Kuldse liblika suvi

***Kirjutatud kolmapäeval, 22.aprillil***
Sel nädalavahetusel oli Tallinna koorifestival. Saime kolmanda koha segakooride arvestuses, iseenesest ülikõva, kuna tegu on väga kõrgetasemelise festivaliga. Hoar majutas mind väga kenasti, selle eest talle aitäh. Mõnevõrra väsitav see asi oli ka - üldiselt olid muist koore valinud eriti kõrgtasemelised, tehnilised, moodsad jne lood -s.t sageli kaunis koledad. Lõppkontsert oli parem, Tormist esitati, teda võib täitsa kaua kuulata, kuigi see, kuidas neiud heledal häälel "Oo tornikell, minu türa" laulavad, on pisut veider. (pärast selgus, et see olla siiski "Tornikell minu külas" olnud - aga see kõlas täpipealt nõnda nagu eelpoolmainitud fraas. Mõistagi olen ma rõve ja labane inimene, et selliseid asju kuulen ja veel blogis ka kirjutan - aga mis teha, vahetevahel tulebki inimestes pettuda. Muidu oli ilus laul, aga see fraas oli lihtsalt väga,väga veider)

Muus infos siis see asi, et

Jah, elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki.


Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune

Ja vabalt võid joosta kui tahad
Ja luba ei pea saama kelleltki
nii metsas ja mäel oled vaba
Kui suvi käes, suland talvekilp



Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune

Suvi, suvi, ootasin sind kaua
Päiksest, vihmast, vikerkaarest laulan
Soojust, värve, rõõmu, vabadust.
Soojust, värve, rõõmu, vabadust.

Jah, elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki.


Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune

Ma sõitsin täna esimest korda rattaga. Wheeeee! Tegelikult too laul väljendab minu tundeid selles asjus päris hästi. Vaba kui lind, kui metsik hobune. Okei, ilmselt on olemas ka teisi vabadusi kui vabadus rattaga sõita s.t liigelda kiiresti, operatiivselt ja igal ajal, aga rattaga liiklemise võimalus on igatahes ka hullult vinge.

Muide, tegin Kümne Väikese Neegri tegemisblogi avalikuks. Loodan, et Ally ei pahanda.
Valmisemad rollid on kõige viimasemad. Varem on mingeid poolikuid ka, neid ärge lugege. No ja peale selle on seal veel mingid väikesed omavahelised ebakõlad, eks ikka satu mõni sisse.


***Kirjutatud teisipäeval, 28.aprillil ***

First things first, homme, see on siis kolmapäeval, 29.aprill on teil viimane võimalus näha Teie Tagasihoidlikku Jutustajat Vanemuise laval! Seda võimalust ei tohi ometigi maha magada! Kell 7 kolmapäeva õhtul, Trubaduur. Täna laulsime küll läbi, aga laval pole seda asja vähemasti kuu aega teinud, nii et kohapeal olles on teil võimalus näha kõiki neid fiaskosid, millega me hakkama võime saada, näiteks võin ma püsse pooleks murda, mingid meeskodanikud võivad hakata laulma naissolisti osa, kuna viis moodustab peas niikuinii ühtse terviku, lavale saab tulla T-särgiga, poolpaljalt või suisa alasti, kui midagi meelest või sassi läheb (niikuinii läheb) võib pikalt ja valjusti vanduda, omavahel kaklema minna, kõige dramaatilisemal hetkel lavale joosta ja kõik peategelased surnuks pussitada ja palju muud toredat. Võimalused on piiritud.

Eile oli öölaulupidu - oli kena, nägin paljupalju toredaid inimesi. Mõni laul oli kena ka, kuigi noh, mida vanemaks ma saan, seda vähem suudan ma siiralt ja naiivselt vaimustuda laulupidudest ja isamaalistest lauludest- nüüd võite mind mõistagi kolmel eri moel risti lüüa, et ma sihuke müüdav orjahing ja isamaata lurjus olen - einoh, tore on küll, aga mingid sellised kahtlevad mõtted on sees - vaimustust igatahes ei teki. Mingi sisemine kontroll peaks ju olema - mingi hetk tundus kogu see asi nii massipsühhootilisena, et natuke õõvastav hakkas.
Noh, vähemalt ei tulnud Pihl tankiga rahvast võidukale võitlusretkele alatute vaenlaste vastu juhtima, kesiganes nood ka poleks. Seda võib ilmselt plussiks lugeda.

Möödund lauba käisin maal, tegin tööd. Hästi ilus oli - ja pisut veider - kohaliku kliima ühe tulemina oli samal ajal väljas ca 20 kraadi ja paiguti nii paks jää, et võis südamerahus peal kõndida.
Liblikat nägin ka, kuldset- peaks siis ilmselt kuldne suvi tulema.
Eks me näe.

Ametniku surm

Ma muretsen liiga palju.
Ma ei tea, kuidas sellest lahti saada.
Ally, vabandust selle eest. (kuigi seda, et ma su kodu kallal vingunud oleks, ma küll ei mäleta, löö või maha, ma pole teind. Neurootilisust tunnistan küll, aga vingumist su maja kallal ma lihtsalt EI MÄLETA, tee mis tahad)
Üleeila oli siis larp.
Mängijatele vist meeldis, kuigi vähemalt pooled neist olid vähemalt pool aega juhtmes, aga endal oli enne mängu mingi totaalne läbipõlemise tunne. Ma ei talu hästi stressi ja muretsen kõige pärast üle.
Persse.
Neljast rongist maha jääda, kolm tundi edasi-tagasi joosta ja nelisada krooni trahvi saada pole ilmselt ka tore. Noh, vähemalt on ta veel elus, täna hommikul kontrollisin - viimases kontaktis, mis mul enne seda temaga oli, ütles ta, et istub rongijaamas, on masenduses ja jälgib rööpaid. Eile ta minu küsimustele MSNis, kas ta on elus, ei vastanud, sestap tekkis mul kontrollimissoov. (Näete, JÄLLE! Ülearune muretsemine mingite eriti vähetõenäoliste sündmuste pärast. Perse, perse, perset, persse, perses, persest, persele, persel, perselt, perseks, perseni, persena, perseta, persega. Miks ma selline olen?)
Te olite kõik surnud. Peale Mirju. Ja Goblini, kes jäi koju.
Ma olen väsinud.

Neljapäeval, sõites Tartu Kaubamajas eskalaatoriga üles, sõitis samal ajal kõrvalelevaatorist alla neiu, kes rääkis telefoniga. Kuulasin pealt, aga ainuke sõna, mida ma tema lause keskelt kuulda suutsin, oli:
"Dada."

Täna öösel nägin und, et läksin Annile külla, tema pool toimus aga mingisugune pulm, Anni ütles mulle, et läheb poodi ja kaduski siis ära ja mina olin siis kontvõõrana pulmas. Pruut oli keegi, kellele me kõik mõttes ja sõnas viitasime kui dame noirele. Lõpuks sain ma taga kokku, ta ei tundnud mind vist ära, aga igatahes oli näha, et ta püüdis olla viisakas ja mind selle eest mitte välja visata, et ta mind ei tunne, ju siis oletas, et mingi eriti obskuurne tuttav, keda ürgammu kutsutud oli. Pakkus konjakit. Jõin siis.
See, kellega dame noire abielluma pidi, ei tea, isegi seda mitte, kas tegu oli mehe või naisega. Eks ta ole.
Eile magasin öösel neli tundi, päeval neli tundi ja olin terve päev mingis hämarolekus.
Õhtul-öösel vaatasin Casablancat ja natuke QaFi.

Louis, I think this is the beginning of a beautiful friendship.

Võib-olla.

"Järgmise larbi teeme siis, kui mina olen ära unustanud, kui neurootiline sina oled ja sina oled ära unustanud, milline mõrd mina olen."
Vist küll. Kuigi ma ei usu, et kummalgil meist selle koha pealt eriti lühike mälu oleks.
Ally, ma kardan, et kui me peaks veel ühe larbi tegema, läheks me omavahel pöördumatult tülli. Praegu on juba sihuke tunne, et napilt läks.



Eks ta ole.

Aga praegu see. Põhiliselt sellepärast, et iseenda enesetunnet parandada. Aga teistele ka, kui soovivad.

Sting - Englishman In New York
Uploaded by Sting

Mille?

Kurat võtaks, kui ma ütlen, et tegu on f(x)=sin(x)-x graafikuga ja joonistan mingi kõvera, siis, kurat küll, on ka tegu f(x)=sin(x)-x graafikuga koos kõigi tema omadustega. Kui ma joonistan näiteks muumitrolli ja ütlen, et tegu on Dirichlet funktsiooniga graafikuga, siis tegu ongi Dirichlet funktsiooni graafikuga, kurat, ega ma siin joonistamist ei õpi. Sisu on see, mis loeb.
Kuradi rakendusmatemaatikud.

Okei, rant off.

Niisiis, hetkel peaksin ma kirjutama Andeorale rolli, aga vihase peaga ei suuda ma seda teha ja minu kõrval ei olnud kedagi, kellele ma saanuksin ühte konkreetset kodanikku sõimata ja väita, et tegu on tropiga, sestap kirjutan seda blogisse. (see, kuivõrd tropp antud isik päriselt on, ei puutu absoluutselt asjasse, kurat küll, sõimamine ei ole sul mingisugune hüperrealistlik tegevus)

Muudest asjadest, mis muga vahepeal juhtunud on.
Käisin kooliteatrifestivalil. Sealt järgnevad märkused:
*Treffner võitis.
*Võitjalavastus demonstreeris muuhulgas, et poisse on näiteringides tüdrukutest kõvasti vähem
*ja seda ka, et näitlejad võivad ütelda "Mille?" - "Selle?" viiskümmend korda järjest ja ikka on huvitav.
*"Ausa inimese maja". Päris lahe, kuigi moraal on umbe kahtlane- "Elu on kestev ime ja maagia. Sellepärast uskuge selgeltnägemisse, võlukunsti ja muusse säärasesse kassikulda."
*Jään oma arvamuse juurde, et seal näidendis oli Goblinil kõige sobivam roll. Talle kuidagi lihtsalt sobib mingite troppkirjanike mahalaskmine väga.
*Kui me Goblini juures juba oleme, siis tasuks mainida, et sel festivalil oli ta just nii riides, nagu mingi tüüpiline lääne ülikooli eriti noor mingi väga uue humanitaaraine (a la postmodernistliku teatriteooria kasutamine Korea filmikunstis) õppejõud välja nägema peaks. Kui Ülo tal kõrval seisis, nägid nad välja just nagu sellistest intelligenthumanitaaridest geipaar, aga see on loomulikult minu arvamus.
*Tšernobõli etendus oli hea. Väga palju nauditavaid soolosid. Eriti too usklik ringirändav poisike, ahastuses insener, sõjapõgenikud, sinnajäänud mutike- jaa, hea oli. Muidugi, profi kirjutatatud tekst ka.
*erinevalt näiteks sellest oh-ma-olen-niiiiiiiii-diip näidendist, mis lauba viimane oli. Kurat, mees, keda me eelmine päev Zavoodis kohtasime, ajas purjuspäi tunduvalt pädevamat diipi juttu.

Murca avaldas arvamust, et Carla Bruni sööb ilmselt ainult mett ja sulavõid ja seisab vaikselt kastemärjal rohul. Kuigi tema wikipedia artikkel natuke muudele võimalustele viitab, on Murca hüpotees vähemalt tema hääle põhjal totaalselt usutav. No kuulake:

White and nerdy

Eila õhtul takistas üks ülimalt nohiklik mõte mul magama jäämast. Tunnen, et pean jagama.

