Mul läheb nüüd Stuttgartis teine nädalavahetus. Vast saab nüüd mingeid esialgseid kokkuvõtteid teha?
Hea uudis on see, et mul ei ole Prantsusmaal-käiguga võrreldavat lõikavat üksindustunnet. Nood meetupid on ses mõttes päris head. Kohtud inimestega, ajad juttu. Vahel teed nalja. Small-talk.
Ma, näe, just käisin ühel sellisel. Õigemini, kahel sellisel. Esimene oli päris vahva, umbes seitse inimest lauas, ajasime juttu.
Teine - ehh. Teate seda klassikalist nalja, et ei taha olla ühegi klubi liige, mis sind liikmeks võtaks? Mul on mingi sarnane vaib. Sest need üritused on veidike nendele inimestele, kes otsivad uusi tutvusi - mis veidi implitseerib, et nad muidu ei saa sellega hakkama. (jaa, ma tean, uuena uues linnas ongi raske, jne, jne. nagu ma ise oleks mingis muus positsioonis, vt. seda Groucho tsitaati ülalpool) Sihukene basic värk. Tavalised inimesed.
Töötavad kusagil insenerina või arvutiga mingis suures firmas. Stuttgarti värk, muidugi, see on selline inseneeria linn. Hans kuskil ütles, et pooled teevad autosid ja teine pool müüb neile kebabi.
Ma vist veidi igatsen taga selliseid, noh, humanitaare? Kui ma vaatan kodumail inimesi enda ümber, siis on erialad nagu ajalugu, maalikunst, tõlkimine, sekka teater ja värki. Kus on raskem ilmselt tööd leida, kui noh, IT-s, nii et vast on loogiline, et neid on vähem näha ka, eriti Tartu vs. Stuttgart, siin on puhas statistika mängus.
Ja iseenesest pole ju asi selles, kus inimesed töötavad, või mis valdkonnas. Huvitavaid inimesi töötab ju igas valdkonnas. (ma vahepeal isegi usun, et mina ise olen huvitav inimene)
---
Kirjuta veel mitmes jupis blogi. Nüüd on teisest nädalavahetusest saanud kolmas. Kuidas normaalne inimene seda konsistentselt lugema peaks, mina küll ei tea. Aga kuidas mul siis praegu inimestega kohtumisega on?
Ausalt ütelda mitte eriti. Teisipäeval käisin ühel asjal, seal oli tore, eile, reedel ka ühel ürkal, kus ma pigem sellepärast käisin, et peab, erilist tahtmist küll ei olnud. Ja täna käisin ma ka linna peal vaatamas, et kas kedagi paistab kusagil. Nagu arvata oli, ei paistnud. Ainukesed inimesed, kellega ma suhtlesin, olid turvamehed. Esimesed toreda iiri pubi ees, mis oli kunagi sümpaatne olnud ja kus ma olin toredate inimestega kohtunud (ja no lootsin, et äkki on keegi täna ka seal), kes ütlesid, et sissepääs neli eurot. Ei läinud sisse, vaevalt, et seal kedagi on. Teiseks üks, kes ühe kõrtsi juures küsis, kuhu mu tee läheb, et kas ma lähen jooki ostma - ja ma ei osanud midagi vastata, rehmasin käega, ütlesin head aega tsau. Ja kolmas kohas, kus oli ka ürkasid olnud - küsis, et kas minuga on kõik korras ja kas üksi tulin. Mul on tunne, et ta haletses mind mõnevõrra, et vaesekene - kuigi no poleks pidanud, ma ei oodanud niikuinii midagi.
--
Neljas nädalavahetus. Vaikselt-vaikselt olen hakanud inimestest kinni saama. Üks iganädalane open-mic ürka on, kus ma olen vahepeal käinud. Seal olen kohanud Päris Inimesi. Sihukesi päriseid. Kellel on iseloomud ja päris probleemid ja elud. Ma sattusin rääkima ühes seltskonnas sellest, kuidas ma olen hull olnud, ja seltskonnas oli üks neiu, kellel paistis praegu ärevushäire käsil olevat ja see tekitas meie vahele teatava silla. Ja muidugi noormees nimega J, kes on üks sellistest inimestest, kes tõmbab seltskonna tähelepanu enda peale. Teeb tasemel beatboxi. Tal on selline veits töölisklassi väljanägemine, et mitte ütelda ossi oma, aga see on välimus, eks. Elas vahepeal Hiinas, nii et mingi kogemus on tal võõras keelekeskkonnas elamisega ka, mhmh, loll ei ole ka. Mingitel inimestel on see maagia, et nad eristuvad kohe, ei ole mass, näed, et on jälle välja antud Erakordne Inimene. Ainueksemplar sihuke.
--
Ma umbes iga päev refreshin ulmekirjanduse baasi, et näha, kas keegi on mu juttu arvustanud, aga noh, harva, harva tuleb sealt midagi.
--
Ma tulen 3.-6. oktoober Eestisse. Vast saab siis inimesi näha.
esmaspäev, september 30, 2019
kolmapäev, september 04, 2019
riimid
Kui tuleb kord sügis, meid enam siin pole...
Näe, elu läheb kuidagi kenasti riimi. Umbes kümme aastat tagasi, pluss miinus mõni nädal, võtsin ma oma kohvrid ja asusin mõneks ajaks elama Prantsusmaale. Ja siis samamoodi, lahkumine mitte nüüd päris lõikuskuu viimasel reedel, aga üsna sinnakanti. Mäletan, et tsiteerisin seal kuskil veel Krossi "Maailma avastamist", täpsemalt seda kohta, et
" Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS"
Eks ta ole. Toona oli see päris ränk retk, eriti, et sõbrad jäid kõik Tartu ja mujale Eesti maha, ja kohapeal ma kedagi ei tundnud. Raha oli vähe, kohalikud rääkisid mingit kummalist keelt, ja tunne oli nagu peksasaanud koeral. Maughami vist "Inimorjuse" peategelane oma esimesel aastal võõras linnas promeneerib vabal ajal kuskil jõgede kaldal, sest seda, kuidas uute inimestega kohtuda, ta lihtsalt ei oska, ja ongi üksindus käes. Päris nii kole mul ei olnud, ja inimesi mul õnnestus aja jooksul ikka leida ka, aga ma mäletan, et kui seda lugesin, oli kohe rõõmus äratundmishetk. Võinoh, mine võta kinni kui rõõmus.
Aga ellu jäin, ja ehk midagi õppisin ka. Kes teab. Inimesigi leidsin, päris mitmed väga toredad. Tulin koju, enamvähem ühes tükis, natukese parema prantsuse keelega ja veidike segase heldimusega Grenoble-nimelise linnakese ja mõne inimese asjus. Nii ta läheb. Elu läks edasi.
Igatahes.
Nüüd on kümme aastat möödas ja mälestus sellest konkreetsest rehast on piisavalt hägustunud ja nostalgiaga kaetud, et on just paras hetk selle otsa uuesti astuda. Nagu ütleb laulusalm - "Oo millal saaksin ma postdokina maailmas ringi veel rännata?" Ja ennäe, siin ma nüüd olengi. Stuttgart, Baden-Württemburg, Saksamaa.
Ma olen nüüd muidugi vanem. Võib-olla targem ka, kogemusi vähemalt on. Materiaalselt kindlustatum, töökoht ja puha. Kusagil on mingid rakendused, millega saab inimestega kohtuda, ma olen ennast juba kirja pannud.
Aga hirm jäämägede ees - see on ikka.
