Mul on viimasel ajal (ja tegelt ilmselt ka mitte nii viimasel ajal) olnud selliseid, kuidas seda nüüd ütelda, kohtumisi. Vanade Taliesinite/Toomastega (ei, see siin ei tähenda slash-pairingut; see tähendab mittevälistavat võid). Või tegelikult nooremate Taliesin/Toomastega. Veider värk igastahes, mõned nimetavad neid mälestusteks, aga mina pean special olema ja neid nimetama kohtumisteks iseendaga.
Mõtlen seda, kui ma äkki puutun kokku mingisuguse kultuurilise või mittekultuurilise asjandusega, mis mulle mingil eluaastal eriti korda läks.
Näiteks Dagö - siin kõrval on selline vidin, mis viitab mingitele teistele postitustele mingeid muis blogides ja vähemalt praegu on seal murca blogis postitus päälkirjaga "pärlid mis pihlakapuust neil". Mõtlesin, et tean ju küll, too on too Dagö laul, oli teine päris tore ja puha, väikese guugeldamise abiga leian isegi üles koha, kus seda pisut kuulata saab. (Dagö kodulehel siis, loo nimi on Maantee) Kuulan pisut ja leian äkki, et see on enamvähem ainuke Dagö laul, mida ma kuulata saan - seda albumit mul nimelt ei ole ja ma ei ole seda lõpmatuseni kerinud. Tõesõna, on lugu, mis kunagi tundus selline huvitav ja tark ja igasugu viiteid pilduv ja sind üldse mitte lolliks pidav; ja nüüd - noh, ma tean seda enamvähem peast ja ta on sihuke igav, äraseeditud värk ja ei paku mingisugust vaimset üllatust või pinget. Ülekuulamise asi, hirmus värk, ei saagi neid lugusid enam tõsiselt võtta.
Dagöl tuli vist mingi uus plaat ka välja, aga ma ei tunne Dagöga enam sellist sidet nagu kunagi varem ja täenäoliselt ei osta ka seda. Paradoksaalne värk igastahes - ei taha bändi uut plaati kuulata, sest vanad lood on liiga äraleierdatud.
Aga tegelikult tahtsin ma siin rääkida sellest, kuidas ma olin miskisugune teismeline (ma isegi ei mäleta täpset vanust, pakun nii umbes 15-17?) ja kaifisin täeiga Dagöt ja leidsin, et sealt on eesti rahvale ja inimkonnale avaldunud Tõde, Elu ja Tee ja kuulasin teda igal võimalikul hetkel. Seostub just eriti maal verandal istumise, kirjutamise ja seal kätekõverduste tegemistega (don't laugh) ja Haapsaluga. Haapsalu on huvitav koht, ka väga tugevate assotsiatsioonidega, ja igastahes pole ma seal enam ammu käinud ja mul on tunne, et need assotsiatsioonid ei vasta enam niiväga praegusele reaalsusele, ma kardan, et olen liiga suur. Ma arvan, et see on selline omamoodi võti kellegi juurde, kes on umbes 17 aastat vana, minust tunduvalt romantilisem ja, pange tähele, minust tunduvalt looduslähedasem ka. Nii põhikooli-gümnaasiumieas uitasin ma ikka mööda talu ümber paiknevaid põlde ringi (tegelt küll harilikult oli see üks kindel trajektoor, selline hea automatiseeritud kõnd, sai hästi omi mõtteid mõlgutada, ilma et peaks pead murdma, kuhu nüüd minna) ja leidis, et mingisugused loodusvaated siin, seal ja igalpool on ikka niivõrd kole ilusad, et neid peaks fantasyromaani sisse panema just selle koha peale, kus head pahadel õilsasti ja ilusasti koljusid sisse löövad. Võinoh, et igatahes peaks seda hetke kuidagi jäädvustama ja puha - mitte ainult et oh ilus hetk, oh viibi veel, vaid kohe kenasti igavikku raiuma.
Vist seepärast õhtusest loojangusõõmust
saab mõõdetamatuks me väljendusnälg,
ja mõnestki meelte nii meeletust rõõmust
kui kuristik hinge jääb põhjatu jälg.
Meeletust sõõmust, teate küll.Kuigi aja jooksul toimus selle meeletu sõõmuga mingisugune inflatsioon või midagi, võib-olla peaks ma lihtsalt rohkem looduses ringi käima. (mitte praegu, mul on sellest mütoloogilisest talvest totaalne siiber ja ma ei kavatsegi mitte temast imalromantilisi looduspilte mällu koguma hakata)
Kui ma olin umbes kuusteist, meeldis mulle Kristiina Ehini luule. Sihukene puukallistaja värk. Mõni aeg tagasi sattusin raamatukokku, leidsin ühest nurgast tema luulekogu ja sirvisin seda natuke - jälle mingi meenutus Taliesinist, kes oli.
Kolmas tegur on vist fs ja tema 2004, see on selline eriti maailmavaluline asi ja paigutub ajaliselt vist kuhugi abituuriumisse.
Noh, ja siis on lõppeks muidugi Vennaskonna alaline kohalolu. See läheb samaaegselt ikka veel korda ja räägib Taliesinist Kes Oli.
Tegelt järele mõteldes tundub mulle, et Taliesin Kes Oli oli vist meeldivam inimene, kui see praegune. Kuigi võib-olla naiivsem ja rumalam.
Näh, bullshit, sellega meelitan ma ainult välja komplimente stiilis: "Oi, sa oled ikka praegu palju toredam ja ilusam kui vanasti."
Mis on võib-olla isegi tõsi. Aga midagi on ikkagi kaotsis.
Ma panen nüüd ühe laulu, mis oli sel ajal eriti paljuütlev, kui mina või keegi lähedane sõber oli abituuriumis ja kevadised maikuised lõpueksamid tundusid oh-kui-suured ja maailmalõppu ennustavad.
Mõtlesin, et ma ei pane ühte postitusse rohkem kui üht laulu, aga ma olen nõrk ja ei suuda ennast ühe Vennaskonna-looga piirata ja pealegi on see talv liigagi kaua kestnud, sestap panen ühe väga suvise loo.
pühapäev, märts 27, 2011
teisipäev, märts 22, 2011
C'etait toujours la meme
murca soovitas mul selle tarvis, et ma blogi vähe kirjutan, teha nii nagu tema - aeg-ajalt kirjutada väikesi juppe ja kui piisava pikkusega tekst kokku saab, siis ära avaldada. Mingisugune mõtete ladus üksteiseks ümbersulamine võib täitsa vabalt olemata jääda.
Ma seal teksti alguses alustasin nime ja lauset väikese tähega. murcal MSNis on selline läbiva väiketähega nimi. Võib-olla ta mujal kirjutab seda ka suure initsiaaliga (niikuinii kirjutab), aga et mulle see esimese hooga pähe ei tule, võtan ma tema nime läbivat väiketähelisust kui mingit eriti püha ja isiklikku teemat, et isegi grammatika selle peale ei hakka. Nagu k.d. lang. Või e.e. cummings. Või xkcd.
"Pal-tänava poistes" oli läbiv väiketäht üks suurimaid alanduse ja kambasisese sotsiaalse väljatõugatuse märke või midagi.
Näe,mõtlen nüüd, et huvitav oleks olnud "Pal-tänava poisse" nii umbes kuueteistkümnesena lugeda või nii. Sest ta on päris hea lasteraamat ja ma tegelt ei tea, kas ta suurematele sobib ja puha, aga mul on kuri kahtlus, et sealne heroiline võitlus oma maatüki pärast oli kuidagi sümboolse loomuga või nii. Seostub ehk kuidagi rahvusromantikaga ja puha. Ja nii umbes kuueteistkümneaastasena oleks ma ehk selle sümbolismi sealt välja lugend juba küll ja eks ma siis paras rahvusromantik olin ka, tatikas selline, just mulle paras.
Järele mõteldes saab sealt ehk mingisugust rahvusromantismi kriitikat ka välja lugeda - noh, juhtum stiilis: poisike sureb pärast suurt kakelungi mingisuguse maatükikese pärast, mis õigupoolest oli kogu aeg miskisuguste kapitalistide oma. Nojah, arusaamasid on igasuguseid ja autor on ka surnud - ma kontrollisin seda Wikipediast ikka järele ja paistab teine ikka tõega päris põhjalikult surnud olevat -
See oli vist päris vilets nali.
Rõõmustada võib vist selle üle, et mul ei olnud seda postitust kirjutama hakates mingit ideed sellest, millest ma rääkida tahan, aga juba on päris kenake jupp juttu olemas. Mitte päris stream-of-consciousness vaid midagi rohkem middlebrowd.
Middlebrow on tore sõna, aga ma arvan, et kogu seda laupade värki peaks klassiühiskonna eeskujul täpsustama - upper-middle brow ja working brow ja lumpenbrow kõlavad kõik suhtkoht hästi.
Kas te teadsite, et Taliesin tähendab säravat laupa? Elik siis vähemasti minu hüüdnime järgi peaks mu sotsiaalne (ja mentaalne) klass olema eriti glämm?
Võib tähele panna, et kui mul etteantud teemat ei ole, siis on mu lõigud lausepikkused. Ma arvan, et viga on pidevas internetikasutamises ja multitaskimises, mis ei lase mõtetel liiga pikaks venida.
Lugesin G. blogi - võinoh, õigemini arhiive, sest enam ta pole sinna ju juba päris pikka aega kirjutanud. Ma saan täitsa aru, miks ma temasse kolm aastat tagasi ära armusin.
Oh, initials, you so anonymous. And gender-neutral.
Muide, kirjutasin Colinile meili ja ta vastas. (meeldetuletuseks - Colin oli minu suurim sõber ja tugi siin ilmas, kui ma kurjal ja kõledal Prantsusmaal elasin) Iseenesest suhtlesin ma temaga viimati mais ja kuna ta MSNi ei ilmunud, FB-sõnumile ei vastanud ja telefon oli vist välja lülitet, siis hakkasin ma juba suitsusignaalide peale mõtlema, kui mulle meelde tuli - oot, e-mailid on ka olemas, kui arhailised nad ka pole. Mõtlesin, kuidas kirjutan Colinile pikki romaane oma raskest elust, sellest pikast, tumedast ja üdini mütoloogilisest talvest, mis ei kavatsegi otsa lõppeda ja üleüldse sellest kui kole ja hirmus mu elu on. Kirjutamiseni ma aga ei jõudnud ja ei jõudnud.
Lõpuks saatsin ära kirja umbes sellise sisuga. "O hi, it's me, Toomas, the Estonian guy from Grenoble. We should reconnect."
Sellest võiks suisa novelli kirjutada, aga näe, ma jätsin siinsamas just suurepärase võimaluse kasutamata.
Ma arvan muide, et on teatavad paralleelid Colinile kirjutamise ja blogimise vahel.
Nägin Colinit muuhulgas unes ka - ta vilkus mingites argisituatsioonides korraks nähtavale. Nagu "Fight Clubis", teate küll.
Sellest võib ilmselt järeldada, et Colin on mu salajane alter ego, kes minu uneajal paneb asjadele pomme alla, mängib god ja kirjutab doktoritööd kirjandusest; ja temal, minul ja mingil naisolevusel on armukolmnurk, kus mina olen armund Colinisse, Colin sellesse naisesse ja too naine minusse. Asi lõpeb tõenäoliselt plahvatustega.
Tal tulevad 2012 suvel pulmad ka (mind kutsus ka), nii et kui see "Fight Club" stsenaarium tõsi on, siis võib ära arvata, kes see naisolevus on. Aga tõenäoliselt vist siiski mitte.
Savi sellest, mida murca ültes - ma ei viitsi oodata, kuni mul siia piisavas koguses mõttekat teksti ilmub.
Ja muide, mäletate, kui ma ütlesin, et mul ei olnud selle asja kirjutamist alustades mingit ideed, millest rääkida? See oli vale.
Tegelt tahtsin ma postitada ühe päris laheda Bachi kaveri. Prantsuse keeles ja puha.
Ma seal teksti alguses alustasin nime ja lauset väikese tähega. murcal MSNis on selline läbiva väiketähega nimi. Võib-olla ta mujal kirjutab seda ka suure initsiaaliga (niikuinii kirjutab), aga et mulle see esimese hooga pähe ei tule, võtan ma tema nime läbivat väiketähelisust kui mingit eriti püha ja isiklikku teemat, et isegi grammatika selle peale ei hakka. Nagu k.d. lang. Või e.e. cummings. Või xkcd.
"Pal-tänava poistes" oli läbiv väiketäht üks suurimaid alanduse ja kambasisese sotsiaalse väljatõugatuse märke või midagi.
Näe,mõtlen nüüd, et huvitav oleks olnud "Pal-tänava poisse" nii umbes kuueteistkümnesena lugeda või nii. Sest ta on päris hea lasteraamat ja ma tegelt ei tea, kas ta suurematele sobib ja puha, aga mul on kuri kahtlus, et sealne heroiline võitlus oma maatüki pärast oli kuidagi sümboolse loomuga või nii. Seostub ehk kuidagi rahvusromantikaga ja puha. Ja nii umbes kuueteistkümneaastasena oleks ma ehk selle sümbolismi sealt välja lugend juba küll ja eks ma siis paras rahvusromantik olin ka, tatikas selline, just mulle paras.
