Unenägusid muistsetest aegadest

Leidsin ühest kohast ühe unenäo, mille ma kirja pannud olin. Suht ammu. Päris õõvastav teine.

Nägin täna unes, et ma olin väike, nii umbes kümneaastane poiss.
Ja miskipärast pidin ma tapma mingi kuningasuguvõsa - ei mäleta miks, aga tuli. Võimalik, et tegu oli kättemaksuga või midagi. Ma teadsin, et ma ei pääse sellest projektist eluga.
Kõigepealt tapsin vana kuninga. Seda, kuidas see käis, ma ei mäleta. Siis mind hukati riigireetmise pärast - seda ma ka ei mäleta, aga ma teadsin, et see nii oli. Aga ma ei jäänud oma kehast ilma või reinkarneerusin või midagi, aga igatahes oli mul hiljem sama keha. Võimalik, et kogu seda esimest värki polnud.
Vanima poja, kes peale isa surma kuningaks sai, tapmist ma ei mäleta. Aga mul õnnestus ja ma ei jäänud vahele, või minu kuriteost teati, aga ei jõutud veel kohe kinni püüda.
Järgmisena sai troonile tolle õde. Sai kuningannaks. Mul olid vist ikka mingid maagilised võimed.
Igastahes, meelitasin kuninganna öösel minuga merele aerutama. Ma olin teinud sellise maagilise kunsttüki, et kui kuu pilve tagant välja tuleb, muutun ma rebaseks.
Igatahes, siis kui me aerutasime, muutus meri järk-järgult punasemaks.
Lõpuks jäime seisma. Siis ma vaatasin kuningannat ja mul hakkas kahju, et ta surema pidi. Ma mõtlesin, et see, mille pärast tema suguvõsa neeti, polnud ju tema süü.
Aga siis tuli kuu pilve tagant välja ja ma muutusin rebaseks ja närisin ta kõri läbi. Meri muutus täiesti punaseks.
Kui ma jõudsin tagasi kuningalossi, valitses seal nüüd noorim vend, kes oli eriliselt julm. Ma olin vist vanema venna valitsusajal tulnud nõuandja kujul õukonda ja ma võisin seal ringi käia (muuseas, õukonna ja kuningate asukoht oli Treffner)
Igastahes oli uus kuningas pannud mulle ülesandeks leida kuskilt eiteakust üles üks mõõk. Noh, nagu muinasjutus paneb kuningas karjapoisile mingid ülesanded jne.
Igastahes, tõin selle mõõga ära ja viisin kuninga juurde.
Kuningas käskis ennast selle mõõgaga lüüa. Irvitas ise.
Tõstsin mõõga ja siis järsku ma teadsin, et see, kes selle mõõgaga esimesena lööb, oleks nagu ise pihta saanud. Ja ma teadsin, et kuningas teadis seda ja saatis mu selle järele, et oma isa ja õe ja venna eest kätte maksta. (avalikult tegi ta näo, et ei teadnud, aga tegelikult teadis ja ma kahtlustasin ka, et teadis)
Siis ma pillasin mõõga maha ja jooksin ära. Jooksin nagu jalad võtavad ja lootsin, et ma torman kellestkist mööda, et minust ei saaks kuninga esimest ohvrit. Kuulsin kuninga karjet kui ta mõõga tõstis ja lõi esimest, kes tuli ja ma teadsin, et ta oli surnud.
Ma tormasin keldrisse, riidekappide juurde ja ma teadsin, et mind hukatakse.
Siis vaatas üks tuttav mulle otsa ja ütles, et asjalood muutuvad kogu selle suguvõsa tapmise peale. Ta teadis.

Ärkasin.

"Kuritööd ja karistust" ei tasu enne magamaminekut lugeda.

Evolutsiooniline jäänuk

Käisime isaga mulle lõpetamiseks kingi ostmas. Üldiselt mulle poodides käia ei meeldi, seekord kah mitte, aga kahjuks seekord vana head taktikat - nood käivad kah, võtame ära ja käime siis kus kurat- kasutada ei saanud, sest häirival kombel on kõikide kingade ninad hirmpikad - jalg läheb nagu ilusasti sisse, muidu sobib ka, näeb päris asjalik välja ka, aga varvaste juurest on teist sama palju vaba ruumi kui jalga sees on. Käi siis nendega ringi nagu tola ja vaata, kuhu otsa komistad. Ei tea, kas vahepeal on inimkonna areng kümnesentimeetriste varvaste teed läinud (ehk arenevad millekskiks sõrmetaolisteks? nagu mõningatel ahvidel?) ja mina olen siis selline evolutsiooniline tupik, kes on siis pikkade varvaste rõõmust ilma jäänud. Teine võimalus on muidugi, et kõik normaalsed kingad on juba ammu-ammu ära ostetud, nüüd on alles jäänud vaid kingad mutantidele. Siis on muidugi alati-aktuaalne froidistlik lähenemine, aga toda ma täna ei puuduta.

PS: Tegelikult ma mingid kingad siiski sain, nii et muretsemiseks pole enam põhjust.

Ajas rändamise kõrvalefektidest

Oli selline üritus või katse. Ajas rändamisega. Kõigepealt näidati üht videot lennuki sisemusest ja küsiti, kas ma olen selle lennukiga lennanud. Ütlesin, et vist küll.
Siis tõusid aga lennukis istmeilt üles mees ja naine ja ma tundsin ära - see on ju SEE lennuk, see saatuslik lennuk, ma olen seda videost sada korda näinud. Üritasin vältida nende kahe tähelepanu, olla hästi tähelepandamatu ja nii edasi.
Naine viipas püstoliga umbes kümmekonna reisija peale ja kamandas nad lennuki ukse juurde ja sundis alla hüppama. Siis hüppas ise ka. Õnneks mina nende esimese kümne seas ei olnud. Üritasin olla hästi tähelepandamatu. Ei tulnud välja. Mind sunniti ka alla hüppama.
Alla hüpates mõtlesin, et vähemasti mul on veel pisut aega, enne kui mu elu otsa saab ja mõtlesin samal ajal, kas sellise kiirusega saab kooli ust avada.
Selgus, et saab, sest ma kukkusin just kooli ukse juurde ja kukkudes vajutasin lingi alla.
Igatahes, selgus, et see polegi kool, vaid hoopis mingi kohvik. Või siis minu maakodu, ma pole kindel. Mingi hübriid igastahes. KOhvik, mis läks sujuvalt maakoduks üle. Imetlesin väga seda ehedat baroki näidist, kui mu tähelepanu sellele juhiti. Ei olnud aga raha ja Yoshy andis laenu, et midagi osta. Siis nägin, et väljas on Mihkel, läksin talle tere ütlema, aga siis ta kadus ära ja leidsin, et kohvik asub hoopis Tallinnas. Kõndisin natuke edasi ja jõudsin ühele platsile, kus ühest autost tuli kõik rituaalvahendid ära tuua. Tõingi, teised arutasid, palju mul aega läheb, aga läks vähe. Üks torkas veel, et luteruses on nii vähe rituaalesemeid, et mida sa ikka ootad.
Nüüd käisin ma mööda Kalevi tänavat, mis oli aga hoopis kitsam ja käänulisem mööda Karlovat ringi. Kohtasin üht vanameest, kes seletas mulle ajarännaku paradokse. Ta näitas mulle üht oravat, kes oli juba kümme aastat surnud olnud, aga kelle ta oli tulevikust oli siia toonud, nii et ta vormiliselt vaid paar päeva surnud oli olnud. Võtsin orava kätte ja koorisin talt naha ära, näitamaks, et liha on veel suhtkoht värske ja et kümme aastat too surnud küll pole olnud. Liha oli ilus roos aküll, kuigi paarist kohast mädanes. Vanamees jäi pettunult nõusse.
Kõndisin siis bussi peale, mida aga ei tulnud.
Nägin, et üks naine sõitis autoga -sellesamaga, millest ma ennem rituaalvahendid ära olin toonud ja hüüdis, et ajarännueksperiment on edukalt läbi viidud ja et ma peale hüppaksin. Küsisin, et kas minust mälujälgi ei jää, aga naine vastas, et tänu ajamasinale saab kõik kustutada.