Ma nüüd ei teagi enam, kas kolmekümnesena on maailma avastamine üleüldse sobilik. Sellega peaks ju ühel pool olema, olema jõudnud pärale, juba olema kõikide nimel oma maailma asekuningas? Kaua sa siin enam sahmerdad?
Mitte et kolmkümmend nüüd ülearu vana oleks, aga noh, mingi rihvariba võiks juba avastatud olla, eks?
Ja midagi ilmselt on ka, aga see siin on ikka nii kohutavalt uus.
Natuke nagu see vaib, kui lõpukirjandit kirjutades poole pealt otsustad teemat vahetada. Et kurat, alustame õige otsast peale.
(Ma ausalt ütelda praegu ei hooma seda potentsiaali üldse. Ma kirjutan praegu ja ratsionaalselt ehk ütlen endale, et vaata kui uus kõik on, aga emotsionaalselt niiväga ei usu.)
Muidugi, ega see poolelijätmine pole nüüd ka aus ega täpne hinnang - mul on siin kolmkümmend aastat mind kaasas, ja ega Eesti sõpradega saab ka ju suhelda ja kodus käia külas ka. No ja siis on veel rahvusvahelised sõbrad, neid võib ka mõnikord vaadata.
Aga sotsiaalsed sidemed moodustavad meist ikkagi nii palju, ja kui ma tahan vähegi virelemisest kõrgemale tõusta, siis ma pean siin selle sotsiaalse võrgustiku endale püsti panema. Ja see on raske ja võtab aega ja ma ei tea, kas ma sellega hakkama saan.
Hirm jäämägede ees.
Eks ta ole.
(kurat, "Maailma avastamine" on ikka nii kuradi hea luuletus. no see, et üks tema põhikujunditest seisab fundakast massimõrvaril, on tsipa kahetsusväärne. aga noh, problematic faves, teate küll. ehk õnnestub kuidagi ajus hoida korraga seda, et hea luuletus ja seda, et Kolumbus on türapea. võib-olla mul õnnestub seepärast, et ma esmakordselt puutusin selle luuletusega kokku siis, kui mul veel Kolumbusest positiivne arvamus oli. aga no tegelikult on ka hea luuletus. )
Mis muidu?
Siin on praegu päris soe. Käisin täna toidupoes, ostsin riisi ja seepi. Arhitektuur on täiesti kohutav, aga kuulukse, et leidub ka ilusamaid kohti. Metroo on samas tore, tekitab kuidagi turvalist tunnet. Mulle on naha alla kogunenud mitmete metroode kogemused, nad on üsnagi sarnased, ja seal on sees natuke liiga palju purjuspäi kodusadamasse võnkumist, kebabirull käes, et ta armas ei oleks.
Külaliskorteri disain on omapärane, siin jätkub see 'pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk' esteetika, mis stuttgartlastele armas paistab olevat, kuigi mind kui lihast ja verest inimest mõnevõrra muserdab. Saksa efektiivsusest ärge mulle rääkima tulge, siin on toas mitu sellist asja, et vaatad - ohoh, riidekapp! aga tegelikult ei ole kapp, sest kapil on uksed ja sinna sisse saab asju panna. See siin võtab ainult ruumi ära. (oleks see Ida-Saksamaa, saaks teha nalja, et seal sees on Stasi agent.)
Köögiaken on ilma kardinata, maast laeni ja välisukse kõrval, lisaboonusena on dušš otse eelmainitud akna juures. Saab näha, kas mulle siinviibimise ajal sellest lähtuvalt mingid paragrahvid kaela sajavad. Jällegi, oleks see Ida-Saksamaa, saaks ennast Freikörperkulturiga välja vabandada, aga Ida-Saksamaa see ei ole.
Kui siiakanti satute, astuge läbi.
Näe, elu läheb kuidagi kenasti riimi. Umbes kümme aastat tagasi, pluss miinus mõni nädal, võtsin ma oma kohvrid ja asusin mõneks ajaks elama Prantsusmaale. Ja siis samamoodi, lahkumine mitte nüüd päris lõikuskuu viimasel reedel, aga üsna sinnakanti. Mäletan, et tsiteerisin seal kuskil veel Krossi "Maailma avastamist", täpsemalt seda kohta, et
" Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS"
Eks ta ole. Toona oli see päris ränk retk, eriti, et sõbrad jäid kõik Tartu ja mujale Eesti maha, ja kohapeal ma kedagi ei tundnud. Raha oli vähe, kohalikud rääkisid mingit kummalist keelt, ja tunne oli nagu peksasaanud koeral. Maughami vist "Inimorjuse" peategelane oma esimesel aastal võõras linnas promeneerib vabal ajal kuskil jõgede kaldal, sest seda, kuidas uute inimestega kohtuda, ta lihtsalt ei oska, ja ongi üksindus käes. Päris nii kole mul ei olnud, ja inimesi mul õnnestus aja jooksul ikka leida ka, aga ma mäletan, et kui seda lugesin, oli kohe rõõmus äratundmishetk. Võinoh, mine võta kinni kui rõõmus.
Aga ellu jäin, ja ehk midagi õppisin ka. Kes teab. Inimesigi leidsin, päris mitmed väga toredad. Tulin koju, enamvähem ühes tükis, natukese parema prantsuse keelega ja veidike segase heldimusega Grenoble-nimelise linnakese ja mõne inimese asjus. Nii ta läheb. Elu läks edasi.
Igatahes.
Nüüd on kümme aastat möödas ja mälestus sellest konkreetsest rehast on piisavalt hägustunud ja nostalgiaga kaetud, et on just paras hetk selle otsa uuesti astuda. Nagu ütleb laulusalm - "Oo millal saaksin ma postdokina maailmas ringi veel rännata?" Ja ennäe, siin ma nüüd olengi. Stuttgart, Baden-Württemburg, Saksamaa.
Ma olen nüüd muidugi vanem. Võib-olla targem ka, kogemusi vähemalt on. Materiaalselt kindlustatum, töökoht ja puha. Kusagil on mingid rakendused, millega saab inimestega kohtuda, ma olen ennast juba kirja pannud.
Aga hirm jäämägede ees - see on ikka.
Ma nüüd ei teagi enam, kas kolmekümnesena on maailma avastamine üleüldse sobilik. Sellega peaks ju ühel pool olema, olema jõudnud pärale, juba olema kõikide nimel oma maailma asekuningas? Kaua sa siin enam sahmerdad?
Mitte et kolmkümmend nüüd ülearu vana oleks, aga noh, mingi rihvariba võiks juba avastatud olla, eks?
Ja midagi ilmselt on ka, aga see siin on ikka nii kohutavalt uus.
Natuke nagu see vaib, kui lõpukirjandit kirjutades poole pealt otsustad teemat vahetada. Et kurat, alustame õige otsast peale.
(Ma ausalt ütelda praegu ei hooma seda potentsiaali üldse. Ma kirjutan praegu ja ratsionaalselt ehk ütlen endale, et vaata kui uus kõik on, aga emotsionaalselt niiväga ei usu.)
Muidugi, ega see poolelijätmine pole nüüd ka aus ega täpne hinnang - mul on siin kolmkümmend aastat mind kaasas, ja ega Eesti sõpradega saab ka ju suhelda ja kodus käia külas ka. No ja siis on veel rahvusvahelised sõbrad, neid võib ka mõnikord vaadata.
Aga sotsiaalsed sidemed moodustavad meist ikkagi nii palju, ja kui ma tahan vähegi virelemisest kõrgemale tõusta, siis ma pean siin selle sotsiaalse võrgustiku endale püsti panema. Ja see on raske ja võtab aega ja ma ei tea, kas ma sellega hakkama saan.
Hirm jäämägede ees.
Eks ta ole.
