IMO ja muud valikulised võistlused

Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka tavatses öelda, tuleks alustada pikka hiina ooperit teemal mina ja IMOd eelmistel aastatel, aga kuna ma pikalt kirjutada ei viitsi, siis võtke teadmiseks, et IMO valikvõistlustel olen ma varem ka käinud ja suhteliselt lõpuosas olevaid tulemusi saanud.
IMO tähendab teadupärast Internatsionaalset MatemaatikaOlümpiaadi ja IMO valikvõistlused on säärased võistlused, kuhu kutsutakse need, kel riiklikel võistlustel hästi läheb ja mille võitjad, lisades arvestusse ka piisaval hulgal intriige ja sahkermahkerit siis rahvusvahelise võistkonna liikmeks arvatakse.
Igatahes, mind sinna kutsuti. Ja milline õnn, valikvõistlused olid täpselt üks päev pärast lingvistika riiklikku - seega oli mul tihe nädalavahetus. Lingvistika oli päris kena, johtuvalt sellest, et ma sain kokku suurel hulgal talonge, mille eest DuNordis süüa. Seal on päris head söögid muide. Samuti anti süüa ka reede õhtul ja... mmmm....
Ahjaa, võistlustest siis ka. Lingvistikaolümpiaadidel olin ma niivõrd ärahellitatud asjaoluga, et harilikult pannakse fraasid ja tõlked järjestikku, mitte ei ole nad segamini nagu Kört-Pärtli särk. Seekord ei olnud. Kolm ülesannet olid säärased ja kõigiga panin ma algselt võssa. Näiteks algselt arvasin ma seimati (või misiganes keel see ka polnud) keele kohta, et kõnelejad ilmselt end pidevalt pilve tõmbavad, kuna igasuguse väiksegi loogika tekkimisel oli mingi fraas-tõlge, mis kõik pahupidi pööras. Aga veerand tunni pärast sain ma oma veast aru ja siis tundus see keel väheke normaalsemana.
Lineaarkiri B puhul hakkasin ma algul otsima sidemeid päike-kuld-vask-naine jne, siis aga täheldasin silpe ja voila! välja tuli.
Aga see, et ungari keele ülesande puhul seal tõlked suvalises järjekorras olid, sain ma alles õhtul teada.
Üldiselt oli lingvistika tore, õhtul sai veel Ülikooli kohvikus süüa ja kohtuda inimestega, keda poldud ammu näinud ja nii edasi. Mind kutsuti veel õhtul laulma ja heietama, aga kuna olin pärast päeva suhtkoht väsinud ja mul oli veel kaks olümpiaadipäeva ees, läksin koju.
Järgmine päev. Ärkan suhtkoht vara, söön kodus hommikut, lähen bussipeatusesse ja ikkagi jõuan napilt õigeks ajaks kohale. Nojah, c'est la vie. Igatahes näen seal kohapeal mitmeid tutavaid karvaseid ja sulelisi matemaatikuid, nii võistlejatena kui ka žüriis ja nende seas, kes meil raibetel silma peal hoidsid, et midagi kurja ei sünniks.
Tegin kaks ülesannet kolmest esimene päev ära ja kahtlustasin vandenõud, sest esimene aasta sain ma vist kokku ühe punkti ja teisel aastal seitse. Nüüd aga esimese päevaga juba neliteist punkti käes, sest lahendused tundusid ilusad ja head(muuseas, teisest ma ühe punkti kaotasin, kuna ei arvestanud võimalusega, et kolmnurk võib nürinurkne ka olla. Samas Juhan ütles, et mul olla kõige ilusam lahendus olnud). Kolmandat ma välja ei mõtelnud, tegin ainult tähelepanekuid. Pärast selgus, et selle eest sain ma kaks punkti, mis oli üks kõrgemaid tulemusi üleüldse.
Teine päev algas varem. Kuna mul oli kaks talongi, siis ma kodus ei söönud, vaid DuNordis. Õigemini plaanisin ma seda teha, ent avastasin, et DuNord tehakse lahti alles kümnest. Well, kõiges ei saa ka vedada. Sõin Kuumas Tassis hommikut, sellist hästi kolesteroolirikast hommikusööki, mille peale ilmselt arterid kohe ära ehmatavad. Vaatasin pärast oma rahakotti ja leidsin, et järel on umbes kaksteist krooni. Leidsin, et seda on just parasjagu ja läksin võistlustele.
Seal tegin kõik ülesanded poole ajaga ära. Kahtlustasin jällegi vandenõud. Aga seekord oligi! Ühes ülesandes oli funktsiooni märk kaks korda kirjas! Üritasin olümpiaadi lõpuni antud ülesannet lahendada - asjata. Sain lõpuks selle eest ühe punkti.
Sõin DuNordis korraga kahe talongi eest - mida oli kuradi palju - siis läksin ma Curu poole, siis Goblini ja Ally juurde, kes olid Krooksus, siis ühes nendega Urgu ühte filmi vaatama ja siis koju.
Ahjaa, ja DuNordis tegin ma ühe kõne ja sain teada, et lingvistikas olin ma kaheksas kuni kümnes, aga kuna isik, kellele ma kõne tegin, oli samuti kaheksas kuni kümnes ja tal oli eelvoorus paremini läinud, saab tõenäoliselt tema rahvusvahelisele (sinna saab kaheksa tükki) mitte mina, aga suvel toimuvasse laagrisse olen ikka kutsutud. Nojah, arvestades, et lingvistika rahvusvaheline on Peterburis ja mina olen eestlane ja järelikult fašist ja lõuga mulle saada ei meeldi, siis pole hullu.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
IMO valikvõistlustel olin ma teine.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
IMO 2007 -le, mis toimub Vietnamis, Hanois, ma saan!

Koos Nummerti ja Kagnroga, muuhulgas, kes on mõlemad Treffnerist.

*sisesta räige egotripp siia*

Alignment shift

Ehk siis TN-st NG-ks, nähtavasti. Vähemalt nii väidetakse. Anti selline tass.

Sõjaväest, matemaatikast ja muust

Heihoohipi!
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.

Töö

Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.

Olümpiadistika

Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.

Sõjavägi

Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.


Rollimängud

Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand

On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.

Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.


Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind


Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.


Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants


Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?


Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:


Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos


et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:


Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,:

Mälupilte Zavoodist

Juba kolmandat päeva oli Zavoodis joonud üks olend, kes kõrtsi harilikest klientidest radikaalselt erines, ehkki räägiti, et vahepeal olla ülalnimetatud kõrtsi isegi põrguväravad avanenud ja väiksemad ja harilikumad deemonid olid seal Põrgu kaootilisest rutiinist väikest vaheldust otsimas käinud. (jutte ei tasu muidugi alati uskuda, eriti nende suust, kellel oli põrguväravate tunnistamise ajal hinge all vahest rohkemgi kui poolik. Deemoneid kohtas sagedamini Pirogovi platsil)
Seda olendit iseloomustasid eelkõige rasked ja suured raudhallid tiivad, mis tema kohal akaatsiana kõrgusid. Tumedama nahavärvi ja lõunamaiste võrdluste järgi, mis teda vaadates pähe kippusid, paistis olevat tegu kõrbetest, savannidest või muudest kuivadest aladest pärit oleva isendiga.
Tegu oli ingliga. Raskes joobes ingliga, aga maist mammonat tal taskutes nähtavasti jätkus ja sellest oli baaridaamile küllalt. Manustatud alkoholi kogus oli nüüdseks tema keelepaelad valla päästnud nii et too oma kurba elusaatust oma naabriga jagama hakkas.
„No ma küsin sult, kus on siin õig...õiglus, ah?“ alustas ta oma monoloogiks kujunevat juttu. „Mis õigust on nendel mind alla visata?“
Naabriks olev raamatukogus töötav neiu ei vastanud, aga tema olekust võis märgata huvi ingli ja/või tema jutu vastu – vähemalt nii inglile näis.
„Mina lihtsalt proto... protisti...protegeneree.... olen vastu nende kuramuse bürookraadidele ja juba nad viskavad mu siia alla.“ jutustas ingel „„Ajalugu peab korduma. Ajalugu peab korduma,“,“ imiteeris ta ninahäälel oma tõenäolisi ülemusi.
„Persetki, ütlen ma. Persetki. Ajalugu ei pea korduma, ei komöödia, tragöödia ja igatahes kindlasti kuradi mitte ühe ameerika seebiooperina, aga kas siis nemad kuulavad? Kas siis nemad kuulavad? Ei, ei kuula ja sellepärast ei olegi maailmas õiglust.“
Ingel paistis alles nüüd märkavat, et räägib inimesega, mitte suvalise tänavapostiga.
„Kullakene, kas sul kah tööga probleeme on? Ma ütlen, tänapäeval on nii raske uut tööd saada ja ülemused on sellised tõpranäod, et ei mõtle üleüldse alluvate õigustele ja madalama astmete inglite ametiühing on kah nii kuradi nõrk ja ei suuda üleüldse üleminglitele vastu panna, ma ütlen, kuradi raisk küll.“
Tüdruk vaatas oma vestluspartnerit hirmusegase hämmastusega. Tegelikult oli ta siia lihtsalt aega veetma tulnud ja lootnud, et ehk saab mõne tuttava või sõbraga kokku, aga need olid siit vist juba ingli tõttu ammu lahkunud, aga teda see ingel eriti ei häirinud, pigem pakkus huvi. Räägiti, et inglid olevat vana rahvas, väga vana ja organiseerunud ja raudse hierarhia ja korraga ning just seetõttu oli üht purjus isendit huvitav kohata.
„Jaa, ülemused on mõnikord tõesti mölakad,“ lausus ta lohutavalt, sest midagi muud paremat pähe ei tulnud. „Aga äkki sa leiad kusagil mujal tööd, tead, tänapäeval on see väga levinud. Ma võin aidata. Mul on tööturuametis tuttavaid.“
Ingli nägu selgines ja muutus rõõmsamaks.
„No aga davai. Teeme ära. Kus ma sinu arvates tööd leida võiks?“
„Noo, räägitakse, et McDonalds võtab uusi töölisi vastu. Olevat head tööajad ja puha.“
„No aga nad röstivad ju seal loomi ja linde ja muid sulelisi,“ teatas ingel umbjoobes pilgul. „No ja mina olen ju ka suleline.“
„Ära muretse, loomade või lihaga pole McDonaldsil midagi pistmist. Nad röstivad seal vist kodutuid,“ teadis neiu ingli tapva loogika peale rääkida. „Rahvas räägib, et mustade autodega röövitakse tänavalt inimesi ja pärast tehakse neist mäkis burgereid.“
„Neil seal mäkis paprid kodutute kõrvetamiseks ikka on?“ küsis inglile omane organiseeritus.
„Ma usun küll,“ vastas neiu. „Minu nimi on ... – tüdruk teadis, et igasugustele ei tohi oma nime ka ütelda - ...Kana“
„Väga meeldiv,“ ütles ingel pehmel keelel. „Minu nimi on Agöõrääääh“ ja oksendas põrandale.
„Läheme siis või?“

Freelancer GM

See on kummaline.

Nimekiri larpidest, kus ma olen gemmanud või gemman(võib-olla) ja ühes kellega:

*Üksildane Oktoobriöö - mina ja Idril (oktoober, 2006)
*Justkui Talveöö - Mina, Marten, Ozkar ja Anni (jaanuar, 2007)

*Husbardid II- Mina, Goblin ja Ally (tuleb see suvi)
*Fyerellar 3, kuhu Hoar mind kutsus. (seal olen ma lihtsalt mingi abikäpp) Ma ei tea täpselt, kes seal peale Hoari veel on. See suvi.
*Kümme väikest neegrit - Mina ja Ally- see suvi
*Seitsme maa ja mere taga. Mina, k2rts ja ohpuu. Trexxxi üritame ka saada. järgmine suvi. seeria.


