Inimesed kõik on head

Asi on ilmas. Ma tunnen õhus sula.
Aga ei.




See ka.

Reaktiivne artriit

On sügis. Mägede talu tagaaed, ehk mõned teavad, on käind. Taevas on tumehall, sajab rasket vihma. Seisan raagus õunapuude all, mille okstelt varajaste jõuluehetena suured rasked pruunid mädaõunad ripuvad. Minust umbes viie meetri kaugusel, ühe jalaga kompostihunniku madalas ääres seisab M. Riided on tal pruunid ja hallid, mustad porised kummikud on piisavalt kõrged, et kompostihunniku kartulikoored, lehed, ammuaegund aed ja puuviljad ja muu poolkõdunenud orgaaniline rämps sinna sisse tungida ei saaks. Tal on seljas õhuke nõukogudeaegne nailonist sinine vihmamantel, mille kapuuts on nii madalal, et ma ei näe tema silmi, kuigi olen talle piisavalt lähedal, et näha, et ta nägu on vihmast märg. M hoiab paremas käes pikka, küünarvarrepikkust kööginuga ja ma tean, kelle jaoks see on mõeldud.
Astun sammu tagasi.
M tõstab pea ja kööginoa ning astub ühe sammu lähemale. MItte rohkem, mitte vähem. Meievaheline distants on samaks jäänud. Ta naeratab ja mulle tundub hetkeks, et ta nägu pole märg mitte vihmast, vaid verest, aga just selle mõtte ajal peseb vihm ta näo puhtaks.
Äkki taipan, et mu paremas käes on kogu selle aja olnud vanaaegne püstol. Saan aru, et kaitseks kööginoa vastu on see relv naeruväärne, ent sellest hoolimata tõstan püstoli ja tulistan.
M-i kohal kõrguvast õunapuust hakkab sadama raskeid mädaõunu. Ma kuulen, kuidas gravitatsioon tuhmide matsude saatel oma nõuab. Mõned õunad kukuvad M-ile pähe. Ta ei tee neist välja, kui välja arvata üks, mille ta kööginoa otsa püüab, seejärel suu juurde viib, ning hammustab.
Mõne aja pärast istume me juba mõlemad õunapuu all maas, sööme koos mädanenud õunu ja räägime millestkist.



Ei, see ei ole see M. Ega ka mitte see.

Mul on tunne, et viimasel ajal on mu unenäod olnud põnevamad ja meeldivamad kui mu päris elu. (või peaks siis päris eluks nimetama und ja ärkvelolekuaega mingiks muuks hämaraks oleskeluperioodiks unede vahel? mine tea). Ärkvel olles olen unine, üks probleem ajab teist taga, jalg tüütab ja midagi sellist, mis paneks elavana tundma, ka väga ei tähelda. Vastupidiselt unenägudele, mis on kohati vägagi elusad ja isegi meeldivad. Pfft. Must get a life or something. Aga jalg segab.
Muidugi on loll see, kes vabandust ei leia, aga igatahes, see jalg.
Need, kellele ma ütlesin, et mul on võib-olla reuma või midagi taolist, siis täpsustus - ei ole reumat. On reaktiivne artriit. (arstlikus komisjonis ei ole muidugi pooltki nii win ütelda "Teatan alandlikult, et mul on reaktiivne artriit" aga see selleks). Hoolimata sellest, et nüüd ei saa minus elutsev pisike tige reumahaige hapu vanamees esile tõusta ja ümberkaudseid noori karguga peksta, on sellel ilmselt ka häid külgi - näiteks lootus, et ehk läheb ta kunagi üle ja ma saan inimese moodi elama hakata. Ehk. Tüütu on ta ikkagi. Pfui. Ei kavatse ma lasta mingil pisikesel artriidil enda elu rikkuda lasta.

Minu elu rikun ma ise väga edukalt ära.

Erasmusega on hunnik jama. Ma parem ei hakkagi neid mainimagi.

----

Okei, ma käisin nüüd gennis ja tunnen ennast kohe päristäitsa elusana nii et see jutt seal ülal pole ehk päris täpne.
Aga ma rohkem hetkel ikkagi kirjutada ei viitsi, nii et hilisemani.

Kuritarvitame iTunesi

Jah, seesama porno. NIng jah, ma tean, et ma olen jäänud hiljaks. Ja et see on passé. Aga mul on pohhui.

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
Kopenhaagen- Vennaskond

Vaata, kui huvitav. Ja mina mõtlesin, et see linn on Grenoble. Ah, kurat, mis seal tegelikult vahet, üks Euroopa kõik. Ja tegelikult olen ma laulnud seda laulu ka nii: "Jää hüvasti mu Grenoble/ jää hüvasti mu Grenoble/läheb lennuk, nutt on kurgus/ sõbrad ootavad mind Tartus ning" nii et esimene laul on vist isegi mõnevõrra täppis

2. Aasta 2010 põhiülesanne

Every Day I Have The Blues - BB King

Oh, nobody loves me,
oh, nobody seems to care

Aasta põhiülesanne on olla EMO! Ja igal päeval bluusi omada. Bluusiemo siis.



3. Eneseteostus aastal 2010. Minu „mina“ 2010. aastal

Massikommunikatsioon - Singer Vinger

Tuleb meediasse tööle minna, ilmselt, sest ainult pressis elab luule, ainult ajalehes sigib suur idee, kõik meie kultuur on tulnud raadiost ja televisoonist.

4. Rahaasjad aastal 2010

Bittersweet - Apolcalyptica

See kõlab nagu mingi eriti magus ja romantiline vaesus.


5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
LIttle Melonae
MInu naabriteks on väikesed melonid? WTF

6. Kodu aastal 2010
Nüüd mingem siit, veel koidu eel.

Enne koitu lüüakse kodust välja, jah. Noh, see kõlab justtäpselt nagu magus ja romantiline vaesus.