Järele mõteldes saab sealt ehk mingisugust rahvusromantismi kriitikat ka välja lugeda - noh, juhtum stiilis: poisike sureb pärast suurt kakelungi mingisuguse maatükikese pärast, mis õigupoolest oli kogu aeg miskisuguste kapitalistide oma. Nojah, arusaamasid on igasuguseid ja autor on ka surnud - ma kontrollisin seda Wikipediast ikka järele ja paistab teine ikka tõega päris põhjalikult surnud olevat -
Ferenc Molnár (originally Ferenc Neumann; 12 January 1878, in Budapest – 1 April 1952, in New York City)
See oli vist päris vilets nali.
Rõõmustada võib vist selle üle, et mul ei olnud seda postitust kirjutama hakates mingit ideed sellest, millest ma rääkida tahan, aga juba on päris kenake jupp juttu olemas. Mitte päris stream-of-consciousness vaid midagi rohkem middlebrowd.
Middlebrow on tore sõna, aga ma arvan, et kogu seda laupade värki peaks klassiühiskonna eeskujul täpsustama - upper-middle brow ja working brow ja lumpenbrow kõlavad kõik suhtkoht hästi.
Kas te teadsite, et Taliesin tähendab säravat laupa? Elik siis vähemasti minu hüüdnime järgi peaks mu sotsiaalne (ja mentaalne) klass olema eriti glämm?
Võib tähele panna, et kui mul etteantud teemat ei ole, siis on mu lõigud lausepikkused. Ma arvan, et viga on pidevas internetikasutamises ja multitaskimises, mis ei lase mõtetel liiga pikaks venida.
Lugesin G. blogi - võinoh, õigemini arhiive, sest enam ta pole sinna ju juba päris pikka aega kirjutanud. Ma saan täitsa aru, miks ma temasse kolm aastat tagasi ära armusin.
Oh, initials, you so anonymous. And gender-neutral.
Muide, kirjutasin Colinile meili ja ta vastas. (meeldetuletuseks - Colin oli minu suurim sõber ja tugi siin ilmas, kui ma kurjal ja kõledal Prantsusmaal elasin) Iseenesest suhtlesin ma temaga viimati mais ja kuna ta MSNi ei ilmunud, FB-sõnumile ei vastanud ja telefon oli vist välja lülitet, siis hakkasin ma juba suitsusignaalide peale mõtlema, kui mulle meelde tuli - oot, e-mailid on ka olemas, kui arhailised nad ka pole. Mõtlesin, kuidas kirjutan Colinile pikki romaane oma raskest elust, sellest pikast, tumedast ja üdini mütoloogilisest talvest, mis ei kavatsegi otsa lõppeda ja üleüldse sellest kui kole ja hirmus mu elu on. Kirjutamiseni ma aga ei jõudnud ja ei jõudnud.
Lõpuks saatsin ära kirja umbes sellise sisuga. "O hi, it's me, Toomas, the Estonian guy from Grenoble. We should reconnect."
Sellest võiks suisa novelli kirjutada, aga näe, ma jätsin siinsamas just suurepärase võimaluse kasutamata.
Ma arvan muide, et on teatavad paralleelid Colinile kirjutamise ja blogimise vahel.
Nägin Colinit muuhulgas unes ka - ta vilkus mingites argisituatsioonides korraks nähtavale. Nagu "Fight Clubis", teate küll.
Sellest võib ilmselt järeldada, et Colin on mu salajane alter ego, kes minu uneajal paneb asjadele pomme alla, mängib god ja kirjutab doktoritööd kirjandusest; ja temal, minul ja mingil naisolevusel on armukolmnurk, kus mina olen armund Colinisse, Colin sellesse naisesse ja too naine minusse. Asi lõpeb tõenäoliselt plahvatustega.
Tal tulevad 2012 suvel pulmad ka (mind kutsus ka), nii et kui see "Fight Club" stsenaarium tõsi on, siis võib ära arvata, kes see naisolevus on. Aga tõenäoliselt vist siiski mitte.
Savi sellest, mida murca ültes - ma ei viitsi oodata, kuni mul siia piisavas koguses mõttekat teksti ilmub.
Ja muide, mäletate, kui ma ütlesin, et mul ei olnud selle asja kirjutamist alustades mingit ideed, millest rääkida? See oli vale.
Tegelt tahtsin ma postitada ühe päris laheda Bachi kaveri. Prantsuse keeles ja puha.
kolmapäev, märts 02, 2011
Benedict
Teadupärast on igasugu testide postitamine blogisse hea kajaminadiiri märk, but it probably beats not posting at all.
PS: Code-switching on muide tänapäeva internetipõlvkonna noorte seas tout à fait naturel , et mitte ütelda sine qua non, logisch, et mina seda ka teen. Postscriptumite postituse keskele paigutamine ka.
Amberi printside test siis igastahes.
PSPS: Kustutasin sealt seest natuke javascripti ära, et ilusam oleks. Test ise on siin.
PS: Code-switching on muide tänapäeva internetipõlvkonna noorte seas tout à fait naturel , et mitte ütelda sine qua non, logisch, et mina seda ka teen. Postscriptumite postituse keskele paigutamine ka.
Amberi printside test siis igastahes.
PSPS: Kustutasin sealt seest natuke javascripti ära, et ilusam oleks. Test ise on siin.
reede, veebruar 25, 2011
Mõtlesin, et kirjutan
Tähendab, mõtlesin, et kirjutan blogisse kõigest sellest, mis minu ja ümberkaudsetega vahepeal juhtunud on.
Mõtlesin, et kirjutan Andeorast ja kõigest, mis temaga seondub, aga siis leidsin, et ei oska sellest nii hästi kõnelda ja millest ei saa kõnelda, tuleb vaikida.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, et mõtlen, kuidas Mialeel läheb ja puha, aga siis jälle leidsin, et sel pole üldse mõtet.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, kuidas ma ei ole ikka veel oma magistritöö teemat ära valinud ja kuidas ma ei tee koolis midagi, aga see on asi, mille suhtes tuleb ühes konkreetsete inimestega nõu pidada, mitte avalikult emotseda.
Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas teeme Allyga larpi ja mis kõik probleemid meil seal on, aga larbikorraldamine peab ikkagi kalevi all toimuma.
Mõtlesin, et räägin sellest, kuidas kolmaba käisin gennis peol (enne oli matikute pidu ka, aga see oli enamjaolt igav, toim.) ja kohtasin seal Martinit, kes on ise igati viks ja viisakas noormees ja kes tegi tähelepaneku, et alati, kui ta mind gennis näeb, olen ma purjus ja mis kõiki järeldusi ma sellst enda jaoks tegin. Sellest võiks isegi rääkida, paraku läheks see pikale ja enda joomaretkedest rääkimine on üheksal juhul kümnest labane ja lugeja jaoks tüütu; samuti ei saaks keegi kurat aru, millist Martinit ma mõtlen(kõnealune Martin isegi ehk saaks, aga tõenäoliselt ja loodetavasti ta seda blogi ei loe).
Lõpuks mõtlesin rääkida, kuidas olen pealiskaudne ja frivoolne inimene - sellest ma ka ei räägi, aga vähemasti panen üles laulu, mis mulle meeldib ja sedaviisi mu pealiskaudsusele viitab.
S
Mõtlesin, et kirjutan Andeorast ja kõigest, mis temaga seondub, aga siis leidsin, et ei oska sellest nii hästi kõnelda ja millest ei saa kõnelda, tuleb vaikida.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, et mõtlen, kuidas Mialeel läheb ja puha, aga siis jälle leidsin, et sel pole üldse mõtet.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, kuidas ma ei ole ikka veel oma magistritöö teemat ära valinud ja kuidas ma ei tee koolis midagi, aga see on asi, mille suhtes tuleb ühes konkreetsete inimestega nõu pidada, mitte avalikult emotseda.
Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas teeme Allyga larpi ja mis kõik probleemid meil seal on, aga larbikorraldamine peab ikkagi kalevi all toimuma.
Mõtlesin, et räägin sellest, kuidas kolmaba käisin gennis peol (enne oli matikute pidu ka, aga see oli enamjaolt igav, toim.) ja kohtasin seal Martinit, kes on ise igati viks ja viisakas noormees ja kes tegi tähelepaneku, et alati, kui ta mind gennis näeb, olen ma purjus ja mis kõiki järeldusi ma sellst enda jaoks tegin. Sellest võiks isegi rääkida, paraku läheks see pikale ja enda joomaretkedest rääkimine on üheksal juhul kümnest labane ja lugeja jaoks tüütu; samuti ei saaks keegi kurat aru, millist Martinit ma mõtlen(kõnealune Martin isegi ehk saaks, aga tõenäoliselt ja loodetavasti ta seda blogi ei loe).
Lõpuks mõtlesin rääkida, kuidas olen pealiskaudne ja frivoolne inimene - sellest ma ka ei räägi, aga vähemasti panen üles laulu, mis mulle meeldib ja sedaviisi mu pealiskaudsusele viitab.
S
pühapäev, jaanuar 09, 2011
Tehaseuned
Täna nägin ma unes, kuidas Minni S. ja Karl-August K. lubasid mu käekirja enda hooleks hoiule võtta, seniks kui mina seminari lähen - sellega oli mingi teema, kuidas ebaesteetiline käekiri võib seminaris saatuslikuks saada.
Eile nägin unes, kuidas Martin Te. ja mina pidime Maarjamõisa haiglasse infiltreeruma. Leidsime, et selleks kõige efektiivsem plaan on minna Raekoja platsile kell kuus hommikul, seal inimestega tüli norida ja seejärel rämedalt peksa saada. Martin hakkaski ühe kallurijuhiga tüli norima, aga hakkas hoopiski mulle kopaga liiva peale kühveldama ja tegi seda kiiremini kui ma sealt välja suutsin rabeleda - mille peale ma mõistagi üles ärkasin.
Mingi nädal tagasi nägin, kuidas pidime koos Teatritehase tegelastega ühes vanas lasteaiahoones valmistuma dimensioonidevaheliseks dessandiks. Dessant jäi ära, mina läksin välja. Oli südasuvi. Üks noorem tehaslane luges ronimispuule nõjatudes raamatud ja ütles mulle, et ta ei viitsinud kohale tulla, sest ta teadis, et dessant jääb niikuinii ära. Pealegi oli tal plaan minna Urgu, kus pidi toimuma mingi pidu. Selgus, et mõiste Urg tähendusväli oli aja jooksul liikunud. Üritasin talle seletada, misasi Urg olnud oli. Ma pole kindel, kas see õnnestus.
Veel varem nägin, kuidas Goblin ja Jaanika T. tantsisid, suured mustad sokusarved peas, Küütri tänaval balletti.
Yeah.
Ma arvan tegelikult, et Tehasega liitumine oli üks parimaid otsuseid päris pika aja, mis mul olnud on. Annab päris palju selliseid asju, mis muidu on puudu olnud.
Ja nüüd, kui hästi ammu pole stuudioid ega proove ega midagi olnud, näen ma sealsetest inimestest unenägusid - ma arvan, et see on mõneti sümptomaatiline.
Kuigi noh, mul ei ole õnnestunud väga tehaslaste siseringidesse ja sõpruskonnisse ennast sisse vingerdada, millest on iseenesest kahju. (kuigi, andes tõele au, õnnestus mul Jaanika sünnipäevapeole sisse hiilida, mis oli väga win olukord) Sest tegelikult on seal päris mitmeid selliseid inimesi, keda võiks koguda ja raamaturiiulile ritta seada. Aga noh, keeruline on inimeste sõpruskonnisse infiltreeruda. Eks me näe, kuidas sellega läheb - ehk on tulevikus sellega rohkem õnne.
And now for something completely different.
Eile nägin unes, kuidas Martin Te. ja mina pidime Maarjamõisa haiglasse infiltreeruma. Leidsime, et selleks kõige efektiivsem plaan on minna Raekoja platsile kell kuus hommikul, seal inimestega tüli norida ja seejärel rämedalt peksa saada. Martin hakkaski ühe kallurijuhiga tüli norima, aga hakkas hoopiski mulle kopaga liiva peale kühveldama ja tegi seda kiiremini kui ma sealt välja suutsin rabeleda - mille peale ma mõistagi üles ärkasin.
Mingi nädal tagasi nägin, kuidas pidime koos Teatritehase tegelastega ühes vanas lasteaiahoones valmistuma dimensioonidevaheliseks dessandiks. Dessant jäi ära, mina läksin välja. Oli südasuvi. Üks noorem tehaslane luges ronimispuule nõjatudes raamatud ja ütles mulle, et ta ei viitsinud kohale tulla, sest ta teadis, et dessant jääb niikuinii ära. Pealegi oli tal plaan minna Urgu, kus pidi toimuma mingi pidu. Selgus, et mõiste Urg tähendusväli oli aja jooksul liikunud. Üritasin talle seletada, misasi Urg olnud oli. Ma pole kindel, kas see õnnestus.
Veel varem nägin, kuidas Goblin ja Jaanika T. tantsisid, suured mustad sokusarved peas, Küütri tänaval balletti.
Yeah.
Ma arvan tegelikult, et Tehasega liitumine oli üks parimaid otsuseid päris pika aja, mis mul olnud on. Annab päris palju selliseid asju, mis muidu on puudu olnud.
