Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:
Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.
----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.
Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.
Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.
Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...
neljapäev, juuli 12, 2007
laupäev, juuli 07, 2007
Väikesed reisid
Heihoohipi!
Eelmine post on kirjutatud just enne lõpetamist. Teavitan siin lugejaid, et sai kenasti ära lõpetatud.
Detaile:
Läksin suht vara kohale ja seal oli juba rahvast kohal, lõpetajaid oli neist tühine protsent, sest esiteks olid vist suurem osa lõpetajaid oma üüratud suguseltsid koos igasuguste lehmalellepoegade ja muudega kaasa kutsunud ja teiseks, ega väga paljud lõpetajad nii vara kohale ka tulla ei viitsinud. Põhiliselt muretsesid ikka sugulased.
Ja siis oligi too tseremoonia, peeti kõnesid(direktor igava, nagu ikka, Salo hea, Meyer (ta lahkub meie seast, Saksamaale) vahva ja õpilased, kes juhtumisi olid minu klassikaaslased, kah pädeva)
Päev ei olnud väga palav, aga praegu meenutades tundub too õhkkond ikka umbne olevat küll. Eks ta üsna masendav tegelikult olnud, aga mis siis. Pärast olid õnnitlused, kus n sugulast, sõpra ja tuttavat mind õnnitlesid, mõni pakkus isegi sobivat botaanilist lisaartiklit. Siis läksime veel Treffi kuju juurde pilti tegema, seal kohtasin veel sõpru-tuttavaid. Keegi tegi must soolopildi ka, aga ei mäleta, kes.
Ja siis oli selline istumine pere keskis. Kohaks oli seekord Gruusia Saatkond, koht, mis mulle meeldis, ülejäänud rahvale kahjuks mitte. Siis väike puhkepaus, leivaluusselaskmine ja siis uuesti kooli, lõpupeole, kus meid tervitati sõnadega: "Head vilistlased" Bockivennaskonda seal ei olnud, ju olid nad kuhugi mujale tähistama läinud, tõik, millest on iseenesest kahju, sest nemad osanuks ehk matusemeeleolugi kuidagi rikkuda. Tantsisin vaid ühe tantsu, avavalsi, Piiuga. Treffi katusel sai ka käidud. Vaade on muuseas erikuradifantastiline, kuigi ma kõrgust kardan.
Ühesõnaga, asi vajus siis vaikselt ära, koolist löödi välja, ütlesin rahvale head aega ja kui näeme veel, siis ütleme tere ja tulin tulema.
Sellest ajast saadik on mingi hägu.
Siis oli mata sessioon.
Siis oli ühepäevane paus.
Siis oli Laulupidu. Iseenesest vahva üritus. Käisin linase hame ja muidu ka üldiselt korrektse riietusega. Esimene päev saabusime hilinemisega meist sõltumatute asjaolude tõttu. (loe: Tallinn ja tema ummikud). Siis selgus, et lõunat ei saa (mina olin muidugi targu kusagil teeäärsetest putkadest igasuguste burgeriteja pelmeenide ostmist vältinud, kuna ametlikul söömaajal saab ju tasuta). Panime asjad ööbimiskohta, vaatasime kohustuslikus korras tantsupeo peaproovi (seda, kunas pidu ise oli, ma aru ei saanudki) ja läksime siis mingi seltskonnaga söögijahile. Leidsime mingi poe (vist Sikupilli) kust ostsime sooja süüa üsna mõistliku hinna eest, sõime kõhud täis, ootasime pisut ja läksime siis kesklinna aega parajaks tegema(laulupeo proov pidi olema kell kaheksa, meie vaba aeg algas neljast). Seal oli too suur pood, kus ma nägin Danija Goblinit ja ostsin Rahva Raamatust "Iliumi" samal ajal kui ülejäänud mingis alumises joomakohas jõid, mingeid suhtkoht jälgimaitselisi kokteile, muide. Tean, sest mul jäi ka aega üle ja lõin teda sääl all siis surnuks.
Proov. Mitte midagi ei mäleta. Küllap me seal midagi laulsime. Aga igatahes selgus, et süüa oleks lõuna ajal ikka saanud küll, lihtsalt info ei liikunud piisavalt pädevalt. Ohwell, c'est la vie.
Aga õhtul vähemasti süüa sai, tõsi küll, seda koolimajas, mis oli isegi parem variant, kuna järjekorrad olid lühemad. Samas, ma nägin seal köögi kandis mingit peni siia-sinna ringi silkamas, mis mu mõtteisse mitmeid hügieenialaseid küsimusi tekitasid, aga see selleks. Magasime samas saalis Tartu Noortekooriga, muide.
Öö ja hommik ja teine päev.
Teisel päeval ärkasime pärast üsna lühikest und (mina sain oma kuue-seitsmetunniga ikka üsna palju magada) pesime hambadja muud kehaosad ja siirdusime laululavale proovi. Laulsime trammis(või siis trollis) "Tartu marssi" :P
Igastahes, proovi esimese osa lõpus olid mu jalad poolsurnud ja hääl täiesti ära. Eelmine õhtu oli meite juurde politsei ka tulnud, seoses kellegi kaasavõetud alkoholiga ja ütelnud, et igal ajal võib puhumisreidi teha. Seetõttu ei saanud näiteks Villemilt hääleparandust kah paluda. Hulkusin niisama ringi, puhkasin jalga ja kohtusin inimestega. Õnneks hakkas hääl tasapisi naasma ja teise proovi ajal oli kõik kombes. (tegelikult oli kõik üks proov, aga segakooril oli seal umbe suur vahe vahel, kui ta laval ei pidanud olema, nii et olinagu kaks proovi)
Õhtul oli simman, esinejad täitsa toredad, seepärast ma mõneks ajaks sinna ka jäin, siis läksin enne lõppu majutuspaika tagasi ja pakkisin mittemagamisasjad juba ära, sest hommikul pidi kiireks minema.
Järgmine hommik tõusime, pakkisime asjad,isegi pesime ja siis: paraadile!
Einoh, päris vahva rongkäik oli ja HTG auks hüüti ikka päris pidevalt. Ise kahjuks kuigi palju hüüda ei saanud. Juhtus kuidagi nõnda.
Siis: pidu. Oli vägev küll. Leidsin oma kodakondsed kah üles, kes pidu kaema tulnud olid.
Peost ma parem ei räägi, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada ja nii edasi sestap ütlen, et hästi lahe oli ja rohkemat mitte. Hääl õnneks ära ei läinud.
Kui pidu läbi, sööstsin bussi otsima, sest mul olid seal pakid peal ja mind pidi autoga Haapsallu viidama. Otsisin bussi ja otsisin, ag aüles ei leidnud. Helistasin siis Keerule. Selgus, et buss polnud saabunudki. Läksin siis ülejäänud koori juurde bussi ootama. Kui saabus teade, et buss tuli, kõndisime umbes kilomeetri maha, enne kui selleni jõudsime. Siis võtsin pakid ja transportisin neid Martti (Suure) abiga autoni ja sealt läks reis edasi Haapsalu peale.
Õhtul olin üsna väsinud ja ei jaksanud seepärast rääkida nagu mu isa seda tegi, kui raske päev ikka olnud oli ja kui palju nad seisma olid pidanud ja kui väsitav see kõik olnud oli ja nii edasi. Nojah, minu kaastunne neile.
Siis me olime nii viis päeva Haapsalus. Mängisime bridži (saatanlik mäng!), ujusime, sõime väljas ja nii edasi. Ei viitsi enam eriti kirjutada.
Nüüd olen kodus. Homme lähen Käärikule, seal on viimane sess. Ja pärast seda on hansapäevad ja pisike paus ja siis on Vietnam.
Eelmine post on kirjutatud just enne lõpetamist. Teavitan siin lugejaid, et sai kenasti ära lõpetatud.
Detaile:
Läksin suht vara kohale ja seal oli juba rahvast kohal, lõpetajaid oli neist tühine protsent, sest esiteks olid vist suurem osa lõpetajaid oma üüratud suguseltsid koos igasuguste lehmalellepoegade ja muudega kaasa kutsunud ja teiseks, ega väga paljud lõpetajad nii vara kohale ka tulla ei viitsinud. Põhiliselt muretsesid ikka sugulased.
Ja siis oligi too tseremoonia, peeti kõnesid(direktor igava, nagu ikka, Salo hea, Meyer (ta lahkub meie seast, Saksamaale) vahva ja õpilased, kes juhtumisi olid minu klassikaaslased, kah pädeva)
Päev ei olnud väga palav, aga praegu meenutades tundub too õhkkond ikka umbne olevat küll. Eks ta üsna masendav tegelikult olnud, aga mis siis. Pärast olid õnnitlused, kus n sugulast, sõpra ja tuttavat mind õnnitlesid, mõni pakkus isegi sobivat botaanilist lisaartiklit. Siis läksime veel Treffi kuju juurde pilti tegema, seal kohtasin veel sõpru-tuttavaid. Keegi tegi must soolopildi ka, aga ei mäleta, kes.
Ja siis oli selline istumine pere keskis. Kohaks oli seekord Gruusia Saatkond, koht, mis mulle meeldis, ülejäänud rahvale kahjuks mitte. Siis väike puhkepaus, leivaluusselaskmine ja siis uuesti kooli, lõpupeole, kus meid tervitati sõnadega: "Head vilistlased" Bockivennaskonda seal ei olnud, ju olid nad kuhugi mujale tähistama läinud, tõik, millest on iseenesest kahju, sest nemad osanuks ehk matusemeeleolugi kuidagi rikkuda. Tantsisin vaid ühe tantsu, avavalsi, Piiuga. Treffi katusel sai ka käidud. Vaade on muuseas erikuradifantastiline, kuigi ma kõrgust kardan.
Ühesõnaga, asi vajus siis vaikselt ära, koolist löödi välja, ütlesin rahvale head aega ja kui näeme veel, siis ütleme tere ja tulin tulema.
Sellest ajast saadik on mingi hägu.
Siis oli mata sessioon.
Siis oli ühepäevane paus.
Siis oli Laulupidu. Iseenesest vahva üritus. Käisin linase hame ja muidu ka üldiselt korrektse riietusega. Esimene päev saabusime hilinemisega meist sõltumatute asjaolude tõttu. (loe: Tallinn ja tema ummikud). Siis selgus, et lõunat ei saa (mina olin muidugi targu kusagil teeäärsetest putkadest igasuguste burgeriteja pelmeenide ostmist vältinud, kuna ametlikul söömaajal saab ju tasuta). Panime asjad ööbimiskohta, vaatasime kohustuslikus korras tantsupeo peaproovi (seda, kunas pidu ise oli, ma aru ei saanudki) ja läksime siis mingi seltskonnaga söögijahile. Leidsime mingi poe (vist Sikupilli) kust ostsime sooja süüa üsna mõistliku hinna eest, sõime kõhud täis, ootasime pisut ja läksime siis kesklinna aega parajaks tegema(laulupeo proov pidi olema kell kaheksa, meie vaba aeg algas neljast). Seal oli too suur pood, kus ma nägin Danija Goblinit ja ostsin Rahva Raamatust "Iliumi" samal ajal kui ülejäänud mingis alumises joomakohas jõid, mingeid suhtkoht jälgimaitselisi kokteile, muide. Tean, sest mul jäi ka aega üle ja lõin teda sääl all siis surnuks.