7. Armastus aastal 2010
Nothing else matters- Apocalyptica

Jessake. Päris kategooriline. Väga romantiline, seda muidugi ka.


8. Tervis aastal 2010
Ta pilgus- Metro Luminal

Silmaarsti juures tuleb vist käia.


9. Partnerlus aastal 2010

Ajaloo õppetund -Ruja.

Nähtavasti tuleb ette mingi eriti võigas partnerlussuhe, mida hiljem ajalooõpikuisse hoiatuseks pannakse. Aga vähemasti on ta romantiline (v.t punkte 4 ja 7)

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010

Kaotaja- Sõpruse puiestee

Mental note- ära sel aastal laenude, rahaasjade, müstika või seksiga tegele.

11. Reisid aastal 2010
Star wars theme

Reisid on nähtavasti aga suisa kosmilised. Kuigi ma nii magusromantiliselt vaene olen.

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010

Kass kaevus

Ma küll ei tea, miks, aga see ei kõla just väga kõrgelennulise karjäärivalikuna

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010

Üks nimeta laul, selliste sõnadega

Hõisake,
ainukesele Jumala pojale
Hõisake
ülistage Jumalat,
kes armuliselt päästab
kõigest kurjast meid


Vähemalt saan endale sõpru kõrgetel kohtadel.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010

Lalla-laa - Vennaskond

"Las olla, et sa oled endast kenam,
see sinu hingesaasta varjata ei saa.
Ronid, pingutad ja püüad üha enam
La-lalla-lalla-lalla-lalla-lalla-laa"

Ma usun, et see ei vaja kommentaari?

15. Jaanuar
Kaugel Metsade- Jaan Tätte

Kaugel olen küll, jah.


16. Veebruar
Cuncti Simus Conctanentes - Poeta Magica

Keski, kes vastavat keelt räägib, võiks mulle ütelda, mis mind veebruaris ees ootab.



17.Märts

Head teed- Jäääär

Märtsis asun mingisugusele teekonnale, ilmselt. Võib-olla sinna tähtede vahele.

18. Aprill

Mina, see on riik -Vennaskond

Aprillis viibin anarhistlikus keskkonnas, nähtavasti. Tähtede vahel ehk, nagu Vennaskonnale sageli vihjata meeldib. Ma olen päris sageli arvanud, et mingil Vennaskonna kontserdil võtab see maja, kus me oleme, tuled alla ja põrutab kosmosesse, otse anarhiasse. Võib-olla siis.Muidugi, armastus on ka väga anarhiline asi ja kuna aasta selline rrrrrrrromantiline tulema peab, siis ehk see.



19.Mai

Yggdrasil- Poeta Magica

Kosmiline teema jätkub.


20.Juuni

Kõik on hea- Vennaskond

Juuni paistab positiivne olevat.

21. Juuli
You're beautiful - James Blunt

Juulis olen ma siis väga ilus. Võite kõik vaatama tulla, ega ma kade poiss ole.

22.August

Sulle- Metro Luminal

sina tuled mul meelde
tuled siis kui on valus ja paha
siis kui keegi ei armasta mind
nii haige on pea ja läbi rahad on

kampsun mis kunagi kudusid mulle
ammu on viledaks kulunud juba
tolknen tolmuseid teid mööda
ei õhtuti küsi sult luba

paneks pea su sülle
suleks silmad ja magakski juba
lapsi ju unes ei lööda
ja hommikuks öögi saab mööda

kampsun mis kunagi kudusid mulle
ammu on viledaks kulunud juba
tolknen tolmuseid teid mööda
ei õhtuti küsi sult luba


23. September

Hammer to Fall - Queen

Rich or poor or famous
For your truth it's all the same (oh no oh no)
Lock your door while the rain is pouring
Through your window pane (oh no)
Baby now your struggle's all in vain, yeah, yeah.

Kõlab morbiidselt.

24. Oktoober

Hobune varastatud
Ma kogu aeg mõtlen, kust Arni tolle obese võtab, millega ta Riiga sõita kavatseb. Nüüd ma siis tean, minu hobuse varastab, raip, ära. (Seda, kust ma ise vahepeal hobuse võtan, ma päris täpselt ei tea, eks aeg näitab)

25. November
Vanaisa-vanaema - Jäääär

Selline interbellumist rääkiv laul. Noh, paistab selline vaikne november tulevat.

26. Detsember
See on minu tänav - Vennaskond

Detsembrit iseloomustab siis teatav kindel kohatunnetus. Istun oma tänavas-majas, seal ma elan, seal ma veedan aja.

27. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks
Rukkilõikus- Ruja



Ühesõnaga, kokkuvõtteks, this seems like bullshit.
Aga üles ta läheb.

Vahel ma mõtlen, et

kui mõndasid viivad edasi uudishimu, kirg ja mööndustega kartmatus, et ühesõnaga, see on võimalik ja puha, siis kus mina valesti kasvanud olen, kui tunnen ajuti, et mind juhivad arglikkus, eneseusaldamatus ja eskapism. Ja et äkki on isegi võimalik ennast sealt välja kasvatada. Kuidagi. Imelisel moel. Et on võimalik olla terve ja õnnelik inimene.

Aga võib-olla räägib minus praegu alkohol.

This is your brain. This is your brain on Fourier transforms

Nagu taibukamad mu lugejate seast on ehk juba taibanud, olen ma Eestist aka Pimedusemaalt lahkunud ja taidlen maal, kus vein on odav,toit kallis, revolutsioonid sagedased ja eksamid rasked. Räägitakse, et iga Tartu tudeng peab üle Kaarsilla käima ja mingilt eksamilt läbi kukkuma - noh, tolle viimasega on mul päris head šansid linnuke kirja saada. Analyse fonctionelle et analyse de Fourier. Ma ei ütle, et ma tolleks aineks ei õppinud, aga eksamieelne üllatus, et materjale ikkagi ei või kasutada, tõmbab vist punktisumma alla 50 protsendi. Muidu oli tore aine - aga kuidas saab olla aine mittetore, kui tema praktikumi annab tüüp, kes näeb põmst selline välja:



Nojah, igatahes on eksamid nüüd läbi.
Viimasel ajal pole ma isegi väga palju teinudki - kuigi vaba aega on ju olnud. Nolife on vast kõige täpsem termin, kuigi täna tegin midagi asjalikku ka - lugesin kaasavõetud Ristikivi luulekogu ja kuulasin Anouar Brahemi taustaks.