Ja nüüd, kui hästi ammu pole stuudioid ega proove ega midagi olnud, näen ma sealsetest inimestest unenägusid - ma arvan, et see on mõneti sümptomaatiline.
Kuigi noh, mul ei ole õnnestunud väga tehaslaste siseringidesse ja sõpruskonnisse ennast sisse vingerdada, millest on iseenesest kahju. (kuigi, andes tõele au, õnnestus mul Jaanika sünnipäevapeole sisse hiilida, mis oli väga win olukord) Sest tegelikult on seal päris mitmeid selliseid inimesi, keda võiks koguda ja raamaturiiulile ritta seada. Aga noh, keeruline on inimeste sõpruskonnisse infiltreeruda. Eks me näe, kuidas sellega läheb - ehk on tulevikus sellega rohkem õnne.
And now for something completely different.
reede, detsember 31, 2010
esmaspäev, detsember 27, 2010
N is for Neville who died of ennui
Õigupoolest olen ma seda pealkirja FBs, MSNis, Twitteris ja igalpool mujal maininud nii et te võite mind vabalt ebaoriginaalsuses süüdistada, võtan omaks, olen seda.
Pealkiri tuleb aga ühest Edward Gorey piltidega luuletusest "The Gashlycrumb Tinies", mis räägib sellest, kuidas eri initsiaaidega lapsed kõik hirmsal kombel surma saavad.
Noh, et enne Neville'i on M is for MAUDE who was swept out to sea ja pärast teda O is for OLIVE run through with an awl ja P is for PRUE trampled flat in a brawl ja puha.
Siit saab vaadata ja puha.
Õigupoolest saab minu elu ja pealkirja võtta kenasti kokku järgmise kirjeldusega:
*2 nädalat koduspüsimist haiguse tõttu.
*1 nädal enamvähem koduspüsimist kartuse tõttu haigeks jääda. Mingi hetk oli teaduskonna jõulupidu, samas. See oli tore. Astun ruumi, ühtegi tuttavat nägu ei ole. Harilikult oleks ma sellises situatsioonis üksinda nurgas ebamugavalt passinud ja siis ära läinud, aga seekord õnnestus isegi sotsialiseeruda. Ma arvan, et see tuleb jõhkrast vanuseliste võimupositsioonide ärakasutamisest ja üleüldse ebahumanistlikest põhjustest - aga põhiliselt vist ikka sellest, et ma olin vanem ja kogenum kui muist neist kes seal olid ( mõnevõrra teisekursuslasi ja enamus olid hoopistükkis rebased), siis oli kuidagi autoriteetsem tunne ja polnud seda tunnet, et kes mina ka sihuke olen, et suhtlema minna - pigem ikka nii, et sina,rebane, üürike, suhtle minuga! Võinoh, umbes nii.
Mängiti ka mitmesuguseid murumänge, milles ühes ma teiseks jäin, kuna ei tuberkuloosi ega lendkala õhuolenditena ei arvestatud - sulaselge ebaõiglus, aga mis parata. Pärast peo lõppu kohtusin Mialee, Dani ja Gobliniga ja vaatasime filmi. See oli isegi mõneti positiivne.
Andeora ja Davidiga kohtusin ka. Kellegi teisega vist ka, aga hetkel ei meenu.
*Mandliopp. Siinkohal saab vastuse ka küsimus, mis meid kõiki alates sellest postist painanud on - kas kosmosetulnukad on asendanud minu mandlid oma loodetega, nii et ühel ilusal päeval mu kõri plahvatab ja välja tulevad tulnukad - vastus on ei. Kuigi opi ajal ma korra aevastasin ja ninast lendast verd ja rupskeid välja, mida igatepidi lustlik vaadata oli.
*1 nädal koduspüsimist opi tõttu.
*Praegu.
*n+1 päeva koduspüsimist, kuniks ma tervenen. Mis tähendab, et on olemas võimalus, et vanaaastaaõhtul passin ma kodus, sel ajal kui kõik teised lustivad. Ja kui mina terveks saan ja kellegagi ühendust võtan, et kuule, teeks midagi, siis ilmselt saan vastuse, et sess on kohe siin ja alles oli vanaaasta ja jõulud ja kõik see aeg, kus lõbutseda sai. Egotsentristlikud tõprad nagu nad on.
Pealkiri tuleb aga ühest Edward Gorey piltidega luuletusest "The Gashlycrumb Tinies", mis räägib sellest, kuidas eri initsiaaidega lapsed kõik hirmsal kombel surma saavad.
Noh, et enne Neville'i on M is for MAUDE who was swept out to sea ja pärast teda O is for OLIVE run through with an awl ja P is for PRUE trampled flat in a brawl ja puha.
Siit saab vaadata ja puha.
Õigupoolest saab minu elu ja pealkirja võtta kenasti kokku järgmise kirjeldusega:
*2 nädalat koduspüsimist haiguse tõttu.
*1 nädal enamvähem koduspüsimist kartuse tõttu haigeks jääda. Mingi hetk oli teaduskonna jõulupidu, samas. See oli tore. Astun ruumi, ühtegi tuttavat nägu ei ole. Harilikult oleks ma sellises situatsioonis üksinda nurgas ebamugavalt passinud ja siis ära läinud, aga seekord õnnestus isegi sotsialiseeruda. Ma arvan, et see tuleb jõhkrast vanuseliste võimupositsioonide ärakasutamisest ja üleüldse ebahumanistlikest põhjustest - aga põhiliselt vist ikka sellest, et ma olin vanem ja kogenum kui muist neist kes seal olid ( mõnevõrra teisekursuslasi ja enamus olid hoopistükkis rebased), siis oli kuidagi autoriteetsem tunne ja polnud seda tunnet, et kes mina ka sihuke olen, et suhtlema minna - pigem ikka nii, et sina,rebane, üürike, suhtle minuga! Võinoh, umbes nii.
Mängiti ka mitmesuguseid murumänge, milles ühes ma teiseks jäin, kuna ei tuberkuloosi ega lendkala õhuolenditena ei arvestatud - sulaselge ebaõiglus, aga mis parata. Pärast peo lõppu kohtusin Mialee, Dani ja Gobliniga ja vaatasime filmi. See oli isegi mõneti positiivne.
Andeora ja Davidiga kohtusin ka. Kellegi teisega vist ka, aga hetkel ei meenu.
*Mandliopp. Siinkohal saab vastuse ka küsimus, mis meid kõiki alates sellest postist painanud on - kas kosmosetulnukad on asendanud minu mandlid oma loodetega, nii et ühel ilusal päeval mu kõri plahvatab ja välja tulevad tulnukad - vastus on ei. Kuigi opi ajal ma korra aevastasin ja ninast lendast verd ja rupskeid välja, mida igatepidi lustlik vaadata oli.
*1 nädal koduspüsimist opi tõttu.
*Praegu.
*n+1 päeva koduspüsimist, kuniks ma tervenen. Mis tähendab, et on olemas võimalus, et vanaaastaaõhtul passin ma kodus, sel ajal kui kõik teised lustivad. Ja kui mina terveks saan ja kellegagi ühendust võtan, et kuule, teeks midagi, siis ilmselt saan vastuse, et sess on kohe siin ja alles oli vanaaasta ja jõulud ja kõik see aeg, kus lõbutseda sai. Egotsentristlikud tõprad nagu nad on.
laupäev, detsember 25, 2010
Happy Newtonmas!
Erinevalt Jeesus Kristusest, kelle sünniaega me väga ei tea, on olemas maailmaajaloole väga oluline tegelane, kes on 25ndal detsembril (vähemalt siis, kui tema sündis, oli see 25. detsember, vahepealsed kalendrireformatsioonid on asja natuke segaseks pööranud) - Isaac Newton! Head newtonipäeva kõigile!
reede, november 19, 2010
Comfortably numb
Kell on kolm öösel ja mul ei tule und, sest ma olin enamvähem haige ja magasin päeval, nüüd on parem olla.
Ja mida muud võib öösel kell kolm teha kui postitada tüütut emohala.
Kui ma oleks murca, siis umbes siia tuleks mingi pilt.
Aga nüüd siis too hala. Point on selles, et ma olen tegelikult hirmus sentimentaalne inimene, kes igatseb taga hirmkaugele ja -sügavale ulatuvaid tundeid, Suuri Tõdesid ja kogemusi, samas on maailm muutunud kuidagi taltsaks. Ühesõnaga twentysomething, kes tahab jälle teismeline olla, aga hilja kuidagi. Asja teeb veel keeruliseks künitsism, skeptitsism, ratsionalism ja mõningane hirm kitši kukkuda. (aga see kõik on osa üldsentimentalismist - kitšil on ju oht Suuri Tõdesid varjutada).
Jah, see ongi see post, kus ma kirjutan, et kuidas nostalgia pole enam see, mis vanasti, kuidas rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja puha(muide, keski, vist oli Tarvo, rääkis, et sel fraasil on täiesti bioloogiline põhjus taga - nimelt hävinevad tassapisi aja jooksul silmas need jubinad, mis rohelist/sinist värvi näevad). Eriti kuna täna lumi maha tuli. Ennevanasti oli lumi&tali selline pehme laternavalguseaeg, kus öösiti ringi hulkuda ja täheldada, et jõulud on detsembris või siis sõita pärast tundi aega varahommikust bussiootamist Rakveres laibana larbilt inimestega koju ja näha bussiaknast kuidas lumi hakkab langema , mõtelda "La vie boheme" peale ja tunda, as campy as it sounds, ühtsust.
Tjah, eks ta ole. Kunagi olid EFF ja Urg (ja isegi Elesgal läheb vist siia kategooriasse), nüüd on Ludo. Aga Ludo ei tekitaminus praegu selliseid emotsionaalseid reaktsioone nagu EFF või Urg. See on selline tsiviliseeritud, burgeoise koht, kus mängitakse mänge, mis on enamikul juhul kaunis tüütud ja sarnased. (mulle vahel tundub, et mänguloojad mõtlevad välja mingi tausta ja üritavad siis mingit kaunis levinut struktuuri talle peale passitada, mitte vastupidi, kus sul tuleb mingi eriti meeliülendav idee mängu struktuuri jaoks ja siis sa võib-olla mõtled talle mingi tausta välja - sest struktuur on mängus üldjuhul see, mis loeb - ülejäänut kas ignoreeritakse või tehakse selle üle kaunis tüütuid temaatilisi nalju). On väsitav, kui tahad inimestega kohtuda, aga siis kui neid näed, ei taha nad mitte saada vaimus üheks ja tõusta koos kirjeldamatutele ekstaatilistele kõrgustele, vaid mängida väikseid, igavaid, vähest ajupotentsiaali nõudvaid mänge, kus sa eriti inimeste isiksusi ei näe, sest üldiselt sõltub seal liiga palju õnnest ja käigupuu on kaunis väike ja nii inimesed valivadki kahe-kolme ilmselge variandi vahel ja seda peetakse üldjoontes huvitavaks. Asja juurde käib mõistagi ka väike smalltalk ja vahel on see kõik päris lõbus - aga lõbu on ka parim, mis sa saad; lõbu ei ole rõõm, vaid üks tunduvalt väiksem asi.
Üleüldse tunduvad inimesed ka teistsugused. Paljudega pole ma tükk aega rääkinud ja mõni, kes kunagi oli päris Dean Moriartry moodi, on nüüd nagu maha rahunenud ja taltsaks muutunud - või vähemalt see osa temast, mida mina näen.
Colinit igatsen ka taga.
Ja mida muud võib öösel kell kolm teha kui postitada tüütut emohala.
Kui ma oleks murca, siis umbes siia tuleks mingi pilt.
Aga nüüd siis too hala. Point on selles, et ma olen tegelikult hirmus sentimentaalne inimene, kes igatseb taga hirmkaugele ja -sügavale ulatuvaid tundeid, Suuri Tõdesid ja kogemusi, samas on maailm muutunud kuidagi taltsaks. Ühesõnaga twentysomething, kes tahab jälle teismeline olla, aga hilja kuidagi. Asja teeb veel keeruliseks künitsism, skeptitsism, ratsionalism ja mõningane hirm kitši kukkuda. (aga see kõik on osa üldsentimentalismist - kitšil on ju oht Suuri Tõdesid varjutada).
Jah, see ongi see post, kus ma kirjutan, et kuidas nostalgia pole enam see, mis vanasti, kuidas rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja puha(muide, keski, vist oli Tarvo, rääkis, et sel fraasil on täiesti bioloogiline põhjus taga - nimelt hävinevad tassapisi aja jooksul silmas need jubinad, mis rohelist/sinist värvi näevad). Eriti kuna täna lumi maha tuli. Ennevanasti oli lumi&tali selline pehme laternavalguseaeg, kus öösiti ringi hulkuda ja täheldada, et jõulud on detsembris või siis sõita pärast tundi aega varahommikust bussiootamist Rakveres laibana larbilt inimestega koju ja näha bussiaknast kuidas lumi hakkab langema , mõtelda "La vie boheme" peale ja tunda, as campy as it sounds, ühtsust.