Panite tähele?
Ei?
Minu meelest on tähelepanuväärsed kaks asjaolu
1) Ma korraldan kuramuse palju larpe
2) ja kõiki neist erinevate grupeeringutega.
Mul ei ole nimekirjas ühtki täiesti korduvate kaaskorraldajatega projekti.
Ma olen freelancer. Ja ometi saan ma nende gruppidega, kellega ma midagi korraldanud olen või aktiivselt korraldan, hästi läbi. See, et ma ühekordseid projekte eri inimestega teen, annab lihtsalt rohkem selliseid gruppe. Sest larpikorraldamine seob.
Peale selle saab üksiklarbile panna rohkem vabadust, eriti kui see on ühe idee realiseerimine ning see laseb realiseerida erinevaid ideid erinevatest valdkondadest ja stiilidest, ei tüüta ära, ei teki rutiini. On kuidagi vähem survet, kui oleks seerias nende kümne mängu pärast, mida sa samal teemal edasi tegema pead. Tegelastel on kergust, olemise talumatut kergust, pärast mängu nad otsekui hajuvad ja nende tundeid ja piinu enam ei taastata, enam nad seda maski ei kanna, kuigi mängija ehk mäletab, võib-olla?
Mõnel tegelasel on vaja mitut mängu, et saavutada tipp, mõni põleb aga juba esimeses mängus niivõrd ereda leegiga, et hilisemad mängud on vaid väsitavad ja liigsed, sest tipus on see tegelane juba ära käinud ja tõesti, mispärast enam? Kellele seda vaja on? Keda see tuhmumine huvitab? See on sama väsitav kui väikekodanlase mängimine, tühise inimese mängimise, inimese, kes on sinust väiksem ja väiklasem.
Muide, larpitegelasel peaks olema mingi voorus, nagu au, heatahtlikkus, usk, siirus, individualism vms, midagi head ja positiivset, mille najal seda tegelast mängida, millele kindlaks jääda, kui mäng sind piirsituatsiooni paiskab. Eksistentsialism ja puha.




May I set the stage?
I shall impersonate a man.
Come, enter into my imagination and see him!
His name... Alonso Quijana... a country squire, no longer young... bony, hollow-faced... eyes that burn with the fire of inner vision. Being retired, he has much time for books. He studies
them from morn to night and often through the night as well. And all he reads oppresses him... fills him with indignation at man's murderous ways toward man. And he conceives the strangest project ever imagined... to become a knight-errant and sally forth into the world to right all wrongs. No longer shall he be plain Alonso Quijana... but a dauntless knight known as -
Don Quixote de La Mancha!

Järjejutt liigub.

Nagu mainitud, kolisin ma järjejutu teise blogisse, et ma siin rahulikult spämmida saaks.
Vabandan kõigi nende ees, kes selle tõttu mingeid asju peavad ümber programmeerima ja puha.

http://suuredpesakonnad.blogspot.com/

Fortuna Elesgalis ja kaks lehma

Mõtlesin Elesgalist kahe lehma süsteemi läbi. [url=http://en.wikipedia.org/wiki/Two_cows]Teate küll[/url]

Nüüd see vist vaikselt levib juba rahva seas.
Igastahes, siin nad on:


Maki lood:
Sul on kaks lehma. Mõlemad räägivad sulle salaja,et teine tahab sind mürgitada ja on konkureeriva organisatsiooni palgal. Sul on tunne, et üks teab sinu tumedat minevikku, (kuid ei tea, kumb) ja sa keeldud larbil piima joomast. Selle tulemusena vaevab sind kogu larbi hirmus janu. Lõpuks ei pane sa vastu ja jood suvalise lehma piima, mille tulemusel näed võikaid hallutsinatsioone. Hommikul on pohmell.

FE: Sul on kaks lehma. Curunir räägib nendega ja varsti on nad FE liikmed.

EFF: Sul on kaks lehma. Nad mõlemad on surnud ja akontaktsed, kuid sa suhtled nende vasikatega.

Klassikaline drägun:
Sul on 1d6 lehma.

Elesgali drägun: Sõltuvalt sinu rassist peaks sul olema kas 1d4 või 1d8 lehma või hoopis 1d6 kitse, kuid kuna mängureeglid pole veel päris valmis ja neid ei saa kuskilt kätte, seega on sul 1d6 lehma. Viska initsiatiivi.

Elesgal Curuniri juhtimise all(pessimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Üksinda.

Elesgal Curuniri juhtimise all(optimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Seltskonnas.


Elesgal Riioni juhtimise all: Sul on kaks lehma. Mõlemad on FE liikmed. Koos teiste Elesgali lehmadega luuakse Piimaandjate Töögrupp, mille saadusi tahetakse hakata müüma suures mahus, ent kuna varsti huvi vaibub, ei suudeta lepingut täita ja Riion astub FE juhataja kohalt tagasi.

Elesgal Curuniri kõne vaimus: Sul on kaks lehma. Te olete sõpruskond ja sellepärast on Elesgal tugev.

Elesgali larpibürokraatia: Sul on kaks lehma. Elesgali juhtkond paneb sind korraldama larpi, kuna rahvas nõuab seda. Kuna mängijaid ei leita, oled sa sunnitud kutsuma mängule soodushinnaga oma kaks lehma ja siis mängul vaatama, kuidas nad oma rolle vaikselt tammudes ja ammudes täidavad.
Elesgali larpibürokraatia (2): Sul on kaks lehma. Sind on pandud larpi korraldama. Sa ise hästi ei jõua ja usaldad selle ülesande oma lehmadele.

Elesgali kosmoloogia: Sul ei ole veel kahte lehma, sest ei ole kätte jõudnud veel lehmade tsivilisatsiooni tõusu kajastav ajaring. Aga sinu hobustel on statistilises võttes kõik lehmade omadused, kuna me ei viitsi ümberarvestusi teha.

Elesgali seltsielu: Sul on kaks lehma. Hommikul ärkad sa Urus nende vahel ja mõtled, mis öösel juhtus. Üks Uru diivanitest nimetatakse Lehmaks ja sa kirjutad Elesgali foorumisse, et magasid täna Lehmal.



PS: Ma ilmselt kolin "Suured pesakonnad" teise blogisse varsti üles, et mul kusagil (siin, täpsemalt) rahulikult spämmida oleks.

Head vabariigi aastapäeva!

Anni blogist:

Inimestest

Tuli meelde, et Idril kunagi tegi sellise asja. (kuigi see on vist ilmselt juba ära kustutatud) Varastan konkreetselt. Vabandan.
Muuseas, sõbrapäevaga pole siin midagi pistmist. Lihtsalt niisama. Tegelikult on see suvaline valik inimesi ja gruppe ja kellegi ma niikuinii unustasin. Vabandan.
Aga:

Idril on hea
Nessa on jabur
Zepp on pervo
Dani on mõtlik
Sven on kapp
Anni on lahke
Curunir on tegus
Marten on aktiivne
Oskar on külalislahke
Kärts on lõbus
Goblinil on annet
Vahur on intelligentne
Efka on perversne
Sillu on positiivne
Gala on armas
Riion on kasvanud
Mina olen narr
Sinimaniseele on hubane
Mu klass on tuttav
Treffner on lõppemas
Elesgal on sõpruskond

Non sequitor

Mõtlesin niisama. Lambist.


Ideaalis on nõnda, et:

peaks mingit võitluskunsti kunagi viljelema hakkama - täidakskolme eesmärki
1)saaks oma destruktiivset impulssi välja valada. Jah, ma tean, et need võitluskunstid on puha rahu ja filosoofia ja tšill ja kõik see kammajjaa aga destruktiivne impulss ei kao. Inimesel on lihtsalt agressioonivajadus ja ma isiklikult usun, et mingi puupaku või ninakondi purustamine võib seda rahuldada.
2)saaks füüsiliselt vormi. Lihtsalt. Füüsiliselt vormis olla on hea.
3) oleks hilja tänaval vähe turvalisem liikuda.

peaks mingiks ajaks mõned keeled ära õppima. Näiteks kolmekümneaastasena tahaks vallata eesti, inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, soome ja vahest veel mingit keelt.

anarhism on iseenesest tore. (Ma kuulan praegu Vennaskonda, jah) Aga võimatu. Inimesed ei ole lihtsalt nii head ega julged. Kodanikualgatus ei ole nii suur. Ma ei mäleta, mis selle juhtumi nimi oli, aga on mingi juhtum, kus inimene lõi tänaval teise inimese maha. Ümber oli umbes kuuskümmend inimest ja keegi ei teinud midagi.
*****
Tegelikult ma vist ei ole ka väga blogi-inimene. Selliste teadetega pannakse harilikult blogisid kinni, aga minu blogi hoiab ülal järjejutt. See on nagu enam-vähem ainuke asi, mida ma siia kirjutan. Ma mõtlesin, kas teha järjejutu jaoks kohe eraldi blogi ja siia niisama kirjutada ja vaadata, kunas blogi ära kooleb, aga see lõhnab asjaajamise ja muu sarnase bürokraatia järgi, mida ma praegu ajada ei viitsi.
Bürokraatia on iseenesest muidugi võrratu.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin.

Asi on tegelikult nõnda ka, et inimesed, kes blogimise ära lõpetavad, paluvad endaga suhelda telefonis või päriselus, äärmisel juhul ka MSNis.
Mul on aga natuke naljakas inimesele lihtsalt helistada, sest et ma temaga lihtsalt rääkida tahan - inimesel võib ju olla pooleli tähtis quest- näiteks õppida ajaloo arvestuseks või targaks saada või niisama omaette olla - ja mina tulen siis segama.

Muuseas, inimesed kirjutavad blogides sellest, kuidas nad asju näevad ja mida nad arvavad ja kuidas elu läheb. Ilmselt on see teraapiline. Mina seda ei tee. Ei viitsi lihtsalt kõigest siia kirjutada, ehkki oleks ilmselt üsna põnev.
Päris huvitav on blogide kaudu jälgida, kuidas see ühiskond elik suhete võrgustik toimib. Äärmiselt paeluv. Natuke vuajeristlik see on, aga mis siis?
Samas, mina endast midagi ei kirjuta. Teised ei saa mind oma süsteemidesse sisse panna, kui neile kah bloge lugeda meeldib, sest mina kirjutan endast vähe.

Aga tegelikult ei olegi mulle blogimisteraapiat tarvis. Olen niisamagi mitmekülgne, ilus tark ja tubli. Ja rõõmus.
Vott.

Suured pesakonnad XIV: Väikevend

Langesin odava populaarsuse ihaluse võrku - toon lavale lapsed ja loomad. Loomad olid seal küll vist juba varem, tõsi küll, aga nüüd on lapsed ka, seega on siis labasus täielik.

