saab- milleks kogu see ränk vaev luhta lasta ja uue maja puhul korterite loendamist uuesti ühest alustada? See tekitaks ju ainult asjatut segadust.

Võõrustajatel oli suur korter, vist kokku nelja peale üürisid seda. Neist suhtlesime aga ainult Veroni, meie ametliku võõrustaja ja veel ühega, kelle nimi vist midagi Tõnu-tüüpi oli (Anthony?) ja veel nende paari sõbraga. Õpetasid meile ühte mängu nimega Müür, milles ma kuigi osav ei olnud.

Utrecht. Teisipäev. Veron näitas meile hommikul linna, neil on üks kuulus kirik kahes jupis - katoliiklased tahtsid ikkagi edevat kirikut, aga avastasid mingi hetk, et on kogu raha ilustiste peale ära raisanud, toestavate struktuuride jaoks ei ole enam eriti palju jäänud. Tuli siis mõne aastakümne pärast tornaado ja tegi ühest kirikust kaks.
Üht teist kirikut nägime ka, aga too oli salakirik - usupuhastuse ajal ei tohtinud ju oma katoliiklust avalikult näidata, seega oli neil kirik, mille sissepääs nägi välja nagu tavaline kõrtsiuks, aga sees - kirik. Ajalugu oli siiski omad korrektuurid teinud ja nüüd seal tõepoolest oligi kõrts, tõsi orel ja jeesuslapse pildid seintel.
Siis einestasime ja läksime kambaga kajakitega (kajakkidega? kajakatega?) kanalitesse sõitma. Ei olnudki nii keeruline, väga stabiilne riistapuu oli, kuigi me ei osanud eriti pöörata ega sirges joones sõita, jäi alus siiski igas olukorras õigetpidi. Soovitan (Gestaapot) kajakeid soojalt teistelegi, ainult viis euri per tund per naase. Siis käisime koomiksipoes, ma jäin tunduvalt vaesemaks.
Läksime koju, tegime erinevaid pannkooke, sõime. Džämmisime natuke koos Anthonyga. Vestlesime Hollandi haridussüsteemist, see on mingi kõrgem müsteerium. Lapsed sõõlatakse kaheteistaasaselt lollideks, keskmisteks ja  tarkadeks, lollid lähevad lollikooli, keskmised keskmistekooli ja targad targakooli. Hiljem saab muidugi teha ka muudatusi, aga see on keeruline ja kui tahad mingit etappi kõrgemal tasemel teha, on vaja selle etapiga üsnagi algusest uuesti alustada, mille tulemusena võib hariduse omandamisega päris kaua aega minna.
Mul oli Utrechtis teisi tuttavaid ka, neid, kellega ma rahvusvaheliselt tudengite matemaatikaolümpiaadil kohtusin, paraku olid nendest kõik peale ühe praegu puhkusel. Õhtul läksin selle ühega kokku saama, kohaks Cafe Belgie, tal oli seal mitu sõpragi kaasas. Kahtlustan, et just sinna kohta jätsin oma väärt  halli jaki, kuna mul pole õnnestunud seda viimasel ajal enam üles leida. Õnneks on kohalikele eestlastele juba antud instruktsioonid ja ehk veab ja saan jaki tagasi.


Utrecht. Kolmapäev.
Niisiis, nagu sai juba mainitud, kohalikud eestlased -Eeva ja Kika.  Saime kiriku ees kokku ja läksime linna peale laiama, tore oli vahelduseks olla seltskonnas ja süümepiinadeta eesti keelt rääkida. Ally rääkis mulle kunagi, et Kika on talle jätnud ühe seigaga kõige boheemlaslikuma mulje - nimelt, kui ta pani kunagi käe pintsakutaskusse, võttis välja pooliku sidruni ja imestas, kuidas see sinna sai. Igatahes õpib ta praegu Hollandis kunstikoolis ja Eeva töötab Amsterdamis ühes pagariäris.

Käisime rongijaamas pileteid broneerimas, istusime kanali ääres ja kohvikus, kuulasime lugusid hollandi eluolust. Tuleb näiteks välja, et hollandlased sõimavad haiguste nimedega, näiteks võib ütelda tüüfusetõbras või vähimütsike (nood on nood koledad mütsid, mida vähihaiged kannavad), kõige hullem solvang on aga vähihoor, kui seda ütled, siis on  sõprus läbi ka, nii et pea meeles, kui kunagi hollandlastega rääkima satud.


Hiljem läksime sööma ühte alternatiivsesse vegankohvikusse, ACU nimeks. Sihuke koht, kus ainult aktivistid tasuta töötavad, toit oli päris hea, kuigi natuke müstiline (oleks nagu koor, aga on taimne, siis järelikult on see midagi muud. aga mis?)

Kuna selle päeva täitis eelkõige vestlus sõpradega, siis ei olegi nagu midagi rohkemat kirjutada.(tegelikult on, aga see on tarvis tsenseerida, üldsus ei tohi ju ometigi teada.)

Utrecht-Berliin. Neljapäev. 

Musik: 

Ennäe, tekstitöötlusprogramm korrigeeris sõna "muusika" sõnaks "Musik," saab temagi ju aru, et teemaks on saksa keel.