Prantsuse keel on veider - sõna "aimer" tähendab nii "armastama" kui ka "meeldima". Kuidas nad sellega hakkama saavad? (ma olen siin küll neli kuud elanud, aga et ma kohalikega eriti suhelnud oleks, seda pole väga juhtunud). Siin on ju teatav vahe sees (jeebus, mul tuleb Kroede meelde - kuidas see oligi - "Armastus pole meeldimine. Armastus on alati ebatavaline. Meeldimine on tavaline. Armastus ei saa olla tavaline, ta on oma loomult ebatavaline. Juust pole brokkoli. Juust on kollane. Brokkoli on roheline. Juust ei saa olla roheline - ta on oma loomuselt ebaroheline"?) - ma arvan, et praegu on küll säärane(-sed) inimene(-sed), kellele võiks ütelda, et ta mulle meeldib, aga mitte j'aime toi /ma armastan sind - täiesti naeruväärne, kas pole?
Leili jaoks neil ka sõna pole. Häh.


Üldiselt tuleb vist bakatöö peale ka mõtelda. Ma loen praegu mõningasi artikleid - noh, sirvin, vähemasti. Mõtlen, et kas see, mida ma plaanin teha, pole ehk bakatöö jaoks liialt ambitsioonikas - undergrad pole teadupärast inimene ja midagi mittereferatiivset (s.t ise tõestet-defieneerit) sisse panna oleks ehk liialt ülbe. Mõtlen just toda defineerimise-asja - et noh, on kolm aspekti (ajaskaalad, Fourier analüüs, n-mõõtmeline juhtum), mida on paarikaupa koos vaadeldud, aga kolmekesi vist mitte, nii et ehk ma panen need kolm kokku? Kui tohib? Eks vaatab. Ma ei tea üldse, kunaseks ma oma teema teatama pean.

Aga jah.

Kui päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa
loomislugude lind,

et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks,
et saaks maa ja meri ja rand.

Kõik on sündinud, kasvanud,
ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud
ja ootama jäänud.

Eestis

20.12.09-04.01.10
Täna jõudsin.

Akadeemiline üldolukord

Kommenteerime üldolukorda kooli kohta nii:

Prantsuse keel(3EAP): 50% hindest moodustab üks teatav õnnetu essee, mille ma ära esitasin ja kus ma väga põruma ei peaks, siit-sealt mujalt kah punkte juurde, ja ongi üle 50 % koos. Probleemi pole.
Teaduste ajalugu(3AP) : tolle hinde koosnemisest pole mul täpsemat arusaama, aga vist on nii, et 25% tuleb ettekandest (mis mul täitsa hästi läks) ja ülejäänu siis millestkist muust. Kardetavasti eksamist. Eksam näeb välja selline, et antakse ette mingi võigas iidne teaduslik tekst mingilt ürgaja teadlaselt ja mina siis kirjutagu selle kohta analüüs. Sõnaraamatut võin kasutada, väga lohutav see just ei ole. Aga õppejõud näis ülilahke inimesena, nii et tegelikult on ka lootust sealt läbi saada. Ja kui ei saa, pole ka hullu - mul on seda ainet küll matemaatika ajaloo dublandina vaja, aga ilma selleta ajab ka läbi.
Nüüd läheme hirmsamate asjade juurde:
Algebra (9EAP): Esimene kontrolltöö: 8/20. Teine kontrolltöö 6/20. Paradoksaalne on see, et omast arust õppisin ma teise kontrolltöö jaoks rohkem. Hetkel veel traagikat ja nuttu pole, sest kui kontrolltööde keskmine on eksamist kehvem, loeb eksam. Probleem on küsimuses, kuidas oma algebraoskusi sellisele imepärasele tasemele saada, et ma eksamist 10+ punkti kahekümnest välja venitan. Jaa, mina läksin siin ka E-õppele üle. Aga mulle tundubki, et siin kehtib põhimõte: kui läbi said, läks hästi. (kommentaare siit ja sealt: keskmine hinne oli vist 8/20 kuskil; prantsuse keele õpetaja koolisüsteemi kohta: kui te näiteks saate 15/20 - mis on vägavägahea hinne...)
Ja nüüd kõikse võikam:
Funktsionaalanalüüs&Fourier analüüs (9 EAP): Esimene kontrolltöö 1,5/20. Maksimum oli küll 14, aga sellegipoolest kehvasti. Muidugi, tookord ma ei õppinud ka.
Teine kontrolltöö ?/20, kusjuures, kui ma üle nelja punkti saan, on keegi hea hing minu hinde nimel õppejõuga maganud.
Muidugi, õppisin tema jaoks ka ainult ühe päeva, materjalid olid kah vildakad. Ja mõistagi olin ma ainsa ülesandega, mida mul hääd lootused ära teha oli, ohmoon, kretiin, idioot ja muidu lollakas, hakates tõestama ühtlast koonduvust koonduvuse asemel.