Tjah, eks ta ole. Kunagi olid EFF ja Urg (ja isegi Elesgal läheb vist siia kategooriasse), nüüd on Ludo. Aga Ludo ei tekitaminus praegu selliseid emotsionaalseid reaktsioone nagu EFF või Urg. See on selline tsiviliseeritud, burgeoise koht, kus mängitakse mänge, mis on enamikul juhul kaunis tüütud ja sarnased. (mulle vahel tundub, et mänguloojad mõtlevad välja mingi tausta ja üritavad siis mingit kaunis levinut struktuuri talle peale passitada, mitte vastupidi, kus sul tuleb mingi eriti meeliülendav idee mängu struktuuri jaoks ja siis sa võib-olla mõtled talle mingi tausta välja - sest struktuur on mängus üldjuhul see, mis loeb - ülejäänut kas ignoreeritakse või tehakse selle üle kaunis tüütuid temaatilisi nalju). On väsitav, kui tahad inimestega kohtuda, aga siis kui neid näed, ei taha nad mitte saada vaimus üheks ja tõusta koos kirjeldamatutele ekstaatilistele kõrgustele, vaid mängida väikseid, igavaid, vähest ajupotentsiaali nõudvaid mänge, kus sa eriti inimeste isiksusi ei näe, sest üldiselt sõltub seal liiga palju õnnest ja käigupuu on kaunis väike ja nii inimesed valivadki kahe-kolme ilmselge variandi vahel ja seda peetakse üldjoontes huvitavaks. Asja juurde käib mõistagi ka väike smalltalk ja vahel on see kõik päris lõbus - aga lõbu on ka parim, mis sa saad; lõbu ei ole rõõm, vaid üks tunduvalt väiksem asi.
Üleüldse tunduvad inimesed ka teistsugused. Paljudega pole ma tükk aega rääkinud ja mõni, kes kunagi oli päris Dean Moriartry moodi, on nüüd nagu maha rahunenud ja taltsaks muutunud - või vähemalt see osa temast, mida mina näen.
Colinit igatsen ka taga.
esmaspäev, september 20, 2010
Artriit ja mina
Kirjutet 20.septembri õhtul.x
Näe, postitus.
Ilmselgelt pole mul midagi targemat teha. Sügis on kätte jõudnud ja see fakt on iseenesest meeldiv. Muidu kulgeb elu aga kuidagi nürilt. Ilmselt puutub asjasse ka mu internetisõltuvus ja artriit ja tõik, et jälle on enamus mu ainetest igavad. Aga sellest ehk ühekaupa, siis jõuan ka kaevelda.
Esiteks muidugi tõik, et mul ei ole midagi targemat teha ja hängin netis. Iseenesest oleks targemaid asju teha küll - näe, "Sõda ja rahu" on pooleli ja homseks funktsionaalanalüüsiks peaks vist koduseid töis lahendama. Olla on aga uimane ja väsinud ja ei tunne ennast piisavalt intelligentsena et kumbagi neist tegevusist harrastada.
Kirjutet 26. septembri õhtul
On häiriv, et kui ma olen mingi teema enda peas blogisissekande jaoks välja mõtelnud, siis ma varsti avastan, et mul pole absoluutselt tuju sellest kirjutada. Hetkel võib asi olla ka praeguses muusikalises taustas - mõtlesin kirjutada kurja epistli, kus nean ära teatavad mõtteviisid ja suhtumised pluss veel hunniku emojuttu, juhtumisi sattus mängima aga "Son of a Preacher Man" Etta Jonesi esituses ja Pet Shop Boysi "Being Boring" ja pole enam ei seda kantslist manitsemise ega ka halamise tunnet.
Igastahes, millest ma rääkida tahtsin, on too ülalmainitud artriit ja see, kuidas ta mu elu ja mu suhtumist sellesse mõjutanud on.
Kõige põhilisem on muidugi see, et valus on, kui teatud liigeseid kasutad. Enam pole sellest isegi väga hullu - it's just pain, eh.
Muidugi, praegu on õhtu ja siis on muidugi lihtne kirjutada. (teadmiseks mitteteadjatele - artriit on üldiselt kõige koledam hommikuti kohe pärast ärkamist ja päeva jooksul läheb paremaks - nii et teadmine ärgates, et päev läheb ainult paremaks pole ainult pohmelliomanike eralõbu). Vahel asendub see it's just painsuhtumine, argh! pain hurts! suhtumisega. Nii ta läheb.
Teine asi, mida märkad, on kohmakus. Aeglus. Elegantsuse kadu. Hommikuti on raske end riidesse panna (kirjutasin just erifroidistlikult sõna raske korra valesti). Rattalukuga on jama. Lenksust ei hoia ka sõrmedega kinni. Astun teistmoodi ja aeglasemalt. Tegelikult praegu tundub, et see valuaspekt polegi nii hull, sest üldjuhul saad sellele pihta, kuidas valus on ja toimid nii, et valus ei oleks, kui see just vajalik ei tundu. Aga sellest tulenevalt on käitumine mõistagi kohmakam ja aeglasem, millest tuleneb rohkelt tüli - paljusid liigutusi ei saa või ei taha teha.
Kolmas aspekt on sotsiaalne - kuna mingeid asju kas ei saa teha või neid teha on valus või keeruline, siis kui seltskonnas ei valmista see teistele mingit muret, tungib see mõnevõrra esile. Et teised peavad sammu pidama, kui nad muga koos kõnnivad. Või et ma olen juba täiesti harjunud vahel kellelegi limonaadipudelit andma, et ta selle lahti keeraks. Täiesti valehäbita.
Vahel on mingi värk sellega ka, kuidas traditsioonilised soorollid nõuavad, et meesterahvas peab mingeid füüsilisi asju naisterahva eest ära tegema, kuigi minu puhul on enamik naisi päris mitmete meestetööde jaoks pädevamad - sest ma usun, et neil on igasugu asjade tassimine vähem valus kui mul. Ma mäletan, et umbes kuu aega tagasi kutsusin ma mingeid tütarlapsi šovinistideks, kui nad nõudsid, et mina kui meesterahvas pean tassima rohkem asju kui nemad. Vist. Pole päris kindel, sellest on natuke aega möödas.
//Mul oli eila sünnipäevapidu, muide. Sellest võiks kirjutada muidugi leheküljetäite kaupa inkrimineerivat materjali (kus kõik too inkrimineeriv oleks minu poolt välja mõeldud, mõistagi), aga ma ei tee seda. Vähemalt mitte praegu.
12.oktoober. Tähendab, mul on vahepeal enda ja artriidi suhetest igasugu erikuradisügavaid mõtteid olnud, aga muidugimõista unustan ma nad selleks ajaks ära, kui ma blogima hakkan. Kooliga on vahepeal paremaks läinud - igavates ainetes ma enamasti lihtsalt ei käi (ma arvan, et matemaatikul on mõneti lihtsam konspekti järgi õppida kui nt. humanitaaridel) ja teised ained näitavad paranemise märke.
Netisõltuvusega on nagu on. Praegu on muidugi tudengipäevad, nii et ehk taandub see ajutiselt. Eks me näe.
Mis tudengipäevadesse puutub, siis eile saime Goblini ja Erlessaga mälumängus kolmanda koha. Oli tegelikult teine-kolmas koht, aga korraldajatel tuli geniaalne mõte lasta teise koha peale võidu joosta, kuna ilmselt on jooksmine klassikaline mälumänguala ja on ju väga ebatudenglik, kui mitte midagi füüsilist mingis võistluses pole. Meie võistkonnast tundus kõige pädevam jooksja Erlessa olevat, kuigi tal olid rasked tanksaapad jalas - vähemalt polnud tal artriiti või bronhiiti. Aga jah, kolmandaks jäime. Samas pole sellest väga hullu, sest saadavat kraami oli ka kolmandale kohale väga palju.
Larpi tahaks. Regasin end Kustuvate päikeste mängule enpariks, nüüd jääb loota, et seisan oma ülesannete kõrgusel. Mingit vastust ma neilt saanud pole, ehk läks spämmi alla. Aga midagi sellist kergemat tahaks ka. Klassikalist piiksukat ühest küljest. Teisalt tahaks mingit salongilarpi, tõsi selleks on salongi vaja ja inimesi kokku peksta ja ma olen kehv organisaator. Seiklusi selleks leiab juba internetist, kui tarvis on.Siit nt.
Näe, postitus.
Ilmselgelt pole mul midagi targemat teha. Sügis on kätte jõudnud ja see fakt on iseenesest meeldiv. Muidu kulgeb elu aga kuidagi nürilt. Ilmselt puutub asjasse ka mu internetisõltuvus ja artriit ja tõik, et jälle on enamus mu ainetest igavad. Aga sellest ehk ühekaupa, siis jõuan ka kaevelda.
Esiteks muidugi tõik, et mul ei ole midagi targemat teha ja hängin netis. Iseenesest oleks targemaid asju teha küll - näe, "Sõda ja rahu" on pooleli ja homseks funktsionaalanalüüsiks peaks vist koduseid töis lahendama. Olla on aga uimane ja väsinud ja ei tunne ennast piisavalt intelligentsena et kumbagi neist tegevusist harrastada.
Kirjutet 26. septembri õhtul
On häiriv, et kui ma olen mingi teema enda peas blogisissekande jaoks välja mõtelnud, siis ma varsti avastan, et mul pole absoluutselt tuju sellest kirjutada. Hetkel võib asi olla ka praeguses muusikalises taustas - mõtlesin kirjutada kurja epistli, kus nean ära teatavad mõtteviisid ja suhtumised pluss veel hunniku emojuttu, juhtumisi sattus mängima aga "Son of a Preacher Man" Etta Jonesi esituses ja Pet Shop Boysi "Being Boring" ja pole enam ei seda kantslist manitsemise ega ka halamise tunnet.
Igastahes, millest ma rääkida tahtsin, on too ülalmainitud artriit ja see, kuidas ta mu elu ja mu suhtumist sellesse mõjutanud on.
Kõige põhilisem on muidugi see, et valus on, kui teatud liigeseid kasutad. Enam pole sellest isegi väga hullu - it's just pain, eh.
Muidugi, praegu on õhtu ja siis on muidugi lihtne kirjutada. (teadmiseks mitteteadjatele - artriit on üldiselt kõige koledam hommikuti kohe pärast ärkamist ja päeva jooksul läheb paremaks - nii et teadmine ärgates, et päev läheb ainult paremaks pole ainult pohmelliomanike eralõbu). Vahel asendub see it's just painsuhtumine, argh! pain hurts! suhtumisega. Nii ta läheb.
Teine asi, mida märkad, on kohmakus. Aeglus. Elegantsuse kadu. Hommikuti on raske end riidesse panna (kirjutasin just erifroidistlikult sõna raske korra valesti). Rattalukuga on jama. Lenksust ei hoia ka sõrmedega kinni. Astun teistmoodi ja aeglasemalt. Tegelikult praegu tundub, et see valuaspekt polegi nii hull, sest üldjuhul saad sellele pihta, kuidas valus on ja toimid nii, et valus ei oleks, kui see just vajalik ei tundu. Aga sellest tulenevalt on käitumine mõistagi kohmakam ja aeglasem, millest tuleneb rohkelt tüli - paljusid liigutusi ei saa või ei taha teha.
Kolmas aspekt on sotsiaalne - kuna mingeid asju kas ei saa teha või neid teha on valus või keeruline, siis kui seltskonnas ei valmista see teistele mingit muret, tungib see mõnevõrra esile. Et teised peavad sammu pidama, kui nad muga koos kõnnivad. Või et ma olen juba täiesti harjunud vahel kellelegi limonaadipudelit andma, et ta selle lahti keeraks. Täiesti valehäbita.
Vahel on mingi värk sellega ka, kuidas traditsioonilised soorollid nõuavad, et meesterahvas peab mingeid füüsilisi asju naisterahva eest ära tegema, kuigi minu puhul on enamik naisi päris mitmete meestetööde jaoks pädevamad - sest ma usun, et neil on igasugu asjade tassimine vähem valus kui mul. Ma mäletan, et umbes kuu aega tagasi kutsusin ma mingeid tütarlapsi šovinistideks, kui nad nõudsid, et mina kui meesterahvas pean tassima rohkem asju kui nemad. Vist. Pole päris kindel, sellest on natuke aega möödas.
//Mul oli eila sünnipäevapidu, muide. Sellest võiks kirjutada muidugi leheküljetäite kaupa inkrimineerivat materjali (kus kõik too inkrimineeriv oleks minu poolt välja mõeldud, mõistagi), aga ma ei tee seda. Vähemalt mitte praegu.
12.oktoober. Tähendab, mul on vahepeal enda ja artriidi suhetest igasugu erikuradisügavaid mõtteid olnud, aga muidugimõista unustan ma nad selleks ajaks ära, kui ma blogima hakkan. Kooliga on vahepeal paremaks läinud - igavates ainetes ma enamasti lihtsalt ei käi (ma arvan, et matemaatikul on mõneti lihtsam konspekti järgi õppida kui nt. humanitaaridel) ja teised ained näitavad paranemise märke.
Netisõltuvusega on nagu on. Praegu on muidugi tudengipäevad, nii et ehk taandub see ajutiselt. Eks me näe.