Mai, 16-18

Õpin päevapostiblogimise rasket kunsti.
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri

Oiviku elu on ikka raske

ütles Sven, kui ma talle oma rasket saatust kurtsin. Mõnes mõttes on tal ehk täitsa õigus.

Tark pea on muide kerele nuhtluseks. Kohe on kohe.
Nimelt on mul lootus saada hõbemedalit. Kehalist ei paranda, geograafias on üks periood viis ja kaks nelja ning füssa praks tõotab midagi halvaendelist, nagu Reemann mulle ütles. Argh! Kui seda praksi põleks, saaks hõbeda kätte ja asi tahe. Nüüd on sellega jama nagu liis lassiga.
Peab vist geograafia järele tegema. Mitte et ma nimetet ainest enam midagi mäletaks, peale selle, et Tai pealinn on Bangkok ja OPEC ühendab naftat tootvad riigid ja ressursid on piiratud. Oijah, ilmselt peab mingi rebase maha lööma, talt geograafiaõpiku röövima ja teatava os apähe ajama ja ülejäänu üldise intelligentsi pealt tegema ja lootma Seevri heale tahtele ja inimlikule kaastundele.
Nojah, homme peab ära andma taotleva lehe. Jumal temaga, jäägu see praeguseks kõrvale.

Sain kätte ka kirjanduse koolieksami teemad. Totaalne hämming. Ei, teemad on lahedad ja huvitavad, kõike ma aga ei tunne ja seal tuleb piletid ise valmis teha eksamitegijate poolt. See tähendab, et kui mina kirjutan oma arvamuse miski teema kohta kokku, siis peab keski teine selle järgi õppima ja mina pean kellegi kirjutiste järgi õppima. Kirjandust ei peaks üleüldse õppima - lihtsalt loed, ja siis pärast vestled antud raamatute teemadel. Õppetöö näib kuidagi segane ses asjus. Ah, sellega on kah aega ja praegune aeg on vist kõigil eraldatud mata õppimiseks ja keegi mult midagi ei nõua ja matti ma tõenäoselt õppima ei pea. Ja sellega on ka eksamid enamvähem läbi.

Nojah, tegelikult põle asi üldsegi nii hull, lihtsalt hetkel on selline appiappi tunne.

Ja lastele jääb tulevik ja maa ja kõik see minevik

Viimase aja sündmustega seoses (jaa, ma hakkan kah mingit poliitiba ajama. Vähemasti ajutiselt) tuleb mulle meelde Kundera "Olemise talumatu kergus" Täpsemalt öeldes Sabina ja see, kuidas ta, olles Tšehhoslovakkiast välismaailma põgenenud tundis, et tema tõeliseks vaenlaseks ei ole mitte NLiit, vaid kitš ja suured rahvahulgad, kes marsivad mööda tänavaid ja karjuvad loosungeid.
Vot.
Mul on selline üsna sarnane tunne. Et vastukarva ei ole eelkõige mitte venelased või märatsejad, vaid just selline äärmuslus, mõlemalt poolt. Selline, kelle jaoks enda arvamusest lahku minev arvamus kohe hirmus ketserlus ja arvaja riigireetur, nats, stalinist või muu kuripaha on.

Oijah. Mõtlesin veel pikemalt pajatada, aga ei jaksa.
Muuseas, 9. mail on laulupeo kava ettelaulmine.

Lõpetuseks midagi ilusat

Kustav ja Iida

Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsateel
(Tairudi-tairudi trallallaa, miks sina mind ei armasta?)
Nemad puu all maha istsivad, ei julgend rääkida
siis Kustav ütles Iidale: miks sa ei ole kurb?
Ma homme laulatusele sõidan oma pruudiga
siis Iida ära ehmatas, näost valgeks läks kui kriit
Iida tõusis puu alt ülesse, läks oma kambrisse
Kui äripäev oli mööda läind ja pühapäev oli tulnud
siis istus Iida akna all ja kammis oma pääd
Iida viskas kammi aknale, lõi juuksed seljale
ta elavalt toast välja läks, surnult kanti tagasi
Kui pühapäev oli mööda läind ja kesköötund oli tulnud
siis seisis Iida kurblik vaim Kustavi voodi ees
Siis teise päeva hommikul Kustav ütles naisele
Ma täna öösel kohutavat und olen näind, nii hirmsat, koledat
meie tuba oli pisikesi loomi täis, kõik veripunased
Siis sõna toodi Kustavil - sinu vana pruut on surnud
Kustav tõusis voodist ülesse, läks Iidat vaatama
Mamma viis ta papa kambrisse, kus Iida magas nüüd
Kustav langes maha põlvini, et anda Iidal suud
Iida kolm venda ütlesid, mis otsid sina siit
suud anna oma naisele ja mitte Iidale
Kustav haaras põuest volveri, lõi endal rinnusse
noor naine jäägu leinama, mina suren Iidaga
Kaks armastajat surivad, ühte hauda maeti




K2rts palus, et ma selle talle saadaks või miskit, panen siia üles.


Tjah, tegelikult üks üsna jabur laul, samasse liigasse "Pimm-pommadi kellad löövad"-ga, kuigi mitte päris selle kingsepa-lauluga.
Praegu ma aga mõtlen, kust võiks leida sõnu järgmistele lauludele, oleks hea teinekord sõpradega laulda:
1) Hällilaul "Impro 3: Punane Hanrahanist". Mäletan vaid fraasi: " sa oled mu kevadelootus, kui lehed langevad". Kuramuse ilus laul.
2)Mul on kuri kahtlus, et see on FIXi laul, a pead ei anna. Too on too laule ümber pööravast peeglit uurivast daamist.
3) Üks teatav nekrutilaul. Too, mis algab, et ema väikselt hällitas ja ütles sõjamees jne. Õigupoolest on mul üks selline laul siin isegi olemas, aga too on üsna lühike versioon, Kustavist ja Iidast vahest lühemgi, aga too teine oli hästi pikk, peab kelleltki küsima, et laulaks, sest ümber trükkida oleks ilmselt suur vaev.
4) Üks teine nekrutilaul. Oli Eesti Teatri Lauludes, muuseas telekas ka. Too on too "See ranits, mis mul seljas"
5) Ja vot üks lugu oli veel, mida ma niikuinii tahtsin, aga ta, raip, ei tule meelde. Mitte midagi tast ei tule.