Nii. Erasmuse programm tahab, et ma korjaks siit 12 EAP-d - ehk siis, ma pean ühe matemaatikaaine läbi saama. Ühe võin läbi kukkuda. Kui ma mõlemad läbi kukun, on mul tunne, et ma pean vist Erasmuse stipi neile tagasi maksma ja ma ei ole iseenesest väga kindel, kas mind ülikooli sisse jäetakse. Ühesõnaga, väga laiduväärne olukord oleks.
Põnev, mis? Algebraga näivad suuremad lootused olevat - kui ma korra juba 8 punkti sain, peaks ma, eeldusel, et ma õpin nagu hull, olema võimeline oma oskused sellisele tasemele, et ma kümme punkti välja võlun, suutma utsitada küll.
Kui joppab.
FA näib raskem juhus olevat. Tema kohta ei tea miskit loota.
Muide, need kontrolltööd ei ole mingi selline lastelalin, kus küsitakse juba varem tõestatud tulemusi, definitsioone, tõestuskäike vms. kergeid asju. Neis on ise vaja loovalt kohapeal oma teadmiste ja oskustega tulemusi tõestada- tulemusi, mida sa enne tööd näinudki pole. Tuupimisest ei ole seega mingit kasu. Ja sääraseid asju on ikka korralikult ja massiivselt, õudne hakkab juba.
Muidugi, põmst on võimalik, et kui kogu antud teoorias väga hästi orienteeruda, tulevad tõestused kergemini. Selle peale ma lootma jäängi - muidugi, kuidas kogu teooriat endale vesiselgeks teha on juba omaette küsimus. Ilmselt oleks lihtsam, kui eksisteeriks antud valdkonnas minust tublisti pädevam isik, kes mind juhendada võiks, kahjuks näib mulle, et säärased isikud minu tutvusvaldkonnas töötavad kõik juba ülikoolis ja neil on ilmselt kallil pühadeajal midagi paremat teha, kui mind õpetada.
Aga eks me näe. Ma nüüd vaatan natukene algebrat.

Eye of the Tiger

Losing streak in life on läbi. Hoolimata sellest, et koolitööga läheb kahtlaselt ja täna ühe asjaga ilmselgelt ei vedanud. Aga see on läbi. Mina ütlen nii.

Ma ei kavatsegi sellel, et asjad ei ole nii, nagu mina tahan, end murda.

Pas de chance

Esmasp2eva hommik algas tegelikult isegi p2ris ilusasti. L6in kella peale silmad lahti, uni ei tahtnudki maha tappa ja leidsin, et p2ris tore, varsti algab algebra, mis v6ib seekords p2ris meeldivaks osutuda. 2rge saage nyyd valesti aru, harilikult t2idab algebra mind mingi kosmilise horrori ja alav22rsuskompleksi seguga, kuna seal antakse mingeid s22raseid kodut8id, mille jaoks on vaja nii 3-4 tundi t88d teha pluss nii 20-lisi INT -checke visata ja kuna ma harilikult endale koduste t88de tegemiseks nii palju aega ei v6ta, on vahel tundi minnes tunne, et mina olen see ainuke kretiin ja lollakas, kes ei m6istnud ylesandeid 2ra teha. Vahel tuleb aga v2lja, et kretiinid ja lollakad on ka kogu ylej22nud klass - m6ndasid asju ei m6ista keski 2ra teha. Peale 6ppej6u. Harilikult.
Igatahes, seekord j2tsin ma kretiinolemise vahele, leidsin, et nood ylesanded on tegelikult p2ris lahedad ja tegin nad 2ra. Nii vast kolme tunniga.
Yhes6naga, 2rkasin ma yles, p2ikene paistis, taevas oli taevakarva sinine, linnukesed laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks ypris vagane olnud. Tore oli olla. T6si, natukene h2iris mind mu parem labajalg, mis oli viimasel ajal pisut rohkem valutama hakanud ja k6ndimist h2iris (tegelikult oli ta juba umbes kaks kuud valutanud, tingmusel, et sinna s6rmega peale vajutada v6i muul moel survet avaldada. Kuna ma aga eriti sageli s6rmega oma labajalga ei suru, seda enam, et see haiget teeb, siis ei olnud mul muist aega see v2ike viga meeles - mis ta yhele karmile p6hjamaa mehele nagu mina ikka teeb. Yhes6naga, ei p88rdunud ma ses asjus ei arstide ega muude posijate poole vaid lootsin, et ehk paraneb ta ise 2ra).
Mingeid paranemise m2rke ta endast eriti ei andnud, nagu mainitud, oli ta viimasel ajal juba tylikaks muutunud, valusale kohale l2him varvas oli kah pisut paiste l2inud ja nyyd oli lugu juba selline, et normaalse inimese moodi k2imine luges kah survena.
Aga kuna minu imelise ja erip2rase anatoomia ja rattas6idutehnika t6tu mul oma kaherattalise s6braga liikudes valus ei olnud, siis ma eriti ei muretsenud, kuna liigun igale poole ju rattaga.
Yhes6naga, olles s88nud pisut myslit, end riidesse pannud ja muud hommikust nipet-n2pet teinud, astun ma v2lja sooja sygishommikusse, aheldan oma ratta hoidjast lahti, istun sadulasse ja mida ma n2en?
Kumm on tyhi, lontis ja 6nnetu nagu katkine 6hupall.
Okei, m6tlen. L2hen siis bussiga. L2himast bussipeatusest aga bussi campusesse eriti ei l2he, leian, et tramm on ehk m6ttekam - aga trammiga lastakse vist jalgrattaid ka peale? Et ehk saan ma oma katkise s6iduriista Metrovelo (minu rattalaenutuspunkt) teenindusse viia. Siirdun tagasi yhika juurde, endal juba selge, et hiljaks j22n ma praksi niiehknaa, v6tan ratta ja l2hen trammipeatusesse. Trammidega minek on aga kole suur ring, kesklinnas tuleb ymber istuda, nii et trajektoor tuleb umbes kaks korda pikem kui v6iks. Vaatan aga, et mingi buss l2heb ju samast peatusest otse campusesse - leian ta isegi l6puks yles, aga sildil on kirjas, et rattad on bussis keelatud, aga trammides neid tolereeritakse + veel miski info. Vaatan just teisel pool teed lahkuvat trammi, yletan teed, ootan piletimasinaj2rjekorras ja kui ma endale l6puks pileti osta saan, on juba j2rgmine ees. Kui ma piletit hakkan komposteerimismasinasse toppima, teatab yks h22sydamlik neiu mulle miskit, mis k6lab kahtlaselt selle moodi, et trammidesse ei tohi rattaid v6tta, mingitel kellaaegadel v2hemasti- et noh, kui ma pileti praegu 2ra komposteerin, v6ib see kaunis m6ttetu olla.
"Oot, aga kas praegu v6ib?", kysin vastu.
Tydruk rehmab midagi vist umbes, mida mina m6istan "jah"-ina, hyppab trammi peale, uksed l2hevad kinni, tramm s6idab 2ra ja mina kasutan kaunis valju h22lega selges eesti keeles ebatsensuurseid v2ljendeid. Millest on iseeenesest kahju, kuna tydruk andis tegelikult head n6u - praegusel kellaajal ei lubata rattaid trammi peale. Ait2h sulle, tundmatu neiu ja vabandan, et ma sinu poole p2rast su lahkumist ebav22rikate s6nadega p88rdusin, kuigi sa ilmselt ei kuulnud ega poleks ka aru saanud. Hoidsin trammipileti kokku.