Hommikuks sõin BurgerKingis kiirtoitu. Holland tõtt-ütelda just ei hiilga oma toiduvalikuga - meie võõrustajad pakkusid meile üht, teist ja kolmandat, aga tõtt-ütelda oli see kõik talutav ja isegi mingis vaimuseisundis nauditav (valvenäited oleks siinkohal skisofreenikud ja rasedad, aga see oleks pisut alatu ja ebatäpne), aga kõigega oli tunne, et saaks ju ometi paremini. Tunne nagu kehvemat sorti šokolaadi süües - no magus ju on ja isegi vast mõneti hea, aga šokolaadi saab teha ju oh kui palju paremini. Täpsemalt võiks siis ära tuua šokolaadipurud, mida meie paneme mõnikord jäätise või koogi peale ilustuseks aga nemad topivad seda saia peale. Kutsuvad seda nimega, kus esineb neli korda kõrihäälik, mida eesti tähestikus ei leidu ja mis meenutab kurgu puhtaksköhimist. Siis on neil määre, mille nimi kõlab nagu mingi nahahaigus ja mis koosneb vedeldatud küpsistest. Peale selle oli neil siirup, mida nad peekoni peale panid. Sõnaga - palju magusaid asju kohtades, kuhu nad hästi ei sobinud. Local delicacies stay local for a reason. Võimalik samas, et võõrustajatel oli lihtsalt vastav maitse. Ei tea. Aga hommikust ma kohapeal süüa eriti ei tahtnud, sestap burger. Esmalt sõitsime ühte väiksesse saksa linna, nimeks Duisburg, kust üritasime leida midagi mõistlikku, mida rongi peale süüa kaasa osta. Meil oli nimelt selleks ajaks nisutoodetest juba to jedosta (pasta, pitsad, võileivad, pagaritooted, jne) Ma saan aru, et nisu on see üks ja ainus teravili, millele toetub riik, kirik ja tsivilisatsioon (umbes nagu nafta või ameerika dollar), kuidas see on enimkaubeldud teravili ja kuidas Viljaka Poolkuu nisukasvatamine aitas käivitada tülikat ja kulukat protsessi nimega tsivilisatsioon. Sellest kõigest hoolimata tahaks rukist, otra või kartulit nagu põhjamaine poiss kunagi, kes teab, ehk isegi porgandit, kaalikat või pastinaaki. Õnneks on (Põhja-)Saksamaa otsapidi juba Eesti, objektiivselt vaadates muidugi teistpidi. Kolmnurksetest võileibadest oli meil ka to jedosta, aga siin sai juba osta neid rukkileivaga- pääsesime raskest kannatusest, kus tuli ainult rafineeritud nisujahust tehtud asju süüa. Ma võtsin enda omad tomati, mozzarella ja basiilikuga, mis küll väga eestipärane ei ole (mäletatavasti said need koostisosad Pizza Margherita pääle just seepärast, et nad itaalia lipuvärvid moodustavad. Samas moodustab see kulinaarse terviku, nii et ma pitsaloojaga ei pahanda).

Berliini jõudsime umbes viie-kuue paiku õhtul, meie võõrustaja Lars tuli meile rongijaama vastu. Siis sõitsime järgmise rongiga tema kodupeatusesse. Berliin on nii suur linn, et seal on rongid linnasiseseks ühistranspordiks. Võinoh, meie Interraili piletid kõlbasid ka ühistranspordi tarbeks. Koht oli tore ja meeldiv, seina peal kaart, nööpnõelu täis, iga nööpnõel kujutas tema pool viibinud inimese kodupaika - aga Eesti on paraku väike, sinna üle ühe nööpnõela ei mahu ja Tallinnas oli juba nõel olemas.

Eesti väiksusest hoolimata oli kaart tohutusuur, seda oli tõesti huvitav vaadata. Ma peaks kuidagi nüüd ära tooma selle, kuidas Antarktika lähedal on Lõuna-Sandwichi saared, aga kus on Põhja-Sandwichi saared? Neile anti tagasi nende vana nimi - Havai! aga ma ei oska seda kuidagi sujuvalt jutu sisse põimida. Sellest rääkisime siis igastahes vahepeal, aga siis läksime linna Couchsurfingu koosolekule.

Kuna kõht läks tühjaks, siis ei pääsenud me nisu kättemaksust - Larsi juhtimisel sattusime ühte pitsakohta ja nisu söömise õudust leevendas meeldiv avastus, et Berliini hinnad on täiesti mõistlikud. Neurooside ärahoidmiseks olin Euroopas juba ammu loobunud asjade Eesti hindadega võrdlemist (kui väga sellesse kinni jääda, lõpetad sellega, et sööd näiteks Prantsusmaal ainult mulda, kuna toit on kallis.Rikka inimese asi, mõistagi, kes saab toiduhinnad vahepeal ära unustada. Aga eks mul säästusid siis veel jätkus.) Aedviljapitsa, millest kahele täiesti jätkus, sai näiteks kuue euro eest. Üritasime Larsiga millestkist rääkida, aga sihuke kergelt forsseeritud tunne tuli ikka peale - kui eestlasel pole midagi ütelda, siis tal pole midagi ütelda, ja igasugused üritused sellises kontekstis small-talki ajada meenutavad äriideed T-särkidest, kuhu peale on joonistatud natuke lopergune kartul, kui Valdur Mikita "Metsikut lingvistikat" nüüd meenutada. Midagi me igatahes kõhtu ja kõrva igatahes saime ja läksime Sohvasurfarite koosolekule edasi. Sääl kohtasin erinevaid inimesi, sattusin rääkima (täpsemalt üteldes kuulama ja vahel "nonoh" ütlema) ühe kusagilt Lähis-Idast pärit tüübiga, kes rääkis geopoliitikast, USAst ja Euroliidust. Ma väga ei osanud midagi ütelda, vahetasin seltskonda, seal räägiti mulle ühest Berliini sohvasurfarist, kes võõrustas nii palju, et tema korteriperemees ta välja viskas, kuna kahtlustas, et too peab seal ebaseaduslikku hostelit. Siis näidati mulle (eemalt )veel ühte proffesionaalset pornograafi, kes tegevat pornot angerjatega, mis siis porno käigus inimeste erinevatest keha-õõnsustest välja tulevad. Väga mind need angerjad tõtt-ütelda ei erutanud, miska arvati, et äkki ma olen igav inimene. Ei osanud seda hinnangut ei kinnitada ega ümber lükata ja sattusin siis uude seltskonda, kus üks inimene rääkis, kuidas ta oli viieteistkümneaastasena langenud samasuguste petturite ohvriks, keda me Eiffeli torni juures nägime. Peale selle oli sääl veel üks prantslane, kes üllatus väga, kui sai teada, et kõik Euroopa keeled polegi indoeuroopa keeled (lingvistikast on üldiselt ikka tore rääkida, kõik inimesed räägivad üldjuhul mingit keelt ja sageli on neil isegi arvamusi või tähelepanekuid) ja kindlasti veel inimesi, kes mulle nüüd kohe meelde ei tule. Õhtu polnud iseenesest paha,aga mingi hetk läksime ühes Larsiga koju tagasi.