Sellises drägunimaailmas nagu Planescape on selline hästi tähtis ja oluline linn nimega Sigil aka Uste Linn aka Puur. Elab seal hunnik karvaseid ja sulelisi, nuiadega filosoofide fraktsioone ja kõige selle keskel keegi tegelane nimega Valu Emand, kes on sihuke hästi müstiline jumalateülene olevus, kes sõnagi ei räägi, oma varjuga kodanikke ära nülib ja linnas korda hoiab. Mõned arvavad, et Sigilit nimetatakse Puuriks seepärast, et tegelikult on Emand seal vangis. Hõljub see meie linn ühe jõle kõrge mäe tipus ja paikneb toori sisepinnal. Toor on selline pontšikukujuline kujund. Jäin siis eile õhtul mõtlema, et miks just toorikujuline - iseenesest saaks ju ka näiteks paikneda sfääri sisepinnal. Miks siis toor?
Nojaa, mõtlesin ma edasi, aga tooril on teatavaid omadusi, mida sfääril pole. Noh, näiteks...eee...karvast toori saab kammida, samas kui karvast sfääri ei saa. Ei, see on päris tõsine matemaatiline teoreem, lihtsalt nii on seda maakeeli kõige lihtsam ette kujutada.
Näiteks oli kunagi (praegu on ka, aga ma enam ei vaata) selline telesari nagu Lost, kus tegelased olid mingil saarel, mis oli side poolest ülejäänud maailmast isoleeritud, välja kusagilt ei saanud. Ja kui üks mees tahtis sealt alast välja saada, anti talle täpsed kindlad koordinaadid, kus on see punkt, kust välja pääseb. Keegi fänn seletas asja niimoodi, et saare ümber oli siis mingi vastav tensorväli, mis midagi välja ei saa lasta (oli vist mingi elektriga seotud seletus, ma enam ei mäleta, ei ole füüsik) - aga nagu antud teoreem ütleb, peab leiduma vähemalt üks punkt, kus see väli on nullis - ja et see ongi see koht, kust läbi pääseb. Hah. Oleks need lostisaare ehitajad totaalse vangla tahtnud teha, oleks nad pidanud võtma mingi muu kujundi kui sfääri - noh, näiteks, toori.
Ja siis mulle koitis.
Sigili üks hüüdnimedest on Puur.

Behind blue eyes

Thanaria!
Thanaria.
Thanaria?
Thanaria!

Okei, you got the point -Thanaria. Lauba oli larp. Mmmmmm. Lahe oli.
Yours truly mängis üht mõisnikku ja kogu ülejäänud kamba võõrustajat. Muuhulgas oli ta tõenäoliselt kliiniliselt hull, omas ühe teatava mõõgaga obsessiivset suhet, oli enam vähem kõigi selle maailma vägevatega riius, oma väe kaotanud, oma (kunagise) sõbra ja armastatu antud mõõga pärast kunagi ära tapnud, kusjuures viimase vaim vms. liikus majas ringi ja tahtis kättemaksu, keskööl lubas ta mu tegelase tütre ära viia, mingit lootust tema vastu ilma väeta tal eriti poleks olnud - sestap oli mu tegelasel kindel nõu üks oma külalistest maha nottida. Aga igatahes armastas ta oma tütart - samuti üsnagi obsessiivselt, aga see andis talle teatavad positiivsed jooned, mis tegid temast millegi muu kui puhta sotsio/psühhopaadi, seega lihtsam mängida. Kuig noh, väidetavalt Poogen väitis, et mingitel hetkedel olla ma vägagi sotsiopaatseid asju rääkinud.
Igatahes, kokkuvõttes läks väevarastamise plaan nurja, selle põhikomponent kadus kättesaamatutesse kaugustesse, sestap tundus mulle mingi hetk, et õige oleks iseennast talle pakkuda- ta tahab ju minule kätte maksta. Käisin vahepeal mööda maja ringi ja karjusin, et kus kurat ta (nimeks Sheron) on, tulgu aga välja. Kui ta lõpuks välja ilmus, oli asi muidugi tore - üritas mind hirmutada sellega, et mu maha lööb, mina olin sellega üsnagi okei. Omamoodi oli ka selline üsnagi cojonest omav tunne, kui käib läbi selline dialoog:
Sheron: "Tule minu haua juurde, seal saan ma su tappa. Sa saad surema sama kohutavalt kui mina surin."
Mina: "Okei, ma toon oma mantli ja kaabu ja siis lähme,eks?"
ning jah, ma mõtlesin seda päris tõsiselt. Siis aga tuli välja, et sellega poleks asjalood mu tütre jaoks sugugi mitte kindlad olnud ja siis hakkasin ma tõrkuma.
Asi lõppes sellega, et mu külalised, kes olid ütelnud ja andnud mõista, et aitavad mind selle olevusega, tõmbasit jeehat ja jätsid mind mu tütre, õpipoisi ja teenriga mõisa minu nemesisega kohtuma.
Täiesti uskumatu on see, et kui ta lõpuks keskööl materialiseerus, andsime me talle kolme kööginoa ja kulbiga kere peale. Noh, eks ta tahtis mind piinata ka ja see andis mulle võimaluse teda käisesse peidetud noaga surgata ja nii ta läks. Lõppsuudlus oleks veel kirsiks koogil olnud, aga ega kõike ka ei saa.
Vahva mäng oli. Inimesed ültesid, et ma olin psühho, creepy, sotsiopaat, hull ja muid toredaid asju. No mida veel võib ühelt tegelaselt tahta?

MUD SCHOOL

Olengi haige. Vist.
Suusamatk on siis kätte tasunud ja olengi tõbine -loodetavasti hullemaks ei lähe.
Eile nägin unes, et olin surnud ja töötasin mingis kaubanduskeskuses - ma päris täpselt ei saanudki aru, mida surnud neis kaubanduskeskustes tegid, aga igatahes oli see päris reeglipärane ja vajalik, kuigi ma nüüd ärkvelolles loogikast aru ei saa. Igatahes olid surnutel meeste tuba ja naiste tuba, viis tükki kummaskis ja eks seal siis surnud ööbisidki. Ma mäletan, et mul oli seal kaunis igav ja tüütu, sest tuttavaid-sõpru üleüldse ei olnud - ja teate - järsku näen poes ringi kõndides ühte tuttavat, nimesid siinkohal ei nimeta, eks. Torman talle järele, kuigi käes on vaid leib ja tegelikult peaks ma rohkem ostma, amet nõuab ning jõuan kassas järele. Kassast võtan veel midagi, võib-olla oli näts, võib-olla kondoom ja lähen kassast läbi - ei mäletagi, kas ostsin või ei.
Seal, kus lindi pealt tulevaid kaupu võetakse ja kotti laotakse, ütlen tollele inimesele tere. Alguses ta mind ei näe, ent siis ma võtan päikeseprillid eest. Ta vaatab mind suurte, sõbralike silmadega - pilk on kahtlemata intelligentne, ta nagu püüaks mind tunda, aga ma näen, et ta on siiski segaduses. Küsin, kas ta mind ära ei tunne, see olen ju mina, Toomas. Ja siis räägib ta mulle, et tal tekkisid mõni kuu tagasi vaimsed probleemid ja tal ütles aju üles - sellest tulenevalt mälukaotus ja teatavate võimete kadumine - nüüd ta ei tunne enam üldse oma vanu tuttavaid - aga ehk ma räägiks talle täpsemalt?



Pärast ülesärkamist pikutasin pisut voodis, lõpetasin "Valge kaardiväe", näkitsesin süüa ja olesklesin niisama. Kooli ei läind, tõbi ikkagi kallal. Mingi hetk keskpäeval valdas mind meeltesegadus ja läksin kesklinna pabereid taga ajama.
Ma ei ole ikkagi kindel, ega ma nüüd ilmaasjata 75 eeku välja ei köhinud, aga mingid paberid ma igatahes kätte saan. Nojah, kindlam ja muretum tunne, igastahes, kuigi pisut vaesem. Siis hankisin endale veekindla superhüperturboläpakanaha ja olin veel vaesem.
Igatahes mõtlesin linnas mingi hetk vaadata, kas stipp on üle kandunud - läksin tipa-tapa nutumüüri äärde, mõtlesin oma kaardikest vahele toppida - aga näe, keski hea hing oli oma kaardi sinna sisse jätnud - viisin selle Hansapanga kontorisse ära.
Muideks, kui mu blogi lugejate seas on naisisik initsiaalidega KL, kes oma Hansapanga kaardi nutumüüri sisse jättis, siis arvesta, sa oled mulle ühe õlle sees.
Pärast seda karmattõstvat juhtumit ei viitsin enam oma arvet kaeda ja läksin Kaubamajja. Ausalt ütelda jääb praegu pisut arusaamatuks, miks ma seal mingeid asju ostsin.
Igatahes, sööstsin mahlaosakonda ja päästsin apelsinimahla; sööstsin puuviljade juurde ja päästsin kolm sidrunit. Oskarit nägin ka, aga teda ma ei päästnud, hoolimata tema kuldsest südamest, ilusatest (sinistest?) silmadest ja häirivast sarnasusest mõnedel fotodel siinkirjutajaga, kui viimane veel lühikeste juustega oli. (loe: nii ammu, et keegi teist mind sellest ajast ei tea ega kontrollida saa)

Lõpuks jõudsin koju, kus tundsin ennast jälle tervena - sestap kulutasin õhtu mõttetuste peale. Üritasin veel välja mõtelda-lahendada ülesandeid olümpiaadi tarbeks - nad sisaldasid kahtlaselt palju mingeid loomi. Ei tea, kuidas nendega läheb.
Praegu(järgmisel päeval siis) peaks ma ka neid lahendada üritama, aga hetkel puhkan ajusid. Ehk läheb tarvis.


Ja praegu istun majas, mida lihtrahvas tunneb kui mat-inf teaduskonda, aga mille tõeline olemus on tema trepi peale kirjutatud:
MUD SCHOOL

Hirm jäämägede ees

Votre attention est attirée sur le fait que les activités d'enseignement sont essentiellement dispensées en français (sauf dans certains cursus, notamment en Master)

Vous devez en conséquence justifier de la maîtrise de la langue française en présentant le Test de Connaissance du Français (TCF) niveau 4 (intermédiaire avancé) ou de niveau 3 (intermédiaire) AVEC un minimum de 300 points à l'épreuve de compréhension orale.

Si vous ne remplissez pas cette dernière condition de note seuil à l'épreuve de compréhension orale, vous aurez l'obligation de suivre un enseignement de F.L.E. (Français Langue Etrangère) dans le cadre des 60 ECTS annuels.

Okei - vaatasin järgi, TCFi järgi on tasemed 3 ja 4 vist umbes vastavalt b2 ja c1. Minu prantsuse keel on vist umbes a2 - kui silm mõnes asjus kinni pigistada, võiks ehk ütelda, et b1 - aga b2e ma vaevalt et välja pigistaks.
Iseenesest poleks tolle viimase paragrahvi järgi ju hullu, aga mind saadetakse sinna nii natuke kahtlastel asjaoludel (nad tahtsid vist eelkõige magis- ja doktorante - ja mina olen tavatudeng- einoh, vastu nad vist igatahes võtsid - vist. Erasmuse koordinaator vähemalt ütles, et nad olid muga nõus)
Teiseks, isegi kui papritasemel on mu prantsuse keel piisavalt hää, kas ta ka reaaltasemel piisavalt hää on - samas, võin ju vahepeal juurde õppida, septembrini on pikk maa.
Kolmas probleem - ja see on juba tõsisem, on elukoht - ja selle hind.