Yhes6naga, vaatan kella - kell n2itab, et yhe minuti eest algas praks, v6tan ratta k2ek6rvale ja alustan oma pooleteisttunnist retke campusesse. Jala. Iga kuradi samm teeb haiget.
Urge to destroy world rising.
Mingi hetk oli tunne, et kui keegi nyyd minu kallal veel bitchima peaks hakkama (a la miks sind praksis polnud v6i miks sa hiljaks j2id) torman ma talle yhel jalal hypeldes ja jalgratast pea kohal keerutades kallale ja k2gistan jalgrattakummiga 2ra. Ega ma praegu ka v2ga r66mus pole, aga v2hemalt nad andsid mulle uue ratta, nii et ehk saab veel inimese moodi liigelda. Jala kohta ma ei tea - m6tlesin arsti juurde minna. Ons kellelgil teooriaid, mis mu jalal viga v6iks olla? (interneti teel meditsiinihariduseta inimestelt n6u kysimine on muidugi l6ppm6istlik, aga sel on pigem psyhholoogiline eesm2rk)
Algebrasse ma muide ei j6udnudki.
Selline esmasp2evahommik siis. N2dal algab ylih2sti.


PS: Ahjaa, kui siin kommentaariumis leidub osavn2ppe, kuldsete k2tega inimesi v6i niisama targutajaid, kes leiavad soovitada v6i arutada seda, kuidas ma oleksin v6inud jalgrattakummi 2ra lappida ja t2is pumbata v6i muud k2sit88d teha, siis te v6iksite end juba preventatiivselt oma jalgrattapumpadega surnuks peksta. Saab k6igil parem meel.

Not my fortnight

Ühesõnaga, pärast Eestimaal haigevoodis veedetud nädalat, hingedepäeva inimeste seltsis (oli väga tore, ma tänan kõiki, kes vaevaks võtsid minu seltskonda taluda), mitut nägemata jäänud või mitte piisavalt nähtud inimest astusin ma teisipäeval koos Anniga bussi peale ja sõitsime Tallinna. Tegu oli küll aid ainult bussiaknast nähtuga, aga Eesti on ikka kuradi ilus. Ja ega ma ei oskagi teisiti kirjeldada - liiga palju asju jääb sõnade vahele.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.

Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)

Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.

Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.

Moehaigus

Ma ei mäleta, kas ta nimi oli vist J06, aga igatahes on tegu väga populaarse tõvega, mul igatahes on. Välja näeb ta nagu eesti oktoobriklassika - palavik, köha ja nohu - erakordselt igav, kui Goblini sõnu kasutada. Ei taha küll ära sõnada, aga praegu näitab ta taganemise märke - palavikku enam pole, nohu on ikka veel alles. Kuulan kombinatsiooni Allan Vainolast ja Vennaskonnast - ma nüüd ausalt ütelda ei teagi, kumba on rohkem - AV-d või mitte-AVd kuna AV on ju Vennaskonnas päris tükk aega ju tegev olnud - aga Vennaskonda esineb hoopis rohkem kui Sõpruse Puiesteed, Metro Luminali või, well, Allan Vainolat(Unenäopüüdjad). (Alumiiniumi ja Keldrit ja muud mul ei ole) - mida ma ütelda tahan, et asi moodustab päris meeldiva segu, just nii parasjagu õigetes proportsioonides. (viimati on olnud järjestus "Täna jälle me joome bensiini","3:36", "Tagasi prügimäele" , "Kauge tähe valgus", "See on mu hing")
Seagrippi ma väga ei usu, kuigi tulevikus tuleks ilmselt kasuks. Loll lugu mõistagi on - tulen Eestisse, et inimestega sotsialiseeruda ja jään just seks ajaks haigeks. Inimesed, kes lohutavad, et noh, äralennuks peaks terveks saama, võiks ennast ka...

Praegu on mul vist vaja ära otsustada, kas ma lähen kooriga mingil ajal Islandile või ei - mul ei ole põhimõtteid, aga põhimõtteliselt ei meeldi mulle sääraseid otsuseid haige pääga teha - peale selle on tegu kaunis kalli üritusega ja ausalt ütelda olen ma mõtelnud veel paari teise raha- ja ajakuluka ettevõtmise peale, millega järgmisel suvel aega veeta - üks neist on Euroopa Gokongress Tamperes, teist ma veel mainida ei julge, sest see vajab teatava inimesega läbirääkimist. Aga gokongress on igatahes kaunis põnev asi. Arni jutustas ühe loo ühest teemeistrist ja samuraist, ma tundsin tol hetkel täitsa äratundmisrõõmu, sest ausalt ütelda on go selline kaunis endassehaarav, sügav ja keeruline mäng, et selle ajal ei ole sul mingit energiat&soovi millegi muu pärast muretseda - ehk mõtted saavad mängu ajal&pärast mängu väga puhastet.