Proov. Mitte midagi ei mäleta. Küllap me seal midagi laulsime. Aga igatahes selgus, et süüa oleks lõuna ajal ikka saanud küll, lihtsalt info ei liikunud piisavalt pädevalt. Ohwell, c'est la vie.
Aga õhtul vähemasti süüa sai, tõsi küll, seda koolimajas, mis oli isegi parem variant, kuna järjekorrad olid lühemad. Samas, ma nägin seal köögi kandis mingit peni siia-sinna ringi silkamas, mis mu mõtteisse mitmeid hügieenialaseid küsimusi tekitasid, aga see selleks. Magasime samas saalis Tartu Noortekooriga, muide.
Öö ja hommik ja teine päev.
Teisel päeval ärkasime pärast üsna lühikest und (mina sain oma kuue-seitsmetunniga ikka üsna palju magada) pesime hambadja muud kehaosad ja siirdusime laululavale proovi. Laulsime trammis(või siis trollis) "Tartu marssi" :P
Igastahes, proovi esimese osa lõpus olid mu jalad poolsurnud ja hääl täiesti ära. Eelmine õhtu oli meite juurde politsei ka tulnud, seoses kellegi kaasavõetud alkoholiga ja ütelnud, et igal ajal võib puhumisreidi teha. Seetõttu ei saanud näiteks Villemilt hääleparandust kah paluda. Hulkusin niisama ringi, puhkasin jalga ja kohtusin inimestega. Õnneks hakkas hääl tasapisi naasma ja teise proovi ajal oli kõik kombes. (tegelikult oli kõik üks proov, aga segakooril oli seal umbe suur vahe vahel, kui ta laval ei pidanud olema, nii et olinagu kaks proovi)
Õhtul oli simman, esinejad täitsa toredad, seepärast ma mõneks ajaks sinna ka jäin, siis läksin enne lõppu majutuspaika tagasi ja pakkisin mittemagamisasjad juba ära, sest hommikul pidi kiireks minema.
Järgmine hommik tõusime, pakkisime asjad,isegi pesime ja siis: paraadile!
Einoh, päris vahva rongkäik oli ja HTG auks hüüti ikka päris pidevalt. Ise kahjuks kuigi palju hüüda ei saanud. Juhtus kuidagi nõnda.
Siis: pidu. Oli vägev küll. Leidsin oma kodakondsed kah üles, kes pidu kaema tulnud olid.
Peost ma parem ei räägi, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada ja nii edasi sestap ütlen, et hästi lahe oli ja rohkemat mitte. Hääl õnneks ära ei läinud.
Kui pidu läbi, sööstsin bussi otsima, sest mul olid seal pakid peal ja mind pidi autoga Haapsallu viidama. Otsisin bussi ja otsisin, ag aüles ei leidnud. Helistasin siis Keerule. Selgus, et buss polnud saabunudki. Läksin siis ülejäänud koori juurde bussi ootama. Kui saabus teade, et buss tuli, kõndisime umbes kilomeetri maha, enne kui selleni jõudsime. Siis võtsin pakid ja transportisin neid Martti (Suure) abiga autoni ja sealt läks reis edasi Haapsalu peale.
Õhtul olin üsna väsinud ja ei jaksanud seepärast rääkida nagu mu isa seda tegi, kui raske päev ikka olnud oli ja kui palju nad seisma olid pidanud ja kui väsitav see kõik olnud oli ja nii edasi. Nojah, minu kaastunne neile.
Siis me olime nii viis päeva Haapsalus. Mängisime bridži (saatanlik mäng!), ujusime, sõime väljas ja nii edasi. Ei viitsi enam eriti kirjutada.
Nüüd olen kodus. Homme lähen Käärikule, seal on viimane sess. Ja pärast seda on hansapäevad ja pisike paus ja siis on Vietnam.
neljapäev, juuni 21, 2007
Ave, Caesar, morituri te salutant
Homme on lõpetamine.
Kell 12. 00 Vanemuise kontserdimajas. Täna andsin õpilaspileti tagasi. Bussis enam soodushinnaga sõita ei saa. Ja see suvi, mis nüüd ees on...oijah.
Ma ei teagi, mida ütelda.
Muuseas, ma nägin täna Hannat. Ta käis korra Tartus, Treffis mingitel paberitel järel. Ta läheb järgmine aasta tagasi kooli (see, mis tuleb, ma mõtlen) See on tore.
Lõpp....
.....
EDIT:
AJalugu - 87
Inglise keel - 93
Matemaatika - 98
Kirjand -- 100
EDITi lõpp
.....
.....
......
......
Ei siia ei tule praegu enam midagi.
Ja Suuri Pesakondi ma ka enam kirjutada ei oska. Kõikide narratiivide lõpp. Eile pidi ka üks seltskond seiklejaid oma lõpu leidma, aga isegi seda ei saanud.
Finis nihili.
Ma olen väsinud.
Kell 12. 00 Vanemuise kontserdimajas. Täna andsin õpilaspileti tagasi. Bussis enam soodushinnaga sõita ei saa. Ja see suvi, mis nüüd ees on...oijah.
Ma ei teagi, mida ütelda.
Muuseas, ma nägin täna Hannat. Ta käis korra Tartus, Treffis mingitel paberitel järel. Ta läheb järgmine aasta tagasi kooli (see, mis tuleb, ma mõtlen) See on tore.
Lõpp....
.....
EDIT:
AJalugu - 87
Inglise keel - 93
Matemaatika - 98
Kirjand -- 100
EDITi lõpp
.....
.....
......
......
Ei siia ei tule praegu enam midagi.
Ja Suuri Pesakondi ma ka enam kirjutada ei oska. Kõikide narratiivide lõpp. Eile pidi ka üks seltskond seiklejaid oma lõpu leidma, aga isegi seda ei saanud.
Finis nihili.
Ma olen väsinud.
reede, juuni 15, 2007
Unenägusid muistsetest aegadest
Leidsin ühest kohast ühe unenäo, mille ma kirja pannud olin. Suht ammu. Päris õõvastav teine.
Nägin täna unes, et ma olin väike, nii umbes kümneaastane poiss.
Ja miskipärast pidin ma tapma mingi kuningasuguvõsa - ei mäleta miks, aga tuli. Võimalik, et tegu oli kättemaksuga või midagi. Ma teadsin, et ma ei pääse sellest projektist eluga.
Kõigepealt tapsin vana kuninga. Seda, kuidas see käis, ma ei mäleta. Siis mind hukati riigireetmise pärast - seda ma ka ei mäleta, aga ma teadsin, et see nii oli. Aga ma ei jäänud oma kehast ilma või reinkarneerusin või midagi, aga igatahes oli mul hiljem sama keha. Võimalik, et kogu seda esimest värki polnud.
Vanima poja, kes peale isa surma kuningaks sai, tapmist ma ei mäleta. Aga mul õnnestus ja ma ei jäänud vahele, või minu kuriteost teati, aga ei jõutud veel kohe kinni püüda.
Järgmisena sai troonile tolle õde. Sai kuningannaks. Mul olid vist ikka mingid maagilised võimed.
Igastahes, meelitasin kuninganna öösel minuga merele aerutama. Ma olin teinud sellise maagilise kunsttüki, et kui kuu pilve tagant välja tuleb, muutun ma rebaseks.
Igatahes, siis kui me aerutasime, muutus meri järk-järgult punasemaks.
Lõpuks jäime seisma. Siis ma vaatasin kuningannat ja mul hakkas kahju, et ta surema pidi. Ma mõtlesin, et see, mille pärast tema suguvõsa neeti, polnud ju tema süü.
Aga siis tuli kuu pilve tagant välja ja ma muutusin rebaseks ja närisin ta kõri läbi. Meri muutus täiesti punaseks.
Kui ma jõudsin tagasi kuningalossi, valitses seal nüüd noorim vend, kes oli eriliselt julm. Ma olin vist vanema venna valitsusajal tulnud nõuandja kujul õukonda ja ma võisin seal ringi käia (muuseas, õukonna ja kuningate asukoht oli Treffner)
Igastahes oli uus kuningas pannud mulle ülesandeks leida kuskilt eiteakust üles üks mõõk. Noh, nagu muinasjutus paneb kuningas karjapoisile mingid ülesanded jne.
Igastahes, tõin selle mõõga ära ja viisin kuninga juurde.
Kuningas käskis ennast selle mõõgaga lüüa. Irvitas ise.
Tõstsin mõõga ja siis järsku ma teadsin, et see, kes selle mõõgaga esimesena lööb, oleks nagu ise pihta saanud. Ja ma teadsin, et kuningas teadis seda ja saatis mu selle järele, et oma isa ja õe ja venna eest kätte maksta. (avalikult tegi ta näo, et ei teadnud, aga tegelikult teadis ja ma kahtlustasin ka, et teadis)
Siis ma pillasin mõõga maha ja jooksin ära. Jooksin nagu jalad võtavad ja lootsin, et ma torman kellestkist mööda, et minust ei saaks kuninga esimest ohvrit. Kuulsin kuninga karjet kui ta mõõga tõstis ja lõi esimest, kes tuli ja ma teadsin, et ta oli surnud.
Ma tormasin keldrisse, riidekappide juurde ja ma teadsin, et mind hukatakse.
Siis vaatas üks tuttav mulle otsa ja ütles, et asjalood muutuvad kogu selle suguvõsa tapmise peale. Ta teadis.
Ärkasin.
"Kuritööd ja karistust" ei tasu enne magamaminekut lugeda.
Nägin täna unes, et ma olin väike, nii umbes kümneaastane poiss.
Ja miskipärast pidin ma tapma mingi kuningasuguvõsa - ei mäleta miks, aga tuli. Võimalik, et tegu oli kättemaksuga või midagi. Ma teadsin, et ma ei pääse sellest projektist eluga.
Kõigepealt tapsin vana kuninga. Seda, kuidas see käis, ma ei mäleta. Siis mind hukati riigireetmise pärast - seda ma ka ei mäleta, aga ma teadsin, et see nii oli. Aga ma ei jäänud oma kehast ilma või reinkarneerusin või midagi, aga igatahes oli mul hiljem sama keha. Võimalik, et kogu seda esimest värki polnud.
Vanima poja, kes peale isa surma kuningaks sai, tapmist ma ei mäleta. Aga mul õnnestus ja ma ei jäänud vahele, või minu kuriteost teati, aga ei jõutud veel kohe kinni püüda.