IMO ja muud valikulised võistlused

Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka tavatses öelda, tuleks alustada pikka hiina ooperit teemal mina ja IMOd eelmistel aastatel, aga kuna ma pikalt kirjutada ei viitsi, siis võtke teadmiseks, et IMO valikvõistlustel olen ma varem ka käinud ja suhteliselt lõpuosas olevaid tulemusi saanud.
IMO tähendab teadupärast Internatsionaalset MatemaatikaOlümpiaadi ja IMO valikvõistlused on säärased võistlused, kuhu kutsutakse need, kel riiklikel võistlustel hästi läheb ja mille võitjad, lisades arvestusse ka piisaval hulgal intriige ja sahkermahkerit siis rahvusvahelise võistkonna liikmeks arvatakse.
Igatahes, mind sinna kutsuti. Ja milline õnn, valikvõistlused olid täpselt üks päev pärast lingvistika riiklikku - seega oli mul tihe nädalavahetus. Lingvistika oli päris kena, johtuvalt sellest, et ma sain kokku suurel hulgal talonge, mille eest DuNordis süüa. Seal on päris head söögid muide. Samuti anti süüa ka reede õhtul ja... mmmm....
Ahjaa, võistlustest siis ka. Lingvistikaolümpiaadidel olin ma niivõrd ärahellitatud asjaoluga, et harilikult pannakse fraasid ja tõlked järjestikku, mitte ei ole nad segamini nagu Kört-Pärtli särk. Seekord ei olnud. Kolm ülesannet olid säärased ja kõigiga panin ma algselt võssa. Näiteks algselt arvasin ma seimati (või misiganes keel see ka polnud) keele kohta, et kõnelejad ilmselt end pidevalt pilve tõmbavad, kuna igasuguse väiksegi loogika tekkimisel oli mingi fraas-tõlge, mis kõik pahupidi pööras. Aga veerand tunni pärast sain ma oma veast aru ja siis tundus see keel väheke normaalsemana.
Lineaarkiri B puhul hakkasin ma algul otsima sidemeid päike-kuld-vask-naine jne, siis aga täheldasin silpe ja voila! välja tuli.
Aga see, et ungari keele ülesande puhul seal tõlked suvalises järjekorras olid, sain ma alles õhtul teada.
Üldiselt oli lingvistika tore, õhtul sai veel Ülikooli kohvikus süüa ja kohtuda inimestega, keda poldud ammu näinud ja nii edasi. Mind kutsuti veel õhtul laulma ja heietama, aga kuna olin pärast päeva suhtkoht väsinud ja mul oli veel kaks olümpiaadipäeva ees, läksin koju.
Järgmine päev. Ärkan suhtkoht vara, söön kodus hommikut, lähen bussipeatusesse ja ikkagi jõuan napilt õigeks ajaks kohale. Nojah, c'est la vie. Igatahes näen seal kohapeal mitmeid tutavaid karvaseid ja sulelisi matemaatikuid, nii võistlejatena kui ka žüriis ja nende seas, kes meil raibetel silma peal hoidsid, et midagi kurja ei sünniks.
Tegin kaks ülesannet kolmest esimene päev ära ja kahtlustasin vandenõud, sest esimene aasta sain ma vist kokku ühe punkti ja teisel aastal seitse. Nüüd aga esimese päevaga juba neliteist punkti käes, sest lahendused tundusid ilusad ja head(muuseas, teisest ma ühe punkti kaotasin, kuna ei arvestanud võimalusega, et kolmnurk võib nürinurkne ka olla. Samas Juhan ütles, et mul olla kõige ilusam lahendus olnud). Kolmandat ma välja ei mõtelnud, tegin ainult tähelepanekuid. Pärast selgus, et selle eest sain ma kaks punkti, mis oli üks kõrgemaid tulemusi üleüldse.
Teine päev algas varem. Kuna mul oli kaks talongi, siis ma kodus ei söönud, vaid DuNordis. Õigemini plaanisin ma seda teha, ent avastasin, et DuNord tehakse lahti alles kümnest. Well, kõiges ei saa ka vedada. Sõin Kuumas Tassis hommikut, sellist hästi kolesteroolirikast hommikusööki, mille peale ilmselt arterid kohe ära ehmatavad. Vaatasin pärast oma rahakotti ja leidsin, et järel on umbes kaksteist krooni. Leidsin, et seda on just parasjagu ja läksin võistlustele.
Seal tegin kõik ülesanded poole ajaga ära. Kahtlustasin jällegi vandenõud. Aga seekord oligi! Ühes ülesandes oli funktsiooni märk kaks korda kirjas! Üritasin olümpiaadi lõpuni antud ülesannet lahendada - asjata. Sain lõpuks selle eest ühe punkti.
Sõin DuNordis korraga kahe talongi eest - mida oli kuradi palju - siis läksin ma Curu poole, siis Goblini ja Ally juurde, kes olid Krooksus, siis ühes nendega Urgu ühte filmi vaatama ja siis koju.
Ahjaa, ja DuNordis tegin ma ühe kõne ja sain teada, et lingvistikas olin ma kaheksas kuni kümnes, aga kuna isik, kellele ma kõne tegin, oli samuti kaheksas kuni kümnes ja tal oli eelvoorus paremini läinud, saab tõenäoliselt tema rahvusvahelisele (sinna saab kaheksa tükki) mitte mina, aga suvel toimuvasse laagrisse olen ikka kutsutud. Nojah, arvestades, et lingvistika rahvusvaheline on Peterburis ja mina olen eestlane ja järelikult fašist ja lõuga mulle saada ei meeldi, siis pole hullu.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
IMO valikvõistlustel olin ma teine.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
IMO 2007 -le, mis toimub Vietnamis, Hanois, ma saan!

Koos Nummerti ja Kagnroga, muuhulgas, kes on mõlemad Treffnerist.

*sisesta räige egotripp siia*

Alignment shift

Ehk siis TN-st NG-ks, nähtavasti. Vähemalt nii väidetakse. Anti selline tass.

Sõjaväest, matemaatikast ja muust

Heihoohipi!
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.

Töö

Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.

Olümpiadistika

Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.

Sõjavägi

Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.


Rollimängud

Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand

On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.

Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.


Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind


Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.


Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants


Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?


Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:


Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos


et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:


Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,:

Mälupilte Zavoodist

Juba kolmandat päeva oli Zavoodis joonud üks olend, kes kõrtsi harilikest klientidest radikaalselt erines, ehkki räägiti, et vahepeal olla ülalnimetatud kõrtsi isegi põrguväravad avanenud ja väiksemad ja harilikumad deemonid olid seal Põrgu kaootilisest rutiinist väikest vaheldust otsimas käinud. (jutte ei tasu muidugi alati uskuda, eriti nende suust, kellel oli põrguväravate tunnistamise ajal hinge all vahest rohkemgi kui poolik. Deemoneid kohtas sagedamini Pirogovi platsil)
Seda olendit iseloomustasid eelkõige rasked ja suured raudhallid tiivad, mis tema kohal akaatsiana kõrgusid. Tumedama nahavärvi ja lõunamaiste võrdluste järgi, mis teda vaadates pähe kippusid, paistis olevat tegu kõrbetest, savannidest või muudest kuivadest aladest pärit oleva isendiga.
Tegu oli ingliga. Raskes joobes ingliga, aga maist mammonat tal taskutes nähtavasti jätkus ja sellest oli baaridaamile küllalt. Manustatud alkoholi kogus oli nüüdseks tema keelepaelad valla päästnud nii et too oma kurba elusaatust oma naabriga jagama hakkas.
„No ma küsin sult, kus on siin õig...õiglus, ah?“ alustas ta oma monoloogiks kujunevat juttu. „Mis õigust on nendel mind alla visata?“
Naabriks olev raamatukogus töötav neiu ei vastanud, aga tema olekust võis märgata huvi ingli ja/või tema jutu vastu – vähemalt nii inglile näis.
„Mina lihtsalt proto... protisti...protegeneree.... olen vastu nende kuramuse bürookraadidele ja juba nad viskavad mu siia alla.“ jutustas ingel „„Ajalugu peab korduma. Ajalugu peab korduma,“,“ imiteeris ta ninahäälel oma tõenäolisi ülemusi.
„Persetki, ütlen ma. Persetki. Ajalugu ei pea korduma, ei komöödia, tragöödia ja igatahes kindlasti kuradi mitte ühe ameerika seebiooperina, aga kas siis nemad kuulavad? Kas siis nemad kuulavad? Ei, ei kuula ja sellepärast ei olegi maailmas õiglust.“
Ingel paistis alles nüüd märkavat, et räägib inimesega, mitte suvalise tänavapostiga.
„Kullakene, kas sul kah tööga probleeme on? Ma ütlen, tänapäeval on nii raske uut tööd saada ja ülemused on sellised tõpranäod, et ei mõtle üleüldse alluvate õigustele ja madalama astmete inglite ametiühing on kah nii kuradi nõrk ja ei suuda üleüldse üleminglitele vastu panna, ma ütlen, kuradi raisk küll.“
Tüdruk vaatas oma vestluspartnerit hirmusegase hämmastusega. Tegelikult oli ta siia lihtsalt aega veetma tulnud ja lootnud, et ehk saab mõne tuttava või sõbraga kokku, aga need olid siit vist juba ingli tõttu ammu lahkunud, aga teda see ingel eriti ei häirinud, pigem pakkus huvi. Räägiti, et inglid olevat vana rahvas, väga vana ja organiseerunud ja raudse hierarhia ja korraga ning just seetõttu oli üht purjus isendit huvitav kohata.
„Jaa, ülemused on mõnikord tõesti mölakad,“ lausus ta lohutavalt, sest midagi muud paremat pähe ei tulnud. „Aga äkki sa leiad kusagil mujal tööd, tead, tänapäeval on see väga levinud. Ma võin aidata. Mul on tööturuametis tuttavaid.“
Ingli nägu selgines ja muutus rõõmsamaks.
„No aga davai. Teeme ära. Kus ma sinu arvates tööd leida võiks?“
„Noo, räägitakse, et McDonalds võtab uusi töölisi vastu. Olevat head tööajad ja puha.“
„No aga nad röstivad ju seal loomi ja linde ja muid sulelisi,“ teatas ingel umbjoobes pilgul. „No ja mina olen ju ka suleline.“
„Ära muretse, loomade või lihaga pole McDonaldsil midagi pistmist. Nad röstivad seal vist kodutuid,“ teadis neiu ingli tapva loogika peale rääkida. „Rahvas räägib, et mustade autodega röövitakse tänavalt inimesi ja pärast tehakse neist mäkis burgereid.“
„Neil seal mäkis paprid kodutute kõrvetamiseks ikka on?“ küsis inglile omane organiseeritus.
„Ma usun küll,“ vastas neiu. „Minu nimi on ... – tüdruk teadis, et igasugustele ei tohi oma nime ka ütelda - ...Kana“
„Väga meeldiv,“ ütles ingel pehmel keelel. „Minu nimi on Agöõrääääh“ ja oksendas põrandale.
„Läheme siis või?“

Freelancer GM

See on kummaline.