Emile

Õhtul, kui ta juba päris väsinud oli, lasi isa Emile enda juurde tuua. Ilmselt oli ka isal palju tegemist olnud – ta nägi vägagi roidunud välja. Sealsamas toas istusid ka tädi ja vanaisa, aga nemad paistsid tegelevat omaasjadega – vanaisa luges mingit ürikut ja tädi kudus midagi.
Emile teadis, et see ei olnud ametlik troonisaal, kuid siin võeti vastu tähtsaid otsuseid ja räägiti inimestega; inimesele oli mugavam ja privaatsem rääkida oma valitsejatega väiksemas ja vähemkõledas ruumis kui suures saalis – siin põles kamin ja mitmed küünlad, seinu kattis riidest tapeet, toas paiknes kirjutuslaud, mille taga isa praegu istus, leidus ka küllaltki korrapäratult paiknevaid tugitoole. Valitsesid soojad toonid ja õhkkond iseenesest oli mahe ja soe. Sellegipoolest ei tundnud Emile mugavust, kui ta oma isaga rääkis. Mõnikord veetis Jacques oma lastega niisama aega, aga enamik aega tegeles ta poliitikaga – siis oli ta Hertsog ja Emile tundis end pigem sõdurina, kes oma komandörile raporteerib kui pojana, kes isaga rääkima tuli.
„Istu,“ ütles isa.
Emile lohistas üht tugitooli lähemale – see oli üsna raske, aga ta sai hakkama – ja istus ning vaatas isale silma. Tükk aega ei öelnud kumbki midagi. Emile sättis end paremini istuma. See liigutus otsekui lõhkus lumma.
„Poeg, me oleme su vanaisa, tädi ja onuga midagi otsustanud.“ Isa hääl oli aeglane ja pisut tuhm ja karm. Emile’ile meenus midagi, mida Tercero oli ütelnud – et karm ja külm kliima teebki inimesed nii karmiks ja külmaks – aga praegu oli ometigi septembri algus! Ilm oli soe ja selge ja inimese süda sai seda päikest, mida ta elamiseks vajas – ja mida iga talv napiks kiskus jääma, nii et mitmed ta vanematest tuttavatest masendusse langesid.
Aga võib-olla oli ka sellist talve, millel päikese ringkäikudega vähe tegemist oli.
"Me oleme rääkinud preilide von Mersternidega. Nad on kiitnud sinu edukust oma vendade-õdedega sideme loomise võime asjus. Sa oled väga tubli olnud, aga suur osa sellest võimest põhineb loomupärasel talendil mitte tööl, nii et väga palju ei tasu sul nina püsti ka ajada.
Natuke muidugi võib." Isa naeratas pisut nukralt.
"Sa muidugi tead, et kui meie, mina, Louise ja Francois oma vürstikohused maha paneme, langevad need teie, sinu ja su õdede-vendade õlule."
"Jah, tean küll," vastas Emile. Nad olid ju ometigi kuuikud - neil oligi kõiges paremad eeldused - vürstide, sõdurite, õpetajate, arstidena ja ka kaklustes jäid nad peale.
"Sa tead ka, miks Francois pealinnas elab." Emile noogutas. Loomulikult ta teadis - seda oli Tercero neile juba ammu õpetanud. Ta juba aimas, kuhu see vestlus välja viia võib.
"Ta on meie sild pealinnaga, tema kannab põhiliselt seda poliitikat, mis toimub vürstiriikide vahel. See on vahest olulisemgi kui kohalik poliitika." Isa teadis, et Emile seda teadis, aga ometi kordas ta seda kõike lausa masinliku järjekindlusega üle.
"Te tahate mind pealinna, saata, jah?" küsis Emile, ise salamisi lootes. Juba Cotrait linnad olid põnevad, aga pealinn! Pealinn! Ta tajus samas ka oma vendade-õdede pettumusega segatud elevust – nemad pealinna ei saa, aga vähemalt saab sinna Emile.
"Jah," vastas tädi Louise oma nurgast -nüüd ta enam ei kudunud. Õigupoolest polnud Emile kindel, kas ta üleüldse tema siinoleku ajal kudunud oli või oli lihtsalt tema ja isa vestlust pealt kuulanud. "Ma saan aru, et see on raske, aga see on meie vürstiriigile vajalik - sa pead pealinna eluga harjuma ja onu kõrvalt poliitikaga tuttavaks saama.
Emile noogutas rõõmsalt. Talle näis, nagu ei suudaks ta ise ka oma õnnest praegu hästi aru saada. Ta peab ilmselt selle üle hiljem järele mõtlema. Ilmselt koos vendade-õdedega.
"Kunas ma ära sõidan?"
"Ma usun, et nii pooleteist kuu pärast või nii," vastas tema isa.
"Miks nii hilja?" küsis Emile pisut pettunult. Poolteist kuud oli nii pikk aeg.
"Näed, Louise, poiss ei karda suurlinna tulesid, ta hoopis tunneb nende vastu huvi," ütles isa naerdes. "Aga pooleteise kuu pärast lahkud sa seepärast," ütles isa nüüd taas tõsise tooniga, "et meil on su ärasõiduks ettevalmistusi teha vaja. Pealegi peab Guiheni jalg paranema. Ta tuleb sinuga kaasa."
See teade mõjus nagu ämber külma vett.

"Miks tema?" küsis poiss, üritamatagi oma rahulolematust antud teema asjus varjata. “Ta on julm ja pealegi singel. See, kes pealinna saadetakse esindab ju meie hertsogkonda ja me ei taha ju ometi selliseid matsistsündinud värdjaid laiale ilmale näidata. ”

Järgmisel hetkel sai Emile vastu kõrvu.

„Sa ei räägi nõnda oma vennast,“ ütles isa vihaselt. „Ta ei ole su kaassündinu, hea küll, saame aru, aga ta on minu poeg ja sinu vend ja tema ema oli minu esimene naine ja ma armastasin teda, mis sest, et ta väikeaadliku tütar oli! Ja mida taipad sina poliitikast! Singel ei tähenda värdjat, õpi see heaga ära, enne kui sa kellelegi Scarborough’st seda räägid ja too selle sulle halvaga selgeks teeb. Lollpea! Idioot!“ Isa urahtas ja jäi vait.

„Vabandust,“ ütles Emile oma õhetavat põske katsudes. „Ma kogemata. Aga ta ei meeldi mulle ja mina talle.“
“Te õpite vendluse kiiremas korras ära.“ See oli rohkem kui käsk, see oli sedastus – nii saavad asjad olema ja igasugune vastuvaidlemine on ettekujuteldamatu.

„Mis Guiheni julmusesse puutub, siis see on eraldi teema,“ ütles isa juba rahunenumalt. „Loodetavasti kasvab ta sellest välja, kuigi ma seda väga ei usu. Sa pead lihtsalt õppima sellega elama, et ta julm on. Ja ma räägin temaga, ja hoiatan teda julmuse ja kättemaksuiha eest, sest perekond peab olema ühtne, eriti rasketel aegadel ja need tulevad. Viimasest kodusõjast on mõnikümmend aastat möödas, aga kaugel see järgminegi ole, sest vaata, mis juhtus. Kust sa tead, et midagi säärast ei või uuesti juhtuda? Kust sa tead, et ei või hävineda veel üks regaalia ja suguvõsa, mida me senimaani igavesteks pidasime? Segased ajad on ees.“
“Ja sina, Emile, pead olema sedavõrd targem ja kavalam, et selliseid asju juhtuda võib,“ sekkus juttu seni vait olnud Robert. „Sa pead õppima tundma poliitikat, et sellistel segastel aegadel paremini orienteeruda. Ja ma arvan, et sa peaksid õppima ka Guiheni käest julmust, sest sul võib ka seda minna.“

Emile oli vait. Säärasele mõttele polnud ta varem tulnud, aga võib-olla seepärast, et ta ei olnud sellega nõus. Ta ei lange Guiheni tasemele. Ta ei muutu julmaks. Tema jääb heaks inimeseks, ta teab, mis on õige ja mis vale, hoolimata sellest, et maailm kurje inimesi täis on. Aga oma hertsogiga sa moraaliküsimustes ei vaidle.

„On sul veel küsimusi?“ küsis Louise, nähes, kuivõrd vaikseks olid mehed Emile’i ehmatanud.

„Aga mida Guihen seal pealinnas siis ikkagi tegema hakkab?“ küsis Emile siis. „Olgu tema iseloomuga, kuidas on, aga vaatame tõele näkku, ta ei oska ju midagi.“
Oma viisakuspüüetest hoolimata tundis Emile endal oma isa pahakspanevat pilku. Aga vastas hoopiski Louise.

„Ta hakkab tööle arhiivides ja raamatukogudes. Ta hakkab uurima teatud teemasid ja aineid, mis meie hertsogkonnale huvi võivad pakkuda, valdkondades, millest me väga palju ei tea. Peale selle hangib ta sidemeid teiste omataolistega, mis meile väga kasulikud olla võivad.“

„Aga mis teemasid ta seal uurima hakkab, millest me väga palju ei tea?“ oli Emile ikka veel uudishimulik.

„Oh, sa oled veel liiga noor, et me sulle kõik ära rääkida saaks.“ ütles isa, „Aga ära muretse...“

„Eks tulevik näita.“ lõpetas Louise.

Ja miskipärast käis seepeale täiskasvanute huultelt läbi kerge ja lühike naer, nagu oleks Louise teinud nalja, millest Emile aru ei saanud.

Suured pesakonnad XIII

Guihen

„Teed soovid?“ küsis keegi pimeduse lõppedes.

Silmade avamine põhjustas aga valulaine, mis algas silmadest, peegeldus kolbalt tagasi, liikus siis rindkeret mööda allapoole ja lõppes jalgades, et sealt siis omakorda tagurpidises järjekorras naasta.

„Aaah!“ tegi Guihen, aga silmad jäid lahti.

Virgumine andis muidugi valudele hoopis uue tähenduse – näis, nagu valutaks ta kogu üle keha, aga peale valutamise suutis Guihen ka muid asju teha.
Näiteks küsida: „Kus ma olen?“

„Ühes metsamajas,“ vastas hääl. „Ära muretse, ma olen sõbralik ja ei tee kahju.“

Guihen pööras pead hääle suunas. Rääkija oli vanemapoolne hallikate juuste ja punasekirjut pearätti ning metsarohelist ürpi kandev naine. Tema nägu oli kortsuline ja nähaolevad juuksed hallid, kuid ta naeratas ja tema erivärvi silmad sädelesid noorusliku, justkui ebamaise säraga.

„Kes sa oled?“ päris Guihen.

„Mina olen... nõid ja mu nimi on Rhea,“ vastas naine pärast pisukest pausi. „Ja sina oled Guihen Seul de Cotrait, Jacquesi poeg. Vürstipoeg. Ja Nägija.“

Guihen oli tükk aega vait. Tuba oli küllaltki väike, ent hubane. Laelauad olid punased. Ei tea, kas puit ise oli punane või oli see värvitud?

„Ma oletan, et sa tead piisavalt, et mulle seletada, mis toimub,“ ütles Guihen siis vaikselt, „Kas pole tõsi?“ ja tõstis pead, oiatas aga siis ja lasi sel uuesti langeda.

Rhea noogutas.

„Ma usun küll. Aga kõike ma seletada ei mõista ega saa.“

Guihen silmitses lage. Viimase ööpäeva sündmuste pöörase kuhjumise taktis tekkis tal soov tempot pisut maha võtta.

„Mis minuga juhtus?“

„Sa said Talvejõel viga. Punakuldi vaim ründas sind, aga sa paiskusid õnnekombel jõelt välja. Ma leidsin su teadvusetult ja vigastatult jõe ääres lamamas ja et sa verest tühjaks ei jookseks, panin ma su jalale sidemed, rohud ja loitsud ümber ja tõin su siis oma koju. Ma tunnen lossirahvast küllaltki hästi ja tean, kes on kes.

„Kuidas sa mind tassida jõudsid?“ päris Guihen. Juba tavalist inimest on raske kanda, aga nõia vanust ja Guiheni isegi singli kohta suurt kasvu arvestades näis ta kandmine päris vägiteona.

Rhea itsitas.