Mõtlesin kirjutada veel oma elust Grenoble'i linnas ja keda kõiki seal kohata võib, paraku aga olen selleks liialt laisk ja jääbki hetkel kirjutamata. Aga seniks jällenägemiseni.

Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku

Teade:

22.oktoobri õhtust kuni 1. novembrini olen Eestis. Kel soovi minu tagasihoidlikku isikut kohata, võib tol ajal ühendust võtta. Mainin ka ära, et samal ajal mind Grenoble'ist ei leia.

Siinusfunktsioon

Tuju käitub viimasel ajal nii siinusfunktsiooni kombel - mingi hetk vajun täitsa põhja, leian, et mul on sada probleemi ja muret, millele tegelikult lahendust ei ole (kõik lahendused on pseudolahendused ja tegelikult tuleb päev hiljem välja, et probleem on tagasi suurema, koledama ja haisvamana) ja et Prantsusmaa võiks kollektiivslet põlema minna, tahan koju/poolt suhtlusringkonda Prantsusmaale, leian, et olen läbikukkunud isend ja iseenesest võiks kollektiivse ja isikliku heaolu nimel kohe aknast alla hüpata et cetera.
Siis käin go-klubis, võtan probleemid ükshaaval ette, leian, et kõik on lahenduvad ja iseenesest elada ju võib, kuigi, jah, suhtluse puudumine lööb vahel ikka päris rängalt. Telefoniga kodumaale helistada on tapvalt kallis ja kohapeal ei ole ma just eriliselt hea sotsialiseeruja - nõrk verbaalne prantsuse keel on siin mõistagi faktor. Erasmuse ürituste kohta oli miski paber, aga selle suutsin ma muidugi ära kaotada. Tegelikult ma tean, et keegi erasmuslastest ei taha minuga suhelda ja ma peangi õppima elama kolme suhtluskorraga + üksikud teflonikõned nädalas.Hmm, kurat, funktsioon läheb jälle alla.
Muide, ma täheldan, et mu Skype ei ole üle ujutet uutest kutsetest ja kontodest (seal on ainult üks tuttav, kes on üsna avalikult ütelnud, et talle ei meeldi, kui inimesed end talle külge kleebivad) - ma muidugi mõistan, et mõnedel pole netti, (häält pole muide vaja, asja saab kasutada ka nagu MSNi) aga üldiselt on vist asi nii, et inimesed arvavad, et ma olen kaugel ära ja seetõttu ei saa ma kättemaksuks, kirves peos, neid nende uste taga varitseda, aga ma tulen ju poole aasta pärast tagasi.
Muide, ma ostsin endale noa.

Ahjaa, ja kui keegi oskab anda häid toidutegemisnippe- ja soovitusi inimesele, kellel pole külmkappi ega ahju jms kraami (on kastrul, pann, taldrik, lusikas, kahvel, nuga ja rõdu) siis te olete teretulnud. Ma teen vaikselt inimkatseid teemal "kui toidu peal on kirjas, et hoidke pärast avamist külmkapis ja ted aniisama rõdul hoida, kaua ta siis säilib". Kamambäär, muide, ei säili lahtilõigatuna üldse, võtab sellise päris võika kapsahaisu juurde. Muude asjadega pole veel väga viltu vedanud.


Üks probleem on, mille suhtes te ehk oskate mulle midagi ütelda.(ehk on kellelgil kogemusi-arvamusi vms) Ühesõnaga, ma pean/pidin tegema sellise asja nagu learning agreement ja mat-inf dekanaati saatma, aga pole veel seda teinud. Tartu erasmusetädi ütles, et pole vahet, kas see tuleb paar nädalat enne või pärast kooli algust. Ma loodan, et hullu pole, kui ma sellega esmaspäeval-teisipäeval tegelema hakkan. Ehk ma ei saa eksmatti või mida teie arvate?
Esmaspäeval on esimene loeng prantsuse keeles. Mul on kuri kahtlus, et võib-olla olen ma antud ainet sel kujul juba Eestis võtnud. Samas, kuna prantsuse keelt ma kardan, siis ehk see ongi hea.



Colin on tore. Ma loodan teda veel näha.


A bientot,
Taliesin

PS. Paar päeva tagasi, just pärast selle eelmise postituse kirjutamist sain ma vist mingi üleloomuliku kogemuse - ühesõnaga, olles Prantsusmaa maapõhja vandunud, nägin koju sõites mosleminaist, kes kaubamaja ees toidu jaoks raha kerjas, sildiga, et jumal aitab teid ja puha. Mõtlesin, et kuraditki, olen oma lolluses mingil kahtlasel põhjustel isegi andnud toidu jaoks natuke raha(mul on see oskamatus ei ütelda), aga interneti asjus pole ükski jumal veel aidanud. Mõtlen selle mõtte ära, jõuan ühika ukseni ja seal on silt, et kuidagiviisi on võimalik endale ühikasse lähiajal nett panna. Ma nüüd ei teagi, millise jumala töö see olla võis? Väikeste Juhuste Jumal? Püha Juudas Taddeus? Internetijumal? Teoloogia pole kerge, eriti võõral maal.