Nimekiri larpidest, kus ma olen gemmanud või gemman(võib-olla) ja ühes kellega:

*Üksildane Oktoobriöö - mina ja Idril (oktoober, 2006)
*Justkui Talveöö - Mina, Marten, Ozkar ja Anni (jaanuar, 2007)

*Husbardid II- Mina, Goblin ja Ally (tuleb see suvi)
*Fyerellar 3, kuhu Hoar mind kutsus. (seal olen ma lihtsalt mingi abikäpp) Ma ei tea täpselt, kes seal peale Hoari veel on. See suvi.
*Kümme väikest neegrit - Mina ja Ally- see suvi
*Seitsme maa ja mere taga. Mina, k2rts ja ohpuu. Trexxxi üritame ka saada. järgmine suvi. seeria.


Panite tähele?
Ei?
Minu meelest on tähelepanuväärsed kaks asjaolu
1) Ma korraldan kuramuse palju larpe
2) ja kõiki neist erinevate grupeeringutega.
Mul ei ole nimekirjas ühtki täiesti korduvate kaaskorraldajatega projekti.
Ma olen freelancer. Ja ometi saan ma nende gruppidega, kellega ma midagi korraldanud olen või aktiivselt korraldan, hästi läbi. See, et ma ühekordseid projekte eri inimestega teen, annab lihtsalt rohkem selliseid gruppe. Sest larpikorraldamine seob.
Peale selle saab üksiklarbile panna rohkem vabadust, eriti kui see on ühe idee realiseerimine ning see laseb realiseerida erinevaid ideid erinevatest valdkondadest ja stiilidest, ei tüüta ära, ei teki rutiini. On kuidagi vähem survet, kui oleks seerias nende kümne mängu pärast, mida sa samal teemal edasi tegema pead. Tegelastel on kergust, olemise talumatut kergust, pärast mängu nad otsekui hajuvad ja nende tundeid ja piinu enam ei taastata, enam nad seda maski ei kanna, kuigi mängija ehk mäletab, võib-olla?
Mõnel tegelasel on vaja mitut mängu, et saavutada tipp, mõni põleb aga juba esimeses mängus niivõrd ereda leegiga, et hilisemad mängud on vaid väsitavad ja liigsed, sest tipus on see tegelane juba ära käinud ja tõesti, mispärast enam? Kellele seda vaja on? Keda see tuhmumine huvitab? See on sama väsitav kui väikekodanlase mängimine, tühise inimese mängimise, inimese, kes on sinust väiksem ja väiklasem.
Muide, larpitegelasel peaks olema mingi voorus, nagu au, heatahtlikkus, usk, siirus, individualism vms, midagi head ja positiivset, mille najal seda tegelast mängida, millele kindlaks jääda, kui mäng sind piirsituatsiooni paiskab. Eksistentsialism ja puha.




May I set the stage?
I shall impersonate a man.
Come, enter into my imagination and see him!
His name... Alonso Quijana... a country squire, no longer young... bony, hollow-faced... eyes that burn with the fire of inner vision. Being retired, he has much time for books. He studies
them from morn to night and often through the night as well. And all he reads oppresses him... fills him with indignation at man's murderous ways toward man. And he conceives the strangest project ever imagined... to become a knight-errant and sally forth into the world to right all wrongs. No longer shall he be plain Alonso Quijana... but a dauntless knight known as -
Don Quixote de La Mancha!

Järjejutt liigub.

Nagu mainitud, kolisin ma järjejutu teise blogisse, et ma siin rahulikult spämmida saaks.
Vabandan kõigi nende ees, kes selle tõttu mingeid asju peavad ümber programmeerima ja puha.

http://suuredpesakonnad.blogspot.com/

Fortuna Elesgalis ja kaks lehma

Mõtlesin Elesgalist kahe lehma süsteemi läbi. [url=http://en.wikipedia.org/wiki/Two_cows]Teate küll[/url]

Nüüd see vist vaikselt levib juba rahva seas.
Igastahes, siin nad on:


Maki lood:
Sul on kaks lehma. Mõlemad räägivad sulle salaja,et teine tahab sind mürgitada ja on konkureeriva organisatsiooni palgal. Sul on tunne, et üks teab sinu tumedat minevikku, (kuid ei tea, kumb) ja sa keeldud larbil piima joomast. Selle tulemusena vaevab sind kogu larbi hirmus janu. Lõpuks ei pane sa vastu ja jood suvalise lehma piima, mille tulemusel näed võikaid hallutsinatsioone. Hommikul on pohmell.

FE: Sul on kaks lehma. Curunir räägib nendega ja varsti on nad FE liikmed.

EFF: Sul on kaks lehma. Nad mõlemad on surnud ja akontaktsed, kuid sa suhtled nende vasikatega.

Klassikaline drägun:
Sul on 1d6 lehma.

Elesgali drägun: Sõltuvalt sinu rassist peaks sul olema kas 1d4 või 1d8 lehma või hoopis 1d6 kitse, kuid kuna mängureeglid pole veel päris valmis ja neid ei saa kuskilt kätte, seega on sul 1d6 lehma. Viska initsiatiivi.

Elesgal Curuniri juhtimise all(pessimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Üksinda.

Elesgal Curuniri juhtimise all(optimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Seltskonnas.


Elesgal Riioni juhtimise all: Sul on kaks lehma. Mõlemad on FE liikmed. Koos teiste Elesgali lehmadega luuakse Piimaandjate Töögrupp, mille saadusi tahetakse hakata müüma suures mahus, ent kuna varsti huvi vaibub, ei suudeta lepingut täita ja Riion astub FE juhataja kohalt tagasi.

Elesgal Curuniri kõne vaimus: Sul on kaks lehma. Te olete sõpruskond ja sellepärast on Elesgal tugev.

Elesgali larpibürokraatia: Sul on kaks lehma. Elesgali juhtkond paneb sind korraldama larpi, kuna rahvas nõuab seda. Kuna mängijaid ei leita, oled sa sunnitud kutsuma mängule soodushinnaga oma kaks lehma ja siis mängul vaatama, kuidas nad oma rolle vaikselt tammudes ja ammudes täidavad.
Elesgali larpibürokraatia (2): Sul on kaks lehma. Sind on pandud larpi korraldama. Sa ise hästi ei jõua ja usaldad selle ülesande oma lehmadele.

Elesgali kosmoloogia: Sul ei ole veel kahte lehma, sest ei ole kätte jõudnud veel lehmade tsivilisatsiooni tõusu kajastav ajaring. Aga sinu hobustel on statistilises võttes kõik lehmade omadused, kuna me ei viitsi ümberarvestusi teha.

Elesgali seltsielu: Sul on kaks lehma. Hommikul ärkad sa Urus nende vahel ja mõtled, mis öösel juhtus. Üks Uru diivanitest nimetatakse Lehmaks ja sa kirjutad Elesgali foorumisse, et magasid täna Lehmal.



PS: Ma ilmselt kolin "Suured pesakonnad" teise blogisse varsti üles, et mul kusagil (siin, täpsemalt) rahulikult spämmida oleks.

Head vabariigi aastapäeva!