„Ma olen nõid, Guihen. Ja küllaltki tugev, kuigi see võib-olla välja ei paista. Nõiad ongi tugevamad kui tavalised inimesed. Pealegi oli mul abiline.“

Guihen suutis vaevu karjatust maha suruda, kui keegi talle sõrmega ribidesse torkas, nägi aga seejärel torkajat ja siis ta enam seda ei suutnud.

Olend oli väike nagu imik ja groteskset hallikat värvi õhukese nahaga, mille alt oli näha musti veresooni. Üks silm oli must ja teine valge, kogu liha oli aga ära kuivanud ja järel oli vaid luu ja nahk. Ta vaatas uudishimuliku näoga Guihenit.

„Mi..kes see on?“ küsis Guihen. Olend oli teda ehmatanud, aga ei näinud vaenulik välja, kuigi kurat seda sellise asja puhul teab. Külmajudinad jooksid vaadates ikka läbi selgroo.

„See on minu õde,“ vastas Rhea. „Tema aitaski mul sind tassida. Kuigi kerge polnud see sellegipoolest, aga ma nägin, mida sa olid jõele kirjutanud ja mul ei jäänud muud üle.“
“Mida ma siis kirjutasin?“ Päris kummaline oli säärastesse asjadesse nõnda stoiliselt suhtuda, sest uudishimu oli tegelikult päris suur, aga Guihen lausa tajus oma hääle tuimust. „Ja miks ma nii uimane olen?“

„Kui sa ise seda ei lugenud, ei saa mina seda sulle rääkida. Valiku neid mitte lugeda tegid sa enne juba ise ja see valik oli sinu oma. Mul on vaja see ise meeles pidada ja kui ma räägiks, siis ma unustaks. Pealegi“ – Rhea naeratas – „ongi vahest parem, kui sa ei tea, mis saatusel sinuga plaanis on. Magad rahulikumalt.

Aga uimasuse asjus – salvid ja rohud ja loitsud, millega ma sind ravinud olen, võivad sind tõepoolest uimaseks teha, aga see-eest leevendavad nad valu.“

„Hah!“ norsatas Guihen, „Leevendavad!“ kuigi valu oli nüüd juba täiesti talutav.

Ruumi sugenes mõneks ajaks taas vaikus.

„Kas sa tead midagi Kahekümne Ühest ja Tucreanidest?“ küsis siis Guihen „Ja kas sa räägid neist mulle?“

„Tean? Seda küll. Räägin? Iseasi,“ vastas Rhea. „Aga kui sa seda soovid, siis võin ma seda teha. Aga mitte kõike. Sest osa peab jääma ka mulle.“

„Räägi,“ ütles Guihen, „Palun.“

„Tucreanid on võlurid,“ rääkis Rhea „Väga osavad ja mitmekülgsed. Ma ei usu, et nad ühelgi alal võrratud oleksid, aga nad mõistavad paljusid maagialiike. Ja nad on kuninga mehed. Ma usun, et su isa, onu ja tädi ning vanaisa teab sellest.“

„Ja Kakskümmend Üks?“ küsis Guihen.

„Kas sa legendi tead?“ küsis Rhea vastu.

„Jah.“ vastas Guihen.

„Legend on enamjaolt tõsi. Ja nad on ka siin. Rohkem ma neist ei räägi.“

„Miks?“ päris Guihen.

„Sest see osa jääb juba mulle.“

„Kust sa seda kõike tead?“

„Kõige lihtsam vastus oleks see, et ma olen nõid,“ vastas Rhea pärast pisikest mõttepausi.

„Selles on päris kenake kogus tõtt. Aga mitte päris. Mul olid kaksikud lapsed, poeg ja tütar. Mõlemad Nägijad. Nagu sinagi. Väga osavad. Ja nad mõlemad viidi pealinna. Seal otsitakse Nägijaid ja muid võlureid tikutulega taga. Sind viiakse kah niikuinii ära.
Tütar on surnud, aga poeg on veel elus ja teeb pealinnas karjääri. Kui sa teda näed, tervita teda minu poolt. Nimi on Kullervo. Isa järgi.“

Isa kohta Guihen eriti küsida ei söandanud, tundus väheke liiga isiklik teema olevat.

Selle asemel küsis ta selle kohta, miks Rhea talle nii palju räägib.
“Tead, sa oled mulle nüüd võlgu, tahad või mitte,“ vastas Rhea muiates. „Ehk siis, räägi mulle seda, mida sa näinud oled.“

Guihen ei teadnud, kas trummist rääkida või mitte. Ühest küljest oli ta tõesti Rheale võlgu ja ta oli talle ka palju seletanud, samas oli trumm perekonnasaladus. Aga võib-olla teadis ta sellest niikuinii ja vaatas, kui palju Guihen teda usaldas. Ta ju teadis Tucreanide ja Kahekümne Ühe kohta päris palju ja ehk teadis ka trummi kohta.

Ehk räägib ta nõnda ääri-veeri ja siis jutu käigus vaatab, kas räägib trummist täpsemalt või ei.

Guihen alustas pudelikeerutamise ajal saadud nägemusest, sest varasemast nõid juba teadis.

„See vana ühesilmne naine oli tõenäoliselt Padaemand, meie kuningate ema,“ ütles nõid pärast väikest mõttepausi, „Ma ei saa aru, miks tema enese pojad tema üle kohut mõista lasevad. See näib segane, aga ma ei tunne ka kuningakoja poliitikat. Ta on muuseas ka Nägija, nii et võib-olla puudutab see otsus Nägijaid, sest sina olid ka seal ringis ja sina oled ka Nägija. Ainult sel juhul“- nõid peatus korra –„Miks seal Kullervot ei olnud?“

„Ehk oli ta see mees, kes silmatorkamatuks jäi,“ pakkus Guihen. „Ma tõesti ei mäleta tema kohta midagi.“

„Ei, Kullervol sellist oskust ei olnud,“ vastas nõid ja jäi vait.

Nõia ütlus näis pisut segasena, ent Guihen ei tahtnud ka rohkem küsida.

„Mis suga pärast pudelikeerutamist juhtus?“ küsis Rhea.

„Julian ja Henry mõisteti süüdi ja nad tapeti täna hommikul.“ Naljakas oli seda kõike nõnda neutraalselt rääkida, aga ilmselt oli see nõnda rohtudest ja Guiheni näole ilmus tahtmatu ilme selle väikese absurdsuse üle.

„Aga vahepeal?“ küsis Rhea.

„Vahepeal kutsusid nad mu alla ja rääkisid, et Tucreanid on võlurid. Ja peale selle rääkisid nad veel seda, et, noh tead, sellest et seal nad olid vangikongis ja...kurat!“Guihen ei suutnud juhtumit trummiga üldse sõnadesse panna. Kõik olulised sõnad olid ununenud.

„Mis nad siis rääkisid?“ päris Rhea.
“Ma ei tea,“ valetas Guihen. See oli kõige lihtsam. See kuramuse vanamoor ei pidanud ka kõike teada saama.

„Kui sa nõnda arvad,“ vastas Rhea lakooniliselt.

Ruumi sigines vaikus.

„Teed soovid?“ küsis nõid.

„Jah, palun,“ vastas poiss.

Vana naine võttis suure teekannu, mis kogu aeg sealsamas laual seisnud oli ja täitis kaks kannu kõrval asetsevat kruusi.

„Ma kardan, et see on pisut ära jahtunud,“ ütles ta üht kruusi Guihenile ulatades.

„Aitäh,“ vastas too ja rüüpas. „Täiesti paras.“ Tee oli kange ja naljaka maitsega ja pigem leige kui soe, aga Guihenile see maik meeldis.

Ta tõusis istukile, et korralikult teed juua saaks ja tegi valugrimassi.

„Kunas ma jälle normaalselt liikuda saan?“ küsis Guihen murelikult. See vigastus võis tal terve sügise ära rikkuda.

„Ma ei tea,“ vastas nõid. „Iga vigastus on ise loomuga, nagu ka iga loits, mis seda ravib. Aga ma arvan, et homme hommikuks saad sa ise püstijalu kepi toel koju minna.“

Guihen kergitas kulmu. Muidugi, põhilised valutegijad olid vaid muhud ja marrastused, kuid kuldi kihv oli päris sügavale jalga tunginud. Aga Rhea oli nõid.

„Ma olen sulle palju tänu võlgu,“ ütles Guihen, „See, mis ma rääkisin, oli vaevu tasu sinult saadud info eest, kui sedagi. Ütle, mida sa minust tahad?“

Rhea naeratas nukralt.

„Ma võiks ütelda, et mu tegu polnud omakasupüüdlik ja tuli lihtsast headusest, aga siis ma valetaksin.“

Nõia hääl muutus tungivaks sosinaks, mis oli ometigi selgem kui ta tavaline kõne.

„Palun, kui sa vähegi saad, ära tapa Kullervot. Palun, ära tee seda.“

Guihenile koitis midagi.

„Kas sa seda nägidki minu uisujälgedes? Et ma tapan Kullervo?“

Rhea jäi vait. Guihen kuulis tema kõrisõlme jõnksatust.
“Mul on vaja välja minna,“ pomises vana naine vastuseks ning siis, kui Guihen nägi nõia siluetti varasügisesesse päikeselisse pärastlõunasse astumas, mõistis ta, kui habras Rhea tegelikult oli.

Justkui talveöö

To be, or not to be--that is the question:

Whether 'tis nobler in the mind to suffer

The slings and arrows of outrageous fortune

Or to take arms against a sea of troubles

And by opposing end them. To die, to sleep--

No more--and by a sleep to say we end

The heartache, and the thousand natural shocks

That flesh is heir to. 'Tis a consummation

Devoutly to be wished. To die, to sleep--

To sleep--perchance to dream: ay, there's the rub,

For in that sleep of death what dreams may come

When we have shuffled off this mortal coil,

Must give us pause. There's the respect

That makes calamity of so long life.

Hamleti monoloog, Shakespeare
____



"Tubli poiss," ütles ta. "Just nimelt sinna. Niipea, kui unenägude voog su kaasa haarab, saad sa ise selle osaks, sest selles voolus on kõik suhteline, kõik liigub ja pole midagi niisugust, millest saaks kinni haarata. Kui veekeeris su endasse neelab, ei saa sa sellest aru, sest liigud ise koos veega ja vesi tundub liikumatu.
Nii tekib unes reaalsuse tajumine. Kuid on olemas punkt, mis pole liikumatu millegi muu suhtes, vaid on liikumatu absoluutselt, ja selle nimetus on "ei tea". Kui sa satud unenäos sellesse punkti, siis sa ärkad, täpsemalt öeldes, alguses ärkad sa temasse. Ja alles siis," - ta vedas käega ringi ümber toa- "siia."
Viktor Pelevin, "Tsapajev ja Pustota"


Et kõik ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka ütles ja mida ma niikuinii ei tee, siis asjalugu läks nõnda, et mina, Marten, Oskar ja Anni sattusime kokku tegema ühte larpi. Alguse sai see juba sünnipäevalarbist (kae altpoolt, sellest peaks ka siis blogis juttu olema), kuhu Marten sai viimasel hetkel kutsutud ja kes küsis mult kurjakuulutavalt, ega ma ei tahaks tema ja veel mõnega larpi korraldada. Ütlesin, et mõtlen, ja tema lubas sedasama teha ja ühendust võtta.
Noh, jäi sellega kuidas jäi, aga siis võttis ta muga ühendust ja sain teada larbi põhilise motiivi-
*trummipõrin, et dramaatilist efekti suurendada*
-mäng toimub ühe tüübi unenäos. Tegu on näitekirjanikuga, kellele Saatan lubas unenäo meelde jätta, kes aga oma hingest ilma jääb, kui kellegi tapab- (
*trummipõrin katkeb dramaatiliselt*

Ja nii ta läks...
Tegime blogi ja puha, saime kokku, tegime ajurünnakuid, veetsime niisama koos aega, paanitsesime koos ja nõnda edasi.
Esialgne kuupäev sai 17.detsember, selleks ajaks oli meil aga vähe rolle koos ja teised larpid kah sinna pandud ja veel igast pisiasju ja nõnda lükkus edasi. 13. jaanuari, sest eelneval nädalavahetusel oli juba Aman Elest.