Järgmisena sai troonile tolle õde. Sai kuningannaks. Mul olid vist ikka mingid maagilised võimed.
Igastahes, meelitasin kuninganna öösel minuga merele aerutama. Ma olin teinud sellise maagilise kunsttüki, et kui kuu pilve tagant välja tuleb, muutun ma rebaseks.
Igatahes, siis kui me aerutasime, muutus meri järk-järgult punasemaks.
Lõpuks jäime seisma. Siis ma vaatasin kuningannat ja mul hakkas kahju, et ta surema pidi. Ma mõtlesin, et see, mille pärast tema suguvõsa neeti, polnud ju tema süü.
Aga siis tuli kuu pilve tagant välja ja ma muutusin rebaseks ja närisin ta kõri läbi. Meri muutus täiesti punaseks.
Kui ma jõudsin tagasi kuningalossi, valitses seal nüüd noorim vend, kes oli eriliselt julm. Ma olin vist vanema venna valitsusajal tulnud nõuandja kujul õukonda ja ma võisin seal ringi käia (muuseas, õukonna ja kuningate asukoht oli Treffner)
Igastahes oli uus kuningas pannud mulle ülesandeks leida kuskilt eiteakust üles üks mõõk. Noh, nagu muinasjutus paneb kuningas karjapoisile mingid ülesanded jne.
Igastahes, tõin selle mõõga ära ja viisin kuninga juurde.
Kuningas käskis ennast selle mõõgaga lüüa. Irvitas ise.
Tõstsin mõõga ja siis järsku ma teadsin, et see, kes selle mõõgaga esimesena lööb, oleks nagu ise pihta saanud. Ja ma teadsin, et kuningas teadis seda ja saatis mu selle järele, et oma isa ja õe ja venna eest kätte maksta. (avalikult tegi ta näo, et ei teadnud, aga tegelikult teadis ja ma kahtlustasin ka, et teadis)
Siis ma pillasin mõõga maha ja jooksin ära. Jooksin nagu jalad võtavad ja lootsin, et ma torman kellestkist mööda, et minust ei saaks kuninga esimest ohvrit. Kuulsin kuninga karjet kui ta mõõga tõstis ja lõi esimest, kes tuli ja ma teadsin, et ta oli surnud.
Ma tormasin keldrisse, riidekappide juurde ja ma teadsin, et mind hukatakse.
Siis vaatas üks tuttav mulle otsa ja ütles, et asjalood muutuvad kogu selle suguvõsa tapmise peale. Ta teadis.
Ärkasin.
"Kuritööd ja karistust" ei tasu enne magamaminekut lugeda.
neljapäev, juuni 14, 2007
Evolutsiooniline jäänuk
Käisime isaga mulle lõpetamiseks kingi ostmas. Üldiselt mulle poodides käia ei meeldi, seekord kah mitte, aga kahjuks seekord vana head taktikat - nood käivad kah, võtame ära ja käime siis kus kurat- kasutada ei saanud, sest häirival kombel on kõikide kingade ninad hirmpikad - jalg läheb nagu ilusasti sisse, muidu sobib ka, näeb päris asjalik välja ka, aga varvaste juurest on teist sama palju vaba ruumi kui jalga sees on. Käi siis nendega ringi nagu tola ja vaata, kuhu otsa komistad. Ei tea, kas vahepeal on inimkonna areng kümnesentimeetriste varvaste teed läinud (ehk arenevad millekskiks sõrmetaolisteks? nagu mõningatel ahvidel?) ja mina olen siis selline evolutsiooniline tupik, kes on siis pikkade varvaste rõõmust ilma jäänud. Teine võimalus on muidugi, et kõik normaalsed kingad on juba ammu-ammu ära ostetud, nüüd on alles jäänud vaid kingad mutantidele. Siis on muidugi alati-aktuaalne froidistlik lähenemine, aga toda ma täna ei puuduta.
PS: Tegelikult ma mingid kingad siiski sain, nii et muretsemiseks pole enam põhjust.
PS: Tegelikult ma mingid kingad siiski sain, nii et muretsemiseks pole enam põhjust.
esmaspäev, mai 28, 2007
Ajas rändamise kõrvalefektidest
Oli selline üritus või katse. Ajas rändamisega. Kõigepealt näidati üht videot lennuki sisemusest ja küsiti, kas ma olen selle lennukiga lennanud. Ütlesin, et vist küll.
Siis tõusid aga lennukis istmeilt üles mees ja naine ja ma tundsin ära - see on ju SEE lennuk, see saatuslik lennuk, ma olen seda videost sada korda näinud. Üritasin vältida nende kahe tähelepanu, olla hästi tähelepandamatu ja nii edasi.
Naine viipas püstoliga umbes kümmekonna reisija peale ja kamandas nad lennuki ukse juurde ja sundis alla hüppama. Siis hüppas ise ka. Õnneks mina nende esimese kümne seas ei olnud. Üritasin olla hästi tähelepandamatu. Ei tulnud välja. Mind sunniti ka alla hüppama.
Alla hüpates mõtlesin, et vähemasti mul on veel pisut aega, enne kui mu elu otsa saab ja mõtlesin samal ajal, kas sellise kiirusega saab kooli ust avada.
Selgus, et saab, sest ma kukkusin just kooli ukse juurde ja kukkudes vajutasin lingi alla.
Igatahes, selgus, et see polegi kool, vaid hoopis mingi kohvik. Või siis minu maakodu, ma pole kindel. Mingi hübriid igastahes. KOhvik, mis läks sujuvalt maakoduks üle. Imetlesin väga seda ehedat baroki näidist, kui mu tähelepanu sellele juhiti. Ei olnud aga raha ja Yoshy andis laenu, et midagi osta. Siis nägin, et väljas on Mihkel, läksin talle tere ütlema, aga siis ta kadus ära ja leidsin, et kohvik asub hoopis Tallinnas. Kõndisin natuke edasi ja jõudsin ühele platsile, kus ühest autost tuli kõik rituaalvahendid ära tuua. Tõingi, teised arutasid, palju mul aega läheb, aga läks vähe. Üks torkas veel, et luteruses on nii vähe rituaalesemeid, et mida sa ikka ootad.
Nüüd käisin ma mööda Kalevi tänavat, mis oli aga hoopis kitsam ja käänulisem mööda Karlovat ringi. Kohtasin üht vanameest, kes seletas mulle ajarännaku paradokse. Ta näitas mulle üht oravat, kes oli juba kümme aastat surnud olnud, aga kelle ta oli tulevikust oli siia toonud, nii et ta vormiliselt vaid paar päeva surnud oli olnud. Võtsin orava kätte ja koorisin talt naha ära, näitamaks, et liha on veel suhtkoht värske ja et kümme aastat too surnud küll pole olnud. Liha oli ilus roos aküll, kuigi paarist kohast mädanes. Vanamees jäi pettunult nõusse.
Kõndisin siis bussi peale, mida aga ei tulnud.
Nägin, et üks naine sõitis autoga -sellesamaga, millest ma ennem rituaalvahendid ära olin toonud ja hüüdis, et ajarännueksperiment on edukalt läbi viidud ja et ma peale hüppaksin. Küsisin, et kas minust mälujälgi ei jää, aga naine vastas, et tänu ajamasinale saab kõik kustutada.
Siis tõusid aga lennukis istmeilt üles mees ja naine ja ma tundsin ära - see on ju SEE lennuk, see saatuslik lennuk, ma olen seda videost sada korda näinud. Üritasin vältida nende kahe tähelepanu, olla hästi tähelepandamatu ja nii edasi.
Naine viipas püstoliga umbes kümmekonna reisija peale ja kamandas nad lennuki ukse juurde ja sundis alla hüppama. Siis hüppas ise ka. Õnneks mina nende esimese kümne seas ei olnud. Üritasin olla hästi tähelepandamatu. Ei tulnud välja. Mind sunniti ka alla hüppama.
Alla hüpates mõtlesin, et vähemasti mul on veel pisut aega, enne kui mu elu otsa saab ja mõtlesin samal ajal, kas sellise kiirusega saab kooli ust avada.
Selgus, et saab, sest ma kukkusin just kooli ukse juurde ja kukkudes vajutasin lingi alla.
Igatahes, selgus, et see polegi kool, vaid hoopis mingi kohvik. Või siis minu maakodu, ma pole kindel. Mingi hübriid igastahes. KOhvik, mis läks sujuvalt maakoduks üle. Imetlesin väga seda ehedat baroki näidist, kui mu tähelepanu sellele juhiti. Ei olnud aga raha ja Yoshy andis laenu, et midagi osta. Siis nägin, et väljas on Mihkel, läksin talle tere ütlema, aga siis ta kadus ära ja leidsin, et kohvik asub hoopis Tallinnas. Kõndisin natuke edasi ja jõudsin ühele platsile, kus ühest autost tuli kõik rituaalvahendid ära tuua. Tõingi, teised arutasid, palju mul aega läheb, aga läks vähe. Üks torkas veel, et luteruses on nii vähe rituaalesemeid, et mida sa ikka ootad.
Nüüd käisin ma mööda Kalevi tänavat, mis oli aga hoopis kitsam ja käänulisem mööda Karlovat ringi. Kohtasin üht vanameest, kes seletas mulle ajarännaku paradokse. Ta näitas mulle üht oravat, kes oli juba kümme aastat surnud olnud, aga kelle ta oli tulevikust oli siia toonud, nii et ta vormiliselt vaid paar päeva surnud oli olnud. Võtsin orava kätte ja koorisin talt naha ära, näitamaks, et liha on veel suhtkoht värske ja et kümme aastat too surnud küll pole olnud. Liha oli ilus roos aküll, kuigi paarist kohast mädanes. Vanamees jäi pettunult nõusse.
Kõndisin siis bussi peale, mida aga ei tulnud.
Nägin, et üks naine sõitis autoga -sellesamaga, millest ma ennem rituaalvahendid ära olin toonud ja hüüdis, et ajarännueksperiment on edukalt läbi viidud ja et ma peale hüppaksin. Küsisin, et kas minust mälujälgi ei jää, aga naine vastas, et tänu ajamasinale saab kõik kustutada.
reede, mai 18, 2007
Mai, 16-18
Õpin päevapostiblogimise rasket kunsti.
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri
kolmapäev, mai 16, 2007
Oiviku elu on ikka raske
ütles Sven, kui ma talle oma rasket saatust kurtsin. Mõnes mõttes on tal ehk täitsa õigus.
Tark pea on muide kerele nuhtluseks. Kohe on kohe.
Nimelt on mul lootus saada hõbemedalit. Kehalist ei paranda, geograafias on üks periood viis ja kaks nelja ning füssa praks tõotab midagi halvaendelist, nagu Reemann mulle ütles. Argh! Kui seda praksi põleks, saaks hõbeda kätte ja asi tahe. Nüüd on sellega jama nagu liis lassiga.