Anni blogist:

Inimestest

Tuli meelde, et Idril kunagi tegi sellise asja. (kuigi see on vist ilmselt juba ära kustutatud) Varastan konkreetselt. Vabandan.
Muuseas, sõbrapäevaga pole siin midagi pistmist. Lihtsalt niisama. Tegelikult on see suvaline valik inimesi ja gruppe ja kellegi ma niikuinii unustasin. Vabandan.
Aga:

Idril on hea
Nessa on jabur
Zepp on pervo
Dani on mõtlik
Sven on kapp
Anni on lahke
Curunir on tegus
Marten on aktiivne
Oskar on külalislahke
Kärts on lõbus
Goblinil on annet
Vahur on intelligentne
Efka on perversne
Sillu on positiivne
Gala on armas
Riion on kasvanud
Mina olen narr
Sinimaniseele on hubane
Mu klass on tuttav
Treffner on lõppemas
Elesgal on sõpruskond

Non sequitor

Mõtlesin niisama. Lambist.


Ideaalis on nõnda, et:

peaks mingit võitluskunsti kunagi viljelema hakkama - täidakskolme eesmärki
1)saaks oma destruktiivset impulssi välja valada. Jah, ma tean, et need võitluskunstid on puha rahu ja filosoofia ja tšill ja kõik see kammajjaa aga destruktiivne impulss ei kao. Inimesel on lihtsalt agressioonivajadus ja ma isiklikult usun, et mingi puupaku või ninakondi purustamine võib seda rahuldada.
2)saaks füüsiliselt vormi. Lihtsalt. Füüsiliselt vormis olla on hea.
3) oleks hilja tänaval vähe turvalisem liikuda.

peaks mingiks ajaks mõned keeled ära õppima. Näiteks kolmekümneaastasena tahaks vallata eesti, inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, soome ja vahest veel mingit keelt.

anarhism on iseenesest tore. (Ma kuulan praegu Vennaskonda, jah) Aga võimatu. Inimesed ei ole lihtsalt nii head ega julged. Kodanikualgatus ei ole nii suur. Ma ei mäleta, mis selle juhtumi nimi oli, aga on mingi juhtum, kus inimene lõi tänaval teise inimese maha. Ümber oli umbes kuuskümmend inimest ja keegi ei teinud midagi.
*****
Tegelikult ma vist ei ole ka väga blogi-inimene. Selliste teadetega pannakse harilikult blogisid kinni, aga minu blogi hoiab ülal järjejutt. See on nagu enam-vähem ainuke asi, mida ma siia kirjutan. Ma mõtlesin, kas teha järjejutu jaoks kohe eraldi blogi ja siia niisama kirjutada ja vaadata, kunas blogi ära kooleb, aga see lõhnab asjaajamise ja muu sarnase bürokraatia järgi, mida ma praegu ajada ei viitsi.
Bürokraatia on iseenesest muidugi võrratu.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin.

Asi on tegelikult nõnda ka, et inimesed, kes blogimise ära lõpetavad, paluvad endaga suhelda telefonis või päriselus, äärmisel juhul ka MSNis.
Mul on aga natuke naljakas inimesele lihtsalt helistada, sest et ma temaga lihtsalt rääkida tahan - inimesel võib ju olla pooleli tähtis quest- näiteks õppida ajaloo arvestuseks või targaks saada või niisama omaette olla - ja mina tulen siis segama.

Muuseas, inimesed kirjutavad blogides sellest, kuidas nad asju näevad ja mida nad arvavad ja kuidas elu läheb. Ilmselt on see teraapiline. Mina seda ei tee. Ei viitsi lihtsalt kõigest siia kirjutada, ehkki oleks ilmselt üsna põnev.
Päris huvitav on blogide kaudu jälgida, kuidas see ühiskond elik suhete võrgustik toimib. Äärmiselt paeluv. Natuke vuajeristlik see on, aga mis siis?
Samas, mina endast midagi ei kirjuta. Teised ei saa mind oma süsteemidesse sisse panna, kui neile kah bloge lugeda meeldib, sest mina kirjutan endast vähe.

Aga tegelikult ei olegi mulle blogimisteraapiat tarvis. Olen niisamagi mitmekülgne, ilus tark ja tubli. Ja rõõmus.
Vott.

Suured pesakonnad XIV: Väikevend

Langesin odava populaarsuse ihaluse võrku - toon lavale lapsed ja loomad. Loomad olid seal küll vist juba varem, tõsi küll, aga nüüd on lapsed ka, seega on siis labasus täielik.

Emile

Õhtul, kui ta juba päris väsinud oli, lasi isa Emile enda juurde tuua. Ilmselt oli ka isal palju tegemist olnud – ta nägi vägagi roidunud välja. Sealsamas toas istusid ka tädi ja vanaisa, aga nemad paistsid tegelevat omaasjadega – vanaisa luges mingit ürikut ja tädi kudus midagi.
Emile teadis, et see ei olnud ametlik troonisaal, kuid siin võeti vastu tähtsaid otsuseid ja räägiti inimestega; inimesele oli mugavam ja privaatsem rääkida oma valitsejatega väiksemas ja vähemkõledas ruumis kui suures saalis – siin põles kamin ja mitmed küünlad, seinu kattis riidest tapeet, toas paiknes kirjutuslaud, mille taga isa praegu istus, leidus ka küllaltki korrapäratult paiknevaid tugitoole. Valitsesid soojad toonid ja õhkkond iseenesest oli mahe ja soe. Sellegipoolest ei tundnud Emile mugavust, kui ta oma isaga rääkis. Mõnikord veetis Jacques oma lastega niisama aega, aga enamik aega tegeles ta poliitikaga – siis oli ta Hertsog ja Emile tundis end pigem sõdurina, kes oma komandörile raporteerib kui pojana, kes isaga rääkima tuli.
„Istu,“ ütles isa.
Emile lohistas üht tugitooli lähemale – see oli üsna raske, aga ta sai hakkama – ja istus ning vaatas isale silma. Tükk aega ei öelnud kumbki midagi. Emile sättis end paremini istuma. See liigutus otsekui lõhkus lumma.
„Poeg, me oleme su vanaisa, tädi ja onuga midagi otsustanud.“ Isa hääl oli aeglane ja pisut tuhm ja karm. Emile’ile meenus midagi, mida Tercero oli ütelnud – et karm ja külm kliima teebki inimesed nii karmiks ja külmaks – aga praegu oli ometigi septembri algus! Ilm oli soe ja selge ja inimese süda sai seda päikest, mida ta elamiseks vajas – ja mida iga talv napiks kiskus jääma, nii et mitmed ta vanematest tuttavatest masendusse langesid.
Aga võib-olla oli ka sellist talve, millel päikese ringkäikudega vähe tegemist oli.
"Me oleme rääkinud preilide von Mersternidega. Nad on kiitnud sinu edukust oma vendade-õdedega sideme loomise võime asjus. Sa oled väga tubli olnud, aga suur osa sellest võimest põhineb loomupärasel talendil mitte tööl, nii et väga palju ei tasu sul nina püsti ka ajada.
Natuke muidugi võib." Isa naeratas pisut nukralt.
"Sa muidugi tead, et kui meie, mina, Louise ja Francois oma vürstikohused maha paneme, langevad need teie, sinu ja su õdede-vendade õlule."
"Jah, tean küll," vastas Emile. Nad olid ju ometigi kuuikud - neil oligi kõiges paremad eeldused - vürstide, sõdurite, õpetajate, arstidena ja ka kaklustes jäid nad peale.
"Sa tead ka, miks Francois pealinnas elab." Emile noogutas. Loomulikult ta teadis - seda oli Tercero neile juba ammu õpetanud. Ta juba aimas, kuhu see vestlus välja viia võib.
"Ta on meie sild pealinnaga, tema kannab põhiliselt seda poliitikat, mis toimub vürstiriikide vahel. See on vahest olulisemgi kui kohalik poliitika." Isa teadis, et Emile seda teadis, aga ometi kordas ta seda kõike lausa masinliku järjekindlusega üle.
"Te tahate mind pealinna, saata, jah?" küsis Emile, ise salamisi lootes. Juba Cotrait linnad olid põnevad, aga pealinn! Pealinn! Ta tajus samas ka oma vendade-õdede pettumusega segatud elevust – nemad pealinna ei saa, aga vähemalt saab sinna Emile.
"Jah," vastas tädi Louise oma nurgast -nüüd ta enam ei kudunud. Õigupoolest polnud Emile kindel, kas ta üleüldse tema siinoleku ajal kudunud oli või oli lihtsalt tema ja isa vestlust pealt kuulanud. "Ma saan aru, et see on raske, aga see on meie vürstiriigile vajalik - sa pead pealinna eluga harjuma ja onu kõrvalt poliitikaga tuttavaks saama.
Emile noogutas rõõmsalt. Talle näis, nagu ei suudaks ta ise ka oma õnnest praegu hästi aru saada. Ta peab ilmselt selle üle hiljem järele mõtlema. Ilmselt koos vendade-õdedega.
"Kunas ma ära sõidan?"
"Ma usun, et nii pooleteist kuu pärast või nii," vastas tema isa.
"Miks nii hilja?" küsis Emile pisut pettunult. Poolteist kuud oli nii pikk aeg.
"Näed, Louise, poiss ei karda suurlinna tulesid, ta hoopis tunneb nende vastu huvi," ütles isa naerdes. "Aga pooleteise kuu pärast lahkud sa seepärast," ütles isa nüüd taas tõsise tooniga, "et meil on su ärasõiduks ettevalmistusi teha vaja. Pealegi peab Guiheni jalg paranema. Ta tuleb sinuga kaasa."
See teade mõjus nagu ämber külma vett.