Ja nüüd on see läbi. Tegelikult on täitsa hea tunne, sest larp õnnestus. Ilm vedas natuke alt ja mul on tunne, et meie larp oleks väärinud kõvemat reklaami.(samas, kuidas reklaamida larpi, mille põhiidee on puänt - et see kõik on uni. Motiivid ja ajad olid erinevad, esines nii muinasjutumotiive kui ka näiteks "Lendas üle käopesa"-settingut. Ühtse massina oleks seda raske reklaamida olnud. Mõte oli teha treiler, aga paraku ei tulnud lumi maha ja aega oli ka vähe. Et cetera)

Tiim (mina, Anni, Oskar ja Marten) oli väga hea. Kõik toimis. Kõik tegid midagi. Ja tegu on ka toredate ja meeldivate inimestega, keda ma ennem kuigi palju ei tundnud. Ses asjus on tuju hea.

Negatiivsetest külgedest võiks mainida seda, et mängijaid jäi väheseks. Muidu oleks vabalt 30 sobinud, oleks saanud välja arendada rohkem intriige ja liine, oli näiteks plaan tuua sisse kahe riigi spioonid ja tuli tegelasi ühendada ja puha.

Minu kirjutatud rollid põhinesid enamjaolt kirjandusel. Õde Holle=Õde Ratched (Lendas üle käopesa). Pealik= Pealik Bromden (Lük) +Hamlet. Tove = Donnie Darko. Heimler = Möbius (Dürrenmatti "Füüsikud")
Thyndall põhines eelkõige ühel koosolekul tulnud mõttel, et võiks olla koer ja inimene kes kohad vahetavad, vene kirjanduses popp teema. Algul oli plaan teha ka siis see algne peremees,et kuhugi tsurgata tagasivahetamine, aga leidsime, et ilma temata saab ka. Vot.
Rosensterni mängija ei saand kahjuks äkilise haiguspuhangu pärast tulla. Rosenstern pärines ideest teha krooniline kõrvaltegelane, kellel puuduvad sellised asjad nagu perekond või tutvuskond, kellel on ainult funktsioon tulla ja miskit ütelda. Tegelikult tahtsin ma tuua mängu teist alkeemikut, et ühe teatud masina konstruimine paremini läheks.
Ahjaa, ise tulin kah kahel korral NPCna mängu.
Ükskord olin ma Peetrike, vaim, kes oli oma vennaga ühe kella pärast tülis.
Teine kord aga Godot.
Godot ei olnud tegelikult keegi müstiline isik, tegelikult ootas teda vaid üks tegelane. Tegu oli lihtlabase alkeemikuga, kes tuli, jättis maha mõned olulise tähtsusega paberid ja läks korra välja, kus mutid ta maha lõid.

Isaga oli mul larbikorraldamise asjus probleeme, aga lõpuks ta ikkagi leebus ja viis autoga ära. Tõsi küll, nüüd on ta pisut häiritud paari toidunõu pärast, aga see kõik laheneb.
Aga praeguseks...


Justkui talvehommik...
Lumi langeb porisele maapinnale, taastades talvise tunde.
Näitekirjanik ärkab üles,vaatab lage ja meenutab, mis juhtus. Kõik on kristalse, fotograafilise täpsusega meeles. Kõik need tegelaskujud, isiksused, kujud, mis sealt läbi vilksatasid, need oleks olnud otsekui reaalsed, justkui päris. Aga ei olnud ju. Nad olid vaid tema kujutlusvõime viljad ja enam ei saa nad midagi uut teha, nad on fikseeritud tänase öö sündmuste ja tema sule ja paberiga, sest sarnaseid unenägusid ta enam ei näe.
Tegelikult ei näe ta enam üleüldse unenägusid.
See naine, Lizette.
Kavatsus on see, mis loeb.
Too punase peaga.
Mis oli kirjas lepingus?
Uus Saatan.
Ja kummalisel kombel ei mäletanud kirjanik seda lepingut.
Ta urgitses oma püksitaskus, üritades lepingut leida.
Ahaa, ongi!
Mingi paber ja selle all kolm veretilka.
Veretilkade punane aga suurenes ja suurenes, kuni varsti ei sadanud enam lund, vaid verd ja nüüd teadis Näitekirjanik, et ka tema oli kaotanud.
Põrgu.

Valitud unenägusid aastast 2006

Võetud siis minu isiklikust unenäopäevikust, mille täitmisega ma üldiselt laisk olen.
Märkused nagu eile, täna, nädal tagasi, jms, ei viita unenäo kaugusele praegusest hetkest, vaid kaugust nende nägemise ja kirjapaneku hetke vahel. Kopipeist.

*täna – läksin Emexi vanasse asukohta, kuid see oli seal Riia tänava kõige lõpus. Emex kolis ümber mobiilseks. Võttis mind vastu miski tegelinski, vist drägonist. Osutasin ühele raudteele, mis viis kahe seina vahele ja küsisin, kas võiks vaatama minna.Võis. Ma võtsin endale alla kõrvale ühe sepistet redeli, sest raudtee ei töötanud ja selle kõrval oli määratu sügavik. Ja mis selgus – kaks tööstuslikku seina läksid üle keskaegseks kirikuks – see võis olla satanistide kirik. Oli kesköö. Jube oli. Kirikupool jäi paigale, aga edasiminnes laienes teine pool laiaks õueks. (seal oli vist rauda ja värki ka) Vestlesime religioonist. Mööda kõndis Radagast. Ta oli selline hästi ürgne. Rääkisin temaga (kas drägonist oligi Radagast?) Tühimik sai otsa. Jätkasin oma teed. Vastu tuli Zepp. Mööda kõndis uuesti Radagast – ta oli teistsugune, aga ära tundsin. Zepp kõndis uuesti mööda. Nüüd kõndis minu kõrval ka juba Iti. Tabasime ära, et midagi on väga valesti ja tormasime teed mööda edasi ja sööstsime sisse esimesest uksest vasakul. Jooksime sisse ja karjusime midagi(vist mingi roppuse).

Leidsime eest emand Ku’rii salongi, kus kõik meie ümber ringis istusid ja ehmunud olid.

*eile – üritan kokku saada drägunipartit. Sõidan selleks miskipärast Tallinna. Tulla saavad ainult Nessa ja Alton. Taipan ühte laia teed ületades, et ei jõua kunagi kesklinna.

Midagi otsides satun oma vanasse muusikakooli. Miskipärast on see põhiplaanilt ümmargune. Sees harjutavad ühe suure akna ääres Gothic Voices. Rahvas kuulab kõrval. Üritan muusikakoolist teed välja leida. Ei õnnestu. Kõik väga barokne, seinadel maitsetaimed ja puha ja ilustised. Leian direktori. Ta viib mind teise korruse keskpunkti, kus tuleb umbes meeter maad hüpata esimesele korrusele viivale trepile. Ta hüppab ees, mina järel. Esimene korrus. Seal on miski normaalne koridor, kust välja saan. Kusagil muusikakoolist väljas suitsetab Curunir ja teatab mulle, et ta pakub mulle teejumala rolli ja et ma nüüd teetseremooniate kohta uurimustöid teeks. Teengi ja puha. Mäng. Teen teed. Kedagi veel ei ole. Mõõk seljal. Käib koputus. Torman ukse juurde ja hoian kinni, sest tean, et ukse taga ei ole midagi head. Üritan meeleheitlikult meelde tuletada folkloori või ebausku selle kohta, kuidas kuri majja ei pääse. Tean, et on olemas, aga ei meenu. Ei meenu.

Uks kärgatab lahti.

*täna – sõidan bussiga läbi uduse, suitsuse Tartu. Mul on mingi plaan.
Buss peatub. Lõpp-peatus. Tagasi enam ei saa. Asi meenutab natuke Tartu Lõunakeskuse-poolset külge. Lähen bussist maha. Koos minuga on mu kaasvandeseltslane. Otsime ulualust. Leiame ühe kortermaja, läheme esiuksest sisse. Mulle avaneb suur tuba, meenutab väga aita(ja puukuuri), aga suurem. Minust kuni toa lõpuni on umbes kaksteist meetrit. Läbilõikelt on tuba majakujuline. Kaks laetala, mis mõlemad ukse juurest algavad. Ühe neist peal on voodi. Kaks sellist minivaheseina, nagu aidas. Ühe ees on kellegi voodi. Seal on vist oma neli-viis voodit, aga kaks neist on ülal ja balanseeruvad ühe tala peal ja üks katki. Valime oma voodid välja ja paneme asjad peale, Läheme välja maad kuulama. Tagasitulles selgub, et koht polnudki maha jäetud – nimelt paneb üks vana naispensionär oma mütsi voodi kõrvale varna. Üritan talt öömaja paluda, seletan, et mu sõbral on sünnipäev ja puha. Imelisel kombel jääb vanamutt nõussse. Mõtlen, et see oli ikka hämmastav bluff-check, sellisega saaks vist drägunis ainult Iti tegelane hakkama, sest tal on bluff +18. Ja ongi Iti ja co kohal. (ma ei tea, kes see co oli) Mulle seletatakse, et praegu on väga ohtlik olukord, sest meie teguviis on viinud liblikaefekti mõjul selleni, et nelja patsiga hiinlased hakkavad hävima, alles jäävad vaid kolme patsiga hiinlased. Ma ei saa aru ja siis seletatakse mulle, et nelja patsiga hiinlased on Hiinas nagu vaimolendid või haldjad ja nad hakkavad kaduma. Näen, et toas kõnnib ringi väike hiinlane. Loen üle: neli patsi. Ahaa! Hakkan teda enesest eemale tõukama, aga tema klammerdub minu käte külge. Iti seletab, et haldjatesse ei tohi suhtuda vaenulikult, sest siis teevad ka nemad sulle halba. Tuleb olla hea nende vastu ja sa saad nende väest osa. Ütlen: hea hiinlane ja hiinlane laseb must lahti ja toas on ilus mahe jõuduandev valgus.

*eile: linnumunade äkitsene hindaminek. Igalt poolt otsitakse seni müütideks peetud linnumune. Leitakse ka mõned võltspesad, mis on tehtud juurviljadest sigade poolt – kadedusest

*täna – miski nelikfilmikomplekt, kus kõigis olid samad näitlejad, aga hoopis teistes positsioonides/rollides. Peategelane kandis musta mootorratturikiivrit. pluss nõmm mere ääres. pluss painav kontroll. miskil häkkeril õnnestus ennast sellest päästa end IG tappes ja siis Ogsse pääsedes ja see oli suur saavutus

*üleeile: lähen kõndima mööda seda teed, mis meie korteri juurest alla suure poe juurde viib. Tibutab, tee on suhtkoht tühi. Kohtan kodutut joodikut, nägu on alkoholist roheline. Küsib mult, mis tööd ma teen, vastan, et puhuriga. (noh, joodikuid ei tasu vihastada) Ta räägib mulle tööst puhuriga, kuidas tema ka on puhuriga töötanud, aga kuidas tema puhul puhur hoopis asju kinni liimis. Puhus kuumaõhuga kellegi paljaste jalgade peale ja väljatulev veri ja kuum õhk liimis need asfaldi külge. Kõnnin hirmuga korteri poole tagasi, lõpus jooksen. Kodust vaatan aknast välja, ega teda näha pole. Ei ole.
*eile: Galatea teeb Treffilarbi jaoks plaane, mis on aga väga kummalised. Näiteks on seal miski kummituis ja värv salasõnana, mille alles kummitus ära arvab. Aga Gala väitel on kõik korras. Mind palgatakse miskisse restorani salatit lõikuma. Kohtan tänapäeva tulnud Napoleoni ja räägin talle, kus ta õieti lüüa sai, mis talle ohtlik on. Üritan ajalooõpikut meenutada, aga täpselt ei meenu.