(kurat, "Maailma avastamine" on ikka nii kuradi hea luuletus. no see, et üks tema põhikujunditest seisab fundakast massimõrvaril, on tsipa kahetsusväärne. aga noh, problematic faves, teate küll. ehk õnnestub kuidagi ajus hoida korraga seda, et hea luuletus ja seda, et Kolumbus on türapea. võib-olla mul õnnestub seepärast, et ma esmakordselt puutusin selle luuletusega kokku siis, kui mul veel Kolumbusest positiivne arvamus oli. aga no tegelikult on ka hea luuletus. )
Mis muidu?
Siin on praegu päris soe. Käisin täna toidupoes, ostsin riisi ja seepi. Arhitektuur on täiesti kohutav, aga kuulukse, et leidub ka ilusamaid kohti. Metroo on samas tore, tekitab kuidagi turvalist tunnet. Mulle on naha alla kogunenud mitmete metroode kogemused, nad on üsnagi sarnased, ja seal on sees natuke liiga palju purjuspäi kodusadamasse võnkumist, kebabirull käes, et ta armas ei oleks.
Külaliskorteri disain on omapärane, siin jätkub see 'pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk' esteetika, mis stuttgartlastele armas paistab olevat, kuigi mind kui lihast ja verest inimest mõnevõrra muserdab. Saksa efektiivsusest ärge mulle rääkima tulge, siin on toas mitu sellist asja, et vaatad - ohoh, riidekapp! aga tegelikult ei ole kapp, sest kapil on uksed ja sinna sisse saab asju panna. See siin võtab ainult ruumi ära. (oleks see Ida-Saksamaa, saaks teha nalja, et seal sees on Stasi agent.)
Köögiaken on ilma kardinata, maast laeni ja välisukse kõrval, lisaboonusena on dušš otse eelmainitud akna juures. Saab näha, kas mulle siinviibimise ajal sellest lähtuvalt mingid paragrahvid kaela sajavad. Jällegi, oleks see Ida-Saksamaa, saaks ennast Freikörperkulturiga välja vabandada, aga Ida-Saksamaa see ei ole.
Kui siiakanti satute, astuge läbi.
reede, märts 23, 2018
noored mehed ehk sügisene loodusluuletus tartu linnast
Eile (või oli see üle-eila?) oli rahvusvaheline luulepäev või midagi. Mõtlesin, et oleks hea ettekääne postitada üks tekst, millega ma sügisel jändasin, aga näe, hiljaks jäin. Ma kirjutasin enamuse temast umbes septembris ja mul oli tunne, et ma tahan sinna veel ühte salmi, aga see salm on siiani tulemata jäänud, nii et las ta saada vähemalt praegusel kujul kuskile üles. (facebook tundub tsuti liiga avalik natuke hetkel, aga mine tea, ehk viib edevus selleni, et postitan sinna ka) Ja mis oleks sobivam aeg sügiseluuletuse jaoks kui varakevad.
Head pealkirja mul tema jaoks ikka veel pole, praegune on sihuke kohatäitja.
Aga igatahes:
Iseasi, et kes seda blogi enam üldse loeb.
Head pealkirja mul tema jaoks ikka veel pole, praegune on sihuke kohatäitja.
Aga igatahes:
sügisene
loodusluuletus tartu linnast
sügis
tuleb tartu vara, kui veel voodis lamad
tänavatel'
valguvad kõik poisid ilusamad
karjakaupa
käivad ringi, mõni hulgub üksi
paljapäi
ja hõlmad lahti, värsked teksapüksid
suvel
tartus leiab hakke, lapsi, vanatoisid
pärtlipäevaks
linna jõudnud üle riigi poisid
loengutest
on lahti lastud, õhevil ja vabad
poisid pirogovi platsil päikest teretavad
alma
mater, toitja ema: liblikad on kõhus
hommikuti
auravad kui poiste hingeõhud
jahenevas
ilmas süda kuum veel pinget kruvib
noori
mehi üle ajab vananaistesuvi
neljapäev, aprill 13, 2017
Raport esimesest aprillist, 2017.
Mõtlesin, et pääsen esimesest aprillist puhta nahaga, aga näe, elu tegi omad korrektiivid. Nimelt otsustasin, et on hea päev pesu pesta, mõeldud-tehtud, panen masina kenasti käima, aga mingi aja pärast taipan, et teine on kuidagi enneaegselt vait jäänud. Lähen asja uurima, et äkki on too kiiret tööd teinud ja pesu poole tunniga valmis pesnud, aga on teine hirmus tõrges, ei taha seda pattu küll teha, et oma ust mulle avaks, õige kah, mine tea, mida hullu ma teha võiks, äkki võtaks pesu välja ja paneks kuivama või midagi.
Lähemal uurimisel selgus, et masinal põleb üks punane tuluke, mille kohal üks iseäralik piktogramm. Korteri eelmised omanikud olid kuhugi jätnud ka pesumasina kasutusjuhendi, mis piktogramme profaanile lahti seletab, aga õnnetuseks oli see esiteks minu mäletamist mööda vist poola või serbia keeles, ja teiseks kolm aastat kadunud. Senimaani olen oma pesumasinal ära õppinud kaks nuppu, mida õiges kombinatsioonis vajutades pesumasin lõpuks tööle hakkab, kuigi ma pole päris kindel, mis see kombinatsioon on.
Mõistatus lahenes varsti, kui tahtsin millegipärast käsi pesta - nimelt selgus, et kraanist tuleb nüüd vee asemel õhku ja korinat. Selge - pesumasin kurdab, et pesta on raske, kui vett pole. Mõistan ja empatiseerin - minulgi on raske veeta käsi või näiteks ennast pesta. (ja mõtle, kui humoorikas oleks olnud, kui vesi oleks just siis otsa lõppenud, kui ma duši all olen - sellest peaks järeldama, et duši all käimine on ohtlik tegevus ja seda peaks võimalikult harva tegema)
Inimene aga on niiviisi loodud, et tema ei saa rahule jääda sellega, et vaatab, et asjad on niiviisi, mühatab, ja laseb neil olla. Inimene tahab ikka teada, mispärast asjad niiviisi on, nagu nad on. Nii hakkasin minagi Kadunud Vee juhtumit lahendama.
Tartu Veevärgi leht on selles asjus vait nagu kult rukkis, ütleb, et igal pool kaevatakse maad (õige ka, kevad on käes ja tarvis kartul-porgand maha panna), aga selles asjus, kas see kuidagi selles ka väljendub, kas vett saab või ei saa, leht siinkohal vaikib.
Mõtlen, et äkki on veevärk selles asjus mingit tiguposti saatnud, neil on vahel sihukene komme, paberkiri on ikkagi romantiline ja intiimne, ja ümbrikule saab panna pitseri ja huulejälje ja peale kirjutada, et armastan sind leekivalt ega suuda ära oodata päeva, mil sind näen, email on kuidagi kõle sellega võrreldes. Praegu on aga meie trepikojas paraku minu postkasti ees hunnik briketti ja kellegi jalgratas, nii et ma pole väga kippunud postkasti sisu uurima, aga ilmselt peaks seda nüüd siiski tegema, sest äkki sealt paljastubki tõde.