"Miks tema?" küsis poiss, üritamatagi oma rahulolematust antud teema asjus varjata. “Ta on julm ja pealegi singel. See, kes pealinna saadetakse esindab ju meie hertsogkonda ja me ei taha ju ometi selliseid matsistsündinud värdjaid laiale ilmale näidata. ”

Järgmisel hetkel sai Emile vastu kõrvu.

„Sa ei räägi nõnda oma vennast,“ ütles isa vihaselt. „Ta ei ole su kaassündinu, hea küll, saame aru, aga ta on minu poeg ja sinu vend ja tema ema oli minu esimene naine ja ma armastasin teda, mis sest, et ta väikeaadliku tütar oli! Ja mida taipad sina poliitikast! Singel ei tähenda värdjat, õpi see heaga ära, enne kui sa kellelegi Scarborough’st seda räägid ja too selle sulle halvaga selgeks teeb. Lollpea! Idioot!“ Isa urahtas ja jäi vait.

„Vabandust,“ ütles Emile oma õhetavat põske katsudes. „Ma kogemata. Aga ta ei meeldi mulle ja mina talle.“
“Te õpite vendluse kiiremas korras ära.“ See oli rohkem kui käsk, see oli sedastus – nii saavad asjad olema ja igasugune vastuvaidlemine on ettekujuteldamatu.

„Mis Guiheni julmusesse puutub, siis see on eraldi teema,“ ütles isa juba rahunenumalt. „Loodetavasti kasvab ta sellest välja, kuigi ma seda väga ei usu. Sa pead lihtsalt õppima sellega elama, et ta julm on. Ja ma räägin temaga, ja hoiatan teda julmuse ja kättemaksuiha eest, sest perekond peab olema ühtne, eriti rasketel aegadel ja need tulevad. Viimasest kodusõjast on mõnikümmend aastat möödas, aga kaugel see järgminegi ole, sest vaata, mis juhtus. Kust sa tead, et midagi säärast ei või uuesti juhtuda? Kust sa tead, et ei või hävineda veel üks regaalia ja suguvõsa, mida me senimaani igavesteks pidasime? Segased ajad on ees.“
“Ja sina, Emile, pead olema sedavõrd targem ja kavalam, et selliseid asju juhtuda võib,“ sekkus juttu seni vait olnud Robert. „Sa pead õppima tundma poliitikat, et sellistel segastel aegadel paremini orienteeruda. Ja ma arvan, et sa peaksid õppima ka Guiheni käest julmust, sest sul võib ka seda minna.“

Emile oli vait. Säärasele mõttele polnud ta varem tulnud, aga võib-olla seepärast, et ta ei olnud sellega nõus. Ta ei lange Guiheni tasemele. Ta ei muutu julmaks. Tema jääb heaks inimeseks, ta teab, mis on õige ja mis vale, hoolimata sellest, et maailm kurje inimesi täis on. Aga oma hertsogiga sa moraaliküsimustes ei vaidle.

„On sul veel küsimusi?“ küsis Louise, nähes, kuivõrd vaikseks olid mehed Emile’i ehmatanud.

„Aga mida Guihen seal pealinnas siis ikkagi tegema hakkab?“ küsis Emile siis. „Olgu tema iseloomuga, kuidas on, aga vaatame tõele näkku, ta ei oska ju midagi.“
Oma viisakuspüüetest hoolimata tundis Emile endal oma isa pahakspanevat pilku. Aga vastas hoopiski Louise.

„Ta hakkab tööle arhiivides ja raamatukogudes. Ta hakkab uurima teatud teemasid ja aineid, mis meie hertsogkonnale huvi võivad pakkuda, valdkondades, millest me väga palju ei tea. Peale selle hangib ta sidemeid teiste omataolistega, mis meile väga kasulikud olla võivad.“

„Aga mis teemasid ta seal uurima hakkab, millest me väga palju ei tea?“ oli Emile ikka veel uudishimulik.

„Oh, sa oled veel liiga noor, et me sulle kõik ära rääkida saaks.“ ütles isa, „Aga ära muretse...“

„Eks tulevik näita.“ lõpetas Louise.

Ja miskipärast käis seepeale täiskasvanute huultelt läbi kerge ja lühike naer, nagu oleks Louise teinud nalja, millest Emile aru ei saanud.

Suured pesakonnad XIII

Guihen

„Teed soovid?“ küsis keegi pimeduse lõppedes.

Silmade avamine põhjustas aga valulaine, mis algas silmadest, peegeldus kolbalt tagasi, liikus siis rindkeret mööda allapoole ja lõppes jalgades, et sealt siis omakorda tagurpidises järjekorras naasta.

„Aaah!“ tegi Guihen, aga silmad jäid lahti.

Virgumine andis muidugi valudele hoopis uue tähenduse – näis, nagu valutaks ta kogu üle keha, aga peale valutamise suutis Guihen ka muid asju teha.
Näiteks küsida: „Kus ma olen?“

„Ühes metsamajas,“ vastas hääl. „Ära muretse, ma olen sõbralik ja ei tee kahju.“

Guihen pööras pead hääle suunas. Rääkija oli vanemapoolne hallikate juuste ja punasekirjut pearätti ning metsarohelist ürpi kandev naine. Tema nägu oli kortsuline ja nähaolevad juuksed hallid, kuid ta naeratas ja tema erivärvi silmad sädelesid noorusliku, justkui ebamaise säraga.

„Kes sa oled?“ päris Guihen.

„Mina olen... nõid ja mu nimi on Rhea,“ vastas naine pärast pisukest pausi. „Ja sina oled Guihen Seul de Cotrait, Jacquesi poeg. Vürstipoeg. Ja Nägija.“

Guihen oli tükk aega vait. Tuba oli küllaltki väike, ent hubane. Laelauad olid punased. Ei tea, kas puit ise oli punane või oli see värvitud?

„Ma oletan, et sa tead piisavalt, et mulle seletada, mis toimub,“ ütles Guihen siis vaikselt, „Kas pole tõsi?“ ja tõstis pead, oiatas aga siis ja lasi sel uuesti langeda.

Rhea noogutas.

„Ma usun küll. Aga kõike ma seletada ei mõista ega saa.“

Guihen silmitses lage. Viimase ööpäeva sündmuste pöörase kuhjumise taktis tekkis tal soov tempot pisut maha võtta.

„Mis minuga juhtus?“

„Sa said Talvejõel viga. Punakuldi vaim ründas sind, aga sa paiskusid õnnekombel jõelt välja. Ma leidsin su teadvusetult ja vigastatult jõe ääres lamamas ja et sa verest tühjaks ei jookseks, panin ma su jalale sidemed, rohud ja loitsud ümber ja tõin su siis oma koju. Ma tunnen lossirahvast küllaltki hästi ja tean, kes on kes.

„Kuidas sa mind tassida jõudsid?“ päris Guihen. Juba tavalist inimest on raske kanda, aga nõia vanust ja Guiheni isegi singli kohta suurt kasvu arvestades näis ta kandmine päris vägiteona.

Rhea itsitas.