Admission/registration at our university does not automatically give access to a room in residence. The
number of students in Grenoble far exceeds the number of rooms available in student residences
managed by the CROUS.
Foreign students admitted to IUT, Engineering or beneficiaries of a French government study grant, students
admitted in Master 1 or 2, in Licence 3 if the Licence 2 was obtained in France, in Doctorate (depending on the
financing of their thesis) are eligible to apply for a room in student residences.

Application for student residence for the first year of higher education is IMPOSSIBLE. You will have to find
a room or apartment to rent in the private sector.
The CROUS Grenoble has a data base with over a thousand addresses of rental offers. You can consult this data
base for free on the CROUS website (www.crous-grenoble.fr). This can help you WHEN YOU ARRIVE but you
must be aware that at the beginning of each academic year, rooms are very rare and the price ranges from
250€ to 500 per month.

Antud fail pakub eelarveks ca 500 euri per kuu kui ma saan elukoha ülikooli ühikates.(mis on täitsa aktsepteeritav, kuna Erasmuse stipp on 400 euri per kuu, eksisteerib võimalus, et ma saan miskipärast TÜ-st ka stippi edasi, mis jätab veel ca 500-kroonise augu, mille suhtes mu vanemad ilmselt vabalt toetada võivad) ja 700 euri per kuu, kui võtan erakorteri - mis on finantsilises mõttes tunduvalt problemaatilisem. Probleem on selles, et ma ei tea, kas ma üleüldse saan ühikakohale pretendeerida.

Peale selle pean ma veel kirjutama motivatsioonikirja ja CV - eh, mida kuradit ma sinna viimasesse panen?

Peale selle käisin veel eile suusatamas, tuul tõmbas läbi ja nüüd pea ja kael valutavad. Suusatamine oli samas vahva, maruilus loodus ja puha. Selline tuhkjalt ilus ja vaikne. Tahaks rohkem rääkida, aga need sõnad jäävad ette.

Muide, laubane larp oli super. Vahepeal tekkis ikka tõeline MacGyveri tunne- noh, mu tegelane oli hariduselt insener ja nii ma siis tüütasingi GMe mingite ideedega, kuidas mingeid asju simuleerida saaks - ja ta lasi neid asju nii umbes pooltel kordadel teha - jei! Pluss on muidugi vahva lahendada küsimusi stiilis - kust on pärit too sinna laoruumi äkitselt teleporteerunud tegelane, küsides tema galaktika massi vesiniku aatomi massides ja nii edasi. Yay for physics!

Õhk on väga värske

Kui alles paar päeva tagasi valitses Tartut totaalne talvevõlumaa, siis praegu julgen ma väita, et kevade esimesed saadikud on kohal.
Tundsin end täna tüki maad nooremana - nii umbes seitsmeteistkümnesena.
Jah, ma saan nüüd aru, et kõik vähegi vanemad inimesed võivad säärase väite peale imestada, et näe, naga on kakskümmend ja räägib mingitest aegadest, kui tema veel noor oli.
Aga asi on selles, et minu reaalsusehõngulisem elu algas alles siis, kui ma olin nii umbes kuusteist. Seega, neli-viis aastat tagasi. Ja kolm neljandikku/viiendikku on ikka üks suur osa küll.
Nii umbes 16nda eluaasta alguses see kõik pihta hakkas - dragon.ee, Tr/EFF/ner, Inwe, larbid, rollimängimine, Nessa, Iti (siis ta oli veel igatahes Iti. Või PPD), Sven, Zepp ja Curunir - s.t Bitches and Bastards, Goblin, Dani, Oktoobriöö, Mialee, Marten, Elesgal, EFFi surm, Talveöö, Anni, Urg, Vahur, Kettalarp, Uru kinniminek ja nii edasi ja nii edasi.
Tegelikult on mul vahetevahel ses suhtes väga imelik tunne - juba nelja-viie aastaga on tekkinud mingisugune enneminevik - asjad, mis olid päriselus, aga mis olid juba minevikus minevik. Veider. Ses suhtes on tunne, et tegelikult on mulle juba praegu väga palju antud, rohkem, kui paari lausesse kokku mahub. Mjah.

Täiesti teisel teemal, muide, restoran Balkan on üks alatu koht - läksin, tellisin päevaprae ja morsi. (üks oli vist 63 ja teine 10 krooni - noh, eks ta pisut kallis olnud, aga mõtlesin, et proovin) Istusin, kelner küsis, kas ma juurde mingit kastet soovin - noh, ütlesin, et noh, võiks ju küll - pakkus siis mingit muud kastet ja tzatsikit (kirjutatakse vist nii). Võtsin siis tolle tzatsiki - toodigi pisikese, peopessa mahtuva kausikese sees natukene mingit asja. Toit oli täitsa meeldiv ja ma arvan, et mulle oleks sellest kohast isegi meeldiv mulje jäänud.
Siis sain ma arve.
Nad olid selle õnnetu, pisikese kastmekausikese, mille kohta mulle oli jäänud täiesti siiras ja loogiline mulje, et see on tasuta, eest küsinud kakskümmend krooni.
Ausalt, mul oli täiesti petetu tunne. A la, nagu küsitaks, et kas te pipratoosi ka soovite, ja kui soovid, keeratakse arvele paarkümmend veel otsa. Käigu nad ka õige persse.
*pluss veel rõve tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles* - et Balkani rahvas ka aru saaks.


Toidunurgas edasi viibides võiks veel kaevata selle üle, et teisiba oli Ruunipizza mingi kuuma poti sees marineeritud kurk, mis oma jälgi maitsega, mis kogu toitu ka siis läbis, kui sa kõik tema esindajad eraldanud ja vastikuses ära söönud olid, toidu nautimise võimatuks tegi. Aga see oli minu enda süü, ma lihtsalt ei näinud, et seal koostises mar. kurk ka sees oli. Ilmselt on isegi inimesi, kellele marineeritud kurk soojade toitude sees maitseb, kuigi tõenäoliselt on nad rasedad, skisofreenikud või mõlemat. Arvatavasti joovad sooja viina ka.


Täna tegin veel ringkäigu oma Erasmuse keeletõendi asjus - koordinaator läks ära väljamaale ja saatis mind peahoonesse tegelase juurde, kes üldisemalt vägesid juhatab, too saatis mu Keelekeskusesse, Keelekeskuses soovitas tädi mul oma keeleõpetajaga rääkida, keeleõpetaja arvas, et romanistika keskuse sekretär ehk teab - aga teda ei olnud majas - eks ma proovi homme jälle.

Postituse pealkiri tuleb ühest fs-i luuletusest.Ma usun, et ma olen seda varem ka siin tsiteerinud. Noh teate küll, seal


... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd


õhk on väga värske

Ses suhtes muidugi ei tea, kuidas läheb. Ilmselt olen ma kevadel emotsionaalsemalt avatum ka ja eks sellega või need asjad kaasneda küll.
Aga eks me näe. See on siis tänaseks kõik.

Nööbid

Ma tahan Coraline'i näha. Väidetavalt esilinastub see Eestis 15. mail. Great. See ei kalluta üleüldse piraatlusele. Ma muide olen täiesti valmis ja nõus Gaiman, Burton ja Co-le selle kinopileti raha välja maksma küll, aga 15. mai on ikka väga mägede taga.

Teine asi, mida ma tahan, aga kuidagi ei saa on fs-i "2004". Nojah.

Dani, muide, ma tahan sult kunagi "Graveyard Book"-i laenata.

Parajasti üritan tööd teha - koordineerida või parandada või kokku sulatada miskiseid faile, mida ma saan. Ma ei ole päris kindel, mida ma täpselt tegema pean (kuigi spikker on olemas) sestap nõulaifin internetis.

Teile soovin aga head vastlapäeva ja vabariigi aastapäeva.

Muide, Reuleaux kolmnurk ei saa ka kunagi omakujulisse auku sisse kukkuda.

Wifi, wifi, lama sabathani?

Meil peaks kodus väidetavalt wifi olema, aga mul on tunne, et ta kaob ära enam-vähem sama sagedasti kui pilv päikse ette tuleb. Sestap kasutan käegakatsutavat internetti miskise juhtme kujul, mis mu venna toas on. Ma laadisin sinna kunagi interneti alla, nüüd on hea varnast võtta.
Neljapäevane nädalavahetus kestab, minu unerežiim on sujuvalt liikunud 4-12 süsteemile - teate, selles on ilmselt midagi puhtlapsikut, tahe olla üleval keset ööd, elada mingis teises rütmis kui teised, järgida teisi reegleid - aeg-ajalt võib mõistagi kuulda tänavalt kostuvaid karjeid ja vahel ma mõtlen, et kas tegu oli lihtsalt purjakil tütarlapsega, keda ta sõber üllatas või toimub seal midagi kriminaalsemat. Vaatan aknast välja, midagi ei näe, midagi ei kuule. Ehk oli lihtsalt üllatus? Välja ei taha ka nagu keset ööd minna, ei ole minust tollele kujuteldavale neiule abi. Ja eks ma siis vaatan filme, loen raamatuid ja teen mõttetusi - näiteks mängin ninjamängu. Too viimane häirib mind.
Hetkel ma lugesin just "Petit Nicolas"-d. Kuradi imelik tunne oli ilmselt olla laps. Kuidas ma kunagi sellega hakkama sain? Arvatavasti ei saanudki.
Ning jah, antud raamat on prantsuse keeles ja ma suudan teda lugeda, kuigi ajuti jätavad mõned lõigud mind totaalsesse hämmingusse. Lasteraamat ka veel pealegi ja olen seda isegi pisikesena lugenud, nii et see pole nagu päris see. Pealegi, kirjutatud prantsuse keelest ja räägitud prantuse keelest arusaamised on kaks ise asja - La Grande Vadrouille jaoks vajasin subtiitreid.
Miks ma üleüldse mingitest keeltest räägin - selleks et kelkida?- seda mõistagi ka. Aga põhipõhjus seisneb selles, et ma olen otsustanud majanduskriisist hoolimata järgmine semester kusagil eksiilis viibida. Läbi Erasmuse, tõenäoliselt. Majanduskriis ehk nii raskelt ei löögi, kuna nagu Hanrahan mainis, kõige tähtsam ressurss on tol ajal vein - ja too peaks ju Prantusmaal tunduvalt parema hinna/kvaliteedi suhtega olema, kui Eestis. Saksamaal tehakse ka veini, nii et ehk seal ka. Austria veiniasjanduse koha pealt ma ei päde - kuidas seal lood on?
Igatahes, mul on kolm valikut(võimalik ka, et vähem) - Potsdam, Saksamaa, Linz, Austria ja Grenoble, Prantsusmaa.
Raske valik, iseenesest. Saksa keelt valdan ma iseenesest paremini kui prantsuse oma, teisalt oleks Prantsusmaa jälle kuidagi eksootilisem. Peale selle pole ma hinnatasemes ka veel kindel, mõtlesin küsida vastavate linnade Couchsurfingu foorumeis, aga pole veel vastavakeelseid tekste valmis saanud - ja tõenäoliselt on nad kaunis vigased. Ma loodan, et nad ei pahanda ja saavad aru ja vastavad inglise keeles, et ma neist reaalselt ka aru saaks.
Vastik Disko oli mõnevõrra lõbus, kui välja arvata need pool tundi, kui me Goblini purjus klassiõega tegelesime, kolmveerand tundi, kus ma oma mantlit suurest mantlihunnikust välja kaevasin ja tund, mil ma otsisin A. G-d, kes elab minuga samas majas ja kellega me koos pidime koju minema. Mitte, et ma ühtegi nendest kolmest eriti aktiivselt teinud oleks.
Aga muidu polnud isegi paha.
Pool Tartu linna on ilmselt neljapäevase puhkuse puhul emigreerunud.
Dani on Kaberneemes, Goblin läheb Strasbourgi, Mialee on veel Tartus aga ma päris täpselt ei teagi, mis taga on, Metsavend on maal, Siiri number n on ilmselt ikka veel pohmellis ja see inimene, keda ma isegi stalkida võiks - noh, tema kohta ma ei teagi, kus ta füüsiliselt paikneb. Ma ei ole julenud temaga väga palju small-talki ajada, kardan, et tüütan ta ära. Peale selle tekitab ta minus vahepeal alakat, kuna ta on must noorem ja mul on kuri kahtlus, et ilmselt ka targem/intelligentsem/haritum.