Vahepeal oli aga koridorist kostuvad hoobid naabri uksele valjenenud. Hoopides naabri uksele pole midagi iseäralikku, ma olen sellega täitsa ära harjunud, minu naabril on lihtsalt sellised kuraasikad sõbrad-tuttavad, kes tema ust peksavad ja temaga võidu karjuvad, tavaline värk. Minuga nad ei ole õnneks suhelda tahtnud, nii et ma olen neid ka rahule jätnud, sesmõttes on meie kooseksisteerimine väga harmooniline. Praegused hoobid kõlavad aga natuke valjemini, kui lihtsalt rusikatega ukse peksmine, üks võimalus on muidugi, et mu naabri sõprade seas on ka roboteid, aga võib-olla pekstakse tema ust lihtsalt millegi kaalukamaga. Alguses on natuke hirmus, sest ma ei taha, et mind millegi kaalukamaga peksma hakataks, aga siis kostub koridorist ühe lapse häält, ja ma mõtlen, et kui keegi lapse kaasa võttis, siis äkki ei ole olukord nii drastiline.
Koridoris olid igatahes mees, naine ja laps, mees kangutas kangiga naabri ust lahti, sealt ka need valjud paugatused. Selgus, et üks täiskasvanutest (ma tõesti ei mäleta, kumb) on mu naabri järeltulija, ja et ukse peksmine on viinud olukorrani, kus uks enam lahti ei tule, nüüd aidatakse isa oma korterist välja. Politsei olla ka kuidagi mängus. Mõtlesin, et kuidagi sündsusetu on sellises dramaatilises olukorras minna oma postkasti kontrollima, seda enam ka, et mu kodupüksid on nõelutud ja kampsunil auk küünarnukis, pärast vaatavad veel, et ma olen vulgaarne inimene. Pärast tuleb veel politsei rääkima ja Võsa-Pets filmima ja kus siis selle häbi ots.
Läksin siis tagasi tuppa ja otsustasin, et ootan, kuni draama mu koridoris vaibub, ja kirjutan ooteajal oma põnevast esimesest aprillist teistelegi. Kes teab, äkki tuleb isegi vesi tagasi.
---
Raporteerin, et Kadunud Vee juhtum on leidnud lahenduse - nimelt oli kellelgil torud umbes (jällegi empatiseerin, tean isegi, kui kole see on, kui peldik umbes on, mingi aeg tagasi ostsin ma nii palju torusiili, et Rimi algoritm hakkas mulle seda soodushinnaga pakkuma), ja torupoisid olid ummistuse likvideerimise ajaks vee kinni keeranud. Vat, mida teada ei saa, kui talvel ei maga.
Lähemal uurimisel selgus, et masinal põleb üks punane tuluke, mille kohal üks iseäralik piktogramm. Korteri eelmised omanikud olid kuhugi jätnud ka pesumasina kasutusjuhendi, mis piktogramme profaanile lahti seletab, aga õnnetuseks oli see esiteks minu mäletamist mööda vist poola või serbia keeles, ja teiseks kolm aastat kadunud. Senimaani olen oma pesumasinal ära õppinud kaks nuppu, mida õiges kombinatsioonis vajutades pesumasin lõpuks tööle hakkab, kuigi ma pole päris kindel, mis see kombinatsioon on.
Mõistatus lahenes varsti, kui tahtsin millegipärast käsi pesta - nimelt selgus, et kraanist tuleb nüüd vee asemel õhku ja korinat. Selge - pesumasin kurdab, et pesta on raske, kui vett pole. Mõistan ja empatiseerin - minulgi on raske veeta käsi või näiteks ennast pesta. (ja mõtle, kui humoorikas oleks olnud, kui vesi oleks just siis otsa lõppenud, kui ma duši all olen - sellest peaks järeldama, et duši all käimine on ohtlik tegevus ja seda peaks võimalikult harva tegema)
Inimene aga on niiviisi loodud, et tema ei saa rahule jääda sellega, et vaatab, et asjad on niiviisi, mühatab, ja laseb neil olla. Inimene tahab ikka teada, mispärast asjad niiviisi on, nagu nad on. Nii hakkasin minagi Kadunud Vee juhtumit lahendama.
Tartu Veevärgi leht on selles asjus vait nagu kult rukkis, ütleb, et igal pool kaevatakse maad (õige ka, kevad on käes ja tarvis kartul-porgand maha panna), aga selles asjus, kas see kuidagi selles ka väljendub, kas vett saab või ei saa, leht siinkohal vaikib.
Mõtlen, et äkki on veevärk selles asjus mingit tiguposti saatnud, neil on vahel sihukene komme, paberkiri on ikkagi romantiline ja intiimne, ja ümbrikule saab panna pitseri ja huulejälje ja peale kirjutada, et armastan sind leekivalt ega suuda ära oodata päeva, mil sind näen, email on kuidagi kõle sellega võrreldes. Praegu on aga meie trepikojas paraku minu postkasti ees hunnik briketti ja kellegi jalgratas, nii et ma pole väga kippunud postkasti sisu uurima, aga ilmselt peaks seda nüüd siiski tegema, sest äkki sealt paljastubki tõde.
Vahepeal oli aga koridorist kostuvad hoobid naabri uksele valjenenud. Hoopides naabri uksele pole midagi iseäralikku, ma olen sellega täitsa ära harjunud, minu naabril on lihtsalt sellised kuraasikad sõbrad-tuttavad, kes tema ust peksavad ja temaga võidu karjuvad, tavaline värk. Minuga nad ei ole õnneks suhelda tahtnud, nii et ma olen neid ka rahule jätnud, sesmõttes on meie kooseksisteerimine väga harmooniline. Praegused hoobid kõlavad aga natuke valjemini, kui lihtsalt rusikatega ukse peksmine, üks võimalus on muidugi, et mu naabri sõprade seas on ka roboteid, aga võib-olla pekstakse tema ust lihtsalt millegi kaalukamaga. Alguses on natuke hirmus, sest ma ei taha, et mind millegi kaalukamaga peksma hakataks, aga siis kostub koridorist ühe lapse häält, ja ma mõtlen, et kui keegi lapse kaasa võttis, siis äkki ei ole olukord nii drastiline.
Koridoris olid igatahes mees, naine ja laps, mees kangutas kangiga naabri ust lahti, sealt ka need valjud paugatused. Selgus, et üks täiskasvanutest (ma tõesti ei mäleta, kumb) on mu naabri järeltulija, ja et ukse peksmine on viinud olukorrani, kus uks enam lahti ei tule, nüüd aidatakse isa oma korterist välja. Politsei olla ka kuidagi mängus. Mõtlesin, et kuidagi sündsusetu on sellises dramaatilises olukorras minna oma postkasti kontrollima, seda enam ka, et mu kodupüksid on nõelutud ja kampsunil auk küünarnukis, pärast vaatavad veel, et ma olen vulgaarne inimene. Pärast tuleb veel politsei rääkima ja Võsa-Pets filmima ja kus siis selle häbi ots.
Läksin siis tagasi tuppa ja otsustasin, et ootan, kuni draama mu koridoris vaibub, ja kirjutan ooteajal oma põnevast esimesest aprillist teistelegi. Kes teab, äkki tuleb isegi vesi tagasi.
---
Raporteerin, et Kadunud Vee juhtum on leidnud lahenduse - nimelt oli kellelgil torud umbes (jällegi empatiseerin, tean isegi, kui kole see on, kui peldik umbes on, mingi aeg tagasi ostsin ma nii palju torusiili, et Rimi algoritm hakkas mulle seda soodushinnaga pakkuma), ja torupoisid olid ummistuse likvideerimise ajaks vee kinni keeranud. Vat, mida teada ei saa, kui talvel ei maga.
reede, november 04, 2016
Õnneleid
Ma, näe, paar aastat tagasi kirjutasin, kuidas käisin teatrilaagris, kus filmi tehti, ja mina mängisin laulude jaoks flööti ja mis seal muud kõike ka sündis.