Prantsusmaa on moraalselt mandunud maa

Ühesõnaga, olen kohal, esimene mulje: jõle koht, inimesed valetavad igal pool otse näkku. Interneti osas, ma mõtlen. Ühes kohas lubati, et antakse vahetusüliõpilastele tasuta WiFit, tutkit brat. Kui üliõpilaskaarti pole, võid näppu imeda ja internetist und näha.
Ühikas lubati, et õhtuti on olemas internetituba. Oli ta lubatud aegadel lahti jee.
Koolis vist on mingi variant, seda ma pole veel proovinud, aga ega mul suuremat usku ei ole. Ja nüüd tuleb kõige hullem - raamatukogus anti mulle paber, mis valetab otse suu sisse - ütleb, et on wifi, aga wifi tuleb alles kolme kuu pärast. Ausõna, maa, kus isegi raamatukogudes inimesed valetavad, petavad (ja järelikult varastavad ka, ehk isegi mõrvavad ja vägistavad, ma ei imestaks sugugi), ei saa olla muud, kui üks roojane ja jumalatest hüljatud paik. Mingi lootus samas veel on, sest nad juhatasid mu ühte parki, kus ma saan ligi supertsenseeritud wifile, mis ei luba MSNi ega Twitterit, meiliklientigi ei luba kirjade kallale - raisk, loed oma kirju käsitsi, immigrant. Nagu mingi vaene sugulane oleks, raisk. Tropid. Raisk.

Ahjaa, inimesed, kes te seda loete ja kel on vähegi halastust järel s.t soostuksite minuga suhtlema - palun, palun, palun, tehke endale Skype. MInu kasutaja on mu kodanikunimi. Skype'i vähemalt see koht ei tsenseeri, MSNi aga küll, sestap tuleb arvata, et ka kõik muud kohad, mis netti pakuvad, selle kenasti ära nudivad, neljaks kisuvad, rattale tõmbavad, veel sada imet teevad ja lõpuks sulle mingi kondi viskavad, et söö, koer, aga Skype'i ehk saab. Helistada võite ka, kui välja mõtlete, kuidas see käib.

Ahjaa, ostsin endale ka lambi, padja ja rattakasutusõiguse kolmeks kuuks. Raamatukogust võtsin paar raamatut.
Ma kirjutaks toredatest asjadest ka, aga paraku saab varsti mu arvuti aku tühjaks, nii et see ei lähe vist läbi. Nojah, tervitan kõiki.

Taliesin

Ja siinsetel nurmedel, siinsetel teedel

Teade: lahkun 27.augustil kell 6.45 pikaks ajaks Prantsusmaale.
Kes mind enne veel näha tahab, võib ühendust võtta, ehk leiab veel aega, ei luba samas midagi.

Haapsalus

Hakatuseks selline väikene mõistatus: teil on kinnine klaaskarp, keskel paiknevad neljas väikeses õnaruses neli kuulikest. Keskelt viib igasse nurka väike tunnel. Kuidas saada iga kuul eri nurka?

Elust niipalju, et praegu pesitsen Haapsalus, Prantsusmaale minek läheneb hirmuäratava kiirusega, sestap tulen siit varsti ära. Ma ei taha selle peale praegu rohkem mõtelda.

Olen viimasel ajal nii madalale langenud, et olen hakanud animet vaatama. Hikaru No Go.
Nojah, mul on viimasel ajal selline go-obsessioon uuesti peale tulnud. Just mängisin ja kaotasin KGSis ühele prantslasele. Süüdistan õlut, mida ma mängimise ajal jõin. Kui teil KGSis ka konto on, siis mina liigun seal ringi sellise nime all nagu P6hjakonn (ärge küsige) Praegu olen 17 kyud, enne prantslasele kaotamist olin 16 kyud. Hinnangul on samas kena komme aja jooksul paraneda. Isegi kui sa ei mängi. Hommikupoole pidasin samas ühe tüübiga kaks ilusat lahingut, eelkõige olid nad muidugi ilusad seetõttu, et mina tegin mõned väga ilusad käigud ja seetõttu võitsin. (tegelikult võitsin teise mängu vastase kaunis saatusliku vea tõttu) Kui kedagi huvitab, siis siit ja siit saab mänge näha, kui te sgf faile vaadata oskate.

See on siis tänaseks kõik.

Joogem veini!

Mu isand, kas näed, otse taevast kui alla toob

Kollane jõgi need veed.

Mere poole ta veeretab laineid ja tagasi

enam ei ole tal teed.

Mu isand, kas näed, kambris peegli ees seda, et

halliks on läinud su pea.

Lumivalgeks on muutunud süsimust siid – hommik

õhtuks on saamaski pea.

Kui hing ihkab rõõmu, siis ära end salga ja

rõõmule annagi teed.

Ära tühjana lase sa seista küll peekrit kesk

heledat kuuvalget ööd.

Kui taevas on õnnistand andega sind, seda

jaga ja rõõmusta maad.

Tuhat kuldraha isegi raiskad kui ära, veel

enam sa tagasi saad.

Tapa härg, aja vardasse oinas ja tee, et su

tuju saaks kõigiti heaks.

Ühekorraga kolmsada peekritäit veini siis

ära sa jooma küll peaks.

Täitkem karikad, isandad kallid ja sõbrad, jooma

kutsuda plaan on mul teid.

Kõrvad lahti ja kuulake mind, oma lauluga

rõõmustan mina nüüd teid.

Parim muusika, hõrgumad road, liiga kalliks ma

ühtegi asja ei pea.

Tahan purju end juua ja seda, et kaineks ei

saakski siis enam mu pea.

Targad pühakud muistsed kord olid ja elasid,

keegi ei mäleta neid.

Palju kuulsamad joodikud on, kelle seltsist ei

puudunud iialgi vein.

Muiste kuningas Chen kui korraldas peo oma

Rahu ja rõõmu palees.

Tuhat vaati läks veini ja vahet ei olnud, vaid

pidu ja pillerkaar kees.

Kas mõelda võib peremees kunagi sellest, et

raha on nappimas tal.

Kui sõbrad on majas, siis veinipoe manu tal

tee olgu jalgade all.

Poiss käsu saab ratsu ja kuldkirja kuub rahaks

teha, et ei lõpeks vein.