Muide, miks on kanalisatsioonikaevude luugid ümmargused?

Katk ja ikaldus ja muud loomad

Vabandage väga, aga miks kuradi pärast peab selline haige ila laulupeo kavas olema?

MEHED JA NAISED
(Heiki Vilep)

Mehed:

Meie, mehed, teeme ilma
tähtsaid asju ajame
vahel harva teeme silma
harva õrnust vajame

Naised:

Vale jutt ja tühi loba
naisteta te küll ei saa
naisteta on mehed kobad
käteta ja jaluta

Mehed:

Kes see hoiab kindlalt tüüri,
kui on ajad kasinad?
Kes laob rahvuslikku müüri
juhib riigimasinat?

Naised:

Mingit masinat ei juhi
see kel augud soki sees
see, kel taldrik ees on tühi
võidund lips on viltu ees

Refrään (koos):

Eal ei lõppe aasimine
kes on tähtsam, kes on ees
kas on naine olulisem
või on olulisem mees
Mõlemad on esirinnas
ilma nendeta ei saa
kuni üldse veel on hinnas
emakeel ja isamaa

Mehed:

Aga laulud - need on loodud
ikka aina isadest
isamaast ja isamajast
linnupesa sarnasest

Naised:

Ei teil oleks eesti meelt
kui poleks eesti emasid
kui ei oleks emakeelt
ja ema sõnu hellasid

Refrään (koos):

Eal ei lõppe aasimine ...

Inimesed, millal te aru saate, PRAEGU ON 21. SAJAND! Naised, muide, saavad ka valida, näiteks. Isegi naispoliitikuid leidub. Ja kujutage ette, kõik naised ei istugi kodus ja ei vaarita mehele süüa ja nõelu sokke. Mõned käivad ise tööl - või kui järgi mõelda, siis ilmselt enamus - šokk missugune! Nii see meie Eesti riigi elu alla käibki, juudid, vabamüürlased ja kommunistid võtavad võimust, pededel lastakse rahulikult tänaval ringi joosta ja mingid naisenärakad ei tea, kus on nende koht, varsti hakkavad veel seeliku asemel pükse kandma - või oot...
Väidetavalt oli laulusõnade autoril endal ka pärast imelik, sest ta olla need viimasel hetkel valmis visanud ja alles hiljem vaadanud, et on küll väga veider.


Tahaks mõistagi veel kurta ja sõimelda, aga ehk oleks tegu ennatise sõimuga, sestap kurdan muret niisama, ilma tugevate vägisõnadeta.
Laulupeo kavas on veel üks laul, "Maailma avastamise" sõnade järgi. Teate küll, Krossi oma, kõik inimesed on sündinud Genuas ja nii edasi.
Tegu on mõistagi minu isikliku arvamusega, aga miskipärast läheb antud luuletus mulle tohutult peale. Võimalik, et tegu on mullu- või tunamullusügisese luulelugemiskonkursiga, mida ma pealt juhtusin vaatama, kus valit autoreiks olid Kross ja Niit. Seal oli "Maailma avastamine" ikka väga populaarne ja isegi kuues kord kuulates oli sel oma võlu. Paremates luulekavades oli ta mõistagi parem, aga ega teisteski tal viga polnud.
Täna proovisime siis antud laulu ja teate - ikka päris mage tundus. Võib-olla on asi selles, et meil ei olnud lastekoori ega solisti taga ja proovisime teist ka esimest korda, aga tõsiasi, et nii umbes pooled sõnad on välja jäetud lahjendab kuidagi seda lugu. Samuti näib mulle, et luuletuse sisemine rütm või struktuur või rõhud jäävad laulus välja toomata.
Lõppeks avaldas täna üks koorikaaslane(kes sugugi mitte loll pole, pigem vastupidi) arvamust, mis seisnes umbes selles, et need sõnad on ikka väga mõttevabad ja pliiatsist välja imetud ja suvaliselt paberile laotud.
Nojah, kui sellist asja üteldakse asja kohta, mis mingi hetk teie südames mingisuguse sopi on vallutanud, siis on kuidagi nukker küll. Või olen ma ainuke loll, kellele see luuletus tohutult meeldib?

Mõtlesin, et kirjutan nädalast ka, aga näe, ei jõudnudki. Muide, salajastest andmetest sain teada, et see "Videviku"-saaga ei räägi hoopiski mitte mingist superilusast ja supertugevast vampiirist (see on kõikide nende, kes seda filmi või raamatut lugenud on, salajane ühisvandenõu) vaid hoopis ühest noorest Koraani-uurijast, kellele meeldib üks tütarlaps, kellega on paraku see probleem, et tollele ei meeldi üks teatav roheline värv, mis aga just paraku islami tunnusvärviks on. Raamatu kohta ma väga palju ei tea, aga igatahes film keerleb selle noormehe ja neiu, Koraanitõlgendamise ja rohelise värvi problemaatika ümber. Mingi hetk leitakse Istanbuli raamatukogust haruldane ja vähetuntud eestikeelne Koraanitõlge aastast 1940, tõlkijaks Masing ise. Tõlke vahele on keegi jätnud paberilehe, kus mainitakse mingi vana müstiku eriti kummalist ja huvitavat islamikäsitlust - ja nüüd hakkabki pihta jaht sellele ürikule, mis muuhulgas viib meid näitaks Istanbuli ja Šotimaa saarte vahelise vesiraudteele, minimegalopolisesse, mis on peidetud ära ühe vana Šoti lossi tippu, kus valitseb tõeline küberpunk ja mitmetesse muudesse põnevatesse kohtadesse. Hmjah, peaks ehk isegi antud raamatu/filmi hankima - tundub täitsa põnev.


EDIT: Hoiatan, kes veel aru ei saanud, et antud Videviku varianti nägin unes. Ei vastuta absoluutselt reaalsuse ees.

Analüüs ajaskaalal

Sess on läinud paremini, kui ma ootasin - ABCC, kusjuures kolmes aines neist oligi B mu võimalik maksimum.
Sessi kõrvale jättes on mul nüüd bakatöö teema -mõtlesin teine kursus asjaga ühele poole saada, on pärast vähem jama. Mingi hetk saatsin ühele sümpaatset ainet andnud sümpaatsele õppejõule emaili, tunne oli küll umbes selline nagu teeks läbi interneti abieluettepanekut või midagi - kõrvalistuv Rauni, kes tegi ettepanekuid, kuidas teksti sensuaalsemaks muuta ("Te meeldite mulle"), ei parandanud asja.
Mingi hetk võtsin ette teekonna antud õppejõu kabinetti, kes juhtumisi oli kohal, pakkus mulle ühte huvitavat ala, millest bakatöö välja kooruda võiks - analüüs ajaskaalal. Kuna Margus vähemalt mingi hetk väitis, et ta mu blogi loeb, siis ma korraks seletan, mida see tähendab, kuna keegi võib reaalselt sellest aru saada.
Ajaskaala pole midagi muud, kui reaalarvude (või, nagu ma just praegu Wikipediast loen, suvalise Banachi ruumi) kinnine alamhulk - seal on meil defineeritud üks operaator, mis seab arvule vastavusse temast suuremate arvude infiimumi ja teine operaator, mis seab arvule vastavusse temast väiksemate arvude supreemumi - ja neid operaatoreid kasutades õnnestub meil defineerida diferentseerimine ja integreerimine väidetavalt ka, kuigi tolle teiseni pole ma veel päriselt jõudnud - ja nii ikka, et kui meie ajaskaala on juhtumisi reaalarvude hulk, siis tegu on tavalise diferentseerimisega ja nii edasi. Muide, ta sai isegi induktsiooni ärahõivamisega hakkama. Ehh, võib-olla on keegi varem ja nt. reaalarvude peal induktsiooni rakendanud, aga mina ei teadnud sellest midagi.
WOOOOO!


On a less positive note, teisipäeval kutsuti mind Treffneri mälumängule kus me a)läbi kukkusime ja b)mis läks mulle ca tuhat krooni maksma.
Esimene vast väga ekstrapoleerimist ei nõua - teist seletan aga nii, et oli tarvis osta uus mobiil, sest vana oli omadega õhtal. Ega ma mobiiliga niikuinii miskit peale helistamise ja sõnumite saatmise ei tee, äratuskella ja valgusallikana kasutan vahel kah - ei ole mulle tarvis mobiiliga kehvakvaliteedilisi videosid teha, jäägu see rõõm teistele. Teiseks oli mul kuupilet otsas, tarvis uus osta.
Kolmandaks oli mul vaja eksami ja mälumängu vahel aega parajaks teha - ja kuhu ma läksin - õigus, raamatupoodi.
Õigupoolest plaanisin ma endale lihtsalt Lovecrafti jutukogu osta, kuna mul oli väga Lovecrafti isu peal ja nädalavahetusel olin ma paari inimest enda maakodus võõrustanud, mis nende väitel kuidagi õõvastav oli, minu arust oli kõik väga süütu ja tavaline, mitte midagi hirmsat ei juhtunud, seekord ei ilmunud kedagi välja, kuigi vahepeal oli küll natuke Tsooni tunne peal.Aga Lovecrafti isu ajas peale küll.
Igatahes, jutukogu.
Vaatasin Apollos jutukogu hinda, ega ta eriti kallis polnud, 140 krooni, kliendisoodustus ka veel, aga ikkagi, lollakas, mõtlesin, et vaatan õige Rahva Raamatusse ka kui hinnatundlik ostja.
Hinnatundlik, minu eesel.
RR-is Lovecrafti ei olnud - küll jäin aga seisma Dicki riiuli ees. Kaalutlesin Lovecrafti ja Dicki vahel, lõpuks viskasin kulli ja kirja.
Tuli kull.
Lingvistilistel põhjustel (no mõelge soome ja inglise keele peale) ostsin Dicki. Välja minnes sattus silm allahinnatud raamatute peale, "Pistriku talvekarje" maksis 25 krooni, võtsin tolle ka ära.
Astusin siis Taskust välja ja leidsin, et teglikult tahtsin ma ikkagi Lovecrafti - ja läksin ostsin ta ära.
Astusin siis reipalt kalli Treffneri koolimaja poole, kus minagi kunagi, alleaa ja alleaa ja nii edasi... ja järsku mõtlesin, et põikaks korra antikvariaadist läbi - loomulikult ma midagi ei osta, no kuulge, raha peale peab ka mõtlema, ega piiramatult laristada ka ei saa.
Noh, astusin sisse, poepidajal oli sünnipäev, pakkus teed ja kooki ja kompvekki kah, seisin siis ka seal, vaikselt hakkas isegi palav, kuulasin juttu ja siis äkitselt märkasin, et enam-vähem mu käe all paikneb "Piiririik".
Nojah...