Ega ma muud hetkel rohkem ei blogigi, et see film on juba üle aasta valmis olnud.
Näe, see.
Õnneleid from Tarsi talu on Vimeo.
Ega ma muud hetkel rohkem ei blogigi, et see film on juba üle aasta valmis olnud.
Näe, see.
Õnneleid from Tarsi talu on Vimeo.
neljapäev, oktoober 13, 2016
Wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
Mul on täpselt sama pealkirjaga blogisissekanne juba olnud. Aga las olla. See seal oli ühe luuletuse tõlge. Praegu ta läheb lihtsalt teemasse.
Kes ei mäleta, siis luuletus oli see.
Herbsttag
Herr, es ist Zeit. Der Sommer war sehr groß.
Leg deinen Schatten auf die Sonnenuhren,
und auf den Fluren lass die Winde los.
Befiehl den letzten Früchten, voll zu sein;
gib ihnen noch zwei südlichere Tage,
dränge sie zur Vollendung hin, und jage
die letzte Süße in den schweren Wein.
Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.
Wer jetzt allein ist, wird es lange bleiben,
wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
und wird in den Alleen hin und her
unruhig wandern, wenn die Blätter treiben.
-Rainer Maria Rilke
ja mina tõlkisin nii:
Sügispäev
Hea Jumal, suvi oli suur.
Kuid nüüd on aeg - Sa lase varjud päiksekellal' valla
ja nõmmedele mühisema tuul.
Las kasvab vili põllul täiuseni
Su antud kahes viimses suvepäevas veel
ja küpseda Sa käsi viinamarjal seni
kuiks veini raskest magususest tuigub meel.
Kel kodu pole, ei seda enam raja
Kes üksi on, see nõnda jääma peab,
tal seltsiks unetuna öösel pikad kirjaread
ja tühjal tänaval vaid siia-sinna sammukaja,
kui leheprahis kõndides ei sihti tea.
-Rainer Maria Rilke
Fesaris käis mu välismaa sõprade seintel läbi meem, kus pidi ennast kolme fiktsionaalse tegelase abil kirjeldama. Mõtlesin, et teen ka, aga hirmus pikale läks, sest ausalt ütelda tundub see peaaegu võimatu - fiktsionaalsed tegelased on sihuksed Suuremad-Kui-Elus ja elavad nad ka teistsuguses olmes ja juhtub ka huvitavamaid asju.
Kes ei mäleta, siis luuletus oli see.
Herbsttag
Herr, es ist Zeit. Der Sommer war sehr groß.
Leg deinen Schatten auf die Sonnenuhren,
und auf den Fluren lass die Winde los.
Befiehl den letzten Früchten, voll zu sein;
gib ihnen noch zwei südlichere Tage,
dränge sie zur Vollendung hin, und jage
die letzte Süße in den schweren Wein.
Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.
Wer jetzt allein ist, wird es lange bleiben,
wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
und wird in den Alleen hin und her
unruhig wandern, wenn die Blätter treiben.
-Rainer Maria Rilke
ja mina tõlkisin nii:
Sügispäev
Hea Jumal, suvi oli suur.
Kuid nüüd on aeg - Sa lase varjud päiksekellal' valla
ja nõmmedele mühisema tuul.
Las kasvab vili põllul täiuseni
Su antud kahes viimses suvepäevas veel
ja küpseda Sa käsi viinamarjal seni
kuiks veini raskest magususest tuigub meel.
Kel kodu pole, ei seda enam raja
Kes üksi on, see nõnda jääma peab,
tal seltsiks unetuna öösel pikad kirjaread
ja tühjal tänaval vaid siia-sinna sammukaja,
kui leheprahis kõndides ei sihti tea.
-Rainer Maria Rilke
Fesaris käis mu välismaa sõprade seintel läbi meem, kus pidi ennast kolme fiktsionaalse tegelase abil kirjeldama. Mõtlesin, et teen ka, aga hirmus pikale läks, sest ausalt ütelda tundub see peaaegu võimatu - fiktsionaalsed tegelased on sihuksed Suuremad-Kui-Elus ja elavad nad ka teistsuguses olmes ja juhtub ka huvitavamaid asju.
Sain siis poolteist nädalat hiljem meemi üles. Sihukesed halvad klapid. Et miski nagu klikiks, aga tegelt pole ikka mina. Ei tea, kas keegi märkab ka. Tahaks nagu. Muidu on sihuke tunne, et avad ennast maailmale, tõmbad rinna lõhki kõikidele vaadata ja fesari uudisvoog peidab selle muu infotulva vahele ära.
Eks ta ole.
Sihuke pilt siis sai. Piltidel Jonathan Glover "Home at the End of the Worldist", Sokka "Avatar the Last Airbenderist" ja Remus Lupin Harry Potterist.
Nojah.
Ma väga ei usu, et need oleks tegelased, keda inimesed mu ümber mulle määraks. Eks ta ole ka natuke test "kuidas sa ennast näed". Lupin võib sihukese kelkimisena mõjuda, et näe, tüüp arvab, et ta on hirmus hea õpetaja, aga ei, asi ei ole selles. Lupin on ikka kuidagi katki, kuidagi mitte päris sobituv.
Sokka on positiivne programm. Päriselt. Sokkal on halbu asju juhtunud, aga ta ei ole katki. Ta on võimekas, julge, taibukas, kohati natuke lollakas, ja naljakas. Optimistlik. Oma grupis ainuke üleloomulike võimeteta tegelane, aga ometi vägagi kandev. Ja muist koomilist fookust on tema kanda, nii selle läbi, et ta teeb nalja, kui ka selle läbi, et igasugune slapstick temaga juhtub. Kuidagi sihuke tervislik tegelane.
Ma väga ei usu, et need oleks tegelased, keda inimesed mu ümber mulle määraks. Eks ta ole ka natuke test "kuidas sa ennast näed". Lupin võib sihukese kelkimisena mõjuda, et näe, tüüp arvab, et ta on hirmus hea õpetaja, aga ei, asi ei ole selles. Lupin on ikka kuidagi katki, kuidagi mitte päris sobituv.
Sokka on positiivne programm. Päriselt. Sokkal on halbu asju juhtunud, aga ta ei ole katki. Ta on võimekas, julge, taibukas, kohati natuke lollakas, ja naljakas. Optimistlik. Oma grupis ainuke üleloomulike võimeteta tegelane, aga ometi vägagi kandev. Ja muist koomilist fookust on tema kanda, nii selle läbi, et ta teeb nalja, kui ka selle läbi, et igasugune slapstick temaga juhtub. Kuidagi sihuke tervislik tegelane.
No ja siis on Jonathan Grover.
Nojah.
Jonathan ei ole positiivne programm. Kaugel sellest.
Nojah.
Jonathan ei ole positiivne programm. Kaugel sellest.
"Home at the End of the World" ei ole rõõmus lugu. Mõni võib-olla torkaks, et "pisarakiskuja". Torgaku. Millest tema ka aru saab. Aga kes lugenud või vaadanud on, see teab. Kuidas siis, kui ei ole veel surmavalt haige, on viienda ratta tunne, ja alles siis saab armastatud inimese tähelepanu, kui on Liiga Hilja.
Ei, ma ei ole haige. Aga kohati ülearune küll.
Ei, ma ei ole haige. Aga kohati ülearune küll.
Ma ei saa avalikult ja otse ju FBsse kirjutada, et minuga ei ole hästi. See ei oleks hea toon, ja mida see aitaks? Vaadake, T. tahab tähelepanu! Jee. Ja siis ei saa ilmselt nendelt tuge, kellelt vaja oleks, vaid teistelt.