Reede. Berliin.

Magasime hommikul kaua. Sedasorti puhkus, nagu meil oli, kõlab ilmselt rohkem nagu aktiivpuhkus, kus ei magata ja millest peab umbes nädal aega ennast veel välja puhkama, aga me saatsime selle mõtte kuradile ja magasime selle välja. Õige kah, ega Berliin eest ära jookse. Lars oli meile metrookaardi peale märkinud erinevad paigad, kus võib Berliini imesid näha. Kuna, nagu selgub, oleme loomu poolest laisad inimesed, võtsime kõige lähema objekti, mis oli tegelikult päris huvitav, kuigi seda oli keeruline üles leida - nimelt siis East Side Gallery - n.ö. kunstigalerii, mida iseloomustab väga ainulaadne lõuendivalik - Berliini müüri idakülg. Berliini müür on aga na pisike ja mitte kuigi paks, nii et me ajasime teda tükk aega taga. Mina kujutasin millegipärast ette Hiina müüri meenutavat objekti, aga too oli vaid kahemeetrine ja detsimeetripaksune. Nojah, arusaadav, üleöö Hiina müüri ikka püsti ei pane.
Nüüd aga kunsti ja lähiajaloo juurest millegi olulisema, nimelt toidu juurde. Me teadsime, et pidime kella seitsme paiku kodus olema, kuna Lars ise sõitis nädalivahetuseks oma tütarde juurde ja jättis korteri meie valvata, aga oli veel vastu võtnud ühe sohvasurferi, Sloveeniast pärit Brano, kes oi juba tema varasem tuttav. Leidsime, et just nüüd on käes õige aeg tõsta relvad nisumere vastu ja teha midagi eestipärast süüa. Pakkusin välja kartuli hakklihakastmega või tatrapudru. Merike aga kartis, et järsku pole Larsil kodus jahu, ja vast ei tasu ka tervet kilo natukese sousti tarbeks osta. Poes selgus, et tatart sakslased väga ei tunnista ega müüta seda ka oma kauplustes ja ilma tartata on tatrapudru tegemine mõneti raskendatud. Läksime plaan b) elik kartuli-hakklihasousti juurde ja kasutasime üht pisut alternatiivsemat retsepti, mida ma ise ka aeg-ajalt tarvitan. Selleks on tarvis hakkliha, sojakastet, sibulaid, suvikõrvitsaid ja šampinjone, lisaks ehk ka midagi hapukooretaolist.
Mis puutub veel selle päeva varasematesse tegemistesse, siis enne poeskäiku ja söömist üritasime näha ka Berliini müüri teisi juppe, aga sattusime hoopis tänavale, mille majad olid ka kahe Saksamaa vahel olnud. Võimalik, et seal kuskil oli muuseum peidus või oli see vabaõhumuuseum, aga igatahes sai sealt tänava elanike kohta lugeda ka. Ühes kohas oli ka mälestusmärk kõigile, kes olid müüri ületada üritades hukkunud, seal olid pildid ja puha, aga ma nagu mäletaks, et seal oli veel kirjas midagi säärast nagu "ja siin pole veel kujutatud neid arvukaid inimesi, kes…" - aga mis nende inimestega juhtunud oli,  ei mäleta. Holokaustimuuseumis me ei käinud, kartsime, et võtab vaimselt väga läbi. Piiritänaval oli ka sissepääs metroojaama, mis oli müüri ajal olnud kummitusjaam - ida rongid sõitsid sealt läbi ja ei peatunud, sest see paiknes läänes.
 Müür oli aga langenud ja meie pääsesime läbi ja rongid sõitsid. Branole meie toit meeldis, ise tõi ta kaasa Sloveenia Tokajd.