Poepidaja, hea hing, tegi mulle sünnipäeva puhul alet ka, et ma pangaautomaadi manu ei peaks jooksma.


Lovecrafti kohta veel paar märkust.

Esiteks, ooperi tagaruumides on täiesti võimatu teda lugeda - võimalik, et leidub helilooja, kes sobib Lovecraftiga veel halvemini kokku kui Verdi, aga andke andeks, praegu küll pähe ei tule.

Teiseks soovitas üks kena noormees mul hiljuti Masingut Eesti mõtteloo sarjast lugeda - kuna ta mul riiulis parajasti oli ja ma olen mõnevõrra impulsiivne inimene, siis asusingi kohe asja kallale

Taliesin says: (9:53:38 PM)
Hmjah, hakkasin nüüd tema "Pessimismi põhjendust" lugema ja arvestamata fakti, et ma paralleelselt muuhulgas Lovecrafti lühijutte loen, on see, et ta mulle miskipärast Lovecrafti meenutab, tõenäoliselt ühest veiniklaasist põhjustatud delirium tremensise ilming
Voku says: (10:10:44 PM)
cthulhu
Taliesin says: (10:31:15 PM)
tema ilming võib-olla ka

Chaplin ja Kafka seostusid mul muide ka.

Muide, kuigi loetud raamatute nimekiri mul möödunud augustis Afansasjevi pederomaaniga katkeb, olen ma vahepeal muid asju ka lugenud, lihtsalt kirja pole viitsin panna. Eraraamatukogu nimekirja võtan varsti üleüldse maha, ajast maas teine ja ena mul teda tarvis

Muide, Gardneri "Grendel" on kuradi hea raamat. Möödunud aastast on ta mulle ühe parima kirjanduselamuse jätnud. Soovitan.


Muide, möödunud jaanuarist on ainult üks aasta möödas. See on täiesti haige ja ebanormaalne. Tundub küll, nagu oleks nii umbes kaks aastat olnud.

Mis lahe horoskoop

Sarnaselt Hanrahani, Ramloffi ja ilmselt veel hulga inimestega, lähen meemiga kaasa.

Ehk siis, hunnik küsimusi, millele ma oma iTunes Shuffle'i peale pannes vastuseid saan.

Ennustus alaku!

Kuhu ma olen jõudnud aasta 2009 alguseks?
J.M.K.E – Jah, muidugi, kuid ei.

Ma ütlen: jah, tahad või ei, nii ta vist on.
Jah, muidugi, kuid ei!
Vahel võib kõik olla teisiti.

Vale on minu sees//Tõde on vale sees//
Pole kumbagi neist//Jah, muidugi, kuid ei!



Meeldivalt postmodernistlik, mõistagi. Seega, ehk olen enda dualismist lõppeks üle saanud?

Aasta 2009 põhiülesanne
Vennaskond – Malemaja staar
Käib Malemajas pingeline töö, on meister hoos.
Seal midagi ei selgu üleöö ja pead on koos.
On malemeistril kaamlinahast vöö, sees kõva doos.
Ta Karpovitki malemängus lööb ja kogu moos.

Heh, peab malemängise uuesti meelde tuletamine.
Laiemas perspektiivis siis võib mõistagi võtta kui intellektuaalsete võimete abil au, kuulsuse ja hea elu peale saamine – ei ütle ära.
Kolmas võimalus, mõistagi, on Jaan Ehlvestiga tuttavaks saamine.

Jaanuar
Ruja-Ülemlaul
Silmil suletul paljale taevale
sõnu vaikseid, kurb jumal, sa märkisid
Aasta algab seega religioos-melanhoolselt

veebruar
Metro Luminal – Ainult rottidele

Kord tuleb tuul ja avab need väravad
Kord tuleb vihm ja peseb verest need tänavad

Melanhoolia ilmselt moonud mingiks õnnetuseks, katastroofiks või muuks sarnaseks asjaks – aga ilmselgelt saavad ka selle mõjud ükskord mööda.

märts
Vennaskond – Ostap Benderi laul

Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt – pisaraid ei vala:
- Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
Et šansse keegi oksjonil ei müü.
Ja kelle eeski mul vabandada?
Ei saa mind keegi edutada, tagandada!
Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm
Ei ole väärt, et suur on honorar?

Las raevutseb tuul nõnda kuri
Halluduste merede peal –
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read!

Ma pole röövel ja ka apostel
Ja kulgeb vaimustusehüüatuste kostel
Mu elu nagu mäng ja vahel tundub siis,
Et ees mind ootab siiski paradiis!
Mul puudub korter ja puudub sängki!
Kuid, inglid, vaikige, te vaadake, ma mängin!
Ja väga võimalik, et keset jaotusi O
n vähem võite, kui on kaotusi.

Veebruarikatastroof nähtavasti viib mind väljaspoole ühiskonda ostapbenderluse ja omaenese nutikuse peal ellujäämise juurde.

Siit samas terendab ka minu hiilgava malekarjääri algus.

aprill
Somnambuul?- rohi kasvas pähe

Sel öösel taevas polnud tähti
nad särasid me jalge vahel maas
ja kuu ei paistnud seal, kust enne nähti
ja rohi kasvas meile taevast pähe

???
Aga võimalik, et strateegilise tähtsusega on see lause-

Sel õhtul tühjus sai mõttetuselt lapse.

mai
Apocalyptica – Farewell

Nähtavasti tuleb maikuus millegi või kellegagi hüvasti jätta? Aga kellega?

juuni


Simon and Garfunkel- The Only Boy in New York

Tom, get your plane right on time.
I know you've been eager to fly now.
Hey let your honesty shine, shine, shine
Da-n-da-da-n-da-da-n-da-da
Like it shines on me
The only living boy in New York,
The only living boy in New York.
Noh, kui ma New Yorgis olen, siis mõistagi tuli mul inimestega hüvasti jätta. Pilt hakkab selgemaks muutuma. Ilmselt mul seal kedagi (meessoost) tuttavat pole ja olengi siis ainus elav poiss New Yorgis.
Teise stsenaariumi järgi võib ju ütelda, et laul räägib tundest, kui väga lähedane sõber kusagil ära on- ei midagi hullu, lhitsalt kuidagi väga üksik. Kuna on suvi, siis on mõistagi kõik Tartust jalga lasknud ja sihuke tunne võib olla küll. On varemgi olnud ja olen siis ka toda tunnet vastava lauluga kommenteerinud.
Kolmas stsenaarium tähendab ilmselt zombirünnakut New Yorgile.

juuli
J.M.K.E- Külmale maale
Ja meie, me sõidame külmale maale
Külmale maale, külmale maale
Vagunites laulame hümni kodumaale
Külmale maale,külmale maale.

Nojah, see aeg, kui Venemaa Eesti okupeerib näib siis juulikuus tulevat – nojah, ilmselt ma sellepärast siis New Yorki sõitsingi, et strateegiliselt hetkel mitte küüditatud saada. Samas, tulin ikka koju tagasi ja ikka viiakse külmale maale.
Võimalik samas, et suvi tuleb lihtsalt külmavõitu.

august
Apocalyptica- Toreador II
Külmal maal võtan nähtavasti üle toreadooriameti või hakkan laulma ooperis Toreadoor, mis on ilmselt tõenäolisem.


september
Metro Luminal – Laupäeva öö

laupäeva öö
elu minu ümber keeb
viski ja vein
korke lakke lendab šampustelt


paljad naised duši all
paljad naised duši all
paljad naised duši all
paljad naised duši all

istun ja söön
kõikidega klaase kokku löön
risk ning rulett
saatus soosib kõigest üksikuid



Nähtavasti hakkabki septembris see materiaalne hüve ja heaolu mind soosima, mida intellektuaalne tegevus mulle tooma pidi.

oktoober
J.M.K.E- Antikristus ja Kuldsed Taldrikud

Siis maanduvad
taevast kuldsed taldrikud
ja viivad vesipeade maale meid.
Sel ajal, kui
Maa peal möllab metsaline,
sööme meie kuldseid sidruneid.
Me armastame neid.
Ja me armastame teid,
me vaenlased.

Ma silmitsen ingleid,
nad põgenevad
pilusilmse Antikristuse eest.
Üks ingel jääb alles,
see on mu kaitseingel,
ta ei suuda jätta minusugust meest.
Sest olen ma selle jaoks
pisut liiga hea, et surra
te sitaste roomikute all.
Kummardu, Antikristus,
veidi lähemale, sulle
sosistan saladuskatte all:

Sa oled mu
kõige kallim metsaline,
suudlen sinu valgeid huuli ma.
Suudlen kui Juudas.
Sinusse ma uskuda ei saa,
ma ei saa, ma ei saa.
Sa ära pahanda,
ma kuidagi ei saa.
Ma müün sind maha.


Hmjaa, ilmselt kerkib siis esile mingi populist-rahvalemmik ja muidu rahva lemmik, keda ma sallida ei või ja kellest ma lahti ütlen. Individualism ftw!


november
Anouar Brahem – Hulmu Rabia

Taas selline melanhoolne periood nähtavasti – samas, tegu on novembriga, nii et imestada väga ei tasu.

detsember
Vennaskond- Jumal kaitse vennaskonda

Ärge valetage, isa, ärge hoidke kinni, ema ,mind
Need ei ole halvad sõbrad, need on minu vennaskond ja ring
Me ei küsi, mida tohib, armastus on kõikelubav vist
Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.

Hurraa! Mu sõbrad! Aasta lõpus oleme jälle koos ja me päevad väärt on elamist.

Eneseteostus aastal 2009. Minu „mina“ 2009 aastal
Apocalyptica- Main Theme of Final Fantasy IV
Eneseteostus nähtavasti tuleb läbi arvutimängude mängimise – või avastan ma jälle üle tüki aja, kuidas kirjutada/korraldada tõelist fantasyt – mis oleks tõeliselt meeldiv.


Rahaasjad aastal 2009
Gloria - Tartu Noortekoori esituses, seadjat ei mäleta.

Kristus on sündinud, hosianna.
Gloria!

Nähtavasti läheb rahaasjadega väga hästi.

Sugulased ja naabrid 2009 aastal
Ruja- Ah Ma Teadsin

Ah! Ma teadsin juba noorelt
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
ja mu laul jääb salmimata
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust

Keegi sugulasist-naabreist kukub kõrgelt elupuust? Väga kahju iseenesest.


Kodu aastal 2009
Asi, mis on mu playlistis nime all 46485schubertimoodi, kuna tõmbasin ta Sibeliuse kodulehelt.
Schuberti moodi on küll.

Tundub, et kodus läheb eelkõige keerukalt – selliste erinevate meeleolude eri -ja koosesinemine.

Armastus aastal 2009

Simon and Garfunkel – El Condor Pasa(If I Could)

I'd rather be a sparrow than a snail
Yes, I would
If I could
I surely would.

Ühelausega – Yes I would. If I could, I surely would.

Tervis aastal 2009
Liisi Koikson – Muulil

Lained rulluvad
vastu jalgu neil
Lained hulluvad
kajakad valges vahus
Lapsed vaikivad
Ainult vaatavad
Laeva ootavad
Kauguses


Seega, tervis on korras, võib südamerahus meres muuli peal varbaid solistada.