Mis tudengipäevadesse puutub, siis eile saime Goblini ja Erlessaga mälumängus kolmanda koha. Oli tegelikult teine-kolmas koht, aga korraldajatel tuli geniaalne mõte lasta teise koha peale võidu joosta, kuna ilmselt on jooksmine klassikaline mälumänguala ja on ju väga ebatudenglik, kui mitte midagi füüsilist mingis võistluses pole. Meie võistkonnast tundus kõige pädevam jooksja Erlessa olevat, kuigi tal olid rasked tanksaapad jalas - vähemalt polnud tal artriiti või bronhiiti. Aga jah, kolmandaks jäime. Samas pole sellest väga hullu, sest saadavat kraami oli ka kolmandale kohale väga palju.
Larpi tahaks. Regasin end Kustuvate päikeste mängule enpariks, nüüd jääb loota, et seisan oma ülesannete kõrgusel. Mingit vastust ma neilt saanud pole, ehk läks spämmi alla. Aga midagi sellist kergemat tahaks ka. Klassikalist piiksukat ühest küljest. Teisalt tahaks mingit salongilarpi, tõsi selleks on salongi vaja ja inimesi kokku peksta ja ma olen kehv organisaator. Seiklusi selleks leiab juba internetist, kui tarvis on.Siit nt.
esmaspäev, august 30, 2010
Sügis läheneb selja tagant
Esiteks see.
Tartus tegutsev Noorte Teatritehas alustab uut hooaega sel nädalavahetusel füüsilis-visuaalse performance'iga Genialistide klubi tagaõues.
"MAAILM. JA MÕNDA." on Teatritehase 11. omalavastus, kus pääsevad esmakordselt lavale kevadel truppi võetud noorliikmed. Ka tüki lavastaja, Jaanika Tammaru, on Tartus uus nägu.
"Mäletad seda reisi, kus... Puhkus ei läinud nagu plaanitud? Ei tahtnudki enam tagasi tulla? Kohtasid imelikke kohalikke ja veel kummalisemaid kombeid? Kus kultuurišokk ei lahtunudki? Kus mitte millestki vahepeal mitte midagi aru ei saanud? Seda me mängimegi," kirjeldab uuslavastust Tammaru.
Uue teatrihooaja alustamiseks sai spetsiaalselt korda tehtud Genialistide klubi tagahoov, kus noored näitlejad said end füüsilisest ja sotsiaalsest heast küljest näidata. Seda, kuidas nad publiku ees hakkama saavad, näeb juba sel nädalavahetusel.
Füüsilis-visuaalset ja mängulist teatrit, kus rändelemendid avastavad äratuntavaid ja tundmatuid maailmakultuure saab näha Genialistide klubi tagahoovis 29., 30. ja 31. augustil kell 7 õhtul. Pilet 25.-
Mängivad: Mai Raet , Minni Saapar, Semele Kari, Annike Tolmats, Karl August Kaljuste, Toomas Krips, Martin Teder ja Peeter Piiri.
Lavastaja: Jaanika Tammaru
Kaasa aitasid:
Ideega Marite Butkaite,
Juhendamisega Peeter Piiri
Plakatikunstiga Paula Maria Vahtra
Võitluskoreograafiaga Teele Uustani
Et siis näe. Teen teatrit ja olen muidu ilus. Täna oli esikas, 30. ja 31. august on veel etendused.
Teiseks see, et pärast esikapidu varastati mu jalgratas ära. Homme lähen politseisse avaldust kirjutama.
Mul olid selle kohta kõiksugu emotsioonid, aga praegu ei jõua ma nendest kirjutada. Homme ilmselt lääb teravamalt, kui tahan hakata kodunt jalgrattaga lahkuma, aga...
Jalgrattaga on minu puhul nagu jalgadegagi - sa ei saa aru, kui head ja toredad asjad nad on, enne kui sa neist ilma jääd. Okei, jalad on mul veel mõistagi alles, aga ma kirjutasin selle lause oma lõbusa artriidi peale mõteldes. Parem on vist praegu sellesse mitte süveneda.
reede, august 13, 2010
Bulgaaria vol.2
Ilmselt olnuks mõistlik ja tark kirjutada oma Bulgaaria-seikluste teisest poolest kas Bulgaarias olles või sealt äsja naasnuna, aga tagasi jõudes olin ma väsind&kurnatud ja jäin haigeks, samas võiks nüüd kirjutada. Kuna mälu mul fotograafiline pole, siis kirjutan nüüd pigem kildudena kui kronoloogiliselt, ehk kõige hullem ei saa.
*Teine võistluspäev. Tegin sama vea, mis esimesel ja üritasin kõike ära teha. Tegin paraku vaid poole esimesest, ülejäänute kohta sogasin seda, teist ja kolmandat. MIdagi sealt ma igastahes ei lootnud ja loivasin, pea norus, tagasi ööbimispaika. Uni lõi kirvega kuklasse, nagu ikka kogu see nädal, mis ma seal olin - korraldajad olid veendunud, et kõik inimesed on tõenäoliselt viksid ja tublid hommikuinimesed, kes suudavad nagu nalja minna ja jääda magama kell kümme ja ärgata enne seitset, sest noh, kõik suudavad seda, eks? (Mul on selliste hommikufašistide kohta oma arvamus, mis vist paraku html-musta ei kannata).
Igatahes, jätame mõnda vahele - suur oli järgmisel päeval mu üllatus, kui nägin, et ma olin teise ülesande eest täispunktid saanud. Kust need pärinesid, oli täielik müstika, minu tööst need igatahes pärit olla ei saanud, sest et ei mina ega Indrek ei näinud ei mu mustandis ega puhtandis ühegi punkti väärtuses ideid, aga noh, ju siis minu töö mõistmine polnud keskmiste mõistuste jaoks.
*Go Team Utrecht!
Kui teine võistluspäev oli lõppenud ja mina pisut eestlaste toas pikutanud, võtsin ma oma reisigokomplekti kaasa ja läksin mingisse puhkeruumi. Kaks noormeest, kes paistsid ungarlased olevat, mängisid mingit müstilist lauamängu, küsisid, kas see, mis mul kaenla all on, on go ja et kas ma mängin, vms, igastahes oli laud mu kaenla all piisav vestluse algatamise ettekääne. Vaatasin, kuidas nad seda hiina malet omavahel mängisid, vahepeal seletasid mulle ka reegleid ja seda, mis toimub ja võib ütelda, et toimus midagi, mida võiks põhimõtteliselt Tutvumiseks nimetada. Vaatasin siis kõrvalt pealt ja kuulasin, kuidas nad rääkisid ja peab tunnistama, et see ei langenud väga kokku minu arusaamaga ungari keele kõlast. Tuli välja, et selle põhjus oli see, et nad olid hollandlased.
Igatahes, mingi hetk hakkasime me go-d mängima, mina kahe hollandlase vastu. MIngi hetk aga selgus, et nende tiimil oli plaan mingisse kohalikku söögikohta õhtustama minna, kutsusid mindki kaasa. Viskasin kulli ja kirja ja läksin kaasa.
Long story short, Utrechti tiim olid nood, kellega ma sest ajast kuni IMC lõpuni hängisin. Lõpus nägin neid isegi lennujaamas, kus nad soovitasid Tallinna asemel Amsterdami sõita ja seal kanepit suitsetada. Iseenesest mitte paha plaan, aga mu piletid ei klappinud ja nii ma siis neist lahkusin.
*Backup.
Hollandlased õpetasid mulle ühe laheda mängu, mida me umbes konstantselt mängisime. Ma olen seda ka ümberkaudsetele eestlastele maininud aga enamus neist on sellesse üsnagi flegmaatiliselt suhtunud. Panen reeglid siia kirja, ehk hakkab kellelegi meeldima.
On mängija (olgu ta nimi näiteks Alice), kes mõtleb mingisuguse tegelase peale (ükspuha kas päris või fiktsionaalse) ja ütleb ta perekonnanime esimese tähe.Soovitatav on valida tegelane, kellest vähemalt mõned ülejäänud kuulnud on.
Ülejäänud mängijate (ajutine) eesmärk on kirjeldada mingit tegelast nii, et esiteks Alice ei tunneks ühtegi tegelast, kes kirjeldusele vastab ja kelle nimi algab T-tähega ja et teiseks, et mingi muu mängija seda üheselt suudaks - sel juhul ütleb too teine mängija "Backup". Kui Alice nüüd kedagi nimetada ei suuda ja alla annab, loeb ta kolm-kaks-üks, mille peale küsija ja too, kes ütles "Backup", korraga ütlevad, keda nad mõtlesid. Kui see juhtub sama nimi olema, siis peab Alice ühe tähe juurde andma, kui mitte, ei juhtu midagi.
Toon näite ka, siis on ehk selgem
Ütleme näiteks, et Alice mõtleb Tšehhovi peale.
Alice: "T."
Bob: "Kas see on kirjanik?"
Charlie: "Backup."
Alice:"Ei, see ei ole Tammsaare."
Pangem tähele, et kuigi Tšehhov on kirjanik, on see täiesti lubatav vastus. Nüüd tahab Bob ehk valikut kitsendada.
Charlie: "Kas see on vene kirjanik?"
Dave: "Backup."
Oletame, et Alice hetkel rohkem vene kirjanikke peale Tšehhovi ei tea, Tšehhovit ennast ta aga nimetada ei saa.
Alice: "Ma ei tea ühtki vene kirjanikku, kelle nimi algaks T-ga. Annan alla. Kolm, kaks, üks."
Charlie "Tolstoi."
Dave:"Turgenev."
Jälle ei vedanud. Aga otse loomulikult ei pea küsima ainult kirjanikke.
Fran: "Kas see on arvutiteaduse isa?"
Dave: "Backup."
Alice:" Eee... Timur?"
Timurit aga arvutiteaduse isaks lugeda ei saa ja teist pakkumist Alice teha ei saa. Sestap peab ta lugema kolmest allapoole.
Fran:"Turing"
Dave:"Turing"
Alice:"Okei. T-Š"
Märgime, et edaspidi saab küsida vaid nimesid, kes algavad Tš-ga.
Dave: "Kas see on helilooja?"
Bob: "Backup."
Paraku on see aga liialt lihtne küsimus.
Alice: "Ei, see ei ole Tšaikovski."
Nüüd tuleb paar sellist vaieldavat majareeglit. Nimelt, iseenesest ei pea arvajad kasutama päriselt eksisteerivaid isikuid. Nad peavad lihtsalt sama asja ütlema.
Bob: "Kas ta on teatava rasvase piruka leiutaja?"
Dave:"Hee. Backup."
Charlie:"Backup"
Fran:"Backup."
Alice on mõistagi segaduses ja annab alla.
Bob, Dave, Charlie, Fran:"Tšeburek!"
Alice: "Tšeburek?"
Bob: "Jah. Abdullah Tšeburek, kelle järgi tšeburek oma nime sai."
Nüüd tuleb teine reegel. Iseenesest on arvajatel kahjulik mitmekesi arvata - lihtsalt eksimistõenäosus kasvab. Selle jaoks ongi see reegel, mis ütleb, et juurdesaadud tähtede arv on aktiivsete arvajate arv jagatud kahega, ümardatud alla - et kui on 2 või 3 pakkujat, siis on üks täht, kui 4 või 5, siis kaks, kui 6 või 7, siis kolm jne. Loomulikult kehtib see vaid siis, kui keegi ei eksi. Praegu oli kokku neli pakkujat, seega saavad nad juurde kaks tähte.
Alice:"Tšeh."
Nüüd on juba selge, kellest jutt.
Charlie: "Kas see on vene kirjanik?"
Bob:"Backup."
Alice:"?"
Charlie, Bob: "Tšéhhov."
Nüüd on voor mõistagi läbi ja järgmise isiku mõtleb välja Charlie, sest ta küsis viimase küsimuse.
*Sofia. Hullult lahe linn oli. Ma olin enne minekut kindel, et kohale jõudes näen välja nagu paneeritud surm ja ei ole võimeline millekskiks muuks kui kord minutis korra silmade pilgutamiseks - aga võta näpust - uimased näisid olevad pigem teised, promeneerisime ringi ja mina sain linna nautida. Ma ei oskagi hetkel seda atmosfääri kirjeldada, ehk ainult niipalju, et sihuke tunne oli, et sirutad käe üles ja võtad tänava kohal rippuvat laiskust. Õhkkond oli üsna lahe, pisut postsovietliku hõnguga, aga seda positiivses mõttes, euroopalik tunne oli samas ka. Linna mulje jättis ta ka - oli ikka elukeskkond, mitte kolm kvartalit, kes on hirmust maa ees seljad kokku pannud. Kui ma kunagi fotod arvutisse saan, ehk panen pilte ka.
À bientôt!
*Teine võistluspäev. Tegin sama vea, mis esimesel ja üritasin kõike ära teha. Tegin paraku vaid poole esimesest, ülejäänute kohta sogasin seda, teist ja kolmandat. MIdagi sealt ma igastahes ei lootnud ja loivasin, pea norus, tagasi ööbimispaika. Uni lõi kirvega kuklasse, nagu ikka kogu see nädal, mis ma seal olin - korraldajad olid veendunud, et kõik inimesed on tõenäoliselt viksid ja tublid hommikuinimesed, kes suudavad nagu nalja minna ja jääda magama kell kümme ja ärgata enne seitset, sest noh, kõik suudavad seda, eks? (Mul on selliste hommikufašistide kohta oma arvamus, mis vist paraku html-musta ei kannata).