Söök söödud, läksime linna peale laiama. Berliin ikkagi, müütiline linn, lähim Euroopa vaste New Yorgile. Paraku aga ei tulnud laiamisest suuremat välja - me nimelt ei tundnud Berliinis mitte kedagi. Tõsi, oleks võinud vaadata mingeid CS üritusi, aga see oli juba tagantjäreletarkus. Sõnaga, sõitsime rongidega, (mis sõidavad nädalavahetuseti ööpäev läbi) Friedrichstrassele, lootes sealt leida Rüütli tänavat. Paraku ei paikne Berliinis kõik kõrtsid ühel tänaval, nad on laiali pillutet. Keegi oli meile soovitanud Oscar Wilde Irish Pubi, aga seda ei leidnud me üles. Jalutasime mööda Friedrichsrasset ja kõrtse lihtsalt ei olnud. Lootsime Alexaderplatzilt suuremat õnne leida ja astusime suvalise trammi peale, mis õigesse suunda näis minevat.Tramm sõitis mõnda aega ja jäi siis keset üht pimedat tänavat seisma, tehes nägu, et temal on siin mugav küllalt ega kavatse enam täna liikuda. Kuidagi õnnestus meil siiski Alexanderplatz üles leida. Mingi koht sääl ääres ju oli ja teises otsas lett, kus kell kaks öösel köögivilju müüdi, aga koht ei äratanud suuremat vaimustust. FourSquare abil õnnestus Merikesel leida üles mingid kõrtsid kaardi peal, ühte neist, mis kandis nime Pony Bar, läksimegi.

Mul ei ole baari kohta midagi halba ütelda, interjöör oli ju igati mõnus ja baarmenid sõbralikud, aga me ei osanud võõrastega kontakti võtta. Õigemini, mina ei osanud ja Merike ei tahtnudki. Ärge kunagi laskuge vestlusesse tundmatutega! Ma tõtt-ütelda natukene tahtsin siiski vestlusesse laskuda, sest see tundus kole põnev (rahvas räägib, et Berliinis nädalavahetust väljas veetes juhtuvad lõbusad seiklused - näiteks avastad kell kuus öösel, et oled end kogemata klooninud ja sattunud tuleneelajate rahvusvahelise kokkusaamise afterpartyle), aga paraku polnud mu saksa keel piisavalt sorav, et ennast kuhugi vestlusesse piisavalt sujuvalt ennast vahele poetada. Merike pani ette, et võiksin kellegi käest suitsu pommida, et niiviisi vestlus käima saada. Ma üldiselt suitsu ei tee, aga eesmärk pühendab abinõu. Pealegi saab Berliini kõrtsides sees suitsu teha, mis annab sellele teatavalt armsa minevikuhõngu. (seda hõngu on muidugi pärast juustest tülikas välja pesta, aga see on pisiasi )  Berliini kõrtsis suitsu teha on mõistagi uhkelt rituaalne. (vt. näiteks

)

Küsitud sigaret ei saanud siiski sõpruse allikaks ja jäime Merikesega kahekesi vestlema. Umbes kolme paiku leidsime, et aitab ka, (on üks teatav ütlemine, et pärast kella kahte öösel ei juhtu enam mitte midagi head) ja läksime koju.

Kell oli vast neli, aga öised rongid olid inimesi täis. Linn, mis kunagi ei maga. Inimesi on igal pool, ma arvaks, et neid on liikvel vast sada tuhat ja pea kõik neist on noored.

That is no country for old men. Öine Berliin on noorte inimeste linn.

Berliin. Laupäev.

 Ärkame. Keskpäev on juba möödas. Mul ei olnud selle reisi jaoks eriti konkreetseid plaane, aga üks siiski oli - ma tahtsin Berliinis kabarees käia. Võimalik, et "Cabaret"-filmi mõju, kes teab. Igatahes, ma olin ühe asja juba mõni päev varem valmis vaadanud - Chamäleon Theater Berlin ja Dummy Variete 2.0 - etendus mis olevat segu kabareest, tantsust, videokunstist ja nukukunstist. Dummy tähendabki üht teatavat tüüpi nukku või mannekeeni, ilmselt on mu kõige tugevam assotsiatsioon Kraftwerki looga "Showroom dummies", võimalik, et seda assotsiatsiooni ka taodeldi. ( vt.

 Kraftwerki muusikute lavalised karakterid ongi ellu ärganud mannekeenid. Uncanny valley missugune. (Uncanny valley on robootikas kasutatav termin, mis ütleb, et kui robotid muutuvad peaaegu inimsarnaseks, tekitab see peaaegu-inimsus õõvastust - et oleks nagu inimene, aga on selge, et midagi on väga valesti) ) Nukkude ja inimeste ülemineku ning uncanny valleyga laval ka mängiti, näiteks üks jätkuv sketš oli poisist, kellel oli elusuurune nukk (treileris võib seda korra näha 00:09 peal), mis/kes ei taha hästi nukuna püsida, aga nukumängu oli mujalgi. Eelkõige jäigi sealt meelde mannekeenide, üleinimlikuna tunduva kehakontrolli ja videokunsti perfektne koosmäng. 45 kraadi all olev lava aitas sellele muidugi kaasa - näitlejad said selle peal liikuda, aga peale selle sai sinna peale nagu kinoekraanile projekteerida. Üldiselt on mul väga raske selle etenduse kohta midagi ütelda, ilma et see muutuks ilmetuks ümberjutustuseks, see on siin vägagi üks nendest asjadest, mida peab nägema, et aru saada, kuivõrd fantastilise asjaga tegu on. Nii hea, et Pärsia šahh puhkeb nutma. Soovitaks teistelegi, aga paraku oli see eelviimane etendus. Dummy Show polnud siiski ainuke asi, mida me sel päeval tegime. Näituseks sõime me väljas (ma olen vist juba rääkinud, kuidas klassikalises jõulukombos sealiha+hapukapsas+soust+kartul+Riesling saab sealiha haugiga täiesti edukalt asendada. See on sealne kogemus) ja pärast kabareed otsisin ma Merikese üles (tal polnud kabaree jaoks raha, see oli siiski üks päris kallis asi) ning läksime kõrtsi nimega Oscar Wilde Irish Pub, sest seda oli meile varem soovitatud.