--
Ega järele vaadates keegi väga tähele pannud ka seda meemi. Mõni laikis, asi seegi.
Tegelikult on kõik ju hirmus banaalne, trafaretne isegi. Te olete seda kõike näinud, ja see on ilmselt hirmus igav, nothing to see here.
Lühidalt - sümpaatne poiss J, keda eelmise postituse lõpus mainisin, ütles mulle augustis oma suhtestaatuse peale, et "on vallaline, aga suhet ei taha, pikalt pikalt, ei ei".
Mõtlesin siis, et selge, võtame kõike ettevaatikult läheneme aeglaselt, ei hirmuta teda ära.
Tagantjärele selgub, et "pikalt pikalt" pikkus oli umbes paar nädalat.
Näen J-it Üritusel, kus me ikka iganädalati mõlemad käime, ühe kena noore poisiga, ja selgub, et nad on juba kuu aega koos olnud. Ja mina, lollike, ei teadnud midagi.
Ja tujud selle kõige kohta käivad siia ja sinna. Hin und her.
Esimene päev istusin kodus, kuulasin The Smithsi ja muid kurbi lugusid, mõned neist ausalt ütelda päris halvad, aga millest kuidagi lahti ei saanud. nt.
Õhtul läksin välja, nägin paari inimest, keda polnud näinud väga ammu, lakkusime end täis ja leidsime, et he's a bitch and we hate him. Ja mõni aeg hiljem satun ma temaga kokku ja ta on nii südamlik ja avatud ja kuradi sümpaatne, et teda on nii raske vihata. Ja siis kolmas kord näen ma teda Üritusel, aga tema mind ei näe, ta on vastikult nunnu selle teise poisiga. Täiesti talumatu. (no räägitakse, et kui armastad kedagi, siis tahad, et ta oleks õnnelik, nii et ilmselt ma ei armasta, sest halb on seda vaadata) Ja siis inimesed sinu enda seltskonnast ei saa aru, et sul on halb ja räägivad edasi lakk-kingadest ja laevadest ja kuningaist ja kapsaist ja neil on lõbus ja nad nagu meelega ignoreerivad seda, et sul ei ole hea. Sihuke tunne, et annaks nagu ennast kellegi kätte, et hoia mind nii paar minutit ja nemad unustavad kümne sekundi pärast ära, hakkavad rääkima ühest bändist või mõne kursuse bürokraatiast, teevad käega hoogsa žesti ja pillavad su maha.
Ei, ma tean, tegelikult ei ole nende ülesanne mind kanda. Ja kui nad juba on lõbusas tujus, jumal paraku. Ega ma niikuinii miskit muuta saa.
Things will happen while they can.
Ilmselge, et ma magasin selle aja maha.
Kuidagi hea, et blogindus on selline peaaegu-surnud formaat, ei ole hirmugi, et J. seda postitust loeks. Kuigi mingis mõttes nagu tahaks. Kuidagi nõnda, et ma saan aru, et asjad on läinud nõndaviisi nagu nad on, aga kas ma pean tegema veel takkaotsa veel nägu, et minu tundeid pole olnud ja et nad ei ole olulised? Et mitte midagi pole juhtunud, kõik on täpselt samasugune pärast minu teadasaamist ja enne seda. Viisakas muidugi ongi sihukest nägu teha, et avalikku skandaali vältida. Afektikontroll. Tsiviliseerumisprotsess. Samas mulle on räägitud, et J. ei oskagi eriti sotsiaalset ebamugavust tunda, nii et tema ehk häiritud ei saa.
Here's my comeback on the road again.
Kuigi raske on tagasi tulla. Kuigi ma üritan. Käin väljas ja puha. Ja nagu näen ka teisi. Kuigi libiidot eriti ei ole. Ja natuke meenutab see lugu mulle üht kohta "Karupoeg Paddingtonist", kus minnakse poodi ja müüja ütleb Paddingtonile, et ehk ostate uue mütsi, parema, ja Paddington ütleb, et paremat ei ole, see ongi kõige parem, aga uue mütsi võib osta küll, halvema.
Off-again-on-again.
Ja kuidagi on vihane ka olla. Kade, täpsemini. Tema on nii rõõmus ja rahul ja mina ei ole. Jõlgun õhtuti ringi ja teda ei näe, sest temal ei ole enam asja linnas jõlkuda. Tema ei pea in der Alleen hin und her unruhig wandern wenn die Blätter treiben. Ja tundub teine üleüldse kuidagi kompleksivaba olevat. Mismõttes? Kuidas ta üldse ,saab nii? See tundub nagu sohk, sohk ja valemäng. Ma ei teadnud, et nii tohib üldse, oleks ma teadnud, oleks ma need kaardid ise endale võtnud. Kunagi sai üks mu tendutegelane surma, sest üritas psioonilist võimet medusale teha, aga medusa vaatas silma ja kivistas ära. Pärast tuli reeglitest välja, et oleksin võinud seda ka puudutusega kinnisilmi teha, aga mängujuht ütles, et mis siis, et nii võis, enam tagasi võtta ei saa. No raisk.
Nagu ma ütlesin, banaalne ja trafaretne postitus. Oleks ma siis vähemalt kuusteist, oleks mul mingigi vabandus, aga ei ole, ja vabandust ka ei ole. Panen vähemalt ühe klipi Sokkaga, et lõpp saaks natuke rõõmsatujulisem.
--
Ega järele vaadates keegi väga tähele pannud ka seda meemi. Mõni laikis, asi seegi.
Tegelikult on kõik ju hirmus banaalne, trafaretne isegi. Te olete seda kõike näinud, ja see on ilmselt hirmus igav, nothing to see here.
Lühidalt - sümpaatne poiss J, keda eelmise postituse lõpus mainisin, ütles mulle augustis oma suhtestaatuse peale, et "on vallaline, aga suhet ei taha, pikalt pikalt, ei ei".
Mõtlesin siis, et selge, võtame kõike ettevaatikult läheneme aeglaselt, ei hirmuta teda ära.
Tagantjärele selgub, et "pikalt pikalt" pikkus oli umbes paar nädalat.
Näen J-it Üritusel, kus me ikka iganädalati mõlemad käime, ühe kena noore poisiga, ja selgub, et nad on juba kuu aega koos olnud. Ja mina, lollike, ei teadnud midagi.
Ja tujud selle kõige kohta käivad siia ja sinna. Hin und her.
Esimene päev istusin kodus, kuulasin The Smithsi ja muid kurbi lugusid, mõned neist ausalt ütelda päris halvad, aga millest kuidagi lahti ei saanud. nt.
Õhtul läksin välja, nägin paari inimest, keda polnud näinud väga ammu, lakkusime end täis ja leidsime, et he's a bitch and we hate him. Ja mõni aeg hiljem satun ma temaga kokku ja ta on nii südamlik ja avatud ja kuradi sümpaatne, et teda on nii raske vihata. Ja siis kolmas kord näen ma teda Üritusel, aga tema mind ei näe, ta on vastikult nunnu selle teise poisiga. Täiesti talumatu. (no räägitakse, et kui armastad kedagi, siis tahad, et ta oleks õnnelik, nii et ilmselt ma ei armasta, sest halb on seda vaadata) Ja siis inimesed sinu enda seltskonnast ei saa aru, et sul on halb ja räägivad edasi lakk-kingadest ja laevadest ja kuningaist ja kapsaist ja neil on lõbus ja nad nagu meelega ignoreerivad seda, et sul ei ole hea. Sihuke tunne, et annaks nagu ennast kellegi kätte, et hoia mind nii paar minutit ja nemad unustavad kümne sekundi pärast ära, hakkavad rääkima ühest bändist või mõne kursuse bürokraatiast, teevad käega hoogsa žesti ja pillavad su maha.