Peab vist geograafia järele tegema. Mitte et ma nimetet ainest enam midagi mäletaks, peale selle, et Tai pealinn on Bangkok ja OPEC ühendab naftat tootvad riigid ja ressursid on piiratud. Oijah, ilmselt peab mingi rebase maha lööma, talt geograafiaõpiku röövima ja teatava os apähe ajama ja ülejäänu üldise intelligentsi pealt tegema ja lootma Seevri heale tahtele ja inimlikule kaastundele.
Nojah, homme peab ära andma taotleva lehe. Jumal temaga, jäägu see praeguseks kõrvale.
Sain kätte ka kirjanduse koolieksami teemad. Totaalne hämming. Ei, teemad on lahedad ja huvitavad, kõike ma aga ei tunne ja seal tuleb piletid ise valmis teha eksamitegijate poolt. See tähendab, et kui mina kirjutan oma arvamuse miski teema kohta kokku, siis peab keski teine selle järgi õppima ja mina pean kellegi kirjutiste järgi õppima. Kirjandust ei peaks üleüldse õppima - lihtsalt loed, ja siis pärast vestled antud raamatute teemadel. Õppetöö näib kuidagi segane ses asjus. Ah, sellega on kah aega ja praegune aeg on vist kõigil eraldatud mata õppimiseks ja keegi mult midagi ei nõua ja matti ma tõenäoselt õppima ei pea. Ja sellega on ka eksamid enamvähem läbi.
Nojah, tegelikult põle asi üldsegi nii hull, lihtsalt hetkel on selline appiappi tunne.
Tark pea on muide kerele nuhtluseks. Kohe on kohe.
Nimelt on mul lootus saada hõbemedalit. Kehalist ei paranda, geograafias on üks periood viis ja kaks nelja ning füssa praks tõotab midagi halvaendelist, nagu Reemann mulle ütles. Argh! Kui seda praksi põleks, saaks hõbeda kätte ja asi tahe. Nüüd on sellega jama nagu liis lassiga.
Peab vist geograafia järele tegema. Mitte et ma nimetet ainest enam midagi mäletaks, peale selle, et Tai pealinn on Bangkok ja OPEC ühendab naftat tootvad riigid ja ressursid on piiratud. Oijah, ilmselt peab mingi rebase maha lööma, talt geograafiaõpiku röövima ja teatava os apähe ajama ja ülejäänu üldise intelligentsi pealt tegema ja lootma Seevri heale tahtele ja inimlikule kaastundele.
Nojah, homme peab ära andma taotleva lehe. Jumal temaga, jäägu see praeguseks kõrvale.
Sain kätte ka kirjanduse koolieksami teemad. Totaalne hämming. Ei, teemad on lahedad ja huvitavad, kõike ma aga ei tunne ja seal tuleb piletid ise valmis teha eksamitegijate poolt. See tähendab, et kui mina kirjutan oma arvamuse miski teema kohta kokku, siis peab keski teine selle järgi õppima ja mina pean kellegi kirjutiste järgi õppima. Kirjandust ei peaks üleüldse õppima - lihtsalt loed, ja siis pärast vestled antud raamatute teemadel. Õppetöö näib kuidagi segane ses asjus. Ah, sellega on kah aega ja praegune aeg on vist kõigil eraldatud mata õppimiseks ja keegi mult midagi ei nõua ja matti ma tõenäoselt õppima ei pea. Ja sellega on ka eksamid enamvähem läbi.
Nojah, tegelikult põle asi üldsegi nii hull, lihtsalt hetkel on selline appiappi tunne.
reede, mai 04, 2007
Ja lastele jääb tulevik ja maa ja kõik see minevik
Viimase aja sündmustega seoses (jaa, ma hakkan kah mingit poliitiba ajama. Vähemasti ajutiselt) tuleb mulle meelde Kundera "Olemise talumatu kergus" Täpsemalt öeldes Sabina ja see, kuidas ta, olles Tšehhoslovakkiast välismaailma põgenenud tundis, et tema tõeliseks vaenlaseks ei ole mitte NLiit, vaid kitš ja suured rahvahulgad, kes marsivad mööda tänavaid ja karjuvad loosungeid.
Vot.
Mul on selline üsna sarnane tunne. Et vastukarva ei ole eelkõige mitte venelased või märatsejad, vaid just selline äärmuslus, mõlemalt poolt. Selline, kelle jaoks enda arvamusest lahku minev arvamus kohe hirmus ketserlus ja arvaja riigireetur, nats, stalinist või muu kuripaha on.
Oijah. Mõtlesin veel pikemalt pajatada, aga ei jaksa.
Muuseas, 9. mail on laulupeo kava ettelaulmine.
Lõpetuseks midagi ilusat
Vot.
Mul on selline üsna sarnane tunne. Et vastukarva ei ole eelkõige mitte venelased või märatsejad, vaid just selline äärmuslus, mõlemalt poolt. Selline, kelle jaoks enda arvamusest lahku minev arvamus kohe hirmus ketserlus ja arvaja riigireetur, nats, stalinist või muu kuripaha on.
Oijah. Mõtlesin veel pikemalt pajatada, aga ei jaksa.
Muuseas, 9. mail on laulupeo kava ettelaulmine.
Lõpetuseks midagi ilusat
kolmapäev, mai 02, 2007
Kustav ja Iida
Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsateel
(Tairudi-tairudi trallallaa, miks sina mind ei armasta?)
Nemad puu all maha istsivad, ei julgend rääkida
siis Kustav ütles Iidale: miks sa ei ole kurb?
Ma homme laulatusele sõidan oma pruudiga
siis Iida ära ehmatas, näost valgeks läks kui kriit
Iida tõusis puu alt ülesse, läks oma kambrisse
Kui äripäev oli mööda läind ja pühapäev oli tulnud
siis istus Iida akna all ja kammis oma pääd
Iida viskas kammi aknale, lõi juuksed seljale
ta elavalt toast välja läks, surnult kanti tagasi
Kui pühapäev oli mööda läind ja kesköötund oli tulnud
siis seisis Iida kurblik vaim Kustavi voodi ees
Siis teise päeva hommikul Kustav ütles naisele
Ma täna öösel kohutavat und olen näind, nii hirmsat, koledat
meie tuba oli pisikesi loomi täis, kõik veripunased
Siis sõna toodi Kustavil - sinu vana pruut on surnud
Kustav tõusis voodist ülesse, läks Iidat vaatama
Mamma viis ta papa kambrisse, kus Iida magas nüüd
Kustav langes maha põlvini, et anda Iidal suud
Iida kolm venda ütlesid, mis otsid sina siit
suud anna oma naisele ja mitte Iidale
Kustav haaras põuest volveri, lõi endal rinnusse
noor naine jäägu leinama, mina suren Iidaga
Kaks armastajat surivad, ühte hauda maeti
K2rts palus, et ma selle talle saadaks või miskit, panen siia üles.
Tjah, tegelikult üks üsna jabur laul, samasse liigasse "Pimm-pommadi kellad löövad"-ga, kuigi mitte päris selle kingsepa-lauluga.
Praegu ma aga mõtlen, kust võiks leida sõnu järgmistele lauludele, oleks hea teinekord sõpradega laulda:
1) Hällilaul "Impro 3: Punane Hanrahanist". Mäletan vaid fraasi: " sa oled mu kevadelootus, kui lehed langevad". Kuramuse ilus laul.
2)Mul on kuri kahtlus, et see on FIXi laul, a pead ei anna. Too on too laule ümber pööravast peeglit uurivast daamist.
3) Üks teatav nekrutilaul. Too, mis algab, et ema väikselt hällitas ja ütles sõjamees jne. Õigupoolest on mul üks selline laul siin isegi olemas, aga too on üsna lühike versioon, Kustavist ja Iidast vahest lühemgi, aga too teine oli hästi pikk, peab kelleltki küsima, et laulaks, sest ümber trükkida oleks ilmselt suur vaev.
4) Üks teine nekrutilaul. Oli Eesti Teatri Lauludes, muuseas telekas ka. Too on too "See ranits, mis mul seljas"
5) Ja vot üks lugu oli veel, mida ma niikuinii tahtsin, aga ta, raip, ei tule meelde. Mitte midagi tast ei tule.
(Tairudi-tairudi trallallaa, miks sina mind ei armasta?)
Nemad puu all maha istsivad, ei julgend rääkida
siis Kustav ütles Iidale: miks sa ei ole kurb?
Ma homme laulatusele sõidan oma pruudiga
siis Iida ära ehmatas, näost valgeks läks kui kriit
Iida tõusis puu alt ülesse, läks oma kambrisse
Kui äripäev oli mööda läind ja pühapäev oli tulnud
siis istus Iida akna all ja kammis oma pääd
Iida viskas kammi aknale, lõi juuksed seljale
ta elavalt toast välja läks, surnult kanti tagasi
Kui pühapäev oli mööda läind ja kesköötund oli tulnud
siis seisis Iida kurblik vaim Kustavi voodi ees
Siis teise päeva hommikul Kustav ütles naisele
Ma täna öösel kohutavat und olen näind, nii hirmsat, koledat
meie tuba oli pisikesi loomi täis, kõik veripunased
Siis sõna toodi Kustavil - sinu vana pruut on surnud
Kustav tõusis voodist ülesse, läks Iidat vaatama
Mamma viis ta papa kambrisse, kus Iida magas nüüd
Kustav langes maha põlvini, et anda Iidal suud
Iida kolm venda ütlesid, mis otsid sina siit
suud anna oma naisele ja mitte Iidale
Kustav haaras põuest volveri, lõi endal rinnusse
noor naine jäägu leinama, mina suren Iidaga
Kaks armastajat surivad, ühte hauda maeti
K2rts palus, et ma selle talle saadaks või miskit, panen siia üles.
Tjah, tegelikult üks üsna jabur laul, samasse liigasse "Pimm-pommadi kellad löövad"-ga, kuigi mitte päris selle kingsepa-lauluga.
Praegu ma aga mõtlen, kust võiks leida sõnu järgmistele lauludele, oleks hea teinekord sõpradega laulda:
1) Hällilaul "Impro 3: Punane Hanrahanist". Mäletan vaid fraasi: " sa oled mu kevadelootus, kui lehed langevad". Kuramuse ilus laul.
2)Mul on kuri kahtlus, et see on FIXi laul, a pead ei anna. Too on too laule ümber pööravast peeglit uurivast daamist.
3) Üks teatav nekrutilaul. Too, mis algab, et ema väikselt hällitas ja ütles sõjamees jne. Õigupoolest on mul üks selline laul siin isegi olemas, aga too on üsna lühike versioon, Kustavist ja Iidast vahest lühemgi, aga too teine oli hästi pikk, peab kelleltki küsima, et laulaks, sest ümber trükkida oleks ilmselt suur vaev.