Iiri pubist eeldaks laupäeva õhtul nagu mingisugust suminat ja lõbusat olekut, aga paraku oli see vist (veel?) kaunis inimtühi. Jõime Guinessi, mille jaoks suisa kaks erinevat toru oli ja rääkisime natuke baarmenidega, kes olid vist päris iirlased. (üks baarmen kurtis, kuidas talle alati liialt palju aastaid pakutakse, mina pakkusin näiteks kakskümmend seitse, tegelikult oli kakskümmend. Võimalik, et asi oli habemes.) Siis leidsime, et me enam ei viitsi ja läksime otsima üht Berliini Couchsurferite poolt korraldatavat üritust. Berliini tänavate kohta peab mainima, et seal on kole palju litse, kes tänaval seisavad ja ilmselt pakkumist ootavad. (või siis on Berliini naiste seas lahti mingisugune üpris spetsiifiline mood, mis sisaldab umbes kilo meiki, paljastavat rõivastust ja kommet tänavatel töllerdada. Ei tea, kõike võib olla.) Asukoha poolest pole üldse tegu mingite kahtlaste kõrvaltänavatega, täiesti harilikel tänavatel seisavad, kõrval on tänavakohvikud, inimesed einestavad, litsid seisavad aga kõrval nagu valvesõdurid.

Igatahes, jalutasime kohta, kuhu kokkusaamine selleks hetkeks jõudma oli pidanud. (kusjuures, täitsa East Side Gallery juurde) Kirjade järgi pidi see olema ühel Spree jõel asuvas ujumotellis, paraku oli see aga kellelegi välja üüritud, sestap arvasime, et kamp läks tundmatusse kohta edasi. Jõime pisut kaldal õlut ja läksime koju.

Kuna ma alustasin laupäeva kirjeldust kabareest, oli selle lootus seda päeva kronoloogilises järjekorras kirjeldada juba algusest saati hukule määratud. Sestap toon ära veel ühe koha, mida laupäeval külastasime -Tempelhofi lennujaama. Tempelhofi lennujaam oli interbellumi ajal üks kolmest Euroopa tähtsast lennujaamast Londoni Croydoni lennujaama ja Pariisi Le Bourgesi lennujaama kõrval, aga nüüd on ta suletud ja maha jäetud, lennuväljal laiuvad rohumaad, kus pesitsevad linnud ja lennujaama tohutusuur peahoone (kunagi maailma suurimate hoonete esikahekümne seas) oli maha jäetud, ning ümber tõmmatud okastraat, justkui peidaks sõjavägi üldsuse silma eest mingit saladust.

---

Tempelhofi lennujaam on mingis mõttes vägagi postapokalüptilise hõnguga koht. Päike paistab palavalt lagipähe, sul on janu ja sa kõnnid mööda tühja kunagist kiirteed edasi. Vett on vähe, aga sa ei raatsi seda juua. Oled kuulnud, et kusagil kaugel on alles veel mingi linn või küla, koht, kus on juua ja sööki, aga selleks peab seda kuuma käes virvendavat asfalti veel kümnete kilomeetrite kaupa läbima. Eemal kauguses näed tee peal mingeid täppe - algul pole sa kindel, kas tegu on õhuvärelusest tekkiva silmapettega, ent varsti pilk fikseerub ja sa taipad, et need on inimesed. Vist. Sa ei tea, kas tegu on bandiitide või ohutute rändajatega, aga pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ei või milleskis kindel olla.

Tsivilisatsioon kadus ilma mingi konkreetse põhjuseta, üks hetk lihtsalt asjad lakkasid vaikselt töötamast ja lühikese kaose järel tulid vaiksed ja palavad suvepäevad keset tühermaad, kus enam millelegi loota ei saanud. Lugusid põhjustest muidugi räägiti, kes süüdistas kliimasoojenemist, kes illuminaate, kes musta maagiat. Mis puutub minusse, siis mul on kahtlane tunne, et tegu on tulnukatega. Ma nagu mäletaks uudiseid selle kohta, kuidas nad tulid, aga see ei tekitanud kelleskis mingisuguseid erilisi emotsioone. Lõppeks pole see ka nii oluline ja minu teooria on sama hea kui nende tüüpide oma, kes räägivad Jumala karistusest selle maailma pattude eest. Siiski näen ma aeg-ajalt nende poolt püsti pandud struktuure ja jään mõttesse, kas neil hiiglaslikel tornidel võis tsivilisatsiooni kadumisele mingi mõju olla. Kuklas turritaks otsekui mõte, nagu võiks see nii olla. Eemal, nii umbes kilomeetri kaugusel teest asub kolme kahekümnemeetrise betoonsamba otsas perfektselt ümmargune valge muna. Ma ei julge enam peateel olla, sestap pööran suuna teelt kõrvale heinamaale, sinna, kus struktuut kõrgub. Nüüd on see tõepoolest heinamaa, aga kõigest mõne aasta eest oli see asfalteeritud plats, siin on kõva kukkuda, sest mulla asemel on asfalt. Hein on aga asfaldist võitu saanud ja eemalt ei pruugi aimatagi, et see siin kuidagi tavalisest heinamaast erineks. Jõuan struktuurile lähemale. Hakkab paistma hiiglaslik hoone, millel on ümber kõrge traattara, siltidega "Läbipääs keelatud". Seintel on kirjad, mis kuulutavad hoone omanikuks USA armee. Ma ei julge tarast üle minna, kes teab, mida või keda USA armee selles hoones hoidis, ehk on see veel praegugi seal.