Koos teiega prassime nõnda, et ununeks

muistsete aegade lein.


- Li Bo, Li Bai või Li Po, kuidas ise meeldib, tõlkinud igatahes Märt Läänemets

Maagiline ebarealism

Mees astus läbi kinnise ukse.
Oli hiline õhtu ja pood oli juba ammu kinni pandud, mis oli veider, sest et ukse kohal säras silt kirjaga 24h. Võiksime mainida neooni, aga see on juba ammu moest väljas.
Majas sees tibutas kergelt ja põrand oli kaetud kergete udusulgedega. Kassad olid tühjad ja tuled kustunud. Paistis, et see pood ei huvita küll enam kedagi.
Kell näitas 1:31
Kusagil tagapool, piimaleti juures (piim ja muud asjad, mida inimestel kõige rohkem ja sagedamini tarvis läheb, näiteks munad,pannakse poe tahaotsa, et inimesed sinna minekul muud kaupa ka vaataksid) nägi ta oma arvates mingit liikumist.
Purjus füüsikatudeng (sest kes muu see mees seal praegu meil ikka on kui mitte Purjus Füüsikatudeng, üle Tartu teada-tuntud superkangelane, kes tõmbas ülle kostüümi ja kakles linna peal kurikaeltega ja muude kollidega, kes tundide, mis ööde ja hommikute vahele jäid, kanalisatsioonikaevudest ja linnajagudest, kus tegelikult keegi peale vanatädide ei elanud, välja ronisid) hägustas teadlikult oma pilku, et näha, mis kõrvalreaalsuses toimub. (Õigemini ei olnud tegemist kõrvalreaalsusega, see oli natuke lähemal, aga selle kirjeldamiseks teie heatahtlik jutustaja ei oma piisavalt aega ega tekstiruumi, pealegi ei luba tekstiprotsessor hästi vajalikke valemeid kirja panna.)
“Hoi!”
Tema hääl kõlas tühjas kaupluses iseendale vastu nagu üksik tigu, kes ühel ilusal päeval avastab ühe teise koja, taipamaks lõpuks, et tegu on vaid tema enda vana kojaga. Tõde ei saagi ta kunagi teada. Kahtekümment eri sorti kaerahelbed ja mahlapakid ahvatlesid oma magususega, aga tudeng kõndis neist mööda, peas kummitamas mingi veider viisijupp, mis teda juba nädal aega piinanud oli.
“C'est comme moi, le neige:
quand on dort, il ne sait pas
qu-est-ce que – le soleil,
et quand il ça sait..”
“Halloo!”
Tudeng teadis, et ta ei saa enam kunagi oma sõpru tagasi, sest nendest ei kasva kunagi välja täiust, nagu Newtoni mehaanika, mis ainult kindla piirini tulemusi annab. Midagi jääb alati puudu, taldrikutel on killud servadest puudu – on inimesi, kes neid kohad täidaksid, aga neid ei ole siin, nad on kusagil mujal; ja mis kõige hullem, tegelikult ei täida nad neid tühimikke täielikult, andes vaid teatavaid hinnanguid, mille vead aja möödudes aina ilmsemaks said ja mis sundisid aina uusi inimesi aina taasotsima ja leidma. Ja võib-olla on mingid inimesed, kes hoomavad endas täiust, mitte ainult augutäiteid, vaid täieõiguslikke uusi taldrikuid. Kes teab, aga miskipärast arvas ta, et see jääb tõenäosuskõvera lõppu, sinna, kus elavad ainult mingid üksikud epsilonid.

Liikumine jäi aga alles – ja nüüd tudeng võis lausa vanduda, et ta kuulis midagi piimaleti juurest - purunevate munade häält. Ei, keegi ei hävitanud neid, ei löönud puruks, loopinud vastu seina, lömastanud talla all, löönud vastu panniserva katki – aga munad lihtsalt pragunesid, täitsa iseenesest.
Tudeng sööstis just sinna, kust need hääled kostusid ja juba ta nägigi ja ta silmad läksid imestusest suureks, sest tegelikult nägi ta sel hetkel palju suuremat spektrit lainepikkusi kui tavainimene seda harilikult näeb – superkangelane ikkagi – ja kuna inimsilm sellist jama valguse pähe ei võta ja pupilli kokku ei tõmba, tuli tema peale hetkeline pimestumine, kuni spekter ahenes normaalseks ja tudeng sai oma nägemise tagasi ja see, keda ta nägi, oli väga-väga ilus.
“Kes sa oled?”
Sel hetkel lõid kaubamaja tuled särama ja tudengi ümbes sebisid inimesed, endale toidu- ja joogipoolist valides. Kõik oli täiesti tavaline, ainult munad jätkasid pragisemist.
Nii oligi tudeng üks vähestest, kes närvivapustust ei saanud, kui toiduosakonna kõikidest munadest korraga imelinnud koorusid ja lendu tõusid.

Elagu Baltikum!

Eestis võeti vastu too uus tore erakorralise seisukorra seadus. Mõned inimesed on juba arvamust ka avaldanud.




Läti seimis hakkavad toimuma palvused


Leedus ei ole enam lubatud kohtades, kus alaealised seda näha võivad, homoseksuaalsusest rääkida



Einoh, pole midagi ütelda. Päris hästi on näha, kui euroopalikud meie Baltimaad ikka on.

Eessõna

Ma arvan, et kui ma kunagi peaks kirjutama mingi ilukirjandusliku raamatu, siis ma paneks selle algusesse, veel enne eessõna umbes sellise märkuse:
"Viiskümmend protsenti selles raamatus sisalduvatest lausetest on valed. Välistatud pole ka sellel leheküljel sisalduvad laused."
Muidu hakkab keegi ehk õnnetul kombel liiga palju uskuma ja jääb sellesse kinni - ons seda siis tarvis?