*väike aiamaja, palju uksi. Üritan neid kõiki kinni keerata, sest väljas on vampiirid, aga uksi ilmub üha juurde. Tõmban neid kinni ja lukustan.

Kool, hilisõhtu. Öeldakse, et Vägilased võivad ka öölaulupeo teha. Palutakse neil, kes tahavad seal osaleda, minna koridorist väljudes vasakule, teistel paremale.
Esinetakse põllul, pealtvaatajad õlgkatusega küüni katusenuki taga. Katus on maani. Libisen alla. Vahepeal haarasin mingist nukist kinni, nii et kukkumine pole valus. Selle peale kutsutakse teised ka alla tulema.

*mingi maja, uus maja. Linnast 20 km. Mehe halvim seksuaalkogemus nendest kuuest kuust, mil ta seal majas elas, oli surnud kokkerspanjel, parim pärines aga ühest ööst, mille algust ta ei mäletanudki. Millegipärast oli ta keset ööd kiskunud üles põranda ja kaevanud, kuni leidis kahe kaanega kirstu. Naise (ta oli seal kirstus sees olnud) suu oli täis põlenud kopeerpaberit. Nende kõrval lebas kokkerspanjeli laip. Siis äkitselt (sest lage polnud selles kohas, nagu aatrium) tuli taevast välk ja tabas naist, kes tõusis lendu ja kellest oli järel vaid nägu, mis karjus, et tänu, et nüüd ta saab uuesti magama minna. Ta ütles, et mees ei usu eales, et see juhtus. Ülejäänud osa neist kuuest kuust möödus tavaliselt.

*eile: Olen Sam(well Tarly/ wise Gamgee). Vestlen miski vana merekaruga, sauna nurga juures. Järsku näeme – keiserlikud laevad. Merekaru ütleb: ruttu varju, kas sa tahad, et meid üles poodaks. Jookseme sirelipõõsa taha. Laman. Näen, et kasvuhoone juures on mets ja sealt taanduvad Gimli, Legolas ja Aragorn. Taandun minagi, ent valjult. Maja juurde.

Rändame. Haapsalu mets, aga läbipaistev, väga läbipaistev. Paralleelselt metsateega on umbes kolmekümne meetri kaugusel maantee. Korralik maantee. Hiilime sellegipoolest edasi. Miski pikk maja. Pererahva juures ei maga, Lähme teenijate ossa, magame seal. Päris õdus kohake.

Olen miskis kauges linnas, otsin litsi. Madrats on ka kaasas. Aga mis sa teed, litsi ei ole. Mõtlen pisut ja lähen kuninganna juurde audientsile.

Lähen selgitustööd tegema vana põllumehe juurde. See näitab mulle nimekirja, mitu inimest ja looma ta viimasel ajal tapnud on. Küsimusele, miks, vastab, et ei olnud mõistlikud ja ei mõistnud laulda.

Seletan, et ilma lauluraamatuta ei saagi laulda ja annan talle mulle jehoovikute poolt antud teose. Talunik tänab ja puha. Räästa alt on näha, kuidas linnud lendavad, eri värvi suitsud taga. Ainult varesel ei tule tossu välja, aga tema teeeb ka väga kauneid ja kunstilisi piruette.

*täna – viin kedagi öösel koju, möödume sellest muusikakooli ees olevast bussipeatusest. Seal istuvad kolm vana naist, nii vanad, et on oma mustadesse riietesse mähkununa ainult juus ja küüs – võib-olla ka pisut kollakat plekilist nahka paistab kusagilt. Proportsioonid ei ole inimese omad – pealuu on hirmus peenike –kas teda üleüldse on – ots on selline, nagu oleks seal ainult selgroog – ja üleni mustadesse, pisut lehivaisse, haisvaisse rõivaisse mässitud. Ma tundsin suurt hirmu ja jälestust ja tõmbusin ruttu edasi, minnes muusikakooli ja lasteaia vahelt edasi, aga seal ees oli seesama tänav ja needsamad

*üle tüki aja nüid: totalitaarne ühiskond, maa all, natuke Alfakompleksi moodi. Kõigil olid kloonid, aga kloonid liikusid samaaegselt ringi ja võis tekkida segadust. Meie tekitasime segadust. (meie=mina, Curu, Dani, Goblin) Olime teatud mõttes salajased üleskihutajad ja kärukeerajad. Niisiis, kuidagi saadi meile jälile ja me jõudsime sellise suure saali juurde, hiiglaslik saal, nagu termiitide poolt söödud. Samas nagu ringaudikas ka. Ühesõnaga lootsin veel, et äkki pääseb, aga siis kuulutati välja, et põhiline mässuõhutaja oli kloon /miski nimi/. Tegu oli minu klooniga. Ilmselt nad katsetavad kõik sarnased kloon id elektriga läbi ja vaatavad, kes rääkima hakkab. Mul olid aga taskus paberid ja ma teadsin, et ma ei pääse ja et ma räägin kõik välja ja puha.

Ja siis ronis pisi-Punga lauale ja hüüdis: see on ainult uni! Ärgake üles!

*Istusin maamajas ja vaatasin aknast välja. Ilm oli pilvine ja kedagi polnud kodus. Postapokalüptiline setting. Pidin ootama märguannet, mille ma oleks kindlalt ära tundnud, sest tegu pidi olema universaalse märguandega.
Ja siis tuli mööda teed buss, mille küljele oli kirjutatud:
3, 1415926535897932384626433832795028841...
Ja ma sain aru, et see oli märk.
Bussis sees, mis kummastaval kombel minu sauna eesruumiga sarnanes, istusid kaks nõida. Vanad ja kuivetunud.
Ja nad kutsusid mu välja, duellile.
Duelliviis - veredoonorlus.
Kõigepealt pani üks nõid oma käsivarre plekk-kaussi ja võttis vist juuksenõela ja torkas küünarvarde.
Hakkas voolama verd, musta ja klompjat.
Siis panin mina oma käe teise kaussi ja teine nõid oma käe kolmandasse kaussi. Esimene nõid laenas juuksenõela ja me torkasime ka.
Mina olin kõige noorem ja elavam ja seepärast voolas must natuke verd ära ja panin käele zguti ja verejooks jäi kinni ja kausis oli täitsa palju verd.
Nõidade kaussides oli tunduvalt vähem verd. Nad üritasid minust rohkem saada, aga läksid varsti näost valgeks ja vajusid laua alla. Isegi kokku polnud neis niipalju verd kui mul ära anda oli. Ma olin võitnud.
Aga ka minu kausis olev veri oli must nagu süsi ja mudajalt klompjas.

*lähme päevaks Saksamaale. Seal on sellised arhitekti-tehutd majad- on tehtud retro Annelinna-stiilis korterist maja (noh, kaks korrust. Aga mitte risttahukas, vaid sopilisem) ja siis on neli sellist kokku pandud. Suurmood kunagi. Aga nüüd vaatan ja näen, et kõik aknad on puruks pekstud ja korterid on tühjad

*seitse sakramenti vaja mingi eksperimendi jaoks läbi viia. Viimane on aga viimne võidmine. Ei saa, Tering ei luba. Ja siis veel pannakse tehishiigelhoonesse, mille üks jupp on hullumaja. Muidu saab seal liikuda, torude ja kõrgete vaheseinte kohalt, aga vahele ei tohi jääda. Jne.

*miski küberpunk-düstoopiline uni. Sotsiaalne kord hävineb. Maailma tuuakse tagasi dinosaurused. Selgub, et paljud inimesed suudavad psioonililiselt neid kontrollida – ja mitut korraga, kusjuures. Puhkeb seisund, kus inimgrupid üritavad võimu haarata, tappes oma dinosaurustega just teiste dinosauruste omanikke, et need siis enda karja saada. Aga muid inimesi ka.

Mina põgenesin mingi puitvõre taha, kui kaks tüüpi oma dinosaurused minu kallale käsutasid. Kuidagi pääsesin, sest nad alustasid lahingut kahe teise dinosaurusega.

Väga ohtlik ja raske elu.

Muu stseen. Lapsed. Käivad koolis ja puha Kuidagi on tase langenud algeliste mõõkadeni. Meie, füüsikud, hoiame seda taset seal. Aga siis tuleb üks hästi intelligentne ja ambitsioonikas poiss ja leiutab tulirelvad, automaadid jms ja koolis hakatakse neid õpetama ja sihuke tunne on, et varsti lastakse maailm uuesti õhku.

Suured pesakonnad XII: Vanaisa

Robert

Hommikud olid need kõige raskemad.

Mitte alkoholi või varajase ärkamise pärast – selles vanuses polnud Robertil niikuinii kuigi palju und – vaid pigem reuma pärast, hommikuti olid need valud kõige hullemad. Tõsi küll, hilissuvel ei andnud liigesed end niivõrd palju tunda kui sügisel ja täna oli ka selge ilm, aga miskipärast oli täna need valud suve kohta erakordselt tugevad - või oli pika sooja suvega Robert lihtsalt hõlpeluga ära harjunud.
Aga pole midagi, ta on valuga harjunud, ta on kunagine sõjamees, kunagine hertsog, mis sest, et troon juba mitmeid aastaid laste käes on olnud, ta tuleb valuga toime, kui ta oma noorpõlves Safranisõjast osa võttis, oli ta mitmeid kordi haavata saanud ja see oli ju reumast tunduvalt hullem olnud.

Robert ajas ennast püsti ja põlvedest raksatav valu lõi hetkeks pildi mustaks ja ta vajus tagasi voodile istuli.

„Kurt!“ hüüdis ta teenrit.

Nooruses polnud meil küll kunagi riietumiseks teenrit vaja olnud.

Ei, aga siis ei olnud mul ka reumat. Ja me olime noored.

Mäletad seda väikest küla Helleros, kuhu me kunagi sõja ajal sattusime. Ja neid kaht punapäist õde?

Helde aeg, see oli ammu. Me polnud vist seitseteistki? Ma mäletan seda kaevu, kust nad tulid vett võtma ja meile silma tegid. Õhk oli väga selge. Täna on vist ka.

Ja siis polnud me ju veel troonipretendendidki ja võisime teha nagu tahtsime. Ei mingeid kohustusi.

Jah, aga pärilusliin võib kummalisi käändeid teha. Tead, täna, koidikul, kaks minu lapselast...

Ja siis kadus vend ära.

Robert leidis, et istub voodil, üleni riides ja pestud. Kurt oli vist ilmselt sellega juba harjunud, see tuli tal juba nii osavasti välja. Kurt oli kah juba nii suureks kasvanud. Teener oli ta olnud juba päris väikesest saati – kui kaua? Ei mäleta.

Nii-nii, mis meil siis täna plaanis on?

Hukkamine.

Robert sulges väsinult silmad.

Persse.