Igatahes, jätame mõnda vahele - suur oli järgmisel päeval mu üllatus, kui nägin, et ma olin teise ülesande eest täispunktid saanud. Kust need pärinesid, oli täielik müstika, minu tööst need igatahes pärit olla ei saanud, sest et ei mina ega Indrek ei näinud ei mu mustandis ega puhtandis ühegi punkti väärtuses ideid, aga noh, ju siis minu töö mõistmine polnud keskmiste mõistuste jaoks.
*Go Team Utrecht!
Kui teine võistluspäev oli lõppenud ja mina pisut eestlaste toas pikutanud, võtsin ma oma reisigokomplekti kaasa ja läksin mingisse puhkeruumi. Kaks noormeest, kes paistsid ungarlased olevat, mängisid mingit müstilist lauamängu, küsisid, kas see, mis mul kaenla all on, on go ja et kas ma mängin, vms, igastahes oli laud mu kaenla all piisav vestluse algatamise ettekääne. Vaatasin, kuidas nad seda hiina malet omavahel mängisid, vahepeal seletasid mulle ka reegleid ja seda, mis toimub ja võib ütelda, et toimus midagi, mida võiks põhimõtteliselt Tutvumiseks nimetada. Vaatasin siis kõrvalt pealt ja kuulasin, kuidas nad rääkisid ja peab tunnistama, et see ei langenud väga kokku minu arusaamaga ungari keele kõlast. Tuli välja, et selle põhjus oli see, et nad olid hollandlased.
Igatahes, mingi hetk hakkasime me go-d mängima, mina kahe hollandlase vastu. MIngi hetk aga selgus, et nende tiimil oli plaan mingisse kohalikku söögikohta õhtustama minna, kutsusid mindki kaasa. Viskasin kulli ja kirja ja läksin kaasa.
Long story short, Utrechti tiim olid nood, kellega ma sest ajast kuni IMC lõpuni hängisin. Lõpus nägin neid isegi lennujaamas, kus nad soovitasid Tallinna asemel Amsterdami sõita ja seal kanepit suitsetada. Iseenesest mitte paha plaan, aga mu piletid ei klappinud ja nii ma siis neist lahkusin.
*Backup.
Hollandlased õpetasid mulle ühe laheda mängu, mida me umbes konstantselt mängisime. Ma olen seda ka ümberkaudsetele eestlastele maininud aga enamus neist on sellesse üsnagi flegmaatiliselt suhtunud. Panen reeglid siia kirja, ehk hakkab kellelegi meeldima.
On mängija (olgu ta nimi näiteks Alice), kes mõtleb mingisuguse tegelase peale (ükspuha kas päris või fiktsionaalse) ja ütleb ta perekonnanime esimese tähe.Soovitatav on valida tegelane, kellest vähemalt mõned ülejäänud kuulnud on.
Ülejäänud mängijate (ajutine) eesmärk on kirjeldada mingit tegelast nii, et esiteks Alice ei tunneks ühtegi tegelast, kes kirjeldusele vastab ja kelle nimi algab T-tähega ja et teiseks, et mingi muu mängija seda üheselt suudaks - sel juhul ütleb too teine mängija "Backup". Kui Alice nüüd kedagi nimetada ei suuda ja alla annab, loeb ta kolm-kaks-üks, mille peale küsija ja too, kes ütles "Backup", korraga ütlevad, keda nad mõtlesid. Kui see juhtub sama nimi olema, siis peab Alice ühe tähe juurde andma, kui mitte, ei juhtu midagi.
Toon näite ka, siis on ehk selgem
Ütleme näiteks, et Alice mõtleb Tšehhovi peale.
Alice: "T."
Bob: "Kas see on kirjanik?"
Charlie: "Backup."
Alice:"Ei, see ei ole Tammsaare."
Pangem tähele, et kuigi Tšehhov on kirjanik, on see täiesti lubatav vastus. Nüüd tahab Bob ehk valikut kitsendada.
Charlie: "Kas see on vene kirjanik?"
Dave: "Backup."
Oletame, et Alice hetkel rohkem vene kirjanikke peale Tšehhovi ei tea, Tšehhovit ennast ta aga nimetada ei saa.
Alice: "Ma ei tea ühtki vene kirjanikku, kelle nimi algaks T-ga. Annan alla. Kolm, kaks, üks."
Charlie "Tolstoi."
Dave:"Turgenev."
Jälle ei vedanud. Aga otse loomulikult ei pea küsima ainult kirjanikke.
Fran: "Kas see on arvutiteaduse isa?"
Dave: "Backup."
Alice:" Eee... Timur?"
Timurit aga arvutiteaduse isaks lugeda ei saa ja teist pakkumist Alice teha ei saa. Sestap peab ta lugema kolmest allapoole.
Fran:"Turing"
Dave:"Turing"
Alice:"Okei. T-Š"
Märgime, et edaspidi saab küsida vaid nimesid, kes algavad Tš-ga.
Dave: "Kas see on helilooja?"
Bob: "Backup."
Paraku on see aga liialt lihtne küsimus.
Alice: "Ei, see ei ole Tšaikovski."
Nüüd tuleb paar sellist vaieldavat majareeglit. Nimelt, iseenesest ei pea arvajad kasutama päriselt eksisteerivaid isikuid. Nad peavad lihtsalt sama asja ütlema.
Bob: "Kas ta on teatava rasvase piruka leiutaja?"
Dave:"Hee. Backup."
Charlie:"Backup"
Fran:"Backup."
Alice on mõistagi segaduses ja annab alla.
Bob, Dave, Charlie, Fran:"Tšeburek!"
Alice: "Tšeburek?"
Bob: "Jah. Abdullah Tšeburek, kelle järgi tšeburek oma nime sai."
Nüüd tuleb teine reegel. Iseenesest on arvajatel kahjulik mitmekesi arvata - lihtsalt eksimistõenäosus kasvab. Selle jaoks ongi see reegel, mis ütleb, et juurdesaadud tähtede arv on aktiivsete arvajate arv jagatud kahega, ümardatud alla - et kui on 2 või 3 pakkujat, siis on üks täht, kui 4 või 5, siis kaks, kui 6 või 7, siis kolm jne. Loomulikult kehtib see vaid siis, kui keegi ei eksi. Praegu oli kokku neli pakkujat, seega saavad nad juurde kaks tähte.
Alice:"Tšeh."
Nüüd on juba selge, kellest jutt.
Charlie: "Kas see on vene kirjanik?"
Bob:"Backup."
Alice:"?"
Charlie, Bob: "Tšéhhov."
Nüüd on voor mõistagi läbi ja järgmise isiku mõtleb välja Charlie, sest ta küsis viimase küsimuse.
*Sofia. Hullult lahe linn oli. Ma olin enne minekut kindel, et kohale jõudes näen välja nagu paneeritud surm ja ei ole võimeline millekskiks muuks kui kord minutis korra silmade pilgutamiseks - aga võta näpust - uimased näisid olevad pigem teised, promeneerisime ringi ja mina sain linna nautida. Ma ei oskagi hetkel seda atmosfääri kirjeldada, ehk ainult niipalju, et sihuke tunne oli, et sirutad käe üles ja võtad tänava kohal rippuvat laiskust. Õhkkond oli üsna lahe, pisut postsovietliku hõnguga, aga seda positiivses mõttes, euroopalik tunne oli samas ka. Linna mulje jättis ta ka - oli ikka elukeskkond, mitte kolm kvartalit, kes on hirmust maa ees seljad kokku pannud. Kui ma kunagi fotod arvutisse saan, ehk panen pilte ka.
À bientôt!
pühapäev, august 01, 2010
We few, we happy few, we band of buggered.
Kirjutatud 26. juuli pärastlõunal
Goblini väitel pidi Bulgaaria olema hästi koledate inimeste maa, et vaatad ringi, üks hirmsam kui teine, paras lastele kolli tegema. Võinoh, nii ta vähemasti noorteparlamendi põhjal rääkis. Aga võib-olla oli see ka mingi muu maa, ma ei mäleta enam täpselt, peksan niisama segast.
Minu isikliku mulje järgi on bulgaarlased kaunis tavaline rahvas, tõsi, ühtegi ilusat bulgaarlast ma veel näinud ei ole, nii et võib-olla on Goblinil ka õigus. Ja muidugi on Goblini ja minu arusaam inimeste ilust ja seksikusest kaunis lihtsatel põhjustel ilmselt mõnevõrra erinevad.
Rohkem ma Bulgaaria kohta varem eriti ei teadnudki, välja arvatud ehk see, et nad on too rahvas, kel Bütsantsis silmad välja torgati ja siis kodu poole astuma saadeti. Aga IMC tõttu mind sellesse tundmatusse riiki määdunud lauba igatahes paisati.
"Aga oot, mis on IMC?" küsid sa, armas lugeja.
Rahu, lugeja, vastus on lihtne ja loogiline- IMC on lühend fraasist International Mathematical Contest, mis on siis põmst tudengiolümpiaad. IMOst on ta pisem ja vähemformaalsem, TÜ võistlus selle peale, kes siia tuleb, oli ka selline pingutust mittenõudev üritus - kokku võttis osa vahest kümme inimest, aga neist vast viis-kuus olid lihtsalt sellised tupsud (no offense, tupsud)- edasi pääseb kolm ja Rauni loobus ka oma kohast. Kui lihtne võib midagi olla.
Igatahes olen ma siis ses asjus Bulgaarias Eesti head nime määrimas. Meie võistkonna tänase päeva tulemuse võib ehk võtta kokku pealkirjas seisva fraasiga, kuigi järele mõteldes võib-olla nii pahasti ei läinudki. Eks me näe. Homme on ka päev ja võistlus, aga rohkem kohustusi mul siin väga polegi.
Peale võistlustel feilimise olen ma siin tühja passinud, ennast peldikusse luku taha kinni pannud ja unes näinud, kuidas Carla Bruni on mõrtsukast psühhopaat, kes oma keldris kinniseotud vanaeidekesi hoiab ja neid aeg-ajalt kägistamas käis. Laiendatud Order of the Stick üritas mingi hetk Bruniga võidelda, aga kahjuks tuli välja, et V on seesama, kes Carla Bruni või vähemalt ei ole võimalik paksus metsas neil vahet teha. Ma ei teagi,kuidas lõpuks päev päästetud sai. Või öö siis, õigemini.
Internetti meil siin hetkel ei ole, paistab, et mõneti krooniliselt. Kui avamistseremoonia keegi saalist põhiavaja ja -juhi käest küsis, kuidas netti saab, puhkes tormiline aplaus. Juht vastas, et õpetust ja salasõnu selle kohta, kuidas netti saada, anti ainult viiele inimesele ja neist viiest on tema ainuke, kel päriselt ka netti õnnestus saada. (nett, mille ta saavutas ei olnud küll kahjuks piisavalt võimas, et e-kirjade ärasaaatmist võimaldada, aga see selleks).
Goblini väitel pidi Bulgaaria olema hästi koledate inimeste maa, et vaatad ringi, üks hirmsam kui teine, paras lastele kolli tegema. Võinoh, nii ta vähemasti noorteparlamendi põhjal rääkis. Aga võib-olla oli see ka mingi muu maa, ma ei mäleta enam täpselt, peksan niisama segast.
Minu isikliku mulje järgi on bulgaarlased kaunis tavaline rahvas, tõsi, ühtegi ilusat bulgaarlast ma veel näinud ei ole, nii et võib-olla on Goblinil ka õigus. Ja muidugi on Goblini ja minu arusaam inimeste ilust ja seksikusest kaunis lihtsatel põhjustel ilmselt mõnevõrra erinevad.
Rohkem ma Bulgaaria kohta varem eriti ei teadnudki, välja arvatud ehk see, et nad on too rahvas, kel Bütsantsis silmad välja torgati ja siis kodu poole astuma saadeti. Aga IMC tõttu mind sellesse tundmatusse riiki määdunud lauba igatahes paisati.
"Aga oot, mis on IMC?" küsid sa, armas lugeja.
Rahu, lugeja, vastus on lihtne ja loogiline- IMC on lühend fraasist International Mathematical Contest, mis on siis põmst tudengiolümpiaad. IMOst on ta pisem ja vähemformaalsem, TÜ võistlus selle peale, kes siia tuleb, oli ka selline pingutust mittenõudev üritus - kokku võttis osa vahest kümme inimest, aga neist vast viis-kuus olid lihtsalt sellised tupsud (no offense, tupsud)- edasi pääseb kolm ja Rauni loobus ka oma kohast. Kui lihtne võib midagi olla.
Igatahes olen ma siis ses asjus Bulgaarias Eesti head nime määrimas. Meie võistkonna tänase päeva tulemuse võib ehk võtta kokku pealkirjas seisva fraasiga, kuigi järele mõteldes võib-olla nii pahasti ei läinudki. Eks me näe. Homme on ka päev ja võistlus, aga rohkem kohustusi mul siin väga polegi.
Peale võistlustel feilimise olen ma siin tühja passinud, ennast peldikusse luku taha kinni pannud ja unes näinud, kuidas Carla Bruni on mõrtsukast psühhopaat, kes oma keldris kinniseotud vanaeidekesi hoiab ja neid aeg-ajalt kägistamas käis. Laiendatud Order of the Stick üritas mingi hetk Bruniga võidelda, aga kahjuks tuli välja, et V on seesama, kes Carla Bruni või vähemalt ei ole võimalik paksus metsas neil vahet teha. Ma ei teagi,kuidas lõpuks päev päästetud sai. Või öö siis, õigemini.