Partnerlus aastal 2009
Singer Vinger-Second Hand

Iga mees kes on roikuma jäänd
mõne aja pärast on second-hand
Iga hetkega kukub su hind
ja su tarbimisväärtus

Ehh, vanaks hakkan jääma, pean enesele kellegi leidma, mõistagi.

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2009

Jaan Tätte -Sõprade laul 4
Ma ju palusin, mind ärge tulge saatma,
kui ma lähen siit, kus mul on olnud hea
Tahan tunda, kui selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean

Lind on õhus, kala vees,
teie minu südames
Lind on õhus, kala vees,
teie minu südames.

Kõik - müstika, laenud ja seks – jääb ilmselt sõprade vahele


Reisid aastal 2008.

Vennaskond- Pimedal ööl

Pimedal ööl
hämar kaugus vaid lahutab meid
käies ränkraskeid võitluseteid
mõtlen sinust, mu armas.

Nähtavasti reisin rasketele võitlusteile.



Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2009

Vennaskond – Valguse võimendamine ergutatud kiirguse läbi

Võib laseril veel niidist
täpp peenem olla, tead
ja galliumarseniidist
sa maalid roosaks sead
Ja laboris on pime,
sööd infrapunast lund
ja pole mingi ime
kui tulnud on su tund

Karjäär viib mind nähtavasti füüsika või lihtsalt teaduse juurde- mis ühe matemaatiku juures pole sugugi imekspandav.

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2009
Vennaskond – 3

Hall taevas, hall taevas, hall taevas,
lumeräitsmete hääletud litrid.
Läbi linnade lumed, lumed,
dessantlased valgeis kitleis.

Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.

Ajalehtedes teist klorofülli
küberneetikast aovalgust vihjab.
Läbi linnade katusteturjade
kahekümnenda sajandi vihmad.

Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.

Leidus võimatu mürgitus enestes,
tuumabaasina sajand täis riski.
Optimist operetina mõttetu,
alkoholina pessimistki.

Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.

On see epiloog või proloog vast,
sinav meelespea taevast üks tükk on.
Samas ilmajaam teadvustab eetrisse:
Vaikne ookean, madalrõhk, tsüklon.

Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.


Vajab see veel kommentaari?

Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2009
Apocalyptica- Coma

Saladus, mida ma ei tunneta, on see, et tegelikult olen ma koomas?Nojah, see seletab, zombirünnakut New Yorgile, Siberisse saatmist ja seal Toreadooris laulmist ja Antikristuse saabumist.

Kuhu olen jõudnud aasta 2009 lõpuks?
Queen - We are the Champions

Ilmselt ei vaja samuti kommentaare?

Kuna meeme on heaks meemiks-tavaks täiendada, lisan siia ennustused teatavate sõprade kohta – valisin välja need isikud, kes mu sünnipäevapeol olid, pluss Mialee, sest teda oleks kuidagi imelik välja jätta. Eks nad saavad pärast ütelda, kas läks täide.

Goblin -Langude teretus, eesti rahvalaul -
Goblin abiellub, et ta enesele langud saab?
Dani -Vennaskond - Subatlantiline kohtumine
Mjah, Danil näib ka mingi eriti kaunis kohtumine ees seisvat. Ja kui Goblin ka... kes teab, kes teab...
Mialee – napoleon. Somnambuul?.
Ilmselt saab Mialeest imperaator ja ta läheb lõpuks Moskvat vallutama.
Vahur- Ensemble Nipponia Japan- Ogi no Mato
Kui sa Vahur, sellest aru saad, ütle mulle ka.
Diana -JMKE – Einsteini silmad.
On moes nekrofiilia meil..
Vaata, mida kõike läbi iTunesi teada ei saa...

Liis- Apocalyptica- Unforgiven
Nähtavasti Liis andeks ei saa. Mille eest, pole teada.

Indrek – Singer Vinger – Faatum
Kuid on mu jutu epiloog
et vari meelde toob
mul naisterahva kel on soov
mu sabas käia igal pool

Njah, Indrekul on oma naesterahvas olemas küll – järelikult jäävad nad õnnelikult kokku.

Ally- Metro Luminal – Öised sõnad.
On minu väikse amaja üle
sügistähtede säramine
Ma valvan veel,
sest und ei tule

Ally käib unetuse tõttu öösiti midagi valvamas.


Marten – Jaan Tätte – Unelaul
Marten aga magab hästi.


Hmjah, eelkõige näitab see ennustus mõistagi üht asja - et mu arvutis on veel liiga vähe muusikat, kuna mingid artistid ja kollektiivid kipuvad pidevalt korduma.

Osadeks jaotatud aeg

Nii kohutavalt klišee oleks teha mingit vana aastat kokkuvõtmist, et selle mainimine, et see on klišee, on juba ka klišee. Õnnitlen, loete praegu klišeed.


Ahjaa, see asi ka, et
Sir Pterry

Paremklikk

on asi, millele ma veel praegu pihta ei saa. Muus osas näib Macbook okeisti töötavat, sellest hoolimata, et opsüsteem võõras on.
Samas, sellisel tasemel nagu mina arvutit kasutan on kõik opsüsteemid lihtsad. Reakasutaja rõõmud.
Täna läks mat.olümpiaadi žürii koosolekuga väga napilt - ma nimelt pidin koodid sisse lööma (asi, mida ma mõistagi teinud polnud, lükates tänasida toimetusi julgelt ülehomse varna), käisin korra N. kabinetis ja sain teada, et ma peaks umbes tunni aja pärast olema sealsamas ja juba tulemusi sisse löömas - asi, mis eeldab, et mul on koodid sisse löödud, bussisõidud koju ja tagasi võtavad iseenesest juba kumbki oma pool tundi.
Igastahes, kuidagi ma sellega hakkama sõin, lõin bussis koode sisse ja jäin hiljaks, aga lõpuks sai kõik siiski korda ja rahu maa peal ja inimestest hea meel.
Laupäeval kohtusin Panges Andeoraga. Ja Goblini ja Mikoga. Ja Mardi ja Liisiga. Siis me tagusime natuke all piljardit, hulkusime Liisiga pisut mööda linna, leidsime, et midagi pole teha ja asusin taas kodu poole teele. Enne bussipeatuseni jõudmist komistasin Vahuri otsa, kes oli Maretist just lahku läinud ja kuna mul niikuinii midagi tarka teha polnud, läksin temaga vastassuunas kaasa, kuna ta vist suundus Curuniri poole, kes korraldas mingit Püha Õhtusöömaaega - meid kumbagi poldud kutsutud - aga uudishimust läksin kaasa. Curunir vapra mehena võttis meid mõlemaid vastu ja söötis meid mingi linnuga, mis oli isegi täitsa hea, kuigi ma olin varemalt Panges kõhu täis söönud ja see häbematu sissesadamine oli täiesti improvisatsioonilise loomuga - valetan, tegelikult tahtsin lihtsalt Curu nägu näha, kui Vahur sisse astub. Aga noh, impro seegi.
Selle õhtu veetsime Goblini ja Vahuriga viimase eraelust rääkides. Muide, mul kadus just kuhugi kursor ära, huvitav, kas Macis nii peabki. Koju jõudsin umbes nelja paiku.

Ahjaa, Curuniri mainides tuleb meelde, et, noh, kuidas seda üteldagi....

Помилуйте… разве я позволил бы себе налить даме водки? Это чистый спирт!

Mjah, ma mängin aastalõpumängul Peemotit või Begemotti, kuidas enesele ütelda meeldib. Ausalt ütelda on see pisut õõvastav, kuna kirjandusajaloo lahedaimat tegelast ei ole tõenäoliselt kuigi kerge mängida. Samas, asi on parem, kui arvata võis, kuna rollil ei ole raamatuga midagi pistmist, kui mõned detailid välja arvata - Meistri ja Margarita edasiarendus larbil oleks pühaduseteotus, kui see just väga-väga hästi teostatud pole.

Ilmselt oleks siinkohal sobilik kogu ülejäänud kuu, mil ma postitanud pole, kenasti kokku võtta, rääkida, kuidas vaatasin paari PÖFFI filmi ja oleks koju tulles äärepealt tappa saanud ja puha, aga ei viitsi nagu eriti. Laisk nagu ma olen. Laiskus on voorus.

Mul on praegu ebarealistlikult optimistlik tuju, sestap soovin kõigile mingit vahvat umbes talvise pööripäeva paiku langevat püha, mida nad ka ei tähistaks. Valguse taassünd ikkagi. Küll ta tuleb.

Igatahes, minu kohustused kuni sessini on läbi, arvuti enam-vähem töötab, on muusikat, valgust ja raha, piparkooke ei ole, lumega on nagu on, aga see-eest on aega, ei mäletagi täpselt, kuna teist niipalju on olnud, naftahind on madalal ja ilmalõppu ei tule niipea, FERMIlabis leiti hiljuti mingi huvitav hälve ja piisavalt palju inimesi mu ümber on ilusad ja head, mis sest et ajutiselt eemal.
I think the future will be pretty okay.

Kohtumine Kuradisillal

Ma saabun Kuradisillale kaksteist minutit kokkulepitud ajast varem. On soe septembripäeva pärastlõuna. V-i ei ole veel kohal. Nojah.
Kell on kaks nelikümmend seitse.
Ma istun väikesesse sillaorva, võtan kotist raamatu ja hakkan lugema. Mul hakkab enda hirmõhukeses sügismantlis palav ning ma päästan mantlinööbid valla.
Toomemägi on rahulik ja täiesti inimtühi.
Jätkan lugemist, kuni äkitselt tunnen, kuidas keegi mind jälgib. Tõstan pilgu raamatust ja mulle vastab kõhna halli isakassi tungiv pilk.
Üritan lugemist jätkata, ent tajun tema pilku pidevalt enda laubal. Keskenduda on raske. Võtan kotist broileripallide koti, kisun selle lahti, võtan eneselegi ühe ja ühe viskan kassile. Kass sööb selle vaikides ära ja mina jätkan lugemist.
Paari minuti pärast piilun silmanurgast kassi.
Nüüd on neid minu ees juba neli.
Kõik erinevad, üks on vaevalt kassipojaeast väljas pisike must isakass, teine hästitoidetud siidise karvaga valge tõukass ja kolmas suur hallitriibuline kass ja neljas too, kellele ma broileripalli andsin.
Ainus, mis neid tegelikult ühendab on liigiline kuuluvus ja see, et nad istuvad mu ees ja puurivad mind pilguga.
Panen raamatu kotti ja kõnnin aeglaselt silla teisel pool paikneva orva juurde ja istun seal maha.
Kassid järgnevad mulle.
Ja teiselt poolt lisandub meie seltskonnaga veel kümmekond kassi. Neil ei paista olevat mingit juhti, nende liikumise ainus korrapära on see, et nad liiguvas minu poole.
Taganen silla teise otsa poole.
Sealt ma enam läbi ei pääse, kuna kassid istuvad seal juba külg külje kõrval ja nad ummistavad läbipääsu täielikult. Neid on vist sadu.
Nagu ka teisel pool.
Ma ei julge neist läbi trügida ega üle hüpata. Praegu näivad nad tõesti rahulikena, aga kui neile mõnele saba peale või selga hüpata? Julgen kahelda.
Nojah, enne kui kassid mind siit välja ei lase, ma siit välja ei pääse.
Prantsatan orva istuma.
Noh, lõppeks on V tulekuni veel kolm minutit aega.
Kuulan raekoja kellade kuma. Ta jääb täpselt ühe minuti hiljaks, aga siis ta juba tuleb, käed punase pintsaku taskutes. Kasside vahel avaneb tema ees korraks tema jaoks läbipääs, mis kohe, kui ta läbi tulnud on, sulgub.
V istub maha minu vastu, silla äärele.
"Noh, kuidas sul siis ka läinud on?"
Ja nõnda meie jutt veerema pääseb ja see, et vahepeal päike looja läheb, küll suurem asi takistus pole.
Ja nii ta läheb.
Kuu paitab ikka veel vaikselt Kuradisilda. Linn on vaikne.
Meie vestluse ümber on aga kasside kikkis kõrvade meri.