Ei, ma tean, tegelikult ei ole nende ülesanne mind kanda. Ja kui nad juba on lõbusas tujus, jumal paraku. Ega ma niikuinii miskit muuta saa.
I had no illusions
That I'd ever find a glimpse of summer's heatwaves in your eyes
You did what you did to me
Now it's history, I see
Here's my comeback on the road again
Things will happen while they can
I will wait here for my man tonight
It's easy when you're big in Japan
Things will happen while they can.
Ilmselge, et ma magasin selle aja maha.
Kuidagi hea, et blogindus on selline peaaegu-surnud formaat, ei ole hirmugi, et J. seda postitust loeks. Kuigi mingis mõttes nagu tahaks. Kuidagi nõnda, et ma saan aru, et asjad on läinud nõndaviisi nagu nad on, aga kas ma pean tegema veel takkaotsa veel nägu, et minu tundeid pole olnud ja et nad ei ole olulised? Et mitte midagi pole juhtunud, kõik on täpselt samasugune pärast minu teadasaamist ja enne seda. Viisakas muidugi ongi sihukest nägu teha, et avalikku skandaali vältida. Afektikontroll. Tsiviliseerumisprotsess. Samas mulle on räägitud, et J. ei oskagi eriti sotsiaalset ebamugavust tunda, nii et tema ehk häiritud ei saa.
Here's my comeback on the road again.
Kuigi raske on tagasi tulla. Kuigi ma üritan. Käin väljas ja puha. Ja nagu näen ka teisi. Kuigi libiidot eriti ei ole. Ja natuke meenutab see lugu mulle üht kohta "Karupoeg Paddingtonist", kus minnakse poodi ja müüja ütleb Paddingtonile, et ehk ostate uue mütsi, parema, ja Paddington ütleb, et paremat ei ole, see ongi kõige parem, aga uue mütsi võib osta küll, halvema.
Off-again-on-again.
Ja kuidagi on vihane ka olla. Kade, täpsemini. Tema on nii rõõmus ja rahul ja mina ei ole. Jõlgun õhtuti ringi ja teda ei näe, sest temal ei ole enam asja linnas jõlkuda. Tema ei pea in der Alleen hin und her unruhig wandern wenn die Blätter treiben. Ja tundub teine üleüldse kuidagi kompleksivaba olevat. Mismõttes? Kuidas ta üldse ,saab nii? See tundub nagu sohk, sohk ja valemäng. Ma ei teadnud, et nii tohib üldse, oleks ma teadnud, oleks ma need kaardid ise endale võtnud. Kunagi sai üks mu tendutegelane surma, sest üritas psioonilist võimet medusale teha, aga medusa vaatas silma ja kivistas ära. Pärast tuli reeglitest välja, et oleksin võinud seda ka puudutusega kinnisilmi teha, aga mängujuht ütles, et mis siis, et nii võis, enam tagasi võtta ei saa. No raisk.
Nagu ma ütlesin, banaalne ja trafaretne postitus. Oleks ma siis vähemalt kuusteist, oleks mul mingigi vabandus, aga ei ole, ja vabandust ka ei ole. Panen vähemalt ühe klipi Sokkaga, et lõpp saaks natuke rõõmsatujulisem.
neljapäev, september 15, 2016
Insener Garin Who Fell To Earth
Kuidagi on asi niiviisi, et vaheldumisi käivad peal ärevushäirele sarnanev olukord (kas tohib siis inimene endale diagnoosi panna, mõistagi ei tohi, aga midagi säärast mul külas käib) ja selline, noh, üleüldine hall ja beež, sihuke, kus vahepeal on vahva ja okei, aga millelgil ei ole sügavamat tähendust või mõju. Ei ole ekstaasi, müstilist joovastust. Kuhugi kadus maagiline realism.
Ja tulen ma koju, teen süüa, kuulan podcasti, hakkan doktoritöö asjadega tegelema, aga oot, enne võiks ju mingit muusikat panna. Youtube'ist ei tule nagu midagi väga ette, paneks ehk omaenda arvutist mingi kunagikoostatud playlisti käima.
Ja kuidagi läheb käima Vennaskond. Ja see kõik tagasi. Suur pime tuleb valgusest välja. Mütoloogia, mida ma kunagi järgisin, selle kogu suuruses. Kogu see anarhistlik kahekümnenda sajandi müütos (Vennaskonnas on midagi üdini 20sajandlikku. alates Nestor Mahnost ja Ukraina anarhistlikust armeest, Arvi Siia abil läbi Nõukogude Liidu ja instituutide ja inseneride purjetades, kuni üheksakümnendate Diskoni välja. ma võiks sellest pikemaltki kirjutada), kosmose, linnaromantika, purjutamise ja sõprusega.
Vennaskonna peale hakkasin sedasama blogi siin lugema ja jõudsin järeldusele, et kui mulle praegu täitsa meeldib see, kuidas hilisteismelised on nõnda pretentious, ja teevad uhkeid kultuurilisi viiteid ja kekutavad ja nõnda edasi, siis seda enam meeldib see mulle hilisteismelise minu juures. Ega ma niipalju muutunud olegi. Mõtlesin, et blogin siis uuesti. Kuigi ma kahtlustan, et vaevalt, et keegi seda blogi enam loeb. Kuigi, kes teab, ehk olen ma kellegi blogiloendis või käib keegi iga paari kuu tagant kontrollimas, kas ma olemas olen.
Mul on elus olnud kaks suuremat muusikalist mütoloogiat. Esimene neist on Vennaskond, tema algas teismeeas ja hakkas hääbuma kusagil kahekümnendate alguses ehk. Sest teine mütoloogia tuli peale.
Teise mütoloogia lõppu võib palju täpsemini dateerida.
Kümnes jaanuar, 2016.
It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.
Noh, natuke sinnapoole kohati. "The Man Who Sold The World" ja Thin White Duke ja puha. Selline amoraalne kosmiline ekstaas. Aga see on juba klassikaline ja Bowie on sel ajal noor ja optimistlik.
Raskeks läheb asi tema viimase albumi ja tema viimase persona juures (või siis eelviimase, kui me ütleme, et Bowie viimane persona on Surnu ja 10ndal jaanuaril toimus tema kõige viimane transformatsioon). Kogu see album on kohutavalt pessimistlik, kohutavalt morbiidne ja kohutavalt raske. Sureva mehe album, ja Bowie oli varem ütelnud, et ta ei taha surra. See ei mõju mulle nii, et "seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis". Mulle tundub, et see oli talle raske, väga raske.
Ja ma ei ole seda albumit tänase päevani kuulanud. Mis veel hullem, ma pole pärast jaanuari pea üldse Bowiet kuulanud. Vahel on ta siit-sealt läbi lipsanud, aga ma pole teda kuulanud.
It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.
Ma mäletan, et ärkasin, ja kell oli niipalju, et oleks pidanud juba töö juures olema, aga ma olin liiga vähe maganud ja uni tappis ja voodist väljas oli kohutavalt külm, sest mu naabrid ei elanud sees ega kütnud ja ausalt ütelda oli isegi teki all ebameeldivalt jahe. Teen unesegase peavaluga mobiili lahti, et FB mind üles ajaks, ja esimene asi, mida ma näen, on, et üks sümpaatne poiss kirjutab: "Hüvasti, David Bowie! Elu jätkub Marsil!" ja ma loodan tõesti, südamepõhjast, et see on lihtsalt mingi vihje tema äsjaolnud sünnipäevale ja uuele albumile, aga loomulikult mitte ja nii ta läheb. Veel sama päev (vist?) paneme talle Raekoja platsi küünlaid ja teeme külmas gennis (sest küttesüsteem oli kohati rikkis) tema auks tantsupidu, aga seal on vähe inimesi ja ilmselt mängib oma osa ka külm, aga kohati on mul tunne, et muist inimeste jaoks ei ole David Bowie surm Sündmus. Et mis seal siis ikka. Ja kõik see, kui vähe seal inimesi on, kuidagi lööb mind.