Internetti meil siin hetkel ei ole, paistab, et mõneti krooniliselt. Kui avamistseremoonia keegi saalist põhiavaja ja -juhi käest küsis, kuidas netti saab, puhkes tormiline aplaus. Juht vastas, et õpetust ja salasõnu selle kohta, kuidas netti saada, anti ainult viiele inimesele ja neist viiest on tema ainuke, kel päriselt ka netti õnnestus saada. (nett, mille ta saavutas ei olnud küll kahjuks piisavalt võimas, et e-kirjade ärasaaatmist võimaldada, aga see selleks).
esmaspäev, juuni 28, 2010
Aplaus ja lillevarred
mulle siis mõistagi, kui soovi on.
Igastahes, annan teada, et esmaspäeval, 28.juunil s.t tegelikult täna, kell viis PM, UTC+02 suveaja järgi algab mul TÜ ajaloomuuseumis lõpetamine. Teid loomulikult lõpetamisele ei lasta, kui te just ise seda ei tee või muul viisil asjaosalised pole, aga see pole hetkel oluline, sest mis seal ikka vahtida on.
Igastahes, need, kes tunnevad vajadust mind õnnitluste, lillede, suudluste, surnud kasside ja kõige muuga, mida kohaseks peate, üle kuhjata, siis selleks sobiv aeg võiks olla siis, kui too aktusevärk läbi saab. Ei, ma ise ka ei tea, kaua ta kestab, arvatavasti umbes üks tund. Ehk siis umbes kell kuus.
Nüüd te siis teate.
Igastahes, annan teada, et esmaspäeval, 28.juunil s.t tegelikult täna, kell viis PM, UTC+02 suveaja järgi algab mul TÜ ajaloomuuseumis lõpetamine. Teid loomulikult lõpetamisele ei lasta, kui te just ise seda ei tee või muul viisil asjaosalised pole, aga see pole hetkel oluline, sest mis seal ikka vahtida on.
Igastahes, need, kes tunnevad vajadust mind õnnitluste, lillede, suudluste, surnud kasside ja kõige muuga, mida kohaseks peate, üle kuhjata, siis selleks sobiv aeg võiks olla siis, kui too aktusevärk läbi saab. Ei, ma ise ka ei tea, kaua ta kestab, arvatavasti umbes üks tund. Ehk siis umbes kell kuus.
Nüüd te siis teate.
pühapäev, juuni 06, 2010
Sisaski missa no I
Ega ma millegi muu pärast ei postitagi, kui ütelda, et
see on julmalt äge asi, kuulake seda:
Sisaski missa no I
Esimesed nelikümmend sekundit räägib keski kena inimene üldist juttu, et mis see on ja kes teevad, kui tahate, võite vahele jätta.
Lõpus on Sumera sümfoonia ka, selle kuulamiseni ma omas tänapäeva kiires elutempos veel jõudnud pole, nii et selle kohta ei tea ma midagi ütelda. Aga Sisaski missa on küll lahe, nii et kuulake.
PS: YT laulab seal kusagil koorisügavikes mingit tenoriosa ka, aga see pole üleüldse see põhjus, miks see nii kickass lugu on.
see on julmalt äge asi, kuulake seda:
Sisaski missa no I
Esimesed nelikümmend sekundit räägib keski kena inimene üldist juttu, et mis see on ja kes teevad, kui tahate, võite vahele jätta.
Lõpus on Sumera sümfoonia ka, selle kuulamiseni ma omas tänapäeva kiires elutempos veel jõudnud pole, nii et selle kohta ei tea ma midagi ütelda. Aga Sisaski missa on küll lahe, nii et kuulake.
PS: YT laulab seal kusagil koorisügavikes mingit tenoriosa ka, aga see pole üleüldse see põhjus, miks see nii kickass lugu on.
pühapäev, mai 30, 2010
Jõle diip post
Läheb vist antud kategooriasse, mille kohta Dani mõni aeg tagasi mainis "selline mõte, mis sul 15aastaselt tuleb ja sul on tunne, et
oh! ma olen maailma asjadest aru saanud".
Aga kuna te seda blogi loete, siis ilmselt teile meeldib triviaalsusi lugeda, seega:
"Inimeste vaatepunktid, ideaalid, maailma mõistmise viisid jms. on teatavates lokaalsetes tingimustes mingis mõttes head. Seda võib järeldada sellest, et on inimesi, kes neid vaatepunkte, ideaale ja maailma mõistmise viise omavad/järgivad. Sestap on erinevaid maailma mõistmise süsteeme kasulik uurida - ehk satud kunagi mingisugustesse lokaalsetesse tingimustesse, kus nad mingis mõttes head on." Sõna "lokaalne" võtta väga laias tähenduses. Sõna "hea" ka, aga sealjuures oleks fraas "mingis mõttes" teid juba pidanud sellele mõttele viima.
Mõtete sõnastamine on teinekord kasulik.
Ahjaa, kui pole veel piisavalt diip, siis siin ka üks küsimus: "Kas on mingeid sõnu, mida põhimõtteliselt ei saa kasutada armastusluuletuses?"
(Akadeemilisest huvist küsin, kui see huvi pakub.)
oh! ma olen maailma asjadest aru saanud".
Aga kuna te seda blogi loete, siis ilmselt teile meeldib triviaalsusi lugeda, seega:
"Inimeste vaatepunktid, ideaalid, maailma mõistmise viisid jms. on teatavates lokaalsetes tingimustes mingis mõttes head. Seda võib järeldada sellest, et on inimesi, kes neid vaatepunkte, ideaale ja maailma mõistmise viise omavad/järgivad. Sestap on erinevaid maailma mõistmise süsteeme kasulik uurida - ehk satud kunagi mingisugustesse lokaalsetesse tingimustesse, kus nad mingis mõttes head on." Sõna "lokaalne" võtta väga laias tähenduses. Sõna "hea" ka, aga sealjuures oleks fraas "mingis mõttes" teid juba pidanud sellele mõttele viima.
Mõtete sõnastamine on teinekord kasulik.
Ahjaa, kui pole veel piisavalt diip, siis siin ka üks küsimus: "Kas on mingeid sõnu, mida põhimõtteliselt ei saa kasutada armastusluuletuses?"
(Akadeemilisest huvist küsin, kui see huvi pakub.)
kolmapäev, aprill 14, 2010
Esperanto esteetikast
"La fakto, ke esperanto kelkfoje kiel hispana sonis, indignigetas min."
Tõlkes siis umbes "Fakt, et esperanto vahel hispaania keele moodi kõlab, häirib mind pisut"
Tegin hiljuti sellise säutsu. Võimalik, et grammatiliselt vigase, aga las ta olla.
Asi nimelt selles, et hiljaaegu panin tähele, et mul on umbes kaks aastat käinud lernu! uudiskiri, mis mulle iga päev uue sõna saatis. Varem oli mul umbes selline suhtumine, et kui kunagi aega tekib, siis vaatan. Noh, nüüd on too aeg kätte jõudnud. Istun mat-inf maja puhkeruumis ja loen tuttavale säält mingit näitelauset, nt.
"AMPLEKSO
1. La grado de volumena grandeco, konsiderata rilate al tio, kion ĝi enhavas:
Babilono estas konata laŭ sia amplekso kaj arkitekturo.
..."
Küsitakse mult siis, mis keeles see on. Mina vastu, et arva.
Nüüd on häda selles, et üks kord pakuti esimesena itaalia, teine kord hispaania keelt.
Tõsi ta on, esperantos lõpevad kõik ainsuse nimetavas olevad nimisõnad -o-ga ja omadussõnad -a-ga, mis tekitab tõesti pisut hispaania/itaalia keele efekti. Lisaks veel ka häälikud ĉ ja ĝ (hääldatakse tš ja dž), mis antud efektile ilmselt kaasa aitavad.
Mul on selle tõigaga aga probleem. Räägin siinkohal hispaania keele näitel, itaalia keele juhtum on sarnane.
Nimelt on minu jaoks hispaania keele ja esperanto esteetikad totaalselt erinevad.
Hispaania keele esteetikast on vahest teilgi minuga sarnane arusaam - veri, kirg, emotsioonid ja pisarad, halvemal juhul ka seebiooperid ja imalad armastuslaulud. Tõsi ta on, hispaania keelt ma ei räägi, nii et ehk on minu arusaam ekslik, aga las ta olla.
Esperanto aga ei saa minu arvates juba oma tehislikkuse tõttu olla nii kirglik ja vahetu kui hispaania keel seda olla saab. Antud keel meeldib mulle, tõsi ta on, aga tema esteetika on teisest seinast - kui üritada esperanto keeles romantilist armastuslaulu laulda, mõjuks see mulle pisult naeruväärselt.
Esperanto ongi minu jaoks natukene (aga ainult natukene) inetu ja kohmakas keel, üsnagi intelligentne, samas vahest mitte intellektuaalne. Ja selles kerges inetuses ongi tema esteetika ja võlu. Mõnes mõttes üsnagi sarnane funktsionalismile - kui järele mõtelda, siis esperanto ongi väga funktsionalistlik keel, Zamenhof on samas paadis Corbusieri ja Aavikuga.
Nii et jah, tegu on pisut nukra olukorraga, kus esperantot, mis mulle iseenesest täitsa meeldib, hoopis teistsuguse esteetikaga keelega sassi aetakse.
PS: Tore on siin samas see, et mul on sellisele arvamusele täiesti vankumatu õigus, mida mul teiste keelte (v.a eesti keel) suhtes päris ei ole - katsu sa vaid minna inglasele või prantslasele rääkima, kuidas sinu arust tema emakeelt õigesti rääkida tuleb. On muidugi ka neid kodanikke, kelle jaoks esperanto emakeel on, ent küsimus pole selles - asi on hoopis selles, et esperantol ei ole kodumaad ja eesti aktsendiga räägitud esperanto on täiesti samaväärne näiteks urdu aktsendiga räägitud esperantoga.
Tõlkes siis umbes "Fakt, et esperanto vahel hispaania keele moodi kõlab, häirib mind pisut"
Tegin hiljuti sellise säutsu. Võimalik, et grammatiliselt vigase, aga las ta olla.
Asi nimelt selles, et hiljaaegu panin tähele, et mul on umbes kaks aastat käinud lernu! uudiskiri, mis mulle iga päev uue sõna saatis. Varem oli mul umbes selline suhtumine, et kui kunagi aega tekib, siis vaatan. Noh, nüüd on too aeg kätte jõudnud. Istun mat-inf maja puhkeruumis ja loen tuttavale säält mingit näitelauset, nt.
"AMPLEKSO
1. La grado de volumena grandeco, konsiderata rilate al tio, kion ĝi enhavas:
Babilono estas konata laŭ sia amplekso kaj arkitekturo.
..."
Küsitakse mult siis, mis keeles see on. Mina vastu, et arva.
Nüüd on häda selles, et üks kord pakuti esimesena itaalia, teine kord hispaania keelt.
Tõsi ta on, esperantos lõpevad kõik ainsuse nimetavas olevad nimisõnad -o-ga ja omadussõnad -a-ga, mis tekitab tõesti pisut hispaania/itaalia keele efekti. Lisaks veel ka häälikud ĉ ja ĝ (hääldatakse tš ja dž), mis antud efektile ilmselt kaasa aitavad.
Mul on selle tõigaga aga probleem. Räägin siinkohal hispaania keele näitel, itaalia keele juhtum on sarnane.
Nimelt on minu jaoks hispaania keele ja esperanto esteetikad totaalselt erinevad.
Hispaania keele esteetikast on vahest teilgi minuga sarnane arusaam - veri, kirg, emotsioonid ja pisarad, halvemal juhul ka seebiooperid ja imalad armastuslaulud. Tõsi ta on, hispaania keelt ma ei räägi, nii et ehk on minu arusaam ekslik, aga las ta olla.
Esperanto aga ei saa minu arvates juba oma tehislikkuse tõttu olla nii kirglik ja vahetu kui hispaania keel seda olla saab. Antud keel meeldib mulle, tõsi ta on, aga tema esteetika on teisest seinast - kui üritada esperanto keeles romantilist armastuslaulu laulda, mõjuks see mulle pisult naeruväärselt.
Esperanto ongi minu jaoks natukene (aga ainult natukene) inetu ja kohmakas keel, üsnagi intelligentne, samas vahest mitte intellektuaalne. Ja selles kerges inetuses ongi tema esteetika ja võlu. Mõnes mõttes üsnagi sarnane funktsionalismile - kui järele mõtelda, siis esperanto ongi väga funktsionalistlik keel, Zamenhof on samas paadis Corbusieri ja Aavikuga.
Nii et jah, tegu on pisut nukra olukorraga, kus esperantot, mis mulle iseenesest täitsa meeldib, hoopis teistsuguse esteetikaga keelega sassi aetakse.