Statistikaamet ei palu teie isiklikke andmeid

Mina palun.
Akadeemilisest huvist tahan teada, kes mu blogi loevad. Google anaytics mingit infot annab, aga ikkagi, ehk ütlete täpsemalt.
(Kuna aeg-ajalt on popp nimetada, mis sõnadega on su blogisse jõutud, siis teatan, et kesiganes otsis sellist asja nagu "omadussõnad nimekiri", on tulnud valesse kohta. Minu blogist ei saa leida mitte ühegi keele omadussõnade nimekirja. Samuti pole mul nu pogodi fotosid.)

Aga siis nimed, jah?

Tuisk on esimest päeva

Ega Tali taeva jää.
Mina ei tea tegelikult midagi kirjutada. Välja ma ju ei näe. Väljas on tali. Tali on aga sees.

Laadisin tundide kaupa (ja ma ei liialda) Tuneesia reisi pilte üles. Maailma aeglaseim asi, nagu ma algklassihuumorist mäletan, on kurvis pidurdav tigu, aga ega piltide üleslaadimise kiirus sellest ka palju maha ei jää.
Et aega surnuks lüüa, mängisin samal ajal freerice'i prantsuse keele kohta ja kuulasin youtube'ist oma lemmikuid. Freerice'i skoor jõudis 40000 terani, kui ma lõpuks laadimisega valmis sai - või noh, neid albumeid on tegelikult veel. (igatahes, circa 19 000 tera on tarvis, et üht inimest ühel päeval ära toita) Petan ennast, väites et see midagi muudab - ju ta ikka mingil moel tõstab toidu hinda, võtab selle kelleltki teiselt ära ja pealegi, see energia, mida mu arvuti samal ajal kulutab, on tõenäoliselt suurem kui see, mis tollest riisist saab, aga igatahes on see piisavalt hea foma oma prantsuse keele parandamiseks.
Helenale vastuseks, musketäre prantsuse keeles on lugeda veel raske, detailid lähevad kõik kaduma. Harry Potteriga oli ses mõttes lihtne, detaile, mis süžee mõttes olulised polnud, eriti palju ei olnud.
Ega musketärid ka mingi eriline lugemiskogemus ei ole, aga mida kõike me keeleõppimise eesmärgil ei tee.

Muide, käisin veel sellise noormehe nagu Indrek W. sünnipäevapeol. Oli vist üks viimaseid päevi, kui ma rattaga sõitsin. Kohale läksin seitsmeks ja juttu jätkus kella neljani, kui ma kella kiikasin ja mõistsin, et nüüd ei ole midagi parata, tuleb jutt katki jätta ja koju minna, muidu on järgmine päev ikka totaalselt maha kantud.

Väga vahva oleng oli. Kohtusin ühe tegelasega, kelle kohta tegin mõttelise märkuse, et temaga tuleb kindlasti suhtlemist jätkata Ega selliseid inimesi, kelle kohta sellised mõtted tekivad, kuigi palju ei ole - vahest Liis ja Diana on viimased, kelle kohta sellised mõtted tekkinud on. (seda, kuidas ma Liisi esimene kord kohtasin, ma muide mäletan väga selgelt - jõlkusime kuuekesi vist eelmisel või üleeelmisel talvel Goblini korteri poole. Probleem oli mõistagi selles, et kui meid üle lugeda, tuli välja viis inimest (ei mäleta, kes) - sestap ütlesin, et ma ikka ei saa aru, kes see kuues on. Pelevini mõjud, mõistagi. Goblin aga arvas, et see on Liis. Võib-olla ajan ma kaks õhtut segamini, aga igatahes läksime me Gobliniga igavese pika maa kuni Liisi majani ja leidsime ta üles. Ta vist jalutas koeraga ja tuli pärastpoole meiega kaasa. Oli südatalv.)

Hmmm, võib-olla Jaan ka. Temaga kohtumine oli ka igatahes sama lahe. Ma parem väga pikalt toda teemat ei arenda, sulgudest hakkab juba kõrini saama.

Igatahes, too kodanik. Kui ma oleksin sarimõrvari mõttelaadiga, siis ma mõistagi tapaksin Indrek W. ja loodaks, et ta Indreku matustele tuleb. Tunduvalt lihtsam vahend oleks ilmselt lihtsalt Indrekult küsida.

Lumehelbeke, tasa, tasa.

Mul peaks tänaseks kõik viis rolli valmis olema. On ainult kaks pool. Urr. Tahtejõud. Peab varsti ennast sundima ja tegema rollimaratoni.

Rollimängijate kokkutulekule peaks ka minema.

Huvitav, kunas lõpuks EFFi peied on?


`Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe:
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.

Kaleidoskoop

Ma istun matemaatikamaja nullkorrusel ja kirjutan blogi.
Ma olen 20 aastat vana ja aasta on 2008.
Näete, aeg on tasapisi liigestesse tagasi nihkunud
Väljas on temperatuur umbes 279 kraadi. ("Mis te, peded, mõtlete celsiustes või?" kui ajutisi klassikuid tsiteerida)

Klassik punktis a - kultuuriobjekt, kas mille väärtus on punktis a suurem teatavast konstandist või mille tuletis ja väärtus on suuremad teatavaist konstanteist antud punktis minu jaoks antud hetkseisundis. Ma muidugi ei tea, kas väärtus ongi üleüldse diferentseeruv funktsioon, ehk on. Pealegi on kõik subjektiivne.
Olen ustav postmodernismi parteirakuke, võitlen surmani absoluutse subjektiivsuse ja aadete suhtelisuse aate eest.
"I think of the postmodern attitude as that of a man who loves a very cultivated woman and knows that he cannot say to her "I love you madly", because he knows that she knows (and that she knows he knows) that these words have already been written by Barbara Cartland. Still there is a solution. He can say "As Barbara Cartland would put it, I love you madly". At this point, having avoided false innocence, having said clearly it is no longer possible to talk innocently, he will nevertheless say what he wanted to say to the woman: that he loves her in an age of lost innocence." - Umberto Eco

***
Anni kinnisest blogist (vabandan avalikustamise pärast):
...nöökisid teineteist kogu tee. Kui nad vahepeal ära väsisid, kõlas ainult: „Gringas!“ – „Beaner!“ – „Gringas!“ – „Beaner!“...
mis tuletab mulle meelde sellist mõttevahetust
"Bitch!"
"Bastard!"
"Bitch!"
"Bastard!"
...
Elu on kuradi imelik. Muide, kas keegi, kellele see eelnev mõttevahetus midagi ütleb, üleüldse loeb seda blogi? Ma mõtlen neid, kes seda vestlust originaalis teavad? Sest et ma ei suhtle ju enam kellegagi neist - Nessaga ei seo vist hetkel eriti midagi, nagu ka Sveniga, Hanna elab teises linnas ja tema tüütasin ma vist lihtsalt ära, Zepiga on vähemasti natuke suheldud ja Curu on, noh, Curu.
Veider mõtelda, aga selle kõige algus seostub mul vähemalt mõttes tolle seitsmeteistkümne aastaseks saamise peoga. (valetan muidugi, enne seda oli veel kevad ja suvi, mis seostuvad EFFiga ja sealt põhiliselt Inwe isikuga, kellega ma tol ajal kõige enam suhtlesin, aga EFF ongi juba enneminevik, juba muutumas ajaks enne seda, loogiline mõnes mõttes, kui selleks pidada minu rollimängijaks olemist) Alates sellest ajast olen ma kõik oma sünnipäevapeod maal pidanud. Ja ma loendan:
17: drägun, rotipojad, taskulamp, Hanna, Nessa, Sven, Zepp,Curu
18: Üksildane oktoobriöö. Nuff said.
19: Niisama oleskelu. Ehk pisut ARG-d ja üleüldist mindfucki ka.
20: ditto, ainult et mindfucki asemel oli larp, mis oli ka üsna mindfuck.

***
See lauba lähen ma ühe Indreku sünnipäevapeole - ta saab seitseteist, nähtavasti. Kuidagi väga noorena tundub teine.
Ei saa eriti ütelda, et aeg lendab kuradi kiiresti, sest tegelikult mahub nende nelja sünnipäeva vahele ikka roppu moodi elu. See aasta muidugi välja arvatud, sel aastal väga palju ei juhtunud.
Samas, peab tunnistama, et kuueteistkümneaastaselt olin ma juba inimene.

***
Käisin just oma põhikooli, TKoG-d vaatamas. Brutaalselt nostalgiline. Ma ei olnud seal üle aasta käinud. Ja see sein, mis on teiselt korruselt allatuelva trepi vastas on ikka sama räigelt oranžikas- ah, kõik kuidagi nii kallis, kui kõike seda kaed, nagu Urbid laulsid. (näete, postmodernism)

***

Enivrez-Vous

Il faut être toujours ivre.

Tout est là:

c'est l'unique question.

Pour ne pas sentir

l'horrible fardeau du Temps

qui brise vos épaules

et vous penche vers la terre,

il faut vous enivrer sans trêve.

Mais de quoi?

De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.

Mais enivrez-vous.

Et si quelquefois,

sur les marches d'un palais,

sur l'herbe verte d'un fossé,

dans la solitude morne de votre chambre,

vous vous réveillez,

l'ivresse déjà diminuée ou disparue,

demandez au vent,

à la vague,

à l'étoile,

à l'oiseau,

à l'horloge,

à tout ce qui fuit,

à tout ce qui gémit,

à tout ce qui roule,

à tout ce qui chante,

à tout ce qui parle,

demandez quelle heure il est;

et le vent,

la vague,

l'étoile,

l'oiseau,

l'horloge,

vous répondront:

"Il est l'heure de s'enivrer!

Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,

enivrez-vous;

enivrez-vous sans cesse!

De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."