Kuulen selja tagant hääli. Salk inimesi on mulle järele jõudnud. Üks nendest lennutab tuulelohet.

Berliin-Kopenhaagen. Pühapäev. Ärkasime jällegi hilja. Tõtt-ütelda mäletan ma sellest päevast vähe ja enamus sellest oli rongisõit. Sõitsime läbi Hamburgi Taani, Kopenhaagenisse. Hamburg-Kopenhaagen pakkus meile teise võimaluse oma reisil veesõidukiga sõita - Kopenhaagen asub teadupärast ju saarel ja esimest korda elus nägin, kuidas rong praamile sõidab. Olin Berliini rongijaamas kaasa ostnud terve karbitäie sushit, kuna ma polnud sihukest kaasaostetavat sushit varem eriti näinud ja ega ta väga palju maksnud ka. Peale selle oli sojakaste armsas kalakujulises plastikanumas. Sõin sushi praamitekil ära, võimalik, et tekitasin sellega klassiviha, sushi on juba selline eriti uhke värk. Lootsin salamahti, kuidas keegi noor ja hästiarenenud õiglustundega inimene näeb seda ja kirjutab vabavärsilise luuletuse, kus sõimab pursuid, kes oma rasvase näo peent sushit täis topib samal ajal kui kuskil lastel leiba pole. Tõenäosus pole muidugi eriti suur, kuid loota võib.

Kopenhaagenisse jõudes olin ma väsinud ja dehüdreerunud - veidi veider, sest Taani peaks ju dehüdratsioonitsoonist väljas olema. Aga eks juuli olnud ka kogu Euroopas väga kuum. Tõtt-ütelda oli see Taani põhjapoolsus tsutike halb, sest lõuna pool oldi veekaoohu peale mõteldud ja linnapilt veekraanidega varustatud, aga Kopenhaagenis polnud kusagilt tasuta vedelikku hankida - isegi rongijaama peldikutes (tasulistes, mõistagi) olid sildid, et kraanivesi ei kõlba juua. Leidsin Kopenhaagenisse jõudes, et minu heaolu parandaks kenasti üks mõnus külm õlu. Vahtisime tükk aega ringi ja nägime ühte O'Leary nimelist spordibaari. Ma olin kevadel Kopenhaageni lennujaamast läbi lennates samasuguse nimega asutuses ühe hirmkalli (lennujaama asi) aga väga maitsva seeneburgeri söönud ja sestap lootsin sellest kohast head. Hinnad ja tooted näisid siin olevat needsamad, mis lennujaamaski olid, aga õnneks ei kavatsenud ma seeneburgerit süüa. Tellisin ühe külma õlle, maksin ära, panin hinna eurodesse ümber ja kulmud tahtsid imestusest pea taha kokku minna. Kuus eurot kolmandiku liitri õlle eest - ja oleks siis see mingi peenike Belgia trapistide õlu - ei, tavaline Carlsberg, mis tekitab kiusatusi teha võrdlusi kanuus seksimisega (üks Monty Pythoni nali. "We find your American beer like making love in a canoe. It's fucking close to water." toim.) Vähemasti oli õlu külm ja sisaldas joodavat vedelikku, mis tuju natuke paremaks tegi. Nüüd põhilise juurde - öömaja. Me küll leidsime Kopenhaagenist ühe noormehe, kes ütles, et võib meile pakkuda ulualust esmaspäeval ja teisipäeval, aga pühapäeval polnud see paraku võimalik. Kirjutasime CS Kopenhaageni viimase hetke kommuuni, üks inimene isegi vastas, aga ta paraku unustas lisada oma kontakte, nii et me ei leidnud teda sel õhtul üles. Veetsime kaks tundi McDonaldsis vastust oodates ja burgereid süües, aga vastust ei tulnud. Ma otsisin mingeid mõistlike hinnaga hosteleid, aga neid väga ei olnud, enamik oli välja müüdud või kallid kui kurat. Merike ütles otse välja, et kavatseb pargis magada, sest see on sihuke seikluslik värk ja ega tal raha ka väga palju enam pole. Ma mõtlesin mingeid hostele veel vaadata ja mõnedest läbi käia, aga ruumi polnud kusagil. 