PS: Tore on siin samas see, et mul on sellisele arvamusele täiesti vankumatu õigus, mida mul teiste keelte (v.a eesti keel) suhtes päris ei ole - katsu sa vaid minna inglasele või prantslasele rääkima, kuidas sinu arust tema emakeelt õigesti rääkida tuleb. On muidugi ka neid kodanikke, kelle jaoks esperanto emakeel on, ent küsimus pole selles - asi on hoopis selles, et esperantol ei ole kodumaad ja eesti aktsendiga räägitud esperanto on täiesti samaväärne näiteks urdu aktsendiga räägitud esperantoga.
esmaspäev, märts 29, 2010
Déformation professionnelle
Ma tean, et ma peaks/võiks blogida sellest, kuidas kevad on käes peaaegu ja kuidas mul on iga jumala päev täiesti isesugune tuju ja kuidas eila veel oli kooliteatrite festival ja puha, aga ei viitsi, sestap väikene lingvistilise loomuga kild laupäeva õhtust.
Ühesõnaga, paiknesin suurema seltskonnaga Zavoodi nimelises kõrtsis ja mingi hetk sai õhku visatud ettepanek kübaramängu mängida (teate küll, too mäng, mida nad "Inglourious Basterdsites" mängisid, et otsaette pannakse sedelike mingi tegelase nimega ja siis pead ära arvama, kes sa oled. Küsida võib ainult jah-ei küsimusi. )
Hakkasime siis kenasti mängima, väga lõbus oli - eks me olnud kõik tolleks ajaks juba õlle või paar võtnud - noh, tuli minu kord küsida, teadsin, et tegu on fiktiivse kangelase, üritasin kuidagi paika panna, kunas mind loodud on. Jagasin siis ajaloo kenasti umbes aasta 1900 kandis pooleks ja esitasin umbes järgmise küsimuse:
"Kas mind mõteldi välja kahekümnendal sajandil või hiljem?"
Keski (vist oli Ülo, aga võis ka keegi teine olla) protesteeris, et tohib küsida ainult jah-ei küsimusi.
Põrutasin vastu, et lollpea, see ongi jah-ei küsimus.Noh, siis mõteldi järele ja midagi ka vastati ja mäng läks kenasti edasi. Kellegi tunded loodetavasti haavata ei saanud, kui said, vabandan.
Ma nüüd mõtlen antud juhtumi lingvistilise tausta üle ja seda, kuivõrd suurt rolli sääl minupoolne professionaalne kretinism mängis.
Esmalt mõtlesin selle peale, et loogikute-matemaatikute keskkonnas on sõnal "või" teine tähendus kui kõnekeeles - nimelt kui kõnekeeles üteldakse "A või B", siis üldjuhul on need A ja B teineteist välistavad - matemaatilises keeles ei pruugi see nii olla - seal mõteldakse antud fraasi all seda, mille kohta tavakeeles üteldaks "A, B või mõlemad".
(teate vahest anekdooti, kus papilt küsitakse "Mida te joote - kas veini või viina?" ja papp vastab "...ja õlut!" - matemaatiku jaoks igati loogiline vastus)
Vot. Aga see ei ole nagu veel kõik - sest iseenesest on järele mõteldes kõnekeeles ka võimalik "või"d mittevälistavas tähenduses kasutada - a la "Kas sa lugeda või kirjutada oskad?", "Saad sa homme või ülehomme minu juurest korra läbi käia?".
Segane värk, igastahes. Ma nüüd küsikski lugejatelt, kui neid juhtumisi üldse leidub,et kas kellegi jaoks on ülalnimetet küsimuses loomulik jah-ei küsimust näha? Eriti küsiks seda nende käest, kel juhtumisi matemaatilist tausta on.
Muide, olin siis vastavalt Lenin ja Terminaator.
Ühesõnaga, paiknesin suurema seltskonnaga Zavoodi nimelises kõrtsis ja mingi hetk sai õhku visatud ettepanek kübaramängu mängida (teate küll, too mäng, mida nad "Inglourious Basterdsites" mängisid, et otsaette pannakse sedelike mingi tegelase nimega ja siis pead ära arvama, kes sa oled. Küsida võib ainult jah-ei küsimusi. )
Hakkasime siis kenasti mängima, väga lõbus oli - eks me olnud kõik tolleks ajaks juba õlle või paar võtnud - noh, tuli minu kord küsida, teadsin, et tegu on fiktiivse kangelase, üritasin kuidagi paika panna, kunas mind loodud on. Jagasin siis ajaloo kenasti umbes aasta 1900 kandis pooleks ja esitasin umbes järgmise küsimuse:
"Kas mind mõteldi välja kahekümnendal sajandil või hiljem?"
Keski (vist oli Ülo, aga võis ka keegi teine olla) protesteeris, et tohib küsida ainult jah-ei küsimusi.
Põrutasin vastu, et lollpea, see ongi jah-ei küsimus.Noh, siis mõteldi järele ja midagi ka vastati ja mäng läks kenasti edasi. Kellegi tunded loodetavasti haavata ei saanud, kui said, vabandan.
Ma nüüd mõtlen antud juhtumi lingvistilise tausta üle ja seda, kuivõrd suurt rolli sääl minupoolne professionaalne kretinism mängis.
Esmalt mõtlesin selle peale, et loogikute-matemaatikute keskkonnas on sõnal "või" teine tähendus kui kõnekeeles - nimelt kui kõnekeeles üteldakse "A või B", siis üldjuhul on need A ja B teineteist välistavad - matemaatilises keeles ei pruugi see nii olla - seal mõteldakse antud fraasi all seda, mille kohta tavakeeles üteldaks "A, B või mõlemad".
(teate vahest anekdooti, kus papilt küsitakse "Mida te joote - kas veini või viina?" ja papp vastab "...ja õlut!" - matemaatiku jaoks igati loogiline vastus)
Vot. Aga see ei ole nagu veel kõik - sest iseenesest on järele mõteldes kõnekeeles ka võimalik "või"d mittevälistavas tähenduses kasutada - a la "Kas sa lugeda või kirjutada oskad?", "Saad sa homme või ülehomme minu juurest korra läbi käia?".
Segane värk, igastahes. Ma nüüd küsikski lugejatelt, kui neid juhtumisi üldse leidub,et kas kellegi jaoks on ülalnimetet küsimuses loomulik jah-ei küsimust näha? Eriti küsiks seda nende käest, kel juhtumisi matemaatilist tausta on.
Muide, olin siis vastavalt Lenin ja Terminaator.
kolmapäev, veebruar 24, 2010
reede, veebruar 05, 2010
Reaktiivne artriit
On sügis. Mägede talu tagaaed, ehk mõned teavad, on käind. Taevas on tumehall, sajab rasket vihma. Seisan raagus õunapuude all, mille okstelt varajaste jõuluehetena suured rasked pruunid mädaõunad ripuvad. Minust umbes viie meetri kaugusel, ühe jalaga kompostihunniku madalas ääres seisab M. Riided on tal pruunid ja hallid, mustad porised kummikud on piisavalt kõrged, et kompostihunniku kartulikoored, lehed, ammuaegund aed ja puuviljad ja muu poolkõdunenud orgaaniline rämps sinna sisse tungida ei saaks. Tal on seljas õhuke nõukogudeaegne nailonist sinine vihmamantel, mille kapuuts on nii madalal, et ma ei näe tema silmi, kuigi olen talle piisavalt lähedal, et näha, et ta nägu on vihmast märg. M hoiab paremas käes pikka, küünarvarrepikkust kööginuga ja ma tean, kelle jaoks see on mõeldud.
Astun sammu tagasi.
M tõstab pea ja kööginoa ning astub ühe sammu lähemale. MItte rohkem, mitte vähem. Meievaheline distants on samaks jäänud. Ta naeratab ja mulle tundub hetkeks, et ta nägu pole märg mitte vihmast, vaid verest, aga just selle mõtte ajal peseb vihm ta näo puhtaks.
Äkki taipan, et mu paremas käes on kogu selle aja olnud vanaaegne püstol. Saan aru, et kaitseks kööginoa vastu on see relv naeruväärne, ent sellest hoolimata tõstan püstoli ja tulistan.
M-i kohal kõrguvast õunapuust hakkab sadama raskeid mädaõunu. Ma kuulen, kuidas gravitatsioon tuhmide matsude saatel oma nõuab. Mõned õunad kukuvad M-ile pähe. Ta ei tee neist välja, kui välja arvata üks, mille ta kööginoa otsa püüab, seejärel suu juurde viib, ning hammustab.
Mõne aja pärast istume me juba mõlemad õunapuu all maas, sööme koos mädanenud õunu ja räägime millestkist.
Ei, see ei ole see M. Ega ka mitte see.
Mul on tunne, et viimasel ajal on mu unenäod olnud põnevamad ja meeldivamad kui mu päris elu. (või peaks siis päris eluks nimetama und ja ärkvelolekuaega mingiks muuks hämaraks oleskeluperioodiks unede vahel? mine tea). Ärkvel olles olen unine, üks probleem ajab teist taga, jalg tüütab ja midagi sellist, mis paneks elavana tundma, ka väga ei tähelda. Vastupidiselt unenägudele, mis on kohati vägagi elusad ja isegi meeldivad. Pfft. Must get a life or something. Aga jalg segab.
Muidugi on loll see, kes vabandust ei leia, aga igatahes, see jalg.
Need, kellele ma ütlesin, et mul on võib-olla reuma või midagi taolist, siis täpsustus - ei ole reumat. On reaktiivne artriit. (arstlikus komisjonis ei ole muidugi pooltki nii win ütelda "Teatan alandlikult, et mul on reaktiivne artriit" aga see selleks). Hoolimata sellest, et nüüd ei saa minus elutsev pisike tige reumahaige hapu vanamees esile tõusta ja ümberkaudseid noori karguga peksta, on sellel ilmselt ka häid külgi - näiteks lootus, et ehk läheb ta kunagi üle ja ma saan inimese moodi elama hakata. Ehk. Tüütu on ta ikkagi. Pfui. Ei kavatse ma lasta mingil pisikesel artriidil enda elu rikkuda lasta.
Minu elu rikun ma ise väga edukalt ära.
Erasmusega on hunnik jama. Ma parem ei hakkagi neid mainimagi.
----
Okei, ma käisin nüüd gennis ja tunnen ennast kohe päristäitsa elusana nii et see jutt seal ülal pole ehk päris täpne.
Aga ma rohkem hetkel ikkagi kirjutada ei viitsi, nii et hilisemani.
Astun sammu tagasi.
M tõstab pea ja kööginoa ning astub ühe sammu lähemale. MItte rohkem, mitte vähem. Meievaheline distants on samaks jäänud. Ta naeratab ja mulle tundub hetkeks, et ta nägu pole märg mitte vihmast, vaid verest, aga just selle mõtte ajal peseb vihm ta näo puhtaks.
Äkki taipan, et mu paremas käes on kogu selle aja olnud vanaaegne püstol. Saan aru, et kaitseks kööginoa vastu on see relv naeruväärne, ent sellest hoolimata tõstan püstoli ja tulistan.
M-i kohal kõrguvast õunapuust hakkab sadama raskeid mädaõunu. Ma kuulen, kuidas gravitatsioon tuhmide matsude saatel oma nõuab. Mõned õunad kukuvad M-ile pähe. Ta ei tee neist välja, kui välja arvata üks, mille ta kööginoa otsa püüab, seejärel suu juurde viib, ning hammustab.
Mõne aja pärast istume me juba mõlemad õunapuu all maas, sööme koos mädanenud õunu ja räägime millestkist.
Ei, see ei ole see M. Ega ka mitte see.
Mul on tunne, et viimasel ajal on mu unenäod olnud põnevamad ja meeldivamad kui mu päris elu. (või peaks siis päris eluks nimetama und ja ärkvelolekuaega mingiks muuks hämaraks oleskeluperioodiks unede vahel? mine tea). Ärkvel olles olen unine, üks probleem ajab teist taga, jalg tüütab ja midagi sellist, mis paneks elavana tundma, ka väga ei tähelda. Vastupidiselt unenägudele, mis on kohati vägagi elusad ja isegi meeldivad. Pfft. Must get a life or something. Aga jalg segab.
Muidugi on loll see, kes vabandust ei leia, aga igatahes, see jalg.
Need, kellele ma ütlesin, et mul on võib-olla reuma või midagi taolist, siis täpsustus - ei ole reumat. On reaktiivne artriit. (arstlikus komisjonis ei ole muidugi pooltki nii win ütelda "Teatan alandlikult, et mul on reaktiivne artriit" aga see selleks). Hoolimata sellest, et nüüd ei saa minus elutsev pisike tige reumahaige hapu vanamees esile tõusta ja ümberkaudseid noori karguga peksta, on sellel ilmselt ka häid külgi - näiteks lootus, et ehk läheb ta kunagi üle ja ma saan inimese moodi elama hakata. Ehk. Tüütu on ta ikkagi. Pfui. Ei kavatse ma lasta mingil pisikesel artriidil enda elu rikkuda lasta.
Minu elu rikun ma ise väga edukalt ära.
Erasmusega on hunnik jama. Ma parem ei hakkagi neid mainimagi.
----
Okei, ma käisin nüüd gennis ja tunnen ennast kohe päristäitsa elusana nii et see jutt seal ülal pole ehk päris täpne.
Aga ma rohkem hetkel ikkagi kirjutada ei viitsi, nii et hilisemani.
Tellimine:
Postitused (Atom)