4) Üks teine nekrutilaul. Oli Eesti Teatri Lauludes, muuseas telekas ka. Too on too "See ranits, mis mul seljas"
5) Ja vot üks lugu oli veel, mida ma niikuinii tahtsin, aga ta, raip, ei tule meelde. Mitte midagi tast ei tule.
neljapäev, aprill 26, 2007
IMO ja muud valikulised võistlused
Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka tavatses öelda, tuleks alustada pikka hiina ooperit teemal mina ja IMOd eelmistel aastatel, aga kuna ma pikalt kirjutada ei viitsi, siis võtke teadmiseks, et IMO valikvõistlustel olen ma varem ka käinud ja suhteliselt lõpuosas olevaid tulemusi saanud.
IMO tähendab teadupärast Internatsionaalset MatemaatikaOlümpiaadi ja IMO valikvõistlused on säärased võistlused, kuhu kutsutakse need, kel riiklikel võistlustel hästi läheb ja mille võitjad, lisades arvestusse ka piisaval hulgal intriige ja sahkermahkerit siis rahvusvahelise võistkonna liikmeks arvatakse.
Igatahes, mind sinna kutsuti. Ja milline õnn, valikvõistlused olid täpselt üks päev pärast lingvistika riiklikku - seega oli mul tihe nädalavahetus. Lingvistika oli päris kena, johtuvalt sellest, et ma sain kokku suurel hulgal talonge, mille eest DuNordis süüa. Seal on päris head söögid muide. Samuti anti süüa ka reede õhtul ja... mmmm....
Ahjaa, võistlustest siis ka. Lingvistikaolümpiaadidel olin ma niivõrd ärahellitatud asjaoluga, et harilikult pannakse fraasid ja tõlked järjestikku, mitte ei ole nad segamini nagu Kört-Pärtli särk. Seekord ei olnud. Kolm ülesannet olid säärased ja kõigiga panin ma algselt võssa. Näiteks algselt arvasin ma seimati (või misiganes keel see ka polnud) keele kohta, et kõnelejad ilmselt end pidevalt pilve tõmbavad, kuna igasuguse väiksegi loogika tekkimisel oli mingi fraas-tõlge, mis kõik pahupidi pööras. Aga veerand tunni pärast sain ma oma veast aru ja siis tundus see keel väheke normaalsemana.
Lineaarkiri B puhul hakkasin ma algul otsima sidemeid päike-kuld-vask-naine jne, siis aga täheldasin silpe ja voila! välja tuli.
Aga see, et ungari keele ülesande puhul seal tõlked suvalises järjekorras olid, sain ma alles õhtul teada.
Üldiselt oli lingvistika tore, õhtul sai veel Ülikooli kohvikus süüa ja kohtuda inimestega, keda poldud ammu näinud ja nii edasi. Mind kutsuti veel õhtul laulma ja heietama, aga kuna olin pärast päeva suhtkoht väsinud ja mul oli veel kaks olümpiaadipäeva ees, läksin koju.
Järgmine päev. Ärkan suhtkoht vara, söön kodus hommikut, lähen bussipeatusesse ja ikkagi jõuan napilt õigeks ajaks kohale. Nojah, c'est la vie. Igatahes näen seal kohapeal mitmeid tutavaid karvaseid ja sulelisi matemaatikuid, nii võistlejatena kui ka žüriis ja nende seas, kes meil raibetel silma peal hoidsid, et midagi kurja ei sünniks.
Tegin kaks ülesannet kolmest esimene päev ära ja kahtlustasin vandenõud, sest esimene aasta sain ma vist kokku ühe punkti ja teisel aastal seitse. Nüüd aga esimese päevaga juba neliteist punkti käes, sest lahendused tundusid ilusad ja head(muuseas, teisest ma ühe punkti kaotasin, kuna ei arvestanud võimalusega, et kolmnurk võib nürinurkne ka olla. Samas Juhan ütles, et mul olla kõige ilusam lahendus olnud). Kolmandat ma välja ei mõtelnud, tegin ainult tähelepanekuid. Pärast selgus, et selle eest sain ma kaks punkti, mis oli üks kõrgemaid tulemusi üleüldse.
Teine päev algas varem. Kuna mul oli kaks talongi, siis ma kodus ei söönud, vaid DuNordis. Õigemini plaanisin ma seda teha, ent avastasin, et DuNord tehakse lahti alles kümnest. Well, kõiges ei saa ka vedada. Sõin Kuumas Tassis hommikut, sellist hästi kolesteroolirikast hommikusööki, mille peale ilmselt arterid kohe ära ehmatavad. Vaatasin pärast oma rahakotti ja leidsin, et järel on umbes kaksteist krooni. Leidsin, et seda on just parasjagu ja läksin võistlustele.
Seal tegin kõik ülesanded poole ajaga ära. Kahtlustasin jällegi vandenõud. Aga seekord oligi! Ühes ülesandes oli funktsiooni märk kaks korda kirjas! Üritasin olümpiaadi lõpuni antud ülesannet lahendada - asjata. Sain lõpuks selle eest ühe punkti.
Sõin DuNordis korraga kahe talongi eest - mida oli kuradi palju - siis läksin ma Curu poole, siis Goblini ja Ally juurde, kes olid Krooksus, siis ühes nendega Urgu ühte filmi vaatama ja siis koju.
Ahjaa, ja DuNordis tegin ma ühe kõne ja sain teada, et lingvistikas olin ma kaheksas kuni kümnes, aga kuna isik, kellele ma kõne tegin, oli samuti kaheksas kuni kümnes ja tal oli eelvoorus paremini läinud, saab tõenäoliselt tema rahvusvahelisele (sinna saab kaheksa tükki) mitte mina, aga suvel toimuvasse laagrisse olen ikka kutsutud. Nojah, arvestades, et lingvistika rahvusvaheline on Peterburis ja mina olen eestlane ja järelikult fašist ja lõuga mulle saada ei meeldi, siis pole hullu.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
IMO valikvõistlustel olin ma teine.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
IMO 2007 -le, mis toimub Vietnamis, Hanois, ma saan!
Koos Nummerti ja Kagnroga, muuhulgas, kes on mõlemad Treffnerist.
*sisesta räige egotripp siia*
IMO tähendab teadupärast Internatsionaalset MatemaatikaOlümpiaadi ja IMO valikvõistlused on säärased võistlused, kuhu kutsutakse need, kel riiklikel võistlustel hästi läheb ja mille võitjad, lisades arvestusse ka piisaval hulgal intriige ja sahkermahkerit siis rahvusvahelise võistkonna liikmeks arvatakse.
Igatahes, mind sinna kutsuti. Ja milline õnn, valikvõistlused olid täpselt üks päev pärast lingvistika riiklikku - seega oli mul tihe nädalavahetus. Lingvistika oli päris kena, johtuvalt sellest, et ma sain kokku suurel hulgal talonge, mille eest DuNordis süüa. Seal on päris head söögid muide. Samuti anti süüa ka reede õhtul ja... mmmm....
Ahjaa, võistlustest siis ka. Lingvistikaolümpiaadidel olin ma niivõrd ärahellitatud asjaoluga, et harilikult pannakse fraasid ja tõlked järjestikku, mitte ei ole nad segamini nagu Kört-Pärtli särk. Seekord ei olnud. Kolm ülesannet olid säärased ja kõigiga panin ma algselt võssa. Näiteks algselt arvasin ma seimati (või misiganes keel see ka polnud) keele kohta, et kõnelejad ilmselt end pidevalt pilve tõmbavad, kuna igasuguse väiksegi loogika tekkimisel oli mingi fraas-tõlge, mis kõik pahupidi pööras. Aga veerand tunni pärast sain ma oma veast aru ja siis tundus see keel väheke normaalsemana.
Lineaarkiri B puhul hakkasin ma algul otsima sidemeid päike-kuld-vask-naine jne, siis aga täheldasin silpe ja voila! välja tuli.
Aga see, et ungari keele ülesande puhul seal tõlked suvalises järjekorras olid, sain ma alles õhtul teada.
Üldiselt oli lingvistika tore, õhtul sai veel Ülikooli kohvikus süüa ja kohtuda inimestega, keda poldud ammu näinud ja nii edasi. Mind kutsuti veel õhtul laulma ja heietama, aga kuna olin pärast päeva suhtkoht väsinud ja mul oli veel kaks olümpiaadipäeva ees, läksin koju.
Järgmine päev. Ärkan suhtkoht vara, söön kodus hommikut, lähen bussipeatusesse ja ikkagi jõuan napilt õigeks ajaks kohale. Nojah, c'est la vie. Igatahes näen seal kohapeal mitmeid tutavaid karvaseid ja sulelisi matemaatikuid, nii võistlejatena kui ka žüriis ja nende seas, kes meil raibetel silma peal hoidsid, et midagi kurja ei sünniks.
Tegin kaks ülesannet kolmest esimene päev ära ja kahtlustasin vandenõud, sest esimene aasta sain ma vist kokku ühe punkti ja teisel aastal seitse. Nüüd aga esimese päevaga juba neliteist punkti käes, sest lahendused tundusid ilusad ja head(muuseas, teisest ma ühe punkti kaotasin, kuna ei arvestanud võimalusega, et kolmnurk võib nürinurkne ka olla. Samas Juhan ütles, et mul olla kõige ilusam lahendus olnud). Kolmandat ma välja ei mõtelnud, tegin ainult tähelepanekuid. Pärast selgus, et selle eest sain ma kaks punkti, mis oli üks kõrgemaid tulemusi üleüldse.
Teine päev algas varem. Kuna mul oli kaks talongi, siis ma kodus ei söönud, vaid DuNordis. Õigemini plaanisin ma seda teha, ent avastasin, et DuNord tehakse lahti alles kümnest. Well, kõiges ei saa ka vedada. Sõin Kuumas Tassis hommikut, sellist hästi kolesteroolirikast hommikusööki, mille peale ilmselt arterid kohe ära ehmatavad. Vaatasin pärast oma rahakotti ja leidsin, et järel on umbes kaksteist krooni. Leidsin, et seda on just parasjagu ja läksin võistlustele.
Seal tegin kõik ülesanded poole ajaga ära. Kahtlustasin jällegi vandenõud. Aga seekord oligi! Ühes ülesandes oli funktsiooni märk kaks korda kirjas! Üritasin olümpiaadi lõpuni antud ülesannet lahendada - asjata. Sain lõpuks selle eest ühe punkti.
Sõin DuNordis korraga kahe talongi eest - mida oli kuradi palju - siis läksin ma Curu poole, siis Goblini ja Ally juurde, kes olid Krooksus, siis ühes nendega Urgu ühte filmi vaatama ja siis koju.