 (ma ei leidnud sellest laulust selle viisiga YouTubeist teist varianti, nii et seda laulu laulavad siis koolipoisid. aga ega nad ju pahasti laula. ) Lõpuks leidsin minagi, et ei taha väga kogu oma raha hosteli peale magama panna, seda enam, et ma polnud enam oma eelarves kindel ja üles oli kerkinud kahtlus, ega ma ei pea juhtumisi Tartus kaks nädalat elama selle viiekümnenaelasega, mis mul kodus ühe pintsaku taskus asub. Park on võib-olla natuke palju üteldud, isegi inglise parki ei pigista sealt välja kuna nimelt on mul parkide kohta jäänud hinge eelarvamus, nagu peaks neid aeg-ajalt keegi korrastama. Puisniit tekitab samuti mulje, nagu keegi niidaks seal aeg-ajalt - mõnes kohas oli rohurinne lõuani. Ütleme niisiis, et selle öö magasime Amagerfælledi tühermaal. Meie sõpru oli kunagi Marsi väljakul ööbides hunnik neljateistaastasi keset ööd röövinud, sestap olin ma parkides magamisse teatava skepsisega suhtunud, siin aga küll röövimise hirmu ei olnud - mitte ühelgil terve mõistusega inimesel ei tule pähe, et sellises kohas võiks inimesi leiduda - ja isegi kui tuleb, on see koht liialt suur, nii et ta ei leia meid üles. Panime oma magamiskotid maha, vihmamantli alla, et liialt märg ei oleks, kõik olemasolevad riided selga ja katsusime magama jääda. Sääsed segasid ja päris tükk aega pidi uni geograafiale alla vanduma - Taani on siiski Skandinaaviamaa ja vähemalt öösiti külm, aga mingi hetk hakkas soojem ja parem ja ma jäin magama. Üles ärgata oli palav ja higine, sest mul olid kõik mu riided seljas, peale selle oli und ikkagi liiga vähe saanud, nii et olla oli mõneti rõve. Vahetasin riideid, jalutasin ringi ja mõne aja pärast hakkas parem. Suundusime tagasi rongijaama McDonaldsisse hommikust sööma ja internetti vaatama. (Ma ei propageeri siinkohal McDonaldsi toidu söömist, niisamuti nagu minu Berliini sissekanne ei propageeri suitsetamist, ma lihtsalt kirjeldan, milliseid katsumusi me tee peal läbi pidime elama) Saatsime noormehele, kes oli olnud nõus meid esmaspäev-teisipäev majutama, sõnumi koos telefoninumbriga, et ta ühendust võtaks, kui ta meid tõesti majutada saab ja läksime linna uurima. Ma olin veits pidur siinkohal - king hõõrus ja seljakott oli ka raske nii et ma väga ei tahtnud ringi jaurata. Kõndisime siiski ühe pargi suunas, sest mida meil ikka muud teha on, seni, kuni Alexander (too tüüp, kelle pool peavarju lootsime leida) meile helistab. Kõndisime mööda ka mõnest koomiksipoest - ma ütlesin kohe enne sisseminekut ära, et kui neil Luciferi pole, siis ei osta ma midagi. Ma olin tõesti liialt ostnud, aga Lucifer on üks mu lemmikutest ja sellest on Küllil esimene osa ja mul teine - natuke vähevõitu. Ja noh, vastu kõiki ootusi oli selles poes peaaegu kõik Luciferid ja ma ei saanud ilma neist mõnda ostmata ometigi olla. Nii läks. Jõudsime ühte kuninglikku parki, mina viskasin end horisontaalasendisse ja lugesin koomikseid, Merike vahtis mujal niisama ringi. Sain just ühe läbi loetud, kui saan Alexandrilt sõnumi, millest järeldub, et täna ei pea me lageda taeva all magama - lust ja rõõm missugune.

Tõtt-ütelda oli minu vaim selle kõne saamise ajal juba natukene murtud - seljakott oli raske ja üldse ei tahtnud enam kõndida, seda enam, et und oli ka vähe olnud. Aga kõndisime need viimased kilomeetrid siiski maha, mis me muud ikka teha saime. Taani kultuuris olevat olulisel kohal sihuke mõiste nagu hygge, mida vist võiks tõlkida umbkaudu hubasuseks. Kopenhaagen jättis sihukese mulje küll - isegi siis kui sa oled magamata ja higine ja päike paistab pähe ja üldse on rõve olla, on ümbruskond kuidagi armas. Ma arvan, et isegi taani pohmell on nunnu. (The Onion arvab aga mõistagi teisiti.

)

Kopenhaagen on sihuke ilus ja väike Skandinaavia pealinn (reisi tulemusena on mu peas täiesti reaalne kategooria nimega "väike ja kompaktne pealinn." Tallinn üsnagi kvalifitseerub. Arvatavasti pole muidugi ükski neis linnadest tegelikult väike kui mingid äärelinnad sisse arvata, aga need alad, kus me liikusime, olid jala täiesti läbitavad. A. on kirjeldanud, kuidas tema ideaalsesse linnapilti kuulub kogemus, kus sa kõnnid ja kõnnid ja kõnnid ja linn ei saagi otsa - kuidas Tartu oleks ikka väga hea linn, kui kujutada ette, et ta täidab umbes terve Tartu maakonna. Kopenhaagen, ma kardan, on jala täiesti läbitav.) Niisiis, leidsime üles Alexandri ja tema ühika, võttis meid vastu ja juhatas oma tuppa. Pakkus süüa ja jäätist, oli miskine kanast, karrist, kookospiimast ja pähklitest koosnev asi. Tore poiss oli, õppis vast äkki rahvusvahelisi suhteid või midagi sarnast, aga me väga palju taga vennastuda ei jõudnud, aega lihtsalt jäi väheseks. Õhtul käisime taga ühika katusel, hea vaade oli ja mõnus olla - sääl oli mitmeid laudu ja toole ja isegi minusugusel kõrgusekartjal polnud ebamugav, kuna katuse äärel oli inimesest kõrgem tõke, nii et alla kukkumiseks oleks olnud väga palju tööd teha. Alexander magaski sel öösel ühes oma sõpradega katusel - ta oli juba nii varem kokku leppinud. Parasjagu kas rajati või laiendati Kopenhaageni metrood - ja metroo peab ju ometi läbi käima kõik olulised turistikohad. Sellega kaasnes sihuke väike ebameeldivus, et enamikes turistikohtades toimusid ehitustööd. Üks olulisi Kopenhaageni vaatamisväärsusi oli siiski ehitustöödest puutumata - Freetown Christiana - Kopenhaageni südames asuv väike anarhistlik kommuun, mida ma küll pigem külaks nimetaks. Sihuke kerge Lindgreni vibe tekkis - päris paljusid maju tahtsin Segasummasuvilaga võrrelda, kuigi Rootsi polnud me veel jõudnud. Hygge ilmselt kohe kindlasti. Kena mõnus suvepäev, kohalikke seal vast meietaoliste turistidega pooleks. Bussiga saavat Kopenhaagenis sõita mobiili-piletiga, niisamuti kui meilgi, aga kahjuks on selle tarbeks välja mõteldud kiirnumbrid ja kiirnumbritega juba mingi väike Baltikumi teenusepakkuja hakkama ei saa, need ajavad ta segadusse ja tekitavad negatiivseid emotsioone. (Mispärast sul neid tarvis on, ah? A kus suunakood on? Oled sa ikka päris kindel, et sa ilma ei saa?) Ostsime Merikesega linnaliinibussidele seega pileteid prostalt, raha eest. Taanlastel on naljakad mündid, aukudega, setu naistel oleks vast hää meel nende üle, ajaksid nööri läbi ja riputaksid rinda. Naljakas mõeldagi, et vaid mõni aasta tagasi oli meil kümneid korda väiksema raha jaoks kupüürid olemas. Tõtt-ütelda peale Christiana me midagi väga vaadata ei viitsinud ka - oleks me siis saanud vähese raha eest koju lennata, oleks lennand ka. Olime seks korraks Euroopat küllalt näinud. Aga ei, ees on udu, kaljud, Stockholm öös, nagu laulusalm ütleb. 