It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.
Ja siis ma ei kuula kuus kuud David Bowiet.
Muide, see sümpaatne poiss, keda mainisin, tema on praegugi sümpaatne ja harukordselt vahva ja õigupoolest peaks temast loodama neljajalaliste värssidega kangelaslaule, aga praeguse asjade seisu põhjal edasi prognoosides näib, et temast ei saa vist mitte midagi muud kui sõpra, hoolimata kogu tema sümpaatsusest ja puha. No saaks siis sõbrakski. Muudel telgedel tundub, et loota võib, aga kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Nojah.
Muusikamängur pani jälle Bowie loo peale.
:)
Äge.
Ja tulen ma koju, teen süüa, kuulan podcasti, hakkan doktoritöö asjadega tegelema, aga oot, enne võiks ju mingit muusikat panna. Youtube'ist ei tule nagu midagi väga ette, paneks ehk omaenda arvutist mingi kunagikoostatud playlisti käima.
Ja kuidagi läheb käima Vennaskond. Ja see kõik tagasi. Suur pime tuleb valgusest välja. Mütoloogia, mida ma kunagi järgisin, selle kogu suuruses. Kogu see anarhistlik kahekümnenda sajandi müütos (Vennaskonnas on midagi üdini 20sajandlikku. alates Nestor Mahnost ja Ukraina anarhistlikust armeest, Arvi Siia abil läbi Nõukogude Liidu ja instituutide ja inseneride purjetades, kuni üheksakümnendate Diskoni välja. ma võiks sellest pikemaltki kirjutada), kosmose, linnaromantika, purjutamise ja sõprusega.
Vennaskonna peale hakkasin sedasama blogi siin lugema ja jõudsin järeldusele, et kui mulle praegu täitsa meeldib see, kuidas hilisteismelised on nõnda pretentious, ja teevad uhkeid kultuurilisi viiteid ja kekutavad ja nõnda edasi, siis seda enam meeldib see mulle hilisteismelise minu juures. Ega ma niipalju muutunud olegi. Mõtlesin, et blogin siis uuesti. Kuigi ma kahtlustan, et vaevalt, et keegi seda blogi enam loeb. Kuigi, kes teab, ehk olen ma kellegi blogiloendis või käib keegi iga paari kuu tagant kontrollimas, kas ma olemas olen.
Mul on elus olnud kaks suuremat muusikalist mütoloogiat. Esimene neist on Vennaskond, tema algas teismeeas ja hakkas hääbuma kusagil kahekümnendate alguses ehk. Sest teine mütoloogia tuli peale.
Teise mütoloogia lõppu võib palju täpsemini dateerida.
Kümnes jaanuar, 2016.
It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.
(Ma ei ole tegelikult "Bell Jar"-i lugenud, kuigi võiks, aga seda avalauset olen vähemalt niipalju kuulnud, et parafraseerida. Apropoo, Kaubamajas oli kodutarvete osas umbes sihuke tsitaat, et kui tunnen end halvasti, lähen vanni ja mured kaovad. Kompvek selle juures oli see, et tsitaadi autoriks oli Sylvia Plath. Kui ma oleks reklaamissepp, siis ma isiklikult ei reklaamiks vanni teraapilist võimet kellegagi, kes oli lõppude lõpuks nii katki, et tegi enesetapu, nii et vann vist siis päris lõpus ei aidanud. Aga teisalt jäi just meelde, nii et mine võta kinni.)
Bowie mütoloogia oli sama grandioosne kui Vennaskonna oma, aga tagantjärele vaadates kuidagi deemonlikum. Lovecraftilikum. Burroughslikum.
That cult would never die till the stars came right again, and the secret priests would take great Cthulhu from His tomb to revive His subjects and resume His rule of earth. The time would be easy to know, for then mankind would have become as the Great Old Ones; free and wild and beyond good and evil, with laws and morals thrown aside and all men shouting and killing and revelling in joy. Then the liberated Old Ones would teach them new ways to shout and kill and revel and enjoy themselves, and all the earth would flame with a holocaust of ecstasy and freedom. Meanwhile the cult, by appropriate rites, must keep alive the memory of those ancient ways and shadow forth the prophecy of their return. - "The Call of Cthulhu", H.P. Lovecraft
Noh, natuke sinnapoole kohati. "The Man Who Sold The World" ja Thin White Duke ja puha. Selline amoraalne kosmiline ekstaas. Aga see on juba klassikaline ja Bowie on sel ajal noor ja optimistlik.
Raskeks läheb asi tema viimase albumi ja tema viimase persona juures (või siis eelviimase, kui me ütleme, et Bowie viimane persona on Surnu ja 10ndal jaanuaril toimus tema kõige viimane transformatsioon). Kogu see album on kohutavalt pessimistlik, kohutavalt morbiidne ja kohutavalt raske. Sureva mehe album, ja Bowie oli varem ütelnud, et ta ei taha surra. See ei mõju mulle nii, et "seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis". Mulle tundub, et see oli talle raske, väga raske.
Ja ma ei ole seda albumit tänase päevani kuulanud. Mis veel hullem, ma pole pärast jaanuari pea üldse Bowiet kuulanud. Vahel on ta siit-sealt läbi lipsanud, aga ma pole teda kuulanud.
It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.
Ma mäletan, et ärkasin, ja kell oli niipalju, et oleks pidanud juba töö juures olema, aga ma olin liiga vähe maganud ja uni tappis ja voodist väljas oli kohutavalt külm, sest mu naabrid ei elanud sees ega kütnud ja ausalt ütelda oli isegi teki all ebameeldivalt jahe. Teen unesegase peavaluga mobiili lahti, et FB mind üles ajaks, ja esimene asi, mida ma näen, on, et üks sümpaatne poiss kirjutab: "Hüvasti, David Bowie! Elu jätkub Marsil!" ja ma loodan tõesti, südamepõhjast, et see on lihtsalt mingi vihje tema äsjaolnud sünnipäevale ja uuele albumile, aga loomulikult mitte ja nii ta läheb. Veel sama päev (vist?) paneme talle Raekoja platsi küünlaid ja teeme külmas gennis (sest küttesüsteem oli kohati rikkis) tema auks tantsupidu, aga seal on vähe inimesi ja ilmselt mängib oma osa ka külm, aga kohati on mul tunne, et muist inimeste jaoks ei ole David Bowie surm Sündmus. Et mis seal siis ikka. Ja kõik see, kui vähe seal inimesi on, kuidagi lööb mind.
It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.
Ja siis ma ei kuula kuus kuud David Bowiet.
Muide, see sümpaatne poiss, keda mainisin, tema on praegugi sümpaatne ja harukordselt vahva ja õigupoolest peaks temast loodama neljajalaliste värssidega kangelaslaule, aga praeguse asjade seisu põhjal edasi prognoosides näib, et temast ei saa vist mitte midagi muud kui sõpra, hoolimata kogu tema sümpaatsusest ja puha. No saaks siis sõbrakski. Muudel telgedel tundub, et loota võib, aga kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Nojah.
Muusikamängur pani jälle Bowie loo peale.
:)
Äge.
Tellimine:
Postitused (Atom)