Ahjaa, ja DuNordis tegin ma ühe kõne ja sain teada, et lingvistikas olin ma kaheksas kuni kümnes, aga kuna isik, kellele ma kõne tegin, oli samuti kaheksas kuni kümnes ja tal oli eelvoorus paremini läinud, saab tõenäoliselt tema rahvusvahelisele (sinna saab kaheksa tükki) mitte mina, aga suvel toimuvasse laagrisse olen ikka kutsutud. Nojah, arvestades, et lingvistika rahvusvaheline on Peterburis ja mina olen eestlane ja järelikult fašist ja lõuga mulle saada ei meeldi, siis pole hullu.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
IMO valikvõistlustel olin ma teine.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
IMO 2007 -le, mis toimub Vietnamis, Hanois, ma saan!
Koos Nummerti ja Kagnroga, muuhulgas, kes on mõlemad Treffnerist.
*sisesta räige egotripp siia*
neljapäev, aprill 19, 2007
kolmapäev, aprill 04, 2007
Sõjaväest, matemaatikast ja muust
Heihoohipi!
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.
Töö
Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.
Olümpiadistika
Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.
Sõjavägi
Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.
Rollimängud
Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand
On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.
Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.
Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind
Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.
Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants
Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?
Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:
Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos
et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:
Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,:
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.
Töö
Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.
Olümpiadistika
Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.
Sõjavägi
Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.
Rollimängud
Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand
On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.
Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.
Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind
Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.
Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants
Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?
Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:
Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos
et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:
Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,:
teisipäev, märts 20, 2007
Mälupilte Zavoodist
Juba kolmandat päeva oli Zavoodis joonud üks olend, kes kõrtsi harilikest klientidest radikaalselt erines, ehkki räägiti, et vahepeal olla ülalnimetatud kõrtsi isegi põrguväravad avanenud ja väiksemad ja harilikumad deemonid olid seal Põrgu kaootilisest rutiinist väikest vaheldust otsimas käinud. (jutte ei tasu muidugi alati uskuda, eriti nende suust, kellel oli põrguväravate tunnistamise ajal hinge all vahest rohkemgi kui poolik. Deemoneid kohtas sagedamini Pirogovi platsil)
Seda olendit iseloomustasid eelkõige rasked ja suured raudhallid tiivad, mis tema kohal akaatsiana kõrgusid. Tumedama nahavärvi ja lõunamaiste võrdluste järgi, mis teda vaadates pähe kippusid, paistis olevat tegu kõrbetest, savannidest või muudest kuivadest aladest pärit oleva isendiga.
Tegu oli ingliga. Raskes joobes ingliga, aga maist mammonat tal taskutes nähtavasti jätkus ja sellest oli baaridaamile küllalt. Manustatud alkoholi kogus oli nüüdseks tema keelepaelad valla päästnud nii et too oma kurba elusaatust oma naabriga jagama hakkas.
„No ma küsin sult, kus on siin õig...õiglus, ah?“ alustas ta oma monoloogiks kujunevat juttu. „Mis õigust on nendel mind alla visata?“
Naabriks olev raamatukogus töötav neiu ei vastanud, aga tema olekust võis märgata huvi ingli ja/või tema jutu vastu – vähemalt nii inglile näis.
„Mina lihtsalt proto... protisti...protegeneree.... olen vastu nende kuramuse bürookraadidele ja juba nad viskavad mu siia alla.“ jutustas ingel „„Ajalugu peab korduma. Ajalugu peab korduma,“,“ imiteeris ta ninahäälel oma tõenäolisi ülemusi.
„Persetki, ütlen ma. Persetki. Ajalugu ei pea korduma, ei komöödia, tragöödia ja igatahes kindlasti kuradi mitte ühe ameerika seebiooperina, aga kas siis nemad kuulavad? Kas siis nemad kuulavad? Ei, ei kuula ja sellepärast ei olegi maailmas õiglust.“
Ingel paistis alles nüüd märkavat, et räägib inimesega, mitte suvalise tänavapostiga.
„Kullakene, kas sul kah tööga probleeme on? Ma ütlen, tänapäeval on nii raske uut tööd saada ja ülemused on sellised tõpranäod, et ei mõtle üleüldse alluvate õigustele ja madalama astmete inglite ametiühing on kah nii kuradi nõrk ja ei suuda üleüldse üleminglitele vastu panna, ma ütlen, kuradi raisk küll.“
Tüdruk vaatas oma vestluspartnerit hirmusegase hämmastusega. Tegelikult oli ta siia lihtsalt aega veetma tulnud ja lootnud, et ehk saab mõne tuttava või sõbraga kokku, aga need olid siit vist juba ingli tõttu ammu lahkunud, aga teda see ingel eriti ei häirinud, pigem pakkus huvi. Räägiti, et inglid olevat vana rahvas, väga vana ja organiseerunud ja raudse hierarhia ja korraga ning just seetõttu oli üht purjus isendit huvitav kohata.
„Jaa, ülemused on mõnikord tõesti mölakad,“ lausus ta lohutavalt, sest midagi muud paremat pähe ei tulnud. „Aga äkki sa leiad kusagil mujal tööd, tead, tänapäeval on see väga levinud. Ma võin aidata. Mul on tööturuametis tuttavaid.“
Ingli nägu selgines ja muutus rõõmsamaks.
„No aga davai. Teeme ära. Kus ma sinu arvates tööd leida võiks?“
„Noo, räägitakse, et McDonalds võtab uusi töölisi vastu. Olevat head tööajad ja puha.“
„No aga nad röstivad ju seal loomi ja linde ja muid sulelisi,“ teatas ingel umbjoobes pilgul. „No ja mina olen ju ka suleline.“
„Ära muretse, loomade või lihaga pole McDonaldsil midagi pistmist. Nad röstivad seal vist kodutuid,“ teadis neiu ingli tapva loogika peale rääkida. „Rahvas räägib, et mustade autodega röövitakse tänavalt inimesi ja pärast tehakse neist mäkis burgereid.“
„Neil seal mäkis paprid kodutute kõrvetamiseks ikka on?“ küsis inglile omane organiseeritus.
„Ma usun küll,“ vastas neiu. „Minu nimi on ... – tüdruk teadis, et igasugustele ei tohi oma nime ka ütelda - ...Kana“
„Väga meeldiv,“ ütles ingel pehmel keelel. „Minu nimi on Agöõrääääh“ ja oksendas põrandale.
„Läheme siis või?“
Seda olendit iseloomustasid eelkõige rasked ja suured raudhallid tiivad, mis tema kohal akaatsiana kõrgusid. Tumedama nahavärvi ja lõunamaiste võrdluste järgi, mis teda vaadates pähe kippusid, paistis olevat tegu kõrbetest, savannidest või muudest kuivadest aladest pärit oleva isendiga.
Tegu oli ingliga. Raskes joobes ingliga, aga maist mammonat tal taskutes nähtavasti jätkus ja sellest oli baaridaamile küllalt. Manustatud alkoholi kogus oli nüüdseks tema keelepaelad valla päästnud nii et too oma kurba elusaatust oma naabriga jagama hakkas.
„No ma küsin sult, kus on siin õig...õiglus, ah?“ alustas ta oma monoloogiks kujunevat juttu. „Mis õigust on nendel mind alla visata?“
Naabriks olev raamatukogus töötav neiu ei vastanud, aga tema olekust võis märgata huvi ingli ja/või tema jutu vastu – vähemalt nii inglile näis.
„Mina lihtsalt proto... protisti...protegeneree.... olen vastu nende kuramuse bürookraadidele ja juba nad viskavad mu siia alla.“ jutustas ingel „„Ajalugu peab korduma. Ajalugu peab korduma,“,“ imiteeris ta ninahäälel oma tõenäolisi ülemusi.
„Persetki, ütlen ma. Persetki. Ajalugu ei pea korduma, ei komöödia, tragöödia ja igatahes kindlasti kuradi mitte ühe ameerika seebiooperina, aga kas siis nemad kuulavad? Kas siis nemad kuulavad? Ei, ei kuula ja sellepärast ei olegi maailmas õiglust.“
Ingel paistis alles nüüd märkavat, et räägib inimesega, mitte suvalise tänavapostiga.
„Kullakene, kas sul kah tööga probleeme on? Ma ütlen, tänapäeval on nii raske uut tööd saada ja ülemused on sellised tõpranäod, et ei mõtle üleüldse alluvate õigustele ja madalama astmete inglite ametiühing on kah nii kuradi nõrk ja ei suuda üleüldse üleminglitele vastu panna, ma ütlen, kuradi raisk küll.“
Tüdruk vaatas oma vestluspartnerit hirmusegase hämmastusega. Tegelikult oli ta siia lihtsalt aega veetma tulnud ja lootnud, et ehk saab mõne tuttava või sõbraga kokku, aga need olid siit vist juba ingli tõttu ammu lahkunud, aga teda see ingel eriti ei häirinud, pigem pakkus huvi. Räägiti, et inglid olevat vana rahvas, väga vana ja organiseerunud ja raudse hierarhia ja korraga ning just seetõttu oli üht purjus isendit huvitav kohata.
„Jaa, ülemused on mõnikord tõesti mölakad,“ lausus ta lohutavalt, sest midagi muud paremat pähe ei tulnud. „Aga äkki sa leiad kusagil mujal tööd, tead, tänapäeval on see väga levinud. Ma võin aidata. Mul on tööturuametis tuttavaid.“
Ingli nägu selgines ja muutus rõõmsamaks.
„No aga davai. Teeme ära. Kus ma sinu arvates tööd leida võiks?“
„Noo, räägitakse, et McDonalds võtab uusi töölisi vastu. Olevat head tööajad ja puha.“
„No aga nad röstivad ju seal loomi ja linde ja muid sulelisi,“ teatas ingel umbjoobes pilgul. „No ja mina olen ju ka suleline.“
„Ära muretse, loomade või lihaga pole McDonaldsil midagi pistmist. Nad röstivad seal vist kodutuid,“ teadis neiu ingli tapva loogika peale rääkida. „Rahvas räägib, et mustade autodega röövitakse tänavalt inimesi ja pärast tehakse neist mäkis burgereid.“
„Neil seal mäkis paprid kodutute kõrvetamiseks ikka on?“ küsis inglile omane organiseeritus.
„Ma usun küll,“ vastas neiu. „Minu nimi on ... – tüdruk teadis, et igasugustele ei tohi oma nime ka ütelda - ...Kana“
„Väga meeldiv,“ ütles ingel pehmel keelel. „Minu nimi on Agöõrääääh“ ja oksendas põrandale.
„Läheme siis või?“
neljapäev, märts 15, 2007
Freelancer GM
See on kummaline.
Nimekiri larpidest, kus ma olen gemmanud või gemman(võib-olla) ja ühes kellega:
*Üksildane Oktoobriöö - mina ja Idril (oktoober, 2006)
*Justkui Talveöö - Mina, Marten, Ozkar ja Anni (jaanuar, 2007)
*Husbardid II- Mina, Goblin ja Ally (tuleb see suvi)
*Fyerellar 3, kuhu Hoar mind kutsus. (seal olen ma lihtsalt mingi abikäpp) Ma ei tea täpselt, kes seal peale Hoari veel on. See suvi.