„Ma olen nõid, Guihen. Ja küllaltki tugev, kuigi see võib-olla välja ei paista. Nõiad ongi tugevamad kui tavalised inimesed. Pealegi oli mul abiline.“

Guihen suutis vaevu karjatust maha suruda, kui keegi talle sõrmega ribidesse torkas, nägi aga seejärel torkajat ja siis ta enam seda ei suutnud.

Olend oli väike nagu imik ja groteskset hallikat värvi õhukese nahaga, mille alt oli näha musti veresooni. Üks silm oli must ja teine valge, kogu liha oli aga ära kuivanud ja järel oli vaid luu ja nahk. Ta vaatas uudishimuliku näoga Guihenit.

„Mi..kes see on?“ küsis Guihen. Olend oli teda ehmatanud, aga ei näinud vaenulik välja, kuigi kurat seda sellise asja puhul teab. Külmajudinad jooksid vaadates ikka läbi selgroo.

„See on minu õde,“ vastas Rhea. „Tema aitaski mul sind tassida. Kuigi kerge polnud see sellegipoolest, aga ma nägin, mida sa olid jõele kirjutanud ja mul ei jäänud muud üle.“
“Mida ma siis kirjutasin?“ Päris kummaline oli säärastesse asjadesse nõnda stoiliselt suhtuda, sest uudishimu oli tegelikult päris suur, aga Guihen lausa tajus oma hääle tuimust. „Ja miks ma nii uimane olen?“

„Kui sa ise seda ei lugenud, ei saa mina seda sulle rääkida. Valiku neid mitte lugeda tegid sa enne juba ise ja see valik oli sinu oma. Mul on vaja see ise meeles pidada ja kui ma räägiks, siis ma unustaks. Pealegi“ – Rhea naeratas – „ongi vahest parem, kui sa ei tea, mis saatusel sinuga plaanis on. Magad rahulikumalt.

Aga uimasuse asjus – salvid ja rohud ja loitsud, millega ma sind ravinud olen, võivad sind tõepoolest uimaseks teha, aga see-eest leevendavad nad valu.“

„Hah!“ norsatas Guihen, „Leevendavad!“ kuigi valu oli nüüd juba täiesti talutav.

Ruumi sugenes mõneks ajaks taas vaikus.

„Kas sa tead midagi Kahekümne Ühest ja Tucreanidest?“ küsis siis Guihen „Ja kas sa räägid neist mulle?“

„Tean? Seda küll. Räägin? Iseasi,“ vastas Rhea. „Aga kui sa seda soovid, siis võin ma seda teha. Aga mitte kõike. Sest osa peab jääma ka mulle.“

„Räägi,“ ütles Guihen, „Palun.“

„Tucreanid on võlurid,“ rääkis Rhea „Väga osavad ja mitmekülgsed. Ma ei usu, et nad ühelgi alal võrratud oleksid, aga nad mõistavad paljusid maagialiike. Ja nad on kuninga mehed. Ma usun, et su isa, onu ja tädi ning vanaisa teab sellest.“

„Ja Kakskümmend Üks?“ küsis Guihen.

„Kas sa legendi tead?“ küsis Rhea vastu.

„Jah.“ vastas Guihen.

„Legend on enamjaolt tõsi. Ja nad on ka siin. Rohkem ma neist ei räägi.“

„Miks?“ päris Guihen.

„Sest see osa jääb juba mulle.“

„Kust sa seda kõike tead?“

„Kõige lihtsam vastus oleks see, et ma olen nõid,“ vastas Rhea pärast pisikest mõttepausi.

„Selles on päris kenake kogus tõtt. Aga mitte päris. Mul olid kaksikud lapsed, poeg ja tütar. Mõlemad Nägijad. Nagu sinagi. Väga osavad. Ja nad mõlemad viidi pealinna. Seal otsitakse Nägijaid ja muid võlureid tikutulega taga. Sind viiakse kah niikuinii ära.
Tütar on surnud, aga poeg on veel elus ja teeb pealinnas karjääri. Kui sa teda näed, tervita teda minu poolt. Nimi on Kullervo. Isa järgi.“

Isa kohta Guihen eriti küsida ei söandanud, tundus väheke liiga isiklik teema olevat.

Selle asemel küsis ta selle kohta, miks Rhea talle nii palju räägib.
“Tead, sa oled mulle nüüd võlgu, tahad või mitte,“ vastas Rhea muiates. „Ehk siis, räägi mulle seda, mida sa näinud oled.“

Guihen ei teadnud, kas trummist rääkida või mitte. Ühest küljest oli ta tõesti Rheale võlgu ja ta oli talle ka palju seletanud, samas oli trumm perekonnasaladus. Aga võib-olla teadis ta sellest niikuinii ja vaatas, kui palju Guihen teda usaldas. Ta ju teadis Tucreanide ja Kahekümne Ühe kohta päris palju ja ehk teadis ka trummi kohta.

Ehk räägib ta nõnda ääri-veeri ja siis jutu käigus vaatab, kas räägib trummist täpsemalt või ei.

Guihen alustas pudelikeerutamise ajal saadud nägemusest, sest varasemast nõid juba teadis.

„See vana ühesilmne naine oli tõenäoliselt Padaemand, meie kuningate ema,“ ütles nõid pärast väikest mõttepausi, „Ma ei saa aru, miks tema enese pojad tema üle kohut mõista lasevad. See näib segane, aga ma ei tunne ka kuningakoja poliitikat. Ta on muuseas ka Nägija, nii et võib-olla puudutab see otsus Nägijaid, sest sina olid ka seal ringis ja sina oled ka Nägija. Ainult sel juhul“- nõid peatus korra –„Miks seal Kullervot ei olnud?“

„Ehk oli ta see mees, kes silmatorkamatuks jäi,“ pakkus Guihen. „Ma tõesti ei mäleta tema kohta midagi.“

„Ei, Kullervol sellist oskust ei olnud,“ vastas nõid ja jäi vait.

Nõia ütlus näis pisut segasena, ent Guihen ei tahtnud ka rohkem küsida.

„Mis suga pärast pudelikeerutamist juhtus?“ küsis Rhea.

„Julian ja Henry mõisteti süüdi ja nad tapeti täna hommikul.“ Naljakas oli seda kõike nõnda neutraalselt rääkida, aga ilmselt oli see nõnda rohtudest ja Guiheni näole ilmus tahtmatu ilme selle väikese absurdsuse üle.

„Aga vahepeal?“ küsis Rhea.

„Vahepeal kutsusid nad mu alla ja rääkisid, et Tucreanid on võlurid. Ja peale selle rääkisid nad veel seda, et, noh tead, sellest et seal nad olid vangikongis ja...kurat!“Guihen ei suutnud juhtumit trummiga üldse sõnadesse panna. Kõik olulised sõnad olid ununenud.

„Mis nad siis rääkisid?“ päris Rhea.
“Ma ei tea,“ valetas Guihen. See oli kõige lihtsam. See kuramuse vanamoor ei pidanud ka kõike teada saama.

„Kui sa nõnda arvad,“ vastas Rhea lakooniliselt.

Ruumi sigines vaikus.

„Teed soovid?“ küsis nõid.

„Jah, palun,“ vastas poiss.

Vana naine võttis suure teekannu, mis kogu aeg sealsamas laual seisnud oli ja täitis kaks kannu kõrval asetsevat kruusi.

„Ma kardan, et see on pisut ära jahtunud,“ ütles ta üht kruusi Guihenile ulatades.

„Aitäh,“ vastas too ja rüüpas. „Täiesti paras.“ Tee oli kange ja naljaka maitsega ja pigem leige kui soe, aga Guihenile see maik meeldis.

Ta tõusis istukile, et korralikult teed juua saaks ja tegi valugrimassi.

„Kunas ma jälle normaalselt liikuda saan?“ küsis Guihen murelikult. See vigastus võis tal terve sügise ära rikkuda.

„Ma ei tea,“ vastas nõid. „Iga vigastus on ise loomuga, nagu ka iga loits, mis seda ravib. Aga ma arvan, et homme hommikuks saad sa ise püstijalu kepi toel koju minna.“

Guihen kergitas kulmu. Muidugi, põhilised valutegijad olid vaid muhud ja marrastused, kuid kuldi kihv oli päris sügavale jalga tunginud. Aga Rhea oli nõid.