Hukkamiseni on veel aega. Kui ta nüüd läheb, siis ta jõuab Veitre väljakule... aga milleks?

Mis mõte sel oleks? Ta kurnaks lihtsalt oma liigesed ära ja näeks oma soo surma. Ta ei tahtnud seda näha. Ta ei tahtnud seda lihtsalt uskuda.

Sa näeks neid viimast korda.

Mis mõttega? Näha neid nõnda? Ei. Seda ei ole vaja.

Robert ajas pea kuklasse ja vahtis pisut lakke. Valgele krohvile kantud mustrid olid talle juba ammu pähe jäänud, aga kui sa mõelda ei tahtnud, olid nad heaks vahendiks mõtetest hoidumast - lage kattis seepiatindi pruunikat karva detailne rikutud sümmeetriaga põimornament, mille äkilised ebakõlad mustris päris huvitavaks tegid. Võis mõttes mängida. Alustasid näiteks sealt, voodi kohalt nurgast ja üritasid vastasnurka jõuda. Harilikult üsna tõhus vahend mõtetest hoidumiseks.

Vanasti oli see teda küll mõtelda aidanud, aga aeg muudab mõningaid asju.

Robert oli mustris jõudnud ukse kohale, kui see avanes (uks, mitte muster) ja sisse astus Paul. Või too teine Tucrean. Ta polnud neil kunagi vahet teinud.

„Tervist ja pikka iga“ tervitas mees teda, kumbiganes ta ka siis ei olnud.

„Sulle ka,“ ümahtas Robert talle vastu. See, et mees tema jutule tuleb, ei tähenda tõenäoliselt head. Kuninga saadikud ja agendid. Mida muud on neil öelda kui halbu uudiseid? Oleks see midagi muud, räägiks nad pigem tema laste kui temaga. Tõsi, ka tema oli otsustaja, aga põhiline poliitiline tegevus jäi siiski laste hooleks.

Egas siis midagi.

„Ole hea, jäta see ametlik jura ära ja mine kohe asja juurde,“ palus ta Tucreani.

„Asi puudutab Guiheni,“ alustas too.

Karta oli. Guiheniga oli viimasel ajal eriti palju jama olnud, aga kus juba oli, sinna tuuakse juurde.

„Mis siis temaga on?“

„Meil on alust arvata, et tal on võimeid,“ sõnas Tucrean. „Maagilisi võimeid.“

„Milliseid?“ küsis Robert lakooniliselt, laskmata emotsioonil,mida uudis talle põhjustas, välja paista.

„Me ei ole päris kindlad, sest ta ei ole neid välja näidanud, aga me tegime katseid ja nähtu põhjal usume me, et ta näeb tulevikku. “

Robert oigas vaikselt. Nägemine ei tähendanud head. See andis inimestele aimu sellest, mis tuleb, aga mitte võimalust seda muuta. Ja muidugi siis veel see asjaolu, et...

„Ta tuleks pealinna kuningate teenistusse saata,“ arvas Paul. „Ta pole niikuinii troonipärija. Ja Nägijatest on kasu.“

„Avalikkus arvab siiamaani, et kuningad ja Cotrait ei saa hästi läbi,“ vaidles Robert, „ja kui me kuningale Nägija saadaksime, rikuks see mulje.“ Väide oli nõrk ja nad mõlemad teadsid seda.

„Võimalusi on,“ vastas Tucrean. „Kõike võib näidata.“

„Kas tal oleks seal ka hea elu?“

„Aga muidugi. Ta on ju aadlik. Ilmselt elaks ta oma onu juures. Näeks pealinna ja elu ja puha. Niikuinii tuleb ta ära saata, ja kuninglik Nägija on hea ametipost.“

„Nojah, ilmselt on sul õigus,“ ohkas Robert. „Aga miks sa seda minuga räägid? Miks sa ses asjus mu lastega ei räägi.“

„Oh, ma räägingi,“ vastas Tucrean heatujuliselt, „Aga ma leidsin, et ka sina peaks sellest teadma ja nõusoleku andma.

Ja su lapsed on praegu hukkamisel. Tead küll, Juliani ja Henry omal.“

Robert oli veidi aega vait ja Tucrean tõusis ja läks ukse juurde, et lahkuda.

„Kuule,“ peatas Robert Tucreani.

„Jah?“

„Juliani ja Henry asjus.. See lugu Guiheni ja kuldiga...

„Jah?“

„Need olite teie, jah? Et nende suid sulgeda? Sest nad nägid liiga palju? “

„Mitte päris,“vastas Tucrean „Selleks, et inimeses võlurit äratada, on tarvis šokki, mingit reaalset ohtu tema elule, midagi, mis tema isiksuse põhjalikult läbi raputaks. Ja noh, me arvasime, et kui Guihen nõnda metsloomaga silmitsi seistes ei avane, siis ei avane ta kunagi.“

„Aga kui ta poleks avanenud?“ küsis Robert,“Siis oleks ta ju surnud.“

„Jah, tõenäoliselt küll. Aga mis siis?“ vastas Tucrean ja sulges väljaspoolt ukse.

Vaikides jäänuks filosoofiks, aga mis nende jäänustega ikka teha

Räägitakse, et kord olla Michel Foucaultilt* küsitud, kas ta on pigem poststrukturalist või strukturalist.
Michel Foucault mõtles veidike ja vastas: "Ma olen Michel Foucault"

Tahtsin ka tark näida.
Kord küsiti** minult, kas ma olen pigem liberaal või konservatiiv.
Vastasin Foucault' vaimus: "Ma olen Michel Foucault"

Sinna seltskonda mind enam teist korda ei kutsutud.

Ilmselt ei saanud nad niivõrd kõrgelaubalisest teemadest aru. Ei teadnud tõenäoliselt isegi seda, mis simulaakrum on.

Tunnistan ausalt, et ega mina ka ei tea.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Tahtsin rääkida hoopis muust, aga ei saa, sest on talvevaheaeg ja aju on talveunes.

Sellepärast ongi lõvidel nii suur pea, et nende ajud talveund ei näe.




*väga tark onu
*tegelikult ei küsitud. Aga ma teen näo, et küsiti.

Go

Ei, tegu ei ole ingliskeelse verbiga, mis vihjab lehe külastajatele, et nad oma nägu siin enam ei näitaks.
Tegu on hoopis mänguga. Ma usun, et te olete sellest kuulnud. Et nagu Hiinas popp ja puha.
Vennas tuli üleeile minu tuppa ja muuhulgas uitas jutt selle mängu peale. Et bridžiringkonnas olevat populaarseks muutunud. Et tuttavad matemaatikud mängivat ja puha. Et tema olevat hakanud kah õppima natukene. Et olevat eile mängida proovind ja saand tappa nii, mis koliseb.
Intrigeeriv, kas pole?
Täna õhtul leidsin muuhulgas, et mul on igav, ja küsisin vennalt MSNis, ega ta ei taha minuga mängida. (eksju, reegleid pole mul vaja teada, peale ühe, millest ta eile rääkis. Oskan juba niigi hästi mängida.) Vennal oli aga kiire ja ta soovitas mängu reeglid seepärast selgeks õppida ja viskas ühe lingi, kust õppida pidavat saama.
Läksin siis antud lingi teed - ja tegu oli väga kaurava lingiga - õpetas muuhulgas reeglid selgeks (neid on tõesti vähe. See, mille vend eile selgeks tegi oli vist üks viiest.) aga põhiliselt keskendus taktikale.
Go-s on olemas ka tasemed, mis näitavad, kui kapp keegi on. Amatööridele ja keskpärastele mängijatele on kyud ühest kolmekümneni, kus kolmekümnene on see kõige nõrgem. Kõvematele tüüpidele on danid, kus ühene on kõige nõrgem ja läheb vist üha suuremaks.
Lehekülg teatab, et minule oleks vahest kõige sobivam alustada 50 kyu tasemelt ja siis nõnda aeglaselt edasi liikuda.
Selgub, et minu intelligents suudab siiski 50 kyu taseme katki hammustada ja et lõplik lollpea ma ka ei ole elik sellest esimesest reeglist sain siiski aru. Go me!
49 tase uurib, kas ma siis ka aru saan, kui me nurkadesse liigume - aga mina ei lase end heidutada ja võidan ka siis.
48 nõuab minult juba mitme nupu kasutamist. Olukord on pingeline, aga katse-eksituse meetodil saan lõpuks aru, et tegelikult saab siin kaotada ka.
Enne kui mind 47 tasemele lastakse, antakse mu ette go-laud, kus hunnik valgeid peal - aga valged ei saa kordagi käia - ja öeldakse, et tapa kõik maha! Haa! Toimub täielik veresaun. Kui ma näiteks oleks sama osav piigiga võitlev rüütel kui hea go-mängija ma juba olen, purustaksin ma kõik vaenlased - eeldusel, et nad õlgedest tehtud on, muidugi.
47 annab mu kätte veel ühe taktikalise võimaluse ja just siis, kui ma juba kõigest sotti saan, tuleb järgmine õppetükk, kus räägitakse sellest, mida teha ei tohi -ja selgub, et nupp ei tohi sooritada enesetappu. Algul tundub küll, et mis see siis ära ei ole, aga hiljem on tunne, et oleks vaja.
46 annab veel taktikalist nõu ja siis - oh õnnistust - antakse mulle teada, miks ma üleüldse vaenlase nuppe tapma pean. Sellel on mingi tagamõte ka? Ma mõtlesin, et lihtsalt, kumb rohkem tappa jõuab. Aga ei, olukord on märksa peenem.
Ja nii ma siis töötan olukorra olukorra järel läbi. Varsti selgub, et kuigi katse-eksituse meetod on ka tore, tasub mõtlemine ka ennast ära - ehk minu tavaline maletaktika, kus ma harilikult lambist käin ja maksimaalselt kolm käiku ette mõtlen ja eeldan, et vastane mu käike absoluutselt ignoreerib ja näiteks oma kuningat edasi-tagasi liigutab, ei tööta. Aga osasid taktikalisi nippe ma juba tunnen ja kuna taktikaline nipp ja probleem esitatakse samas peatükis, siis kergendab see pisut olukorda.
Lõpuks hammustan ma ka viimase peatüki läbi (30nda kyuni ma siiski veel ei jõua, 34 on viimase taseme probleemid, mis mulle esitatakse) ja tahan oma vasthangitud oskusi kusagil proovida.
Mõeldud-tehtud.
Leian Yahoo! Games-i kodulehele nagu leht õpetab ja seal saabki kuskil go-d mängida.
Lähen teise algajate tuppa(umbes 80 inimest), sest esimeses on neid nagu liiga palju (100), kolmas ja viies on tühjad ja neljandas on üks mängija. Mõtlesin alul neljandasse minna, aga siis kujutasin ette kurja väikest go-mängijat, kes kõiki vihkab ja omaette hoiab ja karjub ja puha.
Mängutoas oli minu ees hämmastavalt palju igasuguseid väikesi nupukesi - kuhu vajutada, ei tea. Suudan jääda rahulikuks ja leian mängijate tagant nende kogemuse taseme ja punktide arvu. Mul veel punkte ei ole, ainult mingi naljakas pikk inglisekeelne sõna. Vajutan kellegi teise peale, kellel samasugune sõna järel on, aga tulemusi see ei anna.
Leian siis lehekülje nurgast nupu "Play now" Ohoo! Seda ma just otsisingi. Vajutan.
Minu vastasel on vist umbes kolm tuhat punkti ja teda kujutab väikese heasüdamliku vanamehikese näopilt. Mind kujutav näopilt kuulub ufolasele, kes kannab nokamütsi, mis vihjab umbkaudseks vanuseks olevat viis või nii.
Aga igatahes saan ma sellest naeratavast vanamehenäost julgust juurde.
Mäng algab. Paigutan oma nupud, nagu õpetus õpetas, kahte vastastikusesse nurgapositsioonidele. Vanamees teeb samamoodi. Siis tuleb ta aga minu nurkadesse kaklema! Kõigepealt ahistas ta ühte nurka ja saavutas seal täieliku ülekaalu , nii et seal mul enam asja ei olnud. Suundusin oma teise nurga juurde. Seal juhtus aga sama asi.
(Go-s on muuseas selline värk, et kui üks on teisest nõrgem, siis võib lauale teatud kohtadesse panna nõrgema poole nuppe, et nii asja võrdsustada. See tuli mulle sel hetkel meelde, et äkki oleks mängu alguses seda teha võinud. Oleks on paha poiss.)
Parim kaitse olevat rünnak. Ründasin siis tema nurki. Seis pöördus otseloomulikult minu kahjuks, aga asi polnud veel lootusetu.
Mäng oli muuseas aja peale. No nagu male, teate küll. Mul oli temast selleks ajaks vist kolm minutit vähem aega.
Siis ma tegin ilmselt geniaalse käigu. Ma ise selle käigu geniaalsust ei taibanud, aga ilmselt ta oli seda, sest vastane jäi pikaks ajaks mõttesse. Muidugi on ka võimalik, et ta mõtles, kuidas vähima arvu käikudega mind lõplikult purustada, aga jäägem siiski positiivseks, eks?
Ja just siis, kui ma plaanisin talt küsida, ega ta juhtumisi magama pole jäänud või midagi, tegi ta käigu.
Malemängijad vist teavad, mis on gambiit - neile, kes ei tea- sa annad ära mingi oma nupu, et selle eest palju suuremat kasu saada.
Ühesõnaga, vastane andis mulle ette pesuehtsa kahingu. Õpikunäide lausa.
Aga saate aru, ma ei olnud mitte ühtainumast vastase nuppu ära võtnud. Mingi auvärava pidi ju ka lööma.
Ja nii ma võtsingi selle nupu ära ja see, et ma seepärast viiest nupust ilma jäin, ei morjendanud mind absoluutselt. Vott.
Varsti andsin ma alla ka ja sulgesin mänguakna.
Vaatasin siis vahepeal muid asju, kui ette tuli aken - ei, see ei pakkunud mulle pornot või uusi smailisid või mingit kasutut kraami müüa- see oli kutse mängule. Nähtavasti samasugune noob kui mina, aga vähemalt oskas ta seda yahoo süsteem kasutada. Mänguvälja suurus oli ka väiksem ja aega ei olnud. Ja temaga läks mäng isegi täitsa võrdselt - me olime ikka väga võrdses seisus, ma vist isegi juhtisin.
Siis tekkis selline viigiseis, kust edasi polnud enam mõtet mängida (see ei tähenda aga viiki! Lihtsalt seda, et mäng on läbi). Paraku oli aga mu vastane vist arvuti tagant lahkunud või midagi ja nii saingi ma oma esimese võidu. Go me!
Ja siis mulle tänaseks aitas ja ma tulin seda postitust kirjutama.