Baudelaire

***
Käisin hiljuti RR-is, märkasin all sellist väikest õhukest "Kolme musketäri" kokkuvõetud versiooni, prantsuse keeles. Hind oli umbes 150 krooni. Mõtlesin, et liiga palju sellise äranuditud asja eest, kuigi teda ilmselt lihtsam lugeda on.
Nüüd eile, käisin ka RR-is ja märkasi nülemisel riiulil prantsuskeelse "Kolme musketäri" täisversiooni. Mõtlesin, et kui juba vihik on 150 krooni, siis on terve raamat kindlasti väga soolase hinnaga aga et ikka piiluks korra.
See maksis 90 krooni.
WTF?
Okei, ma saan aru- too alumine on keeleõppimise eesmärgil loodud ja tõenäolisel ton neid, kes tollest alumisest aru saaks, aga ülemisest mitte, Eestis kõvasti rohkem nendest, kes ülemisest ka aru saaks, (mina kuulun ka tõenäoliselt tollesse esimesse rühma) aga ikkagi, kuidagi jabur.
Ega raamat ole muidugi vasikas, et mida suurem, seda kallim.
90-kroonise variandi ostsin muuseas ära. No et ehk hakkab hammas peale - Harry Potterile ju hakkas.
***
Pisut veider, aga mulle tundub, et mu prantsuse keel hakkab aeglaselt mu saksa keelest mööda minema. Saksa keeles ei ole samas sellist kergemat lugemist sugugi nii lihtne leida - loll vabandus, mõistagi. Ei ole musketärid kerge lugemine midagi. Sõnavara on tõenäoliselt päris laiaulatuslik.
***

"Trubaduuri" kooris laulmine annab tegelikult mõnes mõttes elamuse, kui selle soone kätte saad - need rollid on muidugi sellised väga nimetute NPC-de omad, aga mulle meeldib eriti see kontrast, mis tekib eelviimase lavalviibimise ja viimase laulu vahel. (vahepeal oleme me ka viisteist sekundit laval, ag asee eriti ei loe). Ma ei oska seda võib-olla väga hästi sõnadesse panna, aga ikkagi...
Ja ma loodan, et mingid teised Noortekoori tropid või muusikaliselt pädevad inimesed seda ei loe.Kõtt! See kõik on mingi täiesti muusikaliselt ebapädev ja isiklik-emotsionaalne arvamusavaldus.
Niisiis. Eelviimase lavalviibimise ajal oleme sõdurid. Stseeni alguses joome, mängime kaarte, vestleme, murrame püsse pooleks (okei, seda tegi ainult yours truly viimase etenduse ajal, kuna rekvisiit oli vigane. Aga publik nähtavasti ei märganud) ja tantsime. Bravuurikalt ja rõõmsalt, noh sellise rõõmuga, et lähme ja lööme vaenlase varsti puruks jne. Siis läheme pisut taustale niisama olesklema, kui kaks valvurit kannavad sisse Azucena, kes on a)meie hertsogi surmavaenlase väidetav ema b)tema väikevenna kunagine mõrtsukas ja c)sõdurite silmis eriline koletis, nõid, mõrtsukas ja eriline värdjas. Mingi hetk tunneb hertsogi parem käsi Ferrando Azucena ära. Sõdurid panevad seda tähele ja hakkavad taustalt uuesti ettepoole nihkuma, ja aegalselt moodustavad tema ümber poolringi. Tähelepanu on ikka Azucenal ja hertsogil - Azucena hüüab Jumala poole ja küsib, miks Manrico, tema poeg, teda ei aita - s. t hertsog saab teada, et ta vaenlase ema on tema käes ja tunneb selle üle erilist rõõmu. Ferrando aga pomiseb aeg-ajalt "Trema!" - "Kättemaks!", sõdurid on järjest enam üles köetud, ring tõmbub ahemale ja Ferrandol ja sõduritel on sellised read, kusjuures, sõduritel on need read hoopis tugevamalt:
Infame pira sorgere,

Ah, sì, vedrai tra poco...

Né solo tuo supplizio

Sarà terreno foco!...
Mis tähendab umbes:
"Neetud nõid, sulle püstitatakse kohe tuleriit.
Aga maapealne piin pole sinu jaoks veel kõik."

Azucena nüüdsest edasi neab meid kõiki, ütleb, et Jumal karistab, teeb tugevat nägu ja nii edasi, aga teate, vennad ja seltsimehed, see kõik ei veena, sest ta silmist peegeldub kõige ehtsam hirm ja ta lauldakse lihtsalt üle - mitte iseenesest valjuselt, aga jõult(see on loomulikult minu isiklik ja emotsionaalne mulje, tegelikult laulab ta nii mitu registrit kõrgemal ja on kuulda muidugi, laulab ta muidugi mõista väga valjusti ka, aga mingit sorti brutaalset jõudu on kooril küll minu arvates ikka kõvasti selles stseenis rohkem), ta vajub põlvili, sõdurid tõmbub eriti tihedasse poolringi tema ümber(teisel pool on lava serv), paisub fortissimosse ja neil on kõige selle ajal umbes sellised read:

Le vampe dell'inferno

A te fian rogo eterno;

Ivi penare ed ardere

L'anima tua dovrà!
mis tähendab umbes midagi sellist, et tema hing saab põlema veel teises tules - kuradi tuleriidal.
Ja kogu selle stseeni ajal tunnevad soldatid end sama hästi kui vaatuse alguses, kaarte mängides ja juues - see on ehtne nauding.Tõesti - see on üks meeldivamaid sulaselgelt sadistlikke kohti üldse. Me oleme oma vaenlasest tugevamad, saadame ta varsti karmide piinade sisse, tema ilmselgelt kardab, kuigi ta teeb nägu, et on sellest üle ja ta on täielikult meie võimuses.


Aga igastahes, see teine asi siis ka.
See teine asi on Miserere - Issand, halasta
Seal me enam laval ei ole, laulame lava tagant - kaheksahäälne meeskoor, a cappella.
Laval toimuvas ei ole ma päris kindel - vist Leonora räägib oma armastatu Manricoga, kes on hertsog Di Luna kätte vangi langenud - ja taustal kõlab palve surmamineja eest - kes on siis vist Azucena või Manrico või mõlemad.
Ja meil on siis:

Miserere d'un'alma già vicina

Alla partenza che non haritorno!

Miserere di lei, bontà divina,

Preda non sia dell'infernal soggiorno!
mis tähendab umbes:
Issand, halasta sellele hingele,
kes on asumas retkele sinna, kust pole tagasiteed.
Issand halasta talle igavese kohtu ees,
ära saada teda igavese hukatuse sisse.

Hästi õrn koor on. Palve kellegi hinge eest, kes on põhimõtteliselt su vaenlane. Ära saada teda igavese hukatuse sisse.
Nii. Nüüd võrrelge sõduritega, kes tahtsid just vastupidist - mingu see nõid põrgusse. Kahjurõõm. Kättemaks.
Ja nüüd siis halastus. Palve vaenlase hinge eest.

Ma ei tea, võib-olla olen ma imelik, aga minusse jätab see kontrast igatahes mingisuguse jälje. Kõneleb kuidagi isiksuse erinevate äärmustega. Tekib tasakaal. Iseendas.

***
On kevad, vahest aprill. Matemaatikamaja fuajee. Rahvast on palju, mul on vist loengud läbi. Trügin trepikotta välja. Siis näen ühte inimest, kellele tere enam-vähem kohtudes ütlen,aga see on ka enam-vähem kõik. Ütleme teineteisele "Tere" ja ta läheb trepist üles. Selline igapäevane hetk.
Ainult et minul võttis sõna otseses mõttes põlvist nõrgaks see, kui kaunis too teine kodanik oli. Ei, mingeid tundeid sellega ei kaasnenud. Lihtsalt tõik, et inimene võib nõnda ilus olla. Jäin tükk aega vahtima, siis pöörasin ringi ja läksin majast välja.


***
Vaatan ja kõik on nii selge, sest prillid on ees...
Jah, see on tõsi. Mul on nüüd prillid. Varsti tuleb jää ka maha, siis rattaga enam ka sõita ei saa, nii et tuleb selline total makeover - jalgratas ja nahktagi jäävad kevadet ootama, panen prillid ette, pika mantli selga ja hakkan bussiga ülikoolis käima nagu viisakas ja viks noormees kunagi, selle asemel, et ambaali kombel nahktagis jalgrattaga süütuid jalakäijaid hirmutada.

***
Mida tahab tenor meile ütelda?

31. oktoober, 2006

Aasta on 2006.
Ma olen 20 aastat vana.
Ma tean, et see võib minna kergesse vastuollu sellega, et ma olen sündinud aastal 1988, aga põrgusse, ma olen matemaatik, ma võin defineerida mingi algebra, kus see tõene on. Elu, näiteks.
Mittekommutatiivne rühm.
Maailm on muidugi seesama 2008nda aasta oma. 2006ndal aastal ei olnud ju Taskut, näiteks.
Ja rattaga ma siis ka linnas ei sõitnud. Sõitsin maal. Nagu mu blogi-arhiivist välja võib lugeda, kirjutasin ma siis Guiheni-lugusid. (Sellest on kaks aastat möödas. Masendav. Ma olen nii alla käinud)
Täna kell kaksteist sai mu päeva ainuke praktikum läbi. Ilus päev oli, või noh, vihma ei sadanud. Hulkusin linnas, käisin Tudengites söömas. Hästi hea teenindus oli, oleks tippi jätnud või midagi, aga ma maksin kaardiga, sularaha ei olnud. Hakkasin siis kodu poole sõitma. Järsku hüüab mind Mialee, kes on parajasti üht last hoidmas. Kõnnime ja istume siis mööda linna ringi ja räägime. Mialee annab lapse emale tagasi, kõnnime edasi. Päris palju kõndisime, kesklinnast Vahuri poole ja tagasi, näiteks.
Võib-olla oli see Tuneesias käik, mis seda põhjustas. Võib-olla sügis või midagi. Aga igatahes, mul oli tunne, nagu oleks ma olnud nii kolm aastat kusagil välismaal, kõik mu Eestis olevad suhted oleks katkenud ja nüüd oleks ma nii mõneks päevaks tagasi tulnud. Sihuke tunne, nagu oleks Mialee näiteks mu vana klassiõde või midagi - einoh, et tore inimene ja täitsa tore on vestelda ka, aga noh, samas, mis seal ikka nii väga erilist. Ja umbes selline tunne tekkis kõikide tutvuste peale mõeldes - et noh, kenad inimesed ja puha, aga noh, samas lihtsalt mingid endised tuttavad või nii - ja noh, ütleme tere ja puha ja siis lähen tagasi sinna kohta, kus mu reaalne seltsielu on ja unustan nad täitsa ära. Sest nad on lihtsalt mingid tuttavad, ei midagi enamat.
Sellist kohta otseloomulikult ei ole. Aega võib-olla samas isegi oleks.
Loogiline mõnes mõttes, sest kui ma tõesti olen aastas 2006, siis on sellised inimesed nagu Vahur või Mialee minu jaoks üsnagi võõrad ja näiteks mõnede nooremate tuttavate puhul ma tajun, et aastal 2006 olid nad ju nii väikesed, et ma ei saaksi nendega suhelda. Mõni on ju alles neliteist. (ei, mul ei ole midagi neljateistkümneaastaste ega nooremate vastu. Lihtsalt, ma tajun, kuidas minu tutvusringkond igati loogilistel põhjustel koos minuga vaikselt vananeb ja kuidas mu tutvusringkonnas reaalselt kahaneb näituseks gümnasistide hulk - näete, maailm on ikkagi aastas 2008) Neid aga, kes olid tol ajal minu sõbrad, pole praegu enam olemas. Ausalt ka, nad on hoopis mingid teised inimesed. Ja enamikuga ma niikuinii enam ei suhtle, kas on elu meid niisama lahku viinud, pole põhjust suhelda olnud, olen mõne inimese jaoks liiga tüütu olnud või olen tajunud, et selle inimesega ikka ei taha eriti suhelda. Nii et mul ei ole punktis 2006-Tartu-2008 lähedasi sõpru.
Eks ta ole.
The only living boy in New York.
Või kui täpsem olla, siis the only living boy in 2006, Tartu, 2008.

Nüüd algab november. Ma kardan, et sellega kaasneb ka rongijaam. Aga praegu vähemasti läheb mul hästi. Ma usun, et see tunne sõprade kohta läheb ka üle.
I keep passing the open windows.