*Kümme väikest neegrit - Mina ja Ally- see suvi
*Seitsme maa ja mere taga. Mina, k2rts ja ohpuu. Trexxxi üritame ka saada. järgmine suvi. seeria.
Panite tähele?
Ei?
Minu meelest on tähelepanuväärsed kaks asjaolu
1) Ma korraldan kuramuse palju larpe
2) ja kõiki neist erinevate grupeeringutega.
Mul ei ole nimekirjas ühtki täiesti korduvate kaaskorraldajatega projekti.
Ma olen freelancer. Ja ometi saan ma nende gruppidega, kellega ma midagi korraldanud olen või aktiivselt korraldan, hästi läbi. See, et ma ühekordseid projekte eri inimestega teen, annab lihtsalt rohkem selliseid gruppe. Sest larpikorraldamine seob.
Peale selle saab üksiklarbile panna rohkem vabadust, eriti kui see on ühe idee realiseerimine ning see laseb realiseerida erinevaid ideid erinevatest valdkondadest ja stiilidest, ei tüüta ära, ei teki rutiini. On kuidagi vähem survet, kui oleks seerias nende kümne mängu pärast, mida sa samal teemal edasi tegema pead. Tegelastel on kergust, olemise talumatut kergust, pärast mängu nad otsekui hajuvad ja nende tundeid ja piinu enam ei taastata, enam nad seda maski ei kanna, kuigi mängija ehk mäletab, võib-olla?
Mõnel tegelasel on vaja mitut mängu, et saavutada tipp, mõni põleb aga juba esimeses mängus niivõrd ereda leegiga, et hilisemad mängud on vaid väsitavad ja liigsed, sest tipus on see tegelane juba ära käinud ja tõesti, mispärast enam? Kellele seda vaja on? Keda see tuhmumine huvitab? See on sama väsitav kui väikekodanlase mängimine, tühise inimese mängimise, inimese, kes on sinust väiksem ja väiklasem.
Muide, larpitegelasel peaks olema mingi voorus, nagu au, heatahtlikkus, usk, siirus, individualism vms, midagi head ja positiivset, mille najal seda tegelast mängida, millele kindlaks jääda, kui mäng sind piirsituatsiooni paiskab. Eksistentsialism ja puha.
May I set the stage?
I shall impersonate a man.
Come, enter into my imagination and see him!
His name... Alonso Quijana... a country squire, no longer young... bony, hollow-faced... eyes that burn with the fire of inner vision. Being retired, he has much time for books. He studies
them from morn to night and often through the night as well. And all he reads oppresses him... fills him with indignation at man's murderous ways toward man. And he conceives the strangest project ever imagined... to become a knight-errant and sally forth into the world to right all wrongs. No longer shall he be plain Alonso Quijana... but a dauntless knight known as -
Don Quixote de La Mancha!
Nimekiri larpidest, kus ma olen gemmanud või gemman(võib-olla) ja ühes kellega:
*Üksildane Oktoobriöö - mina ja Idril (oktoober, 2006)
*Justkui Talveöö - Mina, Marten, Ozkar ja Anni (jaanuar, 2007)
*Husbardid II- Mina, Goblin ja Ally (tuleb see suvi)
*Fyerellar 3, kuhu Hoar mind kutsus. (seal olen ma lihtsalt mingi abikäpp) Ma ei tea täpselt, kes seal peale Hoari veel on. See suvi.
*Kümme väikest neegrit - Mina ja Ally- see suvi
*Seitsme maa ja mere taga. Mina, k2rts ja ohpuu. Trexxxi üritame ka saada. järgmine suvi. seeria.
Panite tähele?
Ei?
Minu meelest on tähelepanuväärsed kaks asjaolu
1) Ma korraldan kuramuse palju larpe
2) ja kõiki neist erinevate grupeeringutega.
Mul ei ole nimekirjas ühtki täiesti korduvate kaaskorraldajatega projekti.
Ma olen freelancer. Ja ometi saan ma nende gruppidega, kellega ma midagi korraldanud olen või aktiivselt korraldan, hästi läbi. See, et ma ühekordseid projekte eri inimestega teen, annab lihtsalt rohkem selliseid gruppe. Sest larpikorraldamine seob.
Peale selle saab üksiklarbile panna rohkem vabadust, eriti kui see on ühe idee realiseerimine ning see laseb realiseerida erinevaid ideid erinevatest valdkondadest ja stiilidest, ei tüüta ära, ei teki rutiini. On kuidagi vähem survet, kui oleks seerias nende kümne mängu pärast, mida sa samal teemal edasi tegema pead. Tegelastel on kergust, olemise talumatut kergust, pärast mängu nad otsekui hajuvad ja nende tundeid ja piinu enam ei taastata, enam nad seda maski ei kanna, kuigi mängija ehk mäletab, võib-olla?
Mõnel tegelasel on vaja mitut mängu, et saavutada tipp, mõni põleb aga juba esimeses mängus niivõrd ereda leegiga, et hilisemad mängud on vaid väsitavad ja liigsed, sest tipus on see tegelane juba ära käinud ja tõesti, mispärast enam? Kellele seda vaja on? Keda see tuhmumine huvitab? See on sama väsitav kui väikekodanlase mängimine, tühise inimese mängimise, inimese, kes on sinust väiksem ja väiklasem.
Muide, larpitegelasel peaks olema mingi voorus, nagu au, heatahtlikkus, usk, siirus, individualism vms, midagi head ja positiivset, mille najal seda tegelast mängida, millele kindlaks jääda, kui mäng sind piirsituatsiooni paiskab. Eksistentsialism ja puha.
May I set the stage?
I shall impersonate a man.
Come, enter into my imagination and see him!
His name... Alonso Quijana... a country squire, no longer young... bony, hollow-faced... eyes that burn with the fire of inner vision. Being retired, he has much time for books. He studies
them from morn to night and often through the night as well. And all he reads oppresses him... fills him with indignation at man's murderous ways toward man. And he conceives the strangest project ever imagined... to become a knight-errant and sally forth into the world to right all wrongs. No longer shall he be plain Alonso Quijana... but a dauntless knight known as -
Don Quixote de La Mancha!
laupäev, märts 03, 2007
Järjejutt liigub.
Nagu mainitud, kolisin ma järjejutu teise blogisse, et ma siin rahulikult spämmida saaks.
Vabandan kõigi nende ees, kes selle tõttu mingeid asju peavad ümber programmeerima ja puha.
http://suuredpesakonnad.blogspot.com/
Vabandan kõigi nende ees, kes selle tõttu mingeid asju peavad ümber programmeerima ja puha.
http://suuredpesakonnad.blogspot.com/
teisipäev, veebruar 27, 2007
Fortuna Elesgalis ja kaks lehma
Mõtlesin Elesgalist kahe lehma süsteemi läbi. [url=http://en.wikipedia.org/wiki/Two_cows]Teate küll[/url]
Nüüd see vist vaikselt levib juba rahva seas.
Igastahes, siin nad on:
Maki lood:
Sul on kaks lehma. Mõlemad räägivad sulle salaja,et teine tahab sind mürgitada ja on konkureeriva organisatsiooni palgal. Sul on tunne, et üks teab sinu tumedat minevikku, (kuid ei tea, kumb) ja sa keeldud larbil piima joomast. Selle tulemusena vaevab sind kogu larbi hirmus janu. Lõpuks ei pane sa vastu ja jood suvalise lehma piima, mille tulemusel näed võikaid hallutsinatsioone. Hommikul on pohmell.
FE: Sul on kaks lehma. Curunir räägib nendega ja varsti on nad FE liikmed.
EFF: Sul on kaks lehma. Nad mõlemad on surnud ja akontaktsed, kuid sa suhtled nende vasikatega.
Klassikaline drägun:
Sul on 1d6 lehma.
Elesgali drägun: Sõltuvalt sinu rassist peaks sul olema kas 1d4 või 1d8 lehma või hoopis 1d6 kitse, kuid kuna mängureeglid pole veel päris valmis ja neid ei saa kuskilt kätte, seega on sul 1d6 lehma. Viska initsiatiivi.
Elesgal Curuniri juhtimise all(pessimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Üksinda.
Elesgal Curuniri juhtimise all(optimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Seltskonnas.
Elesgal Riioni juhtimise all: Sul on kaks lehma. Mõlemad on FE liikmed. Koos teiste Elesgali lehmadega luuakse Piimaandjate Töögrupp, mille saadusi tahetakse hakata müüma suures mahus, ent kuna varsti huvi vaibub, ei suudeta lepingut täita ja Riion astub FE juhataja kohalt tagasi.
Elesgal Curuniri kõne vaimus: Sul on kaks lehma. Te olete sõpruskond ja sellepärast on Elesgal tugev.
Elesgali larpibürokraatia: Sul on kaks lehma. Elesgali juhtkond paneb sind korraldama larpi, kuna rahvas nõuab seda. Kuna mängijaid ei leita, oled sa sunnitud kutsuma mängule soodushinnaga oma kaks lehma ja siis mängul vaatama, kuidas nad oma rolle vaikselt tammudes ja ammudes täidavad.
Elesgali larpibürokraatia (2): Sul on kaks lehma. Sind on pandud larpi korraldama. Sa ise hästi ei jõua ja usaldad selle ülesande oma lehmadele.
Elesgali kosmoloogia: Sul ei ole veel kahte lehma, sest ei ole kätte jõudnud veel lehmade tsivilisatsiooni tõusu kajastav ajaring. Aga sinu hobustel on statistilises võttes kõik lehmade omadused, kuna me ei viitsi ümberarvestusi teha.
Elesgali seltsielu: Sul on kaks lehma. Hommikul ärkad sa Urus nende vahel ja mõtled, mis öösel juhtus. Üks Uru diivanitest nimetatakse Lehmaks ja sa kirjutad Elesgali foorumisse, et magasid täna Lehmal.
PS: Ma ilmselt kolin "Suured pesakonnad" teise blogisse varsti üles, et mul kusagil (siin, täpsemalt) rahulikult spämmida oleks.
Nüüd see vist vaikselt levib juba rahva seas.
Igastahes, siin nad on:
Maki lood:
Sul on kaks lehma. Mõlemad räägivad sulle salaja,et teine tahab sind mürgitada ja on konkureeriva organisatsiooni palgal. Sul on tunne, et üks teab sinu tumedat minevikku, (kuid ei tea, kumb) ja sa keeldud larbil piima joomast. Selle tulemusena vaevab sind kogu larbi hirmus janu. Lõpuks ei pane sa vastu ja jood suvalise lehma piima, mille tulemusel näed võikaid hallutsinatsioone. Hommikul on pohmell.