Teisipäev. Kopenhaagen-Stockholm-praam.

Ma ei oska Kopenhaagenist Malmösse viiva rongi asjus ütelda midagi muud, kui et meie vagunit täitis klassitäis teismelisi skandinaavlasi, aga see reis oli lühike ka - vast pool tundi? Malmö-Stockholm oli pikem teekond aga tema kohta on veel vähem ütelda. Stockholmis kohtasin üle kuu aja esmakordselt midagi väga kodust - karget, pilvist ja tuulist ilma päevasel ajal. Läksime rongijaamast sadamasse ja ei midagi muud - oleks võinud ju bussiga minna, aga ma tahtsin Stockholmi kas või möödaminnes näha. Umbes viis kilomeetrit kõndisime, enne kui praamini jõudsime. Kaugus Eestist: kaheksateist tundi. Lootsin, et mu kajut saab olema tühi, aga loomulikult see nõnda ei läinud. Egas midagi - reisile minnaksegi selleks, et näha uusi paiku ja kohata ebatavalisi inimesi. Kõik see harib ja õpetab inimest, teeb ta mõistvamaks ja empaatilisemaks nende suhtes, kes temast erinevad. Minu kajutisse sattus esmalt üks vaikne keskealine rootsi mees (lootsin, et ülejäänud on samasugused) ja siis kaks tavalist eesti poissi, ma ei tea, kas üheõhtuse tutvumise järel saab klassikuuluvust määrata ja kas meil Eestis üldse klasse ongi, aga ma pakuks, et tegu on töölisklassi esindajatega. Võimalik muidugi, et poisid olid tudengid, kui see on tõsi, on mul Eesti haridussüsteemist kahju, et ta nii väetikeseks jäänud on. Ma katsusin nende seltskonda üldjoontes vältida ja laeva peal ringi patseerida, Merikesega vestelda või vaadata, kuidas Stockholmi arhipelaagi saared meist mööduvad, aga mingi hetk sattusin ma tagasi kajutisse, kus seltsimehed olid ametis mingisuguse lahja alkohoolse joogiga, mida nad minugagi jagasid ja olingi ennast vestlusesse mässinud. Tähendab, vestlusteemad polnudki nii hullud (ma ei kujuta ette, mida ma oleks teinud, kui nad oleksid stereotüüpselt terve teekonna autodest, viinast ja tissidest rääkinud. Ma kahtlustan muidugi, et siin kõneleb minus mingi stereotüüp ja tegelikult sihukesi inimesi pole olemas, maalin tonte seinale ja aiva kardan neid) - sattusime rääkima religioonist. Tunnistan, et mõtlesin vahel, kus on Mihkel Kunnus kui teda tarvis on. (Märgin, et ei ole kultuurieugeenik Mihkel Kunnusega küll umbes mitte milleskis nõus ja nende poistega mõnes teemas isegi mõneti olin, aga see, kuidas nad oma arvamusi väljendasid, ei kannata suuremat kriitikat. On ütlus, et ärge tapke sõnumitoojat, aga ma siinkohal pigem ütleks, et palun ärge tapke sõnumit.) Järele mõteldes oleks Kunnus selles kontekstis küll kahuriga kärbeste tapmine, aga teisalt Kunnus on minust füüsiliselt tugevam ka, ma väga ei julgenud ülbitsema hakata.

Ma ei taha nende poiste kohta kusjuures midagi halba ütelda, üks märkis ära, kuidas ta üritab ennast ajaloo alal harida (alati kiiduväärt märk) ja teine oli temast isegi kohati taibukam. Igatahes pomisesin üks hetk, et läheksin hea meelega värsket õhku hingama ja lahkusin kajutist. Värske õhu hingamine polnud siinkohal eufemism, tekil oli hea värske õhk. Leidsin Merikese üles ja rääkisin talle oma lustilistest kajutikaaslastest. Tagasi alla läksin juba siis, kui üks neist oli magama läinud, järgisin tema eeskuju.

Mida on mul kolmapäevast rääkida? Hea küll, tund aega tuli veel enne maabumist laevas ringi tuulata- ostsin endale sel ajal pooleliitrise pudeli šerrit, mida ma Eestis näinud polnud, aga siis laev juba randus ning inimsumm valgus terminali.

Olime tagasi Eestis.