Tore leht, mis mulle mängu selgeks õpetas, on siin: http://playgo.to/interactive/
Õppige teiegi. Siis on mul kellegiga mängida, kes mu enda tasemega on ja kes poole mängu pealt ei haihtu.

Suured Pesakonnad XI: The Return of the Pig

Guihen vaatas, kuidas loom tema poole tormas.

Mida? Ta pidi ju surnud olema?

Tardunult jälgis Guihen, kuidas kuldi massiivne keha tema poole tormas, veri silmas klompunud, karvastik mudane ja verine, ent sellegipoolest tugev ja kiire. Liiga kiire.

Kult haihtus äkitselt jõelt ja ilmus otse Guiheni ette, nii, et ta vaevu reageerida jõudis ja vasakule astus – mis oli viga, sest nähtavasti oli kult just sedasama plaaninud ja nii tormas pool tonni metslooma täiskiirusel Guiheni poole ja ta ei jõudnudki eest astuda...

...ja kult ei olnudki teda pikali paisanud – ta tormas tema poole ja Guihenil oli veel aega nägemust mõistmaks enne kui ta viimasel hetkel paremale astus ja kult temast mööda vihises.

Udus polnud näha midagi muud peale kuldi, isegi mitte jõge– ja veidral kombel paistis metssiga väga selgelt. Too pööras end ringi ja sörkis nüüd Guiheni juurde, otsustades seda viga enam mitte teha. Tal pole vaja joosta, et Guihen tappa. Ka paigal seistes saab ta poisist jagu.

„Mida teha?“ jõudis Guihen mõelda, aga juba jõudis temani järgmine nägemus, edastades reaalsust vaid sekundi võrra ja Guihen täitis nähtud korraldusi masinlikult, higi laubal, lootes, et pimesi tehtud liigutused teda tõepoolest kaitsevad.

Kui nägemus lahtus, oli tema ja kuldi vahel umbes kümme meetrit – aga üleüldse – see loom pidi surnud olema.

Ongi. Aga see on vaim. Vihane vaim. Talvejõel juhtub kummalisi asju – tead ju küll.

Tean küll, teine mina. Aga mida ma teen?

Mine jõelt välja.

Hea nõuanne. Aga kus oli jõgi? Suunataju oli sassis.Guihen liikus mõned sammud vasakule, uisud püsisid õnneks hästi jalas, õnneks polnud ta veel kukkunud, aga kes teab, kauaks veel.

Uisud? Oot-oot.

Raud. Teritatud raud.

Vaimudele raud ei meeldinud.

Punakult oli ähvardavalt ligidale jõudnud. Aga seekord liikus Guihen talle vastu ja keeras viimasel hetkel ära, tõstis vasema jala ja tegi sellega kaare, mis kuldi kärssa tabas ja tundis samas, kuidas kuldi kihv tema säärt kriimustas ja siis lendas ta pikali.

Silmist lõi valuvahk läbi ja Guihen jõudis hetkeks imestada, miks ta veel elus on, aga kuldi poolt purskas mingit musta vedelikku, otsekui tinti, ja kastis ta märjaks. Jalg tuikas ja haav tegi valu, aga ometi suutis Guihenend kuidagi püsti ajada. Jalad vabisesid haavast ja saadud hoobist - jää oli kõva – aga silmad olid liigagi selged. Kult ise oli ka segaduses – tinti voolas ta kärsast ja ta näis pisut segaduses olevat.

Siis virutas Guihen talle uuesti.

Metssiga taganes. Guihen mitte – mõned asjad tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Kolmas löök. Siga kaotas nüüd teise silma, pööras otsa ringi ja pistis ajama. Guihen üritas talle järgneda, aga kult oli isegi haavatuna Guihenist kiirem – ja pealegi oli ka Guihen haavatud ja šokis.

Metssea põgenemissuund oli talle enam-vähem öelnud, kus oli jõgi ja kus mitte. Guihen uisutas jõe äärde, et näha, kuhu poole ta minema peab ja võttis siis vastva suuna.

Nüüd peab ta oma kiirust alla võtma - ta on veel võitlusest nõrk.

Kummalisel kombel näis talle, nagu jätaksid ta uisud jõele jälgi – mustad tindijäljed Talvejõe valgel jääl.

„Varesejalad“ irvitas ta mõttes ja sõitis edasi, vaatamata, mida tema jalad kirjutanud olid.

Seepärast ei vaadanudki ta tagasi enne kui nägemuse pärast, aga siis oli juba liiga hilja eest hoida. Guihen tõstis veel enesekaitseks jala ja uisutera tungis küll sügavale kuldi ajju, aga samas paiskas hoop ta kaugele eemale ja Guihen ei jõudnudki enam lennates midagi mõelda.

Ja siis tuli pimedus.

Suured Pesakonnad X: Vestlus

Talvejõe külmust võis isegi läbi uiskude tunda. Guihen ei uskunud, et Henry väga kaugele jõudnud oli. Talvejõgi tuli põhjast, tegi väikese tiiru ja läks siis põhja tagasi. Guihen oli praegu jõe ühel kõige lõunapoolsemaist osadest. Jõelt tõusis pisut auru, sest ümberringi oli suvi, aga Talvejõgi oli külm nagu ikka.
Ja Guihen asus teele. Varsti läheb külmemaks, aga praegu on veel ümberringi soe.

Kuused ja kõrged metsikud põõsad kihutasid mööda jõeääri mööda. Guihen oli kiiresti alustanud. Kaua ta seda tempot ülal hoida ei jõua, aga ehk jõuab ta enne Henryni.

Mets oli senimaani veel tuttav ja jalad mäletasid teekäänakuid lausa instinktiivselt ja Guiheni mõtted liikusid üsna varsti muudele teemadele.

Kõigepealt see trumm. Nii et me oleme siis tegelikult kuningatega liidus, kas pole?

See näib tõesti nii olevat. Aga kes tahab seda kõrvaldada?

Guihenile viirastusid hetkeks kakskümmend üks jalajälge tolmus ja trummihleid.

Kakskümmend üks, kes muu?

See tähendab, et neil on siin läheduses agent. Huvitav, kes?

Võimalusi on. Tegelikult võib ta olla kestahes, kes siin ilma venna või õeta on .

Või isegi mitte seda. Neid võib siin mitu olla.
Guihenile meenus Henry ja Juliani jutt Tucreanidest.

Huvitav, kas nemad?
Võimalik, aga kindel olla ei tasuks. Mulle tundub, et nad on kuninga mehed. Kakskümmend üks ilmselt ei ole.
Olgu Kakskümne ühe esindaja kes tahes, aga neil on nüüd igastahes trumm. Veel üks regaalia. Kuuldavasti on nad hakanud kadunud regaaliaid koguma.

Hüpoteetiliselt rääkides, mis siis saab, kui neil kõik regaaliad on?

Ma ei tea. Ja ma ei taha ka teada.

Jõe kohal hõljuv aur ei kadunud kuhugi. Pigem hakkas see uduks tihenema. Guihen tõrjus kõik mõtted Kahekümne ühest hetkel tagaplaanile. Udusse kerkis aeglaselt pudel ja selle ümber istuvad kujud.

Keda ma pudeli keerutamise ajal nägin?

Ja veel tähtsam, kuidas?

No ilmselt oli tegu mingi maagiaga. Aga kuidas? Kes selle korraldas?

Vaata tõele näkku, Guihen. Sa oled võlur.

Ja need inimesed?

Ilmselt näen ma tulevikku. Ja see tähendab, et me läheme kunagi kuningakotta.

Võib-olla. Mina sinu asemel ei usaldaks nägemusi nii väga.

Ma olengi sina.

Tõsi. Guihen, jälle räägid sa iseendaga.

Ja isegi iseendaga rääkides tunnen ma end heidikuna.
Singli saatus, pole midagi teha. Kelle muuga sa ikka räägid?

Uttu kerkis verise silmaga punase kuldi kuju.

Huvitav, kuidas see punakuldi asi korraldati.

Tucreanid oskavad ilmselt kuju muuta, kuidas muidu?

See tähendab, et nad on väga tugevad, kas pole?

Põhimõtteliselt küll.
Nii et nad võivad Kahekümne Ühe seast olla küll?

Põhimõtteliselt küll. Aga see võib-olla ka mingi erivõime. Kas sa pole mitte lugenud üht...

Aga rohkem Guihen iseendaga rääkida ei jõudnud, sest uttu tõusnud kuldi kuju tormas, pea ees tema poole.