FE: Sul on kaks lehma. Curunir räägib nendega ja varsti on nad FE liikmed.
EFF: Sul on kaks lehma. Nad mõlemad on surnud ja akontaktsed, kuid sa suhtled nende vasikatega.
Klassikaline drägun:
Sul on 1d6 lehma.
Elesgali drägun: Sõltuvalt sinu rassist peaks sul olema kas 1d4 või 1d8 lehma või hoopis 1d6 kitse, kuid kuna mängureeglid pole veel päris valmis ja neid ei saa kuskilt kätte, seega on sul 1d6 lehma. Viska initsiatiivi.
Elesgal Curuniri juhtimise all(pessimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Üksinda.
Elesgal Curuniri juhtimise all(optimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Seltskonnas.
Elesgal Riioni juhtimise all: Sul on kaks lehma. Mõlemad on FE liikmed. Koos teiste Elesgali lehmadega luuakse Piimaandjate Töögrupp, mille saadusi tahetakse hakata müüma suures mahus, ent kuna varsti huvi vaibub, ei suudeta lepingut täita ja Riion astub FE juhataja kohalt tagasi.
Elesgal Curuniri kõne vaimus: Sul on kaks lehma. Te olete sõpruskond ja sellepärast on Elesgal tugev.
Elesgali larpibürokraatia: Sul on kaks lehma. Elesgali juhtkond paneb sind korraldama larpi, kuna rahvas nõuab seda. Kuna mängijaid ei leita, oled sa sunnitud kutsuma mängule soodushinnaga oma kaks lehma ja siis mängul vaatama, kuidas nad oma rolle vaikselt tammudes ja ammudes täidavad.
Elesgali larpibürokraatia (2): Sul on kaks lehma. Sind on pandud larpi korraldama. Sa ise hästi ei jõua ja usaldad selle ülesande oma lehmadele.
Elesgali kosmoloogia: Sul ei ole veel kahte lehma, sest ei ole kätte jõudnud veel lehmade tsivilisatsiooni tõusu kajastav ajaring. Aga sinu hobustel on statistilises võttes kõik lehmade omadused, kuna me ei viitsi ümberarvestusi teha.
Elesgali seltsielu: Sul on kaks lehma. Hommikul ärkad sa Urus nende vahel ja mõtled, mis öösel juhtus. Üks Uru diivanitest nimetatakse Lehmaks ja sa kirjutad Elesgali foorumisse, et magasid täna Lehmal.
PS: Ma ilmselt kolin "Suured pesakonnad" teise blogisse varsti üles, et mul kusagil (siin, täpsemalt) rahulikult spämmida oleks.
laupäev, veebruar 24, 2007
kolmapäev, veebruar 14, 2007
Inimestest
Tuli meelde, et Idril kunagi tegi sellise asja. (kuigi see on vist ilmselt juba ära kustutatud) Varastan konkreetselt. Vabandan.
Muuseas, sõbrapäevaga pole siin midagi pistmist. Lihtsalt niisama. Tegelikult on see suvaline valik inimesi ja gruppe ja kellegi ma niikuinii unustasin. Vabandan.
Aga:
Idril on hea
Nessa on jabur
Zepp on pervo
Dani on mõtlik
Sven on kapp
Anni on lahke
Curunir on tegus
Marten on aktiivne
Oskar on külalislahke
Kärts on lõbus
Goblinil on annet
Vahur on intelligentne
Efka on perversne
Sillu on positiivne
Gala on armas
Riion on kasvanud
Mina olen narr
Sinimaniseele on hubane
Mu klass on tuttav
Treffner on lõppemas
Elesgal on sõpruskond
Muuseas, sõbrapäevaga pole siin midagi pistmist. Lihtsalt niisama. Tegelikult on see suvaline valik inimesi ja gruppe ja kellegi ma niikuinii unustasin. Vabandan.
Aga:
Idril on hea
Nessa on jabur
Zepp on pervo
Dani on mõtlik
Sven on kapp
Anni on lahke
Curunir on tegus
Marten on aktiivne
Oskar on külalislahke
Kärts on lõbus
Goblinil on annet
Vahur on intelligentne
Efka on perversne
Sillu on positiivne
Gala on armas
Riion on kasvanud
Mina olen narr
Sinimaniseele on hubane
Mu klass on tuttav
Treffner on lõppemas
Elesgal on sõpruskond
esmaspäev, jaanuar 29, 2007
Non sequitor
Mõtlesin niisama. Lambist.
Ideaalis on nõnda, et:
peaks mingit võitluskunsti kunagi viljelema hakkama - täidakskolme eesmärki
1)saaks oma destruktiivset impulssi välja valada. Jah, ma tean, et need võitluskunstid on puha rahu ja filosoofia ja tšill ja kõik see kammajjaa aga destruktiivne impulss ei kao. Inimesel on lihtsalt agressioonivajadus ja ma isiklikult usun, et mingi puupaku või ninakondi purustamine võib seda rahuldada.
2)saaks füüsiliselt vormi. Lihtsalt. Füüsiliselt vormis olla on hea.
3) oleks hilja tänaval vähe turvalisem liikuda.
peaks mingiks ajaks mõned keeled ära õppima. Näiteks kolmekümneaastasena tahaks vallata eesti, inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, soome ja vahest veel mingit keelt.
anarhism on iseenesest tore. (Ma kuulan praegu Vennaskonda, jah) Aga võimatu. Inimesed ei ole lihtsalt nii head ega julged. Kodanikualgatus ei ole nii suur. Ma ei mäleta, mis selle juhtumi nimi oli, aga on mingi juhtum, kus inimene lõi tänaval teise inimese maha. Ümber oli umbes kuuskümmend inimest ja keegi ei teinud midagi.
*****
Tegelikult ma vist ei ole ka väga blogi-inimene. Selliste teadetega pannakse harilikult blogisid kinni, aga minu blogi hoiab ülal järjejutt. See on nagu enam-vähem ainuke asi, mida ma siia kirjutan. Ma mõtlesin, kas teha järjejutu jaoks kohe eraldi blogi ja siia niisama kirjutada ja vaadata, kunas blogi ära kooleb, aga see lõhnab asjaajamise ja muu sarnase bürokraatia järgi, mida ma praegu ajada ei viitsi.
Bürokraatia on iseenesest muidugi võrratu.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin.
Asi on tegelikult nõnda ka, et inimesed, kes blogimise ära lõpetavad, paluvad endaga suhelda telefonis või päriselus, äärmisel juhul ka MSNis.
Mul on aga natuke naljakas inimesele lihtsalt helistada, sest et ma temaga lihtsalt rääkida tahan - inimesel võib ju olla pooleli tähtis quest- näiteks õppida ajaloo arvestuseks või targaks saada või niisama omaette olla - ja mina tulen siis segama.
Muuseas, inimesed kirjutavad blogides sellest, kuidas nad asju näevad ja mida nad arvavad ja kuidas elu läheb. Ilmselt on see teraapiline. Mina seda ei tee. Ei viitsi lihtsalt kõigest siia kirjutada, ehkki oleks ilmselt üsna põnev.
Päris huvitav on blogide kaudu jälgida, kuidas see ühiskond elik suhete võrgustik toimib. Äärmiselt paeluv. Natuke vuajeristlik see on, aga mis siis?
Samas, mina endast midagi ei kirjuta. Teised ei saa mind oma süsteemidesse sisse panna, kui neile kah bloge lugeda meeldib, sest mina kirjutan endast vähe.
Aga tegelikult ei olegi mulle blogimisteraapiat tarvis. Olen niisamagi mitmekülgne, ilus tark ja tubli. Ja rõõmus.
Vott.
Ideaalis on nõnda, et:
peaks mingit võitluskunsti kunagi viljelema hakkama - täidakskolme eesmärki
1)saaks oma destruktiivset impulssi välja valada. Jah, ma tean, et need võitluskunstid on puha rahu ja filosoofia ja tšill ja kõik see kammajjaa aga destruktiivne impulss ei kao. Inimesel on lihtsalt agressioonivajadus ja ma isiklikult usun, et mingi puupaku või ninakondi purustamine võib seda rahuldada.
2)saaks füüsiliselt vormi. Lihtsalt. Füüsiliselt vormis olla on hea.
3) oleks hilja tänaval vähe turvalisem liikuda.
peaks mingiks ajaks mõned keeled ära õppima. Näiteks kolmekümneaastasena tahaks vallata eesti, inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, soome ja vahest veel mingit keelt.
anarhism on iseenesest tore. (Ma kuulan praegu Vennaskonda, jah) Aga võimatu. Inimesed ei ole lihtsalt nii head ega julged. Kodanikualgatus ei ole nii suur. Ma ei mäleta, mis selle juhtumi nimi oli, aga on mingi juhtum, kus inimene lõi tänaval teise inimese maha. Ümber oli umbes kuuskümmend inimest ja keegi ei teinud midagi.
*****
Tegelikult ma vist ei ole ka väga blogi-inimene. Selliste teadetega pannakse harilikult blogisid kinni, aga minu blogi hoiab ülal järjejutt. See on nagu enam-vähem ainuke asi, mida ma siia kirjutan. Ma mõtlesin, kas teha järjejutu jaoks kohe eraldi blogi ja siia niisama kirjutada ja vaadata, kunas blogi ära kooleb, aga see lõhnab asjaajamise ja muu sarnase bürokraatia järgi, mida ma praegu ajada ei viitsi.
Bürokraatia on iseenesest muidugi võrratu.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin.
Asi on tegelikult nõnda ka, et inimesed, kes blogimise ära lõpetavad, paluvad endaga suhelda telefonis või päriselus, äärmisel juhul ka MSNis.
Mul on aga natuke naljakas inimesele lihtsalt helistada, sest et ma temaga lihtsalt rääkida tahan - inimesel võib ju olla pooleli tähtis quest- näiteks õppida ajaloo arvestuseks või targaks saada või niisama omaette olla - ja mina tulen siis segama.
Muuseas, inimesed kirjutavad blogides sellest, kuidas nad asju näevad ja mida nad arvavad ja kuidas elu läheb. Ilmselt on see teraapiline. Mina seda ei tee. Ei viitsi lihtsalt kõigest siia kirjutada, ehkki oleks ilmselt üsna põnev.
Päris huvitav on blogide kaudu jälgida, kuidas see ühiskond elik suhete võrgustik toimib. Äärmiselt paeluv. Natuke vuajeristlik see on, aga mis siis?
Samas, mina endast midagi ei kirjuta. Teised ei saa mind oma süsteemidesse sisse panna, kui neile kah bloge lugeda meeldib, sest mina kirjutan endast vähe.
Aga tegelikult ei olegi mulle blogimisteraapiat tarvis. Olen niisamagi mitmekülgne, ilus tark ja tubli. Ja rõõmus.
Vott.
Tellimine:
Postitused (Atom)