„Ma olen sulle palju tänu võlgu,“ ütles Guihen, „See, mis ma rääkisin, oli vaevu tasu sinult saadud info eest, kui sedagi. Ütle, mida sa minust tahad?“

Rhea naeratas nukralt.

„Ma võiks ütelda, et mu tegu polnud omakasupüüdlik ja tuli lihtsast headusest, aga siis ma valetaksin.“

Nõia hääl muutus tungivaks sosinaks, mis oli ometigi selgem kui ta tavaline kõne.

„Palun, kui sa vähegi saad, ära tapa Kullervot. Palun, ära tee seda.“

Guihenile koitis midagi.

„Kas sa seda nägidki minu uisujälgedes? Et ma tapan Kullervo?“

Rhea jäi vait. Guihen kuulis tema kõrisõlme jõnksatust.
“Mul on vaja välja minna,“ pomises vana naine vastuseks ning siis, kui Guihen nägi nõia siluetti varasügisesesse päikeselisse pärastlõunasse astumas, mõistis ta, kui habras Rhea tegelikult oli.

Justkui talveöö

To be, or not to be--that is the question:

Whether 'tis nobler in the mind to suffer

The slings and arrows of outrageous fortune

Or to take arms against a sea of troubles

And by opposing end them. To die, to sleep--

No more--and by a sleep to say we end

The heartache, and the thousand natural shocks

That flesh is heir to. 'Tis a consummation

Devoutly to be wished. To die, to sleep--

To sleep--perchance to dream: ay, there's the rub,

For in that sleep of death what dreams may come

When we have shuffled off this mortal coil,

Must give us pause. There's the respect

That makes calamity of so long life.

Hamleti monoloog, Shakespeare
____



"Tubli poiss," ütles ta. "Just nimelt sinna. Niipea, kui unenägude voog su kaasa haarab, saad sa ise selle osaks, sest selles voolus on kõik suhteline, kõik liigub ja pole midagi niisugust, millest saaks kinni haarata. Kui veekeeris su endasse neelab, ei saa sa sellest aru, sest liigud ise koos veega ja vesi tundub liikumatu.
Nii tekib unes reaalsuse tajumine. Kuid on olemas punkt, mis pole liikumatu millegi muu suhtes, vaid on liikumatu absoluutselt, ja selle nimetus on "ei tea". Kui sa satud unenäos sellesse punkti, siis sa ärkad, täpsemalt öeldes, alguses ärkad sa temasse. Ja alles siis," - ta vedas käega ringi ümber toa- "siia."
Viktor Pelevin, "Tsapajev ja Pustota"


Et kõik ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka ütles ja mida ma niikuinii ei tee, siis asjalugu läks nõnda, et mina, Marten, Oskar ja Anni sattusime kokku tegema ühte larpi. Alguse sai see juba sünnipäevalarbist (kae altpoolt, sellest peaks ka siis blogis juttu olema), kuhu Marten sai viimasel hetkel kutsutud ja kes küsis mult kurjakuulutavalt, ega ma ei tahaks tema ja veel mõnega larpi korraldada. Ütlesin, et mõtlen, ja tema lubas sedasama teha ja ühendust võtta.
Noh, jäi sellega kuidas jäi, aga siis võttis ta muga ühendust ja sain teada larbi põhilise motiivi-
*trummipõrin, et dramaatilist efekti suurendada*
-mäng toimub ühe tüübi unenäos. Tegu on näitekirjanikuga, kellele Saatan lubas unenäo meelde jätta, kes aga oma hingest ilma jääb, kui kellegi tapab- (
*trummipõrin katkeb dramaatiliselt*

Ja nii ta läks...
Tegime blogi ja puha, saime kokku, tegime ajurünnakuid, veetsime niisama koos aega, paanitsesime koos ja nõnda edasi.
Esialgne kuupäev sai 17.detsember, selleks ajaks oli meil aga vähe rolle koos ja teised larpid kah sinna pandud ja veel igast pisiasju ja nõnda lükkus edasi. 13. jaanuari, sest eelneval nädalavahetusel oli juba Aman Elest.

Ja nüüd on see läbi. Tegelikult on täitsa hea tunne, sest larp õnnestus. Ilm vedas natuke alt ja mul on tunne, et meie larp oleks väärinud kõvemat reklaami.(samas, kuidas reklaamida larpi, mille põhiidee on puänt - et see kõik on uni. Motiivid ja ajad olid erinevad, esines nii muinasjutumotiive kui ka näiteks "Lendas üle käopesa"-settingut. Ühtse massina oleks seda raske reklaamida olnud. Mõte oli teha treiler, aga paraku ei tulnud lumi maha ja aega oli ka vähe. Et cetera)

Tiim (mina, Anni, Oskar ja Marten) oli väga hea. Kõik toimis. Kõik tegid midagi. Ja tegu on ka toredate ja meeldivate inimestega, keda ma ennem kuigi palju ei tundnud. Ses asjus on tuju hea.

Negatiivsetest külgedest võiks mainida seda, et mängijaid jäi väheseks. Muidu oleks vabalt 30 sobinud, oleks saanud välja arendada rohkem intriige ja liine, oli näiteks plaan tuua sisse kahe riigi spioonid ja tuli tegelasi ühendada ja puha.

Minu kirjutatud rollid põhinesid enamjaolt kirjandusel. Õde Holle=Õde Ratched (Lendas üle käopesa). Pealik= Pealik Bromden (Lük) +Hamlet. Tove = Donnie Darko. Heimler = Möbius (Dürrenmatti "Füüsikud")
Thyndall põhines eelkõige ühel koosolekul tulnud mõttel, et võiks olla koer ja inimene kes kohad vahetavad, vene kirjanduses popp teema. Algul oli plaan teha ka siis see algne peremees,et kuhugi tsurgata tagasivahetamine, aga leidsime, et ilma temata saab ka. Vot.
Rosensterni mängija ei saand kahjuks äkilise haiguspuhangu pärast tulla. Rosenstern pärines ideest teha krooniline kõrvaltegelane, kellel puuduvad sellised asjad nagu perekond või tutvuskond, kellel on ainult funktsioon tulla ja miskit ütelda. Tegelikult tahtsin ma tuua mängu teist alkeemikut, et ühe teatud masina konstruimine paremini läheks.
Ahjaa, ise tulin kah kahel korral NPCna mängu.
Ükskord olin ma Peetrike, vaim, kes oli oma vennaga ühe kella pärast tülis.
Teine kord aga Godot.
Godot ei olnud tegelikult keegi müstiline isik, tegelikult ootas teda vaid üks tegelane. Tegu oli lihtlabase alkeemikuga, kes tuli, jättis maha mõned olulise tähtsusega paberid ja läks korra välja, kus mutid ta maha lõid.

Isaga oli mul larbikorraldamise asjus probleeme, aga lõpuks ta ikkagi leebus ja viis autoga ära. Tõsi küll, nüüd on ta pisut häiritud paari toidunõu pärast, aga see kõik laheneb.
Aga praeguseks...


Justkui talvehommik...
Lumi langeb porisele maapinnale, taastades talvise tunde.
Näitekirjanik ärkab üles,vaatab lage ja meenutab, mis juhtus. Kõik on kristalse, fotograafilise täpsusega meeles. Kõik need tegelaskujud, isiksused, kujud, mis sealt läbi vilksatasid, need oleks olnud otsekui reaalsed, justkui päris. Aga ei olnud ju. Nad olid vaid tema kujutlusvõime viljad ja enam ei saa nad midagi uut teha, nad on fikseeritud tänase öö sündmuste ja tema sule ja paberiga, sest sarnaseid unenägusid ta enam ei näe.
Tegelikult ei näe ta enam üleüldse unenägusid.
See naine, Lizette.
Kavatsus on see, mis loeb.
Too punase peaga.
Mis oli kirjas lepingus?
Uus Saatan.
Ja kummalisel kombel ei mäletanud kirjanik seda lepingut.
Ta urgitses oma püksitaskus, üritades lepingut leida.
Ahaa, ongi!
Mingi paber ja selle all kolm veretilka.
Veretilkade punane aga suurenes ja suurenes, kuni varsti ei sadanud enam lund, vaid verd ja nüüd teadis Näitekirjanik, et ka tema oli kaotanud.
Põrgu.